Tänases saates tuleb juttu rahvusloomadest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Eestile on rahvusloomaks pakutud hunti, ilvest, põtra, rast, mäkra, siili, nirki, oravat viigerhüljest ja hallhüljest. Millise looma teie Eesti rahvusloomaks valiksite? Minu valikul Xiil nendest ja, ja see on väga lihtsal põhjusel ma olen sunnitud viimasel ajal autoga väga palju sõitma ja ma näen alates kevadest kuni siis selle ajani, kui siilid talveunne lähevad, tohutult palju siilian alla aetud ja noh, tegelikult olles ise nüüd ikkagi väga suur sõitja, siis ma võin öelda, et ega nüüd loomade alla ajamata jätmine nii väga keeruline ei ole, on vaja natukene väiksema kiirusega pimedal ajal sõita kohtades, kus on ohtu, et need loomad võivad, võivad ette joosta, et mul on kuri kahtlus, et kui me samas tempos jätkame, siis mingi aja pärast meil ei ole enam ühtegi siili. Me võiksime selle väiksele tegeleda, rohkem tähelepanu pöörata, temast rohkem rääkida, tema pilte rohkem levitada, et inimesel oleks meeles, meie kõrval elab sihuke väike okaskera, kes tahab ka elus olla ja kes ei jõua meie kiirete autodest ära Sipata ja sinna alla kipub jääma. Kas teie maakodu juures ka mõni siil elab? Igal aastal ikka mõni seal ringi jalutab ja, ja ühega me möödunud suvel olime päris pikka aega ninapidi koos õhtuti, kui ta välja tuli, siis ma jälitasin teda fotoaparaadiga. Ja tegelikult ta on üllatavalt käbe tegelane, ta suudab Peledalt minema liikuda ja näitaski jalgsi, temal järgi püsida. Noh, ei ole võimatu, aga on päris tegemist, eriti kui sa vahepeal pead pikali viskama, temast portreepilti teha või midagi. Ja kui sa siis jälle püsti tõuseb, on ta jõudnud juba üllatavalt kaugele. Võib arvata, et nüüd ootavad siilid juba talveund. Noh, ma arvan, et enamikus küll jah, et nad on juba kuhugi lehehunnikusse või kännualustesse endale pesa teinud ja seal võib olla pikutama hakanud, aga mingi osa võib veel ka ringi jalutada, sest ilmad on soojad ja nad võivad veel rahulikult süüa, aga õnneks neid teede peal ei ole enam näha olnud, et surnud siili tasemele näeb teede peal nüüd surnud kährik, kuidas surnud? Grast paljude loodusesõbrad on teinud ettepaneku valida Eesti rahvusloomaks hunt. Hunt on tegelikult mujal Euroopas juba rahvusloomaks valitud. Võiks hunt olla, noh, tegelikult võib iga loom olla rahvusloom, ega seal seal lihtsalt selline kokkuleppe küsimus, millist looma? Me tahame tähtsustada vaimis, mis tundub meile iseloomulik olevat. Näiteks, kui võrrelda hunt ja siili, siis siil oleks selles mõttes natukene sümpaatsem tegelane, et ta, ta on selline sõbralik, et hunt näiteks lapse jaoks on ta sihuke kuri tegelane, kogu aeg olnud kurikael. Et noh, kas me tahame sellist kurikaela oma rahvusloomaks, on iseküsimus muidugi iseenesest see on jällegi inimese pulk külge poogitud omadus selle hundile, et ega ta nüüd selline ilge kurikael ei ole ju, ta on tegelikult päris tore ja täidab oma ökoloogilist rolli väga hästi, aga minul hundi vastu ka mitte midagi ei ole, aga aga kui ma mõtlen lihtsalt looma kui sellist, kes sobiks sümbolina erinevates kohtades, siis mulle tundub, et siin oleks nagu parem. Aga võib olla ka hunt parem, võib-olla mäger parem võib-olla kobrast parem. Võib-olla karu parem noh, lepime kunagi midagi, kui ja hakkame ühte looma rahvusloomaks pidama. Meie naaberriigi Soome rahvusloom on karu. Jah, Soome rahvusloom on karu, nii nagu vene rahvusloom, kiun karu, et see karu on mõlemas maas päris sage, täiesti ette tulev kiskja, ta võimas. Nii et ta sobib rahvusloomaks väga hästi, miks mitte, aga ma arvan, et meie maa on nii suure looma jaoks natuke väike maa, et kuna meil on väike maas minu arust natuke väiksem loom olla rahvusloomaks, karu on meie jaoks nagu liiga jõuline, liiga suur ja ja meil võib ka siis Sassimine identiteedikriis tekkida, et kellega me siis sarnane oleme Soomega või Venemaaga või miks meil nii ühtemoodi rahvusloomad on? Me võiksime neist natuke eristuda, kui need rahvusloomade nimekirju vaadata, siis aeg-ajalt tunduvad nad päris imelikud. Väga paljude riikide rahvusloomaks on valitud näiteks lõvi isegi selliste riikide rahvusloomaks, kus lõvi pole kunagi elanud kus ta on lihtsalt nagu selline sümboolne jõu sümbol või midagi muud või on ta nende asumaadel olemas olnud kunagi. Aga nendel maadel endis pole seda lõvi kunagi olnud või siis mõned poolsed loomad suisa rahvusloomadeks valitud. Loomade valik, mis printsiipidest ta lähtub, seda ei olegi alati võimalik lõplikult välja selgitada, sest algallikad on tihti ainult selle maa enda keeles olemas. Ja, ja noh, ma arvan, et ei ole meil Eestis ega, ega ka mujal maailmas väga palju inimesi, kes selliste väikeste rahvaste keeli väga hästi valdavad, et võib-olla jääbki paljude rahvusloomade valiku põhjus meile üpris hämaraks. Minu meelest väga hästi valitud on Indoneesia rahvusloom, kelleks on Komodo varaan, kes elab küll seal Indoneesia nende hulga aliste saarte hulgast vaid neljal aga kes on niivõrd iseloomulik sellele piirkonnale, ta ei saagi kusagil mujal rahvusloomaks üldse olla, eks teda kusagil mujal ei ole ainult sellel neljal saarel maailmas ta elab ja, ja kuna need saared kuuluvad Indoneesia koosseisu, siis ongi väga hästi valitud rahvusloom, siis ta väga hästi iseloomustab seda piirkonda mina, kes ma tunnen suurt sümpaatiat kõikvõimalike roomajate ostu siis minu jaoks on ta kohe-kohe erakordselt sümpaatne valik. Ta on pärit juba kusagilt miljonite aastate tagant ja kunagi elas Austraalias temast veel suurem varaan, kes võis kasvada kuni kuue meetri pikkuseks, nüüd on see vaeseke välja surnud. Aga Indoneesia neile neljale saarele, siis nendest suurimuse Komodo saar on alles jäänud selle suure varani, nagu väiksem sugulane Komodo varaan, kes võib kaaluda tegelikult noh, tsirka 70 kilo kasvada kusagil kahe poole kolme meetri pikkuseks, pikim eksemplar, kui mu mälu mind ei peta, oli veidi üle kolme meetri, 30 või kusagil sealkandis. On üks varaan veel seal Kagu-Aasias, kes võib kasvada isegi kuni nelja meetri pikkuseks ajada, muidu on selline kõhnakene kitsakas, et et oma pikkusega võib ta küll muljet avaldada, aga mitte oma massiga ega väljanägemise kest. Komodo varaan sellise võimsate laiade lõugadega Massiivse kerega ja selle massiivse kere juures üllatavalt käbe jooksja. Ta ei ole mitte selline varaan, kes aegamööda loivab, et kui tal vaja arendab kusagil paarikümne kilomeetrist tunnikiirust kui ikkagi talle liiga lähedale minna, siis tema eest ära jooksmine on päris tubli tegemine. Nii et inimene tema käest ei pääse No on teada jah, et on mõningaid inimesi ära söönud aga neid ei ole õnneks kuigi palju olnud. Ja ma arvan, et suur osa põhjustest on selles, et need on kas liiga julged olnud või lihtsalt ettevaatamatult, kes siis on talle otsa komistanud. Aga üldiselt on rahumeelne, et ega ta nüüd inimjahti pea süstemaatiliselt, pigem on ta ikkagi selline, kes sööb siis teisi loov ja oma suure kogu tõttu võib ta süüa ka päris suuri loomi, võib ta süüa seal hirvi, sigu, veiseid, väiksemaid veiseid. Ja pikka aega oli mõistatused, kuidas ta näiteks neid suuri loomi suudab maha murda. Ja kuni kusagil veendunud pandi lõpuni arvati, et selle põhjuseks või miks ta seda murda suudab, on see, et ta ei pese kunagi hambaid ja tal on väga tugev selline bakteriaalne infektsioon. Ta pureb seda looma ja see haigestub siis mingisse bakteriaalse infektsiooni, mille tulemusel tekib veremürgituse sel loom lõpuks sureb. Möödunud sajandi lõpu ja selle sajandi alguse uurimused näitavad, et tegelikult on tegemist mürk sisaliku ehk loomaga, kes suudab toota ise mürki, tal on alalõuast suured mürginäärmed. Ja tegelikult on see, mida ta sinna ohvri sisse pritsib. Kõige ehtsam mürk, kusjuures on väga tugevatoimeline mürk, aga see mürk on aeglaselt toimiv näiteks paraanid, selleks, et nende poolt hammustatud veist või, või pühvlit seal siis kätte saada, peavad teda vahel päevi jälitama. Ja see vaene veis siis, kes on hammustada saanud kas jalast või ninast või kust iganes sureb aegamööda, mitme päeva jooksul ja varaanid käivad tal siis kannul ja ootavad, millal ta siis ümber kukub ja ära sureb ja hakkavad siis teda sööma. Ja nad on tegelikult väga aplad tegelased, nad suudavad väga suuri lihatükke siis sellest ohvrist kohe välja kiskuda, alla neelata, see kogus võib olla mitukümmend kilogrammi korraga ja, ja siis siis nad söövad pugejad enda täis, niipalju kui neisse sisse mahub sõna otseses mõttes, et enam ei mahu nad vaevu-vaevu liiguvad. Siis nad lähevad päikese kätte seedima. Ja selles mõttes on ta üks haruldane loom, et tema söögikordade arv aastas on muljetavaldavalt harv. Noh, see muidugi sõltub ka, millise koguse saakide kätte saanud, et kui ta on saanud ikkagi väga suure suutäie väga palju süüa, et sel juhul ta sööb harvemini ja kui ta on siis ikkagi väikese saagiga piirdunud, et siis siis ta peab ka tihedamini söömaga, kui ta saab korralikult süüa, siis on uurijad välja selgitanud, et temal on umbes 12 söögikord aastas ehk üks söögikord kuus. Ja neid hetkel maailmas arvatakse olevat kusagil 6000 isendit. Nad on juba 1933.-st aastast kaitse alla võetud väga range kaitse alla ja, ja jälgitakse pidevalt Nende käekäiku. Neid näiteks loomaaedades tuleb suhteliselt harva, et ma olen näinud, näinud oma elus kahes loomaaias, üks oli Berliin ja teine oli Granganaarial üks loomaaed, kus nad on, Berliinis olid päris suured eksemplarid aga kanganaaria eksemplare suhteliselt tillukene, kusagil meetri pikkune, temal on veel kasvuruumi. Üks väga eksootiline loom on valge uruks ja tema on Jordaania ja Katari rahvusloom. Tema on erakordselt eksootiline, ta oli kunagi päris laialt levinud loom, ta oli Siinai poolsaarelt kogu Araabia poolsaare aladel levinud ja teda oli arvukalt. Tal väga ilus, loob ta, kuulub nooruks, anti loopide hulka, neist kõige väiksem, umbes seitse 80 sentimeetrit, õlakõrgusega ja kaal kusagil 70 kilogrammi. Aga mis on tema puhul erakordselt, on tema sarved, need on pikad, võivad olla ka kusagil 70 sentimeetrit teravad. Ta on ilus valge. Selle tõttu on ta väga hästi kohastunud kõrbeeluga, sest see valge karvastik peegeldab soojuskiirgust tagasi. Tema kehatemperatuuri puhul on hämmastav see, et ta võib seda väga suures ulatuses lasta kõikuda. Kui meie kehatemperatuur tõuseb näiteks pluss 40 kraadini, siis meil on kõrge palavik ja me oleme väga haiged ja kui ta langeb alla 36 kraadi, siis me oleme jälle päris haiged. Aga tema võib päeva jooksul kõigutada oma kehatemperatuuri kuni 47 kraadini. Ja samal ajal ta ei kuumene üle, vaid tema verevarustus säilib väga hästi ja temal on eriline verevarustus, mis toidab aju veresooni. Nimetatud aju ei kuumeneda üle, aju on kogu aeg maha jahutatud ja öösel näiteks võib ta lasta rahulikult alla 36 kraadi oma kehatemperatuuril tulla ja jällegi ta ei külmeta ennast ära, vaid see on temale täiesti normaalne. Ja ta on ka selle alaga selles mõttes hästi kohastunud. Tema veetarve on üllatavalt väike. Noh, me oleme harjunud, et sellised suured loomad nagu anti loobid ja hirved, et nad peavad ka palju jooma. Ka kaamel joob juv, kuigi ta kõrbelaev ja kõrbeelanik siis, kui ta lõpuks vee äärde pääseb, tema joob kohutavalt palju, seal võib 100-st liitrist rääkida. See väike araabia oruks saab oma vee kätte taimedest, mida ta sööb. Aeg-ajalt, kui ta vee äärde pääseb, ta muidugi joob. Aga suure osa sellest veest saab ta kätte siiski oma toidutaimedest. Praegusel hetkel nad elavad vabalt siis Araabia poolsaarel, kusagil mujal neid nagu teada ei ole. Ja, ja kõige rohkem on neid siis Omaanis, Jordaanias, Saudi Araabias, elab neid siis natukene ka Araabia ühendemiraatidesse, Kataris? Tegelikult kõik need loomad on taasasustatud loodusesse, sest aastaks 72 oli viimane valge uruks loodusest kadunud ja neid oli säilinud ainult farmides ja loomaaedades ja neid paljundati intensiivselt ja 82. aastal siis neid taasasustati kõigepealt Omaanis, Jordaanias, Saudi Araabias ja Araabia ühendemiraatides ja Kataris, et niimoodi tasapisi jälle loodusesse lastud ja praegusele hetkel arvatakse, et maailmas elab üldse kusagil 6000 valge uruks ümber ja teistest tuhatkond on nüüd vabas looduses ja 5000 on siis erinevates reservaatides Šveitsis paljundatakse tasapisi jälle loodusesse, kalastakse ta mingil ajal viiekümnendatel aastatel kuni 70.-te aastateni siis kui naftabuum Araabia poolsaare vallandus, et vajati neid naftapuurtorne hästi palju siis kohalikele rikkuritele ja ka puurtornitöölistele, kellele maksti head palka, et kasutasid siis autosid ja helikoptereid, tooruksid küttida ja arvati, et seal väga naljakas ja tore tegevus ja saab hirmsasti kõvasti, trofeesid endale ja need on väga head uhkeldamid, asjad. Aga ühel heal päeval siis aastal 1090 72 avastati, ei olegi enam kedagi küttida, kõik on kadunud. Ja siis hakati neid jah intensiivselt kaitsma ja praegusel ajal on nad muidugi kõik väga range kaitse all, kusjuures see on esimene loom, kes siis rahvusvahelises punases raamatus on äärmiselt ohustatud liikide nimekirjast kantud ohustatud liikide nimekirja, ehk ta on nagu astme võrra tagasi toodud, et tema seisund on paranenud ja see on iseenesest muidugi jälle väga tore värk. Ja sellest valgusest pronksist võib-olla veel nii palju, et me kõik teame legende ükssarvedest ja arvatakse, et üks selle legendi põhjustaja sama valgevooruks siis, kui vastu valgust, teda vaadata, kui see valge hästi silma paistab ja tema sarved ka siis need tunduvad nagu kahe sarve asemel üks olevat ja, ja noh, asi see siis peast see sarv sinna nina peal nihutada on. Ja ongi see legendaarne ükssarv valmis kest tegelik olendina väga paljudesse Soloogilistesse teatmeteostesse keskajal koha leidis. Kongo rahvusloom on okaapi, kellel on väga omapärane välimus. Tal on tumepruun kehaga esi- ja tagajalad on tal musta-valgetriibulised. Ja veidi pika kaelaga ja ta ongi kaelkirjaku kõige lähem praegu elav sugulane. Ainuke vahe on selles, et kui kaelkirjak elab sellistel tasandikualadel põhiliselt eelistades vann siis okaapi on metsalool, ta on kõige hiljem avastatud suur imetaja, ta leiti alles ju 20. sajandi alguses ja pikka aega tegelikult räägiti temast kui legendist. Figmeedre tekkisid loomast, kes näeb välja nagu hobune, noh, see oligi sinna sisemaale jõudnud inimeste jaoks üllatav, et et peigmehed nagu ei pööranud erilist tähelepanu, hobusele see hobuneid ei ehmatanud, see oli nende jaoks nagu tavaline loom ja nad küsisid, kas te olete enne hobust näinud ja need mehed, vastased ja head muidugi oleme näinud, siin metsas elavad meil ja nad on natuke teistmoodi, aga sama suured. Ja siis hakati uurima, mis metshobused, algus arvatigi, et on mingid hobused metsases esimesed naha tükid läksid siis uurida Amsterdami ja sealt siis selgus, et oioi, et see pole üldse hobuse moodi tegelenud midagi täiesti täiesti ennenägematut. Ja siis kusagil sajandi alguses nähti ka esimesi loomi elusalt, õnnestus seal mõnedki kinni püüda, mis siis transporditi Euroopasse, kus nad ära surid. Väga hästi korda ei läinud nende transportimine siia Euroopasse euroopas pidamine aga vähemalt sai selgeks, et on olemas mingisugune selline väga kummaline loom ja, ja kuna nad elavad tihedatest vihmametsades, nad on üksiku eluviisiga kokku saavad nad ainult paaritumise ajaks, siis ega neid väga palju ei ole ka tänaseks päevaks uurida jõutud. Mõningad asjad, mis nüüd selgeks on saanud, nende kohta on, on suhteliselt siuksed, primitiivsed no näiteks see, et nad on mitte väga territoriaalsed, et need territooriumid kipuvad neil aeg-ajalt segi minema ja jalad võivad taluda teist okaapit oma territooriumil, aga kui nad siiski päris ninapidi kokku juhtuvad, et siis nad võivad väikestikust agressiivsust üksteise vastu üles näidata siis see, et neil on peas sarved, see sai algusest kohe teada, mis lähendas neid siis kael kirjakutel, aga need sarved vahetuvad. Et nad ei ole, püsivad kogu aeg seal, vaid nemad kipuvad siis vahetuma aeg-ajalt. Ja see, et nad söövad põhiliselt puude lehti ja kui neil pojad sünnivad, siis poegi on üks ja see poeg on päris pikka aega ema looma juures. Ta võib-olla seal seni, kuni siis järgmine poeg siis sündima hakkab, siis kihutatakse ta minema, siis ta jätkab sellist erakueluviisi nii nagu tema isa ja, ja Eva kogu aeg on teinud ja väljanägemise juures on tal veel lisaks uhketele jala triipudele pruunile Ühele keel, mis on erakordselt kaunis, mitte roosa ega, ega punane, nagu ta enamikul loomadel kipub olema sinine ja selle tõttu siis väga märkimisväärne, aga jah, kahjuks temast on ka tänapäeval veel üpris vähe teada. Teated on juhuslikud ja, ja need uurimistulemused ei ole väga palju ajakirjade ja raamatute veergudele veel jõudnud. Kui okaapi on kaelkirjaku sugulane siis Peruu rahvusloom rikunia on kaameli sugulane. Jah, või kuni on tõesti kaameli sugulane ja on selles mõttes põnev loom, et nendest kaamelitest kaameli sarnastest loomadest, kelle hulka kuuluvad siis koduloomadest, alpaka ja laama ja metsikutest isenditest veel konaco. Et Nendest on ta kõige väiksem, tema õlakõrgus on kusagil seal 90 sentimeetri kandis ja kaal on seal neli-viiskümmend kilo. Sihuke väike veli nendele suurtele kaamelitele ja ta elab neist kõige kõrgemal mägedes, temal selline kõrgmägede loom. Tal on selgelt karjuvad tamis territooriumi söömisterritooriumi magamisterritoorium, kusjuures need võivad üksteisest päris kaugel olla, et seal võib olla mõned kilomeetrit vahemaad kus ta siis sööb ja sealt ta läheb siis oma magamisaladel, nii et tal esineb selline igapäevane ränne. Ja seal vahel on siis siuke eikellegimaa ja ta enamasti kaitseb territooriumit, kus ta magab, kaitseb territooriumid, kus ta sööb, aga ei kaitse siis nende kahe territooriumi vahele jäävat ala nende teiste karjade eest nad elavad üle 3700 meetri kõrgusel ja Ta toitub siis põhiliselt kõrrelistest. Need kõrred on siis tema jaoks selline põhitoidus, aga sööb ka siis natukene põõsaste lehti, kui neid seal juhtub olema. Aga põhiliselt on jah, kõik võimalikult kõrred. Noh, nii nagu teistelgi kaameritel, temal poegi on korraga üks ja seda hoiab enda juures seni, kuni see poeg saab täisealiseks. Emased jäävad tavaliselt sama grupi koosseisu, isased lähevad siis eraldi kaugemale. Noh, ta võib elada üksipäini nii, kuidas temal siis parajasti sobilikum tundub olevat. Vanasti kasutati neid Vicunjasid indiaanlaste poolt, nii et aeti siis mingil hetkel enne talve kaljulõhesse kokku pügati nad ära ja lasti nad siis jälle vabalt jooksma, siis nad kasvatasid endale uue karva, sealt sai väga head ja sooja villa endale. Loomakarjad on nii väikeseks jäänud loomini väheks jäänud, siis seda enam teha ei õnnestu, et see on kadunud traditsioon. Kaamelitele meeldib aeg-ajalt sülitada. Kas Riconjadele on kasekomme? Sellega saab kavikul ja päris hästi hakkama. Ja see sülg on niisugune mahlane ja roheline, nii nagu kaamelilt. Afganistani rahvusloom on Marco Polo mägilammas. Kuidas tema välja näeb? Tal on hästi kõrged jalad tal on peenike kael, püstine pea ja tal on hästi ilusasti kooldunud sarved, need on sellised moodustajad nagu peaaegu pool ringi, no mõnikord nad lähevadki külje peale veidi väljapoole, aga vahel nad on väga ilusti niimoodi ringikujuliselt kooldunud. Ja need sarved on väga võimsad. Need sarved võivad olla siis kusagil 180 190 sentimeetrit pikad, kui need niimoodi väliskülge mööda mõõta. Aga kuna ta kooldunud sisse pikkus nii väga hästi välja ei tule. Ja see lammas ise on ka suur, tema kõrgus võib olla 125 sentimeetrit. No me rääkisime alles konjast, kelle õlakõrgus oli kusagil 90 sentimeetrit, see lammas, siis on kaamel sugulasest oluliselt suurem, 30 sentimeetrit kõrgem ja nad võivad kaaluda kusagil 220 kilogrammi, need vanad oinad neli korda raskem kui see kaameli sugulane Vikunia. Ta on massiivne, suur loom, elab kõrgel mägedes ja ta eelistab selliseid avamaastikke, kusjuures metsade enamasti ei lähe. No näiteks need Euroopas elavad muhvla olid jälle jalutavad metsas väga hea meelega. Erinevalt kitsedesse lammas selle ka kaljudel väga turnida ei taha, et talle meeldivad sellised mägikarjamaad, veidi tasasemad alad ja nad võivad teha aastaajaliselt rändeid, et nad lähevad üles kõrgemale mägedesse. Kui lumi väga paksuks läheb, siis tulevad need allapoole. Ja see Nende pikkus võib olla ühel või teisel karjal siis kusagil kuni 100 kilomeetrit. Et päris pikki matku võtavad nad ette. Kui vaadata, mida nad söövad, siis põhiliselt nii nagu meiegi lambad eelistavad nad kõrrelisi, aga suudavad nad siis süüa ka puude oksi või lehti või kõike muud, mis roheline nagu tundub. Karjad on tavaliselt sellised suhteliselt väikesed, temad poegadega eraldi ja isased on siis eraldi. Isased võivad moodustada väikesi karju. Kui nüüd jõuab kätte sinna aega jooksuaeg, siis saavad nad kokku ja isased peavad sellise tõituaalseid võitlusi. Need ei ole nii nagu kaljukitsedele võib-olla filmidest oleme näinud, kus ikka puksitakse päris kõvasti ja ja püütakse teist ikkagi päris tugevasti lüüa. Nende puhul on need võitlused pigem selliseid rituaalsed paar-kolm korda, tõustakse tagajalgadele, lüüakse klõpsti sarved kokku ja siis kohe on ka selge, et kes on võitja, kes mitte ja kaotanu jalutab sealt minema ja poegi sünnib siis enamasti üksainus, kes seal ema juures siis on, väga harva sünnib ka kaks poega ja üks isane, siis võib paarituda jooksu ajal viie kuni 20 lambaga tega, alati ei ole neid lambaid seal sellepärast ka väga palju. Ja juhtub ka nii, et mõni lammas siis ikkagi selle isa juurest jookseb mõne teise isa juurde ka üle ja paaritubki vahelduseks sellega aga enamasti jah, on siis siukse väikse emaste grupp p paaritajaks üks ja sama isane ja praegu on see lammas siis afganistani rahvusloomaks valitud. See on küll ameeriklane Inglise sooloogide poolt põhiliselt nagu ette söödetud ja ta on suhteliselt haruldane ka kogu selle levikualal, neid elab veel ka Pakistanis ja teistes riikides. Praegu on siis loodud selline kaitseala Pamiiri, rahvusvaheline rahupark, niivõrd-kuivõrd Afganistani puhul siis mingist rohust saab rääkida, aga tõenäoliselt on siis selline paras kolgas, kus kedagi ei ole. Ja see rahupark siis on nagu see, kus püütakse neid Marco Polo mägilambaid säilitada ja kaitsta ja tagada teile ka sõjatingimustes suhteliselt rahulik elu. Vietnami rahvusloom on vesipühvel ja see on neil koduloom. Jah, vesipühvli tegelikult on nii koduloomad kui metsloomad, mõlemad Aindjad, neid metsloomi on väga vähestes riikides veel alles jäänud ja need metsikute vesipühvli Vietnamist on välja surnud, seal on siis ainult kodustatud vesipühvli, keda kasutatakse siis nii nagu meie kasutame hobuseid, küntakse, põldusid ja kasutatakse neid veoloomadena ja selles mõttes see vesipühvel on jah, pigem koduloomades rahvusloomaks võetud. Neil on ka veel tiiger rahvusloomaks metsikud vesipühvli, ta on iseenesest väga põhimõttelised loomad. Suured nende õlakõrgus on kusagil 180 sentimeetrit. See tähendab, et noh, ma ei ulataks neist üle vaatama ja nad kaaluvad seal isased kuni tonni, nii et sellised võimsad loomad elavad nad väikestes karjades ja kui nad siis metsas millelegi või kellelegi peale kurjaks saavad, siis nad selles mõttes on ohtlikud, et nad võivad seda oma vaenlast ka väga järsult rünnates. Neil suured pikad sarved jällegi ka kusagil peaaegu kaks meetrit on see sarvede pikkus, nad on tahapoole kaardunud küll, aga nad saavad pea lasta alla, nii et nende sarvedega siis väga palju kahju teha. Ja nende eluviis on selline rul aktiivsed hilisõhtusel või öisel ajal, kus nad siis toituvad. Ja päeval võtavad nad selliseid mudavanne seal sooaladel Lõsutavad seal muda sees ja kui neid siis keegi juhuslikult juhtub häirima, siis nad muidugi põgenevad, see kari seal võib olla 10 kuni paarkümmend looma selles karjas ja, ja huvitav on see, et nad ei põgene nivool sihitult, vaid jookseb mõnda aega minema või eest ära ja siis pöörad ennast ringi ja hakkavad siis nagu tagasi tulema ehk vaenlasele vastu. Ja, ja siis nad moodustavad sellise nagu väikse löögirusika või rinde. Nii et kui siis tiiger, rai või leopard, kes neid parajasti taga ajanud on inimene ka satub nendega vastakuti, siis nad asuvad hoopis ise rünnakule ja tavaliselt sellele algselt ründajaks olnud poolele, kuigi hästi ei taha lõppeda, kui ta piisavalt väle ei ole, siis ta satub nende jalgade alla ja, ja sarvede otsa ja võib tema lõpp olla kaunikesti kurb. Vesipühvli puhul on tegemist suhteliselt agressiivse loomaga, nii nagu Aafrikas on ka see kahvli pühvel Aafrika pühvel, et tema ka on tegelikult ju agressiivne tegelane. Koduloomale on ta asendamatu väga paljudes Kagu-Aasia maades ja ka pühvlipiim on tegelikult päris tuntud, ta on erakordselt rasvane, väga hea materjal, millest juustu tehakse. Nii et kõik need omadused teevad temast väga väärtuslikku kodulooma ja koduloomana teda ka seal väga edukalt on juba mitmeid sadu aastaid peetud ja ma arvan, peetakse veel päris pikka aega. Milline loom, andaapir, kes on Kesk-Ameerika riigi Beliisi rahvusloom? Ta piir on, on tegelikult kabjaline ehk siis meie hobuste ja sõprade ja nende loomade sugulane ja ta on omapärase kabjaehitusega nimelt ta ei kõnni ühel varbale, hobused teevad vaid esijalgadel on tal koguni neli varvast eraldi ja tagajalgadel kolm varvast eraldi ja see moodustab piisavalt laia toetuspinnad, näiteks jällegi sellistel niisketel metsaaladel küllalt kindlameelselt jalutada. Taapid ise on tegelikult päris suur loom, kusagil 120 sentimeetrit õlakõrgus ja ta mingi kaks meetrit pikk ja võib kaaluda kusagil 300 kilogramm ümber, nii et need on päris sellised muljetavaldavad mõõtmed. Ja kui me teda niimoodi külje pealt vaatame, siis staapi on ka väga omapärases londiga. Tema nina moodustab siis siukse nagu idi elevandi moodi londi, mis võimaldab tal siis väga hästi lõhna tunda, aga näiteks vees liikudes ka võib niimoodi ta sukelduda, et ainult see londi otsa eest väljas on seal väga mitmeotstarbeline riist ja ta on muidu rahumeelne ja, ja taimtoiduline loom. Ja suhteliselt ettevaatlik, et ega temaga kokkujuhtumine metsas on õnneasi, ta suudab alati vaikselt minema hiilida, invad temaga kokku puutuda oleks võimalik. Ja ta on natuke salapärane loom, sellepärast et jällegi, kuna ta seal ürgmetsas sees elab, siis, siis seal ei ole temast eriti palju teada üksi kada seal ringi tuiavad. Et teatakse temast veel suhteliselt vähe. Aga samas on teada, et ta ei ole praegusel hetkel väga ohustatud liik, seda on päris mitmetel aladel olemas alates sealt Kesk-Ameerikast kuni siis Lõuna-Ameerika keskosani välja, kus ta levinud on ja mõningates paikades suht arvukas. Tal on päris palju vaenlasi seal metsas näiteks suured kiskjad jaaguar puuma, kes võivad talle kallale tulla ja selle tõttu ta peab olema ettevaatlik ja valvas kogu aeg. Nii ise kui ka siis, kui temal on pojad, poeg endale enamasti üks. Ja see poeg siis ema juures on natuke üle aasta aja. Ja see poeka ema sees areneb päris pikka aega. Nii et see jooksuaeg on tal siis üle mitme aasta, kui ta uuesti jälle paaritub ja uuesti jällegi on valmis järglasi ilmale tooma. Üks nendest riikidest, kus afon rahvusloomaks valitud on väikestes antellides asuv Saint Kitts ja niris selle riigi rahvusRoman Verveta. Jah, see on selles mõttes põnev rahvusloom, et ta nagu pole kunagi nendel aladel elanud ürgses Haunasse kuuluvad seal ainult nahkhiired, imetajatest ja kõik teised imetajad kaasa arvatud siis seesama Verwe tahkes aafrika Pärdikute sugulane sinna sisse toodud. Ja, ja seesama järvetafi kodumaaks tegelikult on Aafrikas, mis on sellest praegusest maast, kus ta rahvusloomaks on tuhandete miilide kaugusel, vahel on siis palju-palju mereteed ja tegelikult see loomake ongi jõudnud omal ajal, nii nagu see elanikkond on suures osas Aafrikast pärit orjade järeltulijad, nii on ka see ahv nende orjadega kunagi saarele sattunud, seal siis loodusesse pääsenud ja seal ta siis toimetab Verveta Elapsist väikeste karjadena safis ei ole väga suur, tan kusagil kassist veidikene suure valge kõhuga selja poolt helehall nende käpad on süsimustad, sihuke soliidne, hall ülikond, valge maniskiga ja mustad kindad käes, siis vot selline näeb safikene välja, kui nad oksa peal ennast istuma seavad, eriti isased, siis on valge taustal näha siniseid munandid ja punane peenis. Et see kõik moodustab siis sellise omapärase värvibuketi ja noh, selle järgi tunneb siis selle ahviga kaugelt ära. Nüüd need ahvid elavad siis jah, väikestes karjades, need karjad on paarikümne loomasuurused, aga vahel võivad nad natuke suuremaks kasvada, vahel isegi kuni sajaliikmeliseks kasinad, jälle lagunevad ja nii edasi. Ja söövad nad siis kõike, millest jõud üle käib, ehk mida nad näevad, kõik suhu topitakse ainult selgelt mürgised asjad jäävad söömata või siis noh, söömiskõlbmatud asjad, aga kõik muu topitakse suhu ja süüakse ära nende kodumaa Aafrikas osa liike elab sellistes piirkondades, kus teatud perioodidel on suhteliselt kuiv. Siis sellel ajal Nad toitu otsides kaevavad seal toituge esikäppadega maa seest. Neil on päris palju vaenlasi, vaenlasteks on paljud röövlinnud ja, ja siis ka maod ja nende eest nad siis 11 hoiatavad, neil on terve rida häälitsusi, millega nad siis üksteisel teatavad, et vot see või teine tegelane on neid ohustamas. Emasid elavad omaette ja vahel on siis seal emaste juures ka üks vahel mõni teine isane, sihuke selget hierarhiat, nagu paljudel ahvidel need siiski välja kujunenud. Tundub, et ei ole. Ja kui siis pojad sünnivad pärast seda pulma aeglase pulmaaeg vahel võib kesta mitu kuud siis sünnib enamasti ühel emal üks poeg, no väga harva, võib-olla ka siis teine Need kaksikud on sihuke karm nähtus. Ja, ja huvitav on see, et peaaegu alati sünnib see poeg öisel ajal väga harva päeval enamasti ikkagi öisel ajal, siis kui nad on seal puu otsas magamas. Tundub, et see on niimoodi evolutsiooni käigus kujunenud kõige ohutum järglaste ilmaletoomise viis, nii et hommikul on siis karjas üks liige juures ja poeg toitub siis ema juures imedes sisema lisaküljest piima. Tavaliselt on see nisada suuska siis, kui ta piima ei joo, vaid lihtsalt kui ta on ema külge kinnitunud, kui ta suuremaks saab, siis ta läheb toitu otsima. Kui oht on, seda tuleb ema juurde tagasi ja kui tal enam-vähem ebamõõtmed saavutanud ja ta on ise ka ka emane, siis ta jääb enamasti karja juurde elama, aga isased, kes on suureks kasvanud, need siis lahkuvad kas mõne teise karja juurde või võivad jääda ka päris üksipäini elama. Viimane loom, kellest me täna räägime, on Liibanoni rahvusloom vööthüven. Tallinna loomaaed, neil on olnud päris pikka aega ja enamik inimesi ma mäletan omal ajal, kui ma iseloomu eest töötasin, siis nad kuidagi pudistasid nii tähnik vääni kui ka see vööthani puuri juures ütles, et küll on kole loom see nii hirmus ja Ta on nii ebaproportsionaalne, sest failide tagajalad on lühemad kui esijalad. Aga vöötšueni teeb natukene ilusamaks tema karvastik, sest tal on väga uhke hari selja peal. Aga muidu jah, mina ei oleks see, kes saadaks teid iludusvõistlusele nüüd, et sealt siis esimesi kohti noppida, sest ma kardan, et seal suhteliselt tulutu. Ühed eriti on raipesööjad, tema nagu ise murdmas käid, on enamasti ka suhteliselt üksiku eluviisiga, et ta ta karjased ei moodusta nii nagu tähnik ühel ja tal on päris tugevad lõuad, nii et ta suudab ka päris suurtest kontidest jagu saada. Ja tema puhul on huvitav see, et näiteks Aasia poolel, kus tema siis levikuala on, seal kasvatatakse päris palju arbuusi ja veloneid ja kõiki selliseid vilju. Ja ja seal siis käib ka tihtipeale arbuusi, põldudel ja meloni põldudel ja sööb hea isuga arbuusi ja melonit, kus ta ilmselt saab siis päris olulisel määral kõikvõimalikke vitamiine. Ja, ja põhiline on ikkagi see, et ta kasutab seda nagu joomise allikana, sest arbuusid, nagu me kõik teame, on erakordselt veerikkad. Et suur osa sellest, mis seal arbuusid, on, on ju vesi. Ta on loom, kellel aastast sünnib üks pesakond, aga vahel ka rohkem pesakondi kutsikaid. See sõltub siis sellest, kui palju on toitu ja, ja, ja ka muudest tingimustest. Nad toimetavad öösiti ja teda kahtlustatakse kõikvõimalikest pahategudes küll murdmistest, küll varastamistes ja, ja inimesed on neid Lottinud aegade jooksul päris palju maha, et ta on selles mõttes suhteliselt haruldaseks muutunud ja, ja praeguse ajal paljudes piirkondades päris tõhusa kaitse alla võetud. Kuulsite esimest osa saatest rahvusloomad stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.