Tänases saates tuleb juttu loomadest, kes elutsevad Austraaliale kuuluval Tasmaania saarel. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Mul tuleb kohe silme ette kukkurkurat ehk Tasmaania, kurat. Jah, ka väike loomakene, keskmise koera suurune, pontsaka väljanägemisega meenutab võib-olla isegi natuke karu. Ja siis kurgu all on tal selline valge joonis, mis meenutab siis kaeluskaru joonist veidikene. Ja siis Nendel on ka selja peal ja seal saba juures valged laigud või tähnid. Mõned on süsimustad, aga mõnedel on seal tagakehaosas ka valgeid laika ja siis puusavöö on tal veel natukene nagu kõrgemal. Suhteliselt jäme saba on sel tegelasel ja tema nimi on siis kukkurkurat vaat mõnikord kutsutud Tasmaania kuradiks. Arvatakse, et see nimi tuleneb sellest, et kui nad söövad või omavahel kisklevad, siis need hääled on päris õudsed. Ja et kes-ist õudselt häält mu ikka saab teha, kui kurat, nii nagu vanad inimesed, arvasid, eurooplased arvasid ja sellest siis see nimiga Tasmaania kurat või kukkurkurat. Nad armastavad süüa, raipeid. Eriti tugevad lõuad ja need luud, mida nad suudavad ära purustada või närida, need on siis ikkagi päris aukartust äratavat. Seal keegi ükskord jälgis, kuidas nad sõid kuuekesi ära. Hobuse hobusest ei jäänud mitte midagi muud järgi, kui kimp saba, jõhvi, jalu, kõik muu suudeti ära süüa, nii et noh, see näitab, millised lõuad nendel väikestel loomakestel on ja, ja kui tugevad need lauad olnud. See näitab ka seda, et neil on väga suur söögiisu. Ja ta võib süüa oma kehakaalust kusagil 40 kuni 50 protsenti korraga sisse ahmida. Ja need hääled, need on tõesti sellised ebamaised, vingumine ja ulgumine ja urin ja kõik segi, et sellist selget joonist sellel häälel ei ole ta nihuke nagu tekiks eimillestki ja seal tulevad siis siuksed, karjed veel sisse sellele äälitsusele. Öö on pime ja sellised hääled kusagilt lähedusest või kaugusest kostavad. Siis tõesti tekivad igasugused mõtted. Kas kukkurkurat võid ka inimest rünnata? Inimesel ta ei suuda nagu midagi teha, lõuad on tal küll jäävad, aga hambad on suhteliselt sellised väiksed, välja arvatud siis mõned suured nende väikeste seas. Ega ta inimeste kippunud ründama, inimesele nad kallale ei tule, inimese suhtes veidi pelglikud ja nii hämmastav, kui see ka ei ole, siis ta pidi väga hästi kodunemad, kui ta mõnda aega on siis kodus juba elanud, eriti noored loomad, et siis ta tuleb, väga mõnus seltsiline, noh, muidugi kui ta ulguma hakkab, siis seal hirmus jällegi seal kodus ka, aga aga muidu ta pidi väga sõbralik olema, laskma ennast sülle võtta ja pai teha ja ja rõõmsalt niimoodi isegi sülle ise ronima, tahab nõusukest hoolitsust. Ja nad on sellised tegelased, kes armastavad üksinda toimetada. Kui nad seal söömispaigal kokku saavad, siis nad kipuvad üksteise peale urisema seal söömise juures siuksed hääled tekivad. No tegelikult on inimesel ju väga väike võimalus seda kuradit Tasmaania saarel näha. Jah, ega ta nüüd väga tavaline ei ole, nad on teatud piirkondades ainult praegusel hetkel veel alles jäänud ja neid kogu selle suure peal tegelikult on ainult 20000 loomu, praeguseks hetkeks või isegi veidikene vähem juba see 20000 noh, ei ole väga suur, et meil Eestis on kusagil 60000 metskitse palju, palju väiksemal territooriumil ja kui palju me neid siis tegelikult näeme, et noh, mõnikord muidugi trehvab, aga aga kui on tihedas võpsikus või, või metsas, siis kohtumise tõenäosus on suhteliselt väikene ja harv. Milliseid elupaiku kukkurkuradid eelistavad? Nad vist ei tundu olevat väga valivad oma elupaiga suhtes, neid on nii tasandikel kui metsades kui, kui mägedes igal pool, et põhiline on see, et nad leiaksid sealt süüa. Nad on tulnud ka inimese juurtest inimesena süüa pakkuda mitte seda, et keegi võiks nüüd kausikesega sinna, aga inimene peab lambaid või teisi koduloomi ja, ja need on suhteliselt hõlbus saak. Ja, ja kuigi nad on võimelised lamba näiteks maha murdma, siis enamasti nad ikkagi söövad neid surnud lambaid ja ja teisi koduloomi, aga näiteks kana või kellelegi sellise tegelase võtab eineks ära küll. Ja need nooremad kur kuradid, nemad on veel osavad ronijad, vanad loovad nagu võivad ka puu otsa minna, aga aga nad on kohmakad ja ei tee seda väga meelsasti, aga noored ronivad päris osavasti peagu latva minna seal siis endale toitu hankida. Seal võivad olla linnukesed või mingi pisikeset kukkurloomad või sisalikud või mahud, et noh, tegelikult ega ta selline väga valiv ei ole, ei pirtsuta toiduga, et mulle see ei meeldi näiteks sisalik, kas tal liiga kollane või Veliga pika sabaga, sellest ma teda ei söö, vaid ta võtabki kõik, kellest jõud üle käib ja süüa kõlbab, sigar süüakse ja, ja eriti meeldib neile just ja raipeid ja Corioseid siis leida ja ta nagu sihuke noh, võiks öelda sanitar või puhastaja koristusteenuseosutajatel austraalia looduses, kes siis käib ja sööb need need jäänused ära, mis kuskil maha on jäänud, nii et selles mõttes tal väga tähtis roll seal täita. Kest edasi elad, tegelikult ei söö teda vist keegi sellepärast, et ta on piisavalt suur, ta on nagu suurim kiskja, kes tänapäeval kukkur loomade hulgas olemas on. Aga ta ei ole väga agressiivne rahumeelne tegelane suhteliselt olgugi seda koledat teeb, siis selle loomust nii väga ei mõjuta, et palju kära ei millestki just palju kära ei millestki. Ja muidugi inimene nagu alati on väga hoolas oma varaga ja oma vara on siis need loomad või linnud, keda ta kodus peab ja siis loomulikult, kui on mingigi oht, et keegi võiks seda vana ähvardada, siis püütakse see ähvardaja või võimalik töö ja, või varahävitaja siis kahjutuks teha. Enamasti tähendab seda, et loomake löödi lihtsalt maha. Tänapäeval on ta kaitse all ja, ja, ja tegelikult on nendega see häda veel, et et ega nad ei sigiga väga intensiivselt. Et kuigi nii nagu kukkurloomad ikka, sünnitad päris palju poegi ja siis poegadel algab selline võidujooks, kes kukrusse pääseb ja kuna emaslooma kukrus on ainult neli nisa, näiteks sünnib 24 pisikest kukkurkuradid, kes kusagil noh, 1,2 sentimeetrit pikad niuksed üks sentimeeter pikad ja siis algab nende see võidujooks sinna kukrusse nende emade-isade juurde ja need neli esimest, kes suudavad sinna siis kohale jõude kinnitada, nemad on siis võidumehed, nemad saavad piima juurde, nemad hakkavad kasvama, ülejäänud siis juba hukkuvad sellises loote-eas. Et see loote suremus on nendel väga kõrge, et üle nelja poja neil olla ei saa kunagi. Vahel ei ole niigi palju. Ja, ja noh, need noored siis Senikkonnad kukrus on seal kusagil 100 päeva umbes või kusagil selles selles ringis siis need päevad, mis nad seal kukrus, on nad väga hästi turvatud, et ega neid keegi seal ohustada eriti ei saa, aga vot siis, kui nad sealt kukkust välja lähevad, ise seisvuvad ja hakkavad omaette toimetama, siis juhtub nendega õnnetusi ja lihtsalt haigused ja muud asjad võivad need siis maha murda. Ja üks raske haigus on murdnud neid päris kõvasti. Ja kusagil viimasel 15-l aastal umbes on neid päris hullusti mõjutanud üks kasvaja ja, ja ei olegi päris hästi teada, mis selle kasvaja põhjuseks on seal näokasvaja ehk tal paistetavad siis lõua või suuümbrus paistetub üles, sinna tekivad sellised väljakasvud. Seda kutsutakse siis Neljatähelise kombinatsiooniga TF TT. Ja, ja see on siis näokasvaja ja ei ole päris selge, miks ta tekib ja kuidas ta tekib ja, ja kuidas seda vältida. Ja see kasvaja takistab söömist. Loom sureb. Surebki nälga sellepärast, et need lõuad muutuvad selliseks väga inetuks, väga koledaks ja see takistab tal söömist ja tavaliselt nad pärast haigestumist kusagil kolme kuu jooksul juba surevad ära. See on nakkushaigus. Ja see on nakkushaigus ja nad saavad selle kasvaja siis niimoodi, et noh, söögi juures neil on alati purelemist, igaüks on iseenda eest väljas. Ja kui nad seal purelevad, siis hammustavad 11 ja sealt see haigus siis levima hakkabki. Ja tal on mingi geneetiline põhjus, ilmselt sellel haigusel või haigusetekitaja tundub olevat kuidagi seotud muutustega geenides või kromosoomide, sellepärast et nendes vähirakkudes, mis siis selle kasvaja tekitavad, seal kromosoome vähem, sellel kukkur kuradil on 14 kromosoomi normaalselt arenev rakkudes ases kasvajarakkudes on 13, üks kromosoom kaob ära ja praegu siis intensiivselt otsitakse just neid lahendusi leida mingeid geeniteraapilise vahendeid selle haiguse tõrjumiseks, sellepärast et ta laastab neid populatsioone päris tugevasti ja see populatsioonid on viimase, selle 15 aasta jooksul vähenenud kusagil 60 protsendi võrra, nii et see tähendab, et see loomake võib mingil hetkel suisa maa pealt kaduda. No õnneks on praegu teatud piirkondi olemas Tasmaanias, kuhu see haigus ei jõudnud. Neid on ju isegi teisele saarele toimetatud. Jah, aga tegelikult noh, eks kõige parem oleks ikka see nende kodusaar see, kus nad kogu aeg elanud, kus nad ennast nagu hästi tunnevad, kas ta on seal siis mõned looduskaitsealad, kus on see kaitserezhiim eriti rangeks muudetud ja kui haigus ei ole veel jõutud, et loodetakse, et see on see pääsemine aga kui see populatsioon mudu liialt väikeseks, siis, siis on jälle omad hädad selleni, et et noh, peab ikkagi püüdma leida mingisuguse lahenduse selle haiguse ravimiseks, juhis loodusesse, selle ravimitoimetamiseks. Hugo Austraalia tegeleb sellega väga paljud teadlased tegelevad ja, ja mitte ainult Austraalias mujal maailmas püütakse leida siis vahendeid selle selle haiguse tõrjumiseks, sest kui see haigus ikkagi tõrjutud ei saa, siis võime sellest kuradist päris ilma jääda. Nii nagu juhtus kukkur hundiga Just kukkurhunt, tema on ju tegelikult eriti kurb näide sellest väljasuremisest, sest selle juures võiks öelda, et oleme kõik olnud. Kukkurhunt on, võib-olla oleks õige nimetada kukkurtiigriks ka, ta ei ole kummagagi sugulane, aga triibulised vöödid tema keha peal sihuke ja suure koera mõõtmed, noh, võiks teda siis ka tiigriks kutsuda ka. Me oleme nimetanud ta kuku hundiks. Kukkurhunt on siis kõige suurem kiskja, kes seal ta Austraalia mandrilt Tasmaanias on elanud. Siin on erinevad andmed, nüüd aga mõned ütlevad umbes 2000 aastat tagasi, mõned ütlevad, et viimased kukkurhundid Austraalia mandrilt kadusid kusagil 14. sajandil, nii et aastal 1300, aga põhjuses ollakse nagu suhteliselt üksmeelsed, et miks ta ära kadus. Peapõhjus oli see dingo. Koos inimesega tuli Austraaliasse ja see dingo siis tõrjus selle kukkurhundi välja. Kuna tegemist on karjalooma kukrundide üksik eluliselt, siis nad lõpuks võtsid tal toidu käest ära ja, ja võib-olla ka murdsid ära, et ega seda päris täpselt ju keegi ei tea, mis seal juhtus. Tollel ajal valgeid inimesi seal ei olnud ja, ja nendel pärismaalastele ilmselt sellist kirja pandud kultuuri kukkurhundi jälgimiseks ka ei ole olemas olnud. Aga see kukkurhunt Tasmaanias säilis, dingo sinna ei jõudnud. Ja ta elas seal valge inimesed koos päris pikka aega. Viimane teadaolev kukkurhunt suri siis Tasmaania pealinnas Hobarti loomaaias aastal 1936 Tasmaania raadios oli veel selle aasta mais saade ühe härrasmehega, kes nüüd on juba väga eakas. Aga tema oli siis seitsmeaastane poisikene, kui käis loomaaias. Ma ei tea, kas isal või emal või kellelegi, ta käis abiks. Ja, ja siis tema on oma käega toitu andnud kukkurhundile. Üsna palju on neid inimesi, kes väidavad, et kukkurhunt pole kuhugi kadunud. Ta on täiesti olemas. Ja tegelikult on olemas kukkurhundi kodulehekülg suvisa ja, ja Facebooki leht ka olemas ja seal viimased sihuksed, teated tema olemasolust pärinevad kusagil 60.-test aastatest, aga ikka aeg-ajalt saadetakse välja ekspeditsioone ja jälle keegi leiab ja kuuleb teda ja leiab jälgija ja Austraalias ju moodustati tegelikult ka 1000 966. aastal 650000 hektari suurune kaitseala Lõuna-Tasmaanias, kus kohas siis arvatakse, et kuku, hunt võib säilinud olla, kuigi teda seal otsitakse, keegi ei ole teda näinud ja filminud ega pildistanud. Aga lootus on ja see kaitseala siis ootab, et hunt seal toimetaks ja püütakse talle seal kõik tingimused luua. Nii et noh, selles mõttes kukkurhunt võib-olla tõesti on olemas võib-olla ennatlikult ütleme, et on välja surnud, sest mõningad väikesed kukkurloomad, keda peeti ka väljasurnuks, on 60 aastat pärast seda, kui nad väljasurnuks kuulutati elusalt ja tervelt leitud ja, ja nad on täitsa olemas, nii et miks mitte see kukkurhunt ka ei või kusagil sihukeses kolkas elada veel väga edukalt? Kukkurhunt on ju ka Tasmaania appi loom. Ja ta on lobby loom ja terve Austraalia jaoks on ta väga oluline. Seitsmes september on just see päev, kui see viimane teadaolevalt elus olnud kukkurhunt siis seal Hobarti loomaaias ära suri. Et see on siis selline mälestus päev ja samal ajal siis hästi palju üritasin sellel teemal, et kuidas neid ohustatud loomi kaitsta ja kuidas neid säilitada stesse kukku huntide kaitse alla jõudis suhteliselt hiljuti. Sest veel näiteks 1000 888909 mingi paarikümne aasta jooksul siis maksti veel Tasmaanias preemiaid, tapetud kukkur huntide eest ja, ja selle aja jooksul makstakse preemia välja tsirka 2200 tapetud hundi eest. Kui seda preemiat poleks olnud, siis võib-olla oleks tänapäeval rahulikult veel ringi jooksmas. Tema on puhtalt rööveliku jahipidamise nahka läinud ja alati on tegelikult mõistlikum kõikvõimalike loomale liike siiski hoida ja püüda säilitada kui hiljem väga kalliste meetoditega uuesti jällegi taasasustada. Meil oma Eestis on ju teada kotkaste lugu, kuidas need ära kadusid ja mingeid hetkel kotkaid suisa tapeti. Noh, tänapäeval neid kaitstakse ja ma arvan, et on väga väärtuslik lisand meie Haunasse. Tegelikult see podcast Üks väga armas loom, kes Tasmaanias elab, on pumbad. Pumbad on tõesti kaisukaru, jah, ta on kaisukarud, on sihuke mõnus paksuke ja need Wombateid üldse, kui me vaatame natuke laiemalt, siis Momboteid on tegelikult neli erinevat liiki. Ja nendest kõige tavalisem on see suur Vumbat. Kuni paarkümmend kilo kaaluda paks ja jässakas loom lühikeste jalgadega. Hästi suur pea niisugune keha jaoks natukene ebaloomulikult suur pea ja kui teda niimoodi vaadates ta külgvaates meenutab veidi karu, minu meelest need Vambati tantsisid sellised tegelased, kes armastavad hirmsasti kaevata, noh, selles mõttes oleks nagu meie Mägraga veidi sugulased, temal kaob urgu ja ta võib maal tekitada kusagil mingi 200 meetrit käike. Ja selles mõttes ta ei meeldi jälle lambakasvatajatele ja, ja ka nendele inimestele, kes kuskil eeslinnades elavad, et kujutage ette, kui teil on 20 kilone mutt aias. See on nagu veidi tülikas, kui ta seal kõik ära kaevab ja auke täis ajab, selle maapinna ja need hunnikud, mida tema tekitab, on ikka märkimisväärselt suuremad kui see, mida meie mutt tekitada suudab. Aga teisest küljest on ta nende aukudega väga hea partner, kukkur kuradile kes tihtipeale hea meelega ronib tema nendesse käikudesse elamus ja seal käigus, siis leiab ta seal siukse hea pesapaiga endale. Aga pumbati, käigud on jah, suhteliselt keeruline süsteem sealmaal. Näiteks kui koertega püütud neid püüda, siis siis ei taha nagu väga hästi õnnestuda, sellepärast et nii nagu meie mäger tihtipeale koera ära eksitab, sinna käikudesse niisama trikki kasutab kase pumbata. Ja on ka juhtunud seda, et ta lihtsalt pressib selle koera vastu seina oma paksu kerega ja eriti paksu tagumikuga surub ta vastu seina laiaks, lämmatab ära, see pumbati, kukkur. Kui ta seal tolmutab seal maa allkäike, siis temal on siuksed lihased, millega ta saab seal kuku kinni, natuke tõmmata ja teine asi veel, et sa kuku Roharepsis tahab poole. Et kui ta seal eespool tolmu välja viskab, viskas kukusse või viskab niimoodi, need lapsed on nagu tolmuvabas tsoonis kukrusse, need lapsed peavad toime tulema mitu, mitu aega lisaks sellele suur kumbatki. Tasmaania Vumbatile on veel väike pumbad, kes neist on kõige väiksem. Ja siis on ka veel tõrvik Wompat, kes elab seal Lõuna-Austraalias ja tema on siis nii nagu need teised pumbatitki, karvane, aga temas karva Susan kohed ta tõesti näeb, näeb välja nagu pestud mängukaru, mis on niimoodi puh, karvad laiali ajanud ja ja ilmselt sellest tema sellise nimega on saanud Vumbatiteks väljasuremisoht praegusel hetkel on suhteliselt väike, nad tulevad hetkel inimestega ega päris hästi toime ja, ja me suudame nende pumbotitega koos eksisteerida. Tasmaanias elutsevat loomade hulgas on üsna palju kummalisi loomi ja üks selline kummaline loom on nokkloom. Teda oleme piltide pealt näinud. Vahel ka mõnes filmis vilksatab ta läbiga, teda väga kerge filmid ei ole, siis ta elab sellistes suht sogases vetes ja vee all teda peaaegu filmida ei õnnestud korrast vee peale tuleb siis maismaal ilmub, et siis on teda võimalik filmid. Ja see nokkloom on siis kusagil poole meetri pikkune, kaalub kaks kilogrammi tema siis algselt, kui ta Euroopasse jõudis, siis arvati, et hiina taksidel müstid on mingi võltsingu kokku seadnud, et on noka mingisugusele nahale külge õmmelnud ja püüavad siis teadlasi haneks tõmmata. Noh, tegelikult see asi ikkagi nii ei olnud, et see nukk on tal olemas täiesti kogu aeg. Ja tegelikult noorloomadel mingil eluperioodil hästi varases nooruses ilmud, isegi piimahambad, tal on mingil hetkel olnud olemas ka hambad, mis hiljem on siis taandarenenud ja on asendunud nokaga, see nokaga ta tegelikult Songi põhja, ta Songib seal põhjas, võtab siis põhjas ringi tavaid mullus, käid seal teod, ussikesed või kes iganes ja neid ta siis sööb seal tema nagu põhitoit. Ja kuigi näiteks mõningates piirkondades nendel aladel toodud elama kalus võiksid olla nagu toidukonkurentsis, on täheldatud, et tegelikult kaladega ta ei konkureeri, just juttu mõnedest lõhedest. Nende lõhedega ta ei konkureeri sellepärast sest et toiduhankimise viis on, on erinev ja see toiduobjekt on ka erinev, et nad saavad päris kenasti külg külje kõrval toimetada. Ja muidugi ta on selles mõttes päris ohustatud liik, praegusel hetkel, et ta pelgab nagu häirimist, et ta läheb väga närviliseks, kui inimesed teda segavad ja kui seal siis väga palju inimesi ringi jalutab, siis püüab ära minna, aga need elupaiku, kus ta elada saab, ei ole väga palju. Ja ta võib ka siis kaotada elu, pikapeale jääb kõhnaks ja kurvaks ja ja näiteks loomaaedades eriti hästi pidamine pole õnnestunud igal pool, kuhu teda viidud, siis ta on suhteliselt lühikest aega elanud, kuigi mõned loomaaeda suutnud teda pidada kuni 10 aastat aga tema toitmine on keeruline ja tema siis on, selles mõttes on huvitav, et tema tagajalgade küljes on siuksed, küünised, mis sisalduvad mürk. Ehkki ta on siis üks väheseid mürgiseid imetajaid kes suudab siis mürgise küünega tekitada päris tõsiseid põletik inimesele, kui näiteks inimene ta püüab kinni ja, ja võtab kätte ja ta ei tea, seda valesti, teda hoiab, siis võib saada väga tõsiseid vigastusi, paranevad vahel mitu kuud ja muidugi, mis tema puhul veel huvitav on see, et ta on suhteliselt madala kehatemperatuuriga, ta suudab toimetada, kui kehatemperatuur on seal noh, meil on see 36 ja natuke üle, eks ole, ja enamikul imetajatel on ta sinna 35 36 kraadi, siis tema toimetab ees, kui on, on tal kehatemperatuur seal isegi 25 kraadi. Ja juba alguses arvati ka, et ta ei ole üldse püsi soojaletanud, kõigu soojad ja sõltub väga palju väliskeskkonnatempel natuurist, aga aga ta elabki suhteliselt külmas vees ja on täheldatud, kui ta ikka tahab, siis ta tõstab oma kehatemperatuuri üle 30 kraadi seal seal vees ja suudab seda temperatuuri väga edukalt ise reguleerida, et võib-olla ei ole selliseks normaalseks talitusteks üldsegi nii kõrget temperatuuri vaja, nii nagu nagu meil on. Aga veekogu juurest eriti kaugele ei lähe. Eriti lähedane ikkagi veega seotud, sellepärast et tema toit on vees, ta põgeneb, kuid oht ähvardab ja seal on ta väga osav ujuja. Siis tal on ka väga lai selline ilus saba veel. Aga nokkloom ei ole veel isegi nii kaugele jõudnud. Kukkurloomad sünnitavad need hästi, algelised pojad, vaid tema siis muneb munad. Ja tegelikult see, et ta mune muneb, sellest saadi teada alles suhteliselt hiljuti, 130 aastat tagasi. Ta piima toodab, see oli teada, seda saadi parem juba teadmata, piima toodab, aga et kes seda piima jooma tuleb ja kuidas need ilmale jõuavad, seda keegi päris täpselt ei teadnud. Aga tema on siis hästi algeli nimetajat, tal on need viimane näärmed avanenud lisasid tal ei ole. Ta läheb nagu piima Välit kõhu peale ja siis, kui pojad munast kooruvad, need on sellised noh, veidi sarv ja, või nahk ja kestaga munad, roomajate munad ja sealt siis tuleb see poeg välja, siis ta ronib emale kõhu peale, emal selili, urus ja poeg on kõhu peal, siis ta lakub sealt seda piimasele oma nokaga. Ja sellepärast ta siis on jah, väga sihuke algeline ja ja ütleme niisugune nagu vahevorm seal roomajate ja ja pärisimetajate vahel teel kukkurloomaks ja, ja veel päris imetaja on tema, siis annan seal tee peale pidama jäänud ja ausalt öeldes on ta väga kenasti need mitmed kümned miljonid aastad vastu pidanud aga viimasel ajal koerad, eriti urukoerad ja siis ka rebased ja küülikud ja need kipuvad sisendid, urge kuma. Ühelt poolt teiselt poolt siis, kui urgu sisse pääsetakse rotid, näiteks et need söövad need munad ära ja vahelenokkloom ei suuda enda eest kuidagi ka seista. Tema saatus on siiski praegu kaalukausi peal, et ega me ei tea, kauaks teda teda jätkub, aga temaga lähedalt sugulane, aga muidugi hoopis teistsuguse väljanägemisega sugulane selles mõttes temaga muneb siis. On Tasmaania sipelgasiil, kes on teistele nendele sipelga nokkis siilide, kes Austraalia mandril elavad, lähedane sugulane, aga kuidas maania natuke jahedama kliimaga siis tema talve üle elamiseks võib isegi vahetevahel lund tulla, seal talve üleelamiseks vajab paksemat karukatet tants siukseid tihedama karvastikuga ja ja okkaid on tal veidi hõredamalt. Kui näiteks on siis sellel mandril laual siilil Tasmaania nokkis siil, siis on päris aukartust äratav loom, ta on ka kusagil neli 50 sentimeetrit pikk, meie siidist ikka oluliselt suurem, kõrgem ka kusagil üks 20 sentimeetrit kaalub seal kusagil viis, kuus kilogrammi. Sihuke pontsakas tegelane ja hästi pikkade küünistega jalad, millega nad väga osav kaevaja tai kaevurge, nii nagu hambad, nokkloom, kes ka sinna kalda seina sisse, aga ta suudab niimoodi sõna otseses mõttes maa sisse vajuda, nii et ei jää sinna maa peale midagi muud, kui tema kuskil kuue sentimeetri pikkused okkad. Ja, ja noh, kui sihuke püstist okastega tegelane seal maa seest välja turritavad, siis egas kukkur kärbil või kukkur kuradil ei ole väga kerge talle läheneda, teda siis sööma hakkab ja siis nokkis siin niimoodi ennast kõige paremini kaitseb muidugi inimese vastu, selles mõttes ei ole tal väga hea kaitsta, sest inimene suudab ta sealt välja urgitseda ja ja eriti pärismaalased, aga ilmselt ka valged inimesed on teda söönud ja pidi olema väga hea ja liha talle, et selles mõttes on ta veidi ohustatud, et inimene ikka tahab igasuguseid delikatesse proovida ja huvitavaid asju proovida, et võib-olla ka siis teda nagu ähvardab see söömise variant kõige rohkem. Tema siis ka teeb mingi siukse pesa moodi koha, kus ta siis need munad poetab ja, ja siis, kui pojad tulevad, siis ta keerab, kui enda jälle niimoodi, et pojad saaksid tema kõhu pealt piima lakkuda, et selles mõttes huvitav tegeleda. Jah, et ta ei ole veel jõudnud oma arengus nii kaugele, et tal tekiks see kukkur ja nisad ja noh, rääkimata siis sellest, et nii nagu pärisimetajatel platsenta aia kehasisene areng täielikult Tasmaanias elutseb ka koll. Milline loom see on? Täna vahel kutsutud siis ka tähnilise kuku kassiks, stan tõesti siuke kassi suurune tegelane täpilise kasukaga suhteliselt pikka koonuga ja see, kui all on siis selline, kes sööb kõiki neid loomakesi, kellest jõud üle käib, aga ta on sihuke aeglane ja ta ei ole väga suur. Murdja. Kol elab nüüd ainult Tasmaanias sugulane kukkurnugis, kes on veidi suurem, kümmekond sentimeetrit suurem, nüüd on üks, 60 sentimeetrit pikk ja 50 senti on tal sabas sabas. Näed ilus ka tehniline kasukas. Ta on väga agressiivne ja, ja võib öelda, et isegi agressiivse murdja kuse kukkurkurat on. Sest nii nagu me rääkisime kukku, kurat, on niuke raipetoiduline, tegelen aga kukkurnugis, tema turnib aktiivset puude otsas ja kukkurnugis ja kukkurkoll on, siis võiks öelda. Kui seal kuradi kõrval tõelised suurkiskjad siis noh, ja kui siis kõige suuremad kiskjad on siuksed kassi või väikese koera suurused, siis ilmselt see Tasmaania saar on suhteliselt ohutu koht, kus ringi liikuda kiskjate mõttes vähemalt, sest isegi see kukkurhunt ju ei ole väga suur ja inimese suhtesse kukkurhunt olevat olnud ka pelglik. Ja see kukkur, kasvõi see koll siis oli ka Austraalia mandrile. Teda ei ole seal pärast 1960.-te aastate enam nähtud viimased loomad, keda nähti, elasid Sydney eeslinnades äärelinnades ja praegu neid enam ei ole ka seal enam. Nii et ka haruldane tegelane. Kui rääkida natukene rahu eelsematest kukkurloomadest, siis üks kummaline tegelane, kes seal elab, kellel kummaline nimi, kuumun, pandikut, see koon on sellest, et tal on tõesti pikk nina, niisugune torukujuline veidikene ja, ja tal on hästi pikad kõrvad, natuke Jäne, suur loom. Aga muidu ta on tegelikult kas ja kehaehitusega kõrvad on ta nagu jänese omad pea küljes. Ja siis sihuke saba pool või tagakäe peale sihuksed valged triibud veel. Ja tema on siis niisugune taimtoiduline tegelane, aga ilmselt söövad väikseid putukaid seal taimede sekka. Ja ühest tavalisest loomast äkki ta, kellel on ka jälle eestikeelse Antada kummaline nimi Rebas, Kuusu Kuusu tegelikult rahvusvaheliselt levinud nimi, aga see rebast siis noh, see jälle lihtsalt otsene tõlkelaev Rebas kuus on siis see, kes on žesti koheva, paksu ja tiheda karvaga, veidi ümmarguse näoga, suurte kõrvadega, hästi suurte silmadega, hästi armsa väljanägemisega loomakene ta smelistada sisse toodud loom tegelikult loodi selleks, et karusloomana teda. Ja tegelikult seal ta tuleb päris hästi toime ja, ja hiljem viidi seda rebast kuulnud ka siis Uus-Meremaale ja seal ta muutus tõeliseks nuhtluseks, sellepärast et tema sööb puulehti ja Austraalias on eukalüptilehed, need eukalüpti teatavasti mürgine taim. Ja see mürgitootmisega ta reguleerib nagu seda söömist, aga Uus-Meremaal. Kuna seal ei ole siukseid, suuri puulehti, söövaid loomi kunagi olnud, siis puudel ei olnud nagu sellist kaitsevahendit ja väga paljud puuliigid Uus-Meremaal seal Rebas kuuldu tõttu. Nüüd on sattunud väga sellise pahasse olukorda selles mõttes, et tihtipeale eriti maitsvat puud süüakse rebast poolt paljaks seal nagu karjaloom ei ole, kõik on iseenda eest väljas ja üksikelulised rebas Kuusuga, üksikeluline, Uus-Meremaal head ja rohkelt toitumispaigad on neil siis loonud võimaluse, et nad on tulnud nagu karjaloomadeks või grupiloomadeks nad hea meelega einestavaid koos ühe puu otsas ja siis on olnud juhtumeid, kus nad söövad terved metsatukad puujärel lihtsalt paljaks, puud on raagus. Puud muidugi vahetavad lehti ja kui nad ikka siis väga süstemaatiliselt kogu aeg paljaksi ärataks, et siis nad võivad ka ära kuivada ja hukka saada. Selles mõttes jah, sihuke uus nuhtlus ilmus sinna, aga samas Uus-Meremaa toodab neid kiusu lahkasid päris suures koguses väga populaarne karusloom jahiloomana. Et sellised neid jälle kasulik seal pidada. Millised loomad Tasmaanias puu otsas elutsevad? Puu otsas on neid igasuguseid pisikesi kukkurloomi, nende hulgas, võib-olla kõige toredam on see pisi, kus, kus ta on selline viie-kuue sentimeetri pikkune nagu hiireke, hästi suurte silmadega, suurte ilusate kõrvadega sihuke nunnu, tegelen aga võimas kiskja. Sest ta püüab sealt puu otsast kinni sisalikud ja mardikad ja kõik, kellest tema jõud üle käib, et et kuigi ta näeb pilti vaadates süütu loomakene välja isegi armas taas nagu teda koduski pidada, siis tegemist on tegelikult väga verejanuliste kiskiga kui putukate söömist nüüd väga suureks kiskluseks saab jälle pidada. Aga sisalike murdmises on ta tõeline meister, väikeseid sisalikke, neid ta sööb väga hea meelega Tasmaanias elada ka paar päris põnevat lindu ja üks nendest lindudest on maa papagoi seal siis papagoi, kes erinevalt Toma enamikust liigikaaslastest tegutseb põhiliselt maapinnal. Ta on selline keskmise suurusega papagoi ja tema siis tegutseb lagendiku peal, kus on kõrge rohi ja ta peidab ta enamasti sinna rohu sisse, noh, veidi meenutab võib-olla meie rukki rääkume elu tavadelt. Aga ta on siis papagoi, kes kõnnib mööda maapinda, sellest siis ka see eestikeelne nimi, talle pandud maa, papagoi ja lendu läheb äärmiselt harva, siis kui ta Ennast ära püüab peita, siis ta jääb lihtsalt vakka seal kusagil rohu sees ja loodab oma kaitsevärvusega. See kaitsevärvus on suurepärane, ta sihuke rohekad värvi papagoi, kellel on siis ristitriibud, kollakad, ristitriibud ja rohukõrte vahel nende triipude ka, ta suudab ennast täiesti ära kaotada ja see on sihuke põnev lind siis ohualtid, linnud on seal Tasmaania tait ehk tiigikana meie kodukanast veidikene väiksem sinaka sulestikuga ja suhteliselt haruldane. Ja, ja huvitav on see, et Tasmaanias on ka oma vares, pigem on meie ronga voodi, küll ronga suurune tegelane teda kusagil mujal maailmas, et ei tuleks. Tasmaania ranniku lähedal võib aeg-ajalt näha ka pingviine See ei ole puhtalt Tasmaania saare peal elav liik, aga ta ilmub sinna rannikuvetesse aeg-ajalt ka nende ainuke pesitsuskoht terves maailmas jääb Tasmaania osariigi piirkonda lakuayeri saarele. See on siis Austraalia ja Antarktika vahel ookeani keskel Väike-saarekene, seal pingviinid, kõik kogunevad pesitsema. Ta ei ole küll ohustatud liik, neid peaks olema maailmas kusagil 800000, noh võib-olla natuke rohkem või natuke vähem. Aga koguse populatsioon pesitseb ainult seal ühel saarel, et selles mõttes on ohustatud liik, et kui seal saarel kas mingi looduskatastroof näiteks suur torm pesitsusajal peaks juhtuma või, või, või mingi muu häda mingi taud valla pääsema. Et siis on nende lindude populatsioon tõsises ohus ja ja selle tõttu Tasmaania osariigi valitsus tegeleb selle linnukaitseküsimuse ja hooldusküsimustega päris tõsiselt. Me rääkisime Tasmaanias elutsevat, kiskjate hulgas ei ole inimesele ohtlikke loomi, aga madude hulgas on neid küll. Kõige hirmuäratavam neist on kindlasti tiiger, madu. Madude hulgas on küll muidugi ohtlikke loomi ja see tiiger, madu, see on tõesti väga mürgine, ääretult mürgine ja, ja ta on keskmise agressiivsusega madu. Ta on ka suhteliselt suur meie rästikud, tema kõrval pojakene kohtumine, tiiger maoga võib inimesel lõppeda päris ebameeldivate tagajärgedega. Kui seerumit ei ole, siis ka ei ole surm välistatud. Noh, see sõltub muidugi alati iga inimese puu seest, kui hea vastupanu võime tal märkidel on, et noh, mõnele piisab väga väikesest kogusest juba ja teisele ei mõju ka väga suur kogus, et et inimesed erinevad, aga, aga see on siis tõeliselt inimesele ohtlik maduse tiiger, madu. Ja muidugi seal on väga põnevaid konni veel ja ja putukaid ja kõiki teisi tegelasi, aga muidugi nendest raske rääkida, sest enamikul neil ei ole pandud kahjuks eestikeelseid nimesid üldse. Aga kui me vaatame putukamaailma ka kahepaiksete maailma, siis ei ole üldsegi välistatud, et seal ka veel mõned kümned täiesti avastamata liigid ette tulevad ja selles mõttes Tasmaania saar on väga-väga põnev ja Austraalia manner ise ka seal on ju veel küllalt selliseid nurkimis teadlaste poolt läbi uurimata ja ja, ja sealt ka leitakse veel põnevaid liike. Näiteks Austraalias põhja pool olevat Uus-Guinea saared, Borneo saar, siis sealt tuleb neid uusi liike igal aastal lausa robinal mitte ainult siukseid, pisikesi putukaid, aga leitakse suisa uusi imetajaliike, kes võivad olla siuksed, viie 60 sentimeetri pikkused, näiteks nagu suhteliselt hiljuti leitud hiiglaslik rott, hirmus karvad ustakas, suurte silmadega ta ööloom elab ühe vulkaani kraatris ja ta on üle 60 sentimeetri pikk paks pontšo, kelle uurijad üles leidsid ja, ja siis ta lasi ennast silitada ja sülle võtta. Ta ei teinud teist nägugi selle peale, kui ta maha pandis jätkas rahulikult söömist ja ei püüdnud ära põgeneda. Seda puudus igasugune kogemus inimesega või üks kuuskusele, kes meenutas niisugust väikest mängu Karukest kes magas mahamurdunud puutüve sees. Ja kui ta sealt välja tuli ja siis kinni võeti, siis Stahli aeglane, veidi uimane, suure silmal enne mängukaru, kes istus inimese süles ja vaatas suurte silmadega seda maailma ja, ja ei kartnud inimest ja ja kus inimene niimoodi käitub temaga, siis tal ei olegi põhjust karta, et ega me nii hirmsad ei olegi, kui vahel välja paistab. Kuulsite keskeprogrammi Tasmaanias elutsevatest loomadest, rääkis Georg aher.