Tänases keskeprogrammis tuleb juttu rahvuslindudest, stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Alustame suitsupääsukest, kes on meie jaga Austria rahvuslindmaa inimesed teavad ja tunnevad suitsupääsukest ilmselt rohkem kui linnainimesed. Jah, ta ei tule linna või ta elab maal, temale meeldib pesitseda siseruumides noh, vanasti olid laudad selline hea koht, kus ta siis pesa tegi, aga muud sellised siseruumid, aga kas siis heinaküünid või, või aidad või mõnel inimesel on ta suisa suvekodus. Kui seal pesa ehitamise ajal aken lahti on ununenud, siis ta on kuhugi toanurka pesa meisterdanud ja seal toimetanud siis terve suvi läbi, nii et seda akent pole saanud, siis sulgedagi. Mille poolest erineb suitsupääsuke Pääsukesest ja Kaldre Pääsukesest? Üks asi, mille järgi me selle räästapääsukese hästi ära tunneme, on see, et räästapääsukesel on kõhualune kenasti valge, temal sellist Roosta punast kurgualust nagu suitsupääsukesel ei ole. Ja temal seal saba algusosas on selline ilus valge laik, mille järgi tema siis kenasti ära tunneb. Ja kui me läheme ainult pesa, siis meil on tegelikult võimalik pesa järgi ära ütelda, kas, kas tegemist on suitsu- ja räästapääsukese pesaga nimelt suitsupääsukese pesa nagu korvikene, aga ta pealt lahti. Aga räästapääsukesel on see pesa niimoodi nagu kinni müüritud ülemise otsani ja seal on ainult niisugune väike sissepääsu ava, kust siis pääsuke sisse lendab ja kust pojad siis hiljem hakkad välja vaatama, et see on nagu selle pesa erinevus. No kui me räägime nüüd kaldapääsukesed, siis kaldapääsuke ei ole must, nii nagu on suitsupääsuke räästapääsuke, suitsupääsuke on sihuke sinakas-mustjas tegelikult siis tema on pruunikas ja tema pesitsuskohad on hoopis erinevad, hoiab inimesest kaugemale ja teeb siis pesa kuhugi liiva või kruusaga kääridesse või siis liivakivi paljanditesse, mida Lõuna-Eestis päris palju on. Need pesad ei ole siis mingid sellised savist meisterdatud kaunid kausikesega liiva sisse puuritud tunnelid, mis võivad olla kuni meetri pikkused. Ma olen mitmeid kordi vaadanud neid tegutsemas ja, ja püüdnud ette kujutada, et kuidas ikkagi selle tillukese nokaga tillukeste jalgadega on võimalik selline tunnel sinna kruusa või, või siis liivakivi sisse uuristada. Pääsukese pesa ehitamine on tõeliselt ime. Ma ei tea, kui paljud on viitsinud istuda mõne sihukese suve alguse lombi juures, kus siis on nii siukest savikat pinnast ja kus siis pääsukesed käivad pesamaterjali otsimas. Tihtipeale võivad ühes samas kohas otsida seda pesamaterjali nii räästapääsukesed kui suitsupääsukesed ja, ja nad korjavad sellise väikese mudapallikese seda nokaga, seal veeretavad korjad sinna juurde mõned rohukõrred, et ja siis võtad selle nokatäie lendavat pesa juurde. Ja mõned teadlased on siis kokku püüdnud lugeda, et kui palju kordi ühe pesa ehitamiseks reis ette võetakse ja kui palju neid mudapallikesi juurde tuuakse, sest kõik ei püsi alati pesas, osa kukub sealt jälle alla ja on välja selgitatud, et see lendude arv on kusagil 1200. Et selline vaev on siis neil pisikestel pääsukestel, kui nad seda pesa ehitavad. Suitsupääsukese juures on väga omapära, on see, et tal on ilusad pikad Sermised, sabasuled ja vot need järgmised sabasuled on tegelikult tema jaoks väga olulised, need on isastel pikemad kui emastel. Ja kui nüüd pesa tegemine lahti läheb, emased hakkavad siis välja valima neid isaseid, kellega pesa ehitama hakata ja paari moodustama hakata, siis esimesena valitakse alati välja need kõige pikemate sabasulgedega isased ja nendega siis tahavad kõik emased paari heita. No neid jätku jälle kõigile. Ja sellepärast siis tekib alati tüli ja, ja aeg-ajalt näiteks need pika sabalised sel ajal, kui oma paariline on kusagil eemal toitu otsimas või pesamaterjali kogumas, siis naabrinaine tuleb külla ja ja püüab kiiresti temaga paarituda. Ja, ja kui õnneks läheb ta isegi muna jätab veel sinnasamasse pesasse, kus pika saba olin, isalind peremeheks on, aga kui ei, siis, siis ta muneb oma pessa siis lühema sabaga isalind, kes tema part näiteks on, kasvatab selle võõra pika Zapalise pojaga üles ja see on tegelikult, et selline väga oluline tunnustesse pikk saba tähendab, et see isane on suutnud hästi toituda, ta on suutnud seda pikka saba korras hoida, ei ole neid sabasulgi ära murdnud, see tähendab, on tugev jõulin, tal on head geenid ja nende heade geenide tõttu ilmselt sellepärast on parema eluvõimekusega ja, ja sellepärast need emalinnud siis neid pikasabale isegi nii usinasti valivad ja nendega püüavad paari heita. Tundub, et pääsukesed tulevad oma vanasse pesakohta ka tagasi, kui nad talvematka on edukalt läbi teinud. Mis on tegelikult väga pikk, võib olla kuni 10000 kilomeetrit sinna, kuhugi Aafrika lõunatippu välja, et on raske katsumus ületada. Vahemeri on raske katsumus ületada Sahara kõrb ja lisaks seal vahepeal on veel hulgaliselt selliseid püüniseid neile üles pandud, mis on liimiga kokku määritud pulgad ja siis pääsukesed istuvad nende pulkade peale puhkama, nii nagu meilgi rannaaladel nad sügiseti teevad, siis nad jäävad selle liimi külge ja neid korjatakse seal siis söögiks. Ma küll ei kujuta päris hästi ette, mida siis ses pisikeses pääsukest süüa on. Aga arvatakse, et aastasse magnet seal püüniste tukka mitu, mitu miljonit? EKI rahvust hindan linavästrik, aga lätlased ütlevad tema kohta valge rästik. Eks valgevästrik on päris õige nimetus, sellepärast et linavästrikut valge, must ja hall ongi need värvikombinatsioonid, mis temal värvuse moodustavad. Linavästrik tegelikult on siin Eestis ka ju väga tuttav ja väga levinud lind parakevadel ja ka suvel me näeme, linavästrik ju kohati päris iga nurga peal sõna otseses mõttes, neid on kõik kohad täis ja see tuleb ilmselt sellest linavästrik ei tundu olevat väga valiv pesakoha valikul pesitsemiseks kõlbavad talle kõikvõimalikud kohad, küll puuriidad, küll puukuurid, küll pööningut, mis iganes inimese läheduses olevad, aga ka siis puudvuse, rikud mulle näidatud pesa, mis, mis oli tehtud auto kapoti alla. Nii et seda autot ei olnud pool suve võimalik käivitada, kuna, kuna seal oli linnupesa ja ta oli nii osavalt sinna auto aku juhtmete vahele ära paigutatud, et teda ei olnud võimalik ka sealt ära tõsta, ta lihtsalt oli seal ja see auto oli siis uuega käibest väljas, et siis siis sai teda uuesti kasutama hakata, kui lina rästikupojad suureks said ja sealt auto alt välja tulid. Neljanda lina rästiku kutsutud ka jääl õhku jääks ja jää põrutajaks. Jah, ta tuleb enam-vähem sel ajal, kui jää hakkab minema ja tema liigutused, noh, me kõik oleme neid näinud, kuidas ta saba jõnksutab üles-alla-üles-alla kogu aeg. Ja kui ta seda teeb mineku ajal, siis siis vanarahvas väga tabavalt ütles, et linavästrik tuleb ja lõhub selle jää oma saba, kärab siukse tillukese sabaga muidugi jälle suurt midagi ei tee, aga kuna need kaks asja saabumine ja jääminek enamasti langesid kokku, siis siis sealse jääpurustaja nimi talle või jäälõhkujad. Ja, ja ta on iseenesest inimese elukohtadele hästi lähedal elav lind. Mul endal oli paar aastat tagasi ühel kevadel niisugune omapärane juhus, lina väästlikuga. Läksin pilte tegema ja linde oli vähe ja vaatasin lindude pildistamisest, ei tule midagi välja, et ma lähen vaatan kas paju urbades saab mõne ilusa pildi, ilus selge taevas oli. Ja järsku hakkas sealsamas paju põõsas igavene pabin peale ja veidi hiljem nägin niux ehmunud linavästrik lendasse põõsast minema ja teiselt poolt põõsast lendas välja siis raudkull, kes oli püüdnud linavästrikust kättesaadav. Noh, ma jooksis raudkulli poole, raudkull tormas minema, mina muidugi tahtsin temast pilti teha. Ei õnnestunud. Ja ta lendas ära, aga linavästrik, see aeg, mis ma seal edasi liikusin ja seal sele linavästrikut toitumispiirkonnas olin. Nii, ta hoidis kogu aeg minu lähedale kusagil nii meeter-poolteist, minust jalutas minuga koos ühe silmaga, vaatas mind ja teise silmaga pööritas kogu aeg sinna taeva poole. Mingit ohtu ei tule. Me kahekesi seal jõe silla peal ja silla ümbruses jalutasime mingi tund-poolteist ja ta ei läinud minu juures terasest, sest arvas, et minu juures on kindlam olla kui omapead jääda. Aga siis, kui ma lõpuks minema sõitsin, siis ta pidi mu maha jätma. Hiina rästik on üsna väike lind, aga tal on pikk saba ja saba on pikk. Ta liigub kogu aeg ja tõenäoliselt see sabal on ka mingi roll nende omavahelistes vestlustes. Palju me nüüd teame täpselt seda, mida linna vastikud oma sabaasendiga ütleb. Aga arvata võib, et, et nad omavahel suhtlemises selle saba asendeid kasutada tahavad. Sest kaks linavästrikut, näiteks läheduses on siis lisaks sellele, et nad teevad sildilt häälitsusi, nad ka vehivad väga energiliselt sabaga kogu aeg ja ma usun, et teine linavästrik saab seal saba liikumisest palju paremini aru kui mina või mõni teine inimene, kes seda kõrvalt jälgida. Leedu, Valgevene ja Saksamaa ja Poola rahvuslind on valge toonekurg. Eestis ta ju veel mõned kümned aastad tagasi ei olnud kuigi sage, et esimesed koone kured meil hakkaks pesitsema kusagil möödunud sajandi algusaastatel, aga praegusajal on valge toonekurg meil päris tavaliseks lennuks muutunud ja tegelikult suurimad toonekurepopulatsioonid jäävadki meist lõuna poole. Lätlastel on juba oluliselt rohkem toonekurgi kui meil leedukatel veel rohkem Valgevenes ja Poolas, samuti on neid ikka märkimisväärselt palju kohe ja seal Saksamaal, kus tema siis ka rahvuslinnuks on? Seal on, nende arvukus on enam-vähem sama, mis meil siin Eestis kusagil neli pool 1000 5000 lindu ja meil ta põhiliselt on ka ikkagi rohkem Lõuna-Eesti ja Kesk-Eesti linn põhja pool on haruldasem ja, ja samuti on ta haruldasem ka saartele. Miks tooni kõrgedele meeldib elektripostide otsa pesa teha? Ega seda muidugi päris täpselt, me jälle ei tea, miks see elektripost on, aga tundub, et need elektripostid moodustavad väga hea tugeva pesaaluse. Eestis on tehtud uurimusi ka, arvatakse, et meie toonekurgede, sest umbes pooled pesitsevad elektripostide otsas või siis nende kunstlike postide otsas, mille otsa on pandud kas vankriratas või mingisugune sõõra pesaalus. Et umbes pooled või mõningatel juhtudel isegi võib-olla üle poolte lindude pesitsejad nende postide otsas puud kipuvad olema suhteliselt ebakindlamad. Ja teiseks tihtipeale neid puid ka inimene kipub maha võtma. Kuna puud on laia võraga, siis need võtavad ka tuult paremini kinni ja, ja selle tõttu kipub Tuulselt pesi alla lükkama, et tundub, et toonekured on leidnud, et see elektripost on selline suhteliselt tugev ja kindel alus, mille peale siis pesa ehitada ja sellepärast nad need omaks on võtnud. Muidugi, ega see elektri tiini hooldajatele nii väga meeltmööda, ma arvan, et ei ole, sellepärast et tihtipeale need pesad ka tulevad, siis sinna juhtmete peale tekitavad siis lühiseid ja, ja mis iganes, eriti vihmaaegadel on ilmselt suhteliselt tülikad toni korgan, väga pesa truu lind. Kui ta kevadel meie juurde tagasi lendab, siis ta otsib oma vana pesa üles ja hakkab siis pesad jälle korrastama, siis ta lendab nende oksa raagudega seal ringi ja paneb neid pessa. Algavad need kuulsad noka klõbistamised seal pesa peal ja tantsud, sõda on väga põnev vaadata või kellelegi maja läheduses pesa juhtub olema, kuidas nad niimoodi küürutavat tiivad laiali ajavad, sirutad nokka, et siis tõusevad jälle moodi püstiasendisse ja pühivad pea selja peale klõbistavad ja ja siinsete selline kas siis pulma retuaal või, või siis mingi sotsialiseerumise rituaal neilt, mida nad siis selle klõbistamisega teevad, sest muid hääli toonekured ei tee. Ja sügisesel ajal muidugi on väga põnev jälle vaadata, kuidas ta siis kogunevad suurtesse parvedesse, kui nad enne äraminekut söövad veel põldude peal ja, ja siis ühel heal hetkel, kui on soodsad sellised õhuvoolud, mis kannavad need lõuna poole, sest nemad rändeteel armastavad just seda, et oleksid sellised soodsad õhuvoolud, nad kruvivad ennast kõrgele taevasse, siis nende õhuvoolude toel liiguvad sinna lõuna poole näiteks selle tõttu neil on väga raske ületada Vahemerd mille kohal ei ole siis neid soodsaid õhuvoolusid, sest ümbruskonna maad on tunduvalt soojemad, kui meri on ja selle tõttu neid tõusvaid õhuvoolusid, seal mere kohal ei teki. Ja kurgedel on päris raske seda Vahemerd ületada, aga hiljem läheb jälle kergemaks, kui need seal Aafrika kohal on. Ja nad lendavad tihtipealelõuna Aafrika tippu välja. Saksamaal 1800.-te aastate keskel leiti kurg, kes oli siis Aafrikast tulnud ja selle tõenduseks oli siis see, et tal oli kaelast läbi Aafrikas valmistatud nool, nii et keegi oli küttinud seda kurge seal Aafrikas, lasknud tal noole kaelast läbi, aga see ei olnud seda lindu ära tapnud ja ta oli lennanud siis Saksamaale tagasi, kus ta ilmselt oli oma matka alustanud kunagi ja sealt siis saadi selgeks toonekured lendavad talvituma Aafrikas ja, ja praegu on selle kuretopis ostakis loodusmuuseumis. Seda on võimalik näha, see on see kuulus noole kurg, mis on siis väga teada-tuntud paljudele sakslastele. Kurg on meil olnud väga range kaitse all kogu aeg, toonekurg. Aga vähemalt, et mina, kes ma pooleldi nagu Lõuna-Eestis elan siis mulle tundub, et teatud kohtadesse toonekurgede koormus on juba muutunud väga-väga suureks just meie omamaistele putukatele ja jaga sisalikele konnadele, et nad ikkagi koormavad seda loodust päris jõuliselt, sest nad on ikka väga suured linnud, nad vajavad väga suurt kogust toitu ja nad söövad siis kõike, mis seal nagu sõna otseses mõttes sealt noka vahelt sisse mahub ja kurgust alla läheb. Ma olen ise näinud, kuidas ta mutti on kinni püüdnud rääkimata siis madudest, way sisalikest või konnadest või kellest iganes Saksamaa territooriumil oluliselt suurem seal, kus ta rahvuslinnuks on ja et nendel muidugi see koormus ei ole väga suur, aga seal on ta jälle piirkonniti suhteliselt ebaühtlaselt jaotunud. Põhiline kurgede populatsioon jääb siis Saksamaa ida poole peale endise saksa demokraatliku vabariigi poole peale. On üks selline küla rüüstat alla 500 elaniku natukene. Ja see siis kusagil 90.-te aastate lõpus kuulutati Euroopa toonekurekülaks Euroopas antakse siis kusagil 90.-te aastate algusest peale välja iga kolme aasta tagant selline aunimetus ja seal on siis keskeltläbi 40 kurepesas. Et see on päris suur ja aastate lõikes ikkagi seal poekene üles kasvanud aastas kusagil 40-st kuni 70-ni, olenevalt siis aastast, et see on tõeline kurgede küla. Ma olen ise seal tõstatis kunagi ammustel aegadel ka käinud. Põnev vaatepilt, kujutage ette, kui mõne vaja, katusel on isegi kaks kolm pesa ja seal on uhke veetorn selles külakeses ja seal katusel siis troonib ka uhkelt üks üks kurepesast, et seal on neid toonekurgi tõesti palju ja ja need majandavad uhked välja tegelikult oma punaste katustega, mille peal siis troonivad need valged toonekured. Kas Soomele ja Taanile on suur ja uhke rahvuslind? Soome rahvuslind on laululuik ja Taani rahvuslind kühmnokk luik, kühmnokk luik on luikedest kõige suurem nendest, mis siin Euroopas näha on ja ja ta on tõesti võimas lind, kelle tunneme sära ilusate valgsulgede järgi ja selle järgi, et tema nokut sihuke oranžikaspunane Hannesel nuka peal on siis selline must kühmnokk luike, mingit Te ei tee, ta vaikselt susiseb ja selliseid tutvutuusid ei tee, ei tee, aga laululuik jah, nii nagu nimi on talle pandud, ma ei tea, kas seda peaks, lauluks saab nimetada, aga see tuututamine trompetihääl on ikka päris võimas. Aga jälle, kui nad lendavad meist üle, siis laululuige lennuvihinat me hästi kuule, vihin on aga sellist jõulist vihinat, nii nagu seda kühmnokk luigel. Ma arvan, need inimesed, sääres elavad, tunnevad seal kühmnokk luigelennuhääle juba kaugelt ära, sest seal tõesti võimas tiibade vihin missis nende lennuga kaasneb, kostab kaugele selle hääle järgi, isegi kui me luike ennast ei näe, siis me teame, et kusagil tasin nüüd lähedal lendab ja need luiged mõlemad tegelikult on olnud väga siukseid erineva saatusega, nende arvukus on kõikunud paladel päris tugevasti. No eriti on see lauluLuigega olnud selle Soome rahvuslinnuga. Soomes on tema arvukus vahepeal olnud möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel erakordselt madal aga siis tasapisi on seda jällegi saadud tõusu poole. Kuna kehtestati ranged kaitsemeetmed ja luikede puhul, siis kõige suuremaks hävimise põhjuseks on arvatud seda, et neile peeti jahti. Need olid suured, võimsad jahilinnud, keda lasta oli Siuke noorte luikede liha söödi vana luigeliha ei pidanud ja hea maitsega olema, nii vähemalt need vanad kirja sõnad väidavad. Aga õnneks nüüd kusagil minu teada Euroopas luikesid ei tohigi teda ja selle tõttu siis luikede arvukus on hakanud kasvama praegu näiteks laulu luikesid, keda Soomes oli möödunud sajandi viiekümnendatel aastatel ja enne seda kusagil alla 100 siis ning nende arvukus on tõusnud seal mitme 1000 peale. Taas räägitakse praegusel ajal kusagil kuuest 1000-st Luigest ja nad on päris selliseks tavaliseks linnuks muutunud ja selle tõttu siis osa soome jahimeestest tahab äratada ellu traditsiooni, et ta hakata neid küttima. Õnneks sellel on nüüd piir pandud, et seda küttimist ei ole, ei ole lubatud, kuigi seal, nii nagu tihtipeale jahimehed püüavad leida erinevaid põhjusi, et, et ühte või teist looma lasta ja oma kollektsiooni panna, siis praegusel hetkel tundub, et siiski looduskaitsjad on nagu suutnud olla tugevamad selles omavahelises võitluses ja, ja saanud siis selle jahisurve luigepealt ära Tarjuda põhised, Nad pesitsevad põhjaaladel, aga see levik on tulnud nüüd aina lõuna poole, nii et ka siin lõunapoolsetel aladel on teda järvedel päris palju. Ja kuna luiged on küllalt territoriaalsed linnud ja igal linnul on päris suur territoorium, siis nad juba päris varakult hakkad selle territooriumi pärast kaklema ja maid jagamas ja laululuik, kui ta oma selle territooriumi vallanud, siis ta on suhteliselt ettevaatlik ja, ja püüab seal elada suhteliselt peidulist eluviisi. Neil igal paaril on oma territoorium küllalt suur ja toitumisala seal ümber. Ja nad vajadusest madalat vett sellepärast toitu saavad nad kätte ainult nii sügavad, sügaval nende kael küünib ja toituvad nad siis vee põhja taimedes põhiliselt kühmnokk, luiged, vastupidi, nende laululuikede ei ole väga territoriaalsed, nii et nad võivad pesitseda üksteisele suhteliselt lähedal ja kuna nad enamasti on mererannikualadel noh, seal ka see toidupuudust nii väga palju ei ole, et see toidukonkurentsi ei ole nii teravnenud nagu laululuikede oma territooriumidel väga palju laululuigekaitse käivitamiseks tegi üks loomaarst. Ja tema on meil Eesti lugejatele ka väga hästi tuttav raamatu järgi, mille nimi Ungelo tare räägib päike Kosklast põhjaaladel ja selle mehe nimi on Jürjo kokku, kes siis laululuigekaitsekampaanial oma kirjutiste ja esinemiste ja kõige muuga tegelikult Soomes käivitas ja ja selle heaks väga-väga palju tegi. Rootsi rahvuslind on üsna tavaline lind. Musträstas jah, ja, ja ma arvan, et praegusel ajal nii mõneski kohas võib teda näha siis linnutoidulaua peal või lihtsalt ringi hüppamas. Sest viimastel aegadel need musträstad on, on hakanud ka talveks siia jääma. Ilmselt tasub ennast ära evolutsioonilises mõttes. Ja tundub, et mida pehmem talv, seda rohkem neid riskivõtjaid nagu on, eks neil ole see toit, see, mis nende liikumist nagu suunab ja praegusel pehmel talvel on, on neil toidu leidmise võimalused tunduvalt suuremad kui näiteks siis kui on niisugune karm talv. Huvitav, miks Rootsi kuningriike rahvuslinnuks musträsta valis, oleks võinud olla ju mingi uhkem lind tegelikult, ega me väga palju ju ei tea, missugustel põhjustel erinevad rahvad omas rahvuslinnu valivad tihtipeale tehakse lihtsalt rahvahääletus ja valitakse selline lind, kes on hästi tuntud-teatud, kes siis torkab silmas sellel maal tihtipeale neid valikuid ka suunatakse teatud selliste kampaaniatega enne et vaat see linn tundub olevat põnev. Mis selle valiku lõpuks ühele või teisele poole kallutab, ega seda, seda me ei tea, sest näiteks kui meil Eestis valiti suitsupääsukest mingisugust rahvaarutelu ju ei toimunud, vaid see oli pigem kitsas otsustajate ringi, selle valis, siis seal oli ka väga erinevaid linde ju kaalukausil ja väga erinevatel põhjustel ja, ja lõpuks siis lepiti kokku selles suitsupääsukese kandidatuuri, siis ma arvan, et igal maal on toimunud mingid sellised arutelud. Aga tegelikult ma arvan, et iga lind on väärt olema rahvuslind põhimõtteliselt ja, ja väga paljud maad ju ongi endale mitu rahvuslindu valinud veel ja on ka veel maakondade linnud valitud, näiteks Soomes on igal maakonnal veel oma lind ja eesmärk on teatud lindudele ja üldse linnukaitsele tähelepanu tõmmata. See on nagu see põhiline eesmärk, mis selle rahvuslinnuvalikuga tegelikult täidetaks. Mustestest võid kergesti kuldnokaga segamini ajada. Jah, võib küll, aga tegelikult ainult sel juhul, kui me vaatame ühte ainsat tunnuste seal see nokk, mõlemal on ilus kollanokk. Enamik inimesi teeb kohe järeldused, kui kollanokk, siis küll ta kuldnokk on. Aga tegelikult ei ole ikka nii, sest musträstas tema on siis must kuldnokk, kui me teda lähemalt vaatama, tema ei ole ju must, vaid tema on selline sinakasroheline jää sihukeste, valgete trahnidega seal. Ja mis veel on hea nende vahet tegemiseks, kui me vaatame, kuidas nad liiguvad, musträstas, hüpleb, tema jätab sihukse veidi kerglane mulje. Kuldnokk, tema on selline, kes jalutab väga soliidselt ja tema kehaasend on püstine, saba suunatud nagu maapinna suunas. Aga musträsta saba on tihtipeale niimoodi maapinnaga paralleelselt. Ja noh, siis kuivuslastas ärritub, erutub siis tema saba läheb tihtipealegi lehvikuna laiali ja, ja nii nagu me enne rääkisime linavästrikust, kes saba asenditega ilmselt omavahel vestleb, niisama tundub olevat ka musträsta, aga et ka neil on tegelikult omavahelises jutu Westmises sabaasendile väga tähtis roll püüab selle sabaasendiga teisel midagi tähtsat teada anda. Musträstas inimesi eriti ei pelga, ta on küllaltki julge lind, on küll jah, tegelikult linnainimesele hästi tuttav linn, sellepärast et ta tihtipeale seab ennast sisse kides või aedades ja, ja selle tõttu temaga kohtumine ei ole kellelegi mingisugune uudis. Ja kevadisel ajal noh, tema laul on niivõrd kõlav ja niivõrd ilus, et see kevadel väga paljudel inimestel on esimeseks selliseks kõrvu jäävaks linnulaulu, kus üldse, kuigi vahel jah, keegi võib rajada ka kuldnokalauluga segi, tegelikult kuldnokalaul ei ole tihtipeale sugugi nii väga ilus, kui on see kõlav musträsta flööti, mine. Norra rahvuslind on vesipapp ja teda võib neilgi kohata. Jah, ta on Eestis selliseid jõgesid, mis ka talvel ära ei külmunud, sellisest kärestikulised jõed ja nende jõgede ääres tema siis talvel toimetab. Tänavu aasta neid vist veel väga palju ei ole, kuna seal põhja pool ka jõed on lahti ja suur osa tuleb meile talvel just põhjaaladelt. Aga on küll juba ühes ja teises ja kolmandas kohas neid nähtud, ilmselt hakkavad need põhjapoolsed jõed siis ära külmuma ja nad tulevad tasapisi lõuna poole siia toituma ja, ja nemad on siis ainukesed laululinnud vist maailmas, kes kes otsivad toitu vee alt, sukelduvad vee alla, nad ei uju seal, vaid jooksevad seal vee all jooksevad nad siis kuidagi niimoodi vastuvoolu, tihtipeale tiibadega, liigutad nagu lendaksid seal vee all ka ja korjavad siis sealt pealt nokatäie, kas siis on neid puruvanakesi või, või mingi veeputukaid, kes seal kusagil kividel on ja, ja tulevad siis kaldale, söövad ära, et nad võivad olla seal kusagil paarkümmend sekundit vee all, siis tuled jälle vee peale ja kuna neil on hästi tihe sulestik selline noh, tõeliselt tihe, siis sisse ei märgumitte üks põrm ja neil on veel väga tugev rasvataoline põiega seal sulgede väärimiseks päranipu alal, siis need suled on sellised, kui ta veest välja tuleb, korra ennast raputab, siis on kuiv jällegi nii, et ta märjaks sugugi ei saa, selle tõttu võib ta siis talvel seal külmaga ka vee all olla ja vanal ajal jahimehed armastasid neid lasta, et siis linnu, rasva, kumu püssilukk kusid väärida, arvati, et see rasv on selline hästi külmakindel ja ei hangu see vesipapp meil tegelikult, et on üliharuldane pesitseja. Arvatakse, et meil pesitseb aastas võib-olla seal üks, kaks paari või kümmekond paari, mitte rohkem, tuleb meile ainult talveks ja lähevad siis juba küllalt varakevadel kusagil märtsis lähevad tagasi põhjaaladele, kus nad hakkavad oma territooriume juba haarava. Euroopas on mõningaid kohad, kus ta suisa linna elanik, kus on vanad veskitammid näiteks linna jäänud veel siis seal tammide juures nad elavad ja ja pesitsevad ja neil on väga kummaline pesa, ümmargune pesa, jalgpalli suurune. Kuidas see tilluke linnuke sellise kummalise suure pesa valmis ehitab, seda on päris raske kohe, kui arvata, aga sellega ta toime tuleb ja seal sees ta siis pesitseb. Kui keegi talvel käib matkamas või suusatamas selliste kärestikulistes jõgede ääres siis tasub kuhugi vaikselt seisma jääda ja vaadata natuke aega, sest see linnukene väga pelglik ei ole tal saapad lähedale minna. Ja kui seal vaikselt siis olla, siis päris mõnus vaatepilt, kuidas sihuke tilluke lind vee alla sukeldub, mõne hetke pealt seal nagu väike kork välja hüppab, sööb natukene, puhkab ja läheb jälle. Island on valinud oma rahvuslinnuks kõige suuremat pistrikujahipistriku. See on hästi põnev vistrik, tegelikult temasse värvus, varieeruvus on väga suur. On olemas jahipistrik, kes on täiesti süsimustad, peaaegu süsimustad, tumehallikad, seal on võib-olla need rähnika natuke näha, kuni selleni, et põhjapoolsed alamliigid on siis täiesti lumivalged. Ja see jahipistrik siis on selles mõttes kummaline lind, et et ta on hästi inimpelglik, et tavaliselt need suured röövlinnud nii väga kartlikud ei ole. Aga jahipistrik on tõesti pelglik ja, ja igal pool ka väga haruldane, et ka Islandil neid väga palju neid jahipistrik ja tegelikult ei ole, nii et võib olla just selle haruldase tõttu on ta seal rahvuslinnuks valitud jahipistrik siis nagu pistrikud ikka püüad saagi põhiliselt õhust ja, ja Islandil seal tema toiduks on kõikvõimalikud keskmise suurusega linnud, sealhulgas ka siis palgid ja Dirgud ja, ja kõik kõik muud mere ääres elutsevad linnud, aga samuti ka kanalised, kõikvõimalikud, aga kahjuks teatakse tema eluviisidest ääretult vähe, sellepärast et ta nii inimpelglik, et teda ei ole saadud väga põhjalikult vaadelda ja uurida. Ja ja selle tõttu temast on näiteks tunduvalt vähem teada kui tema natuke väiksemast põnevast sugulasest, keda ka Eestis ette tuleb seal rabapistrik või siis teised väiksed pistrikud, kes meil siin, Eesti oludes või mujal maailmas elavad näiteks belglastel on rahvuslinnuks tuuletallaja kultuurmaastikul hästi levinud lind, me ilmselt kõik oleme teda näinud, kui mitte mujalt, siis auto või bussiaknast kusagil põllu kohal niimoodi rappe lendu tegevusse tähendab ühe koha peal lendamas ja ootamas, kas mõni uruhiir kusagilt välja tuleb, kuna ta näeb ultraviolett valgust, siis ta ilmselt jälgib neid maapinnal olevaid uriini jäljekesi ja vaatab siis, kuhu kohta hiir on läinud ja püüab seal, kus rada lõpeb, oma sööstlennuga ta tabada, et ta tihtipeale tõuseb kord kõrgemale, kord laskub natuke madalamal seal maapinna kohale, et ta kogu aeg jälgib seda maapinda ja otsib siis, kuskohast need uruhiired parajasti ringi liiguvad. Tal kindlasti ka teised hiired kuuluvad menüüsse. Samuti kuuluvad sinna menüüsse suured putukad ja ta on ääretult kiire siis ühest lend, siis kui ta maapinnale laskub, seda silmaga päris raske jälgida, et see ei ole nii, et ta liugleb kuidagi maapinna kohal, vaid sööstab ikka päris jõuliselt kohe saaki püüdma. Euroopa kõige raskem lind, suu Trat on Ungari rahvuslind, tema on valitud tõesti Ungari rahvuslinnuks ja ta on selline lind, kes kes jälle tänu sellele tema peal on palju jahti peetud, on väga paljudes kohtades sattunud hävimisohtu ja, ja tegelikult ega tema suuri populatsioone peale Pürenee poolsaare mujal siin Euroopas ei olegi, igal pool on tasurkonnad suhteliselt väikesed, et Ungariski neid ei ole vist rohkem kusagil 1000 300400 lindu, sama lugu on näiteks Ukrainaga. Mongoolias on need palju, Hiinas on palju, aga Euroopas jah, kõige suurem populatsioon on Pürenee poolsaarel. Aga tegemist on väga silmapaistva linnuga, ta on juba peaaegu jaanalinnumõõtu, noh, natuke väiksem kui jaanuari järjekordsest uhke sulestikuga, pruunikas valged sabasuled, valged tiivasuled ja erinevalt jaanalindudest siis ta lendab tema tiiva siruulatus kusagil kaks pool meetrit, võib-olla. Et Lendav Kotkas põhimõtteliselt nagu merikotkas, näeb ta õhust välja ja tema pulmamäng on erakordselt põnev seal siis, kui ta mõned valged sabasuled laiali ajab, pea kuklasse keerab ja siis ta ei tee, vaid trummeldab jalgadega vastu maad. Ja, ja siis need mängud on sellised, millega püütakse siis emalindude tähelepanu võita. Kuna õelatsukestes sega püüdes ja seal enamasti emasid on oluliselt rohkem kui isaseid sissiga isane saab endale sellise päikesehaaremi kakskolm lindu ja need linnud pesitsevad maapinnal ja, ja munevad seal kuni kolm muna ainult ilmselt ka see on põhjus, miks nende arvukus nii väike. Igal pool on, aga muidugi ka see, et neid, neid sobivaid elupaiku ja ta on sihuke stepiasukas, ta tahab kõrge ja madalrohuga vahelduvad alasid aga need kiputakse kõik üles harima. Ja selle tõttu siis neid kohti, kus kohas need linnud rahulikult elada saavad, on väga väheseks jäänud. Ja üks häda tihtipeale kipub pesa tegema ka põldudele ja nad teevad pesa just sel ajal, kui hakatakse põldusid kündma. Ja siis küntakse need pesad lihtsalt sinna maa sisse suurte traktoritega, nii et pesitsemine ei taha väga hästi neil õnnestuda. Ja muidugi omal ajal oli siis jah, nende arvuks katastroofilise vähenemise põhjuseks oli jaht, mida siis näiteks Venemaal ja ka Ungaris ja Ukrainas ülikud pidasid, sest see oli väga ihaldatud jahilind sulgimise perioodil, kui neil ei olnud lennuvõimet paiga pärast vihma, kus nende suled said märjaks saanud lendu tõusta, siis lihtsalt motiti kaigastega maha. Ja just isa linde, kuna nende sulestik oli silmatorkavalt ja praegu nad on päris range kaitse all kõikides Euroopa maades. Nende arvukus on kogu maailmas kusagil alla 100000 linnu. Et see arvukus on suhteliselt väike ja, ja selle tõttu, siis nad on igal pool kaitse alla võetud ja nende eest kantakse kõikides maades hoolt. Ta õige väike linn, teiel, poiss on rahvuslinnuks valitud ja tema on väikeriigi Luksemburgi rahvuslind. Väga tore valik. Pöialpoiss on väga tilluke lind, munad on meil aastaringselt paiga peal, siin Eestis, siis siis paljud on teda ka näinud ja ilmselt ka kuulnud, kuigi tema laul on nii õrn ja nii kõrge, et vanemad inimesed isegi ei pruugi seal laulu kuulda. Kõrgete helide kuulmise võime vanas eas natukene langeb ja, ja selle tõttu pöialpoisi laulu kuulmine võib ka teatud vanuses juba ära kaduda. Täiel poisile meeldib kuusedel liikuda, tema armastab kuuse peal olla, aga tema käib männi peal ka, nad on väga vilkalt raske jälgida, et ta kogu aeg liigub ringi ja ja toimetab, otsib siis putukaid sealt okaste vahelt ja okste pealt. Ja see liikumine on tõesti niivõrd nobe, noh, nii nagu tehastelgi. Katsuge tihaseid vaadata ta kogu aeg siin, kord seal, kolmandas kohas, et ta väga harva jääb peatuma liigase pöialpoiss. Ta vajab tänu oma väiksele kehale väga palju toitu, ta peab väga palju sööma ja siis see toiduotsingule kulub kogu see valge aeg, mis talvisel ajal meil siin on. Et kogu aeg ta ringi liigub ja, ja toit otsib. Ma just mõned päevad tagasi vaatasin teda, kui ta tegutses maapinnal ja, ja kuigi ta sihuke ilus rohekaskollane selja poolt ja sihuke kuldne muster tal pealae peal on siis seal kuivanud rohu sees tegutsedes on see suurepäraseks kaitsevärviks, et ta sõna otseses mõttes kaob rohu sisse ära ja tegelikult kaotas oma hästi ära, aga sinna okaste vahele või okste sisse võib-olla ka sellepärast on ta rahvuslinnuks valitud, et teda ei ole väga lihtne leida ja selleks peab vaeva nägema ja natukene ka õnne olema. Kuulsite esimest osa saatest rahvuslinnud stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk. Lehvitades. Kas made ja mälestusi jääduva? Mõtteis hetkeks minu ärale nuri. Kas ma tean su mälestusi jäädu, vaata, see. On su mõtteis hetkeks minu ärale? Kas sinu sellest sai, söövad lennuvõlvi mina ka sinu igatsusest? Osa on päikse paistis. Kasvavad ja su mälestusi jäsu, hobused. On mõtteis hetkeks minu ärale. Kas kutsa sinu selles saalis elas lennukis või viin mina kaasa sinu igatsuse siid?