Algavas kiske programmis tuleb juttu liblikatest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Mina olen sel aastal näinud ainult kollaseid liblikaid. Mina olen näinud küll natuke rohkem liblikaid kui nüüd ainult kollased lapsu liblikad, kes on tõesti varakevadised ja varased, keda on praktiliselt igal pool ja palju ja neid on ka veel kahesugused, isased on siuksed erksidrunkollase teemades kollakasrohelised, et nad natuke erinevad teineteisest, saab juba kaugelt ära öelda, kes on kes, kes on isa, kes teema tavaliselt liblikate puhul on väga keeruline, aga sellel lapsu liblika puhul see on suhteliselt lihtne. Nagu R jääb üks, on samuti varakevadine liik ja, ja nad on nii varased sellepärast, et nad talvituvad juba valmikuna ehk liblika nagu väga paljud teised liigid talvituvad kas, kuna või röövikuna, aga need kaks liike talvituvad siis valmikuna, neid valmikuna talvitavaid muidugi on rohkem, aga aga need on hästi tuttav, tahad meile kõigile. Ja siis varakevadel, kui need kollased liblikad lendama hakkavad, siis isased liiguvad aktiivselt ringi, emased passiivsemad istuvad kusagil ja ootavad inimestele, paistab, vähemalt nad ootavad. Me ei tea, mis nad seal teevad ja siis isased otsivad ja nii kuidas emast näeb, siis ta püüab temaga ka pulmi pidada või paarituda siis vahel emane soostub sellega, siis läheb kõik hästi ja kui emane soostu, siis ta lendab lihtsalt minema, isa nakkab teda taga ajama ja ja siis me näeme siukseid, ilusaid, kauneid liblikaid lendamas, arvame, et nad lendavad selleks, et meile rõõmu teha, aga tegelikult emane lipsab lihtsalt minema, kas ta on juba paaritunud vai? Ma ei ole talvel siukest tunnet, et võiks paaritada ja enamasti need liblikad on kevadel hästi näljased, tahavad süüa saada ja siis me näeme neid näiteks esimestel õitsivatel liikidel ja need on pajud, pajud, toodad, päris palju nektarit ja kui me viitsime kevadel paju sisse nina torgata, siis leiame sealt mesilased, kärbseid, liblikaid, keda iganes. Ma sel aastal pildistasin ühte lapsu liblikat, kes otsustas, et kõige parem nektar Bocuse sees ja siis ta sukeldus sinna krookusi õie sisse üleni ja ja luristas seal päris korralikult kohe oma pika imilondiga ja ilmselt oli seal natuke soojem kogu mujal, sellepärast ta viibis seal õiesest päris kaua ja kui siis on see paaritumine ära olnud siis emana hakkab otsima ühte kindlat puuliiki, tema otsib paakspuud, see on inimese jaoks päris mürgine puu ja mürgised on kõik selle puuosad ja siis emane läheb ja otsib selle paakspuulehed üles, võeti need lehe algemaid, mis siis tekivad ja muneb siis nende lehtede peale oma munad. Ja siis, kui munast koorub röövik, siis kõigepealt sööb ära selle munakesta, nii teevad kõik liblikad, see pärase munakestad, seal on hästi palju valku, hästi palju toitu ja siis hakkab ta järama neid paakspuulehti, muud midagi ta ei söögi. Selliseid liblikaid kutsutakse monofaagideks, kes söövad ainult ühe kindla taimeliigi lehti või mingeid muid osi. Ja, ja siis see paakspuu peal Wow lapsu liblika röövik sööb neid paakspuulehti, mis on mürgised ja ma oletan, et ta muutub isega mürgiseks, sest ta on küllalt hea sihukse rohelise kaitsevärvusega. Siiski paistab see lehe pealt hästi silma. Nii et kui linnuke tuleb teda sööma, siis ta võiks kerge saagi nad ära süüa, aga tegelikult neid väga palju ei sööda. Ja tundub, et teatud määral see paakspuu mürk siis siirdub Kreevikusse ja see teeb siis sellest röövikust linnu jaoks halvamaigulisi, nii et nad saavad seal rahulikult lehekesi elada. Neil on sihuke jäik nahk või väikest ümber nendel röövikutel nad ei saadud kasvada, nii et kui see, kes teeb kitsaks, siis nad lihtsalt tekitad sinna alla uue kesta, algemised esialgu pehme, ronivad vanast kestast välja, nii võib siis toimuda neli-viis korda, enne kui ta siis nukkub. Ja lukkumise tulemusena siis see nukk On mõned nädalad olenevad sellest niisugusest ilmad, on, on siis see nukk seal kusagil rippumas ja kusagil suve keskel tuleb välja siis uus põlvkond lapsu liblikaid, kes siis elavad üle talve. Ja kui tavalised liblika eluiga jääb sinna, kümneb päeva või kahe nädala või kuu aja piiridesse, see on erinevatel liikidel natuke erinev siis lapsu, liblikad, koerliblikad ja leinaliblikad, kes talvituvad valmikuna, sest nemad võivad elada isegi kusagil seitse, kaheksa kuni 10 kuud, sest noh, nad võivad lennata seal kusagil juunikuu keskel veel, siis nad on hirmušaballade suhteliselt koledad, ei näe üldse ilusad välja. Et kui näiteks keegi tahab liblikat pildistada, siis lapsu liblikapilt on päris kena varakevadel või siis juba kusagil augustikuus, aga vahepealsel ajal läpakad, et et siis ei saa sealt korralikku ilusat piltidest. Kui palju on Eestimaal mürgiseid liblikaid? Mõned liigid meil on mürgised aga suur osa inimestest, nii nagu õieti liblikat, eksi peagi üks selline mürgine liblikas, keda peetakse liblikaks, keda me kõik ilmselt tunneme vähemalt rööviku järgi. Päevakoer liik on saanud oma nime sellise karvase rööviku järgi. Ja ta natukene imeliku liikumisega karvad on seal peal ja need on allergilise inimese elu, isegi natuke ohtlikud need karvad, et kui näiteks pihku võtta inimene on väga tundlik, siis tal võib tekkida selline kõikidele lööve ja väikestel lastel ei ole üldse mõistlik neid karvaseid röövikud pihku võtta. Aga need on nõrgalt mürgised ja sellepärast need päevakoerad on hästi erksa. Üldiselt noh, kes on päevakoera näinud teavet, teatanud need tiivad, sellised pruunikad. Ja siis alatiivad on punased sihukeste mustade täppidega. Liblikas tunnevad ohtul lähedast, ta demonstreerib neid punaseid ala tiibu ka kenasti, aga väga mürgised on meil, kes sisalduvad suisa tsüaniidi, veri, kireslased, kui ta istub rahulikult, tiivad nagu kolmnurkselt kokku pandud, moodustavad siukse kolmnurga, nad on kusagil paari sentimeetri pikkused ja ilmselt kõik on suvel neid näinud niidu peal. Nad on sellised mustade tiibadega meile peas punased siukseid laigud või täpid või ja nad paistavad kaugelt silma juba ja need on tihtipeale seal niidu peal hästi palju. Väga muretult lendavad ringi, kui enamik liblikaid on selliseid, kes nagu püüab ennast peita, ära lennata, siis aga on väga rahulik toimetada, sa võid talle kui nina juurde panna, ta ei liiguta ka, sest ta on nii kindel, et keegi teda ei puududa, lase selge hoiatusvärvus ja siis tegelik, see tugev mürk ka, nii et kui näiteks kiil või linnukene Ühe on ära söönud, olen maitsnud 100 liblikat, siis järgmine kord on tal meeles. Sihukest kombinatsiooni maksab minna troopikas, muidugi on neid hästi palju neid, selliseid mürgiseid, kes osa saavad selle mürgi siis omas rööviku taimes, nii nagu meil ilmselt ka see paakspuu mürk siirdub lapsur liblika röövik kusse. Samamoodi näiteks väga paljude troopiliste liikide röövikud söövad mürgiseid taimi, muutud ise seeläbi mürgiseks. Kagu-Aasias on ju lausa sellised liblikad, kes verd imevad. Mõnede Öörlased on selliseid, kes võivad verd imeda ja neid on kutsutud ka vampiir liblikat ekse vampiiridest on tulnud ajalehtedes ka selliseid õuduslugusid, et vaata, vaata, niuksed liblikad on ja mis liblikad kõik võivad teha, noh see tegelikult on pigem erand kui reegel ja ütleme inimesele see veretilga kaotus on väiksem, kui, kui näpu otsast vereproovi andmine. See ei tee mitte midagi ja inimesed kasutavad toiduallikana, need liblikad ka üli üliharvad. Mõned üksikud juhtumid on ju ju teada, tegelikult aga jah, ka liblikate hulgas on igasugused, mõned saavad ka tahket toitu süüa. Aga enamik 90 90 protsenti liblikatest on ikka selliseid, kes söövad pärit või see üld-selliseid liblikaid, kes pärast kestast välja ronimist tiibade ära sirutamiste lendama hakkamist ei söögi. Nemad elavad kogu selle energia arvel, mis ta omal ajal röövikuna endasse talletas ja püüab võimalikult kiiresti siis muneda. Ja kui ta on ära munenud, noh, siis on tema elukenega enamasti läbi, sest see eluiga, nii nagu ma ütlesin, enamikul jääb sinna 10 päeva kant või võib-olla isegi lühemaks. Siit kohe tekib küsimus, kui liblikas elab 10 päeva, kuidas me pool suve ühte sama liblikat siis võime näha? Noh, tegelikult on ju asi selles, et ärme neid sellepärast, et, et mitte üks liblikas ei koor, neid koorub kümneid ja sadu ja võib-olla isegi tuhandeid. Kui neid on palju ja nad eri aegadel kooruvad, siis me näeme neid tõesti paar kuud järjest. Ja vahel tundubki, et liblikas on meil olemas aasta ringi sellepärast et, et need uued põlvkonnad osat koorud hästi vara ja, ja mõned vanemad ärkavad talveunest näiteks liiga hilja, nii et vahel võib-olla. On ainult suves üks kuu, kus me mõnda liblikat ei näe, muidu on ta kogu aeg meil meil silma ees virvendama kuni hilissügiseni välja. Vahel võib näha liblikaid kivide ja liiva pealt midagi otsimas. Noh, näiteks meil on haava lummikud suhteliselt arvad, aga, aga siiski me mõnedes kohtades kuivamates kohtades võime neid kohata ja siis ta istub seal metsatee peal, torkab oma imilondi siis sinna liivaterade vahele imeb sealt siis mingeid temale sobivaid aineid. Möödunud suvel ma paar tundi vaatasin ühte kiirliblikat, kes tuli meile põrandavaiba peal, ma ei tea, mis põrandavaip siis talle nii meeldis, oli väljas Est taskus, sinna peale torkas oma selle imilondi sinna vaibakiudude vahele, see oli kaltsuvaip. Ja, ja sealt ta siis midagi otsis. Ta käis mööda vaipa edasi-tagasi, vahel lendas natuke kaugemale, tuli jälle tagasi, jälle võttis sealt midagi. Ja muidugi väga paljusid liblikaid, me näeme näiteks porilomp muide peal pärast vihmaliblikad tulevad sealt ka vedelat sooli sisalduvat toitu imema. Vahel näiteks mingitel lõkkeplatsidel on tohutult palju kapsaliblikaid või siis mõningaid muid liblikaliike, kes seal istuvad. Sinitiivad näiteks sihukesed ilusad väikesed sinised liblikad, kes istuvad süte peal ja sealt vahelt üritavad neid mineraalaineid kätte saada. Nii et liblikate toit jah, ei ole ainult puhas nektar, vaid nad kasutavad muid aineid ka. Ja õige mitmetele liikidele meeldivad näiteks suuremate loomade väljaheited. Nad laskuvad nende väljaheidete peale ja söövad seal. Ja me ilmselt oleme näinud sügisesele just admiral, need on need suured ilusad värvilised rändliblikad, et oleme näinud, mädanevad hunte pea, kus nad siis saavad energiarikast toitu ja ja liblikauurijad, kes tahavad liblikaid, siis kohale meelitada. Need on siis välja mõelnud ka erinevaid segusid mis koosnevad ka, aga siis mädanenud õuntest nende peale veel pannakse kääritatud õlut või veini ja siis tehakse niisugune lahus. Ja niimoodi on võimalik siis need liblikaid oma aeda sööma meelitada, mis on ise päris kena. Liblikad peavad olema ääretult ettevaatlikud, sest neid, kes neid süüa tahavad, on väga palju. Liblikas maitsev toit ja enamik ei ole mürgised, neid tahavad süüa. Kelle jõud neist üle käib, selle tõttu liblikad ju, tegelikult on evolutsiooni käigus kujundanud terve rea selliseid häid kaitsevahendeid, noh, kõige parem kaitsevahend on see, et nad kaovad meil lihtsalt ära. Ei näe. Kes on näinud näiteks sellist liblikat, koerliblikas, mis meil tavaline samuti hästi tavaline liikum, meil kärp tiib, siis kui ta istub, tiivad laiali oli kusagil siis on ta hästi näha, särav, oranž, särav, kohe kaugele paneb ta tiivad, kui istud näiteks kuivanud lehtede peale ja me praktiliselt kaotamata hetkega silmist. Kevadeti me võime neid liblikaid niimoodi vaadata, ta on korra meile kaugelt näha ja, ja siis ta kaob lihtsalt kaob ära. Ja selline kaitsevärvuse abil, sest meil on väga paljudel liblikad pilise loomule, kes neid süüa tahavad, neid on palju. Kevadel ju kõik linnud, kes isegi talvel söövad seemneid või muul ajal söövad seemneid, siis sel ajal, kui nad poegi toidavad, tahavad nad putukaid. Ma ei tea, Eestis vist, meil ei ole keegi kunagi kokku lugenud, kui palju meile tuuakse sisse talveks linnutoitu. See kulub ära põhiliselt tihaste peale. No natuke söövad teised linnud ka põhised, tihased söövad seal toidu ära, soomlased toovad talve jooksul sisse umbes seitse miljonit kilogrammi päevalilleseemneid, mis tihastele ära toidetakse. Noh, kujutame ette, et suvisel ajal siis seitse miljonit kilo asendub siis ainuüksi tihastel putukatega süüakse tihaste poolt ära umbes seitse miljonit kilo putukaid nende hulgas siis kindlasti on ka päris palju. Aga lisaks tihastele tuleb meile ju üle 100 erineva liigi, kes samuti tulevad putukaid sööma veel siia juurde pesitsusajaks. Nii et see putukate kogus, mis meil tegelikult ära süüakse, lindude poolt on meeletu, kes on homohoovi peal vahel linavästrikut jälginud või kuldnoka, siis kindlasti ta näeb nii kuldnokka kui linavästrik noka vahel päeva jooksul õige, mitut liblikat õieti seda liblikat jäänud on, sest noh, liblikate tiivad on need, mis lindudele eriti söömiseks ei kõlba, nende kuivad toitu on vähe, sest need tiivad kistakse ära, nii et me kindlasti oleme kõik näinud ju neid üksikuid liblikatiibu tee peal või, või hoovi peale kusagil vedelemas. Aga lisaks lindudele söövad kiilid liblikaid, suured kiilid, kes meil ringi lendavad, nemad patrullivad õhus ja võtavad õhust need liblikad lennust kinni. Nahkhiired, kes öösiti toimetavad, siis nemad söövad liblikaid ja noh, pisinärilised võivad ka neid süüa ka muidugi ei kuulu nende põhitoidu hulka liblikas ja ta on putuktoidulised ehk siilid, mutid ja mutt, sealtmaalt liblika tõukusid või röövikuid või nukke võib kätte saada. Nii et noh, neid, kes liblikaid süüa tahavad, tegelikult meil väga palju ja liblikad püüan ennast kaitsta Nosest mürgist, me natukene rääkisime siis päevakoer tegelikult nahkhiirte vastu, tema liblikas kaitseb ennast sellega, et hakkab tegema siukest piiksuvad helliv. Ta kõigepealt kuuleb seda ultraheli, mida nahkhiir välja saadab, aga lisaks suudab ta ise teha piiksud heli, mis mõjub nahkhiirele ebameeldivalt. Nahkhiir jätab ta rahule. Mõned liigid suudavad siis natuke ennast häälega kaitsta, kuigi liblikat me ju mingiks laululinnuks eriti ei pea, et ega me pole seda häält kuulnud kõige tugevamat häält meile vahel harva sattuv rändliblikas. Tont suru. See on sihuke liblikas, kes on siis selja peal kujundiga, nagu oleks pealuudele sinna joonistatud, sellest siis talle ka selline nimise tont surub. Ja nemad siis tungisid aeg-ajalt mesilastarudesse ja tegid seadsukest piiksuvad hellimis mesilastele, nagu hinge läks. Aga neid nüüd jääb üha vähemaks, et neid ei tule nagu meile siia ilmselt sellepärast, et seal lõunaaladel kasutatakse väga palju taimekaitsemürke käia ja need liblikad on oma põliselualadel suhteliselt harvaks muutunud, selle tõttu eksib neid siia põhjaaladele ka suhteliselt harvad. Nii et liblikad on hea sööt ja kõik tahavad süüa ja, ja noh, kui palju tahetakse süües nad püüavad ennast ära peita. Ja suur osa nendest söödikutest ju tegelikult toimetab päeval. Öösorr on nagu kõige tuntum öösel putukaid jahtiv tegelane nahkhiirte kõrval. Eestis on meil kusagil natuke üle 2400 liigi liblikaid, Soomes on 2600 liiki, noh, natuke suurem maa, küll, aga samas põhjapoolsem. Ilmselt meil on paljud liigid veel üles leidmata ja nendest kahest ütleme kahest poolest 1000-st liblikaliigist, ainult umbes viis protsenti on päevaliblikad. Jäänud on kõik öe liblikad ja suur osa neist liblikatest on veel nii tillukesed, et me neid ei oska nagu üldse tähelegi panna. Need on liblikapüüdjate kõige suurem sugune, rosin sellepärast, et nende hulgast on võimalik leida seniavastamata liike. Aga jah, need viis protsenti päevaliblikad nende peale jahti. Need linnud kõik peavad, kes päeval toimetavad, aga ööliblikaid mine ja ööliblikas on selline, päeval on ta kusagil puutüve peal või mingi kõrts tore peal, me lihtsalt ei oska teda vaadata. Vaksikud või mõned teised liblikarühmad sulanduvad selle puukoorega nii hästi kokku. No ma ükskord pildistasin ühte Vaksikut niimoodi, et oli puutüve peal ja pärast kodust pilti vaadates ma ei saanud alguses aru, et mispärast ma pildi oled teinud, sest tükike puukoort on pildi peal ja alles siis, kui ma mitu korda ise pilti vaadanud, siis ma avastasin, et seal tõesti oli all nurgas liblikas, kas siis ta oli nonii, puukoore värvi, et praktiliselt ei olnud näha pildi peal ka teda korralikult? Kui öö on tulnud, siis hakkab see liblika tööelu ja näiteks kes tahab siis seda vaadata, siis võiks mõnikord öösel Õues põlema panna, eriti sihuke hästi tugev lambipirn, siis ta näeb, kui palju tegelikult liblikaid üheselt ringi lendav koguneb sinna maja seina peale või pange veel valge linaga üles, siis te näete, kui palju sinna kedagi tuleb. Kas liblikate on ka oma kindlad territooriumid, kus nad tegutsevad? Jaa, liblikate lon, kindlad territooriumid ja, ja pulma ajal paaritumise ajal isased valvavad selle territooriumi, ega nad niisama ei lenda tühja, vaid ta vaatab, kas see on ema sõitma territooriumil ja kas ei ole teisi isaseid, keda tuleks minema ajada sealt. Ja need territooriumid on siis erinevates biotoopides erinevad, sellised maastikutüüpides. Mõnele liblikale meeldib mets, mõned käpikud on näiteks, kes elavad sügavas paksus metsas, aga kui me paksu metsa lähemisega me seal palju liblikaid tegelikult teine. Et me näeme liblikaid seal, kus on neil palju süüa ja kõige rohkem näeme liblikaid, nii seal on neil neid toidutaimi hästi palju. Ja soosun omad liigid, kes seal elavad sellises kohas, sellepärast et et seal on konkurents väiksem, mõned liblikad on meil sohu ära rabadesse ära kolinud, nii et neid ei saagi kusagilt mujalt otsida kui ainult rabadest, me ei kohta neid kusagil mujal. Mõned liigid eelistavad jälle täiesti veekogude ümbrust, nii et nad elavad seal veekogu lähedal ja kuhugi mujale ei lähe. Ja nii edasi, et igal riigil tegelikult on teatud taimedega ja loomadega kooslus, mida ta vajab. No näiteks on meil selline liblikas eestist, tähnik sinitiib, neid sinitiibasid on meil päris palju erinevaid liike, aga tema nõudluseks on selline koht, kus on suhteliselt kuiv pinnas. Noh, ütleme niisugune nõmmeala, kus on liivane oht, päikest paistab seal palju, kus kasvab palju madalat taimestikku ja nõmm-liivatee. Aga lisaks nõmm-liivateel on vaja sinna sipelgaid vaja ühte Raudsiku liin. Kui ema liblikas munema hakkab, siis tema muneb oma munad selle nõmmeliivatee peale. Tähnik sinitiiva röövik. Kui ta munast välja koorunud ja oma selle munakesta ärasel hakkab sööma, siis nõmm-liivateed ta kõigepealt kestab ühe korra, siis kestnud teise korra pärast teist kestumist, ta kaotab söögiisu, tal ei ole enam mingit isu, kukutab endaselt maha ja hakkab hoopis tootma sellist magusat nõret, mis lõhnab nagu sipelga või nende raudsikute lõhn on ja ta on hästi magus maitse ja, ja kui siis seal pesa lähedal, siis kindlasti eksib sinna mõni nendest sipelgatest tuleb ja hakkab seda magusat nestorit sööma. Kuna tal on niisugune hea sipelga lõhka, võetakse ta selga, tassitakse pessa ja seal tahab edasi, toodab seda magusat, aga ta saab uue energia, mitte enam sellest nõmm-liivateest, mida ta sõi, enne kui ta hakkab sööma sipelgamune ja nukke. Ja ta võib ära süüa, siukse väikse pesa, praktiliselt kõik munad ja nukud. Suur osa umbes 200 nukku kulub talle ka enne seda, kui ta täiskasvanuks saab. Ja siis ta rahulikult kub, seal tal on ikka sipelga lõhk, keegi teda ei puutu, Nesteta ei erita enam. Ja siis, kui ta kevadel on koorunud sellest nukust välja tulud, siis ta roomab, ta on niisugune tekkerdunud tiibadega, ronib pesast välja ja läheb istub sinna pesasse lähedane kuhugi maha ja hakkab tiibu sirutama. Kuna tal on tugev sipelgalõhn jälle juures, siis sipelgad ei pööra temale nagu mingit erilist tähelepanu. Arvab, et mõni sipelgas jätab rahule ja hakkab seal ringkäik jälle otsast peale. Aga see saab kõik kesta senikaua, kui seal ei kasva rohttaim. Kui kasvavad rohttaimed, siis jahutab selle maapinna temperatuuri maha, nii et need sipelgad ei saa seal enam pesa teha. Teatud soojust, päike soojendab seda pesa, kui rohi kasvab peale, siis soojust enam ei tule. Väga paljudest kohtadest, kaasa arvatud meilt, Eestist hakkab see liblikas ära kaduma. Soomest on ta kadunud, Inglismaalt kadus ära, inglased taastasid elupaigad, nägid hirmsat kurja vaeva ja soomlased näiteks praegu sele populatsiooni taastamiseks impordivad Rootsist liblikaid ja siis paigutavad nendesse mõeldavates asukohtadesse, et seda populatsiooni uuesti taasasustada. Ja need on suured kulutused, mis selleks peab tegema, et mõistlikum oleks muidugi hoida need elupaigad kogu aeg heas korras. Millised liblikaliigid on meil looduskaitse alla võetud? Meil looduskaitse all on päris mitu kõiki ilmselt kõige tuttavam on mustlaik apollo tema on meil range kaitse alla võetud ja teda siis mõningates harudes paikadesse Eestis võib näha, aga teised liigid on sellised. Ma arvan, et enamikul inimestel see nimi ei ütle mitte midagi. Näiteks vareskaer, roosa silmik, mustad liblikad, mida Silvikutes kutsutakse, neid on suvel lendavad hästi palju, et vareskaeraaasa silmikut sealt helistada. Väga osav ento moloogia pole ja siis on veel mosaiikliblikatest näiteks kaks liiki teelehe-mosaiikliblikas ja suur-mosaiikliblikas on meil kaitse. Siis on veel tähnik, sinitiib seesama, kellest me pikalt rääkisime, kes sipelgate koos elab. Ja siis on veel tume-nõlva vöölane on meil kaitse all ja siis Harakaruslane on meil vaid seal, et noh, neid liblikaid ja väga palju meie kaitse alla ei ole võetud ja need nimed ilmselt enamikul inimestel ei ütle ka midagi. Mustlaik apollo, see nimi kõlab küll väga uhkelt. Kas selle liblika välimus on ka uhke? Ta näeb muidugi kapsaliblika moodi olla ta valge liblikal mustade täppidega ja, ja võib-olla suur osa inimesi ei pane teda tähelegi, kui ta lendab, et noh, valge liblikas, et küll ta üks kapsaliblika selle on, aga, aga neid ei ole meil Eestis jah, palju mõningad kohad on ja tema on selline hästi oma toidutaimega seotud. Sest temal on jälle üksainus taim, mille peal tema röövikud söövad seal lõokannus. Noh, see on selline taim, mida kevadeti parkide all kasvab hästi palju puisniitude alal. Ja see lõokannus on siis selle röövikul ainus toidutaim praegusajal Apollo tegelikult lendavad nendes halbades kohtades, kus ta Evel Eestis on, nendest ei tohi nüüd rääkida, kus need täpselt on. Ja pollad on tegelikult väga põnevad liigid, sellepärast et meil lähedal nendes Ahvenamaal elab teine Apollo veel see on see päris Apollo, tema nimi on ka Apollo meile mustlaik, apollo, kremon lihtsalt Apollo ja tema on siis palju efektsem ka valge liblikas, tal on mustad täpid seal tiibade peal, aga sa tagatiibade peale on tal ilusad punased laigud nagu silmad. Ja ta on tõesti suur ja silmatorkav, meil on ta ka mõned korrad eksinud, aga, aga ta ei ole meil nagu selline püsivalt elav liik Ahvenamaal. Ta on päris tavaline liik, seal oli teda vaatamas käia muidugi lõuna pool on teda päris mitmes paigas veel olemas, aga see on kõige lähem koht, kus teda näha saab. Safenama ja Apollo. Tal on üks kummaline viis pulmade pidamiseks. Nimelt siis, kui Apollo isa on selle ema liblika avastust üritab sellega kohe jälle paarituma hakata. Ja kui emane on valmis, siis paaritamine toimub. Vahetevahel võib juhtuda ka nii, et näiteks tõustakse lendu suisa, kui keegi neid häirib. Ja siis lendab ema liblikas, isane ripub seal niimoodi tiivad koos tema all ja emane lendab siis kahe liblika eest. Ja samal ajal siis toimub paaritumine paaritumise käigus. Isane, sel ajal, kui ta neid seemnerakke hävitab, toodab ka erilist ainet, mis, mis tekitavad sellise peaaegu teise tagakeha või kehasuuruses moodustisi. Siin teadlased on hakanud seda naljatledes Sis neitsivööks, kutsumus sellepärast, et see takistab siis teistel isastel selle liblikaga paaritumist paneb siis nagu selle voorusevöö peale või leidsid peal. Ja emasel munemist see takistanud viljastatud munad, mis isane on ära viljastatud, need saavad ilusti ära paigutatud, aga uus isane enam sinna juurde ei pääsenud, see on küllalt haruldane asi jälle liblikate puhul, aga Apollo, teil on see norm, käituvad nii see päris Apollo kui mustlaik apollo, mõlemad teevad seda. Ja siis ta hakkab lendama taimede kohal ja peaaegu tõhust viskab ta need munad sinna taimede peal munemise viis erinevatel lipikatel on väga erinevaid, mõned käivad, istutavad need munad täpselt taime peale, aga näiteks meie minu meelest kõige ilusam liblikas, pääsusaba siis tema on ka selline, kes on nagu väike pommituslennuk taimede kohal putkade kohal õhust siis juba laseb munalendu, et need, kellel on aiast tillipeenrad, siis kel õnne on, võib seal aias ka tilli peenlasele rööviku leida, tilli söömas ja kui te leiate selle, siis seda ei maksab ära kägistada seal, vaid jälgige teda. Üks tillivars. Ma arvan, teie söögilaudad oluliselt vaesemaks ei tee. Aga see liblikas on väga efektne, kui ta teil järgmisel aastal lendama hakkab. Aga nende kaitsealuste liblikate kurioosseid lugusid olnud meil Eestimaal noh, me praegu räägime nendest vedeldatud gaasiterminalides Paldiskis ja ühelt poolt ma ei tea, kas ikka tuleb Paldiskisse või tule Paldiskisse, kas läheb Soome või Läti või meile aga 2009. aastal siis oli Paldiski piirkonnas päris suur looduskaitseline kriis, kuna otsiti terminalile asukoht. Ja see koht, mida esialgu välja pakuti, sai keskkonnaametilt, et aga hävitava hinnangu, sellepärast et sellel alal olid meil just kaitsealused ööliblikad, Harakaruslane ja tume-nõlva Öörlane. Ja seal oli siis need püsielupaigad loomisel juba 2006.-st aastast. Mida siis selleni terminali planeerijad olnud nagu tähele pannud, et selline asi toimuda? Nüüdse terminali asukoht on nagu sellest elupaigast kõrvale nihutatud ja aga tol ajal olid väga paljud tehnikainimesed väga kurjad looduse peale, et mis pagana liblikat, kui meil on vaja gaasi transportida, kellel need liblikad vaja kaasa on, see, mis on tähtis. Need on kompromiss tehtud, tundub, et on nii liblikas tähtis kui kasko. Aeg-ajalt satub Eestimaale ka üsna haruldasi liblikaid. 2012 oli meil koerliblikaga sarnaseid liblikaid hästi palju. Ja oli meil mingis portaalis isegi pilt koerliblikas, kes osutus siis tegelikult suureks harulduseks valge täht pajuliblikaks, kes tuli siis 2012. aastal nii meile kui soome kui igale poole siia Põhja-Euroopas see, kes tegelikult elab seal kusagil Kesk-Euroopas. Ja häda selles, et me ei tundnud teda ära, väga paljud ei tundnud teda ära. Lentomoloogid määrasite ära ja selgus, et tegemist on üliharuldase lõunapoolse liigiga, kes harva esineb ja ja see siis, et aastal 2012 paljunes Lõuna-Euroopas seal Valgevene lõunaaladel ja Musta mere põhjaaladel paljunes nii massiliselt, et nüüdsete hinnangute järgi oli tol ajal seal populatsiooni suurus kusagil mitu miljardit valge täht, pajuliblikat neile jätkud, seal toitunud hakkas siis põhja poole tulema, tulid meile, tulid Soome, olid siin siis noh, meie jaoks siis need koerliblikad niimoodi vahel, need haruldused tulevad aga väga haruldast liblikat, me peame soome vaatama minema, sellepärast et seda liblikat, kel ei ole kahjuks ka eestikeelset nime, seda liblikat On nähtud väga-väga harva. Tema ladinakeelne nimi on pore arktika, mine treesid. Ja see avastati alles kusagil 1800 viiekümnendatel aastatel ja esimene liblikas, kes siis leiti, oli Kasahstani, Mongoolia, Hiina ja Venemaa piiri kokkupuute kohas mägedes ja siis oli täielik vaikus, kus rohkem liblikat ei nähtud, see esimese avastuse tegi siis Eduard Friedrich Jewerzmann, temale saksa ento monopoli, seal uurimisretkel. Järgmine eksemplar müüdi 67 aastat hiljem Soomest, see oli kaheksandal juulil 1913 oli järgmine leida need 67 vastata ei nähtud saidi plikat üldse. Tekkis jälle vaheaeg ja alles sõja ajal 1943 leidsid siis entomoloogid Soomest uuesti selle liblika ja püüdsid kinni ja see oli emane liblikas. Ja kui siis ta karpi pandi seda munes sinna veel 32 muna. Ja siis üheserentomoloogi poeg võttis siis nendest pooled 16 munakaaslasest, ta saadeti augustis tagasi rindele ja siis ta püüdis neid kasvata, teised jäid Helsingisse kasvama, selle mehe nimi Harri kruumas ja, ja tema siis kasvatas seal oma muldonnis, kuni see mull toll sai täistabamuse ja siis tal õnnestus kaks röövikud ära päästa ja need ka ära kasvatada ja siis ka nendest liblikad välja. Üks on isane, teine emane. Et esimene isane, keda üldse keegi inimsilm oli näinud, koorus siis 1944. aastal sõjatandril ja need Helsingisse jäänud röövikud need hukkusid, kui on talv, oli nii pehme, et nad ei saanud seal talvituda. Ja tegelikult neid liblikaid praegu maailma muuseumides on 50 eksemplari ainult. Ja 2009 2010 2011 on neid liblikaid ühe eksemplari kaupa Soomest taas seal kusagil Kesk-Soomes Kuopio ümbruses on leitud ja need ka Venemaalt on leide teada. Nii et see liblikas on tõeline haruldus, noh, ma arvan, et, et need tõelised liblikakogujad, kellel on suured kollektsioonid, need maksaksid hingehinda liblikaeksemplare omamise eest ja 2012. aastal soomlased on ostnud Venemaalt siis mune ja need üritavad kasvatada, et et saada emaseid emastest ekstraheerida välja seda hormooni, mis siis isasid kohale Öeldakse, et panevad hormoonpüünised välja seal Ida-Soomes ja üritavad siis liblikad vaadata, kui palju teda on. Sellepärast et tema arengutsükkel on sihuke imelik, ilmselt see nukk on maa sees kusagil kaks aastat arenguks kulub päris pikk aeg. Teiseks see liblikas vist lendab hästi, kõrgem ei tea temast midagi. Et see rohupinnale või maapinnal on neid üliharva näha, et võib-olla ta kusagil puulatvades, aga sealt ei saa neid kuidagi kätte. Ja nüüd nende feromoonidega püüavad sellel aastal neid püüda, et ilmselt peab jälgima siis teateid nüüd soome entomoloogia rindelt, et missugune siis selle liblika arvukus ja tulevik seal soovest paistab, mismoodi see nende keeles Idasilikas seal siis edasi elab? Liblikate hulgas on ju ka neid, kes üldse ei lenda. Just ööliblikate hulgas on selliseid, kes tegelikult ei lenda ja kes nukust Koorbes näevad välja nagu röövikud liblikas, kelle tiivad siis kas on täiesti ära kadunud ta jätabki sihukest nagu Mihkliku liblika keha mulje lihtsalt, või siis on need liblikad tiivad sellised hästi tillukesed, et nendega ei ole võivat lendu tõusta. Enamasti need on emased ja, ja nemad on siis sellised, kes hakkavad kohe neid feromoon eritama, nad ei toitu ka. Ja isane siis tuleb, nende juurde paaritab ja nad enamasti sinnasamasse kohe lähedusse ka puutüve peale oksa peale, kus nad istuvad, munevad need munad ka ära jäetud liike, kes siis ei lenda, ei ole väga palju, aga mõned siiski on. Ja just jah, ööliblikate hulgast. Liblikate hulgas on veel selliseid huvitavaid liike, kes püüavad näha teistmoodi välja või teist putukarühmade sarnased. Ja need on siis näiteks klaastiivad. Klaastiivad on täiesti läbipaistvate tiibadega liblikad, kes kaugelt vaadates, kui ta istub haava tüvel-haavaklaastiib, on meie kõige suurem, kui tehtud puutüve peal või lehe peal, siis ta näeb välja nagu herilane, vapsik, selged kollased triibud ja läbipaistvat tiivad, aga tegelikult on tegemist liblikaga ja tema siis loodab selle peale, et linnuke, kes tahaks teda süüa, saab karu kaugelt vaadates, et tegemist on erilasega ja jätab ta puutumata. Herilased üldiselt on need, keda linnud enamasti ei taha, mürgine mürgin jah ja, ja valus, sest ta võib ju nõelata ja võib nõelata ükskõik kust kinni võtta. Tagakeha on niivõrd painduv sellise peenikese pihaga herilane. Et ta suudab selle nõela faktiliselt erinevates asendites ikkagi sellesse röövlisse, siis, kes teda nokkima tuleb kinni võtma, tuleb sisse susata. Nii et jah, püütakse näha siis natuke teistmoodi ja siis üks liblikas, kes meile tuleb lõuna poolt, kes rändab raba, suru. Surud on siis need suured liblikad, keda me enamasti ei näe, aga päevikuid aeg maias kohtame, kelle röövikud on sellise omapärase konksia sabaga siis ja sirel suru röövik, võib-olla seal kusagil seitse, kaheksa sentimeetrit pikk, ilusate lillade väetidega roheline röövik näeb päris hirmuäratav välja, kuigi ta midagi paha ei saa teha. Päeva surub, tema lendab ringi ka nagu suur kimalane, käitub kanov, kimalane tuleb süüa peale, sirutab londi välja, paneb seda õie sisse, aga ise lendab seal õie kohal ringi. Tiivad käivad minu päike, kolibri. Need kui sireliõite peal näete sellist lendavat kimalased, kes pika londiga püüab õiest nektarit kätte saada, siis teadke, et see on üks liblikas, kes üritab välja näidata, tan, kimalane. Ja muidugi selline õhus lendlemine õie kohal. Tegelikult on tohutu energiamahukas, see tähendab sa pead palju sööma ja arvestada seda, et nad enamus on tulnud siis lõunast meile kes on lõunaaladel puhkamas käinud, seal erinevate taimede peal olid need päris massiliselt teinekord näha, aga me neid väga palju näha ei ole. Ja, ja tegelikult see rändamine on meie jaoks põnev asi, sest aeg-ajalt meile mingeid liblikaid ilmub siia päris palju, kevadeti vahel tuleb ohakaliblikas, tan midagi vahepealset, oma värvikombinatsioonid koerliblika ja admirali vahel välja, vahel ka nagu pleekinud admiral, mõned on neid ka segi ajanud. Kui kõrgel liblikad rändamise ajal on? See on ka alles viimastel aastatel selgeks saadud, et nad võivad lennata kusagil radareid vaatluste andmetel paari kilomeetri kõrgusel ja, ja muidugi see liblikate ränne on enamasti ikkagi seotud tuult. Kuid lõunatuuled pikka aega olnud siis lõuna poolt meile midagi jälle tuleb ja sügisel näiteks admirali sülitad meil tagasi lennata lõunas nagu rändlinnud tulevad ja lähevad nemad siis kasutavad jälle põhjatuuli põhjatuultega ehk siis nad tõusevad kõrgele ja, ja jälle need inimesed, kes vaatavad linde või radaritega lennukeid, siis vahel näevad suuri liblikaparvi nendel radaritele liblikad, kas siis tulevad põhja või lähevad lõunasse tagasi. See on täiesti imet, nende tiivad vastu peavad. Ega ei peagi hästi, sellepärast et see liblika põlvkond, kes sealt lõunast tuleb, ega nemad enam tagasi lõunasse ei lähe. Nad ostavad nagu ühe otsa pileti tagasi lendab juba teine põlvkond ja sealt tuleb uus põlvkond jälle siia kahte lendu vastu need tiivad ei pea. Tegelikult see tiib on ühtsed, liblikate suhteliselt nõrk koht, liblika tiivad lennus löövad üleval kokku ja all löövad kokku, deta liigub 180 kraadi, tiivaotsad puutuvad kokku ja tegelikult kui liblikas on vastkoorunud, siis pan, ilus, särab igatpidi. Aga kui ta on juba paar päeva lennus olnud, siis tiivaotsad on talle ära kulunud, sellepärast et nad põrkavad kokku ja mõned lendavad ka nii maapinna lähedal. Eriti need, kes armastab pikki metsateid lennata. Et ka nende tiivad löövad vastu maad tihtipeale head, kõva tee kulutab ka tiivad ära, et nad on päris räbalad. Lennu tulemusena see tiib on jah, selline õrn koht ja nii nagu meie vahepeal juba ütlesime, et eluiga ei ole ka väga pikk, need 10 15 päeva peavad need tiivad ikka vastu küll. Kuulsite keskeprogrammi liblikatest stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk.