Meie tänane intervjuu koos liini Tammeliga toimub täiesti iselaadses õhkkonnas. Tema garderoobis. Telli Tammelil on käsil õige mitu tegevust korraga. Ränk korrastada, meid Cap teha, peas pöörlevad ja keerlevad helid, nendel Sonjoratoorumist ja saksa keel. Ja siis on muidugi veel oma mikrofoniga raadioreporter. Kas niisuguses mitmes manist tegevus on sinu elus täiesti tavaline nähtus? Minu elus on see paratamatu, see on igalühel, see, kuidas elu kellelgi kujuneb ja ja kui on, kui on elu niimoodi kujunenud, sa pead nelja tööd korraga tegema, siis teed nelja ja viite. Midagi ei ole teha. Aga ütle, palun kui sa laulad parasjagu kassast, siis oled suuteline, kui sul on väga vaja mõtlema veel, mida sa nüüd järgmisena teed ja siis ülejärgmisena, ühesõnaga lauldes on ka topelttegevus või kuidas ei. Laulmise ajal olen ma kõigest muust peale muusika küll vaba. Ütles nii meid just hõigati, et peame siin lava peal hakkama sättima, ilmselt neid hõikeid tuleb meil täna siin veel rohkem, eriti mitte. Mida sa tegelikult nüüd eelmistel päevadel oled laulnud? Henderson oli eile, on täna mis enne meditatsiooni oli ja mis tuleb homme näiteks? Enne Nonii ma olin just Soomes ja, ja laulsin seal, seal peeti Prokofjevi juubelit ja ma laulsin seal kantaadis Aleksander Nevski, tegin kaasa. Ja kuna see on ühe osa materjal siis esimeses osas nad võtsid üleni siis vene muusika juba ja testib paradiini, vürst Igorist igasuguseid katkendeid, sest kaasa tegi ka Kaunase sega. Kuna seda neskis vaja on koore vaja, siis Kaunasest ja siis kasutati seda proteiinimuusikasse, lõibolawitside tantsud ja kõik need tuntumad numbrid, mis olid mina, laulsin siis Kontšenkovne galatiini seal esimeses osas. Mitmes hooaeg sul nüüd siis 1991. aasta kevadel siin Estonia teatris läheb, las ma nüüd mõtlen, 73, lõpetasin Leningradi ja tulin kohe siia, see on siis mitmes 73 ja tundub, et kaheksa, 18 juba saab täismamma mia ja kui palju rolle sa siis oled ikkagi kokku teinud, kas sa seda arvepidamist ka pead? Mina ei pea seda arvepidamist. Jah, aga nüüd, esimesel hetkel meelde tulevad lemmikrollid lemmikrollid. Asutseena, mille ma tegin väga liiga vara, mitte küpsena, mida ma nüüd tahaksin muidugi korrata küpsemas vormis, sest see on niisugune maailma roll siis meelde tuleb Karmen, mis jäi ka mul mingitel põhjustel mitte päris selliseks, nagu ma oleksin tahtnud, aga ta on ikkagi mu südames. Ja mul on üldse palju armsaid rolli, ma peaks ütlema ja ma ei ole niisuguse lausa ütleks ühtegi, et oleks olnud mis mulle lausa ei oleks meeldinud, aga no muidugi, südamelähedane oli see. Null see lihtsalt vokaalpartii. Kuldar singi sünni surmalauludesse, Estonia teatri lava on Eesti suurim siht. Millistel maailma suurtel lavadel Savellale laulnud, noh, viimasel retkel triga koos Pariisis ja see oli küll väike lava ka suhteliselt me ei olnud ju grando pärast, siis ega sealgi väga suur lava ei ole. Aga minu jaoks kõige-kõige vapustavam, noh niisugune teatri akustilises ja igas mõttes. Minule sai nüüd ideaaliks haageni Kuninglik teater. Ei, see oli täiesti midagi enneolematut, see on niisugune, kus, kus iga laulja lausa unistab rahuldavat. Kõik need, need lava suurus ja see tasakaal saali ja lava vahel. Akustilised võimalused seal on lihtsalt mul süda jäi sinna. Ütle nüüd, milles asi on, vaat kui teatriga on käidud ühes või teises kohas siis arvustused on fantastilised ja aplausi don fantastilised. Kui mõõta päris ausalt seda meie publiku aplausi, nende publiku aplausi, kas me siis tõesti niivõrd paljud tuimad oleme? Ei, tuimemad kindlasti mitte, mina ikka ütlen, et meie rahval on veel ees tulevik, noh, see ooperifanatismi tulevik on meil veel ees, sest me oleme alles lapsekingades, üldse ooperialal ei ole ookeani mao mõtleme nüüd hästi järele, ta ei ole sadat aastat, ei ole üldse tegelenud sellega mingi 70 aastat 75 ja siis oli ka amatööride tasemel algas see ooperi arengu jaoks, kui mõelda, võrrelda praegu kultuurmaadega näiteks Itaaliat, kus on juba 100 ja 200 aastat tehtud ooperit siis selle jaoks meie oleme alles lapsekingades, nii et mina usun Eesti rahva tulevikku ja seda Oper hakkab meil veel oma normaalset elu elama ja paljud asjad, mis meil nagu ei lähe lähe publikule peale ja publikut, meil ei ole see meie oma, siis me teeme propagandat vähe ja kui teeme, siis teeme võib-olla halba propagandat. Ütle nüüd selle optimistliku jutu juures, kes lauljatari test on sul praegusel hetkel numbriks minu jaoks lintide järgi muidugi mina olen väga halb otsustaja selles mõttes, et ma kunagi ei taha otsustada ainult lindi järgi, aga kuna meil puudub maailmalauljate kuulamiseks paraku otsene võimalus, siis ma siin lintide järgi mina paneksin enda esimesele kohale protsessi normanni. Üldiselt, ega ma ei julgegi sinuga väga palju peaaegu ütelda, sest nendeks on, keerleb peas ja ma kardan, et sa krutid oma juuksed võib-olla niisugusesse asendisse, et sa pärast kirud raadiot maapõhja. Aga ma küsin kaks küsimust veel praegusel hetkel. Kas teatris või elus üldse midagi niisugust, mis sind kohutavalt rõõmustab ja taevani tõsta ja mis sind õudsalt vihastame? Taevani tõstab praegu isegi kaks asja mul esiteks, kui mul läheb hästi ja kui ma suudan publikule teha rõõmu, kui ma seda tunnen, tähendab, see on tunnetada seda, ütleb iga artist, kui ta tunneb, et ta teeb publikule rõõmu ja mul neid hetki on olnud ja see teeb mulle suurt rõõmu, kui ma tunnen, et tõesti noh, keegi peab minust kui, kui lauljast kui artistist. Ja teine rõõmuhetk on see, kui minu õpilased teevad, teevad nii, nagu ma olen kujundanud, nagu olen mõelnud. Ma kuskil ideaalis kuulen ja kui nad tulevad sellele minu ideaalile järele, siis ma olen samuti õnnelik. Tigedaks teeb. Oi jumal, tigedaks teeb, palju rohkem asju. Kahjuks tigedaks teeb, tähendab, ma ei ole põhimõtteliselt tige, sest et ma katsun, ma katsun mööda minna ja inimlikus mõttes aru saada, et kõik ei ole ühe malliga, kõik ei mõtle ühtemoodi, kõike tunne ühtemoodi ei taha ühtemoodi ja nii edasi ja nii edasi. Aga kõige rohkem mind võib-olla häirib see, et inimesed alustavad valest otsast, tähendab kasvatamist, kasvatamist, muutmist, kõiges tuleks alustada inimesest endast, tähendab, iga üksikisik peaks minema kõigepealt enda kallale ja lahti uurima kõik oma vead ja puudused püüdma neid tasandada, et mitte olla segavaks teguriks milleski. Puudused algavad just üksikisikust üksikinimesest, kellel ei ole meie süsteemis isegi algusest peale nagu antud õiget, selle suuna mõtlemist lapsest saadik, kes kasvavad lastesõimes lasteaias. Kollektiivne kasvatus, küll kollektiiv kasvatab, mitte inimene ise kasvatanud kollektiivasvata, mõjutab. Maksab peale ja, ja nii edasi ja nii edasi. Aga minu meelest peaks süsteem olema selline, et üksikisik, iga inimene saaks kasvada ise oma, tähendab. Otsustuste järgitada suunaks suunataks iseenda sisse kogu aeg, kui teda juba kasvatada, siis suunata nii, et ta ei vaataks, mis teistel viga on, et kõigepealt, mis tal endal viga.