Tänases keskeprogrammis tuleb juttu Peeter Suure merekindlusest. Stuudios on arhitektuuriajaloolane Oliver Oro ja Marje Lenk. 100 aastat on möödunud selles tähes, kui anti välja hukas Peeter suure merekindluse rajamiseks. See oli siis suurem kindluse ehitiste süsteem ja sinna juurde kuuluvate sõjaliste plaanide ja tegevuste süsteem tsaaririigi läänepiiri ja pealinna Peterburi kaitseks. Nii et kui me siis täna räägimegi Peeter Suure merekindlusest, siis me räägime 20. sajandi alguse kindluse ehitistest. Peeter Esimese isikuga ei ole sellel rohkem pistmist kui see nimi. Meil on küll Eestis ka Peeter Esimese poolt ühel või teisel moel initseeritud kindlusehitisi näiteks Paldiskis. Aga need pärinevad siis muidugi sellest ajast, kui Peeter esimene elas ehk umbes kaks sajandit varasemast ajast. Miks otsustati merekindlusele Peeter Suure nimi anda? See nimetuse kontekst oli muidugi poliitiline, taheti meenutada neid Peetriaegseid sündmusi, nii-öelda akna raiumist Euroopasse ja Baltimaade liitmist Venemaaga. Eesti alade liitmisest Venemaaga oli ka just äsja möödunud ju 200 aastat, 1910. aastal oli seda suurejooneliselt tähistatud ja selles valguses siis sai nimetusega see uus Peterburi merekaitsesüsteemi peapositsioon ümber Tallinna. Miks Peeter Suure merekindlus rajati, eks selle taga ole ikka see esimese maailmasõjaeelne poliitiline situatsioon ja võidu relvastuv Euroopa. Kui Venemaa näeb oma peamise poliitilise rivaalina järjest enam Saksamaad siis toonast Saksa keisririiki ja ka teised Euroopa riigid on valmistumas võimalikuks relvakonfliktiks mis ju õige pea puhkeski esimese maailmasõja näol. Selle ulatust ja hävitavust võib-olla esialgu veel ei aimata, pigem oletatakse tavalist niisugust väiksema ulatuslikku sõda, aga ikkagi sõjalisi ettevalmistusi tehakse ja sellest ei saa muidugi kõrvale jääda ka Venemaa, mis on toonase Euroopa üks juhtivaid jõude. Kui seni arvati Peterburi kaitseks jätkuvat kroonlinnast, mis oli siis juba vana ammu välja ehitatud kindluslinn kindlustatud positsioon Peterburi lähedasel mere saarel siis nüüd, uues situatsioonis hakatakse mõistma, et Peterburi võib-olla merelt tuleva rünnaku puhul väga kaitsetu ja mitte siis ainult Peterburi. Peterburi oli sel ajal Tsaari-Venemaa pealinn vaid ka laiemalt Venemaa läänealad ja just siis ka Eestimaa kubermang, mille kohta arvati, et see on väga vähekindlustatud. Ja samuti siis Soome lõunarannik, mida nähti ka sõjaliselt kaitsetuna. Muidugi mõned vanad mereväebaasid ja sõjasadamad Eestis ju olid ja samamoodi Lätis ja Soome aladel kas või siin Põhja-Eestis vana traditsiooniline mereväebaas Paldiski või Lätis Liepaja, kuhu oli ka ehitatud paarkümmend aastat varem juba ja veel ka 20. sajandi alguses täiendatud suur sõjaväelinnak ja sõjaliste rajatiste kompleksid, nõndanimetatud karosta sõjaväeala Liepaja lähedal või tänapäeval sisuliselt Liepaja linna sees ja Soomest siis muidugi Helsingi lähedal Soomen linna, aga neid nüüd hakatakse pidama ebapiisavaks ja ka vananenuks. Ja samuti siis mitmed sellised varasemad uhked kindlusrajatised nagu Tallinnas näiteks Patarei merekindlus, hilisem Patarei vangla, osaliselt küll säilitab oma positsiooni mere kindlusena, aga seda ka nüüd peetakse ebapiisavaks ja vananenuks ja ta ei suuda siis enam nüüd arvestades vahepeal kasvanud tulirelvade tulejõudu ja uusi laevaliike ja uusi sõjapidamisviise enam oma ülesandeid täita. Ja nii siis hakatakse Peterburi merekaitset ja üldse siis kogu Venemaa läänepiirikaitset moderniseerima ja see toob siis kaasa enneolematult suured kindlustustööd, mis hõlmavad siis ka Eesti ala. Ja 1907 tegelikult juba saar annab korralduse tuginedes siis toonaste sõjandusekspertide nõuannetele Peterburi merekaitse moderniseerimiseks ja 1909.-ks aastaks on jõutud nii kaugele, et tsaar saab anda järgmise Uugaasi, et tuleb töötada välja eelarve ja eraldada siis ressursid juba konkreetselt projekteerimiseks ja ehitamiseks. Ja 1912 hakati siis üht-teist juba ehitama. Aga 1913 siis jõuti juba tõsisemate projekteerimistööde ja ehitustöödeni. Ja siis ka see Tallinna ümbruses asunud peapositsioon saab Peeter suure merekindluse nime. Seda nimetust kasutatakse kahes tähenduses. Kitsamas mõttes tähendas Tallinn Porkkala liinil olevat pea positsiooni. Suur osa nendest objektidest oli siis Tallinnas Tallinna lähiümbruses, siis ka siin Tallinna lähiümbruse saartel aga osa siis ka Soome lõunarannikul laiemas tähenduses, aga see hõlmab kogu seda Peterburi uut merekaitsesüsteemi ja vahel siis ka kogu seda uut süsteemi, mis nüüd siis ütleme 1113 kuni 17 18 ehitati esimese maailmasõja eelõhtul ja esimese maailmasõja ajal nimetatakse Peeter suure merekindluseks. Peterburi merekaitsekava oli küllalt terviklik kaitsekava, mis siis hõlmas nii väeosade paiknemist siis kaitsestrateegiaid kui ka siis ehitiste projekteerimist ja rajamist. Kavas oli rajada seitse sellist suurt positsiooni mis koosnenuks siis paljudest erinevates kohtades paiknevatest objektidest. Põhiliseks eesmärgiks oli siis ühelt poolt vältida võõralaevastiku sissetungi Soome lahte. Nii et võimalik vaenulik laevastik, eks peamiselt peeti siin Saksamaalt silmas ja järjest enam pealveelaevade kõrval ka allveelaevu ei jõuakski üldse Peterburi alla, soovitavalt mitte Tallinna alla, vaid saaks juba enne siis hävitava vastulöögi. Teisalt siis ka muidugi vältida dessante Põhja-Eesti rannikul oli palju kohti, mida peeti dessandi ohtlikuks ja laiemalt ka kaitsta. Siis Venemaa läänepiiri-ja rannikualasid aga sinna jäävaid suuremaid linnu Helsingit ja Tallinna ja ennekõike muidugi pealinna Peterburi. 1912 valmis juba Tallinna regiooni rannakaitsekava ja 1112 asutati siis ka Peeter Suure sõjasadam Tallinna. See oli esimene asi, mis siis sai selle Peeter suure nime juba enne tervikliku merekindluse nimetamist selle nimega. See tähendas nii Tallinna vanasadama järk-järgulist militariseerimise kus osa vanu kaitserajatisi uuesti tehti korda Tallinna sadamas. Osa vanu kasarmuid, mida vahepeal oli muus funktsioonis kasutatud, võeti uuesti kasutusse kasarmutena. Osa sadamaladusid praeguse Lootsi ja tuukri tänava piirkonnas, mis kuulusid muidu eraisikutele, nüüd võõrandati ja kohaldati kroonu ladudeks ning samuti kavandati uusi kaitseehitisi, mis suurelt jaolt jäid küll ehitamata. Teisalt see tähendas aga ka uute kaitseehitiste ja ka kasarmute ja sadamakaide kavandamist ja sisuliselt täiesti uue sadama ehitamist Paljassaare ja ütleme praeguse kalasadama vahele küllalt suurele alale. See ala pidi sisaldama mitmeid eri funktsiooniga väiksemaid sadamaid paljassaares, hundipea kandis ja mujal, millest jällegi enamik jäi välja ehitamata, aga üht-teist siiski ka jõuti. Ja seda Tallinna uut sõjasadamat, mida nimetatigi siis Peetri sadamaks või ka lihtsalt Tallinna uueks sadamaks või Tallinna sõjasadamaks peeti nii tähtsaks objektiks, et 1912. aastal käis sellele nurgakivi panemas ei keegi muu, kui et tsaar Nikolai teine isiklikult räägitakse, tsaaril oli plaanis veel mitu korda tulla ka järgnevatele merekindluse objektidele nurgakivi panema. Aga algas ju 1914 juba esimene maailmasõda ja sündmused võtsid sellise pöörde, et tsaaril oli palju muude asjadegagi tegemist ja ta ei jõudnud enam Eestisse rohkem tulla. Tallinna sõjasadamast. Üht-teist jõuti ka ehitada ja üht-teist on alles ühe kõige uhkema objektina kindlasti praegune Katariina kai, mis siis ühe esimese asjana 1912 ehitati. Hiljem on teda muidugi mitu korda ümber ehitatud, aga seal peal on näha näiteks siiamaani tsaariaegsed, metallist nõndanimetatud pollarid. Ühesõnaga sellised kohad, kuhu siis köite abil aluseid kinnitada, mis kai äärde tulevad, kus peal on uhked venekeelsed tsaariaegsed, Franz Krulli tehasekirjad. Ja eemalt vaadates on näha ka seda uhket graniit vooderdist, mis siis seda kaid ümbritseb. Ja mis räägib siis ka sellest omaaegsest tsaari sõjaväe ehitusvõimsusest. Ja samamoodi jõuti valmis ehitada nõndanimetatud miinisadamas, millest kujundati siis hiljem merekindluse peasadam. Niisugused miinide laadimise hoidmisega seotud ehitised on seal üks suur punane laboratooriumihoone ja miiniladu Pikkuusklassitsistlikus laadis ehitis. Ja on siis üks selline betoonkarkassehitis, mida nimetatakse Akuja torpeedokojaks. Need on praegugi siis Eesti mereväekasutuses üks väheseid objekte sellest omaaegsest Tallinna sõjasadamast ja Peeter Suure merekindlusest üldse, mida läbi aegade on kasutatud sõjaväeobjektina ja mis siiamaani on oma militaarse funktsiooni säilitanud. 1913 nimetasime saab Peeter Suure merekindlus siis selle nime ja hakatakse siis tõesti laiemalt nii ümber Tallinna seda pea positsiooni ehitama. Kui ka ehitama siis neid teisi kaugemale jäävaid positsioone. Ja algul oli pikka aega vaidlus maa ja mereväe juhtkonna vahel selle üle, kes peaks seda merekindluse väljaehitamist juhtima ja koordineerima. Sest et arvati, et mereväe juhtkond ikkagi on pädev tegelema ainult mereväe kitsamate küsimustega ehk siis peamiselt laevade ja laevastikuga. Ja ega sellest ehitiste püstitamisest ja sadamate väljaehitamisest ja kogu sellest maapealsest asjandusest nemad eriti midagi ei tea. Sellega peaks ikkagi tegelema siis ehituse alal pädevamad isikud ja ennekõike siis insenerivägede spetsialistid. Ja seetõttu algul arvati, et see peaks kõik alluma maaväe juhtkonnale. Noh, eks see oli seotud ka ju suurte rahadega, et kelle alla nüüd need suured eelarved kõik tulevad, aga siis arvati ikka, et mereväe juhtkond on pädevam ja lõpuks see asi lahendati nii, et loodi üks eraldi juhtorgan merekindluste nõukogu. Millele see siis kõik hakkas alluma, mis põhiliselt tegutses muidugi Peterburis, aga kindlasti need suured ülemused käisid ka siin kohapeal ja komandantuur asus siin kohapeal Tallinnas ja sinna siis põhiliselt kuulusid ikkagi mereväeeksperdid ja see moodustati senise mereväe ameti põhjal. Aga mõned siis sealt tõesti pädevamad inimesed maavägede juhtkonnast olid ka kaasatud ja sel moel see konflikt lahendati. No võib arvata, et merekindluse ehitamiseks eraldati tohutult suuri summasid Ehitamiseks eraldati muidugi meeletud summad, see eelarve oli päris pöörane. Tuleb ka veel arvestada, et kui esimene maailmasõda, siis 1914 tõepoolest algas siis pärast seda Venemaal tekkis üsna kiiresti ka küllalt tõsine majanduskriis ja suur inflatsioon, nii et elukallidus tõusis kordades. On öeldud, et mõne aasta jooksul peaaegu 300 korda ja see tähendas siis ka seda, et seda eelarvet tuli pidevalt korrigeerida ja pidevalt oli probleeme ressursside eraldamisega. Kuidas need ehitustööd siis alguses kulgesid? Ehituse käiguga oli nii, et algul suudeti olla väga organiseerimisvõimelised mõisnikelt ja talupoegadele võõrandati väga suurimaid ja selle eest maksti ka üsna heldelt kompensatsiooni. Need maad pidid siis minema kindlus objektide alla ja ehitusele kaasati ka kohalike nii ehitusfirmasid kui ka lihtsalt töölisteks eestlasi, nii maainimesi kui linnarahvast. Nii et see legend, et üldse ei olevat ehitusele ligi lastud muid inimesi peale Venemaalt tulnud tööliste ja et see kõik oli hirmus salajane ja kohalikke inimesi üldse ei lubatud neile objektidele, see ei ole päris tõsi. Isegi tööliste palgalehti on säilinud ja suurelt jaolt on need just Eesti inimesed, kes on seal tööl olnud. Tasu olevat olnud üsna helde. Räägitakse, et mitmed talumehed olevat oma majadele plekk katusedki peale saanud, mis oli toona üsna kallis selle raha eest, mis neil jääb seal merekindluse objektide ehitusel maksti või selle raha eest, mis neile maksti selle eest, et nende osa karjamaid, heinamaid, põlde, merekindluse alla võõrandati ja maksti väidetavalt kullas, tõsi, hiljem juba sõja ajal olevat osa maid võõrandatud ka ilma kompensatsioonita. Nii et veel Eesti vabariigi ajal 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel olid siis suured vaidlused riigi ja mõnede talumeeste vahel, kas siis seda kompensatsiooni oli saadud või mitte, kas need maad peaksid kuuluma tagastamisele või kui riik tahab need endale jätta, aga siis Eesti riik peaks kuidagi täiendavalt seda kompenseerima? Loomulikult lisaks kohalikele oli kaasatud tõesti ka neid Venemaalt toodud töölisi Venemaa sisekubermangude eest tuli neid kohale sadade kaupa ja teatud hulk mobiliseeritud soldateid ei saanud siis suunatud mitte rindele, vaid jäeti koha peale siia merekindluse ehitusele merekindluse ehitisi püstitama. Aga muidugi oli lihtsalt ka palgatöölisi inimesi, kes mobilisatsiooni alla otseselt ei kuulunud, aga kes lihtsalt tulid siia hea teenistuse peale Venemaalt nii-öelda vabatahtlikult ja muidugi enamasti olid need siis noored, vallalised mehed ja nende elutingimused ja toitlustamine ja see kõik oli muidugi üsna kehv. Ja muide ka paljude ehitiste puhul, mille ehitusloost on rohkem teada Neeme Meet projekteerimise ja ehitamisse oli kaasatud veel lisaks kohalikele ka välisfirmasid. Muidugi ennekõike nendest riikidest, mida peeti sõbralikuks ja eriti juba siis sõja ajal oligi võimalik kaasata ainult siis välisfirmasid nendest riikidest, mis olid liitlased. Aga seal oli siis tõesti ka prantsuse inseneribüroosid, kes on projekteerinud siis see maailmakuulus Christiani ja Nielseni inseneribüroo Taanist, paljudel neist olid ka ju filiaalid Peterburis, nad olid juba enne Venemaal tegutsenud, aga väga palju oli ju selliseid lihtsaid mehaanilisi töid tohutu palju mullatöid, betooni valamist, betooni valamise ettevalmistustöid, noh, seal siis sarrusehitamised ja raketise ehitamised ja nii edasi. Seega seal tõesti oli võimalik küllalt palju kasutada lühikese ajaga kohapeal välja õpetatud töölisi samuti sadamarajatiste ehitamisel, näiteks väga palju oli selliste kas mere süvendamist või vastupidi kaide ehitamisel mere täitmist kividega, kus siis lihtsalt palgatiga, kohalikke ranna talupoegi paatidega kive vedama. Nii et selles mõttes see oli ikka kohalikele küllalt hea teenistus. Muidugi, eks see maade võõrandamine jälle oli põhjustanud ka palju nördimust ja pahameelt, sest et maa oli ju talupoegadele ikka see kõige tähtsam. Aga õnneks siin, kus need merekindluse objektid valdavalt olid Põhja-Eesti paepealsetel maadel, enamasti oli tegemist selliste suhteliselt vähe viljakat loopealsed rannakarjamaadega, mille puhul nendest ilma jäämine ehk ei olnudki nii suur traagika. Muidugi oli ka seda, et inimesed lausa pidid oma kodudest lahkuma, sest et talud jäid lihtsalt merekindluse objektidele jalgu ja kõige rohkem oli seda saartel Naissaar ja Aegna koliti ju valdavalt siis inimestest tühjaks, nii et kõik seal varem elanud kalurid pidid oma kodud maha jätma ja eks see võis muidugi ka palju meelehärmi ja traagikat kaasa tuua. Aga jah, palju dokumente selle kohta viga, niisugusi elavaid mälestusi ju, mis oleks kuskil siis hiljem memuaaride kirja pandud? Ei ole, et, et mida need inimesed arvasid või tundsid naissaarele küll inimesed said hiljem tagasi minna, vähemalt mingi osa nendest Aegnale, mitte? Suurelt jaolt muidugi see seal oli ka ju rannarootsi asustus, mitte küll kõik inimesed, eriti aegne ajal olid siiski valdavalt eestlased, aga võib-olla see on ka üheks põhjuseks. Miks me sellest vähem teame, et meil on see niisugune otsene side Rannarootsi kultuuriga, katkenud. Kui suured õigused anti merekindluse komandandile? Mida aeg edasi, seda suuremad õigused anti komandandile ja näiteks juba aastatel 1915 16 ka paljud tsiviilküsimused, mida muidu oleks pidanud lahendama siis näiteks Eestimaa kuberner või kubermanguvalitsuse ametnikud võsis vallavalitsused või Tallinna linnapea kuulusid merekindluse komandandi pädevusse. Näiteks Eino Gustav sõnu on välja toonud, et merekindluse komandant on 1115 andnud ühepäevakäsu, millega keelatakse koduõlle pruulimine kõikjal Tallinnas, noh siis ilmselt oli seal küsimus selles, et sõdurid said igalt poolt juhuslikest kohtadest õlut ja kippusid olema liiga purjus ja samamoodi siis nüüd ehitustöölised ja see tõi kaasa täiendavaid probleeme. Mina olen leidnud arhiividest palju selliste, ütleme vallavalitsust, kirjavahetust merekindluse pea komandandiga, kus siis on väga paljudes sellistes igapäevaelu küsimustes küsitud merekindluse komandandi nõusolekud mis puudutab teede ja sildade ekspluatatsiooni ja parandamist, aga isegi selliseid küsimusi, mida sõjaliste objektidega või sõjategevusega kuidagi seostada ei oska, sotsiaalhoolekannet ja muud taolist. Et ilmselt see merekindlus oli siin ümber Tallinna paljudes piirkondades niivõrd ulatuslikult elu mõjutanud, et ilma merekindluse ülematelt küsimata enam ei julgetudki midagi otsustada ja see merekindluse komandant ja talle alluvad kõrgemad ohvitserid juba siis kippusid omandama ka selliste kohaliku tsiviilvalitsuse staatust. Kus saadi materjali merekindluse ehitamiseks? Puumaterjali, mida ju palju vaja läks, saadi koha pealt, puitu läks sadamakaide ehitusel vaja, aga ka kõigi betoonrajatiste raketis ehitati puidust sageli isegi mitte laudadest, vaid lausa palkidest puitu läks vaja kõiksuguste, kasarmute, ajutiste kuuride, ladude, ajutiste sildade ehitamiseks. Nii et kindlasti palju metsamaterjali läks sinna merekindluse objektidele. Sealjuures nii palju, kui neid puumaju järel on, on tähelepanuväärne, et nende ehitusviis on küllalt venepärane, nad on ehitatud tahumata ümarpalkidest ja siis pealtlaudisega kaetud Eestis tavaliselt ju sel ajal juba ehitati tahutud palkidest. Palju muidugi on betoonehitisi, betoon on enamasti kohapeal kokku segatud ja täitematerjalina seal betooni sees on kasutatud palju sellist suure fraktsioonilist materjali tihti just rannikuäärsetel aladel rannaklibu, aga siis ka paekillustikku ja tihti seal betooni sees üldse puudub metallsarrus või on seda kasutatud ainult hädapärastes kohtades üsna minimaalselt. Nii et see on siis sarnane sellega, mida insenerid nimetavad rooma betooniks. Väga massiivsed betoonehitised, peaaegu ilma metall sarluseta. Sest et metall oli sõja ajal ka defitsiitne kaup, relvastus ja üldse ka kõik metallosad. Suurelt jaolt on toodud siis kohale siiski Venemaalt, mitte kohapeal toodetud. Aga siiski on ka, mis need kohapealsed metallitööstused nagu Krulli tehas, viigandi tehas siin tööd saanud ja teinud siis ka näiteks metallist uksi ja aknaraame ja metalltalasid merekindluse objektide ehitamiseks. Eks nad suurelt jaolt neid ehitusmaterjale transportisid rööbasteid mööda ka laevadega ja muidugi väga palju hobustega, sealhulgas ka mõisnikelt on hobuseid siis nii-öelda sundvõõrandatud merekindluse ehitustöödele, aga siiski on imekspandav, kuidas nad suutsid nii lühikese ajaga kõigi nende võimsate ehitiste ehitamise organiseerida eriti just nende tohutu suurte betoonehitiste osas, mis on saarte peal. Arvestades toonast ehitustehnoloogiaid, mis tänapäevast aga võrreldes olid ikka väga kohmakad ja töömahukad siis juba see ehituse organiseerimine on väga aukartust äratav ja muljetavaldav. Ja näitab vaatamata keerulistele sõjaoludele, selle pea, komandantuuri ja nende sõjaväeinseneride väga suurt organisatoorset võimekust. Ja muidugi ka seda, et tsaaririik tõesti ei koonerdanud, ei rahadega inimestega selle merekindluse objektide ehitamisel. Ja vaatamata sõjaolukorrale ehitustegevus jätkus. Tegelikult jätkus mingite objektide osas nii kaua kui võimalik ehk esimese maailmasõja ajal veel ka 1917, kui olukord Venemaal oli juba väga keeruline, oli toimunud veebruarirevolutsioon, Venemaal käis kodusõda, siis algul siiski püüti jätkata Ta mõnede kõige vajalikumate objektide ehitamist. Need merekindluse komiteed, mis juhtisid seda ehitust, olid üsna iseseisvad ja toetasid suuresti just Esseeride platvormi ajutist valitsust. Nii et vaatamata sellele, et oli tohutu inflatsioon, hinnad tõusid kordades järjest raskemaks, läks leida piisavalt kvalifitseeritud tööjõudu ja saada materjale siis mõnede eriti oluliseks peetud objektide ehitamist siiski jätkata. Ja need jäid lõplikult seisma üldiselt alles kuskil 1918. aastal või 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpus buss siis kui Venemaal olid võimul juba bolševikud, kes olid võtnud kursi sõjast väljumisele ja samuti siis, kui siin balti kubermangude algas, siis alates saartelt ja Läänemaalt sakslaste pealetung ja Vene väed hakkasid lihtsalt sakslaste eest taganema ja jätkata ei olnud enam võimalik. Nii jäid paljud tööd pooleli, palju kavandatud objekte ehitamata ja palju objekte tegelikult ka purustati taganevate vene vägede endi poolt siis 1900 seitsmeteistkümnenda aasta lõpul 18. aasta algul mõnel pool suuri betoonobjekte õhiti puitehitisi siis süüdati, kus isegi seda ei suudetud, taganemisega läks nii kiireks. Siis lihtsalt purustati uksed ja aknad, vahel ka katused, osa objekte, mis oli plaanis õhkida, küll jõuti mineerida, aga jäid tegelikult õhku laskmata. Räägitakse, et näiteks naissaarel olevat kohalik metsavaht osa süütenööre läbi lõiganud ja seetõttu jäid osa objekte õhku laskmata. Siiski üsna suured olid meede taganedes tekitatud purustused Naissaare, Aegna, Suurupis, ka siis osadel Muhu väina objektidel ja päris palju jõuti evakueerida ka relvastust ja Laevu sadamatest. Teame siis nõndanimetatud jääretke, millest eriti nõukogude ajal armastati palju rääkida. Aga oli ka muidugi juba enne seda selliseid väiksemaid evakueerimisi, kui laevad viidi ära Helsingisse või Peterburi aga üht-teist muidugi siis langes siiski ka pealetungivate sakslaste kätte. Üldiselt kõik purustused, mis on neile merekindluse objektidel ongi tekitatud siis taganevate vene vägede endi poolt ja osaliselt on noh, mõned objektid, mis hiljem jäid kabel sõjalisse kasutusse veel teist korda purustatud teise maailmasõja ajal. Aga reaalseid sõjapurustusi seal praktiliselt ei ole, sest enamik objekte, tegelikku sõjalist funktsiooni ei jõudnudki kunagi saada, Nad kas ei saanud valmis või need, mis ka said valmis ja kus olid isegi näiteks suurtükipatareidel suurtüki peal ja kasarmu linnakutes elasid sõdurid sees ja nii edasi siis need lihtsalt jäeti taganedes maha, niiet enamikust patareidega ei tehtud ühtegi pauku. Ja kõik see hiiglaslik kindlussüsteem, kuhu Tsaari-Venemaa oli nii palju rublasid panustanud, osutus täiesti mõttetuks selles mõttes, et nad ei jõudnud saada tegelikku lahingufunktsiooni või tegelikult lahingutes osaleda. Tõsi küll, mis jõuti käivitada, olid Tallinna rajatud suured sõjatehased, millest me oleme varem rääkinud kopli saates, mis otseselt ametlikult ei olnud osa merekindlusest, aga kindlasti kuulusid selle juurde sisuliselt ehk et Tallinn sai siis ka laevastiku remondi- ja ehitusbaasiks ja üldse balti mere laevastiku peabaasiks. Ja siia rajati need suured sõjatehased, mis otseselt ei kuulunud riigile, aga olid siis erakapitalil põhinevad riiklike tellimuste täitmiseks orienteeritud sõjatehased. Bekkeri tehas, Vene-Balti tehas, mõlemad olid peamiselt miiniristlejate ehitamiseks, aga ehitati ja remonditi ka muid väiksemaid sõjalaevu. Ja siis Noblessneri tehas, kus ehitati allveelaevu ja need tehased jõudsid kõik käima minna küll igaühes nendest jõuti mõned laevad ka valmis ja vette lasta. Mõned jäid pooleli ja viidi siis, mis olid juba ujuvuse saavutanud poolikuna siit Peterburi või Helsingisse ära. Aga erinevalt läks nende tehaste sisustuse ja tootmisbaasiga, et mõnelt poolt jõutiga palju varutud materjale ja detaile ära viia, mida ei olnud jõutud veel päris laevaehituseks kasutada mõnel pool jõutiga tööpinkidest osa ära viia, mõnel pool jäid need kohale. 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel iseseisvunud Eesti vabariik paljusid objekte ei vajanud, mis siis tsaaririik oli ehitanud, mida ei olnud ka jõutud purustada ja mis siis nüüd tulid Eesti vabariigile üle, nii et tegelikult palju juba kohe 20.-te algul müüdi ära. Osa sõjaväe raudteid võeti üles ja eriti juste puitehitisi müüdi ära kohalikele inimestele, kes said neist palkidest omale muid maju ehitada või kasutada seda puitu kütteks. Osa objekte, eriti just betoonehitisi, jäeti riigi omandisse, kuigi tegelikku sõjalist funktsiooni nad ei omanud. Ja see puudutab siis näiteks ka seal laagri ja pääsküla, aga väänaja Naage kandis olevaid suuri varjendeid, mille kohta siis kahekümnendatel, kolmekümnendatel on mitu korda sõjaministeeriumile ka eraisikud kirjutanud, et kas neid saaks näiteks ära osta. Ja alati on vastatud, et need ei ole müügiks, sest Eesti riik arvab, et võib-olla kunagi edaspidi võib neide sõjalisel otstarbel veel vaja minna. Aga neid võib näiteks rentida ja siis mitmed neist renditigi välja eraisikutele näiteks laskemoona ladudeks või mingitele ilutulestikufirmadele. Kolmas osa objekte oli ta ka sellised, mida peeti sõjaliselt oluliseks ka iseseisva Eesti vabariigi poolt. Ja kus siis need osaliselt purustatud objektid taastati. Tõsi, mõnel pool olid taastamistöödega alustanud ka juba sakslased, siis sellel lühikesel saksa okupatsiooni ajal 1918. aastal, aga üldiselt siis nende taastamisega jätkati kahekümnendatel ja veel 30.-te lõpus mõned varem taastamata jäänud objektid, siis nüüd võeti uuesti kasutusele sinnaga täiendavaid ehitisi juurde lisades. Ennekõike puudutab see Naissaare ja Aegna patareisid. Sealjuures Aegna jäi ka Eesti ajal täielikult militariseeritud saareks, kus siis tsiviilelanikkonda praktiliselt ei olnud, aga ka näiteks Viimsis ja osaliselt Suurupis jäid endised patareid ka Eesti vabariigi ajal kasutusse ja seal siis ehitati ka uusi objekte juurde vanu objekte, moderniseeriti täiendati uute relvadega ja nii edasi. Jätkame juttu Peeter suure merekindluse loost. Nagu öeldud, merekindlus koosnes siis seitsmest põhipositsioonist ja kui alustame lääne poolt, siis esimene oli Tahkuna Hanko positsioon millest siis osa paikneb meil Hiiumaal Tahkuna kandis ja teine pool siis vastas Soome poolel Russare saarel Anko lähedal, seal olid siis mõned suured suurtükipatareid tahkunnas leht marjapõõsas peal siis Tahkuna poolsaarel vastavalt number 39 38 ja 37. Ja hiljem on need osaliselt teise maailmasõja ajal uuesti kasutusele ja siis juba nõukogude sõjaväearhitektuuriga täiendatud ja üht-teist on neist tsaariaegsetest ehitistest seal Hiiumaal Tahkuna skaa järel ja need olid siis ka väga võimsad suurekaliibrilist kahuritega. Seal lääne pool oli ka Ahvenamaa positsioon. Ahvenamaale algul kindlusehitisi ei kavandatud, sest et Krimmi sõja järel Pariisi rahuga oli Venemaa võtnud endale kohustuse jätta Ahvenamaale demilitariseeritud tsoon, kus siis ei ole sõjaväeehitisi ega sõjaväeosi. Aga sellest nõndanimetatud rahu servituudist 1916. aastal ühepoolselt sõja käigus Venemaa taganes, nii et 1916. aastal väga kiiresti ja forsseeritult ehitati ka väljakindlusehitised Ahvenamaal ja neist on Vene arhiivides säilinud väga efektseid pilte. Kuidas neid uhkeid betoonehitisi, aga ka siis neid sinna juurde kuulunud kasarmuid teid sadamakaisid, seal Ahvenamaal ehitati. Kui tulla nüüd edasi mandri poole ja just Eesti poole, siis järgmisena tuleb meile vastu Muhu väina positsioon mis oli siis suur ja võimas välja ehitatud põhiliselt 1915 Muhu väina kandis, aga üldse kogu seal Lääne-Eesti rannikul ja saartel nähti kokku 13 dessandi ohtlikku kohta või rannapiirkonda. Ja seetõttu paigutati sinna ka siis terve hulk patareisid, suuremaid ja väiksemaid erineva tulejõuga millest võib-olla ühed kõige uhkemad olid siis number 43, Sõrves. Sõrve poolsaart nähti veel sellise eraldi kindlustatud alana, mis pidi vastu pidama ka siis, kui ülejäänud Saaremaa oleks langenud ja number 36 Muhu või külas. Aga niisuguse uhke kompleksina tuleb esile tõsta ka näiteks mõningaid sõjasadamaid ennekõike siis rohuküla, mis kavandati tagalabaasiks ja kuhu ehitati väga uhke sõjaliste ehitiste kompleks. Mõned varemed on seal siiamaani säilinud, sealhulgas seal rohuküla sadamas metsas igavene võimas ohvitseride kasiino 1916.-st aastast. Aga me merekindluse süsteemi integreerib tiga, et juba varem ehitatud sadamad, sõjalised baasid, nagu näiteks Saaremaal papisaare lennusadam, kus siis juba 1112 olid ehitatud ka uhked vesilennukiangaarid, mis varemetena on siiani säilinud, aga seal olid siis ka omalajal võimsad puitehitised, kasarmud, söökla, ohvitseride kasiino ja nii edasi, millest praegu enam maa peal midagi peaaegu säilinud pole. Edasi Tallinna poole tulles tuleb öelda, et üks oluline positsioon oli siis Soome poolel nõndanimetatud põikpositsioon, mis koondus peamiselt ümber juba varasemalt olemas olnud Suomenlinna kindluse mille ümber erinevatesse kohtadesse nüüd siis uusi patareisid rajati. Siis tuleb see peapositsioon ümber Tallinna, mis on siis kitsamas mõttes Peeter Suure merekindlus, Tallinn Porkkala liin ehk nagu seda tsaariajal nimetati ka punane liin plaanidele oli ta kantud punasega ja edasi ida poole nõndanimetatud varupositsioon, see on siis umbes meriküla all, kuhu ka ühed patareid rajati. Ja siis edasi juba Kroonlinna positsioon, mille objektid jäävad suurelt jaolt ka Eestist väljapoole juba Venemaa territooriumile, aga sugugi siis mitte ainult tegelikult Kroonlinna, vaid ka laiemalt selle ümber. Kui rääkida veel natukene sellest peapositsioonist, mis siis Tallinna ümber ja ka praeguse Tallinna territooriumil oli, siis see jagunes omakorda nii-öelda mererindeks ja maarindeks. Mererindeobjektid olid orienteeritud mere kaitsele. Ühelt poolt siis sellele, et takistada vaenlase laevastiku sissetungi Soome lahte edasiliikumist Peterburi poole või ka Tallinna ründamist takistada võimalikke dessante Tallinna ümbruses. Ja me Maarin pidi tagama Tallinna kui juhtiva merekindluse kaitsemaa poolt juhuks kui vaenlane ikkagi peaks olema juba maale tunginud mererinde juures kõige tähtsamad objektid. Ehk olidki Põhja-Eesti saartele Tallinna lähiümbrusesse rajatud patareid ehk siis patareid naissaarel ja Aegna all mis siis väga võimsatena välja ehitati. Mõned neist kandsid ka uhkeid nimesid nagu Peeter Suure patarei või troonipärija Aleksei patarei, need olid naissaarel või Aegna saarel kõlava nimega Aleksander Nevski patarei hilisem number 15, palju muidugi sellest, mis sinna oli kavandatud, jäiga ehitamata, aga see, mis on ehitatud, on väga muljetavaldav. Isegi kui osa neist objektidest on hiljem purustatud ja praeguseks säilinud ainult varemetena. Seal oli siis nii väiksemate suurtükkidega suurtükipositsioone kui ka väga uhkeid võimsaid kahuritooraine, kus olid siis hästi suure tulejõuga juste, vaenlase laevade hävitamiseks mõeldud suurtükid. Kui palju mehi seal tsaariajal pidi olema, seda ei teagi, nii täpseid andmeid selle kohta ei ole ilmselt ikka sadades võib seda garnisoni lugeda ja võib-olla koguni sõjaaja koosseisu tuhandetes. Täismahus neid patareisid kunagi ka päriselt mehitada ei jõutud. Aga noh, võib öelda, et näiteks eesti ajal kui kõik oli juba tagasihoidlikum ja väiksem, siis, kui see Aegna suur kahe suure pööratava suurtükitorniga patarei jäi kasutusse ja oli endiselt kasutuskorras siis sinna oli niisuguseks sõjaaegseks meeskonnaks ette nähtud 12 ohvitseri ja 239 allohvitseri ja sõdurit ainult siis sellele ühele patareile. Nii et me võime arvata, kui palju tegelikult ka oli seda elavjõudu nendele merekindluse objektidele ette nähtud. Üsna suured kindlusehitised olid ette nähtud ka Suurupis, millest päris palju ka valmis jõuti. Tagasihoidlikumad Pakri poolsaarel, seal võimsamad asjad ei saanud valmis, mis ilmselt olid ka kavandatud. Aga valmis jõuti ehitada ka uhked betoonrajatised kakumäel ja Paljassaare otsas siis nõndanimetatud 12-st patarei, sealjuures paljassaared Tallinna lahes varemgi olidki lausa saared nadolid mandrist eraldi. Ka Tallinna lahes olevad ühed saared nii nagu Naissaar ja Aegna ainult mandrile lähemal ja nüüd lõplikult mandriga ühendati nad just nimelt sellesama Peeter suure merekindluse ehitamise käigus, nii et sai siis kahe saare asemel üks kaheharuline poolsaar ja üht-teist oli siis ka Viimsi poolsaarel. Samuti tuleb arvestada, et selle mererinde juurde kuulus ka mererinde põhjasektor mitmete patareidega, mis asuvad siis Soome rannikul Helsingi lähedal. Kõik need patareid üldiselt olid orienteeritud siiski nii-öelda mere kaitsele ehk lihtsustatult öeldes põhiliselt vaenlase laevade tulistamisele. Õhutõrjele oli pööratud suhteliselt vähe tähelepanu sest et seda peeti toona veel üsna väheoluliseks lennukid olid aeglased, kohmakad. Neid kasutati vähe. Esimese maailmasõja käigus tundus kiiresti arenes nii, et 1916 17 hakati rohkem juba tähelepanu pöörama ka õhutõrjele ja mitmeid patareisid täiendama just õhutõrjevõimekuse osas. Ja veelgi enam me võime näha seda just ütleme, eesti ajal hiljem, kahekümnendatel kolmekümnendatel, kui me vaatame, mida tehakse nende tsaariaegsete patareide edasiarendamisel ja uute sõjaliste objektide ehitamisel näiteks aegne all siis ennekõike Seiuste puudutab õhutõrjealase heidutusvõime tõstmist. Mererinde juurde kuulusid ka laskemoonalaod Astangul, kus siis Põhja-Eesti pae Clinti rajati, väga uhked maa-alused, 200 meetri pikkused U-kujulised tunnelid, kus on siis kaks niisugust tunnelit umbes 50 meetri kaugusel teineteisest paiknevad tunnelisuud ja tagant maa alt 200 meetri sügavuselt on nad siis ühendatud, kõiki tunneleid valmis ei jõutud, osa jäid pooleli, osa on aga seniajani säilinud seal ja hiljem on neid kasutanud ka Nõukogude sõjavägi. Mererindele sekundeeris siis, nagu öeldud, see maarinne, mis oli mõeldud siis Tallinna kaitsmiseks maa poolt ja see jagunes siis esimeseks, teiseks ja kolmandaks sektoriks siis lääne poolt ida poole, esimene on, ütleme kuskil seal Vääna-Viti humala kandis Tallinnast läänes, kus me teame, siis on võimsad betoonehitised seniajani osalt seal põldude peal säilinud teine sektor on, ütleme Tallinnast siis lihtsustatult öeldes lõuna poole, ütleme pääsküla ja Saku piirkonnas. Ja kolmas sektor on siis alates kurnas Lehmjast, kuni siis sinna Tallinnast ida poole Muuga ja Iru kandi ehitisteni maarinnet nihutati veel edasi. Algul see kindlusehitiste ring oli Tallinnale lähemal, hiljem leiti, et seoses sõjaliste plaanide muutumisega ja relvastuse arenguga ja nii edasi tuleb seda nihutada Tallinnast pisut kaugemale 1216. Neid siis nimetatakse edasi nihutatud maarindepositsioonideks, ehitistest väärivad siin tähelepanu ennekõike just need väga muljetavaldavad võimsad varjendid, mida on siis nende maarinde positsioonide juurde rajatud ja mis on suurelt jaolt siiani alles siis, kui muud ehitised, mis seal olid, on maa pealt praeguseks tihti kadunud, siis need võimsad betoonvarjendid, mida Kaplimdaažideks nimetatakse, on seniajani alles. Osalt küll jõuti valmis vaid varjundite rajamiseks mõeldud süvendid, mis siis murti paekivisse. Osalt aga need betoonvarjendid ja neid ühendavad maa-alused betoneeritud käigud ka tervikuna valmis jõutud, kõige uhkemad, võib-olla just seal Vääna kandis, aga ka Tallinna lähedal siin pääsküla laagri kandis. Need on siis objektid, mida hiljem Eesti vabariike enamasti ei kasutanud sõjalisel otstarbel mille niisugune sõjaline eksistents jäigi ainult tsaariaega ja osaliselt on nad ka praeguseks vett täisselt tingitud nende kanalisatsiooni ja drenaažisüsteemide ummistumisest. Osaliselt need juba taganevad Vene väed esimese maailmasõja ajal ise siis ka hävitasid. Varjendid läheks vett täis siis teadlikult selle eesmärgiga, osaliselt on see hiljem lihtsalt kuidagi niimoodi juhtunud, aga mõned on ka kuivad ja siiamaani täiesti külastatavad. Neid on nimetatud mitmeti, on nimetatud siis neid ka suuruse järgi rooduvarjendid, pool rooduvarjendid, jaovarjendid, ega nüüd nendesse ka, mis on nõndanimetatud rooduvarjendid ilmselt terve rood sisse ei mahu. Nii et need nimetused on ka mõneti tinglikud. Aga ilmselt ka ikkagi üsna paljudele ikka sadadele meestele olid nad mõeldud ainuüksi ehitustöölisi maarindeehitusel 1915. aastal oli üle 3000. Loomulikult nende objektide juurde kuulusid siis ka igasugused muud ehitised, kasarmulinnakud ja nii edasi, aga nendest on praegu säilinud küll ainult üksikuid hooneid. Eesti vabariigi esimesel iseseisvusajal 1900 kahekümnendatel kolmekümnendatel oli neid rohkem, aga osa siis isegi olid veel Eesti kaitseväe käes sõjaväe käes mingitel eesmärkidel kasutusel. Aga praeguseks on neist vähe järel. Üks erandlik objekt on küll Pääsküla komandandi maja, mis on seniajani alles praegu Tallinna sisse on linna piiril Külvi tänaval ja seal tegutseb praegu lasteaed ja samuti on mõned Peeter suure merekindluse Iru positsiooni puumajad või niisugune Iru kasarmulinnaku majad säilinud Iru hooldekodu territooriumil ja neid ongi hiljem läbi aegade Iru hooldekodu kasutanud. Praegu seal mõned endised hooldekodu töötajad elavad sees, osa on küll inetult ümber ehitatud või remonditud, niiet algsest arhitektuurist midagi ei ole säilinud, aga mõni on ka oma uhke puit pitsilise dekoori seniajani säilitanud. On tähelepanuväärne, et need kasarmuhooned ja komandandimajja Nad ei olnud sugugi ainult niisugused väga lihtsad utilitaarsete ehitised olid, vähemalt mõned nendest olid ka küllalt uhke Jugendliku või sellise hiliskistoritsistliku sae lõikedekooriga kaunistatud. Lisaks muidugi kuulusid merekindluse juurde kindlusraudteed, mida rajati terve võrgustik ümber Tallinna ja mis on mõjutanud ka Tallinna kaugemate linnaosade tänavavõrgu kujunemist ja need olid kitsarööpmelise raudteed. Ennekõike ühendasid nad maarindepositsioone ja kindlusraudtee juurde kuulusid eraldi paekivist jaamahooned millest mitmed on ka tänapäeval Tallinna territooriumil siin-seal säilinud tüüpprojekti järgi ehitatud, kes teavad, tunnevad kohe ära üks, mis on näiteks täiesti varemetes, on säilinud rahumäe surnuaia taga aga siis on üks ka näiteks pääsküla kandis Vabaduse puiestee ääres ja neid on mitmel pool mujal. Enamasti nendes kohtades tänapäeval enam mingit raudteed ei ole. Mõned raudteeharud võeti kohe esimese maailmasõja lõpu järel juba kahekümnendatel aastatel üles. Mõned eksisteerisid kas siis sõjaväe, raudteede või tööstusraud teedena veel nõukogude ajalgi ja Vääna-suunalisel raudteel veeti ju ka reisijaid veel kuni 60.-te aastateni. Kindluse raudtee kõige uhkemaks objektiks oli kindlasti kindlusraudtee veduri depo mis asus Nõmme-Väike jaama juures praeguse Vääna tänava piirkonnas. Vääna tänav ongi sellepärast Vääna tänav, et siit läks raudtee Vääna suunas ja loomulikult siis ka sõjasadamad, mis siis algul kuulusid selle Peeter Suure sõjasadama ehk Tallinna sõjasadama alla, mis esialgu eksisteeris merekindlusega paralleelse süsteemina. Hiljem liideti ka siis merekindlusega ühise juhtimise alla ja kõige rohkem on säilinud siis Tallinnas, ütleme midagi miinisadamaehitistest. Ja muidugi ka meie uhke vesilennukite angaar, mis oli ka ju osa sellest suurest Tallinna uuest sõjasadamast mõeldud siis Tallinna lennusadamaks, väiksemaid vesilennukite sadamaid oli Põhja-Eesti rannikul mitmeid ilmselt küll kõiki ei jõutud valmis või olid seal ainult mingid ajutised ehitised, sellised presentkattega, puitkark, kassil või metallkarkassil, angaarid aga Tallinna ja hakati ehitama niisugust suuremat uhkemat vesilennukite sadamat ja tegelikult seda vesilennukiangaari, kus siis praegu nüüd see võimas ja muljetavaldav meremuuseumi ekspositsioon sees on. Tsaariajal päris valmis ju ei jõutudki, nii et Tallinna vesilennukite sadam asus tsaariajal esimese maailmasõja ajal hoopis Pirita jõe suudmes, kus siis ka muide Karl Burman kavandatud Kalevi Jahtklubi. Vahepeale võeti sõjaväe kasutusse ja kohaldati staabihooneks aga suurvesilennukiangaar, et Tallinna lennusadamas, mille jaoks siis 1916. aastal uhke arhitektuurivõistlus korraldati ja mille siis Christiani ja Nielseni büroo võitis ja nende projekti järgi hakati seda ehitama, see üks maailma esimesi suuri raudbetoonkoorik kuppelehitisi see tegelikult lõpetati alles kahekümnendatel aastatel, kui siis sinna läks sisse Eesti lennuvägi. Betoonitööd jõuti küll tsaariajal ära teha, aga tegelikult avatäited jäid tegemata ja ühtegi vesilennukit ilmselt ka tsaariajal sinna ei jõudnud. Nii et need pildid, kus me näeme, et seal ka vesilennukid sees on, need pärinevad kõik siis juba 20.-test 30.-test, aastatest ja tegelikult lennusalk asus ka Tallinnas Lasnamäel, nii et Lasnamäele jõuti ka ehitada lennuangaarid ja lennuväli, aga need, mida me seal Vana-Kuuli tänava piirkonnas ja seal mujalgi Lasnamäel praegu näeme, need paekivist ehitised, neid on pigem siiski eestiaegsed, sest et see lennuväli võeti ka Eesti ajal kenasti üle ja jäi lennuväljana kasutusse. Ja kahekümnendatel kolmekümnendatel ehitati sinna uusi angaare ja ka kasarmu ja staabihooneid remonditöökodasid ja muud juurde. Nii et tsaariajast, kui seal üldse midagi säilinud on, siis õige vähe. Tsaariaegsed lennuangaarid Lasnamäel olid enamasti ka ilmselt puitehitised tänapäeval, kui maha arvata Tallinna lennusadama angaar, kus on siis meremuuseumi ekspositsioon sees ja siis ütleme, miinisadamaehitised Tallinna sadamas siis ülejäänud objektid on kaunis juhuslikus kasutuses. Mõned endised kasarmuhooned on siis kasutusel elumajade, no seal on inimestel korterid kaunis, kehvas seisus on nad enamasti mõned endised kindlusraudteejaamad on ka kohaldatud elamuteks, aga nende sõjaliste objektidega siis suurtükipositsioonid, varjendid, mitmesugused laod, sealhulgas paljud uhked alma rajatised ei ole mitte midagi tänapäeval peale hakata. Nõukogude sõjavägi mõnesid neid küll veel kasutas ja vajas, paljudel neist ei ole ka konkreetsete omanikud, nad paiknevad reformimata riigimaal ja nad ongi lihtsalt sellised omaaegsetest tsaaririigi sõjalistest ambitsioonidest rääkivad varemed kuskil metsas alus või kuskil põllu peal. Kas mõni nendest objektidest on ka muinsuskaitse alla võetud? Osaliselt on nad muinsuskaitse all küll nüüd edasi, muinsuskaitse ei ole suutnud neid ka alati väga kaitsta. Näiteks neid metalltalasid on siit-sealt ikkagi metallikratid ka ära viinud ja mõnedel objektidel on ka niisugusi suuri vandaalitsemise toimunud ja mõnel pool on ka see häda, et inimesed kipuvad neid kasutama prahi mahapanekukohana, sest ega muinsuskaitse ei saa panna ju valvuritega objekti kõrvale. Õnneks enamasti on tegemist suurte betoonrajatistega, mille puhul noh, ei ole vähemalt seda hirmu, et nad väga kiiresti ära laguneks. Ilmselt paljud neist on ka siis, kui mitte midagi nende hooldamiseks ei tee mitme sajandi pärast olemas Ühte objekti, suhteliselt väikest varjendit Tallinnas Vana-Mustamäel on hakatud ka restaureerima, veidi, ta isegi on ära restaureeritud, see jäi ühe eramaja õue peale ja selle eramaja omanik tahtis seda omale veinikeldris kohaldada. Ja ma ütleksin, et selle restaureerimise tulemus ei ole väga hea. Sest et objekt on küll päästetud ja seestpoolt näeb ta päris hea välja. Aga kui ma taon eravalduses, siis sinna sisse naljalt keegi ei pääse. Ja pealt vaadates näeb ta välja pigem nagu uus objekt. Sest selleks, et tema seisundit stabiliseerida, tuli talle uus betooni kiht peale valada väga suures ulatuses ja, ja sealt ei saagi enam aru, et see ajalooline betoon, kär või varjend on seal sees, nii et tegelikult see on ka kaunis keeruline küsimus, et kui meil kunagi tekstiks need rahad ja oleks võimalus hakata mõnda objekti terviklikult korrastama siis just nende betoonobjektide puhul, kuidas ja millist metoodikat kasutada, nii et nad ka oma ajaloolise ilme säilitaksid. Ei ole üldse nii väga kerge lugu. Kui me merekindluse objektidest räägime nendest, mis hävinud, kui nendest, mis säilinud, siis ma arvan, et oluline on ka meeles pidada seda, et tegelikult need ehitatud objektid oli üks väga väike osa sellest, mida merekindlus tegelikult endast kujutas. Sinna juurde kuulusid need seal tegutsenud inimesed. Sinna juurde kuulusid relvastus, kõik need suurtükid, laskemoon, kindlasti laevastik ja miiniväljad just miiniväljad, mis veesati Läänemerre ja samuti siis sellised suured metallkonstruktsioonid, mida kasutati allveelaeva tõketeks olid tegelikult väga oluline osa sellest merekaitses süsteemist kui tervikust. Kuulsite keskeprogrammi Peeter Suure merekindlusest, rääkis arhitektuuriajaloolane Oliver Oro.