Täna kuulete teist osa saatest rahvuslinnud, seekord tuleb juttu Aasia riikide rahvuslindudest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Kui aasia lindude pilte vaadata, siis läheb silme eest lausa kirjuks. Üks ning ilusam kui teine. Emis huvitav, nende hulgas on väga palju tutiga linde. Räägime kõigepealt haavatut, kotkast. Jaava tutt Kotkas on Indoneesia rahvuslind. See on tõesti niisugune tutiga, ent tal on nagu tahab poole kammitud sulestik natuke hoiab tagant siis püsti ka. Ja, ja ta on tegelikult väga suur lind. Hauatuttkotkas on meie merikotkast ikka märkimisväärselt suurem ja ta väga haruldane seal Indoneesias neid praegu teatakse olevat kusagil 300 paari ringis ja ta on vaikust ja rahuarmastav linn nagu kotkad üldiselt kipuvad olema, ta ei taha häirimist ja inimene on see, kes teda siis tegelikult päris palju segab. Segab selles mõttes. Ta ütles, et ühelt poolt ta hävitab elupaigad ära. Teiselt poolt hüvitab ta neid linde endid. Ja ka see, et ta säilib oma igapäevase tegevusega. Linnu eluolu sellepärast Jaava tuttkotkas ei ole enam väga arvukas, kuigi omal ajal ta oli. Ja ta on võetud päris range kaitse alla seal Indoneesias. Tema elust-olust teatakse ka suhteliselt vähe sellepärast et ta peidulise eluviisiga ta tahab sellist küllalt suurt vaba territooriumit. Ja päris täpselt ei ole näiteks ka isegi tema toidumenüü teada, et mida ta siis täpselt sööb ja kui palju ta sööb ja selle tõttu levivad tema kohta igasugused legendid, et kui põllupidaja või karjaomanik kaotab mõne looma, siis tihtipeale tahetakse seda määrida selle kotka kaela tema on nagu süüdi selles ja, ja selle tõttu siis jälle leitakse mingi ettekääne, et seda kotkast hävitada, kuigi see hävitamine noh, õnneks ei ole enam nii kergelt, kotkad kaovad väga kiiresti inimsilma alt ja neid leida ka metsas raske ka teadlased ei ole päris kindlad selles, et kui palju neid on ja, ja milline on nende tegelik olukord, on, et neid on väga raske koorida seal, sest nende elupaigad on raskesti ligipääsetavad. Kas see tutt tema peas on vastassugupoole ligimeelitamiseks? Juurdemeelitamiseks, ja teiselt poolt on ta siis ka teise lisa selle signaaliks, et noh, kes on ja kui suur ma olen, kuse turri aetakse, siis, siis näitab nagu teisele, et ma olen ärritunud ja ja et ma olen ohtlik ja, ja et ma olen omal territooriumil, need seal tutil on nagu sihuke signaal funktsioon põhimõtteliselt samas piirkonnas Filipiinidel elab ahvikotkas, kui teda niimoodi otse eest vaadata, siis ta näeb välja nagu tupeeritud soenguga naisterahvas, ainult et ta on väga kurja pilguga. Vaatab kuda seda pead liigutab, siis see pea võib peaaegu nagu jää peale paindunud. Tavaliselt lindude pea tundub jäikolad kotkaste pea nagu eriti liiguga, temal liigub väga suure nurga all edasi-tagasi, et ta nagu tantsiks vahepeal, kui ta siis üritab oma saaki vaadata. Ja tema, see on tõeliselt muljetavaldav, et kui tavaliselt kotka nokk on ikka suur, siis temal on kotka jaoks kohe ülisuur nokk. See on tõesti niivõrd tugev, et sellega võib päris suuri lihatükke oma saagi küljest ära koukida. No ahvikotkas on Filipiinide rahvuslind, kas tema, see pahvet, temal niisugune nimi on? Tegelikult need ahvid ei ole nüüd tema põhitoidus, aga see nimi tuli talle nagu eksitusest, sest esimene ahvikotkas, kes kunagi maha lasti ja teadlaste kätte sattus, siis Kotka magu sisaldas Filipiinidel elavate makaakide jäänuseid. Makaak on enam-vähem selle kotka enda suurune ja siis arvati, et see suur kotkas peab siis neid suuri ahve. No tegelikult hilisem täpsustav uurimine näitas, et nii nagu enamik röövlinde liigas ahvikotkas on kõik võimaliku toidukasutaja, et mis kätte saadakse, ära süüakse, tal võivad olla seal tillukesed hiired, toiduredelis aga võivad olla ka praktilised enda suurused loomad, seal väikesed anti loobid või hirvekesel ja kui viimastel aegadel. On uuritud tema toitumist, need loomi, kes sinna menüüsse kuuluvad. Sest põhiline toit tundub olevat üks selline kummaline loom, kelle nimi Okaaguan. Ta näeb välja nagu hiiglaslik lendoravaid, tal jälle saba ja tema nahad on tõesti nii suured ja ees ja tagajäsemete ja saba juurde kokku kasvanud, moodustab hiiglasliku planeerimise aparaadi või siukse suure linasel jäsemete vahel, nii et näiteks maapinnal on seal loomakene väga kohmakas, ta ei saagi hästi kõndida, sest jalad takerduvad selle langevarjulina sisse kogu aeg, et ta väga hädised roomav maapinnal, aga puude otsas liigub, tan hüpetega, esijäsemed sirutab välja, siis tagajäsemed toob juurde, niimoodi ronib puu otsa, aga siis kui ta kõrgele jõudnud tahab poolt poole liikuda, siis ta sirutab oma need lennunahad välja ja planeerib, noh, nii nagu meie looduses on lendoravad, et ta planeerib puult puule väga osavalt ja väga pikki lende teha. Need kaakuanid siis ongi nagu põhiliseks toiduks sellele ahvi Kotkale ja temal on kaks sellist saagipüüdmise taktikat. Üks on selline, et ta istub kusagil kõrgel puu otsas ja jälgib siis, kes seal kusagil puu all toimetab ja saagi ära fikseerib, siis lendab ja püüab ta kinni. Ja teine taktika on selline, et kusagilt puu otsast alustab, selliseid luurelende teeb tiire ümber puu. Kui seal midagi tähendab puu otsa tagasi võimu ja teise otsa jälle tiirutab ümber puu, vahel isegi mitu tiiru ja kui ta seal puutüve lavastab, siis selle päeval Macavokaaquani, siis saab selle sealt kätte saada, et selline omapärane saaki püüdmise taktika. Erinevalt teistest kotkastest, kes kiirutajatavalised taeva all püüad, saatis saagi leida. Aga kuna ta elab tihedas metsas, siis sealt, kus üles puude latvade kohal lähed, siis sa ei näe seal all suurt midagi, et sa pead seal puude keskel olema ja see annab sellele ahvi Kotkale veel ühe eripära, nimelt safi kotkas on iseenesest hästi suur, ta on maailma suuruselt vist teine kotkas harpüia järel. Aga tema tiivad ei ole üldsegi nii laiad. Nii suure siruulatusega, kui on näiteks Harpial või mõnel teisel suurel kotkal. Tiivad on tal lühikesed, aga hästi laiad, selle eest saba on tal ka erakordselt lai. Need lühikesed tiivad võimaldab tal seal puude vahel tihedas džunglis siis või vihmametsas manööverdada, aga samal ajal ka hästi planeerida niimoodi, et saba ja tiivad moodustavad nagu siukse kolmnurga, nii et see kandepind on hästi lai, et väga omapärane vaatepilt, kui see lind lendab. Ahvikotkad elutsevad siis üksnes Filipiinidel. Mujal neid ei ole. Kusagil mujal jah, teda ette ei tule, ühel saarel on see populatsioon, no kõige suurem on seal kusagil umbes paarsada eksemplari veel alles. Ja ta on eriti range kaitse all praegusel hetkel, nii et kui ta kaitse alla võeti ja hiljem siis otsustati ka karistatud sisseseadest, selle kotka tapmise eest on ette nähtud 12 aastat vanglakaristust. Pluss veel siis väga suured trahvid. Et see on tõesti erakordselt tõhusalt kaitstud lind seal ja, ja muidugi Ta on ka niivõrd muljetavaldav lind, et ma kujutan ette, et kui mina elaksin Filipiinidele mul kästakse hääletada erinevate lindude poolt, siis ma kindlasti hääletaksin selle ahvi kotka poolt, kuna ta on tõesti erakordse väljanägemisega ja erakordse suurusega lind. Hiinamatki esindab üks tutiga lind Dutyybis. Tema on ka väga haruldane lind, ta oli 19. Islandil suhteliselt levinud, ta oli Hiinas ja Jaapanis ja ja ta tuli ette ka veel Venemaal siis möödunud sajandi seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel, seal oli ta praktiliselt kadunud igalt poolt mujalt välja arvatud Hiina ja Hiinas Shangxi provintsis on tema need suuremad kolooniad, arvatakse, et neid on seal kusagil 20 ringis. Noh, ja ega seal väga palju ei ole seal paarsada lend on ja Jaapanist kadusta tegelikult ära juba 20. sajandi kaheksakümnendatel aastatel ja teda oli siis ainult loomaaedades või nendes kunstliku paljundamise baasides. Mõningatel andmetel ta praegu ei olegi mitte hiina rahvuslind, vaid ta ongi saaksi provintsi rahvuslind, see totyybis, kuna see on ainuke koht, kus ta siis Bel selliste suurte kolooniate neelab. Ta on iseenesest huvitav lind, jälle oma, väljanägemiselt on ilus valge, Alan, ilusad punased jalad, ilus punane nokk ja siis sihuke uhke tutt, tahab poole kaardunud, natukene siuksed, pikemad suled ja seda on võimalik siis erutuse olekus püsti ajada. See on väga oluline siis, kui on pulmamängud, siis siis aset demonstreerivad neid oma tutte seal. Aga paraku on nii, et selle linnu eluviisidest looduses on väga vähe teada, sest ta elab sellistes suhteliselt eraldatud paikades ja range kaitse tingivad selle, et ega ega sinna juurde keegi vähesed suur osa teadmistest tema kohta pärineb loomaaias või, või puuritingimustes peetust ja ta paljuneb päris aeglaselt, mune on tal vähe, üks kaks muna, mida ta siis muneb ja tema paljundamine nüüd ka kunstnikest tingimustes tegelikult ei lähe nii oodatud hõlpsusega nagu plaanitud oli kuigi viimastel aastatel tehnoloogia ilmselt kätte saadud, sest nüüd kahe tuhandetel aastatel on teda taasasustatud Jaapanis loodusesse paari kohta, nii et on tekkinud ka mõned populatsioonid, no mis on alles algusjärgus ja, ja ei ole üldse kindel, et nad püsima jäävad. Tegemist on selles mõttes väga raske juhtumiga, ta on eriti ohustatud liikide nimekirjas maailma punases raamatus ja igal pool, kus ta praegu olemas on, et igal pool on ta erakordselt range kaitse all ja, ja tema taastamiseks tehakse praegu hiiglaslikke jõupingutusi, et seda populatsiooni siis looduses uuesti hoida. Aasia rahvuslindude hulgas on üsna palju faasaneid kanalisi. Need erinevad kanalised on seal väga paljudes riikides rahvuslinnustaatusesse tõusnud aga kui nüüd rahulikult järgi mõelda selle asja üle, siis sellel on ka väga selge põhjus. Peaaegu, mitte kusagil mujal maailmas ei ole nii palju nii erksa värvilisi ja nii põnevaid kanalisi, kui seda on, on just Aasias ja seal faasaneid on nende hulgas siis õige mitmeid erinevaid liike. Mõnedki on neil päris erakordsed, kui näiteks võtta ja mari või varem Spirmaks kutsutud riigi rahvuslind, kelleks on hall paabufaasan ja, ja ta on päris suur koos sabaga 80 90 sentimeetrit pikk. Ja, ja isane on siis suurem, et emana väiksem, nii nagu kanalist ikka kipub olema. Kaisasel pikkus tuleb enamasti hästi pikkadest sabasulgedest aga paabufaasanit on siis selline uhke nagu veidi lehvikukujuline saba isenda, hall üleni aga siis tiibade peal ja saba peal on sellised sinised laigud või ringid. Ja siis ka temal on tutt peas, aga see, see ei ole ka niisugune klassikaline võtmis püsti oleks vaid temal on, need oled kuidagi ulatuvad ettepoole üle nokka ja need siis ei lähe püsti, vaid lihtsalt ta ripub nagu sihuke tuk silma ees või nuka peal. Ja need hallid paabufaasanit siis noh, nii nagu kõik kanalised, nad on natukene polügavamsed selles mõttes, et vahel isased püüavad endale haaremi luua, aga aga enamasti nad on ikkagi niimoodi, et nad elavad paarides. Aga siis paari moodustumine käib tegelikult väga uhkel viisil. See paari moodustamine käib nii, et siis isane tantsib emasele. Ta tantsib siis sellist uhket tantsu käigus, ta ajab oma saba laiali, saba on hall ja need sinised laigud paistavad seal väga hästi silma, need nagu palju silmi vaataks, aga lisaks sellele, et ta seal saba laiali ajab, siis isane kehitab ka tiibu, need tiivad moodustavad nagu teise saba moodi asja sinna, et pea läheb ka tahapoole. Jääb mulje, nagu lind läheks lühemaks. Ja siis ta niimoodi ennastki ehitades käib ümber emase. Kui emane välja ei tee, siis ta lõpetab selle tantsu, peab seisma, laseb saba jälle longu, tiivad longu, sööb natukene. Aga kui siis emalind tema poole vaatab, seda kohe pinguta saba jälle püsti ja jätkab seda tantsu, et niimoodi nad siis toimetavad. Kui head lendajad nad on. Nii nagu enamik faasaneid on, on ka need paabufaasanit väga kehvad lendajad, talan, sihuksed, laiad ümmargused tiivad, et ta võib lühikesi lende teha, aga nii nagu teisedki faasanid, ega ta hea meelega lendu ei lähe, ta pigem jookseb ja poeb siis tehnikutesse, kuna tema, see elupaik ongi erinevad kliinikud, kus ta siis seal puude vahel seda toitu otsib, siis sinna läheb ja mõned uurijad, kes temaga nüüd viimastel aastatel tegelenud, väidavad, et ideaalseks selliseks elupaigaks sellele paabu faasanile on sööti jäetud riisipõllud, mis on paar aastat võsa ja umbrohtu täis kasvanud ja vot nendes biotoopides siis need paabu faasanid nagu armastavad tegutseda. No tõeline iludus on Nepaali rahvuslind kroon, läik, faasan. On ja, ja elab kõrgel mägedes, ta on üks kõrgemale mägedesse tunginud faas on kusagil kolme, 4000 meetri kõrgusel, ta toimetab seal, eelistab ta selliseid hõredaid metsi aga tema on siis tõesti jah, et üks kaunimaid linde üldse tema sulestik siis, kui päike sinna peale paistab, valgus õige nurga all paistab, siis helgib kõikvõimalikes sellistes rohelise, pruuni, sinise toonides, et ta on väga värvikirev ja see on niisugune nagu metalne läige, ilmselt siis need suled kuigivõrd murravad neid valguskiiri ka, nii et seal siis tekib selline omapärane läige sellele faasan ja temal on jälle tutt peas siin kukla peal niimoodi, et seal paar sulgemisi otsast läheb veidi laiali enam-vähem nagu paabulinnul on, nad ei ela parvedes, elavad üksi metsa tehnikutes, siis ega nad väga silma ei torganud ka. Aga ilmselt oma kaasale, kes on täiesti tuhm ja, ja peaaegu värvitu, siuke pruunikas, linnukene, avaldab ta sellise uhke sulestikuga ilmselt väga suurt mõju ja tema puhul on ka see, et tema saba ei ole nii väga uhke vaid tema just koguse lähedalt, muu sulestik on see, mis siis selle tähelepanu peab endale tõmbama ja mis seal tähelepanu keskmes nagu on. Ja nii nagu kõik faasanid on ka nemad, siis sellised nad mängivad teatud ajal, aga siis tehakse pesa ja ehitaks nii nagu teistelgi faasonitel enamasti on emalind ema, linde näeb siis suhteliselt vähe mune, vahel isegi üks, kaks muna ainult ja pojad siis, kes sealt munadest kooruvad, on kanalistel ikka urusulgedega kaetud paar tundi kuivamist ja siis tormatakse koos seiklustele vastu, mis maailm pakub ehk temaga koos toitu otsima. Ja isa, sel ajal, kui ema haub mune, siis isa on seal lähedal ja kaitseb seda territooriumit. Aga hiljem, kui juba pojad emaga liikuma hakkad, siis isase roll on oluliselt tagasihoidlikum ja ta enam ei osuta nagu väga palju abi nende poegade üleskasvatamisel. Sama toimub teistel faasünter ka hall paabufaasan. Kui ta, mu ema, see, kes on ka samasugune ilus hall nagu temagi tema ümber seal kekutab, siis, siis on ta väga abivalmis agu siis pojad juba pesas on, siis leiab ta palju muid ettekäändeid sellest tegevusest kõrvalehoidmiseks. Mille poolest on eriline jaapani rahvuslind, rohefaasan? Temaga on suhteliselt segased lood et ta näeb välja enam-vähem samasugune nagu siin Euroopas ja, ja mujal Aasias levinud jahifaasan, kellel on lugematu arv alamliike jälle ja neid muudetakse ka, et nende alamliikide staatus ei ole ka selge. Ja mingil hetkel oli see rohefaas, on siis ka üks harilik kogu jahifaasan alamliikidest. Aga nüüd viimasel ajal on ta ikkagi geneetiliste uurimuste ja ka muude tunnuste järgi pigem ikkagi omaette liik, rohefaasan, aga ta näeb välja nii nagu see jahivaatangi, ainult et on rohelist värvi ja mis tal veel on omapärane, nii nagu jahifaasaneid tal siin pea külgedel on, sellised liha, sellised moodustised, sihuksed, punased nagu lapid, mille keskelt siis ilmsis välja vaatab. Ta elab nii nagu teisedki faasanid, jälle kusagil sihukeste suse rikkes, eelistab niiskemaid, võserike. Isalind on pika sabaga, saba on tal kusagil peaaegu pool kehapikkusest ja pulmaajal, tema see, see mäng on väga omapärane. Ta nimelt pulma ajal, siis kui emase tähelepanu on vaja võita, siis ta tiibadega natuke vehib, hüppab maal pealt kusagil paarkümmend sentimeetrit üles, teeb siukse kummalise kriiksatuse või kiremise moodi häälega, see ei ole niisugune kiiremini nagu kukel. Ja siis maantee peale maa peale vehib jälle hoolikalt tiibade hästi kiiresti liigutab tiibu veel üles, teeb kummalisi häälitsusi ja siis, kui ta ei suuda kellelegi tähelepanu sellega köita, siis jätkab rahulikult toiduotsinguid, et see, see mängimine võib kesta neil kusagil neli kuud ta kogu aeg-ajalt püüab siis EMOsse tähelepanu võita, aga kui ei õnnestu, siis ta ei lase ennast eriti sellest segada, siis ta jälle jätkab normaalset elu, aga kui keegi lähedal tuleb, siis jälle teeb neid kummalisi tiibadega vehkimise hüppeid. Temal tutti ei ole, tutti, tema ei ole. Jah, tema on üks väheseid ilma tutita linde üldse seal Aasias, kes siis seal ringi toimetada. Tai rahvuslinnuks on valitud prelaad, faasan. Saksa keeles on ka sama nimi, prelad faasan ja inglased kutsutada siiami tuli faasan, eks ta on hästi kogukas, faasan koos sabaga on ta peaaegu 80 sentimeetrit pikk ja tal hästi kõrged jalad ka ilusad punased jalad ja, ja siis jälle need nahksed moodustised pea külgedel, nii et pea jätab tal mulje, et see on tulipunane, aga see ei ole sulgeda, vaid see on jah, nende nahkete moodustiste värvus, temal ka tutt peas ja, ja tal on siis suhteliselt hõre ja niru see tutt. Aga muidu tema väljanägemine on väga uhke, ta on sihuke tumesinist värvi, natuke helehalli ja pikk saba ka. Ta näeb kena välja ja need faasanid tõesti tunduvad olevat seal Aasia maades niivõrd hinnatud linnud, et nende lindude käit kudumise põhjal on loodud rahvatantse ja, ja pidulikel juhtudel näiteks uusaasta puhul või siis muude selliste tähtsate sündmuste puhul nii mees- kui naistantsijad esitavad faasani või paabu faasanitantse vabu faasanitantsu. Väga uhke, sest selle kostüümi Meie hulka kuulub ka suur riidest tehtud saba, mida siis tantsu käigus esitaja aeg-ajalt tõstab niimoodi peast kõrgemale ta tõesti näeb välja nagu suur paabulind, kui ta seal tantsib. Faasanitantsude juures ei ole üldsegi oluline see, et jälgitakse neid värve, mis seal tegelikult faasaneid on, vaid need kostüümid on kõige erinevamates värvides ja, ja ei lähe isegi sinnapoole oma värvikombinatsioonides näiteks selle paabu faasanikostüüm võib-olla hoopis kollane, kuigi see Bauhason hall või, või siis Tais sinise relaad, faasanikostüüm võib-olla here, roosa või kollakas või, või midagi muud või helesinine näiteks, aga üldsegi mitte ei jälgita, oli terve, aga aga küll väga täpselt kopeeritakse nende lindude liikumist ja jalatõsteid ja see seda käitumist tantsu käigus atrielaat faasani juurde tagasi tulles, siis tema on jah, nii nagu ma ütlesin, et on hästi suur lind. Aga eluviisilt on ta sarnane teiste faasanitega, et nad elavad üksi ja aeg-ajalt siis kogunes sugustesse väikestesse gruppidesse ka kokku ja toimetavad siis lähestikku, aga paaride moodustamise ajal kuivad kakelda päris tugevasti ja selle kakluse käigus siis võetakse appi ka need suured jalad, mis neil on, et lüüakse jalgadega. Tihtipeale meenutab ka seda kukevõitlus seal Fasarite taplus omavahel. Sinipaabulind on India rahvuslind väga ilus ja uhke lind, aga hääl on tal üsna inetu. Sinipaabu on selles mõttes huvitav, et see sinipaabu on ju meie selle kodupaabulinnu esivanem. Me põhiselt Lähme jõudega kodu, paabulindu, kas loomaaedades, parkides ja kus iganes neid on palju, aga tema on siis jah, kodustatud paabulinnu esivanem näeb enam-vähem samasugune välja nagu see kodustatud paabulinki. Koleda kisaga on ta aga aga ilusa väljanägemisega, erakordselt pikk saba ja uhked värvid. Saba on siis sellistes sinistes silmadega veidi roheka põhitooniga ja lahti lüüakse, see võib olla peaaegu meetrise läbimõõduga, see saba lehvik. Noh, kui me seal sabad taga poolt vaatama, siis see nii ilus ei ole, siis on seal sihuksed, pruunikad, püstised, suled, mis seda suurt saba toetavad. Aga see paabulinnuuhkus ilmselt on inimestel ammust ajast silma jäänud ja sellepärast ta seal Indias ilmselt ka kodustatud Need ülikud armastasid oma koduaedades seda paabulindu pidada. Minul niimoodi kõrvaltvaatajana jääb see asi tihtipeale arusaamatuks, sellepärast et olles ise paar korda sunnitud ööbima kohtadest, kus paabulinnud on nagu kodustatud ja kus nad elavad, siis peab ütlema, et nende hommikune varajane kisa on üks koledamaid hääli, mida üldse võib kuulata ja, ja ta sunnib sind poolest Game, kisab sellise koleda häälega. Temal märgib oma territooriumi, teatab, et päev on alanud ja see on minu ala ja kui need on õige, mitut, kes seal ümberringi igaüks ise puu otsas ja oma territoorium märgib, siis see on päris ebameeldiv, ausalt öeldes. Nii et nemad ikka lendavad ka. Lendavad siis, kui olukord sunnib, et sellise pika sabaga lend ei ole väga-väga kerge. Ta tõuseb väga kõrgele, lenda suhteliselt madalal maapinna kohal, aga kiiresti. Milleks neil nii pikka saba vaja on? Tundub, et see, see on sellise sugulise valiku küsimus, et, et see on märk sellest, et sa oled hea, tugev ja terve. See on selline kindel tunnus, mille järgi emane saab vaadata ka selle tegelasega tasub järglasi muretsema hakata või mitte. Sest see on tunnus, mida ei saa võltsida. Sul ei ole võimalik näidata emale, et mul on uhke saba, kui sul seda ei ole, sul peab olemas olema. Selleks, et uhke saab, oleks, pead oskama toitu leida, pead oskama kiskjate eest ära põgeneda ja sul peab olema nii palju jõudu, et sa ei lohista saba mööda tolmust, maapinda ja mööda oksi ei rebinud puruks, vaid ta peab olema ilusti terve sul. Ühesõnaga sul peavad olemas kindlad oskused ja kindel jõud ja võime toitu leida, et seda saba üleval pidada. Ja ilmselt sellepärast ta siis on tasapisi nii pikaks läinud ja näis, kuhu siis lõpuks välja jõuab. Kas ta saab veel suuremaks minna, kui ta praegusel hetkel andnud? Pakistani rahvuslind on aasia kivikananimest võib järeldada, et see kana on miskitpidi kiviga seotud. Ta on kiviga väga tihedalt seotud, ta elab sellisel lagedal maastikul kaljupinnasel ja, ja kui ta niimoodi maha kükitab, seda näeb välja nagu üks munakivi, ta on enam-vähem meie põld, püssisuurune, selline väike ümmargune, ilus punane nokia, punased jalad, silma juurest tuleks must triip, mis ulatub kusagil puguni välja ja, ja siis see kurgualune pugu ülemise osa on tal siis helehall ja tiivad on siis helehalli ja musta vöödilised lühike saba on temal ja tema on siis selline lind, kes ka ei taha lennata, kanalid üldse ei taha väga lennata, pigem jooksevad ja peidavad ennast ära ja temas eriti ka ei lenda ja nad liiguvad sellistes väikestes hulkades, noh, nii nagu meie põld püüdki. Kui nad seal ringi jooksevad, siis, siis enamasti nad suudavad kõikvõimalike vaenlaste eest ära joosta, kui siis oht ikka väga lähedale jõuab, ta tõuseb lendu, teevad siuksed väikesed lühikesed lennud, umbes 100 paarsada meetrit ja siis nad püüavad maanduda sellisele kivisel pinnasel jälle, et neil on suurepärane kaitse värvuselt isikut, näed, kuhu kohta ta maandub, siis ta kaob sul silma eest ära, sest ta sõna otseses mõttes omandab selle kaljuvärvuse, mille peale ta maandub ilusast, siis kivigana nimi sealt ka kadunud on. Nad tegutsevad põhiselt, mägedes võivad olla päris kõrgel kusagil 4000 meetri kõrgusel, aga tulevad siis alla, nad liiguvad vastavalt lumepiiriliikumisele üles-alla, seal mägede piirkonnas. Kulunud on väga palju, nad tulevad alla poolest lume sees nad hästi toime ei tule. Toidu suhtes on nad mitte valivad. Neile sobivad siis kõik rohttaimed, mis seal piirkonnas kasvavad, söövad nende seemneid, aga korjavad maapinnalt ka putukaid, ussikesi, mis iganes, et mingit sellist erilist toidueelistust neil ei ole, neil kõlbab kõik ja nad tulevad asulatesse niimoodi, et inimeste poolt jäetud toidujäätmed on nende jaoks erakordselt mahlane ja hea niisugune lisatoit. Ta on olnud inimeste jaoks üpris tähtis jahilind erinevates Aasia maades. Neid on jälle väga palju erinevaid alamliike jääda ulatuvama levikuga see kivi Anagunis Euroopasse välja, nii et teda võib ka Euroopa lõunaosa mõningates piirkondades kohata. Räägime Seiloni džungli kanas ka kes on Sri Lanka rahvuslind? Kukk on pruunikate tiibadega läikivroheliste pikkade sabasulgedega, mis ei ole niimoodi uhked kaardes kodulindudel tihtipeale Anvendan saba lõpus kaarduvad veidi allapoole. Aga mis tema juures on põnev on see, et temal on väga omapärane hari. Kui meie kuked enamikul kipub see hari olema sihuke sakiline ja uhke sihuke kaari vahel, mõnel on vaid ühel või teisel küljel longus siis temal see Hari on selline veidi kolmnurkne, ainult tsüklemine tipp ei ole, mitte teravaid, on kumerasse ära lõigatud ja selle punase harja keskel on sihuke kollane laik veel. Ja siis see kana ei ole mitte nii nagu meie kanad, kellel sabad on nagu püsti, vaid temal on siis maapinnaga paralleelselt. Hea, see saba on natukene pikemalt, tundub natukene pikem kehaga võrreldes, kui näiteks kodugevad ja nemad toimetavad siis seal džungliservaaladel, alustaimestikus ja jälle nii nagu enamik kanaleid, ega ta lennata eriti armastab neid džungli kanasid, elab Indias ja mujal, et neid on erinevaid liike jällegi, aga siis tseilonist džunglikana. Kuna asustustihedus on sealkandis päris suur, siis osa nendest on ilmselt ka inimesega selles mõttes leppinud, et nad tulevad ka inimasula lähedale ja on valmis seal siis ka toitu otsimas. Ma olen kunagi vaadanud ühte videot sellest džunglikanast, kuidas tema siis turistide meeleheaks ühe asula juures oli niimoodi ära kodustatud, et, et talle kuti terasid puistati maha, siis ta tuli kohe sinna sööma, need demonstreeris ennast päris hästi. Ja turistid said siis neid pildistada ja üks nendest kukkedest oli nii julge, ta tuli ja võttis suisa peo pealt toitu, et oli peaaegu nagu kodustatud juba. Aga ta oli ikkagi niivõrd metsik, et kui see käsi juhtus natukene liikuma, siis ta kohe põgenes jälle minema, et ega ta nüüd nii väga usaldav ka ei ole kätte võtta ja pai teha ta endale ei lubanud. Ja need džunglikanad elavad siis mõnedel andmetel monugamset elu ehk ühel kukel on üks kana. Aga mõnedel andmetel on ka nii, et ühel kukel võib olla kuni kolm kana, kellega ta siis pesa teeb ja kes siis munevad. Aga muidugi munade arv ei ole neil sugugi selline, nii nagu kodukanadel, kes muneb praktiliselt muna olemas, vaid nendel on see munade arv, väike, jääb sinna nelja, viie muna piiridesse, mõnedel natuke rohkem. Ja siis need tibud, kui nad kooruvad, siis on kohe valmis emale järgnema ja isa ka kuigivõrd on sealjuures kogu aeg, et nad elavad sellistes väikestes peregruppides. Kuidas iseloomustada Pugal hara ööbikut, kes on Bangladeshi rahvuslind? Ta on suhteliselt väike lind koos sabaga, mingi 17 18 sentimeetrit pikk saba on peaaegu pool sellest ja ta meenutab mu värvilt natukene harakad, sellepärast et tal on see sinakat helki, aga põhiline värvus on must ja valge ja natuke halliga ema lindudel seal sees ja ka tema käitumine on natuke sihuke Harakalik. Ta tibutab seda saba ja on niisugune uudishimulik ja ta on hästi levinud. Aedades ta ei põlga inimest, tuleb pesakastidesse pesitsema, toimetab parkides ringi ja on inimesesõbralik liik. Ta on hinnatud sealkandis, sellise puuris peetava linnuna ja tema laul on ka päris omapärane säärased teravad viled, mis nagu lõikavad kohe kõrva siuksed, meloodilise siristusi, vaheliselt niukseid, kummalisi sosinaid, sealhulgas veel väga mitmekesine on see laul ja kohalikud inimesed teavad rääkida, et tal erinevaid dialekte erinevates piirkondades dialekt, et võib-olla ta ka teatud osa oma laulust laenab kov teistelt lindudelt. Nad on hästi niisugune inimsõbraliku inimkaasleja liik, teda on linnas ka näha, siis on täiesti loomulik, et ta näiteks rahvuslinnuks valitud. Ka harakas on rahvuslinnuks valitud. Lõuna-Korea rahvuslind on Korea harakas. Tarakaga on jälle nii, et neid Harakaid on ka alamliike väga palju ja, ja tegelikult ei ole selle korea alamliigi staatus ka päris selge. Nüüd viimastel aastatel on ta nagu fikseeritud omaette liigiks varem olid alamliik ja siis teda paigutati ka kordsel ameerika haraka alamliigiks ja toodi siia aasia haracaram liigi hulka, aga tegelikult harakas, mis harakas samasugune nagu meie harakas nii oma käitumiselt, eluviisilt kui ka väljanägemiselt, ainult et tal on sellised väiksed värvinüansid natuke, võib-olla siukest roheka tooni on tema sulestikus juures. Jordaania rahvuslind on hele-karmiinleevike mille poolest hele-karmiinleevike erineb meie karmiin levikesest. Karmiinleevikese peal erkpunane ja keha ülaosa ka ja vot see Jordaania liik siis hele-karmiinleevike tema muidu meenutab meie karmiinleevikesed ainult ta ei ole nii erksavärviline, vaid ta on sihuke roosaka peaga roosaka pugualaga ka tema üle sulestik on natukene heledam peesika, meie karmiinleevikese sulestik on, on pruunikas. Kuna Jordaanias puude ja põõsastega on suhteliselt kitsas, et siis siis tema tegutseb ka avamaastikul päris energiliselt ja kasutab ära siis vähesed põõsad, mis seal on ja, ja toimetab põhiliselt kaljude ja, ja kivide peal, laulab ilusti, nii nagu meie karmiinleevike meie karmiinleevike laulab video video nagu kutsuks videofilmi vaatama ja tema laul on ka selline tagasihoidlik, aga kõlab. Karmiinnektari linnu on valinud oma rahvuslinnuks Singapur. Jah, ja tema on tegelikult väga ilus lind, tillukene, nagu need laululinnud, enamik on paarteist sentimeetrit pikk, koos sabaga aga see värv ja, ja ilus kaardus, nokk nagu enamikul nektarilindudel on, on siis väga silmatorkav. Ja ta on punane, mitte ainult peaosas, vaid peaaegu pool kehandal siukest säravat punast, see ei ole selline tumepunane, niuke, kirsi värvi, vaid pigem on ta sihuke erk säravpunane värvus. Et ta on tõeline niisugune troopika pärl. Ja nagu me teame, see Singapur on ju põhiliselt täis ehitatud maa. Et seal ei ole nagu üldse siukest loodust, palju säilinud selle paar rahvusparki, mille mõõtmed meie mõistes on noh, sõna otseses mõttes tillukesed seal Singapuri keskosas paiknev rahvuspark, kus ka see rahvuslinnukene ette tuleb. See on ainult 2800 hektarit. Et see on selline Eesti põllumehe keskmine põldude territoorium, et see ei ole sugugi suur ja seal on veel kõik võimalused, lõbustusasutused, loomaaia, et sinna ära paigutatud seda puhast loodust on seal suhteliselt vähe. Aga siis karmiinnektarilind elab siis sealsetes pargialadel ja säilinud metsaaladel. Ja kuigi Singapuris on välja mõned looduskaitsealad, lisaks Nendel tuleb ta siis ette ja see karmiinnektar lend on üks vähestest lindudest, kes seal siis väheke arvukam on, ilmselt ta sellepärast siis rahvuslinnuks valitud on. Kuulsite teist osa saatest rahvuslinnud stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk. Kastis kõrvu kummaline. Laul. Taas käed taas käed külge. Räägi seal, kui laugel talvistel raudu fondidel. Peab. Kaasa ta Sooge külge. Laulud, kes ligidal ja kaugel, lastes eladuste inimhinge Kaiaga. Andeks saba. Laulu innovaid aasta asutajat. Soovitajad.