Tere hõbelema naisestuma sudu retroviirus, guugelduma marujoodik, muiatama kinoline need ja teised sõnad otse eestlaste suust ja sõnastikest on keeleteadlase Reet Kasiku raamatust sõnamoodustus. Kuidas eesti keeles uusi sõnu tehakse ja kes uusi sõnu teevad, räägib Reet, Kasik. Saate toimetaja Piret Kriivan. Tere tulemast saatesse Tartu Ülikooli emeriitdotsent Reet Kasik. Tere. Tartu Ülikooli kirjastus on välja andnud esimese raamatu sarjast Eesti keele varamu. Selle esimese raamatu pealkiri on sõnamoodustus ja selle autor olete teie, aga kõigepealt võib-olla paar sõna sellest sarjast endast Eesti keele varamu, mida see sari sisaldab, kellele mõeldud on, kes seda sarja teevad? Hakkaks peale sellest, et eesti keele uurimine ei ole kunagi olnud nii heal järjel kui viimase paarikümne aasta jooksul. Tänu elektroonilisele keele korpustele, teoreetilise keeleteaduse arengule ja tänapäevaste keele uurimismeetodite kasutusele, on meil eesti keele, ehituse ja kasutuse kohta kogun näinud nii palju uut teadmist, mida on raske mahutada ühtekokkuvõtliku grammatikas. See teadmine on laiali teadusprojektide aruannetes ja artiklites millest suur osa on ilmunud rahvusvahelistes väljaannetes ja inglise keeles. Nii et kodumaal ei ole enam võimalik saada saada eesti keeles üldpilti eesti keele uurimisest ja selle tulemustest. Ja seetõttu algatati riikliku programmi tammi Eesti keel ja kultuurimälu haridus ja teadusministeeriumi toel viis aastat tagasi eesti keele akadeemiliste tervikkäsitluste koostamine ja Tartu Ülikooli Kirjastus otsustas avaldada need eri keele uurimisvaldkondade kirjeldused tervikliku sarjana eesti keele varamu. See sari koosneb kaheksast köitest, mis võtavad kokku eesti keele läbiuurituse praeguse seisu ja teevad esimest korda ühtse välja, on täna kättesaadavaks kogu peamise info eesti keele ehituse ja kasutuse kohta. See on üldse läbi aegade esimene ja suurim monograafiate sari eesti keele kohta. Selles sarjas ilmuvad ülevaateteosed eesti kirjakeele struktuurist, siis eraldi sõnamoodustusest, vormimoodustusest, lauseõpetusest, hääldusest, siis veel suulisest, eesti keelest, eesti keele ajaloost ja eesti kirja keeleajaloost ning eesti murrete grammatikast. Teoseid koostavad Tartu ja Tallinna Ülikooli ning Eesti keele Instituudi keeleteadlased selle taga paljude inimeste suur töösarja kasutajatena. Nähakse kõiki, kelle töö, õpingud või huvid seostuvad eesti keele tundmisega. Üliõpilased, õpetajad, tõlkijad, toimetajad ja teised, kes tahavad oma keelekasutust arendada, kasutada või siis ka lihtsalt avastada eesti keele rikkusi. Esimesena ilmus, nagu öeldud, möödunuda seda lõpul ülevaade sõnamoodustusest. Sel aastal peaksid tulema raamatud eesti keele hääldusest ja lauseõpetusest. Kogu sari peaks ilmuma nelja-viie aasta jooksul. Sõnamoodustus oli siis esimene, aga miks just sõnamoodustus esimene on, kas teie saite kõigepealt oma osa valmis või on see üks väga oluline osa eesti keele grammatikast? Loomulikult on see väga oluline osa eesti keele grammatikast, aga me ei saa sendi järjekorda panna, et see kõige olulisem on tõesti, ma sain esimesena valmis. Nii sõnamoodustus siis kuidas uued sõnad eesti keeles tekivad, kuidas nad moodustatakse? Et põhimõtteliselt tuleb uudissõnu keelde kahel viisil. Ühelt poolt luuakse neid teadlikult mingi leksikaalse lünga täiteks. Kui mingi mõiste tähistamiseks on tarvis nimetust, siis mõeldakse välja, laenatakse või moodustatakse eesti keeles olemasolevaid reegleid, sõnamalle analooge eeskujuks võttes. Sellises loomega tegelevat terminoloogid, samal moel hangitakse vajalikke nimetus üksusi näiteks sõnavõistluste kaudu. Neid sõnu tutvustatakse, seletatakse erialakirjanduses ja meedias. Ja niiviisi hakkab uudissõna levima ja võib saada laiemalt tuntuks sõna- võistluste kaudu aegadel tulnud üldkeelsesse kasutusse näiteks linna selvekohuke lõimumine, tõukefondid, kestlik, taristu, kärgpere ja kümned teised. Aga teine viis, kuidas sõnad keeled ilmuvad, on spontaanne sõnaloome teksti tegemise käigus. Nende tähendust ei defineerita, ei selgitata ega propageerita, vaid uued sõnad sünnivad hetke väljendusvajadusest just sellesse lausesse. Nad on mõistetavad ja loomulikult just selles samas lauses ja selle konteksti põhjal, nii et keegi ei märkagi tegelikult loodud uus sõna. Mõned näited ajalehtedest. Olen kokku kogunud murestiku, mis on minu rahutut hinge viimasel ajal häirinud. Või kesklinna koolid on eliidistumas. Või viie tunniga tegid, teeme äralised pargi puhtaks või järgmise meie neljanda lapsega isa puhkan ka kindlasti. Eks ole niisuguseid sõnu nagu murestik, eliidistuma teeme rahalised või isa puhkama ei ole üheski sõnaraamatus. Ja vaevalt nad sinna üldse jõuavadki, nad võivad jäädagi ühekordselt kasutatuks, aga see ei takista nendest arusaamist. Produktiivsed sõnamoodustusreeglid kuuluvat keele pädevusse sarnaselt vormimoodustuse ja lausemoodustuse reeglitega, samuti emakeele kõnelejatele oskame oma emakeeles sõnu käänata ja pöörata ja neid lauseks kokku panna. Me oskame vajadusel ka tuletisi ja liitsõnu moodustada. Ajakirjandusest, keele, korpustest ja interneti suhtlusmeediast võib leida sadade kaupa reaalselt moodustatud tuletisi ja liitsõnu millest arusaamine ei tekita mingeid raskusi. Eesti banaanistub üha rohkem. Täna koeratasin kaks tundi mööda linna. Kuule, prügi, pea sulanud asjad päris sassis. Eile oli sigamõnus õhtu. Ma olen viis aastat mõnulenud internetis niisuguseid sõnu ja väljendeid leides ja otsides. Keel on nii loominguline. Keel on nii loominguline, aga tõepoolest kui palju on siis eesti keeles üldse neid lihtsõnu kõige tavalisemaid sõnu, millele veel teisisõnu pole juurde liidetud või tuled või liiteid pole juurde liidetud. Või peabki küsima, kui vähenenud? On? Põhiosa keele sõnavarast ongi liitsõnade tuletised, see on kokku üle 90 protsendi. Lihtsõnu on vähem kui kümnendik ja ega neid eriti juurde ei tule. No laenudena tuleb põhiliselt laenudena, tuleb neid juurde, aga seevastu tuletisi ja liitsõnu moodustatakse ükskõik missugust teksti kirjutades. Või rääkides üsna vabalt, neid ei ole keegi kokku lugenud. Aga näiteks registreeritud sõnavarakogudes, no ütleme näiteks Eesti õigekeelsussõnaraamatus on liitsõnu üle 60 protsendi, tuletisi umbes 30 protsenti ja lihtsõnu alla 10 protsendi. Pea süstemaati lise ülevad või loendi eesti keele sõnade struktuurist annab tegelikult Silvi Vare Sõnaraamat Eesti keele sõnapered näiteks sõnadega töö ja maa lihtsalt kõige tavalisemad lihtsad eesti keele tüved on kummagagi loetletud umbes 1400 erinevat tuletised ja liitsõna. Uskumatu number. Uute sõnade moodustamine, tuletamine ja liitmine kui haruldased on need võtted uute sõnade moodustamisel või kui levinud? Olemasolevatest sõnadest uute sõnade moodustamine on küllap levinud kõikides keeltes. Sõnu on nii tohutult palju vaja, et igaühe jaoks üksikut tüve välja mõelda. Käib üle jõu lihtsalt teemal sõnamoodustus maailma keeltes on olemas ülevaate teoseid, kus on võrreldud kümnete keelte sõnamoodustussüsteeme, selgitatud nende sarnasusi ja erinevusi. No põhimõtteliselt on siis tuletusliiteid erinevaid tuletusliiteid, mõnes keeles rohkem, teises keeles vähem. Aga see sõltub ka keelest, missuguseid tähendusi omavahel üldse saab seostada nimede sõnamoodustusvahendite kaudu. Neid viise põhiviise on tegelikult kaks, eks ole, liitmine on kahe sõnaga kokkupanek uue mõiste tähistamiseks näiteks liidame sõnad kiri ja keel ja saame uue mõiste kirjakeel, tuletamine jälle on uutes uue sõna moodustamine liite abil, näiteks sõnas TÖÖ töötama tööline, tööstus, töökas ja teised. Ja soome-ugri keeltes on silmapaistvalt rikkas tuletussüsteem, näiteks eesti keeles on tuletusliite ja liidetega saab tuletada kõikide sõnaliikide sõnu siis nimisõnadest saab tegusõnu, omadussõnu, määrsõnu ja teisi nimisõnu tegusõnadest omakorda nimisõnu, omadussõna ja teisi tegusõnu. Juba kõige vähem varasemates seitsmeteistkümnendal sajandil ilmunud eesti keele grammatikates mis olid mõeldud sakslastest pastoritele, eesti keele õppimiseks ja kirikukirjanduse tõlkimiseks. Juba seal on näiteid sõnamoodustuse kohta kuidas nimi omaduse tegusõnadest saadakse nimisõnu ja nimi, tegu ja määrsõnadest saadakse omadussõnu ja nii et see peab olema väga levinud ja tuntud juba vanas eesti keeles, et sakslased seda märki. Kassid ja seda kirjeldama hakkasid. Kas on mõne liite puhul näiteks võimalik öelda ka, kui vana see liide on, millal ta eesti keelde on tulnud ja kuidas ta eesti keelde on tulnud kas on mõnest teisest keelest tulnud või on hoopis väljamõeldud või kuidas need liited on sündinud. Eri viisidel neid on teiste keelte eeskujul tehtud. Neid on eristatud rahvakeeles, murdekeelsetest sõnadest on eraldatud mingi sõna osa Jakatud kasutama. Et päris välja mõeldud oleks, ma ei oska isegi nii julgelt öelda. No võib-olla on näiteks teada, et Kreutzwald kasutab, kuidas esimesena sõna kuninganna ja sealt alates on siis ennennaa naissoliidne ennenna eesti keeles. Võib-olla see on täiesti väljamõeldud, ma ei tea, kus ta oleks võetud. Aga üldiselt, et on siis sõnamoodustus väga tugevalt seotud teadliku keelearendusega ja keelekorraldusega siis eesti keele teadlik arendamine ja kujundamine kirjakeeles algas 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses. Ja sõnamoodustussüsteemi parandamisel ja täiendamisel on eriti suured teened Johannes Aavikul, Johannes Voldemar Veski. Ja mõlemad soovitasid muuhulgas ka uute ja vähetuntud liidete elavdamist uute sõnade süstemaatiliseks loomiseks. Johannes Aavik kasutas sageli eeskujuna soome keelemalle. Ta soovitas näiteks uss liiteliste abstraktsete nimisõnana sõnade süstemaatilist moodustust kaslike line liitelistest omadussõnadest ja v kesksõnadest siis sellised nagu viljakus jutukus, sõbralikus teaduslikus hingelisus, kombelisus, kalduvus arusaadavus või enesekohaste tegusõnade moodustust katumamatuma, veenduma eralduma. Veski lõi uusi termineid sageli murdesõnade analoogial näiteks Tõi ta kirjakeelde vahendit tähistava Ell liite, siis hoidel tundel kohta märkiva muu liite, elamu pühamu jaamu. Siis liitsõnade puhul on püütud reeglistada kokku- ja lahkukirjutamist ning nimetavaliste omastavalist ja lühitüvelist moodustusmalli Se nüüdiseesti keele rikkalik sõnamoodustussüsteem märkimisel väärses osas välja kujunenud viimase 100 aasta jooksul. Sõnatuletuse jaga liitsõnamoodustuse teadlik suunamine moodustus reeglite selgitamine tuletusmallide ja liidete tähendusvaldkondade piiritlemine on alati olnud ja on praegugi kesksel kohal eesti kirjakeele ja eriti oskus keelekorralduses. Kui nüüd uusi sõnu tehakse liitmise või tuletamise teel, kuidas siis sõna tähendus muutub? Teiseneb, areneb. Sõnamoodustuse eesmärksõna rikastuskeeles uue leksikaalse tähenduse loomine, seal peab mingi uus tähendus tulema ta enne ei olnud. Aga see tähendus ei saa olla suvaline, see on moodustajatest motiveerib kindla malli järgi moodustatud liitsõna või tuletise tähendus peab mahtuma oma moodustus tähenduse piiridesse. Selgitan, mõnikord on see moodustus tähendus üsna ühemõtteline näiteks Stick tuletised tähistavad asjade kogumit. Seenestik, pildistik, pingistik, putkas, plastik või line-liiteline nimisõna tähistab üritusest osavõtjat näiteks koosolekuline, rongkäiguline, piklikuline, veskiline, kohvikuline ja just niisuguseid uudissõnu, mille võimalikku tähendust me intuitiivselt tajume, on kõige lihtsam luua teksti tegemise käigus poolautomaatselt. Mõnikord on moodustus tähendus avaram. Näiteks sõna karvik, moodustus tähendus on mingi asi, mida iseloomustab karvade olemasolu aga selle täpsem leksikaalne tähendus võib lausest sõltuvalt olla karvane olend, karvamüts või karvkate. Või näiteks olmetähenduses võib sõnu külmik ja külmkapp kasutada sünonüümidena. Aga kui tehnika areng sunnib selliseid jahutusseadmeid täpsemalt liigitama, selgub külmiku avaram potentsiaal. See võib tähistada külmhoonet, külmletti konteinerit või muid seadmeid. Sõnale võib seda luues anda ka spetsiifilise tähenduse, aga siis peab seda selgitama. Näiteks kanala on koht kanade jaoks, aga lehtla ei ole koht, kus on lehk vaid lehtede varjus olev spetsiifiline ehitus. Näiteks noormees on noh, põhimõtteliselt sama kui noormees, aga vanaema ei ole lihtsalt vanaema vaid spetsiifiliselt ema, ema või isa ema. Muidugi võib sõna tähendus aja jooksul muutuda. Näiteks keedis on moodustus tähenduselt sama mis keetmist tulemus. Tänapäeva ühiskeeles, aga moos või õhtuleht ei ilmu harilikult enam õhtul vaid tähistab meelele saatusliku seisuga lehte, mis ilmub varahommikul nagu kõik teised või tuulik. Asi, mis töötab tuule abil, tähistas vanasti tuuleveskit, nüüd aga ka tuuleturbiini. On huvitavadki kõikumisi. Ka moodustus tähendus, võib muutuda näiteks ajakirjanduses kasutatakse nimetust ministriproua nii naisministri kui ka ministri abikaasa tähenduses. Meil on ministriproua Marina Kaljurand ja meil on ministriproua Luisa värk. Aga nimetust ministrihärra kasutatakse üksnes mees ministri, mitte kunagi aga naisministri abikaasa tähenduses. Osa tuletusest on üsna grammatiline, näiteks teooriat, tegijanimede moodustamine, rääkimine, tegemine, rääkija tegija, aga ka neil võib paralleelselt olla spetsiifilisemaid tähendusi. Näiteks valimised, koosviibimine, nõupidamine ürituse tähenduses, joonistamine, võimlemine ja teised õppeainenimetusena või koristaja, õpetaja ja teised sellised elukutse tähenduses. Vanadel täiesti leksikaliseerunud, teistel on mõnikord tähendusseos salus sõnaga ähmastunud või täiesti toonud näiteks vaba ja vabandama tähti ja tähendama olema ja oletama, kandma ja kannatama. Aga ka liitsõnades näiteks relvanimetus suur tükk võilille nimetus varsakabi siis selle kohta öeldaksegi tähendus on leksikaliseerunud, neil ei ole enam sellist läbipaistvat seost. Liitsõnu veel. Võib-olla väärib märkimist, et liitsõnu moodustatakse hõlpsasti ka metafoor, see ülekande põhjal siis võtmeisik idufirma, puuküürnik, doonorriik, alfaisane tigutorn, pendelrong, süldi, raju, pudrupea, prügi, pea, päiksenägu, keelekasutajate, ühistel kogemustel ja kultuuri taustal põhinev tõlgendusruum võimaldab ka selliseid sõnu luua ja mõista lisaselgitusteta. Võtame siis eesti keeles või ka ilmselt teistes keeltes enamlevinud sõnad, tegusõnade nimisõnad, tegusõnade ehk uute verbide moodustamine, missugused on kõige levinumad viisid ja missugune on võib-olla kõige haruldasem viis. Internet on ammendamatu allikas. Sealt leiab seda, mis on, aga raskem on näidata seda, mida ei ole, sest sealt ei pruugi kõike üles leida ju üsna raske. Aga mida on suhteliselt palju, see jääb kindlasti silma. Näiteks üsna hõlpsasti moodustatakse käänd sõnades muutmisverbe ja muutumisverbe, mille alussõna märgib selle muutmise tulemus näiteks asju või põnevdada marju võib mahlastada, laule, kaverdatakse toidupoode, ketistatakse. Spontaanselt moodustatud muutumisverbide näiteid on näiteks linnad hakkavad karbistuma, kesklinna koolid eliidistuvad, klass hakkas grupistuma, asumid hakkavad getostuma. Inimesed võivad idioodistuda või pätistuda, külad Interneti istuvad siis veel moodustada, tehakse palju niinimetatud oleku verbe siis olla mingis rollis või seisundis. No näiteks keegi arvab, et nooruses on kombeks lesbitada ja vananedes Keitada. Keegi teine teatab, et läheb nüüd linna beibetama ja luuserdama, teised lähevad lossimägedesse hipitsema või sõpradega kobitsema. Palju moodustatakse vahendi verbe. Mehed võivad olla näiteks ülikonnastatud, lipsustatud ja traksistatud. Turismireisil võib autotada, pussitada või rongid teda. Spordihuvilised lähevad ka nuusutama lume lauatama või Keplema. Lahendi tähenduses moodustatakse üsna vabalt ka liitverbe siis sellised nagu kepikõndima, automatkama, suusahüppama, video valvama. Vil moodustatakse liitverbe näiteks viisile kliendiga kiir kuivatama, salakauplema risk kasutama sund teisaldama raka koha laiendiga, nagu mäesuusatama vesi võimlema mägi, ronima mägi matkama või ajalaiendiga nagu eel ja järel testima järel, hooldama, järele vaatama, tali suplema, ö, orienteeruma. Need on need põhilised, kõige rohkem kasutatavad viisid. Aga võtame siis järgmisena ette nimisõnad. Nimisõnu ilmselt on nimisõnadest moodustatakse uusi sõnu. Tundub, et rohkem kui verbidest, kas see on nii? Verbidest saab nimisõnu moodustada täiesti automaatselt näiteks mine ja ja-tuletisi, ühegi verbi moodustus süsteemis, nii üldist kasutatavat moodust ei ole. Aga kui verbi liidetel ei ole väga kindlaid tähendusi, siis nimisõnade puhul määrab tuletise tähenduse sageli just see liide. Liidetel on kindlad tähendused. Nimisena liiteid on eesti keeles umbes 40, aga mitte kõik neist ei võimalda moodustada teksti sõnu. Tähendab, nad on passiivsed, nendega on sõnu olemas, aga uusi sõnu ei tehta, selliseid on enamik. Aga teksti sidusa, sõnaloomes produktiivselt kasutatavaid tuletustüüpe on kümmekond, nostik tuletestest oli eespool juba juttu. Kõige rohkem tuletatakse teksti sidusalt mitmesuguseid isiku nimetusi. Isikute nimetamiseks kasutatakse teksti moodustuses aktiivselt, nii lane ja tuletisi kui kaur tuletisi. Noh, ajakirjanduses on kirjutatud näiteks viimasel ajal palju Simson lastest ja savisaarlastest natuke aega tagasi Kelam, lastest ja Laarlastest, aga ka kreisiraadio, lastest, töörühm, lastest, ballaslastest line tuletistest. Olen ajakirjandusest noppinud uni, näiteks rongkäigulised osalised koos olekuliselt karnevalil ise treesilised, väljakulised, kempsulised, piknikulised, ur, tuletisi on näiteks uhkurid ja ülburid, õeluride uljurid, ahnurid ja ihnurid. Ur tuletuste kõrval kasutatakse eritist, mängis meelsasti Arduleta seinaga otsustavat internetist guugelda tatud näiteid. Narkar ja surfar on ehk juba üsna tuttavad, aga tuletus võimalus on avaram. Turvar räppar, poppar, džässar. Viimasel ajal on päevakorral pommaride põuebammarid. Isikuid võidakse nimetada ka Ig tuletistega pehmik, ülbik, nüri tikk, jubedik, jõledik, pühadik, rõvedik. Neil on enamasti kõnekeelne varjund. Abstraktsemaid tegevusalasid ja omadusi nimetatakse sageli endus ja lus liiteliste sõnadega. Arstindus, missindus, giidindus, ülikoolindus, putkandus, mobiilindus, Amad, töörlus, kavalandslus, taplus, kaskadöör, klus, parasiitlus, mühaklus, fändlus. Teistest liidetest on populaarsed kohaliide la ja kollektiivsus liidecond. Näiteks kirjutatakse loomade jooklast oja ääres või et Klubi ees on õllela või seisime kuskil toitla aias või keegi otsib interaktiivse soengla liik, ehkki või telklas on viis kuus telki või avastati valerahatrükk küla või ilus näide, et Tartu linnavolikogu või rahvaste rändla küsib keegi. Kond tuletised on hõlpsasti mõistetavad ka näitelausetest arstkonda autorkond, professor, kond, pagulaskond, sõitjaskond. Ega neid kõiki malle ja tähendusi ei jõua siin loetleda, aga need levinumad on, need. Te nimetasite, et on passiivseid, nimisõnaliiteid, mida enam ei kasutata. Missugused need võiksid näiteks olla ja kas sellest on ka kahju, et neid ei kasutata, kas neid võiks ka kasutada ja miks neid ei kasutata siis? Väga raske õieti midagi öelda. Liited on ja pallid on üldiselt tõesti jagunevad produktiivseteks ebaproduktiivsetaks, aga miks mingi liitega tuletatakse uusi sõnu ja mingi teisega jälle ei tuletata? On üsna raske öelda, et noh, meil on näiteks niisuguseid liiteid, millega sõnaraamatus on hästi palju disi. Aga uusi, ma pole leidnud. Näiteks neeliitelised, tegusõnad, muutumisverbid, sellised nagu vabanema halvenema, kitsenema, selle väga tavaline mall. Vaesen ema on üks selline, mida ühest tekstist leidsin, sõnaraamatus ei ole, aga muidu neid ei nagu ei tehta juurde. Aga ega täiesti raske on öelda, et mõni liide oleks täiesti ebaproduktiivne. Raske on ju tõestada, et ühtegi kutsena pole, võib-olla ma lihtsalt pole üles leidnud. Lihtsalt ei ole moes jah, mõni lihtsalt moes ja nad tõesti muutuvad ja ebaproduktiivne liide võib ka uuesti produktiivseks saada. Kui tarvis on näiteks viimasel ajal on eriti kõnekeeles väga produktiivne A liitelist tegusõnade moodustamine, no meilama fännama sellised jõulama, ülbama, jõulama, jõule pidama. Need jõulud on selleks lastaks jälle jõulatud. Rex sotsiaalmeediast leiab niimoodi igasuguseid naljakaid imelikke sõnu. Tavaliselt ongi nii, et nende nad on mõistetavad eeskätt lauses selles kontekstis kui üksiksõna- jõulama vastu tuleb, tõesti, ei oska öelda, mis ta on. Aga nii neid on ja aeg-ajalt ikka midagi jälle tehakse leitav. See jõulama on küll uudissõna tõesti, aga missugused on teie arvates kõige paremad uued sõnad või kas jõule maakongi, kas see võikski ka minna nagu päris käibele? Võib-olla nüüd lähebki, kui on raadioeetris maha öeldud. Ta on küllalt maha öeldud, see noorte keeles väga tavaline sõna meie lihtsalt ei pea. Aga see on tõsi, et kui enne Interneti aega olid suuline keel ja kirjalik keel omavahel lahus, tähendab kõnekeelseid suulisi väljendeid kasutati mingis sõpruskonnas aga sealt väljapoole nad ei tarvitsenud Russe levida, teised inimesed ei saanud teada. Siis nüüdne kõnegi, praegune kõnekeel on ju kirjalikus vormis internetis. Ja alati on nii, et kui keegi seal kuuleb või loeb tegelikult midagi, ütleb ahaa ja hakkab ise ka samamoodi tarvitama, Nad levivad palju kiiremini ja siis see muidugi, et millal miski neist tuleb kirjakeelde. See on juba keelekorralduse teema, keelekorraldus peab kogu aeg silma peal ja vaatab, et mis sobib, mis ei sobi. Ei tea sealt kindlat piiri ju alati ei ole, kui mingi asi saab väga tuttavaks tavaliseks, siis aktsepteeritakse seega kirjakeelde, aga noorte keeles tekib igasuguseid toredaid asju ka uusi sõnamoodustusmall. Noh, näiteks kas või kõik need liitsõnade omadussõnades, mida intensiivistatakse mingit täiesti imelikke laienditega, eks ole, meil on väga odav ja imeodav aga noorte keeles on see sigaodav, tippodav tutt, odav ja tuttuus, tutt, värske. Niisugused sõnad ja mallid levivad ja neid tuleb üha rohkem juurde. Kui on raske nii-öelda, eks ole, et kas seda peab kuidagi takistama taunime, seda ei saagi takistada taevani ta ju võiks, aga ma ei näe mingit erilist põhjust. Las keel elab. Ehk siis aja jooksul selgub, mõned mallidele kaovad ära, eks ole, nagu mõnel saabki. Tulevad on hetkel moes, siis ununevad ja kaovad, teised aga hakkavad levima. Järelikult neil on keeles mingit potentsiaali. Et eestlased on siis ise agarad, eriti noored eestlased on ise agarad tuletamise ja liitmise teel. Uusi sõnu moodustame te rõhutasite mitu korda, et me oskame tegelikult vajadusel tuletisi ja lihtsõnu lihtsalt niisama käigu pealt moodustama. Aga kas te siin mingeid ohtusid ei näe, et sõnatähendused võivad laiali valguda või, või kas on nii, et ikka iga keelekasutaja saab nendest uutest sõnadest aru? Kui ei saa, küll ta siis ennast harib või kuskil tantsin. Sõna ei saa spontaanselt moodustada niimoodi, et niisugust sõna, millest teised aru ei saa sest igasugusel kirjutamisel rääkimisel on ju eesmärk mitte eesmärk ei ole sõna moodustada, eesmärk on oma tähendusi teisele edasi anda, teine inimene saaks aru, millest ma räägin. Niiet et sellel on mingid niisugused mallid. Ja sellel ei ole palju tegemist kirjakeele reeglitega, see on näiteks vormi moodustuseski on, me võime ju kõik osa inimesi kasutab pöialt, teine osa pöitlate, aga mitte keegi ei ütle pöialite. Me lihtsalt tajume seda, mis on keeles omane. Nii on ka tuletusega, et neid üldiselt moodustatakse üsna selgete mallide järgi ja hoolitsetakse selle eest, et kuulaja lugeja saaks aru, mida ma öelda tahan. Või nii, et selles mõttes ei näe ma seal mingit ohtu. Mis on kohtuon loomingus ja see ei ole mingi noorte eripära. Tähendab igasugusest sotsiaalmeediast leiab põhiliselt noorte keelekasutust, aga ajakirjanduses igas ajalehenumbris on ju suur hulk sõnu, mida üheski sõnaraamatus ei ole. Ajakirjanikud teevad neid pidevalt kirjanikuks, teevad oma, teostas pidevalt sõnu tõlkija, tõlke teostas ja kirjandusteostest palju leidnud, nii et igal pool on, ei ole mingit niimoodi, et mingid ekstra noorte tegemised või ekstra vanade tegemisel neil võivad olla mõnes mõttes muidugi erinevad mallid on niisuguseid tuletusmalle, mida kasutatakse eeskätt kõnekeeles noh näiteks kas või kas tuletised esikas või jutukas või muud ja needsamad tuttuus sigaodav. Siis on niisuguseid termineid, mida kasutatakse eeskätt ilukirjanduses, mis on nii-öelda Literatuursed ja pidulikud, aga mitte argikeeles. Näiteks noh, heal tasa või sisulda tasa või hingamisi. Neid on aga, aga väga suur osa malle on sellised, mis on tavalised üldkeeles, nende kohta leiab näiteid ajakirjandusest ja ilukirjandus. Ei mäleta, kas see on üldse teada, hiljuti oli väga palju juttu vihakõnest ja oma vihast kes selle sõna või kes need sõnad võis välja mõelda, kas nendest sõnadest näiteks sai kogu ühiskond ühtemoodi aru? Ei ole aimugi, kes nad võis välja mõelda, täpselt, keegi lihtsalt kasutas esimest korda ja kõik inimesed said aru, mida ta sellega mõtles ja hakkasid teised ka kasutama. Ma ei usu, et sealt on võimalik midagi päris valesti aru saada. Muidugi võib sõnatähenduste üle alati vaielda, eks ole, et kas see täpselt seda tähendab, aga üldkeelesõnadel ei ole ju mingeid niisuguseid tähendus piire, see on terminoloogias. See on erialakeeles, kus oskuskeeles on, saab sõna defineerida tavalist üldkeele, sõna on raske defineerida. No mis asi on tool või laud? Neid võib väga erinevaid olla. Ei saa täpselt loetleda üles tunnuseid, mis tunnused peavad olevat, mingit asja nimetame tooliks või lauaks. Ja nonii, on enamiku üldkeele sõnadega. Ja lõpetuseks, kas on teada, kui pikk on kõige pikem liitsõna või kõik pikem tuletatud sõna. No kas on piir ees või ei ole? Tegelikult põhimõtteliselt ei ole, põhimõtteliselt on nii, et liitsõnades saab moodustada uusi liitsõnu, omakorda Nendest saab jälle moodustada uusi liitsõnu väga praktikas on piir umbes neli osa pikemaid kui neljaosalisi, siis peavad olema väga lühikesed sõnad, näiteks allmaaraudteejaam, on viis või siis tsiviiltarbemaailma atlased olen kuskilt leidnud, aga see oli juba sidekriipsuga kirjutatud. Et niisugused väga pikk ei ole tuletistega. Nii et kõige rohkem tuletisi on lihtsalt koosnevad ühest tüvest ja ühest liitest, aga on malle, mida saab sealt edasi teha, tähendab tuletistest teha uusi tuletisi ja nendest omakorda uusi, aga mitte väga pikki leidub ilmselt kui hästi otsida. Praegu mul ei tule meelde üksikuid näiteid, no näiteks ütleme, igast tegusõnast saab, mine tuletisega väga pikast tegusõnast, tähendab, talle saab veel ühe liite otsa panna. Siis saab näiteks mingi lik liitelise omadussõna moodustada igast sõnast või isegi FRA ja siis olen kuskilt meelde on jäänud, keegi iseloomustas mingeid käitumismalle, et need olid üsna lendas üle käopesa Likud. See tähendab omadussõna on tehtud filmi nimest lendas üle käopesa lugeja selle teksti lugeja peaks aru saama selle, missugused need lendas üle käopesa Likud. Käitumismaneerid on. Või sedasama teeme äralised, mis ma enne näiteks tõin, eks ole, see on kampaania nimest, teeme ära. Te ei ole mingist sõnast tervest fraasist. Eesti keeles on suured võimalused mida me võiksime siis julgesti kasutada, kui. Ma ei kasutamegi me kasutamegi iga päev, mina ja teie ja teeme kogu aeg uusi sõnu, aga me ei märka seda. Nad on nii tavalised. Nii nagu ka seda, eks ole, et millise reegli järgi ma tegelikult selle lause kokku panin või millise reegli järgi sõna käänasin või pöörasin sellest võib saada teadlikuks koolis ja grammatikaraamatutes õpetatakse seda. Aga kui ei ole seda ka spetsiifiliselt Pinutzeeveli takistada kasutamast emakeel on meie igaühe oma asi ja me oleme suutelised suhtlema ja sõnamoodustus kuulub suhtlemisviiside hulka. Aitäh emeriitdotsent Reet Kasik julgustamise eest ja aitäh, et eesti keele jälle põnevaks rääkisite. Aitäh, et las rääkida.