Loetud ja kirjutatud. Saatejuht Peeter Helme. Algab kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme ja täna on minu külaliseks tõlkija Triinu Tamm. Tere. Tere. Triinu, Sa tulid just Prantsusmaalt ja tänane saade ongi pühendatud uutele tuultele prantsuse kirjanduses. Sa käisid tutvumas sellega, mida uut on Prantsusmaal ilmunud ja ilmumas ja meil on siin laua peal siis ka prantsuse kirjandusteoseid, mis on viimase, ütleme poole aasta jooksul eesti keelde tõlgitud? Ma alustangi kohe kõige üldisemalt, et Ma olen sinu ees, sest tohutult pika ja märkmeid täisnimekirja. Saan aru, et Prantsusmaal on praegu, nüüd kevadel kui palju põnevat siis ilmunud ja ilmumas. Ja ma käisin Prantsusmaal raamatu salongis, see on tegelikult siis hoogne raamatu Messidega näiteks Frankfurdis ja Londonis aga nemad kutsuvad seda prantsusepäraselt salongiks salongi Liina. Ja seal muidugi saab ülevaate sellest, et mis siis nüüd just kevadel on ilmunud Väimis ka varem on ilmunud, sest erinevalt näiteks Frankfurdi ja Londoni messist on see ikkagi väga palju suunatud lugejale. Et seal on ikkagi inimesed nii-öelda ka, kes ei ole professionaalselt raamatutega seotud, käivad seal, seal saab raamatuid osta, seal saab kohtuda autoritega, on korraldatud debatte igasugustel teemadel. Ja mind muidugi rohkem huvitasidki need debatid, et saada natukene ülevaadet, mis prantsuse kirjanduselu ja kirjastamiselu ja raamatuelu laiemalt on. Ja ütleme siis teemad, mis olid fookuses, oli seekord näiteks autorite olukord Prantsusmaal sest oli nimelt tehtud üks hiljutine uuring prantsuse Kultuuriministeeriumi tellimusel, kus oli uuritud tõesti väga suurt hulka autoreid. Ja et millistel tingimustel nad töötavad, millised on nende sissetulekud ja vot siis nüüd ma kirjutasingi tõesti välja mõtlesin, et võib-olla on huvitav mõned arvud siis üks organisatsioon, kus arvele võtnud ennast inimesed, kes on saanud tulu aasta jooksul mis on seotud kuidagi raamatuga, need võivad olla siis illustraatorid, tõlkijad või siis päris teksti autorid ja neid arvele võetud inimesi seal oli lausa natuke ja 1000 ma ei tea, kas nad need tõesti kuidagi automaatselt suutsid neid kõiki sinna statistikasse mahutada või nad ikkagi võtsid sealt mingi valimi. Aga igal juhul oli siis need numbrid neil sellised, et nendest siis umbes 6000 inimest on Prantsusmaal sellist, kes eelmise aasta jooksul said tulu ainult raamatuga seotud tegevusest. Siis 96000, nendel on tegelikult mingi muu sissetulek ja see oli nagu lisatulu, nii et noh, ütleme Vabakutselise proportsioon siis on siis umbes selline. Ja sissetulekute kohta ei ole gaasi üldse nii lilleline, kui võiks arvata, et suur turg ja suur maa ja kirjandusel läheb üldiselt nagu hästi. Aga ütleme siis, pooled nendest nii-öelda püsiautoritest said vähem tulu kui 2500 eurot kuus mis Prantsusmaal on siis noh, natuke üle miinimumpalga ütleme ainult 26 protsenti siis nendest vabakutselistest raamatuga seotud inimestest said siis noh, sellist korralikku sissetulekut 4250 eurot kuus. Nii et üldiselt ikkagi kostis ikka siin ja seal seoses iga teemaga ikka kogu aeg, et võiks ikka paremini olla. Ja kui nüüd võrrelda niimoodi laias laastus, siis noh, minu meelest Prantsusmaal läheb ikkagi endiselt hästi, et noh, väiksed kõikumised sinna-tänna üldiselt ikkagi loetakse, palju avaldatakse palju. Et kirjastusi tuleb kogu aeg juurde. Mõned muidugi lähevad pankrotti ka. Nii et pole hullu, siis oli, ütleme, seks, positiivsemad noodid kostsid nendes debattides, kus räägiti raamatutest. Sellepärast, et seda millegipärast prantslased sellesse suhteliselt suure umbusuga, kui tuli hakkasid tulema raamatud ja, ja kõik sellega seoses. Aga et e-raamat ei ole Prantsusmaal sõnaga söönud ära nii-öelda seda paberraamatu turgu ja noh, mida raamatupoed, eks ole, kõige rohkem kardavad et see protsent, ütleme siis kirjastuste käibes praegu Annik neli protsenti on e-raamatumüük, nii et ühesõnaga üsna tagasihoidlik võrreldes näiteks Ameerika või isegi ka ju Suurbritanniaga kus see protsent, see on palju suurem. Ja, ja kolmas teema suurem teema, millest räägiti, oli raamatupoodide olukord ja vot selle üle need prantslased on tõesti väga uhked, et Prantsusmaal on säilinud nii-öelda sellise sõltumatult raamatupoed ehk siis need ei ole mingid keti poed ja need ei ole ka siis need raamatuosakonnad, mis on suurtes kaubanduskeskustes ja selliseid loetakse Prantsusmaal kokku 3000 ja nad ise leiavad, et, et see on nagu tiheduse poolest on nad maailmas nagu esikohal oma raamatupoodi olite võrguga raamatupoodidel tõesti läheb siis järelikult ikkagi suhteliselt normaalselt, et nad elus veel püsivad. Ja selle üheks põhjuseks võib olla ka see, et raamatupood ei olegi mitte siis need, ainult see koht, kus toimub ost ja müük, vaid ta on nagu selline omamoodi kultuurikeskus, sinna tullakse ka suhtlema omavahel poodnikuga ja nii edasi. Jeffi institutsionaalse poole pealt ei ole Prantsusmaal nagu väga midagi kurta, aga kui ma hakkan praegu mõtlema kirjandusteadlase Tiit Hennoste jutule mõni nädal tagasi, siis ETV2 saates plekktrumm, siis tema ütles kirjanduse kohta muidugi ta mõtles eelkõige eesti kirjandust, aga ikkagi ta ütles, et tänapäeva kirjandus, kui me anname niivõrd huvitav, et kuidas seen võrreldes sellise institutsionaalse suhtelise rahuloluga Prantsusmaal vastu peegeldus, kas kirjandus ise suudab olla samal tasemel nagu need institutsioonid, mis teda toetavad? Ma arvan nii, et tänu nendele institutsioonidele tõesti sellele suurele institutsionaalselt toele, mis Prantsusmaal raamatu maailmal on toetust saavad nii kirjastajad, raamatu, poodnikut kui ka autorid, tõlkijad, ühesõnaga neil on üks saatkonnasionalde liin, on selline hiigelsuur asutus, mis jagab tõesti suuri summasid. Siis võib ka öelda, et tõesti patuelu on väga selline vilgas raamatuid ilmub tohutult palju romaane, aga tõesti noh, sadu ja ilmselt ka lausa tuhandeid ühe aasta jooksul. Ja, ja siis minu meelest on see ka täiesti loomulik, et seal on noh, ikka siis moodustub nagu mingi selline kuhi, kus seal all on siis nagu selline põhulaadne asi ja siis jälle ülespoole ka huvitavamaid asju ja noh, et, et see on nagu proportsioonis ikkagi, et loomulikult kõik see, mis ilmub, ei ole kaugeltki noh, kuidagi huvitab või kirjandust edasiviiv jälle, et oleneb, mis sa nagu raamatust tahad, et aga paljud inimesed, kui see on alternatiiv tal näiteks noh, nii-öelda meelelahutusele väljas käimisele et siis kirjandust, hirmu suurtes kogustes, ütleme see, mis nüüd võiks jääda kuidagi kirjanduslikku. No siin juba tõesti Ring tõmbub oluliselt koomale. Aga kas võib rääkida mingisugustest trendidest vähemalt rahvusvahelisel kirjandusturul ju kirjastajad kurdavad, et mingisugust nähtavat sellist trendi ei ole, mille osutades nad kohe teaksid, et see aitab neil raha kokku kühveldada. No mina see trend lina, seal, need võib märgata minu meelest aina rohkem, muidugi on ligi hiilinud juba juba mõnda aega ja siis ei oleks siis see, et ei kirjutata enam mitte nii-öelda puhast fiktsiooni, vaid sellesse segatakse ka fakte. Ja kuidas seda asja nüüd nimetada, selle jaoks ajakirjanikud isegi mõelnud välja igasuguseid nimetusi. Näiteks Gadjaid, Pekveedee, kes on ka eesti keelde eelmisel aastal tõlgitud, pakub välja, et sellise asja nimi võiks olla faktsioon. Ma ei tea, kui hästi see nüüd kõlab ja kas üldse käibele jääb. Aga igal juhul see on nüüd see, mida tema ise teeb ja defineerib seda nyyd kõik, selles on rangelt tõene tegelaskujud, tõelised kohad päriselt olemas või olnud seigad reaalsetel allikatel põhinevad ning kuupäevad kõik elulugudest lugesin raamatutest järele kontrollitavad ülejäänu on väljamõeldis. Ja vot see, kui hästi see nüüd tal välja tuleb, eks ole, see siis on igaühe andes kinni. Aga tema näiteks viitab Singatseumann katootile, kes juba 66. aastal olevat nimetanud oma teost Non Fiction nõu veel. Et siis moodi jälle see tegelikkuse ja väljamõeldise segamine. Üks selle alaliik ja Prantsusmaal veel on ka, vahepeal isegi oli nagu rohkem esil praegu natuke taandunud. Ooto fiktsioon nagu auto fiktsioon, et kus siis see väljamõeldud tegelane ei ole veel näiteks mitte ajalooline isik, vaid on siis auk tur ise. Ja muidugi nagu arvata võib, siis sedalaadi kirjandus on toonud kaasa ka täiesti uut laadi küsimusi seoses sellega, et need siis need inimesed, keda seal kujutatakse koos autoriga omaenda nime all ja väga vastavate elusate ja kas nad on täiesti äratuntavad ei ole muidugi alati rahul selle kujutamisega, nii et ütleme, kohtuprotsessid kirjandusteoste põhjal tekkinud tülide lahendamiseks toimuvad kogu aeg. Mul tuleb siin kohe öelda ka eesti keeles ilmunud, mis jälle pekki, kaart ja territoorium, kus ta kirjeldab kuulsaid prantsuse telenägusid kuskil mingisugusel jõulupeol joomas, jooksendamas ja paljud neist olid üsna rahulolematult sellise pildikese Jah, vot linnas on tema sellesse samasse romaani ja jõudis, kas FHD äike, DPD, mis näitab, et tegemist on tõesti tähelepanuväärse avaliku elu tegelasega aga ütleme, teine võimalus ja mida me siis näeme ka siin nendes eelmisel aastal tõlgitud raamatutest kohe täitsa mitmes ongi siis ajalooliste tegelaste mingisugustel faktidele teadaolevatel seikadel, sellele on siis üles ehitatud selline romaani maailm. Et see on siis seesama saidi rikk, Pekvidee una ja Salinger mis räägib siis ajaloolistest isikutest hoona Unil kes oli siis kuulsa Ameerika draamakirjaniku tütar ja siis kirjanik Salinger ja nende kohtumisest. Ja nagu me teame, siis pärast Onauniil abiellus hoopiski Charlie Chaplini kaja, neil oli palju lapsi ja nad elasid koos pikka õnnelikku elu. Ja seal insenerisõnaga käis sõjas Euroopas. Sellest on siin ka romaanis päris palju juttu. Ja jõudis elusana tagasi Ameerikasse. Ja kirjutas mitmeid tähelepanuväärseid Dexter. Ja nüüd Pekveedee siis nii-öelda fabuleerib, teadaolevate faktide põhjal mõtleb välja nende kohtumisi siis millest nad seal täpselt rääkisid nende omavahelisi kirju ja nii edasi. Aga no ütleme niimoodi, et see siiski liigitub minu jaoks küll ikkagi sinna meelelahutuse valda, et noh, me saame midagi teada. Võib-olla nende inimeste kohta. Aga ütleme, tebeedee kaste on siin siiski üsna selline kange minu jaoks, et ikkagi matab küll enda alla, sest et ta ikkagi need ühesõnaga islamimaailmast tulnud inimesena ta ikkagi sageli nii et ei maksab lõive sellisele lihtsalt sellise lööbusele vaimukusele. Et võib-olla rohkem kui Joona Niili sallingheri kohta, saame siit raamatust teada Pekveedeego. Kindla peale ja natukene sarnane on ka lohambini. Raamat Hažas, mis on sama pealkirja kannab ka eesti keeles. Jäi veel ütlemata, et hoona ja Salinzeri tõlkinud Pille Kruus ja lahambineer romaani on tõlkinud Anti Saar ja Norambinee romaan. Samamoodi ongi kohe kaanel öeldud, et see on dokumentaalromaan. Ja see viib meid tagasi ka tegelikult umbes samasse aega Teise maailmasõtta. Ja jutustab siis suure põhjalikkusega ühte ajaloos episoodi ajalooperioodi, täpsemalt operatsiooni android. Ja selle kohta võib siis öelda niipalju, et tegemist on atendaadiga, mis oli kavandatud Böömi ja Määrimaa protektor Reinhard aadressile. Ja selle pidid libi viima üks tšehh Jan pubis. Ja Slovakk Joosep kapsik. Ja see atentaat mõnes mõttes ebaõnnestus, aga selle atentaadi tagajärjel siiski Heinrich Friedrich sureb. Ja Pinee läheneb selles mõttes teistmoodi, tema kirjutab ennast veelgi rohkem nüüd ise ka siia sisse, et see on tõesti. Ta räägib, kuidas ta raamatut kirjutab, ta räägib nendest küsimustest, mis on tegelikult igal kirjaniku ees, kes kirjutavad ajaloolist romaani. Et kui palju sa võid üldse midagi nii-öelda või et kust läheb see piir, et sul on õigus nagu hakata ise välja mõtlema ja kuidas mingisugused asjad, mis oleksid väga olulised, teada nii-öelda romaani seisukohad, kuidas tegelikult ikkagi ei tea. Ja ehk siis, et kirjanik ikkagi formuleerib. Ja raamat on üllataval kombel debüütromaan ja Prantsusmaal ka sai palju vastukaja. Ja ütleme, et tema teeb siiski põnevaks lugemine küll, et seal samm jookseb veel sealt ikkagi sisse. Atentaadi lugu põhineb siiski jällegi ajaloolistel faktidel. See trend, mida sa praegu üksikasjalised selt kirjeldasid, on natukene nagu vastukaaluks ühele teisele trendile, mis viimastele vastutav ka väga populaarne on olnud nimelt see, kus kirjeldatakse muidu tegevust välja mõeldud tegevust üsna realistlik tegelikult, aga sinna lisatakse mingisuguseid üleloomulikke või selliseid ulmelisi momente jällegi prantsuse kirjandusest. Kõige tuntum näide on ju uuel pekk, kellel on kalduvus kõik oma raamatut kuskile mõne aasta kaugusele tulevikku või et siis lootuses, et siis aasta pärast saab osutada ja, ja öelda, et ma ju ütlesin, täis. Seda tõesti harrastab peksja on kohe tema nagu selline võte, et et tõepoolest mulle tundub ka, et ta teeb seda selleks, et pärast saaks öelda, et mul õigemini juba siis nüüd selle romaani raamides ta nagu ütleb, et näete, mul oli õigus, et ta nii-öelda võimendab mingeid asju meie tänapäevast ja siis näitab, et näete, tulevikus, need viisid välja selleni ja siis tal oli nagu justkui õigus võimendades just neid asju. Aga samas jällegi ütleme, plastilise elemendi lisamine kirjandusse prantslastele vist isegi ei ole omane, kui üldse nii laias laastus saab üldistada, sest praegu, kui ma nüüd siin lasen peast läbi, et mis siis viimasel ajal ilmunud on siis ei tulegi nagu kohe midagi ette. Ja mis teisest küljest jälle hea uudis eestlastele seletab minu meelest näiteks Andrus Kivirähki mees, kes teadis ussisõnu tõlkeedu sest et selline kirjandus Prantsusmaal ei ole üldse niivõrd esil, et sellest on võib-olla nagu natukene puudus. Lihtne on minna seda lünka täitma. Muidugi, seda täidavad vägagi edukalt inglise keelest tõlgitud raamatut, et noh, selle koha pealt tõesti, ma arvan, inglased on sammu võrra ees, teda peab küll ütlema, et Prantsusmaalt laagrikirjandus ei ole küll nüüd midagi tähelepanu väärset, et samamoodi näiteks prantsuse krimkad. Et neid loomulikult kirjutatakse ja ja neid ka loetakse, aga sellel turul kindlasti on inglise keelest tõlgitud ja nüüd viimasel ajal siis, kui näiteks rootsi keelest tõlgitud raamatute selline suur ülekaal koha pealt näiteks jällegi paistabki niimoodi positiivselt silma selline autor nagu fuajeedvakassa keda saab ka eesti keeles lugeda. Varrak on andnud välja teda juba kolm raamatut, nüüd neljas ilmus siis hiljuti selle nimi on kriidiringi mees. Ja see on tõesti krimka, mis krimka siin on üks detektiiv Adams, Berg kes siis uurib mingisuguseid salapäraseid nähtusi ja varsti ka nendele salapärastele nähtustele järgnevaid mõrvasid. Ja selle pseudonüümi Fred Vargas taga on tegelikult üks naisterahvas, vot tema nüüd küll on ajaloolane. Ja need detektiivid on tal ka vähemalt mõnedes romaanides olnud mingisuguseid endised, sellised luuserid, ajalooprofessorid ja mis üldse teebki nagu selle FayPargasi kuidagi väga sümpaatseks, ongi see tema komissar Adams näiteks ei ole üldse selline selline tõhus, kiire šarmantne detektiiv, nagu võiks arvata, vaid sihuke paras lontu. See, mida sa kirjeldada, on ju klassikaline selline skandinaavia krimka ja Adams Berg, see ei ole ka just väga selline romaanipära. Tõsi, tõsi, kuigi võib öelda, et ka Edward, kas alustas oma Aadafergi tsükliga, seal on veel terve hulk raamatuid, mis on hea uudis nendele, kellele on Fred Vargas meeldinud, näiteks. Et neid on, sealt saab veel tõlkida. Et tema arvestusele tsükliga juba tükk aega tagasi, nii et ütleme, et see, see suur skandinaavia, olge krimkade laine, mis on nüüd tulnud siin viimastel aastatel. See on noh, nagu kuidagi Fredorgasest iseseisev. Äkki kuulaks vahepeal muusikat, sa valisid tänasesse saatesse ka uuemat prantslase muusikat, tõsi küll, vähemalt esimene lugu on inglisekeelne. Miks sa valisid šarlotgensbury? Šarlotkansbur on ilmselt eestlastele tuttav artist, aga pigem ilmselt näitlejana mänginud, mitmetes prantsuse filmides on ta väga palju mänginud, aga nüüd viimasel ajal ka ju rahvusvaheliselt tuntud Lars von Trieri näitlejana. Aga et võib-olla on vähem teada, et ta selle kõrval on ka laulja. Ja no eks tal ole siis ka juba ilmselt geneetilise eelsoodumusega, et siis käens puu oli tema isa. Ja selles mõttes on šarlotgens õnnelik inimene, et ta tõesti oma emalt on pärinud välimuse ja isalt musikaalsuse. Nii et kokku tuleb selline väga mitmekülgne loovisiksus. Ja et me kuulame need tema lugu, this song that using tema albumilt viis 55, mis tuli välja 2006. aastal ja nagu ma lugesin, oli see tema esimene album pärast kahekümneaastast pausi, nii et oma eelmine album oli siis väga noorena välja antud. Ja põhjus, miks Mick laule sellel albumil ongi inglisekeelsed, ongi selleks, et ta soovis oma isa varjust välja astuda. Loetud ja kirjutatud. Jätkub kirjandussaade, loetud ja kirjutatud, mina olen Peeter Helme, minu külaline on täna Triinu Tamm, kes on ennegi käinud minu saadetes, aga kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis mitte konkreetselt selles saates ja täna ei ole Triinu siis mitte eelkõige siin ise tõlkijana, kuigi sellest, ma usun, me jõuame ka rääkida. Vaid täna oled sa siin kui inimesena, kes on käinud välismaal. Nagu saate alguses öeldud, Triinu külastas äsja-Prantsusmaal sealset kirjandus salongi, mis siis arusaadavamalt öeldes oli raamatumess ja oleme rääkinud nüüd saate esimeses pooles juba uuematest trendidest prantsuse kirjanduses ning konkreetsemalt rääkisime siis ühest sellisest nähtusest nagu ilukirjandus, mis toetub väga tugevalt faktidele mida võib nimetada siis dokumentaalseks kirjutuseks ja kus ka autor ise on hästi tugevalt kohal. Ja nüüd selle jutu lõpetuseks soovisid veel, et lugeda, mida Anti Saar, kes on ise tõlkinud siis lorambini, raamatu, millest me just rääkisime ja piirmissiooni pisikesed elud, millest ma loodan, et sa hetke pärast räägid, on selle nähtuse kohta öelnud. Tõepoolest, Anti Saar pidas tõlkimise päevikut ja see on ilmunud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni raamatus tõlkija, hääl number kolm. Ja kuna Anti Saar just siis parasjagu tõlkis Nil ambineegoib järgmissiooni teoseid, siis saame me siit ka siis tõlkija reflektsioone selle kohta, et millised mõtted ja tunded teda valdavad, kui ta tõlgib. Ja ütleme just seesama, siis tendents, et autor kuidagi kogu aeg sekkub kirjutusse, et ta kogu aeg esitab selle kohta küsimusi või et ta on ise oma elu seikadega seal kohal. Et see tendents on tõesti prantsuse kirjandusest praegu tugevalt olemas. Ja Anti Saar siis arvab selle kohta nii? Jah, see paatos on nii kuradi lausaline, et mulle ei meenu ühtegi, kellega ma tõlkija või toimetajana kokku oleks puutunud ja kes sellistest armetutest reflektsioonidest vabad oleksid. Pekpeedeeklodelluelbekpenna Kloovembak lahmides võiks diagnoosida, et see tendents on kuidagi katoliiklik aga just prantslaste juures paistab see minu arust eriti silma. Ja ma ei taha sugugi öelda, et nii-öelda auto reflektiivsuse metakirjanduslikus oleks pahe. Muidu peaksime vanastki salgama lihtsat mussi, ööd katsuge natukenegi kuulimalt. Pattaya galerii, Ahto Lotramoone rism. Kuidas nemad oskasid, kuidas naised oskavad, aga taim on, millele see probleem vähemalt osaliselt taandub. Küsimus on suuresti läbielamises tagantjärele refekteerimises. Ma usun neid, kes oma kirjutamise vaeva rõõmu ja joobumust kirjutades vahetult läbi elavad. Neid leidub ka praegu, kuid kahjuks ja arvatagi on nad kas väga raskesti tõlgitavad või ei huvitu keegi nende avaldamisest. Need, kes kirjutab, et valu, rõõmu, küündimatust, vaikust, mitte aga valust, rõõmust, küündimatusest, vaikusest. Ja nõnda jäävadki meile näinud teised tublid loo jutustajad, kes aeg-ajalt, kuid varem või hiljem ilmtingimata oma tähtsa töö iiveldama ajava haledusega kilbile tõstavad. No see kõlas täielik antireklaamina muidugi. Siin on tunda ja sellest tõlkija väikest väsimust nendest suurtest kirjutaja egodest. Aga see on tõesti see asi, et et mida hinnata kirjanduse puhul üldse. Ja, ja noh, nii ma arvan, et anti ja, ja mina ja veel paljud teised, et siiski, mida ma ootan sellelt romaanilt, on ikkagi mingisugune selline eripärane viis asjadele läheneda, mingisugune oma hääl ja mis kindlasti on väga palju kinni keeles ja selles, et kas keelega tööd ja kas tema otsingud käivad ka selles suunas. Ja ütleme nendel autoritel tõesti, kellel esikohal on see loo jutustamine lase keele ka töö jääb nagu siis tahaplaanile või ütleme, et see selline lähenemisnurk jääb tahaplaanile. No ja siis võib muutuda tõepoolest tegija monotoonseks. Eks see on vist üldse tänapäeva kirjanduse üks trend, et kirjandus on väga narratiivi poole kaldu ja keele peale nii väga ei mõelda. No tõsi on, sest eks seal teises äärmuse otsas ole uue romaaniga näiteks Prantsusmaal ka ära käidud kus siis püüti vabaneda narratiivist tegelasest ajalisusest kõigest ja siis lihtsalt lugejad kukkusid kärult ja enam noh, ühesõnaga see sealt enam edasi nagu ka ei olnud kusagile liikuda, vaid ütleme need anda jällegi niimoodi siis võib-olla sinna teise otsa tagasi liikunud. Aga õnneks ei ole ikka olnud ilmaasjata kõik need vahepeal tehtud nii-öelda otsingud ja, ja ohverdused, et on siiski autoreid, kellel on see oma hääl olemas ja õnneks neidki tõlgitakse eesti keelde. Näiteks siin kohe viimasest ajast kaks näidet, Pier missioon ja pisikesed elud, mille on ka tõlkinud Anti Saar, nagu juba juttu oli. Ja Piermisso on praegu elav autor teeris küllaltki hilja, ta oli 39 aastane ja seesama pisikesed elud ongi siis samade debüütromaan, millega ta kohe pälvis nii kriitikut, aga ka lugejate tähelepanu. Muidugi ei ole see kindlasti selline massikirjandus, nagu on siin Pekvidee või ka eelmisel aastal tõlgitud David Fuentinoss või ame linnud trump. Aga siiski peaemissioon on ka täiesti loetav, tore. Ja ütleme muidugi, sellest sellest nii-öelda sellest iseenese sissekirjutamisest ei ole temagi prii, sest et need kaheksa lugu, milles romaan koosneb kõik ikkagi keerlevad ühe isiku ümber, kelles hästi tugevalt võib ära tunda siis selle kirjutava autori, kes seda romaani parasjagu kirjutab, aga siis nende kaheksa loo kaudu, mis jutustavad inimestest, kes on kuidagi tema elus olnud olulisel kohal mõni ka näiteks enne tema sündi kuidagi siis nagu perekonna loo kaudu. Nende kaudu ta siiski annab mingisuguse palju avarama pildi inimeseks olemisest ja ja ütleme, sellest ajastust ja mingitest küsimustest. Ja muidugi on ikkagi väga võluv missioonikeel, et see selline tihe, tihe ja täpne ja nauditav Aga ma saan aru, et Piermissioon ei ole siis ainuke selline erand, kes keelega tegeleks, et neid autoreid on siiski veel, et kõik ei ole narratiivile kaotatud. Ja üks vahva autor on Emmanuel poova Indrek kohvi tõlkes ilmus minu sõbrad juba eelmisel kevadel ja Emmanuel puu teeb ka midagi üsna kummalistest, nimelt keelega. Ja tema kuidagi murran saab seda keelt. Ehk siis seda povi lauset lugedes on nagu vahetevahel selline tunne nagu lonkab see lause, midagi oleks nagu puudu. Aga see jälle tekitab mõnes mõttes selliseid tõkestuse lugemisel, mis on jällegi väga huvitav, sellepärast et tema lause on küll üsna lühike tegevus, ei ole kuidagipidi müstiline, jutustab ühe sellise Pariisi 20. sajandi alguse luuseri elust. Ka see igal juhul, see ei ole selline lobe lugemine siis nagu Vaideta ikkagi kogu aeg, nüüd on seal mingi siuksed lüngad seal tekstis, mida lugeja peab nagu ise täitma. Ja kindlasti huvitav, autor on kapascalgin ja keda on eesti keelde tõlgitud juba päris mitu teost. Ja Boscalginjaaril on ka võiks öelda noh, nii väga laias laastus kahte tüüpi teoseid. Ja ühed on sellised, mida ta ise kutsub traktaatideks. Ja need on ka pigem nagu sellised mõtisklevad meditatiivsed, fragmentaarsed ja samas kirjutab ka täiesti lugusid ja täiesti klassikalisi romaane. Ja mille näiteks on näiteks villamaal ja mis Sirje Keevallik tõlkis ära ja mis eelmisel aastal ilmus ja villamaal ja näiteks jutustab siis naise elust kes ühel hetkel saab kuidagi aru, et see elu, mida ta siiamaani elanud on jõudnud mingisse ummikusse mõnes mõttes. Ja ta otsustab, et ta ikkagi tahab sealt minna edasi, ta jätab oma sõbrad tere ja siis sõidab ühte ühele saarele ja siis loomulikult, eks oma minevikku võtab endaga kaasa. Aga kõigi selle nii-öelda sellise mõtiskluse ja selle küsimise kaudu. Siis ta ikkagi tõesti suudab selle nii-öelda muutuse oma elus teha ja vaatamata sellele, et nendele traagilistel asjadele, mis ta minevikus siis oli, keegi suudab nagu edasi minna ja mis on selles mõttes huvitav raamat, et kui sageli siis juhtub, et mees, autor Pascalgenjaa võtab peategelaseks naise ja tõesti kujutab teda vägagi usutavalt. Jah, väga mehed sellega üldiselt hakkama ei saa, enamasti on vastupidi. Jah, või et siis naine on mõni selline kõrvaltegelane ka ilma naiseta ka isana helbeke ei saa üheski romaanis ilma naiseta. Aga, aga noh, need naised on tal kuidagi sellised nagu niuksed barbinuku moodi üsna sarnased tegelased. Aga me oleme rääkinud päris palju väga kirjanduskeskset juttu oleme rääkinud stiilist ja vaatepunktist ja keelest samal ajal on Euroopas äärmiselt ärevad ajad ja prantsuse kirjandust on üldiselt ikka iseloomustanud ju ka selline aktiivne osalemine ühiskondlikus debatis. Kas kuidagi need teemad, mida me iga päev võime päevauudistest lugeda kajastuvad ka uuemas prantsuse kirjanduses? Selle koha pealt muidugi on ikka esirinnas Michel Valbek, kelle viimane romaan, alistumine mille tõlkimine mul on praegu pooleli ja võib-olla näiteks aasta lõpus võib-olla saab seda siis eesti keeles ka juba lugeda. Räägite tõesti praegusest olukorrast isegi siis natukene jälle tuleviku olukorrast nagu Elbekil kombeks, et siis 2022 ja romaani keskmes on islam ja ütleme, Prantsusmaa poliitiline olukord, mis jällegi on omadega ummikus, nagu seda ei ütle mitte ainult tualbek. Ja siis tema kujutab, et kuidas, kui ühesõnaga see ummik on nüüd ikka tõesti täielikult umbe jooksnud, et mis sellele siis võiks nüüd järgneda järgmistel presidendivalimistel. Näiteks on üks huvitav autor ka veel Mattiassena, kelle raamat varaste tänav on praegu Eli Allikul tõlkimisel ja ongi juba tegelikult tõlgitud, nii et ilmselt ka lähiajal ilmub. Ja vot Mattiassenaaga ka on tõesti need üks nendest võib öelda noorema põlve romaani kirjanikest, kes nagu asju kuidagi laiemalt vaatab. Tal on endal ara pysti taust, teda on ka elanud Lähis-Idas, ta tunneb tõesti sealset olukorda hästi. Ta teab islami usust nii mõndagi, ta oskab araabia keelt. Ja seesama varaste tänav räägib siis ühest maroko noormehest, kes põgeneb oma kodumaalt kesest ärevast olukorrast ja proovib siis Prantsusmaal elama hakata ja mulle see romaan meenutas Milla Saari raamatut eluala sees. Aga kui millal saarel siis tegevus toimub siis 20. sajandi esimeses pooles, siis noh, nüüd on olukord ikkagi väga palju muutunud. Võib öelda, et tegemist on omamoodi sellise arenguromaaniga et noormehe siis meheks sirgumine. Ja just nimelt on ta ikkagi hästi tugevalt siis nii-öelda ankrus selles praeguses prantsuse sotsiaalpoliitilises majanduslikus olukorras. Ja samas paar on tõesti, temal on see jutustamise talent jällegi ikkagi see töökeelega ka täiesti tehtud mis seletab ka võib-olla, et näiteks erinevalt peaemissioonist ja Pascalgnjaarist on temaga inglisekeelses maailmas ja inglisekeelsete tõlgete kaudu saavutanud aga suure populaarsuse. Isegi ta võib olla enne, saavutas populaarsuse nii-öelda inglisekeelses maailmas, kui tuli selline suurem tunnustus Prantsusmaal ja näiteks tema puhul ka jällegi jälle ja autori tunnus, et Ta on kirjutanud need päris juba mitu raamatut ja need on siiski väga erinevad kõik, et ei ole ikkagi selline tunne, et sa loed lihtsalt mitte uut raamatut, vaid sa loed näiteks Pekvideed. Nii et seega ootab mitte ainult prantsuse, vaid ka eesti lugejaid ees siin päris põnevaid raamatuid. Ma küsin sinult lõpetuseks veel ka ühe küsimuse. Nüüdseks juba küll läbi saanud frankofoonia kuu kohta, et kuidas siis üldised frankofoonia kirjandus elab, et ka eesti keelde tõlgitud teistegi maade prantsuskeelset kirjandust ja ma ei tea, kas sellel on veel lisa oodata. Lähiajal. Nimetus ronka foon kirjandus on muidugi väga selle Prantsusmaakeskne, et seda ma arvan, et šveitsi autorid leiavad, et nad kirjutavad Šveitsi prantsuskeelset kirjandust ja belgia autorid leiavad, et nad kirjutatud belgia kirjandust, aga see frankofoonia mõiste on juba natukene selline, noh, ütleme selline koloniaalminevikku maiguline, et see siis tõesti hõlmab kõiki maid, kus räägitakse prantsuse keelt, mis sageli on endised kolooniad, need muidugi mitte Šveits, Belgia, aga ütleme, et seal Aafrikas ja ja siis nendel saartel. Ja seda kirjandust eesti keelde on tõlgitud üsna vähe. Võib-olla sellepärast, et prantsuse keelest noh, vähemalt minu isikliku mätta otsast üldse tõlgitakse küllaltki vähe. Et ütleme, sellised mõned tõsiseltvõetavad romaanid pluss ma ei tea, 10 meelelahutuslikku teost ei ole nagu sugugi palju ja siis mõni ime, et sinna sisse ei mahu, siis nii-öelda veel väljastada Prantsusmaalt tulevaid autoreid. Hetkel üsna varsti peaks ilmuma Milan Kundera viimane romaan, see on küll sekeldusi pisikene novellimõõtu asi mille ma tõlkisin varraku kirjastusele. Ja tühisuse pidu on Pealkiri. Aga kellele meeldib Kund ära siis siis nendele selline hea uudis. Siis Amelinud toom, keda on tõlgitud päris palju ja nüüd siin ka hiljuti helge nostalgia. Tõlkis Pille Kruus on Belgia autor, aga temaga avaldab Prantsusmaal ja elab suurem osa ajast Pariisis, nii et noh, ühesõnaga belgia kirjanikuks olemine on ka juba selline küsimärgiga. Tegelikult kehtib sama ajuga Milan kondera kohta, kes elab aastakümneid Prantsusmaale, kirjutabki kohe prantsuse keeles. Üks huvitav autor Kebekist on sussi ja ka tema romaan on mul juba ära tõlgitud. Ja loodetavasti Draakon ja Kuu annab selle varsti välja. Pealkiri on väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke. Ja see on nüüd tõesti, ma ei tea, kas võib öelda, et see on kuidagi pekikirjandusele iseloomulik, aga võib-olla isegi natukene on nii palju, kui ma seda kirjandust lugenud olen. Et vot see nüüd erineb küll tõesti kardinaalselt sellest Prantsusmaal kirjutatud prantsuse kirjandusest, et vot seal on tõesti mingisugune niisugune väikene fantastika element, seal on mingisugused jube sügavad. Sellised ma ütleks, inimhinge mustad allhoovused. Ja see lugu on ise ka päris pöörane ja mulle, kui ma seda esimest korda lugesin, ta meeldiski just sellepärast, et ta oli ikkagi natukene hullumeelne. Aga neid oli ju head uudised vaatamata sinu kurvameelsusele vähe tõlgitakse, et minu meelest ei ole ka alati oluline, kui palju, peaasi, et tõesti selliseid huvitavaid ja soovitavalt siiski hullumeelseid asju tõlgitaks. Nii et Triinu Tamm, ma tänan sind selle vestluse eest, aga meil on jäänud veel kuulata üks muusikapala, mille samuti sina valisid ja selleks on siis prantsuse laulja Rafaaell. Oskad sa midagi tema kohta öelda ka? Nagu kõik teavad, siis Prantsusmaal selline muusikaliit nagu šasso on olnud ikka au sees. Ja ka pall võiks siis olla selline tänapäeva šansoone laulja, ütleme sellises varases keskeas noormees laulab nii prantsuse kui inglise keeles, mis on ka ilmselt tomaatiline. Samamoodi nagu näiteks prantsuse eurolugu, mida vist oli Eurovisiooni lugu, mida oli alguses mõte lasta, aga mida me otsustasime siis mitte mängida, mis on samamoodi, sega prantsuse, inglise keeles. Aga see soomlambelli laul on prantsuse keeles ütleme tõesti, jätkab siis sellist prantsuse šansoone traditsiooni. No väga tore, kui sina kuulad seda šansoone, siis on tore, minu meelest oli see lihtsalt üks selline täitsa tore tümakas. Sellega lõpeb järjekordne kirjandussaade loetud ja kirjutatud. Mina olen Peeter Helme, vestlesin tõlkija Triinu Tammega ja oleme taas eetris nädala pärast.