Täna räägime taas rahvuslindudest nii nagu eelmine saade, nii ka seekordne saade meid Ameerikasse stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Alustame oma juttu kahe Lõuna-Ameerika riigi, Argentiina ja Uruguai rahvusinnust. See on väga põnev linn, tal tegelikult õiget eestikeelset nime nagu ei olegi. Ta kuulub ahjulinlaste hulka ja noh, me võime tinglikult teda ahjulinnus kutsuda, sellepärast et nad kõik ahju linnusel sealhulgas on, aga päris sihukest täpset eestikeelset nime tal antud ei ole, millegipärast aga kusse nimi ahjulind on tulnud. Noh, siin võib olla erinevaid teooriaid, aga kaldun arvama, et põhjuseks on tema pesa. See pesa meenutab oma väljanägemiselt sellist vanaaegset leivaahju, mis on savist siis kokku Pätsitud. Tavaliselt pesal on pealauk või lohk, millesse siis kantakse kas sulgi või midagi või lihtsalt muudetakse ta siledaks. Siis ahju, linnupesa avaneb külje peale ja ta võib selle paigutada siis erinevates kohtades, näiteks ta võib panna selle kuhugi oksa peale või maja räästa alla või siis katusele suisa või aia peale või et neid kohti on väga erinevaid. Ja siis, kui see pesa valmis saab, see emane muneb sinna munad, munad on valged, nii nagu ikka nendel lindudel, kes sulus pesitsevad. Noh, võib-olla kunagi tundiski ära Nende puuõõnte peal eriti loota ei saa, et tulebki hakata ise välja mõtlema süsteemi. Siis ta selle ahju endale välja mõtles. Ja siis, kui pojad väljas on pesast, siis hakkavad mõlemad vanemad nende poegadest hoolitsema, et see kestab kusagil kuu või natukene rohkem. Ja siis lähevad nagu poegade vanemate teed lahku ja ja algab jälle uus eluring peale. Linnuke ise on tegelikult suhteliselt mittemidagiütlev, et ilmselt see pesa ongi kõige muljetavaldavam osa temast, sellepärast et muidu see lind on selline pruunikas, no meenutab natukene, võib-olla meie emast musträstas oma väljanägemiselt kõhu alt on ta veidi valgem ja tal on hästi terava nurga all paiknev saba ja veel üks lindude jaoks natuke eripärane fakt on see, et et temal siis isa emalind on täpselt ühesugused välimuse järgi isa ema vahel ei ole võimalik vahet teha, kuigi tavaliselt ikkagi isalinnud on siuksed kirevad, aga siin on mõlemad sugupooled ühesugused. Bahama rahvuslind on Tšiili flamingo ilus punane lind, aga nokk ei ole tal küll eriti kena. Nojah, see on jälle maitse küsimus millest kole, kes seda kannab ja tarvitab, tundub väga otstarbekas olevatest ideaalselt kohastunud selle toidu püüdmiseks, mida flamingo sööb, ehk need pisikesed vähikesed sealt veekogudest ja sellega on ideaalne sealt neid niimoodi välja sõeluda, et aga kui me nüüd teda veel lähemalt vaatame seda kuidagi kaardub siia ettepoole ka, et on selline veidi konksias veel see nokk. Aga muidugi flamingod puhul, mis on kõige omapärasem, on see nende värvus, et nad on ikka siin, Euroopas, Aafrikas elavad, on roosad, aga need, Tšiili flamingod on ikka päris erkpunased kohe nii ilus värv, et see võtab kohe suu lahti, kui, kui seda lindu näed ja nemad on siis sellised, kes pesitsevad ja põhiliselt tegutsevad selliste madalate järvede või mererandade lähedal, et nad otsivad siis sealt toitu ja pesa teevad ka suhteliselt madala vee sisse, teevad siukse savist Bly või kuhila. See on sihuke kaks, 30 sentimeetrit, kui vesi tõuseb kõrgemale, kõrgem, võib-olla see mudakuppel ja sinna sisse, siis nad teevad sellise lahukese sinna, munevad oma ainsa ja ühe muna. Ja selle poja eest nad hoolitsevad, toidavad teda, kasvatavad ja kui ta siis sealt pesast välja tuleb, on ta päris kummaline, sihuke hallikas, ta ei ole punane, nii nagu vanemad on vaid selline hall karvapundar ja isegi kui tal esimesed suled tulevad selga, siis ta näeb välja hallikas ja tasapisi vähikesi süües muutub tema värvus punaseks. Ja, ja tema on suhteliselt laia levik, kui ka elab erinevatel saartel, kaasa arvatud Galapagose saared, mis on meile enamasti teada-tuntud tänu Darwinile. Aga ta on ka mandriosas levinud, et su elas ja, ja Kolumbias ja Bahama saartel on ta suhteliselt arvukas ja sellepärast tema seal siis on rahvuslinnuks valitud. No erakordselt põneva nokaga Lyndon Piliisi rahvuslind väävel Tuukan, tema nokk on nii suur ja värvikirev. Seal me näeme sinist ja punast ja kollast nokk on umbes 15 sentimeetrit pikk ja linnuke ise on siis kusagil 45 senti, kui nahk on temast siis üks kolmandik, kusjuures 45-st sentimeetrist suur osa on saba. Aga see nokk teeb tastelise väga kummalise tegelase. Kogu aeg on selline tunne, et ta peaks ümber kukkuma, kui ta kusagil istusse suur nokk kisuks teda ettepoole, aga tegelikult see noku nime kerge lind lendab ikka päris linnu moodi. Ma olen teda paar korda niimoodi lennus näinud ja lendamine, mis võiks olla erakordselt raske ja selline kohmakas, kas siis ta on väga osav lendaja, aga enamasti ta istub seal puuvõras niimoodi vaikselt peab silma peal siis nendel puuviljadel, mis ümberringi on, sest sellise suure nokaga on väga hea puuvilju süüa. Kui ta all ette satub näiteks mingi konn või suurem putukas või sisalik, siis need lähevad ka kergesti. Suure nokaga saab ka kõik need tegelased hästi kätte. Kui on nii suur ja uhke, aga sulestik on küll üsna tavaline. Enamasti on nad sinakasmustad või pruunikasmustad oma sulestikus, mõnel on siis kurgu all sihuke heledam laik, kollakas laiknagusel väävel Tuukanil, võib-olla see laigu järgi ta ongi saanud nime väävel Tuukan ja pesa, teeb ta siis kuhugi kuuentesse ja mune, nii nagu kõikidel Sulev pesitsejatel on ta suhteliselt vähe kusagil kaks, kolm, neli, kuidas kunagi. Tavaliselt üle nelja neid ei ole ja autakse neid siis natuke üle poole kuu, 17 20 päeva. Ja siis vanemad hoiavad neid poegi, toidavad ja vaatavad neile järgi kusagil kaks kuud ja siis on need pojad iseseisvad ja alustavad oma tegutsemist ja tegutsevad nad vihmametsades. Jah, nemad on vihmametsade linnud ja ja vot üks huvitav asi on veel see, et tundub, et selliseid kirju nokaga peaks nagu kaugele näha olema. Aga ta võib istuda sul peaaegu silma ees ja kui päike seal siis nende okste vahel murdub nii et oksad on erinevat värvi, siis ta kaob sinna okste sisse ära, et vahelduv silmi pilgutada, et teda seal siis enda jaoks nähtavaks muuta. Kaber muudalun oma rahvuslind, väike-troopikalind, kes tegelikult ei ole üldse väike See väike troopikalind on kusagil pea 80 senti pikk, teised troopikalinnud on veel suuremad, aga sellest 80-st sentimeetrist muidugi umbes pooled on tema pikad sabasuled, tal on väga efektsed kusagil kolme-neljakümne sentimeetrised, siuksed, sabasuled, mis veel natuke kaarduvad väljapoole ka. Ja otsast lähete teravaks, et selliseid uhkeid sabasulgi väga paljudel lindudel ei ole tema nele lind, merelind ja ja need pikad sabasuled, siis on tal vajalikud selleks, et kui see pulmaaeg Ta tuleb siis isalind teeb selliseid uhkeid pirueti. Ta näitab oma neid uhkeid sabasulge siis emastele ja teeb erilisi harjutusi või kuidas neid nimetada lendab erilise stiiliga ember emase ja ja kuna ta ise on valge lind, ainult tiivaküljed on mustad, siis päikese käes ja sinise taeva taustal on ta erakordselt efektse väljanägemisega. Ja ta elab siis Atlandi ookeani troopilises osas. Aga ta on levinud ka vaiksel ookeanil ja India ookeanile. Teda võib kohata päris laial alal. Aga Euroopasse ta eksinud ei ole, kuigi ta lendab väga suuri vahemaid. Ja see väike troopikalind, kes nii väga väike ei olegi, pesitseb väikestel saartel mingit erilist sihukest pesada ideega vahel kasutab puu õõnsusega tihtipeale see pesa on lihtsalt maapinnal, ta isegi ei vaevu linnaselohku kaevama. Ja pesas on tal tavaliselt ainult üksainus muna, mis siis välja hautokse mõlemad isa ja ema korraga. Kokku kestab muna haudumine kusagil 40 päeva ja poeg siis läheb pesast siis, kui ta on umbes 11 12 nädalat. Vanakoguse pesitsusperiood on on suhteliselt pikaks venitanud. Küsimus ilmselt ka selles, et, et seda toitu lihtsalt ei ole kuigi kergelt sellel pojale tuua, selleks peab merele lendama, kalu püüdma ja see võtab palju aega. Boliivia Ecuadori, Kolumbia Tšiilit esindab väga uhke lind, andikkondar. Ta on tõeliselt võimas lind, et see inimene, kes teda kordki elus näinud on seal jääb ta meelde sellepärast et ta on ikkagi ilmselt praegu teadaolevatest elavatest röövlindudest suurim. Tema tiibade laius on üle kolme meetri. No seda on ikka päris raske ette kujutada, et ka tema kaal on muljetavaldav, et kui linnud tavaliselt isegi suured kotkad kaaluvad seal alla 10 kilo on seal kusagil seitse, kaheksa, viis, kuus kilogrammi suur kotkas siis tema kaal on seal kuni 15 kilogramm. Et see 15 kilogrammi on ikka päris suur tükk lihaseid. Nende suurte tiibade liigutamiseks on vaja vaja lihaseid. Nii nagu nendel raipetoidulistel on, on temal ka erakordselt tugevat seedemahlad, et noh, ma ei julge nüüd öelda, ta mingisuguse raudlati ära sulataks. Aga no päris siukseid keskmise suuruse konti anda on võimelised küll ära sööma. Ja teda praegu maailmas on tegelikult päris palju kena nägedelinud. Tema jah, on mägedes ja ta võib tegutseda ka väga kõrgel mägedes teda nähtud seal lendamas kusagil 6000 meetri kõrgusel, meil juba hakkab paha, kui me oleme kusagil 3000 meetri peal, et siis tavalisele inimesele, kes ei ole nagu harjunud, siis hakkab juba õhku ahmima, tema tõuseb veel kaks korda kõrgemale ja ta võib sealt tulla praktiliselt hetkega alla matiseerimata ja temaga ei juhtu mitte midagi. Kõrgustaluvus on temal väga hea, kuhu ta muneb, muneb, ta vaatab siukseid sileda kaljunukki ja muneb siis sinna kusagil üks kuni kaks muna, tihtipeale ainult üksainus muna. Ja see haudumine on juba pikk protsess, ta haub seda muna kusagil kaks kuud. Ja siis, kui see poeg on välja autud, siis umbes pool aastat, siis vanemad veel kasvatavad ja toidavad teda siis ta kasvab suhteliselt aegamööda. Nii et tegelikult need linnud pesitseda nagu igal aastal ei saagi, vaid igal teisel aastal siis ehitavad pesa. Aga kuna nad võivad elada päris vanaks loomaaedades on nad elanud või vangistuses on nad elanud kusagil kuni 60 aastani. Noh siis selle aja jooksul jõuab neid poegi ikka tulla ka Need pojad omandavad sihukese ilusa kondari värvi alles teisel-kolmandal eluaastal. Et alguses nad nii värvikad ei ole või nii ilusad ei ole. Ja oma peret saavad need looma hakata küllalt hilja, kui tavaliselt lindudel on see kaks, kolm aastat, see periood, millal siis suguküpsus saabub siis antikondorel on see kusagil viis kuni seitse aastat, et linnu jaoks väga hiline. Suguküpsuse saabumine. Kuldara hinga on Brasiilia rahvuslind ja tema on papagoi. Tema tiivaotsad on tumerohelised, aga lind ise on kuldkollane, papagoid põhiselt rohelised, sest nad elavad puude lehestikus, suured haarad, need on ka päris fantastiliste värvidega seal mõned sinised ja ja tumesinised ja sinikollased ja, ja punased suisa sellist erkkollast tegelikult papagoid hulgas. Mina ühtegi teist ei teagi peale selle kulda ratinga, et tema on selles mõttes erakordselt meeldejääv ja ilus lind. Neid ei ole väga palju, on suhteliselt väike piirkond, kus need siis on? Amazonase, vihmametsad seal Brasiilia aladel ega kusagil mujal neid nii väga ette ei tulegi, ilmselt brasiillased sellepärast oma rahvuslinnuks ka valisid. Kuubamatsioon papagoi on aga kaimalisaste sümbol. Tema on siis nii nagu need Amazon papagoid on anda roheline ilus valgelaup ja tema on siis tegelikult selles mõttes haruldane lind, et teda On üksikutel Kariibi mere saartel kaimanisaared ja teised, sealhulgas siis ka Kuuba, kus ta siis oma nime on saanud, nendel saartel ta siis ette tuleb. Päris täpselt ei teatagi, palju neid on, aga arvatakse, et nende arvukus on kusagil 10000 isendi ümber seal Kuuba saarel, teistel ümbritsevatel saartel veel kusagil viis, 6000 lindu lisaks, et see arvukus on suhteliselt madal. Miks kaimani saared just selle papagoi endale välja valisid, ei oska mina öelda, sest seal on teisi samasuguseid rohelisi veel. Aga ju siis tema on nende jaoks kuidagi väga oluline tegelane. Costa Ricas, kus on sadu erinevat liiki linde, on rahvuslinnuks valitud üsna tavaline lind. Aedrästas no teie olete Costa Ricas käinud ja kindlasti seda lindu näinud. Olen näinud, see aedrästas, ta on igal pool olemas, temast ei ole nagu puudust teda sa ei pea spetsiaalselt otsima minema, sest ta on sul kogu aeg nähtaval. Ta tegutseb inimese läheduses, tuleb aedadesse ja parkidesse ja tal on väga ilus laul ja ilmselt siin on ka mingisugune selline nostalgia, nende inimesed, kes on tulnud siis Ameerikasse elama ja ta võib-olla oma käit olemuselt meenutab Euroopa või siis ka ka Põhja-Ameerika erinevaid rästad. Ja inimene tahab ikka midagi tuttavat, tal oleks võib-olla sellepärast ka siis otsustati tema kasuks ja väljanägemine on tal tegelikult tavalisemat väljanägemist annab välja mõelda, kui temal on üleni pruun. Rääkisime, et see ahjulind on pruun, siis tema veel pruuningus, ahjulinn sellepärast, et tal ei ole ka sellist heledamat kõhualust, nagu seal ahjulinnul on. Ja tema käitumine on, on ka selline, nagu me oleme oma mustavastaste puhul harjunud nokivad seda maad, otsivad sealt kõikvõimalikke pisikesi putukaid, keda nad siis söövad ja ussikesi ka. Mis tema puhul eriti põnev on. Võib-olla seda nüüd enamik inimesi teda rahvuslinnuks valides ilmselt ei teadnudki, on see, et suur osa linde on hädas kägudega, eriti seal, kus erinevaid käkusid, palju on ja seal lõuna- ja Kesk-Ameerikas kägusid on tõesti palju. Käod munevad võõrasse pessa, aga see aedrästas, tema on kuidagi ära pinud evolutsiooni käigus pesa parasiidi munad ära tundma ja armutult viskab siis selle muna pesast välja või teine võimaluseta kogu jätab terve pesa maha, läheb kuhugi uue pesa tema kasvatamist kõige vähem neid käopoegi üles teiste lindude hulgas, et selles mõttes ta on nagu selline nutikas. Kuuba rahvuslind on Kuuba järanok. Väga ilus lind, aga nimi küll kõige ilusam ei ole. Inglise keeles brokolit ja, ja tegelikult väga paljud rahvad on võtnud selle inglise keelse nime üle ja kasutad seda draakoni mõistet ka omas keeles. Kuuba tropp on, oleks väga ilus nimi talle, aga millegipärast jah, meie otsustasime, et Anier Annuk. Ma tean küll, millest see on tulnud nende lindude, kui on selline sakiline veidi servast suhteliselt suur ja sellega on väga hea näiteks puuvilju uuristada, kus nad silmad mõnda Mardis, nad lendavad oksa pealt selle marjapõõsa juurde või puhma juurde, kust need marjad küljes napsad marja, lendad oma oksale tagasi, näkitsevad selle kenasti ära ja, ja siis natukese aja pärast lendad uuesti, et nad pikka aega on, on seal ühe koha peal paigal ja, ja tema siis sööb aeg-ajalt ka puude õisi, et vahetevahel on neil ka siis suisa sihuke õieke noka vahel. Ilusad suured silmad on neil jära nokkadel kõikidel kuuba jalanokal näiteks temal on selline rohekas selg ja ja siis hele kõhualune pesitsejad, Nabuu õeldes erinevate rähni poolt tekitatud puuentes. Ja huvitav on nende kohalik nimi, see on Docororo. Niimoodi kutsuvad kuubalased siis seda linnukest ja see tuleb siis sellest, et tema kutsehüüd on siis tako, taco Tacororotokorot. Tema sihukest häälitsust on pandud tema nimesse ka. Dominika rahvuslind on keiser amat soon papagoi. Mille poolest siis tema Kuubamatsioon papagoisid, erineb? Jah, need Amatsoon on, nagu ma ütlesin, on hiigla palju, aga, aga kui see kuuba papagoi on suhteliselt arvukas, siis keiser amatsioon, papagoi seda kohtab käinud sealsamas Dominika saarel. Mis on siis tilluke riik, seal on vaevalt 60000 elanikku ja see väike keiser, emotsioon papagoi ei elagi kusagil mujal kui sellel pisikesel saarel. Vihmametsades arvatakse, et see keiser, matsioon, papagoi või Bristuda ka teiste emotsioonidega, et on olemas ka mingisugused ristandid lähedastel saartel aga ei olda selles kindel ja nii nagu kõik need amatsooni sööb temaga ikkagi puuvilju. Põhiliselt pesitseb puu Entes nagu teised Amatsoonid ja üleüldse käitub nagu üks korralik roheline papagoi käituma peab. Ainuke probleem on selles, et me peame tema suhtes väga hoolikad olema, sest kuna teda kusagil mujal ei esine, kui seal väikesel saarel siis temaga midagi juhtub, siis on kogu maailm sellest kaunist linnust ilma jäänud. Dominikaani vabariigi rahvuslinnul ei ole eestikeelset nime. Tema ladinakeelne nimi on tuulus. Dominikus. Jah, soomlased on ristinud tema palmilinnuks, võib-olla sellepärast, et ta seal palmide otsas ringi tuuritab ja see palmi lind või see dominikaani vabariigi rahvuslind. Tema meenutab siis natukene meie peoleod oma väljanägemiselt olemuselt, aga ta ei ole nii kaunis, kui meie peoleo, meie peoleo oma värvuselt võiks olla pigem Kuldar ATingaga sarnane, sest meie peoleo isane on erkkollane ja, ja emana selline rohekas. Aga see tuulus dominikaanust, tema on pruunikas, nii nagu enamik linde, on isane emane ühtemoodi ja osa teadlasi on tema paigutanud ka meile tuttavat Dali külaliste siidisabade hulka kuuluvaks. Kuid viimasel ajal tundub, et see ei ole päris õige ja ja ta on täiesti omaette sugukonna esindajaks pandud. Ta ei ole selline siidise sulestikuga nagu enamik linde, vaid ta on niisugune noh, veidi ei saa öelda, krobeline, aga veidi kortsunud sulestikuga, et ta ei näe väga sihuke kena välja. Ja nad on ka parve linnud, nii nagu siidi sabadki ja liiguvad siis ringi parvedes ja teda ei ole jälle kusagil mujal kui ainult Haitis ja Dominikaani Vabariigis see territoorium, mille peal neid siis kohata võib, on kusagil 75000 ruutkilomeetrit ehk üks, poolteist korda suurem kui Eesti. Kogu territoorium on. Selle hind on umbes 20 sentimeetrit pikk, aga tema pesa on tohutult suur. Nad teevad pesa, mille suurus on kusagil kaks meetrit laiust ja meetri kõrgust koos teeb seda pesa enamasti 14 lindu ja nad jagad siis pesa sees veel seitsmeks osaks. Ja niimoodi siis, kui nad koos pesitsevad, siis selle vaenlase lähenemise märkamine on tunduvalt kergem, nii et see kaitseb neid siis selle soovimatu sissetungija ees. Ja iga-aastane seal pesas laiendavad nii et ta võib-olla lõpuks kuni neli meetrit pikk ja umbes meetri kõrgune, nii et see on päris muljetavaldav, kui arvestama, et linnuke seal sihuke rästa suurune. El Salvadori vabariigi rahvuslind on küll väga toreda nimega teadeem mutt, mutt. Need linnud on väga silmatorkavad, enamasti on nad sellise sinakasrohelise värvusega ja olenevalt liigist, siis pea värvus võib seal varieeruda sulestiku äärmuskalad, kui seal võib seda pruuni varantsise sulestikus olla. Aga mis iseloomulikul neile mott motidele kõigile ja, ja siis selle diaTeeemmot motile samuti on see Tal on väga ilusad pikad peenikesed sabasuled ja siis nad lähevad otsast nagu laiaks nagu siuksed, kaunid pinstlikesed ja need on väga värvikad, tegemist rahuliku linnuga, et ta võib ühe koha peal istuda jälle päris pikka aega, vaadates siis selle põõsa pealt või, või aiaposti pealt või kust ta siis parajasti ennast sisse seadnud on või traadi pealt ümbrust ja, ja siis otsides putukaid, eriline on tema pesitsemis viis, selline lind peaks nagu pesa tegema, kas siis puu otsa või siis noh, vähemalt puu alla, kui mitte puu otsa või põõsasse, aga tema teeb pesa maa sisse ja ta kaevab siis nagu sellise väikese tunneli sinna maa sisse. Ja seal tema siis toimetab ja kusjuures ta alustab seal pesa, tegemist juba praktilised paar kuud enne pesitsemist. Noh, tavaliselt on niimoodi, et praegu, kui me vaatame kevadel, siis puukoristajad ja ja tihased ja need juba toimetajad kannad pesamaterjali kohe istuvad pesa peal, hakkad seal pesitsevad. Aga miks tema nii vara pesa teeb? Arvatakse, et ta teeb seda sellepärast, et kui nüüd see pesitsusperiood kätte jõuab, et siis on see pesas vana ja kulunud, jääb nagu mahajäetud mulje see pesaavale ja, ja siis röövloomadel tekib väike või vähem huvi tema pesa vastu ja jätavad seal pesad rahule. Ehk ta loodab siis selle peale, niisugune vana väsinud ja kulunud väljanägemine viitab sellele pesa mahajäetud seal kedagi ei ole. Aga tegelikult istub ta seal sees, hauvad mõlemad vanemad neid poegi. Nii isa kui kui emalind. Ja kummaline jah, pojad siis ühel päeval ei tule mitte pesast ülevalt alla, vaid tulevad maalt maapinnale. Võiks arvata, et tegemist muti või hiirega, kes sealt tuleb. Aga ei, et need on mott, motid, kui sul see pesa, Alan pesaava on tavaliselt minu rusikasuurune seal metsa all ja seal hiljem võivad toimetama hakata näiteks suured ämblikud, kes sinna ennast sisse seavad. Oleme jõudnud Guatemala lasse. Guatemala rahvuslind on hunt ketsel. Tegemist on saba jana, nokkade sugulasega, ka tema nokk on niisugune natuke vähem selline järelik ja ta on väga ilus lind, tal erkrohelised või sinakasrohelised, oleneb, kust päike peale paistab, suled ja seal selja peal on tal kaks erakordselt pika sulgemisvõivad olla siis kusagil 40 sentimeetrit pikad või isegi pikemad. Ja, ja need on siis uhked mängusuled, mida siis ema selle mängu ajal demonstreerivad, neil on väga omapärane pulmamäng, Nad teevad pesa hästi kõrgele puuentesse ja siis, kui isane emast võluda püüab, ta lendab sealt puude vahelt välja üles taevasse nagu noole, siis need sabasuled seal õhus mänglevad, ta sukeldub sinna puuvõrasse tagasi, jälle tõuseb sinna Puura kohale jälle tagasi, et et selline kummaline pulmamäng on ja kui isane pessa läheb, sest tema ei mahu sinna oma nende pikkade sabasulgedega ära, nii et need jäävad pesast välja rippuma. Vahel Reedabki pesa asukohad, Need suled, inimese tähelepanu juba pikki aegu pälvinud, kusjuures oli reegel, et ei tohtinud seda lindu surmata, tuli võtta need suled elusalt. Linnud ta kasvatab uued suletasemel ja karistuslinnu surmamise eest oli, oli sama, et kui surnud linnu, siis pead selle eest andma vastutasuks enda elu. Surmanuhtlus oli seal ja see lind selja pealt on rohekas või sinakas, kuidas päike tema peale paistab kõhu alt erkpunane ja seal Kasist legendid räägivad, et nende viimased kuningad, kes hispaanlaste poolt ära tapeti, et siis kuninga veri jäi maa ja, ja siis plas selles veres ja sellest tuli siis tema rinnapunane värvus, et noh, sellised kummalised legendid ka käivad temaga kaasas. Tänapäeval on ta suhteliselt haruldaseks muutunud, aga samas on ta võimas turismimagnet, et näiteks kui keskel ja Lõuna-Ameerika riikides, kus teda siis ette tuleb turistid käivad, siis üks atraktsioon on metsas ketsali otsimine ja osadel läheb ka õnneks teda on võimalik seal puuladvas siis ka silmata. Kuidas iseloomustada ka Jaana rahvuslindu Huatsiini? Või tema on väga huvitav lind. Tal on antud siis erinevates keeltes päris huvitavaid nimesid, näiteks haisu, lind ja haisu, kägu ja tuttkana ja kõik siukseid, kummalisi nimesid on talle poogitud külge erinevates keeltes. Aga meie kutsume teda Fatsiinigse, tegelikult enamik keeli kasutab siis seda võõrapärast nimetust, vot siin tema on siis ainuke oma sugukonna esindaja. Ja näeb välja selline mittemidagiütlev, kui teda kaugelt vaadata. Nad on siuke pruunikas, need pruuni erinevaid varjundeid oma sulestikus hästi palju. Aga kõige kummalisem on see, et tal pea peal sihuke tutt, mis on alt kitsam, läheb ülevalt poolt laiemaks, nii et mingil hetkel kutsuti seda lindu ka siis punkar linnuks. Sest tal on niisugune punkarihari pea peal. Ta ise väike niukse kana moodi linnu jaoks, et tema suurus on kusagil 60 sentimeetrit. Tal on hästi võimas, suurt pugu, nagu ripub tal välja seal otsas olevas nahapadjad, nii et kui ta näiteks puu otsas istub, siis ta toetab selle pugu selle oksa peale, sest muidu sa ripuks venitaks talla. Vaat, siin on selles mõttes kummaline lind, et ta sööb ainukese linnuna vist praegu teadantseb puude lehti, ta ei söö mitte sellist normaalset linnutoitu, putukaid või võivilju või õisi, vaid Temasid leht. Ja kuna ta ei ole ka suurt asja lendajase lenn meenutab pigem siukest Hukerdamist, ta lehvitab kiiresti neid tiibu ja siis maandub, võiks öelda suhteliselt ebaõnnestunult iga kord sinna okste vahele, niimoodi, et ta on peaaegu alla kukkumas ja siis ta saab sealt endale püsti jääda. Vaid tänusele, kohmakale, lendamisele ja kohmakale väljanägemisele lehtede söömisele on teda kutsutud ka lendavaks lehmaks. Talle on antud niisugune hüüdnimi lendav lehm ja kohalikud on talle just siukse lendava lehma nime pannud. Ja miks siis ühelt poolt see, et ta neid lehti sööb, aga teiselt poolt ka see, et temal on see seedesüsteem, tänu sellele lehti sööb väga lehma seedesüsteemi taoline, tal on ka neljaosaline, see ja see pugu, mis siis söögitoru laiendiks on. Seal toimub siis nagu selle toidukäärid, ütleme nii, et seal tselluloosist kasulik aines kõik kätte saada ja see toidu kääritamine siis võtab päris palju aega ja siis ta ajab ka päris palju tagantpoolt paha haisu välja, nii nagu lehmadki seda teevad. Noh, seal, kus neid on, seal pidi olema selline lehmalaudalõhn üleval. Ja kummaline on see, et näiteks nad pesitsevad ka mitte nii nagu tavaliselt linnud, kes moodustavad paari või vähemalt niimoodi, et mingil ajal on paar olemas ja siis isa läheb, laseb jalga näiteks emane politsei või, või vastupidi, mõnikord laseb ema jalga, isa jääb hoolitsema poegade eest, siis neil on nii, et nad ehitavad koos seal kamba peale pesa, neid on seal vahel neli-viis tükki või rohkemgi ja teevad ühe pesa, siis üks ema muneb sinna munad ja teised aitavad siis poegade eest hoolitseda. Ja nüüd kõige huvitavaks läheb asi siis, kui pojad välja on koorunud. Pojad on koorunud, pojad on kohmakad, aga nad hakatel puude otsas ringi jukerdama ja siis nende tiibade nukkide küljes on väikesed küünised, nii et nad kasutavad siis neid küüniseid puu otsas ronimiseks. Et kojana on teinud minu meelest väga põneva valiku oma rahvuslinnuvalikul, sihukest lindu ei ole mitte kellelegi ega saa kunagi olema, nagu nendel on. Jamaica rahvuslind on väga väike lind. Doktor lind. Ja tema on üks koliblidest, noh nii nagu kõik kolivrid, toitub ta siis nektarist, aga, aga nende isalinnud on väga uhked. Lisalindudel on pikad peenikesed sabasuled, mis lennul väga uhkelt tantsivad niimoodi, et kui see pulmalendan, siis isane lehvitab nende pikkade sabasulgedega emase nina all ja püüab seda emast endale paariliseks saada. Emalind on selline tagasihoidlik, tema saba on nii nagu tüüpilise koolibri saba on niisugune lühikene ja isalinnu väljanägemine on sellest ääretult efektne. Isane ise on umbes 11 sentimeetrit pikk, aga tema sabasuled 15 kuni 18 senti viis meetrit. Noh, kuidas see tilluke linnukene selliste sabasulgedega toime tuleb, ilma et keegi teda kinni napsaks, on? Omaette müstika. Aga tundub, et ta tuleb, sest ta on pikka aega juba evolutsiooni käigus vastu pidanud. Nii et jah, sellist põnevat koliblit teist igatahes ei leia, kuigi jah, koolijuhtide hulgas on veel mõned sihuksed põnevate sabasulgedega, kes ka need sabasulgi eriliselt tantsus kasutavad kõigutades neid sabasulgi nagu hispaania tantsi, annad oma seelikuid, lehvitajat, aga seda tehakse nii kiiresti, et seda näha ainult eriliste kaameratega. Filmimise tulemused. Panama rahvuslind on suur kotkas hard püüa. See on ilmselt üks suuremaid kotkaid, nad on kusagil natuke üle meetri kõrgused helehalli sulestikuga pea niisugune valkjas kõhu alt valge, kui ta ärritub või ringi vaatab, ta tõstab pea peal olevad suled püsti, meenutavad natuke nende indiaanlaste peakaunistusi ja tema ilme on kuri. Kui on võimas silmad hästi teravalt niimoodi ette suunatud, ta vaatab sind sihukse läbitungiva pilguga ja kuigi ta ise on suur, mõned emased on kaalunud kusagil üheksa kilotavast, jääb see kaal seitsme kilo ringi siis tiibade siruulatus ei ole tal väga suur. See on kusagil kaks meetrit ja need ümmargused tiivad ka veel. See võimaldab tal väga edukalt saaki püüda just seal puulatvades ja puude vahel manööverdada. Tema põhiliselt saakloomad on laiskloomad siis puu otsa eksinud ninakarud või king kasud. Tema probleemiks on tänapäeval see, et neid kipub vähemaks jääma tänu nende metsade hävitamisele. Ja teine häda on see, et, et neid ei saa ka väga palju juurde tulla, sest poegade arv on neil väga väike, hauvad välja ühe poja kahe-kolme aasta jooksul. Kuidas iseloomustada paljazcurk kella lindu, kes on Paraguay rahvuslind? Tegemistes lumivalge linnuga, kelle kurgualune see on siuke sinakas nagu nahk paistab sealt kurgu alt välja. Ta on niisugune 25 28 sentimeetrit pikk, linnukene ja valged on siis isalinnud, emalinnud roheka värviga, elab ta siis Brasiilia idaosas Argentiinas ja Paraguay idaosas, elab ta siis ka veel suhteliselt kõrgel. 1200 meetri kõrguseni ulatub tema levikuala. Nad söövad põhiliselt puuvilju ja nad on suhteliselt haruldased. Neid on kusagil 2500 kuni 10000 eksemplari alles, et rohkem ei ole. Selles piirkonnas, kus ta elab, on suured metsaraiealad, metsad vähenevad ja kuna tema ilma metsata toime ei tule, siis linnukese arvukus ka on vähenenud. Kalju kukkes on Peruu rahvuslind. Kas tema meenutab natuke Kuketel? Niisugune nimi on? Kui me seal lindu nüüd vaatame kas elusalt või pildi pealt, kuidas keegi saab teda vaadata, siis tal on tõesti sihuke huvitav sulgedest nagu kukehari. Võib-olla sellest on tulnud siis eestikeelne nimi, sest paljudes keeltes on tema nimega Scott hingamiskusagilt kohalikust keelest üle võetud sõna ja Ta on väike, enam-vähem selle eelmise paljas kurk, kellalinnuga, sama suur kusagil 30 sentimeetrit on tema kehapikkus ja isased on siis selle uhke punase harjaga peaosa ja ülaselg on tal siis ka punane tiivad ja saba on tal mustad, need väga silmatorkav väljanägemisega emalt kollakas oranžikaspruun, elab ta siis päris laial alal seal Lõuna-Ameerika põhjaosas metsas, kus on siis ka jõgi või mingi muu veekogu lähedal Metsast ta eriti välja ei taha tulla, nii et inimese silma alla satub harva ja võib minna ka küllalt kõrgel mägedes teda kohatud kusagil kahe poole 1000 meetri kõrgusel. Põhiliselt on tema toiduks jällegi puuviljad, aga sööb ka putukaid. Need, kes neid linde looduses rahulikult vaadelda, siis ütlevad, et nad hoiad seal tunde jalutada mööda maapinda ja putukaid korjata. Ja sealt, kus on head elualad ja mänguplatsid, sinna koguneb neid isa linde päris palju, et vahel on kuskil 40 lisalindu ühte kohta kogunud ja sinna tuleb siis üks emane neid vaatama, et tõeline valik toimub seal umbes nii, nagu meie tedremängudes on. Ja kummaline on see, et kui siis emane on oma valiku teinud, siis tema käitumine, edasine käitumine on päris jõhker. Nimeta lendab selle isase selga, lööb ta nii vastu maad jõuga kohe kopsabel nokaga pähe. Ja siis isane teab, et nüüd on ta välja valitud ja siis nad lendavad koos sealt mänguplatsilt minema ja mudast või savist tehakse sihuke kausikujuline pesa maapinnale vahel peidetakse see pesaga kuhugi kaljukoopasse ära. Sinna pessa muneb emane kaks muna ja isa tal seal erilist abi osutada, ainult siis, kui võõrad isased lähedal tuled, siis ta peletab need minema, aga poegade ja munade eest hoolitseb emalind üksipäini. Kuidas Me Puerto Rico rahvuslindu nimetame temal eestikeelset nime ei ole? Võiksime nimetada banaanilinnuks, sest ta toimetab banaaniõite peal, päris sagedasti on niisugune pisikene linnuke kusagil 10 sentimeetrit pikk, aga koliv rida ei ole. Pigem võiks öelda, et tema lähemad sugulased on seal Aafrikas ja need on nektarilinnud. Tema sööb ka hea meelega nektarit. Kuna tema noku lühike lühike kõver siis ta ei ulata sinna õite sisse, nii nagu kooli brid hästi ulatuvad. Ja tema peab kasutamiskavaluste. See kavalus on see, et läheneb siis selle õiele külje pealt ja teeb augus nektari eraldumise koha peale ja loristab siis selle nektari välja, ilma et siukest pikka nokka omaks kolib. Riidest erinevalt on tal veel üks omadus, mille pärast ta võib-olla ei saa kas õitest seda nektarit kätte lisaks sellele, et tal nokk liiga lühike. Tema ei suuda teha sihukest rappelenduva siukest paigallendu, nii nagu kooli brid teevad kooli brit, vehivad seal tiibadega, ripuvad selle õie kohal, aga tema seda teha ei suuda, nii et ta peab kusagilt kinni hoidma, kuhugi maanduma ja, ja sellepärast on ta siis endale välja mõelnud sellise teise viisi ehk õite Augustamise viis ja nad toimetavad enamasti koos kolivridega samal alal ja kuna Ameerikas on komme nüüd panna koliblidele neid söödaaluseid, kuhu siis pannakse suhkruleotist, siis nad tulevad hea meelega Osgoliveridega sinna sööma ja toimetavad seal sama edukalt. Nad on päris tavalised seal kesk ja Lõuna-Ameerikas väga ilusa väljanägemisega selja pooltanud siuksed, hallikad kõhu poolt erkkollased ja, ja valge kulmutriibuga ja ma trehvasin üks kord banaani linnukest nägema, siis sel hetkel kud otsustas vanni võtta. Ja kui me oleme harjunud, et linnukesed lähevad siis suplema kuhugi porilomp või mingist vee loigukesse, siis tema leidis ühe Promeel ja lehtede siukse kausikese ja ronis sinna Promeeliate sisse ja solgerdas seal siis vee sees täiesti suure mõnuga. Et ma seisin tal kaameraga sõna otseses mõttes kõrval ja ta ei teinud minust väljagi, Mutkaga pritsis seda vett nii, kuidas ta ta oskas ja mõnuled seal vee sees siis. Kuidas iseloomustada Punaiibist, kes on Trinidad ja Tobago rahvuslind? Punahibis nii nagu kõik kiibised on suurtes parvedes elavad linnud toimetavad nad koos, lind ise on suhteliselt suur, kusagil 50 70 sentimeetrit pikk, lihased natuke suuremad kui emased. Ja nokk, nii nagu viibistele rongis vee seest mudases toitu otsides. Nokk on pikk, peenike ja natuke kaarduv värv on seal nokad, siis hall, aga see lind ise nimi, ütleb Punaiibis seal sihuke erkpunane, ta meenutab sedasama Tšiili flamingod oma väljanägemiselt ja teda siis seal Lõuna-Ameerika põhjaosas küllalt suurel alal. Ja ta on ka siis ookeani saartel levinud. See punane värvus, nii nagu flamingo teilgi tuleb sellest, et nad söövad väikesi koorikloomi, kellelt nad siis need ained saavad, mis nende suled punaseks muudavad, pesitseb ta kolooniates ja tavaliselt on seal ühes koloonias neli, 50, võib-olla vahel isegi 100 lindu koos. Et seal on päris muljetavaldav vaatepilt jälle, kui need ilusad punased linnud puude otsast õhku tõusevad ja maanduvad. Kuulsite neljandat osa saatest rahvuslinnud stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.