Pühapäeva hommik vikerraadios tervitab Sten Teppan ja täna räägime elude päästmisest ja elude päästjatest. Häirekeskuse peadirektor Janek laev, tere hommikust. Tere hommikust. Janek, sa jõudsid üsna hiljuti koju tagasi Prahast, kus toimus pidulik sündmus. Eesti häirekeskus sai Euroopa üks, üks kaks auhinna. Ma soovin kõigepealt õnne, aga küsin siia juurde, Janek, mis aukirja või diplomi peal, kui niisugune kaasa anti. Täpselt kirjas on, ehk mille eest Eesti häirekeskusele tunnustus tuli. Tänan tunnustus on ikkagi, märkas, et tunnustati läbi teiste inimeste silmade ja ja me oleme ju pikki aastaid. Alates 2012 aastast oleme teinud ümberkorraldust Eestis kus me kahe senise hädaabinumbri asemel jätkame hädaabinumbriga üks kaks. See on olnud väga mahukas, keeruline töö. Nüüd õnneks märgati ja lava peale torgati. Tuli väike tänu kõnegi, seal on inimestel rääkida, et mis me teinud oleme, miks me seda tegime. Hea tunne on, mis seal peal seisab, on, on kategooria nimetus, mille eest, milles anti silmapaistev ümberkorraldus hädaabi valdkonnas. Kenasti seisab seal peal Estonia väga väärikas asi ja ma isiklikult olen väga uhke ja rahul. Mu meeskond on uhke ja rahul ja ma arvan, et meie partnereid niisamuti. Võhikuna ja kõrvalt vaadates tundub tegelikult kahelt numbrilt ühele üleminek üsna väike samm, vabandan selle selle eest, aga, ja need ja nagu sa ütlesid, selle taga on aastaid töid ja mitte vähe töid. Kui sa püüad selle mõnesse lausesse sisse panna ja selgitada, mitte väga pikalt, et mis selle asja siis nii mahukaks muudab, kas küsimus on lihtsalt tehnilistes lahendustes või, või midagi muud sinna juurde, et, et see kõik niimoodi läinud. Väga õige, esmapilgul see tõepoolest nii tundub, et ennem oli kaks, need on üks. Tõmbame piltlikult öeldes ühe juhtme seinast välja ja ongi hästi piltlikult niimoodi jah. Aga kui me vaatame seda tööd või eriala, eks, millega me tegeleme siis igal sõnal on kaal ja igal sõna igal juhul vool on tagajärg. Ja kui me räägime suhtlemisest inimesega, kes on teisel pool toru kriisis siis loevad sekundid. Ei ole väga lihtne ümber korraldada niimoodi, et homme hakkame teistmoodi tööle. Milleks selleks siiski neli aastat ja tulime koguma, meeskond tuli ümber koolitada, meile liitus või politseivaldkond. Ja inimesed pidid omandama need teadmised, kuidas siis politseikõnedega ümber käia. Nii et täna meie inimene, kes kõnet võtab vot nii päästeküsimustega kui kiirabiküsimustega, kui ka politseiküsimustega, et Euroopas. Ma vaatan, ei ole, väga, tabab tavapärane praktika. Keeruline oli ja sa pead ümber korraldama asja, mis sul peab 24, seitse kogu aeg töös olema. Ei saa korrakski juhet välja tõmmata niimoodi, et keegi, keegi jääb liini lootele või või, või kui seal valida üks-üks-kaks, siis kostab tutvutud, eks. Ja kui valdkond on niisugune, kus tähendust kandvad sõnad on häda ja kiire, siis see tähendab selg vastu seina olemist mis annab konteksti. Eks mulle janek tundub, et vahel, kui inimestele pannakse ülesandeid juurde ja, ja mõnes mõttes nende tegevusala justkui hajub või ülesannet, et see spekter muutub laiemaks, siis käib kaasas asjaga oht. Et kui sa oled kitsa ala spetsialist, tegeleb näiteks kiirabi väljakutsetega, sa saad väga hästi hakkama. Aga kui sinna pannakse juurde teine ja kolmas asi, siis võib-olla nendel muudel uutel valdkondadel on raske saavutada samasugust pädevust, samal ajal kui see esimene, milles sa hea oled, Ta kannatab, sest sul tuleb rohkemate asjadega tegeleda. Kas küsimus on nende inimeste puhul lahenenud, on see üldse probleem olnud, mõtlen siis neid, kes kõnedele vastavad, kes istuvad reaalselt tööpõllul. Me oleme selle peale mõelnud ja see on tõesti nii, et mida kitsamalt sa oled spetsialiseerunud, seda sügavamad on su sisulised teadmised. Aga meie eriala ma lähen just teinud nõndaviisi, et et me ei lähe telefoni teel asetama inimesele helistamise hetkel diagnoosi. Et lihtsalt puht füüsiliselt telefoni teel on niukene kompsikum sadema. Ega me seda kurilast tänaval ikkagi ei näe, kes ta täpselt on, eks ju. Ja tulekahju puhul täpselt niisamuti või plahvatuse puhul, et sa seda keskkonda ja seda ümbritsevat väga selgelt telefonitehnika ei hooma. Et olgugi oleks näiteks tippspetsialist mingis tippvaldkonnas või nendele ette kujutada, aga siiski ma täpselt ei tea, mis, mis asjaolud ühes või teises kohas parasjagu sellel kõnehetkel esinevad. Seetõttu me oleme oma eriala üles ehitanud väga kindlatele reeglitele väga kindlatele printsiipidele, kus me arvan, et eksimus on minimaalne, võimalik. Kõige paremini roomab sündmust, selle asjaolusid, selle reaalset ohtu hetkel ja mõne hetke pärast hiljem see inimene, kes füüsiliselt sinna kohale läheb, seda füüsiliselt näed seal päästja seal politseinike ja kiirabitöötaja. Et selles mõttes meil on väga selged piirid, kuidas me oma tööd teeme. Üks ja ühine hädaabi number üks, üks kaks Janek on olnud töös nüüd aasta ja kaks kuudeks. Millised on põhilised erinevused vana süsteemiga, mida tunnetavad ühelt poolt hädasolijad ja teiselt poolt need inimesed, kes abi pakuvad? Mis need põhilised tunnetatavad erinevused on? Kui ma hakkan nagu vaatama seda kõige tähtsamat kliendi läbi inimeste silmade siis kõige suurem erinevus on see, et sa ei pea hakkama kriisihetkel mõtlema lisaks oma oma oma eksistentsiaalsete probleemile, mis sul parasjagu on. Kuhu sa pead helistama, sa ei pea seda mõttetegevust enam tegema. Ja minu arust on see väga tähtis muutus. Kui ma kuulasin ettekandeid, mis viimasel konverentsil olid, siis rääkisid inimesed, kes olid kriisikoldes nii, nii Pariisis kui ka Brüsselis. Pean silmas hiljutisi veretöid, siis esimene reaktsioon, esimene emotsioon sellel vahetul inimesel oli muideks nad jälle need siiamaani unustanud, et see oli kohe inimeste silmadest näha, et seal läbielatu nii terav. Siis esimene emotsioon oli, et heida pikali, proovi päästa oma elu seal esimene niisugune reaktsioon, eks, kui sa kuuled tulistamist, plahvatust. Teine emotsioon, mis tuli inimeselt vahetu, mis on see number, kuhu ma pean helistama? Prantsusmaal ja Belgias on, on mitu erinevat numbrit, politsei jaoks on oma kirjade jaoks oma ja on ka üks, üks, kaks, aga see üks, üks kahe ütleme selline kasutamise intensiivsus ei ole veel, ei ole veel nii kõrgel tasemel, et ilmselt esimesena meenuks kasutatakse vanu numbreid päris palju. Ja, ja see oli minu jaoks nagu väga selge sõnum, et mis on inimese jaoks täht tähendab teadma, kuhu tema oma kõne teeb. Mis numbril ta siis oma märguande annab, et teema aga hakatakse, tegeleb tema elu, tullakse päästma. Kas Eesti inimesed teavad, kuhu see kõne tuleb võtta, ma mõtlen seda, et et häirekeskus võib panna ju oma reklaami sellest, et nüüd on meil ainult üks number üks üks kaks igale poole tänavale televisiooni, raadios, ajalehte, alati on need inimesed, kes elavad väljaspool info välja. Ma ei kujuta ette, kuidas küll reaalselt saab nii olla, aga alati neid on. Kes pole kuulnud mitte midagi. Kui hästi selles mõttes üks, üks, kahega aasta ja natukese rohkema aja jooksul läinud. Eestis on päris hästi, võtan seda viimast mõõtus, aega, üksust nullilt üleminek üks kahe läheks politsei vaates siis täna veel aasta aega hiljem kuskil 10 protsenti helistajatest kasutab vanad numbrid see muutus lastaga päris suur olnud. Ja nüüd me siis üritame kätte saada need ülejäänud 10 protsenti, kellele see teadmine on, see uus kogemus ei ole veel jõudnud. Et sellega võib-olla natukene aega üks nulli seetõttu sulgema kiiresti ei kipu, sest et me tahame kontakti saada inimestega, kes abi vajavad. Ja teadupärast harjumustele on tõesti suur jõud. Aga Eestis on siiski hästi, et teadlikkus üksus kajastan kõrge. Mil moel ja kas üldse häirekeskuses töötavate inimeste ja selle teenuse pädevust või toimimist kontrollitakse, kas teil on mingid sisemised protseduurid, kuidas seda korraldatakse ka sinna hulka võib kuuluda näiteks nõndanimetatud kontrollkõnesid, et muu helistajate voo sees saabub testkõne näiteks, et proovile panna süsteem, kuidas asjad toimivad või see, see on juba liigne ajaraiskamine. Kuidas see käib? Selliseid kontrollkõnesid ma ise ei tee, aga meil on olemas selline meeskond küll majas, kus ilmselt pidevalt vaatab meie endi poolt tehtud sooritusi et vaadatakse ühe inimese kogu vahetuse pikkuseid toiminguid kõne saabumise hetkest kuni selleni, kui abijõudude hakkasid välja saatma. Et selline metoodika on meil täiesti reaalne, täiesti olemas. Ja selle me mõtlesime ise välja üsna pikki aastaid tagasi. Ja see toimib, ehk siis ma leian, et igas igas organisatsioonis peab olema mingisugune sisekontrolli või kvaliteedi hindamise süsteem või metoodika. Teisest küljest meil on ju üks miljon ja peale kontakt inimestega aastas, meil antakse ka üsna head ja pidevat tagasisidet, kui, kui kliendile midagi meeldib või kliendile midagi ei meeldi. Et varasemalt seda, mis ei meeldi, tuli sagedamini, meil oli kuskil 60 peale natukene kaebust või pretensiooni või hinnangut aastas inimese enda poolt. Tänaseks pretensioonide hulk on kahanenud kuskil seitsmeteistkümneni aastas, selle aasta seisan, ma vaatan, et praeguseni selliseid tõsiseid tõsiseid pretensioone, mõni üksik ja noh, neid on aluseks meile midagi, kuidas me vaatame oma sisemist süsteemi ja selle toimimist. Ja kindlasti annavad kolmandast küljest tagasisidet ka meie enda partnereid, kellel, kes lähevad sinna sündmuskohale ja ütlevad, et see ei olnud päris nii, nagu, nagu nad väljasõidu hetkel selle teate vei käest said. Aga Itaalia oma selgitused ja omad põhjused. Kui me saime teate selle kohta, et näiteks auto tee äärde pargitud ja ka inimene sees neid magavat siis on mõnel inimesel tekkinud ka kahtlus selle kohta, et äkki on tal mingi terviserike. Kuidas käitun, on, peame ikkagi kontrollima ja on olnud selliseid juhuseid, eks. Teine näide on siis ma võin tuua loojumas päikesest inimene näeb, et reaalselt on kuma reaalselt võib-olla tema hinnangul tulekahju oht. Kuidas me käitume, ehk siis jällegi tuleb saata sinna keegi kontrollima, et kas päriselt nii ei ole. Ja sündmuskohale sõites selgub, et plekk-katuselt peegeldub lohepaik. Väga reaalsed juhtumid on, või? Lamab näiteks maas ja jällegi seda võid anda hinnangu sellele, et inimene lihtsalt on väsinud, puhkab hetkel. Või on siis alkoholi liigtarbinud inimene, eks, aga võib olla ka täiesti vabalt, et on täis elujõus inimene, aga teda ongi terviserike, terviserike tabanud ja ja sellised nagu risk endale telefoni teel võtta. Ei mingil juhul ei taha, et me tahame igat juhtumit kontrollida ja, ja on olnud tõsiseid lugusid, kus meil tulebki see inimene elustamise teel pääst. On olnud ka teistsuguseid, et kus on tegemist Pukkava meie riiki külastava turisti ka näiteks. Või siis ongi inimene, kes on mingi uimaseks Ma ei eeldagi, Janek, sa saatsin praegu üldistava diagnoosi eesti helistajatele panna aga väikese kommentaari juurde siiski sest mulje, mis mul tekkinud on, tundub olevat natukene segane, näiteks see hiljutine Tartu juhtum, kus pereisa sai mitte millegi eest kõvasti peksa. Samas näiteks ma mäletan, kui oli siinsamas Stockmanni lähedal Tartu maanteel see raske õnnetus, kus inimesed neid oli, kohe palju jäid auto alla, eks ja kus häirekeskusesse tuli sadakond kõnet visteks tohutu arv, võttes arvesse, et see oli, kas nädalavahetuseks hommikut on midagi, eks. Et need signaalid on täiesti erinevate seal, Tartu sündmuse puhul oli vist üks või kaks helistajat väga vähe. Et kas inimesed Eestis ala reageerivad, reageerivad, üle reageerivad, on, on sul mingi pilt, tunnetus, endal kogemuse põhjal? Ma ütleks täiesti rahulikult selle, et Angel tunnetus, et see reaktsioon on ja see on minu arust reaktsioon ikkagi küllaltki adekvaatne, et helistamist hulga ja mahu järgi vaadates mul ei ole selleks kahtlust sündmuse mõju pealtnägijatele või selline nagu kriisitunnetus või, või mingi selline asi mõjutab seda inimeste helistamist hulka, kui me vaatame seda, seda liiklusõnnetuste ja kus käituks korralikult pauk, nii nagu avarii puhul käibeks see võrdub natukene trump kergesite pommiplahvatusega. Kuuljate hulk, nägijate hulk ja dramaatika, mis seal ümber oli, et see, see ilmselt oli nii tugev ärritaja, et panin kõik inimesed helistame, korraldaks tullestel tartu loo juurde, et, et seda tänavavägivalda Eestis ju on, eks seda salata ei saa. Ei kõneta inimesi sel määral, et nad peaks nüüd kõik telefoni haarama, et võib-olla see igapäevane kontakt sellega märksa reaalsem. Seetõttu ma arvan, pigem on see teemalt, kui on ikkagi pommi plahvatuses, on nii niivõrd erakordne või suur pauk niimoodi erakordne, et see tekitab kohe reaktsiooni eelistamisele. Aga mingisugune lamaja või, või siis tänavakakluse, see ei ole nii tugev ärritaja veel, et ta peaks nüüd kõike helistama panema. Ma arvan, et see on pigem selles kategooriasse teemant. No võttes arvesse Janek, et sa oled just auhinnatseremoonialt tulnud ja Eesti häirekeskus on tunnustuse saanud ja ilmselgelt on süsteem astunud sammu edasi ja, ja see kõik peaks olema lihtsam, lollikindlam, toimivam ja nii edasi. Aga kogu hädaabisüsteem koosneb tegelikult mitmetest lülidest. Esimene osa sellest on kõnehäirekeskusesse ja siis hakkavad asjad juhtuma. Ja kui me loeme igapäevaselt uudiseid sellest, et meil on päästjaid vähe ja kiirabis on inimeste puudus, Eestist minnakse ära, masinaid ei jätku siia ja sinna siis mis hinnangu me saame süsteemile tervikuna anda, et kas kuidagi paigast ära ei, ei nihku häirekeskus toimib tavaliselt seal on tehniliselt kõik väga hästi arenenud inimesed teavad, mida nad teevad, annavad endast parima kõnet, võetakse ruttu vastu ja siis väljakutse antakse edasi. Ja siis inimesed kurdavad, et kiirabi jõuab Tallinna külje alla 40 minutiga. Ja eks ta, eks ta nii on, et süsteem on tõesti tervik ja, ja see on nii tugev, kui on koguketni, sõltub ühest lülisteks päeva lõpuks. Ja inimesed on kõige tähtsam, et ta saab riigiga kiiresti kontakti, millest me ennem rääkisime, see on ääretult oluline. Emotsionaalse julgeoleku seisukohalt on esmatähtis. Aga teisest küljest tal on sama tähtis, et tema juurde siis ka füüsiliselt keegi päriselt ka jõuab. Oota. Kas sa natukene tuju ära ei võta, ma mõtlen teie omalt poolt pingutate ja arenete ja annate maksimumi, aga siis järgmine või järgmised lülid ei tule järele. Ma ei tea, ma ei tahaks nii-nii resoluutne vast isegi olla, et kui ma võtan nagu inimese seisukohalt, siis on hästi tähtis, et nagu ma ütlesin, tema juurde jõutakse. Teisest küljest. Ma olen seda meelt, et ka ametit ise pingutavad selle nimel, et vastutus on meil olemas ja et see abi kuskil päris nagu kuskile ära ei kao. Mina arvan, et see nii traagiline täna ei tundu. Mis võib-olla küsimus siin on, on ennekõike nendes tipptundides ja nendesse tippkoormus hetkedes? Need on ju kõigile täpselt teada. Toon suvalise näite praegult lähenevast perioodist. Rohi kuivab ära, siis hakkavad need massilised kulupõlengut pihta ja ilmselgelt nendel hetkedel päästeressurss, mis ja kätte saada meil on, on väga selges pinges. Neid kulupõlengud on palju, nad on erinevates kohtades, meeskonnad liiguvad hästi sagedaste ringi ja, ja siis, kui sinna satub mingisugune seal on mingi tõsine juhtum, kus päästemeeskondade hulka peaks olema ühes kohas väga kõrge. Vot siis nende kokku järgmine läheb aega. Et ma tajun ja tunnetan tippkoormuste probleeme tegema. Või võtame näiteks teisest valdkonnast näite. Äsja läbinud mässanud möödunud gripihooaeg kus väljakutsete hulk, mis läheks kiirabile, oli erakordselt kõrge Eestis kuskil 900 ja peale väljakutset päevas kiirabidele. Alati see probleem, et kohati kipub seda ressurssi nagu napiks jääma, et siis me peame mingit kutset katkestama, panema inimeste ootele, mis on jälle taaskord ebameeldiv ja teenindama vahepeal need kiiremaid kaasused, kus on nagu see risk ja ohutegur kõrge. Eks inimese elu tervishoiu vahetult ohus ootama jääb, ilmselgelt on ebamugav. Teisest küljest ma realist, et kui minna seda teed, et paneme selle abi andjanud igasse tänavasse või igale ristmikule, nähes, et see on meie jaoks ilmselgelt võimatu. Noh, see on kulujulgeolek, on kulujulgeolek, tuluvad. Tõsi on Janek, missugune on häirekeskuses töötava inimese töönädal, missugused koormused seal on ja, ja kui suur väljakutse on nende inimeste töö, kes kõnedele vastavad. Vestluste töö, ma arvan, ei ole üldse lihtne, sa tahvate näitan mingisugusest valdkonnast, võtame päästesteks, tuled hommikul tööle, lähed oma üksusesse ja sa ei pruugi selle ühe päeva jooksul midagi erakordset ajudega tunnetada, sul ei ole, võib-olla see läheb mingisugust sil, meelde jäävad väljakutsed. Aga teinekord on jälle selline, mis jääb kogu eluks meelde. Hukkunud inimese jaoks on see emotsionaalselt ei ole väga lihtne taluda. Kiirabis täpselt sama moodi, et kui sa ikkagi näed verd, surevad inimesed oma käte vahel liiklusõnnetuse täitsa tavaline näide minu endagi käte vahel inimesi surnud küll ja küll, et see on meenutus kogu eluks. Politseinikud, et kes tegelevad korrakaitseliste tegevustega, eks nendel on täpipealt samasugune, seal paned oma eluiga päev, sisuliselt paned riski. Sa kunagi ei tea, milline sinu elusaatus saab olema. Saate viga, see viga võib sinuga käia elu lõpuni kaasas. Jah, neil inimestel on kahju kodust, perekonnad ja lapsed ja ongi niimoodi, et keegi on kellelegi pereliige ja elu paratamatu osa ka nendele inimestele, ma usun, see töö meeldib siis eriala valitud ja ja ta on niivõrd põnev adrenaliini pakkujalt. Näiteks tulles enda juurdegi, et tulin süsteemi üheksakümnendatel kui Eesti taasiseseisvus ja julgeolekuasutustele siseturvalisusasutustele pandi alus. Ja olen siiamaani siin, sest mulle see meeldib ja ma saan teha midagi sellist, mida mulle pakub. Ma olen õnneks suutnud paarikümne aasta jooksul teha nagu, nagu nagu äsja saadud auhind seda nagu tunnistada. Tulles tagasi küsimuse juures häirekeskuse inimeste juurde, siis võib-olla need inimesed, kes ei teha päris hästi meie tööd, meie spetsiifikat ei taju ega tunneta seda. Seda töö, keerukusastet kui telefon heliseb seal, mitte kunagi ei tea, milline traagika seal taga seisneb. Võib-olla seisneb midagi, võib-olla mõni inimene kurdab lihtsalt, et valitsus ei ole adekvaatne või, või, või peaks kuhugi veel midagi tegema, eks, et aga aga võib-olla on sellel reaalne elu ja surm, võib-olla seal on laps. Ja see on keerukas, päris keerukas. Nii et iga telefoni taga inimese end pinge, päästekorraldaja, kas selle kõnega tegelema hakkab? Tema lähed ka pingesse? Ikka läheb selle emotsiooniga ju elab sellesse sisse. Ta võtab teatud asju nagu omaks ei ole. Võtke telefoni ja võtke siis, kui ta viriseb. See on päris päris keerukas. Kaua ta jaksab ühes vahetuses olla? Meil kunagi olid, vahetused olid 24 24 tundi, aga me lõpetasime selle ära, sest et kui sa töötad kogu aeg seal, noh, inimesed teevad erinevatel päevadel erinevale hulga kõnesid, võib-olla seal 100, võib-olla paarsada. Ja kujutame ette, et sa kuulad ära 100 inimese mure. Sa tegeled selle 100 100 inimese probleemiga? Käed vajuvad rippu küll, seetõttu meil vahetus 12 tundi. On kindlasti näiteid, kus mõni inimene töötab, meil vähem isegi teeb näiteks kaheksat tundi või mingit muud pikkust, et me oleme üritanud ka inimestele vastu tulla ja neid vahetuste pikkusi nagu sättida, sa ikkagi hakkab ajudele, mis seal salata, kujutan selles mõttes olukorda ikka väga hästi etta hakkab ajudele. Täiesti nõus, meil on olnud ka enda meeskonnas ikkagi traagilisi lugusid, et kui lõpetav vahetus minema koju, siis juhtus Ida-Virumaal jõhvis hakkas minema koju ja liikluses juhtus selle vahetus inimestega liiklusõnnetusi. Ja see vahetus, kes alustas, sai sellest aru, sest kõne tuli ju neile. Ja kui nad said robot nende enda kolleegidega juhtunud traagika, siis tuli, mul on ikkagi see vahetus välja vahetada. Et nad ei olnud töövõimelised ja vahetasid nalja. Niukseid asju tuleb ette, kui näiteks juhtub mingisugune selline kaasus tulema selle tirinal tagant, nii nagu ma ütlesin, siis sotid võtame lihtsa asja, inimene on otsustanud, et tema siin elus enam ei jätka. Tema tahab kuskile mujale üheksa. Siis päästekorraldaja, kas temaga tegelema hakkab, ta peab suutma kuidagi pugeda selle helistaja hinge sel määral, et inimene otsustab telefoni teel ringi. Ja vot see ei ole sugugi lihtne. Ja pahatihti on tegemist ju verinoorte inimestega. Siin hiljuti hiljuti oli ka ühes väärikas telesaatesse lugu, kus noormees raudteel otsustas oma eluga hüvasti jätta ja tema õnnestus päästa, alati see nii ei lähe. Toon näite ka teisest äärmusest, et meil helistas või noh, ütles, et otsustan teha endaga lõpparve, aga ta tegi seda nii konkreetselt nii kiiresti ja ta katkestas selle kõneminuti pärast. Kujutage ette, minuti pärast tuli kõne rongi olnud ja salongi juht teatas, et ja ongi nii, et ka selliseid lugusid ja vot need lähevad inimestele kui väga-väga hinge, sest ta ei jõua reageerida. Minutiga ei jõua mitte midagi ükski abi. Ükski abi andja jõuame minutiga, mitte kuhugi. Vot vot need on need lood, mis inimesed kannavad endaga nagu pikalt, kas. Mu teada kõik kõned salvestatakse, mis häirekeskusesse tulevad, mis põhjusel neid hiljem üle kuulatakse, mis võib-olla tarvidus, et, et see kõne uuesti välja võetakse. Need on needsamad põhjused, millest me ennem sisekontrolli kontekstis rääkisime. Et me üritame oma oma töömetoodika niimoodi üles ehitada, et, et meil on kõik tegevused on taasesitatavas vormis. Et taastada hilisemalt see asjaolude sündmuse käik. Milline teabe laekus, mis meie inimene selle peale tegi, milliseid otsuseid langetati, keda appi saadeti, et peab olema väga selgelt kõik enda jaoks, et kellaajast hiljem ja tehakse meil nagu päringuid selle kohta, et kui on mingeid kindlustusjuhtumeid või, või, või kohtulik menetlus käimas siis on need faktilised asjaolud äärmiselt tähtis. See on see põhjus, miks me neid salvestusi, mis ainult kõnesid salvestama ja miks me neid hoiame. See on vikerraadio jutusaade, mina olen Sten Teppan ja seekordne külaline on Janek laev. Häirekeskuse peadirektor. Häirekeskus sai hiljuti Prahas toimunud pidulikul sündmusel kätte tunnustuse selle eest, et süsteemist päästesüsteemis, häiresüsteemis Eestis on olulisi muutusi läbi viidud õnnestunult seejuures ja, ja me räägime siis üleminekust ühele ja ainsale hädaabinumbrile, mis on üks, üks kaks. Räägime natukene, Janek, sinu isikust ka, mis kandi mees sa oled üldse? Ma olen põline Harjumaa mees, et põhilise osa oma noorpõlvest veetnud sellises väikeses väikeses armsas linnakeses nagu Keila ja, ja nüüd viimased 10 15 aastat. Elan juba Keilast väljas. Laulasmaa kandis. Nagu sa mainisid eespool, siis 90.-te algusest oled sa olnud nii-öelda süsteemis sees ehk aktiivselt tegev päästevaldkonnas sealhulgas kõik millest, kas Kodukoht, Keila on selles kuidagi süüdi, need inimesed sinu ümber on süüdi või tuleneb see? Ma ei tea, mõnedel inimestel on kõrgendatud missioonitunne ja kuidagi mõeldakse teiste inimeste peale võib-olla hoolivamalt, kui, kui keskmiselt seda tehakse. Ühesõnaga, pidi olema põhjus, miks sa haarasid kunagi kiivri, tuletõrje vooliku, sa alustasid ju lihtsa päästjana, eks. Alustasin päästjana. Ja eks neid põhjuseid tulebki nüüd otsida kõikidest nendest komponentidest, mis välja tõid. Ja ümbritsevatest inimestest näiteks, et kunagi oma vaikses kodulinnast, kus päästemeeskond võib päästa Mondo päästeüksus tol ajal loodi. Ja kui midagi luuakse, siis on vaja sinna inimesi ja mul juhtus olema üks peretuttav, kes kes siis sellise pakkumise tegi, kuna kiiresti oli inimesi mehi vaja. Siis otsustasingi, et tundub, päris põnev. Mitte midagi sellest ei teadnud. Tol ajal ei olnud ju mingisuguseid ilmselt välja, nagu täna on. Varustus oli selline, millest rääkima hakkan. Aga näed tagantjärgi. Ma annan ikka, vägi on omast arust teinud hea valiku ja ma olen selle valikuga rahul, et ma ei ole pidanud kahetsema kõigele elus raskeid hetki olnud, aga kellel neid ei oleks. Ja nii saigi saanud, sai alguse kunagi minu esimene tunnetus elukutsest, mida ma võiks teha hoopis hoopistükkis presidendi turvaeskort. Turvameeskond viitab ka mingisuguse sellise turva turvasüsteemi tööle, eks. Aga näed, sattus, läks nii ja ma arvan, et hästi läks. Hakkasin siis tööle minu esimene tööga minnes Ülle kell kaheksa, nii nagu päästes kombeks, paljudes muudes kohtades ka kindlasti. Panin selga oma kõige uhkemad riided. Väärikas päev ikkagi ja kaugelt tulnud minna oma kodulinn, eks vaatasin uinuvad Keilatel. Ja tol hetkel ma ainult ei tea, miks ma sinna lähen. Ja kujutage ette, esimene hetk, mis sisse astudes mind tabas, olid häiresireenid. Mitte midagi süsteemist, teadis mitte midagi, mingit koolitust saades varustuse nii ei jõudnudki. Sest et esimene samm Kundas olid sireenid ja ma teadsin, et ma tulin tööle. Keegi hüüdis nüüd autosse, ma hüppasin autosse ja esimene tulekahju oli käes. Minu esimesed tuleristsed olid käes, nendele õudsad, õudsad ja mäletan väga selgelt tegemist tuliselt kummikummiehitusjäätmete mingi põlenguga majas see, see ehitusjärgus maja. Ja kujutage ette, millist tahma ja mürgist mürgiseid produkte eritab üks üks põleng, mis põletab kummi ja plastmassi kohtu hingamisaparaadid, mida, mis tänane elementaarne, sel ajal ei olnud välja, ma tulin sealt teisterminaga, inimene, et mulle silmavalged välkusid ja valged hambad, eks. Ja minu uhketest riietest, millega ma sellel pidulikul päeval läksin, polnud mitte midagi järgi. Seal oli selline naljakas lugu, et aga tol hetkel minu jaoks on niukene. Ohoo, nii ongi. See oli see, mida sa ootasid või vastupidi, tuli nagu ämber külma vett. Kaela on seal ikka see teine variant, et ikka ikka täiesti külma veetäiest korralik pangen. Aga, aga ma sain sealt kuidagi üle ja kuidagi ei lasknud ennast häirida sellest, et et see nüüd niimoodi kukkus, et siis ma sain oma varustuse kätte, mis tol ajal olid nõukogude armee pärand üks või presendistilised. Äärmiselt ebamugavad riided, mingisugused plastmassist kärakat, kiivri mingisuguseid, ma ei mäleta, kas ma kindel olid või ei olnud, no seda ei suuda meenutada, kirsansonideks kirsad jalga, nendega pidid seal seal jooksma ja väga niisugune arhailine. Aga näed. Mul tuleb päästjatega seoses meelde üks moment või killukene lapsepõlvest, selli seal kusagil kaheksakümnendatel ühes pisikeses maakohas. Küllap see oli tegelikult ajastule mõeldes tavaline kõikjal Nõukogude Eestis kus peeti päästjate või tuletõrjujate, mingisuguseid ametivõistlusi või midagi sellist. Ja siis meil täitsa keset asulat. Ühe ühe sellise murulapi peal oli püsti üks laudadest löödud sein, sealt edasi natukene üks selline tallist püstine statiiv, kus otsas oli vist pall või midagi mis oligi selline katserada nii-öelda ja see oli, see avaldas väikestele poistele, ma mäletan enda nahalt ikka muljetada, kas see rada on sulle tuttav või siis kui sina läksid, siis juba sellega ei tegelenud. Tegeleda tegeldi ja, ja eks ta tuttav on, tuttame nii mõnelgi moel, eks kibedaid mälestusi on sinna rajale jäänud võtmata võita ja vigastatud jäsemeid. Aga ma ei olnud tollal, seal on nagu selline väga suur kergejõustikumees olin rohkem selline meeskonnameelsed. Pidin lugu rohkem meeskonnamängudest ja meeskonnas mõtlemisest, et väga sihuke individualist, kes üksikalasid harrastab, ei ole. Ja seetõttu võib olla ka see eriala spordi tegemine võib-olla pisut kaugeks. Siiski aeg-ajalt sai seda proovitud ja tehtud. Aga läbi märksõna on ebaõnnestumine. Faili minek. Alguses ei olnud ses mõttes roosiline, just ei olnud, aga näeme, kuhu, kuhu sa välja oled jõudnud, Janek, küllap sa mäletad väga selgelt jällegi sinna 90.-te algusesse minnes. Et kui sa tuletõrjujad alustasid, siis missugune oli, oli sinu jaoks see päris esimene olukord, kui sa pidid inimelu säästmisega reaalselt kokku puutuma? Ma ei mäleta seda täpselt aega, aga neid juhuseid oli korduvalt kordi ja kordi ja need olid ikkagi väga verised lood. Lood sündisid peaaegu praktiliselt kõik liikluses, sest kui sa tulekahjus seda inimest kohtad, siis tellimine on siit maailmast juba läinud. Ja see minus selliseid õude või selliseid läbielamisi. Loomulikult traagika kahtlemata traagika, aga see vaatepilt ei ole enam võib-olla nii traagiline, kui sa näed äsja siit ilmast lahkuvat inimest ilma mõtteta või, või kohe-kohe nagu hingamisseis, kuidas jäämiseks. Sest ta on nagu liikluses toimuv oli pigem see, mis sööbis mällu. Et kui sa liigud, liigud sündmuskohal poole, meil on omad reeglid, olid päästes, kuidas masinat paigutati sündmuskohale jõudes ja seal midagi sellist nagu uisapäisa tehtud. Siis tuli seal minna ise kohale ja kui sa kohale minnes hakkad nägema inimeste jäsemeid siis enda samm ka kogu aeg vaikselt aeglustub ja niimoodi, et hakkab nagu mõtlema, et ohoo nüüd mind ootab midagi väga erilist, on mingi mingi väga, väga, väga hirmus lugu. Kuidas sa enda jaoks sa pead selle kuidagi enda jaoks mõtestama, et ise jääda adekvaatseks. Ma mõtestan selle enda jaoks lahti ja, ja mõtestan selle väga lihtsalt enda jaoks lahti, et me oleme siia ilma tulnud selleks, et teha oma toiminguid, teha oma tegevusi ja me oleme kõik inimesed meist endist, sõltub äärmiselt palju, kuidas meie elukäik saab olema nii tööalaselt kui ka turvalisuse seisukohalt võttes. Kui me sellele üleüldse tähelepanu ei pööra, siis meiega kolmandal hetkel lugu juhtubki. Traagilisemad juhul Me olemegi siit ilmast näinud. Mida see eriala mulle pigem andnud on, on see, et minu enda isiklikus elus on asjad muutunud. Ma väga selgelt kardan tuld. Isegi oma hoovis lõkke tegemine, kas siis lõkke alusel või siis kui mul lõkkealus tuli kodus ei olnud siis ning prahihunnik, eks. Ei tee ma seda tuulise ilmaga. Vōi tee jätan, jätan ära. Aga mitte kõiki käituri. Jällegi Ma ei ole sellest minevikust meenutada, lugusid tuli meil tegeleda selliste kasvutuledega, kus põles naabrimehe laut ära koos loomadega. Nipa-napa läkski maja, eks ja millest sai alguse lihtsalt üks inimene otsustas, et tema tahab sellel hetkel kulu põletada. Ja täiesti mõtlema, ainult seda tegigi, ja see kulutuli on ju teadupärast selline, mis tuulega läheb ju väga kiiresti asja enam kätte, seda. Sa alustasid päästjana 90.-te alguses, kui ma vaatan sinu karjääri kulgemist ja teenistuslehte siis siis sisekaitseakadeemiasse lõpetasid aastal 2007, eks see on noh, umbes niimoodi 15 17 aastat pärast seda, kui sa valdkonda sattusid. Kui sa kooli läksid, siis sa pidid olema juba vanuselt kuskil 30.-te keskel, umbes ja miks sa üldse läksid kooli? Ühest küljest oli vaja ikkagi ennast natukene nagu täiendada, et avardada silmaringi, et jää ühte nagu vot ühte valdkond on väga kitsalt kinniakadeemias. Neid distsipliine ja asju on erinevaid, millega sa oma igapäevatöös ei puutu kokku. See andis minu jaoks andis ikkagi juurde, andis juurde, see oli üks põhjuseid, miks ma sinna läksin. Ja miks ühes valdkonnas nagu kinni, aga õnneks siis ma ei tea, äkki see esimene sündmus, mis mu elus oli, millest ma rääkisin oma uhkete riiete kaotusest, kõike see, äkki see oligi see impulss, mis minusse sellise pisiku niimoodi sisse jättis, et et siiamaani selles sees on, eks, kuigi minu tegevusvaldkond on nüüd kordades laienenud. Kui sa mõtled oma kaasteeliste peale valdkonnas erialaselt siis kui palju, noh, ma ei eelda, et sa hakkad siin nimepidi üles lugema ja täpset arvu ütlema, aga hinnanguliselt kui palju on neid, kes on selle teekonna sinuga kaasa teinud ja kui palju neid, kes jäävad kuhugi maha, kes pudenevad ära? Minu kõrval on ikkagi need inimesed täiesti olemas, kes ka tol ajal tegevad olid ütleme, mahte vaadates siin kindlasti vähemus neid inimesi ei ole väga palju, kes selles süsteemis väga pikki aastaid vastu peavad, aga neid on, neid on ja need on oma olemuselt väga tugevad inimesed. Meeskond selle aja jooksul ikkagi suurel määral muutunud, vahetunud jällegi väga lihtsa näite, et kui inimene satub silmitsi oma esimestel päevadel tööpäevadel asjadega, millega ta ei ole valmis kohtuma nendega traagilisemad asjad siis ta järgmine päev tähendab teistsuguseid otsuseid oma eriala valikul. Mäletan väga selgelt ühte sellist juhtumit. Me oleme hitist, kus oli vanadekodu ja mis seal põles. Kus oli hukkunuid kuus või mäletagi enam, presseti natuke, siin võib-olla rohkem. Järgmine päev olid inimesed, kes ütlesid, et nägemist. No just see ei ole see töö, mida ma teen. Ja ka tänasesse päeva tulles, minu vahetusmeeskonnas on ikkagi tugevaid tegijaid ja tuumik on ikkagi jäänud jäänud seda rada käima, mida ma käin. Ja ma olen selle üle äärmiselt uhked, ajalooline mälu ja kõik see organisatsiooni areng nii heas, kui halvas on, on, on teada, meil aga tuleb jälle suurt äärt peale, eksju, kus inimesi, kes tulevad akadeemiast, kes on selle eriala omandanud ja ja meeskond, meeskonda tuleb, uut verd peabki tulema, aga on taas kord neid inimesi, kes kohtades oma esimese traagika otsustavad seda tööd jätkata. Ma tean, et arstitudengid käivad ju muuhulgas lahkamas laipu selleks et edaspidi oma töödes paremini hakkama saada. Kas päästjate ettevalmistuses on ka mingi sarnane episood sarnane lõik, kus neid kuidagi soovitakse valmistada ette kohtumiseks nende jubedust tekitavate olukordadega, milleks inimesed tavaliselt valmis olla ei saa? Mitte keegi? Koolipingis, kust meie inimesed tulevad, seal proovitakse ikkagi läbi katsetada need lood, mis, mis võivad potentsiaalselt sinu tööelust tulla. Aga meie igapäevaelu on siiski märksa keerukam, et kõiki õnnetusi juhtumeid simuleerida ei õnnestu. Kohtumine surmaga on see, mida, mida koolis ei saa õpetada, see tuleb sulle tänaval ette, sa tuleb sulle juhtumi kaudu. See on see, kus sina pead, mees, oleme sina pead enda jaoks asjad klaariks mõtlema. Päris olukordades õpilasi kaasa ei võeta. Meie küll seda ei tee ja kui meile tulevad koolist praktikale inimesed, siis me ei lase neid kohe nii-öelda Meie keeles pulti, eks, et me ikkagi anname neile mentorid. Inimesed, kes vaatavad, kontrollivad, õpetavad, annavad veel viimast lihvi, enne kui päästekorraldaja läheb eksamile. Ja eks päästes Ma asun päästeametis. Päästekomandodes on ma usun-usun sama, et kõigepealt võib-olla usaldatakse lihtsamaid lihtsamaid toiminguid teha või, või mees on läbi katsutud niimoodi, et määratakse teadlikult mingit likku täitma, et et ma olen mõtestatud tegevus. Janek sinu juhtimisel on Eesti häirekeskuse jõudnud toreda tunnustuseni aga see ei ole sinu, sinu enda karjääri su esimene kord 10 aastat tagasi või nii, sa oled teenetemärgi saanud. Vabariigi teenetemärgi. Ja vastad talle, missuguste teenete eest. Eks ta paljuski oligi nende teenete eest, kus ma olen oma karja vääris nüüd asja teinud, päriselt teinud. Samal ajal kui, kui ma olin päästja siis ma liikusin edasi välitööde juhiks, kes siis korraldab juba natukene suuremaid operatsioone väljas siis usaldati mulle häirekeskuse tegemine, tol ajal oli Harjumaa, Harjumaa päästeteenistus veel neid oli igas maakonnas, siis üks päästeteenistus Eestis 16 tükki, pluss Tallinn. Hakkasin seal tegema üks, üks kahte. Ja siis usaldati jälle uus missioon mulle, et aastal 2000 tuleks maakondlikud häirekeskused kokku tõmmata neljaks suuremaks. Noh, nii nagu me tunneme avaliku sektori muutustele kriminaliseerimine, rekondaliseeritus. Et Eesti nagu jardi mõtteliselt neljaks osaks, siis ma tegin seda ja 2005 antima uus ülesanne, et nüüd tuleb, nüüd tulevad need neli realiseeritud häirekeskust panna ka ühtede ühte jalga käima, et panna nendest neljast kokku uus punt, eks ole, et ma arvan, et need muudatused, need reformid olid need ajend, et miks ma märk märkamale Kui sa mõtled nüüd pärast seda värsket tunnustust häirekeskusele, siis siit küsimus, kuhu edasi minna, et kas te olete jõudnud oma inimestega vahefinišisse või päriselt finišisse, et mis nüüd edasi juhtuma? Ma ise nimetan seda kindlasti vahefiniši, eks, et meil ei saa kunagi olema kõik kõige paremas korras. Mitte kuskil ei ole sellist varianti, et, et kõik on nüüd läbi ja kõik on nüüd valmis ja, ja nii ongi ja kõik on õnnelikud, ei ole. See ühiskonna areng on nagu meeletu, meeletu ootused muutuvad ja võtan väga lihtsa asjad kommunikatsioonitehnoloogia. Töötame kommunikatsioonitehnoloogiaga, et inimesed helistavad läbi telefoni. Selle areng on ju nii meeletu. Toon näite lihtsalt, et konverentsil Pariisi ja Brüsseli veretöödes inimesed ütlesid, et telefoniga ei saa ühendust ei saa lihtsalt käte abiteenistusi ja võeti kasutusele sotsiaalmeedia. Järgmine nagu mõtteharjutus, mis me peame endale Eestis ka läbi tegemata telefoniühenduste kõrvale luua alternatiivsed võimalused kommunikatsiooniks. Tulime sellega, et oli nii suur hulk helistajaid on korraga siis. Ma olen põhimõtteliselt kolmandal hetkel võtma muud kommunikatsioonilahendused käiku, ütleme kasutusse ja suhtlema inimestega läbi nende saada informatsiooni, anda informatsiooni, eks. Et siin arendusi ja arendussoove mõtteid, ideid on tohutu hulk ja minu härjal on selline, mis maja, see on võimatu, seda lihtsalt peatada, selle arengut on võimatu. See ongi põnev minu arust, et mul ei ole sellist võimalust, et ma jään kuskile seisma või puhkama. Lisaks on see probleem tuppa kätte ja sa oled sunnitud sellega tegelema kogu aeg, me peame vaatama ka olemasolevale otsa, et et kui me töötame Tuleb meil aastal sellest ühest koma kahest miljonist mehel siis vormile välja tsirka pool miljonit 500000 akuutset lugu siis nendes lugudes on asju, mis sunnivad kogu aeg nagu vaatama, et kus lõugas pigistab, kus lõigus ei toimi asi nii hästi, kui tehakse. Operatsioonid ise on juba sellised, kus kõik alati 100 prossa ei õnnestu. Kahjuks ei õnnestunud. Et ühest küljest siis pilt tulevikku vaadates, kuidas ühiskond, millised ühiskondlikud ootused on, millised inimeste ootused on täna, milliseid homme proovida mõelda, mis peaks tegema. Ja teisest küljest kogu aeg olemasoleva nagu peas ketramine, et kas hiljem nagu kki mina sellist nagu oma meeskonnas sellist puhkepausi või puhkehetke ei, ma ei näe. Ma lihtsalt ei näe. Küsin oma inimeste käest, et kuidas teile tundub siis väga kiiresti tuleb, ilma mõtlemata tuleb vastus, pidev permanentne mud, pidev permanentne muutus. Aitäh Janek sulle ja aitäh sinu inimestele, et olete olemas, et te teete oma töö tööd, et pingutate Meie teiste nimel aitäh sulle, Janek, selle jutuajamise eest oli erakordselt meeldiv. Seda pühapäeva hommikut siin vikerraadio stuudios sinuga. Soovin sulle ja su rahvale jõudu, aitäh. Jutusaate külaline oli häirekeskuse peadirektor Janek laev, mina olen Sten Teppan, kena pühapäeva ja kohtumiseni järgmine kord.