Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile. Me oleme nende pikkade-pikkade aastate jooksul puutunud kokku juba väga paljude kaunite naissoost bolševike, ega meil oli groups ka, meil oli kallanud ja teised aga eelmine kord oli meil natukene hilisema aja esindaja küllaltki väljapaistev nimi nimi, mis märgistab ikkagi tervet ajastut ja see inimene on ja oli täna ta meil on. Ja eelmine kord oli Jekaterina Aleksejev na furtseva. Me jõudsime koos temaga 50.-te aastate keskpaika ja rääkisime ühest pisikesest seigakesest, mis väidetavalt tagas Nikita Sergejevitš Kružovile tõusu tippu. Tuntud kuulus korduvalt kirjeldatud istung ja furtseva abipalve, telefon tema poolt välja kutsutud peamiselt tippsõjaväelased Šukoviga eesotsas Keskkomitee liikmed, kes otsustavad kogu selle arengukäigu Nikita Sergejevitš Schiele sobivas variandis. Aga nendel sündmustel ma ei hakka praegu pikemalt peatuma, meie peakangelanna on furtseva, püüame natukene täna temaga koos olla, kuna me alustasime ja on ka mõistlik, siis lõpetada see kõrval sammukene. Aga loomulikult inimene, kes asutas Kružovile sellise teene, pidi ka saama mingisuguse tasu. Ja kui me vaatame furtseva edasist karjääri elukäiku, siis me näeme, et vahetult pärast Hruštšovi võimule tuleb, kuidas saab tast keskkomitee presiidiumi liige. Tolleaegne presiidium on hilisem poliitbüroo, kõrgemale enam ei ole kuskile minna. Sotip. Ajaloos on üks kindel reegel kell, mis läheb sageli meelest, aga meie oleme vist vähemalt sellele reeglile viitamata. Ta rääkinud tegelikult sellest väga-väga palju ja nimelt ajalugu ei tunne tänulikkust. Eriti hierarhia tipus. Ja väga sageli oleme me näinud ajaloos, kus need, kes on aidanud kedagi üles ainuvõimu juurde, kellele see inimene peaks olema tänulik. Aga käsi, et teda on nähtud nõrkushetkedel, et tema tegeliku elukäiku tuntakse. Et ta nende inimeste jaoks mitte müsteerium, mitte saladus, vaid reaalne inimene kõikide oma veidruste ja nõrkustega. Ajaloo õppetund on, et näe, abistajad, aitajad, üsna pea kõrvaldatakse. Tänulikkus siin ei ole veel kord, aga me nägime seda ka mõõda minnes, kuigi me ei ole eraldi Stalinit käsitlenud ja tulemas Stalini juurde niikuinii. Et ka Stalini variandis valdav osa tema võitluskaaslastest, valdav osa neist, kes ei ole küll otseselt lakeid, meil olid möödaminnes vagunit, näiteks kui oli Trotski, olid Molotov ja oli Vorošilov. Aga 99 protsenti nendest tolle ajastu inimestest, kes nägid Stalini osa, kes teadsid tema rolli seitsmeteistkümnendal aastal kodusõja aastatel. Nad kõik kadusid, täpselt sama juhtub ka siin. Ja see telefon, mis Tai furtseva võimu tippu Telefon kaudselt viib ta sealt ka minema. Ega asjata ja praegu tuli meelde, ei olnud nõukogude sõjaväeosades plakatid vähemalt minu silmi ja seda on kohe pärast ülikooli võeti kaheks aastaks sõjaväkke, siis selles Kaliningradi oblasti väeosas oli hästi suur plakat kasarmu kõrval ja seal oli tekst Baltayutylefona Telefon Ahotkaljašbjoona ära lobise telefoni juures telefoniga Šeštelefon on luurajalaspioonile. No lihtsalt leid, teisiti ei saa seda kuidagi tõlkida. Mida sistelefortseva 60.-te aastate keskpaigas see on aeg või ütleme, 60.-te aastate alguses. See on aeg, kui juba väga paljud on Hruštšovi ka seal üleval, tipus rahulolematut. Aga seda rahulolematust ei väljendata ju mitte kuidagi avalikult, vaid pigem klatšides omavahel vesteldes, mingisuguseid vihjeid puistates. Ning ka furtseva olevat vestelnud ühe Keskkomitee liikmega. Ja selle vestluse käigus öelnud midagi Hruštšovi kohta. Ning loomulikult juba järgmisel päeval oli selle kõnes täna Grankrušovi laual, nii et sisu, vestluse sisu ei olnud mingisugune saladus. Ja sellele järgneb kohene reaktsioon. Ning järgmisel pleenumil võetaks furtseva oma kõrgelt, et ametipostilt maha. Ja need seoses sellega, mida me natukene varem rääkisime, ei ole see vestlus põhjuseks, sellepärast et siin ei olnud ka midagi kriminaalset selle sõna tolleaegses tähenduses. Üks tüüpiline emotsioon ning vaevalt ainuüksi sellepärast oleks ta kaotanud oma kõrge ametiposti vaid selle taga on just nimelt see mehhanism, millest me rääkis olla furtsevale tänulik, see käis Hruštšovi üle jõu ja furtseva kõrvaldab. Milline on, aga tema reaktsioon? Neid huvitab tema ru. See on, ei ole hea sõna, naiselik, aga vahetevahel hist võib kasutada sõja emotsionaalne kuid kaalutletud samm, mida ta teeb. Vähemalt nii on neid sündmusi, kirjeldatut, mis seal tegelikkuses toimub, seda me sageli ei saa mitte kunagi teada. Aga ta tuleb koju. Fakt. Ei luba kedagi sisse lasta laseb vannivee ja nüüd võib juba järgnevad kõike ette kujutada, avab veinid. Kuid mis on selle sündmuse puhul valvsaks tegev ja miks me võiksime oletada, et siin ei ole tegemist ainult emotsioonidega? Oli ta kutsunud, ollakse päevaks külla oma hea sõbranna, sõbranna, kes ilmus alati täpselt sel hetkel, kui ta oli külla kutsutud, kui neil oli kokku lepitud. Ja on teada, et sellest küllakutsest esitatud küllakutsest furceway loob. Ta võis muidugi unustada, aga millegi pärast on tunne, et kogu see lavastus oligi rajatud sellele teadmisele, et minut enne viit ma seda teen. Aga kell viis on keegi mu ukse taga, ei saa sisse, tekib paanika, kutsutakse vastavad inimesed, aga tegemist on ikkagi keskkomitee liikmega endise presiidiumi liikmega. Uks murtakse lahti ja Katariina leitakse vannis. Elusam punane vann, jubessey kõik saavad, teevad. See stsenaarium toimib täpselt nii, kõik ka läheb. Ja ta viiakse haiglasse ning järgneb enam-vähem söömisikka inimest ravitakse ja kõik saavad sellest teada ja nii edasi. Kuid et mis siis järgneb furtseva hingekarje, kui me seda nii nimetame, Hruštšovi eri Te ei raputa, ta ei reageeri sellele üldse. Järgmisel päeval toimub laiendatud keskkomitee pleenum laiendatud, see tähendab, et sinna olid juurde kutsutud ka need inimesed, kes otseselt keskkomiteesse ei kuulunud. Furtseva oli veel keskkomitees, ta võeti kõlbreziidoni ametist tagandatud, nii aga keskkomitee liikmeks on ta edasi, teda loomulikult seal ei ole, ta on haiglas. Ja väidetavalt Hruštšov irvitavalt seletas, et tegemist on lihtsalt Katriin Aleksandrov banaalse kliimaksiga. Närvid on läbi, inimene lõikab oma veenid läbi. Nii et siin ei ole mitte midagi hullu. Sellele ei tasu pöörata mitte mingisugust Tähelepanu, väidab Hruštšov. Muidugi saab furtseva nendes sõnades teatada, siis nad teha ja mis talle on selge Tanjo õppimisvõimeline, kõik need, kes on karjääriredelil nii kõrgele roninud, on midagi pinud ja väga palju õppinud. Ja tema variandis me tõime ju selle eraldi välja. Tema positsioon seal üleval meeste maailmas, kus naisi ei ole. Nii kõrgel, neid ei ole, neid pole olnud. Jällegi see ei ole hea, aga toimida on väga raske ja näitajana me tõime lihtsalt mingisugused elu olulised vajadused, mis inimestel on, isegi neid ei ole võimalik normaalselt rahuldada. Mis siis rääkida muust mis peaks olema nüüd Forceval, selge, et mingid nisukesed, emotsionaalsed veel ei ole veel kard, heasena naiselikud sammud ei toimi, ei toimi. Kui sa oled seal maailmas, siis mängi nende reeglite järgi. Ja mis nüüd iseloomustab seda õhkkonda tema ümber kujunenud uut õhkkonda. Kui me mõtleme, et tavalises ühiskonnas normaalses maailmas ikka juhtub, mingid ametid saavad otsa ja inimene peab nendest loobuma. Aga see ei ole ju katastroof. See ei ole, mis puudutab isiklikku elu väga paljude inimeste jaoks on raske moment, aga sul on pere sulanud, sõbrad, peret ja tal ei ole sellest oli meil juttu, sisuliselt ei ole. Aga mis puudutab sõpru, siis ilmneb ja peatselt, et taolistes süsteemides taolistes maailmades sõprust tegelikult ju ka ei ole. Need kõik, kes teda ümbritsesid, Azan, kinnine maailm. Nendel nõukogudehierarhia redelipulkadele on need maailmad suletud. Seal sinu suhtlusringi ei määra mitte isiklik sümpaatia, isiklik lähedus, seal määrab just nimelt see redelipulk. Ja need, kui sind tõstetakse sealt kõrvale siis sind ümbritseb vaikus. Sul ei ole enam mitte keda kunagi üks hea tuttav Vastutav jutustas mulle loo endisest tipppartei funktsionärist, kes saadeti Pencile. Ja ta viis talle. Nad olid millegipärast seotud natukene lähemalt ja hoopis teist liini pidi tema sünnipäeval lille. Helistas uksekella. Ta elas juba korteris, kus eraldi valveta ei olnud. Ja sellel inimesel, kui ta oli ukse avanud, tulid nähes lillega vana tuttavat pisarad silmadele. Ja ta ütles enamvähem vist sellise lause, et sa oled täna ainus. Sa oled täna ainus ja see oli inimene veel mõned aastad tagasi, kes sünnipäevadel uppus lillede merre, sest kõik pidasid vajalikuks talle lille ja kingiks Dust viia. Nüüd ei olnud enam mitte kedagi. Vot enam-vähem selline õhkkond vurtsu ümber. Ja ma võin selle võtta atmosfääri kokku. Ühesõnaga vaikus. Vaikus, mitte midagi ei ole. See kõik toimub panema taga, ajas paika 1961. aastal kuid Furssova karjäär sellega ei lõpe. Küllaltki ootamatult määratakse ta ametipostile ja meie tunneme teda just nimelt valdavalt sellel ametipostil ja ta saab Nõukogude Liidu kultuuriminister. Kogu see valdkond, tuhanded-tuhanded, töötajad, kinos ja muuseumites köike näid, juhtis furdsele ja siis saabki ta endale hüüdnime Katariina kolmas, Katariina, kolmas, Katariina suur. Ja mõnede inimeste suus oli muidugi see hüüdnime pigem pilkav, aga oli ka piisavalt palju neid, kes mõtlesid furtsevale, kuid tõesti suurele väljapaistvale inimesele ja mõlemad hinnangud on põhimõtteliselt ka õiget. Pärast seda, kui tagandatakse Keskkomitee presiidiumist, hakkas ta jooma. Seda kinnitavad kõik autorid ja meeste seltskond, ka seda eeldas me teame, et üldiselt Keskkomitee ja põraar ja see koosseis ei olnud eriti vaoshoitud, mis puudutas alkoholi tarbimist. Kui tema joomine ei muutunud joomar luseks, ta suutis ikkagi oma nende otseste ülesannetega hakkama saada. Isiklik elu oli rappa läinud. Romaan tööl tema saavutusi iseloomustavad tõesti liialdamata kasulikud, tead, samas ka naeruväärsed. Ja üsna pea. Kogu sadama lugu lõppeb päris suure skandaaliga, son juba Brežnevi ajal kui ta tütar soovib suvilat, tema ei ole sellest huvitatud, tuleb tütrele ja väimehele vastu ja toimib nii nagu ikka nõukogude nomenklatuuri kuulunud inimesed toimisid. Tal on ju suur teater kamandada suur teater, see on suur majapidamine. Seal on puitu ja muid materjale selleks, et ehitada lavadekoratsioone, neid saab riigihinnaga hoopis teiste hindadega. Ja sealt jääb piisavalt palju materjali üle, et ehitada seda suvilat. Mehhanismid on enam-vähem kõigile tuttavad. Aga jõu oli hurtsev aeg juba läbi. Sellepärast puhkeb peaaegu avalik skandaal. Küsimuse all oli isegi tema parteist väljaheitmine ja kõik see lõpeb sellega. 24. oktoobril 1974. aastal lõpetab ta oma elu enesetapuga. Ametliku versiooni järgi südamepuudulikkus enesetappe Nõukogude liidus ei olnud. Tema kohta käis kultuuriinimeste seas üks väga ilus sisuliselt ilus lausklause, mis on pädev ka võib-olla maailmas. Mõne teise kultuuriministri kohta. Furtsevat iseloomustades on vene kultuuriinimesed väitnud, et Ma ei karda kultuuriministrit. Ma kardan, ministri kultuuri. Kõlab päris hästi. Muidugi on tal väga palju teened. Aga loomulikult, nad on kollektiivi teened, ministeerium oli ju väga suur, seal töötas sadu sadu inimesi. Kuid tema aega näiteks lähevad Tšaikovski nimelised rahvusvahelised konkursid. Lusnikeegias spordisõber, suur areen ja neid näiteid on muidugi lõputult. Aga aga skandaalsed lood väiksemad kui suure teatrimaterjalides suvila ehitamine on. Näitlejad, kes talle meeldisid, võisid tema korraldusel saada kõrgemat palka. Sai ta hästi läbi kuulsa või pigem kurikuulsa ameerika, ka miljardäri armanud hammeriga. Ja talle lihtsalt kingiti Vene muuseumi fondidest üks malevitš. Nii et kingitus võis sekkuda aktiivselt pisiasjadesse. Aga vahel olid ka nad näitlejatele meeldivad, miks ka mitte, kui palk tõstetakse ministri käsul või näiteks suur teater oli kastrollidel Pariisis sule edu ja kuidas siis furtsava otsustas omalt poolt seda edu tähistada. Väidetavalt saadeti Pariisi vagun Tiina ministri poolt. Näitlejad saaksid oma edu kuidagi pärast etendusi märgistada. Nii et ka sellised sammud sekkub filmitööstuses loomulikult, aga natukene teisiti kui Stalin. Stalin on ju nii kõrgel, et tema näeb lõpptulemust ja ütleb oma seisukoha lähtuvalt sellest Furssova kasseko filmide valmistamisprotsessi. Nii et see oli erakordselt tülikas, kuni seenideni välja, neid tuli ümber filmida, sest minister jäänud millegiga rahule. Ka isiklikult vahetevahel otsustas, kes peab mingisugust rolli mängima tallalid, oma lemmiknäitlejad, lemmiklauljad sõikina oli tema sõbranna, kes mäletab ja on nautinud seda imeilusat häält, mis oli, see oli. Kuid võis ka oma vigu tunnistada. Kuulus on lugu, mis puudutab jällegi üldtuntud filmi. Valgevene Vaksal. Nõudis peaosa mängib üks näitlejanna, tema väljavalitu, tema lemmikmängis aga hoopis teine Niina urgant ja on tulemusega rahul lõpuks ja tunnistab, et jah, eksis nii et selliseid sammuke seda on ka astunud. Kuid lisaks kultuuriministrile on tal vähemalt meie kontekstis üks amet ja oluline amet veel ja nimelt. Taan aastaid keskkomiteesse ideoloogilise komisjoni liige ja üks juhtliige. Miks see komisjon on niivõrd tähtis sellepärast et see komisjon võtab vastu ka tippotsuseid kultuuri küsimustes, et väga paljud Nõukogude Liidu kultuuri ideoloogia küsimused leidsid enne, kui nad jõudsid büroo lauale juba lahendi selles komisjonis. Seal oli Suzlov ja seal olid teised furtseva Suzlovi kõrval üks peamine tegelane. Näiteks kas komisjon hiljuti just lehitsesin neid materjale? Üsna palju dokumentide kogumikke on viimasel ajal avaldatud mis puudutasid Nobeli preemia määramist pasternakile. Ja mitmed otsused seisukohad on kujunenud just nimelt tänu furtsevale. Näiteks see komisjon lähetas ka telegrammi Nõukogude Liidu saadikule Stockholmis. Tüüpiline tolleaegsele Nõukogude juhtkonnale käitumismall. Midagi analoogilist võime me leida ka tänapäeval. Selle telegrammi sisu tegin endale märkmeid, on järgmine. Alustatakse sissejuhatava lausega jällegi küllaltki tüüpiline on andmeid, et komisjonil on andmeid, niisugune ebamäärane on andmeid, et teatud ringkonnad alati teatud ringkonnad tahavad, esid dada Nobeli preemiaks, Pasternaki jätkatakse jälle nii tuttavat lause, ehitused oleks soovitatav. Ja need on järgmised väga huvitavad sõnad anda meile lähedaste kultuuritegelaste vahendusel mõista rootsi üldsusele. Nii, et neil on lähedased kultuuritegelased, kuidas nad lähedasteks saavad oma Ta küsimus. Jälle on vaja anda teada Rootsi üldsusele, seega mitte meie ei anna teada Rootsi üldsusele. Kuidas siis nii, nüüd üks teine riik annab Rootsi üldsusele midagi teada? Ei, selleks on lähedased Rootsi kultuuritegelased, kes annavad mõista ja Menanistes annavad mõista, et Nõukogude Liit hindaks kõrgelt Nobeli preemia andmist ja nüüd me võiksime, et kuna kiri on Pasternak mõeldab pasternakile, oleksime rabatud. Kuidas siis nii, kas komisjon andis niisukese soovituse? Hiljem võideldakse, sellega ei, tuleb välja anda preemia hoopis soolohobiga. Nisukesed ringkonnad Rootsis pidid tulema omal initsiatiivil välja hoopis sellise ega, ja tuleb anda mõista, et Nõukogude kirjanikud ja loomulikult ka teiste riikide progressiivsed Literaadid ei hinda Pasternaki, nii et mitte meie ei hinda mitte keskkomitee ideoloogiasektor ei hinda ideoloogid hinda, poliitikud ei, ei Nõukogude kirjanikud ei ja teiste maade progressiivsed, Literaadid on lisatud, mitte kirjanikud, Nõukogude Liidu kirjutajad on tõstetud natukene kõrgemad. Ei hinda Pasternaki kui Literaati, no lihtsalt ei hinda ja sellepärast ei tuleks talle anda. Ja tema esitamist võetakse kui nõukogude üldsuse vastu suunatud samm. Muuseas, üritus või katsed määratasholohovile, Nobeli preemia, nende algust võib juba leida aastast 1954. Saidapreemia 65, ma loodan, et ma ei eksi vist 65. aastal lõpuks. Nii et 20 aastat ponnistusi. Algus on seatud ühe sündmusega, kui pöördutaks akadeemiku, Nõukogude Liidu akadeemiku ja kirjaniku on ka kirjanik Sergeeefftzynski poole Rootsi akadeemia ettepanekuga esitada mõni kandidaat Nõukogude kirjanike seas, kes võiks sobida, pöördutakse akadeemiku poole kirjaniku poole, mida ta arvab, niisugune soovitus. No me võime kujutada ette, kuhu seltsi investzynski kohe jookseb, kellega ta nõu peab, see oli Kirjanike liit loomulikult. Ja niivõrd oluline küsimus jõuab ka keskkomiteesse välja ja seal soovitatakse tal soovitada selleks kandidaadiks Shalov, nii et 54. aastal sõja ta algab. Aga. Tuleme Furssova juurde tagasi ja ka furtsevast ei ole meil enam mõtet pikalt rääkida, kuigi on tegemist niivõrd värvika inimesega ja neid lõbusaid kas jutumärkides või ilma lookesi lõputult. Vaatame kunagi võib-olla leiame aega. Aga meid huvitas Nõukogude tegelikkus, me oleme rääkinud päris pikalt neid nõukogude eluolust ja nõukogude elu-olu atribuutide juures, Nõukogude märksüsteemis on väga oluline asi telefon. Ja võib-olla need minutid, mis meil on veel jäänud, võikski pühendada Nõukogude telefonil. Kui me rääkisime ja mis ühendab furtsevad telefoniga, kui ta tagandatakse keskkomitee presiidiumi liikmest ja me kasutasime sõna vaikus, siis see tähendab ka otseselt, et tema juurest tema korterist tulevad onut ja viivad ära ühetelefoni. Ja selle telefoni nimi on virtuska. Nii et see vaikus ei ole mitte ainult ülekantud tähenduses, vaid see vaikus on ka otse teatud telefon, võime kujutada ette, kui keegi tuleb ja võtab meie mobiiltelefoni ära. Rohkem ei ole, Bertuskat ei ole vertosca sõnast vertets keerutama, pöörlema ja kuigi juba ammu on teistsugused telefonid ka olemas, aga see on telefon ja me kõik ju mäletame vist ka meie nooremad kuulajad, et olid kunagi taolised telefonid, kus numbreid keerutati, mitte vajutatud numbrites, vaid keerutatud. Oli ju Nõukogude nomenklatuuri uhkus ja mittetelefon kui selline ja vas tulevad ka kaadrit silmi, filmidest võib-olla mõned fotod, kui on tegemast suurema ülemusega tema kirjutuslaual mitutelefoni. Mida rohkem, seda uhkem. Nihet telefonide Bravo järgi me võime enam-vähem paigutada ka inimese võimuhierarhiaredelipulkadele on kõrgemalt telefone, rohkem on allpool telefoni vähem. Nostaatused tipp enam-vähem siin on igasuguseid, äraldelt, aga on Kuustele. Kui laual on juba kuus telefoni, siis on tegemist väga soliidse inimest. Neist kaks on helistamiseks, siseliinidel tähendab oma asutuses selle raamides ja teine välja. Ja. Need on, läbis sekretäri, nii et see ei ole lihtsalt niisama, et inimene helistab, Vaita, ütleb sekretärile, sekretär valib selle numbreid läbi. Need on kaks telefon. Siis on veel kaks, mis on otsetelefon. Nii et nad ei lähe läbi sekretäril, nii et kui ülemus oma kabinetis valib sealt numbri, siis sekretär ei tea, kellele ta helistab. Ta ei kuule seda kõnet ka pealt. Need on Nelidele. See on juba näitaja. Aga siis tulevad juurde ja see tõstab juba staatuse hoopis kõrgemale. Need ülejäänud kaks, see on vertuska. See on telefon, mis annab märku, et sa kuulud kõrgnomenklatuuri hulka. Ja tipus võis sellel telefonil olla ka riigivapp, nii et seal, kus on see ketas seal peal on Nõukogude Liidu vapp sander tuska ja vertosca, alaliit, või veel üks telefon, telefon, mida kutsutakse vahel WC mis telefon, see on kuigivõrd tuska mingis mõttes tas olulisem telefon kui see veetšeer, see kuues telefon ja veetke ei tähenda mitte midagi muud kui võsocochtowaja, liinia ja WC asendab sisuliselt kaugkõneaparaati. Need on kaablid, nii, ma kujutan seda, et mis on lihtsalt tõmmatud sellest telefonist teise telefoni juurde samasuguse telefoni juurde mõnes teises linnas. Ja telefon toimib läbi kommutaatori, nii et inimene tõstab toru ja ütleb, et tal on vaja teises linnas seda numbrit ja siis ta saab pühendust selle numbriga. Need liinid viisid ka sotsriikidesse näiteks Nõukogude Liidu saatkonda Bulgaarias. Kuid nad puudusid saatkondade ühenduses Cap riikidega, sest kuulata pealt oli suhtes Clif. Traat on kuskil maha sees ja pühenduda selle traadiga pole nii väga keeruline. No on teada, et selline veetš liin oli ka kuni 55. aastani Austria saatkonda, kui seal olid nõukogude väed pärast Nõukogude vägede väljaviimist. See liin demonteeritakse. Vertus ka omanik sai iga aasta väikese punase raamatu, kes seal olid telefoninumbrit ja alfa, tädi järjekorras ja ainult nimed. Et ametid ei ole ja ametid on kirjas vaid siis, kui on kaks, Ivan Ivanovitš Ivanov või siis nende taga on näiteks välisministeerium. Siseministri. Muidu ei ole ei ametikohta ega ka aadressi. Moskva vertuškal oli näiteks neli numbrit, nii et põhimõtteliselt see numbrite valik võis olla väga suur, aga need olid kasutamata, aga inimene valib lihtsalt neli numbrit. Üks, kaks, kolm, neli võtab vastu keegi inimene. Kirjutamata reegel oli, jätvertuskat võtab vastu selle omanik. Ja vastuseks on perekonnanimi. Nii et tõstab toru ja ei mingit Allo, kuulen Sužaju ainult Ivanov. Ja see reegel puudutas ka kõige kõrgemad näiteks poliitbüroo liikmeid. Kui omanikku pole parajasti või ta on hõivatud mingisuguste teiste asjadega, siis telefonitoru tõstab abiline, sekretär ja vastus on aparatava Ivanova. Nii et ei ütle syda. Rahv tõstis toru, vaid teatab, et see seltsimees Ivanovi aparaat tähtsatel inimestel väga tähtsad. Seal on dubleeritud verd, tuska ka sekretäri laual, aga see ei tähenda, et sekretär saab kogu aeg kuulata neid vestlusi pealt, vaid sinna läheb kõne ainult sel juhul, kui tuska Ivanov lülitab selle kõne ümber. Selleks on vastav nupukene. Ja seda ta teeb, kui ta lahkub. Väärtus peab olema kogu aeg ühenduses ja sellepärast need suhteliselt väiksemad ülemused, kellel oli ainult oma verd tuska ilmas sekretäri juures dubleeritud aparaadid. Sekretär läks kabinetti, kui peremees lahkus nõupidamisele nii, et sekretär oma toast tuleb ja istub ülemuse toas, sellepärast et vert uskad iga hetk, kui on vaja vastu võtta. Üldiselt, kuigi see ei olnud keelatud, aga halb toon oli vestelda Ta ja valida number võõralt verd, tuska näiteks üks minister on teise ministri juures ja tal on kiirelt vaja helistada, võtab siis sealt, ei ole hea toon üldiselt, kuigi see ei ole keelatud. WCs süsteemi puhul jah, on see küllalt tüüpiline ja seda VG süsteemi võikski vaadelda kui mingisugust asutuste suhtlemisviisi. Nii et läbi WC antakse sageli ka edasi igasuguseid Telefon programme ja nii edasi ja neid nimetatigi Vetchegrammadeks, nii et see on mitte niivõrd isikliku suhtluse jaoks, kuivõrd just nimelt asutuste vaheliseks suhtlemiseks ja sellepärast ei ole taolist personaalset suhet telefoniga sageli sellist telefonisüsteemi kopeerisid ka väikesed asutused, ülemus tahtis olla tähtis. Hea oli väga suur mure. Lisaks linna telefonivõrgule oleks seal asutuses ka oma võrk, see annaks juba võimaluse ülemusel paigutada lauale. Teine aparaat tõstab toru ja räägib otse asetäitjaga. Külalised tulevad, näevad hohoo, laval on mitu telefoni üsna tähtis staatuse näitaja. Kõrgetel seltsimeestel virtuskadka kodus suvilatesse ja kui me rääkisime furtsevas, siis see väärtuska viiaksegi ta juurest minema just nimelt kodurt. Ta on seotud konkreetse ametiga, amet sai otsa, tuska viiakse pine. Enim enam süsteemist ringist välja lülitatud hooldas neid liine loomulikult. Sõltuvalt ajajärgust erinevad tähed, erinevad kombinatsioonid, kõik need kõned olid pealtkuulatavad ja üldiselt seda ju kõik teadsid. Ja jälle on tüüpiline nõukogude ajastu atmosfäär. Ma ei tea, kuidas me täna Päeval ennast tunneksime, kui me teame, et iga minu kõnet, et keegi kuulab ja ei kuula mitte juhuslikult, vaid teadlikult pealt ja ma pean arvestama, pidades silmas seda ajajärku iga sõna minema, ütle. Aga see, et ma kuulun nende hulka, kellel on tuska, kaalub niivõrd üle selle, et ma ei saa rääkida pealtkuulamata ja võib-olla nende inimeste jaoks ei olegi see oluline. See vabaduse tajumise aasta on hoopis teine. Aga see on nii oluline nomenklatuuri jaoks, et järk Huškaa omamine on väga tähtis märk, väga tähtis märk, mis iseloomustab inimeste positsiooni ühiskonnas. Ja see teema viib meid jälle tagasi nõukogude nomenklatuuri juurde. Ja telefon pole kaugeltki ainus märgikene, mis nomenklatuuri eristab tavalistest inimestest ja võib-olla järgmine kord oleks ka mõistlik siit edasi minna. Ja natukene laiemalt rääkida nõukogude nomenklatuuri sünnist ja nendest märkidest, mis seda iseloomustasid.