Vikerraadio kuulajad ilusat pühapäeva teile. Eelmine kord rääkisime natukene sissejuhatavalt nõukogude haridussüsteemist ja see peaks olema teema, mis vähemalt paljudele meie kuulajatele on tänu isiklikele kogemustele väga tuttav, sõltuvalt ajajärgust, millal me koolis käisime. Aga meie keskendume ikka sellele oma põhiajajärgule ja see on tinglikult Stalini aeg. Mis puudutab aga nõukogudehariduse põhiprintsiipe, koolisüsteemi põhiprintsiipe, siis need pandi paika juba enne 1900 seitsmeteistkümnenda aasta oktoobrit pööret ja see on ka arusaadav, partei programmis ju pidi kajastuma niivõrd oluline lõik nagu kool ja koolisüsteem. Ja kui vaadata, millal siis sündmus aset leidis või millal sellele pöörati tähelepanu siis on juba parteidel seal kongressil, mis leidis aset 1903. aastal, no minuealised inimesed on neid kongresse kõik kunagi õppinud. Ja millele siis juhitakse tähelepanu, muidugi revolutsioon või muutused on tol ajal väga kauge perspektiiv. Aga juba tol ajal, kui seda teemat käsitleti, siis seda kujutate ette, et see peaks olema tuleviku haridus siis üldine, tasuta ja kohustuslik ja kohustuslik nii poistele kui tüdrukutele seda rõhutati ja toodi välja ka see ealine piir 16 eluaastat, nii et kuni selle ajani peavad kõik koolis käima. Ning igasugused seisuslikud, vahet tuleb loomulikult, et kaotada ja ka mida seal rõhutatakse 903. aastal. Et on tulevikus võimalikud ka rahvuskoolid. Muidugi kool tuli eraldada kirikust ja ka õppekuna rahvuskoolid, siis ka õpe võib toimuda rahvuskeeltes, nii et see oli see programm tulevikku mida ju väga paljus hakatigi pärast seitsmeteistkümnendat aastat ellu viima. Jäätega tegemist on väga olulise lõiguga, seda kinnitab ka see juba vahetult pärast pöörat moodustatakse hariduse riiklik komisjon, millest üsna pea saab ka rahvakomissariaat. Ja selle rahvakomissariaadi Otsa paigutatakse Anatoli Lonaczarski tuntud nimi. Ta on meil siin ja seal kõlanud kas või seoses kirjanikega. Aga me ei ole temal, kui mälu ei peta, siis eraldi peatunud. Ja sellepärast nii nagu me oleme ju teinud, kui on tulnud mõni uus ja oluline persoon siis natukene oleme ka tema elulookäigul peatunud, nii et teeks sedasama Kanatoolilonatšovskiga. Sündinud oli ta 1875. aastal Baltavas abieluväline laps. Ja ema oli pärit väga tuntud aadliperekonnast Rostofftzevid. Ja kui vaadata selle perekonna lugu, seal on mitmed väljapaistvad tegelased, aga vast kõige olulisem neist Jacob frastavdsed. Ja tema seondub nõidsel tuntud 1861. aasta talurahvareformi ettevalmistamisega, nii et on üks selle reformi autoreid. Ja me teame, et selle reformi tulemusel Venemaal jätame need meie kubermangude välja, kaotatakse pärisorjus, nii et küllaltki oluline panus vene rahva ajalukku ja oma perekonnanimest saabunu Natšovski võõrasisalt ja ka võõrasisa on abieluväline. Nii et kuidagi see jada jätkub ja tema siis omakorda isa oli aadlik ja ema pärisori. Nii et aadlitiitli saab isa tagasiteenistuskäigus, nii et on teenistus, aadlik ja temalt päri paagli tiitli kalluna charski, nii et paberite järgi Anatoli Lonotšovski oli aadlik. Üldiselt need keerulised peresuhted on teda vist väga oluliselt lapsepõlves mõjutanud, teame, kui oluline see on, et lõhkise perekonnad kahe perekonna vahel. Kuid selles mõttes oli ta tubli poiss, vaatamata nendele raskustele raskustele, aga koolis seal oli rida probleeme ikkagi saab tast ju asja. Jätab gümnaasiumi 1895. aastal ja fakt, mis kinnitab, et q tema perel ikkagi materiaalseid võimalusi oli, jätka õpingut Zürichis, Šveitsis ülikoolis ja seal juba puutub kokku, teame, et väga paljud vene sotsiaaldemokraadid olid emigratsioonis ja üheks niisuguseks oluliseks punktiks oligi Šveits. Ja seal kohtub väga paljudega neist kaleeniniga ja tekivad tal nendega ka väga tihedalt, siis võib-olla mõnega ka sõprussuhted on väga palju reisinud, mõõda Euroopat, nii et maailma näinud üldiselt intelligentne inimene palju lugenud, palju teab. Ja 1898. aastal pöördub tagasi Moskvasse. Juba siis on niisugune aktiivne revolutsionäär, ei hakka ju nendel kõigil detailidel peatuma. Mitu korda on arreteeritud. Ja kui sellelsamal 1903. aastal sotsiaaldemokraatlik partei lõheneb Teamest, siis tekivad need Mentševikud ja bolševikud. Siis ta valib bolševike poole, nii et on staažikas poishevik ja vist jäi see mainimata jätt parteiga ta ju liitub juba 1895. aastal. Nii et ega hiljem ju neid kommunist siis juba, kes oleksid nii pika partei staažiga, nagu tema ju väga palju pole. Pärast vabanemist jälle Šveitsi on seotud mitmete ajalehtedega töötab nende toimetustes juhtivad kohtadel. Ja kui vaadata seda sajandivahetust, ütleme neid esimesi aastaid, siis suunatsiaalski nimi on juba täiesti tipus, nii et sotsiaal demokraatlikes ringkondades on see ka väga tuntud nimi. Ja kuskil 1910. aasta paiku leiab aset ka konflikt Leniniga niisugune põhimõtteline konflikt ja neid kuidagi. Kui skaalal parempoolsed vasakpoolsed paigutad Alunatšovskija lenin, siis pigem on ta tol ajal Leninist vasakul ja kuulub nende bolševike hulka, keda kutsutakse Otsovistideks tagasi kutsujataks ja milles on siis vaidlusteema, kus nad siis Lenini ka ei leia, ühist keelt? Lenina pragmaatik näen enam pragmaatikija, Lenin leiab, bolševikud peavad tegutsema legaalselt nii palju kui võimalik ja küsimus oli parajasti tööst tuumas, kuhu olid nad valitud. Et kas on nüüd aktsepteeritav Sa osaled selle riigivõimuorgani tööst, mille valitsus kukutada tahad? Lenin leiab, et tuleb kasutada neid võimalusi, et see on nisuke jaatribüünagitatsioon oniks. Agalonatšarske on seisukohal, et tuleb sealt tagasi astuda, mitte teha koostööd ükstaskõik, millises vormis, vot selle võimuka siin oli see väikene konfliktsituatsioon. Pärast veebruarirevolutsiooni pöördub ta Venemaale tagasi. Ja juulis, kui bolševikud üritasid võimu haarata, siis ta on üks neist, kes arreteeriti, neid ju kõike süüdistatakse, et nad on saksa spioonid. Riigi petturid Leninit kätte ei õnnestunud saada. Ning hiljem, oktoobri sündmuste käigus pääseb vabadusse ja on väga aktiivselt tegev. Ning temast saabki esimese nõukogude valitsuse rahvakomissar ja just nimelt haridusrahvakomissar. Seal on üks väikene episaadikuna, mis iseloomustab teda kui inimest, kellele ikka kultuur on niivõrd oluline ja tähtis. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal teisel novembril ta ju teatab, et protesti märgiks astub oma ametipostilt tagasi ja missis paneb teda protestima. Toimub parajasti vastupanu mahasurumine Moskvas väga brutaalselt meetoditega, teame et kõigepealt bolševikud haaravad võimu Petrogradis. Moskvas võtab see natukene aega ja sel võitluse käigus avatakse suurtükituli Kremli hoonete pihta, need on ju kõik duslikut, arhitektuuri, kunsti mälestusmärgid. Ja nüüd luna charske siis protestib selle vastu, et selle mahasurumise käigus kasutatakse nisukesi meetodeid. Et sellest tuleks hoiduda. Kui üldse mõelda tema rollile ja teenetele. Kui inimestel, kes tol ajal võimu haarasid, võiks üldse näit teeneid olla. Aga need on ikkagi selle sellise kurjuse raamistikus, siis eks ta on ikka mõne kirjaniku, kunstniku, kultuuritegelase elu päästnud oma sekkumisega. Ja võib-olla tema positiivne roll nõukogude võimu silmis võikski seisneda selles et manu tema tegevusele vas mingi osa endisest intelligentsist. No võib-olla mitte ei suhtunud sellesse uude võimu soosivalt, vaid vähemalt neutraalselt, selles võiks olla nonadžovski küllaltki suur panus. Kui pärast Lenini surma puhkeb äge võitlus võimu pärast siis ta ju otseselt selles ei osale, me ei leia tema nime pooldajate seas ei sina kaameni, Trotski, aga ka Stalini. Kuid ta on ikkagi ju alati valinud võitja poole. Kuigi kui vaadata, kuidas teda iseloomustab Trotski siis Trotski kirjutab tema kohta, et ta jäi alati bolševike ridades nendes võitjate ridades ikkagi võõraks figuuriks, nii et täiesti omada neile ju ei ole. Üks tema idee neid oli väga palju, inimene juhib tervet seda valdkonda ka üks idee, millel tahaks peatuda ja peatada sellepärast et sellest on vähe räägitud. Võib-olla on ta paljude jaoks tundmatu dema mõte oli viia vene keel üle ladina päästikule. Ja et see idee oli väga tõsine ja selle idee kallal töötati. 1929. aastal moodustatakse rahvakomissariaadis spetsiaalne komisjon, kes peab siis seda ülesannet ellu viima. Tööd alustatakse juba tunduvalt varem, kui sai see komisjon loodud ja köigepealt otsustati alustada rahvusvähemuste keeltest. Kusjuures Lunadžarski on hiljem korduvalt kirjutanud, maininud, et seda suunda, seda lähenemist, seda ideed oli toetanud ka Lenin ja jällegi ilmneb nisukene Lenini äärmuslik pragmatismi. Ta olevat öelnud luna charskile, et selle ideega, mida ta täielikult toetab, ei tohiks kiirustada ja nüüd tekibki küsimus, miks ei tohiks kiirustada. Aga sellepärast, et meie vaenlased, aga need peamised vaenlased olid, kui Lenin elas, need olid ju valged, need olid need, kelle jaoks püha oli Venemaa kui selline traditsiooniline ajalooline Venemaa. Ja järsku tahe tahaks ära kaotada see kõige püham keel. No nii võis ju seda kõike esitada. Ja Lenin olevat talle öelnud, et me ei tohi kiirustada, sellepärast et meie vaenlased hakkavad meid süüdistama, me ei tohi neile andavad seda põhjust süüdistada meid barbaarsuses kuid Lonatšovski sõnade järgi Lenin olevat ajanud ta ei kahtle, et see aeg saabub. Tähendab, kunagi saabub see aeg, millal vene keelt hakatakse kirjutama ladina tähtedega nüüdis, puudutab neid väiksemaid Nõukogude Liidu ja varasemal ajal Venemaa rahvaid, siis selle tööga alustatud juba 20.-te alguses. Ja esimesed keeled, mis said välja valitud, oli alfa, peedid, tähestikud, need olid araabia tähestikud. Ja kõigepealt selleks piirkonnaks sai Aserbaidžaan ja Põhja-Kaukaasia. Aserbaidžaanis näiteks selle tööga alustati juba 21. aastal ja üldiselt SÕDA programmi viidi ellu väga intensiivselt. Ja kui vaadata seisu 30.-te aastate lõpupoole kuskil aastani 36 võiks olla see verstapost siis ladina tähestikus oli üle viidud ligikaudu 66 66, siis on raske öelda Ligiga auto, ütleme siis Ligiga haldus, seitsekümmet, mõnikord kirjanduses 66 keelt. Miks üleviidu puhul ligikaudu sellepärast, et mõne keele jaoks kujundati tähestik ja neil varem kirjalikku keelt, kirjalikku seda varianti ei eksisteerinud. Ja näed tähestikud, olgu siis mõned näited on Abhaasia tšetšeenid, Tatari, Turkmeenia, Usbeki keeled ja võib kohata ka väga nisukesi kummalisi tänapäeva vaatevinklis ideid, et kuidas siis nüüd nii et viia ja mis alusel see keeld tuleks nüüd viia ladina tähestiku kasutamisele üle. Näiteks selles rahvakomissariaadi võitude või tulevikuplaanide loetelus on ära toodud ka hiina keel. Nimetatakse nüüd, kuidas siis ja mis põhjustel hiina keelt tuleks hakata kirjutama ladina tähtedega? No võib-olla kui plaan oleks õnnestunud, oleks meil ka lihtsam hiina keelt õppida. Põhjendus oli järgmine. Kaug-Ida piirkondades on tegemist hiinlaste, kui rahvusvähemusega söega hiina keelt veel kord niisuke keelt nimetatakse, on ka Nõukogude Liidu rahvaste keel ja teine võib-olla olulisem põhjus seisnes selles Hiinas varsti leiab aset niikuinii revolutsioon. Ja siis Hiina seltsimehed saavad ise aru, et seda tähestikku, mida hiinlased kasutavad, kasutada pole mõistlik. Ja siis on neil juba valmis ladinakeelne hiina keel ja seda saaks lihtsalt Nõukogude maalt suure vaevata üle võtta ja vot sellepärast tuleb läbi viia ka hiina keele jaoks. Selleks moodustati Leningradis eraldi komisjon, pidigi tegelema selle hiina keelega ja nagu me tänapäeval teame, muidugi see plaan ei realiseerunud, aga tööd tehti. Ja neid keeli, mis jäid ainult alfabeedina paberile, on ka teisi, nii ei piirdutud ainult hiina keelega, seal on araabiakeelse korea keel. Ja miks siis kogus töö järsult, peatatakse aga selleks pööre, mis leiabki aset 1936. aastal, kui tuleb käsk kõik see lõpetada ja vastupidiselt viia köik üle Cyrillitsale. Nii et vot siit need muudatused ja me teame, et nii mõnigi keel pidi tegema siis topsult muudatuse läbi alguses ladinakeelne tähestik ja siis kirillitsa tähestik. Nii taolist virvarri kolmekümnendatel aastatel oli päris palju aga tulema nõudluna chowski juurde tagasi. 30.-te aastate alguses on ta kirjanduse ja keele Instituudi direktor. Sellelt rahvakomissari ametipostilt võetakse ta maha 29. aastal. Tema asemel saab rahvakomissariks Andrei, Pub, Nov. Ja milline inimene või kus siis uus rahvakomissar, leiti, see on ju ka väga hea märk. Eelnevalt töötas ta punaarmee poliitvalitsuse juhina, nii et pole vaja hariduse etteotsa intelligent, tinime võiksime ikkagi Ilona chowski nimetada. Nüüd edutatakse sinna sõjamees ja nagu väga paljud need, kes neid ametiposte kuskil kolmekümnendatel endale saavad alguses 37. arreteeritakse ja süüdistatuna liidivastases tegevuses lastakse maha. Aga pärast seda, kui Lonatšovski on mõnda aega olnud Instituudi direktor lähetatakse taak 33. aastal saadikuks Hispaaniasse. Kuid Hispaanias seda ei jõua, teekonnal sureb ja maetakse Kremli müüri äärde, noh, see oleks väga lühidalt luna charskist, kes siis rahvakomissariaadi moodustamise algusest seda juhid ja seega väga palju ka sellest, millest me eelmine kord rääkisime, kõik need uued õpetamismeetodid, need pärinevad tema ajast ja temaga siis koos töötab muidugi mingi aeg väga suure autoriteedina seal rahvakomissariaadis, Lenini naine, hiljem muidugi Lenini lesk Nadežda krutskaja. Kui nüüd vaadata olulisemat probleemi, mis haridusvaldkonna ees seisis nõukogude võimu esimestel aastatel, siis selleks oli loomulikult kirjaoskamatuse likvideerimine. No mida see tähendab ja kuivõrd grandioosne see ülesanne oli, võib-olla üks number, see on 1920. aasta seis elanikkonnast vanuses kaheksa aastat ja rohkem ei osanud lugeda 41,7 protsenti seal ikka kolossaalselt suur number number, mis hiljem mõjutas seda käitumist ka 40. aastal siin. Kui nüüd kapitalismiga on ühel pool on saabunud see uus aeg, siis tuleb kohe alustada kirjaoskamatuse likvideerimisega ja siis oli muidugi väga suur üllatus, et kus siis neid kirjaoskamatuid siin Eestis, Lätis, Leedus mida likvideerida, aga see idee on, vot sellest samast revolutsiooni järgsest ajast Venemaalt. Ja 1920. 19. juunil moodustatigi komisjon erakorraline komisjon kirjaoskamatuse likvideerimiseks, no kuidas käis, kuidas klasse moodustati, kuidas seda propagandistlikult kajastati eriti sageli paigutati ajalehtedesse fotod naistest Kesk-Aasia vabariikides, kuidas nad seal kõik õpivad varem nad ei saanud seda teha. Ja nyyd need võimalused on siis avanenud. Aga üks teema, mida sai eelmine kord mainitud ja millal tahaks kindlasti peatuda. See on laste saatus just nimelt valdavalt 30.-te aastate teisel poolel, kui algavad massilised Stalini repressioonid. Aga tegelikult muidugi kõik see on tunduvalt ka varasem aeg, 20.-te lõpp, 30.-te algus, kulakluse likvideerimine. Mis siis saab nende inimeste lastest, kelle vanemad kuulutati rahvavaenlasteks ja teame ju, et ka lasteaiaülesannemäel oli Pavlik Morozov oli ju taoliste vanematega ka võidelda osana erandlik näide Pavel Morozov. Aga milline oli siis nende tuhandete kümnete tuhandete laste saatus? Ühing Memoriaal, Venemaal, kes on nende repressioonidega ju tegelenud, neid materjale kogunud, on koostanud või kogunud ka hästi palju tolleaegsete laste mälestusi ja sõjan lektüür, mida on väga raske lugeda. Nad on väga-väga kurvad lood. Kuigi, kui nüüd vaadata, mida Stalin on ju väitnud, siis on ju tema lause, poeg isa eest ei vastuta. Ja need sõnad Stalin ütles 1935. aasta detsembris, kui Moskvas kogunesid eesrindlikud kompainerit nõupidamisele. Seltsimees Stalin seal esines ja taas selle lause ütleb ühele Paškiirjast pärit kolhoosnikul kombaini juhile. Kilba oli selle mehe nimi, kes siis teatas, et kuigi ta kulaku poeg, aga ta hakkas ausalt võitlema töölisklassi ja talurahva ideaalide eest ja sotsialismi ehitamise eest otsis reageerides tema sõnavõtule. Seltsimees Stalin ütleb, et pole midagi lahti, tehke oma tööd. Õige hetk, poeg, isa eest ei vastuta. Milline on siis tegelikkus? Seda me võime näha väga reljeefselt. 1937. aastal viiendal juulil toimunud poliitbüroo materjalide alusel. Ja seal nagu ikka, poliitbüroo arutab ju väga palju küsimusi ja see loetelu on väga pikk ja 144. punkt puudutab NKVD tegevust. Ja seal on neid selles konkreetses punktis arutletakse, võetakse vastu otsus, mis omakorda koosneb viiest punktist. Ja kuna just nimelt need punktid käsitlevad väga paljus ka nende inimeste saatust, kes siis on lähedased neile, keda represseeriti siis hästi lühidalt nende punktide sisu. Esimese punktiga öeldakse, toetatakse siseasjade rahvakomissariaadi ettepanekut, alati peavad ju kuskilt tulema ettepanekut. Kõigi kodumaa reeturid. Heather Ratskistide naised tuleb mõista laagritesse viiest kuni kaheksa aastani. Ta pole küsimustki. Kas naine tead, siis oli ta kursis, oli ta osav? No võib-olla elas täielikus teadmatuses, võib-olla kõik see toimus tema selja tagamees varjas ka tema eest oma, noh niikuinii paneme selle kodumaa reetmise, atrotskistliku tegevus, jutumärkides ei, selle punktiga öeldakse, see on automaat, näe otsus, nii et kui mees on arreteeritud, siis naine laagrisse viiest kuni kaheksa aastani. Isegi see on ette määratud õlad alla, mingisugused kergendavad tegurid, aga midagi ei tule arvesse. Teine punkt toob ära need spetsiaalsed laagrid, kuhu nad tuleb rajada kuulat, naised tuleb saata niisugune pigem tehnilist laadi punkt. Kolmas kuidas siis kord peaks välja nägema, kuidas siis seda punkti ellu viiakse? Jälle pigem niisugune tehniline küsimus. Ja nüüd neljas punkt, mis puudutab otseselt meid huvitavat teemat, lapsi ja seal öeldakse, et kõik lapsed kuni 15. eluaastani tuleb võtta riigi ülalpidamisele. Aga mida see tähendab, see tähendab, et nad tuleb saada Ta nendes lastekodudesse. Kuna vanemad on arreteeritud ju näeme, et vähe sellest, et isa võtame siis selle variandi isa on arreteeritud, siis automaatselt võetakse kinniga ema. Mis aga puudutab lapsi vanuses 15 ja rohkem, siis punkt ütleb. Need küsimused tuleb lahendada individuaalselt, nii et nooremad lähevad automaatselt need siis individuaalselt. Ja viies punkt sätestab, kuhu siis need lapsed tuleb paigutada. Ja seal on öeldud, et kõik need lastekodud, aga lastekodud võiksid olla ju ka suuremates linnades, on täiesti loogiline. Aga vats, need lapsed tuleb paigutada Ta mitte Moskvas, mitte Leningradis, mitte Kiievis, mitte tihvlissi, mitte Minski, mitte mereäärsetes linnades ja mitte piiriäärsetes linnades, nii et isegi see määratakse etter. Ja selle poliitbüroo otsuse valguses töötab välja oma direktiivi juba NKVD. See on 15. augustil ja seal on juba otseselt punktid, kuidas konkreetselt, tuleb tegutseda. No on ka mõned piirangud ja täpsustused. Näiteks selles vede direktiivis öeldakse, et need repressioonid naiste ja laste kohta, jah, need on automaatselt aga tuleb aru saada sellest poliitbüroo otsusest, nii et need automaatsena ei kehti teiste sugulaste kohta. Nii et kui naised tuleb kinni võtta niikuinii, siis ma võib-olla onu tädi ja tuleb vaadata automaatselt ei kehti. Siis räägitakse, kuidas naiste arreteerimine peab toimuma, et koheselt koos mehega, nii et seal ei ole niimoodi, et mees viiakse ära ja naine siis mõne aja pärast. Ja siis öeldakse ka arreteerimine võib puudutada ka endisi naisi, nii et keegi võis olla ju lahus. Aga siis tuli jällegi läheneda automaatselt, vaid selgitada, kas nad on ka osa võtnud kontrrevolutsioonilisest tegevus, ta põhimõtteliselt sattusid ka need luubi alla. Nii et inimene võis olla lahutanud oma abielu 10 aastat tagasi. Tema naine võis olla juba luues abielus, aga ikkagi sattus ta siis uurimise alla ja ta võidiga arreteerida. Ja mis puudutab lapsi 15 ja vanem, siis nüüd täpsustatakse, et ka need tuleb arreteerida, sel juhul, kui tegemist on sotsiaalselt ohtlike elementidega. Ja üks punkt, mis viitab ka sellele, et ka riik ei tahtnud oma raha kulutada. Kui kasinad need tingimused ka poleks olnud, aga kõik nadi olemasolevatesse lastekodudesse poleks mahtunud, neid, oleks vaja juurde rajada sinna mingisuguseid kaadreid ja sellepärast öeldakse, et ei tohi teha takistusi. Kui nyyd sugulased siis muidugi täpsustatakse, et kui ka nemad ei ole represseeritud soovivad need lapsed võtta enda juurde, siis seda mitte takistada. Nii et need on need punktid. Ja hiljem ka mõned muudatused. Näiteks oktoober 1938, no lihtsalt see mass on nii suur, et ilmselt käib üle jõu. Siis on niisugune täpsustus, et ei tule automaatselt arrek tsiteerida kõiki naisi vaid neid, kes aitasid kaasa meeste kontrrevolutsioonilisest tegevusest, no siis olid võimalikud mõned erandituses, varasema otsuse järgi olid ju ka igasugused erandid välistatud. Nüüd kui vaadata seda otsust ja mõelda, et need represseeritud naised aastatel 37 valdavalt et neile ette nähtud viis, kaheksa aastat said ju paljus täis või pidid saama täis 40.-te alguses, loogiline aga 40.-te alguses, nagu me teame, on Nõukogude Liit sõjas siis sõja algusega kohe uus direktiiv, et köik need süüdistatud revolutsioonilises tegevuses nende vabastamine tuleb edasi lükata. Nii et kuigi mõnel inimesel võis täis saada, seda ta aga vabaks teda ei lastud. Ja millised on need arvud, need arvud on ju hirmuäratavad. Kui vaadata ainult NKVD aruandeid, siis selle poliitbüroo otsuse alusel võeti vanematelt ära 25342 last. Neis lastekodudes ja hõimedesse sellepärast et mõned ära võetud olid ju imikud. Neid on 22427 ja naisi arreteeriti automaatselt ligikaudu 18000. Nonii ta ei piirdu ju ainult sellega, meil on ju veel terve suur osa elanikkonnast, kelle suhtes kehtisid viga sugused piirangud, kuigi Stalin ju väitis, et lapsed ei vastuta. Aga meil on olemas endised, meil on ju need, kes on jäänud valimisõigusest ilma. Kuna täna on juba olnud, arvas siis, olgu siis veel ükssarv rahva konstitutsiooni ronid nii 18. aasta kui 25. aasta omad ju loetlevad kõiki neid, kes on jäänud valimisõigusest ilma. Ja kui vaadata 26. aasta numbreid, siis nõukogude liidus elas 147 miljonit inimest natuke rohkem. Ja ilma hääleõiguseta oli natuke üle ühe miljoni inimese ja aasta pärast juba oli näid, kellelt oli õigus ära võetud, üle kolme miljoni ja see moodustas 4,27 protsenti kõigist neist, kellel oli siis käes valimis iga. Ja neid lastega seotud repressioone on ju väga palju. Tõstetakse kommunaalkorteritest välja, rääkisime korteritest, olid meil kampaaniat, need endiselt, nendega olid ju ka lapsed, ei puudutanud ainult täiskasvanud inimesi. Kui nüüd vaadata neid piiranguid, neid ei võetud ju kõrgkoolides kulakute lapsi 33. aastani täisi veel pikemalt. Ja näiteks ei võetud ka neid sõjaväkke neid lapsi ja paistab esmapilgul, et oi kui tore, ei pea sõjaväkke minema. Aga see ei tähendanud ju, et neid ei mobiliseeritud, et neid ei võetud, neid võeti niinimetatud tagalamaa kaitseväkke ja see süsteem kehtis aastatel 1918 kuni 37. Aga millised olid tingimused, kus neid kasutati peamiselt ehitustöödel, Need olid raudtee-ehitused ka kaevandustel ja 37. aastal väga põhimõtteliselt seda süsteemi mitte ei muudetud, vaid need väeosad muudeti ehitusvägedeks. Nii et need tingimused olid ju laste jaoks ja neid lapsi, kelle jaoks nii-öelda propagandistlikult olid nüüd avatud kõik võimalused, siis me näeme, et neid inimesi, neid lapsi, kelle suhtes kehtisid kõikvõimalikud piirangud. Neid oli ju tegelikult tohutult tohutult. Ja kui vaadata, et mõned punktid ja elasid üle ka Stalini ajal veel kuni 1961. aastani, alles siis muudetakse, kui inimesed läksid kuskile tööle, siis me ju teame, või vähemalt minu põlvkonna esindajad mäletavad, et tuli ju täita kaadriosakondade ankeet, et mis koosnes erinevatest punktidest ja seal kuni 1961. aastani oli punkt, kas olete jäänud valimisõigusest ilma, millal ja mille Est? Me lõpetasime nisukestas kurbadest toonides, siis võib-olla illustratsiooniks, millised olid või milline oli seal lõhe tegelikkuse ja propaganda poolt kujundatud maailmade vahel. Võiks siis selle näitena kuulata 1937. aastal lindistatud laulu, mille muusika looja on Polovinud kinni ja sõnad Tobrovolskist. Ja seda laulu esitab pioneeride koor ja laulu nimi, pealkiri on tänu suurele Stalinile, lõpetame siis kord sellise variandiga, et järgmine kord siit juba minna mõne teise teemaga edasi.