Kes tahab siili osta? Hea siil. Mis te veel ootate, ostke ära. Kas sa kilpkonni ka müüd? Pole mul mingeid kilpkonni, kes tahab siili? Mida ta sööb? Kuidas, mida hiiri, madusid? Ostaks küll, aga kus talle neid madusid saab? Palju, siil maksab rubla. Kas sa 60 kolmekopikalist annad ära? Õige, mul sinu kuutekümmend, kolme kopikat vaja, rubla. See lärmakas mitmehäälne kauplemine käis kangialuses. Naaberhoovi poisi Luikam seisis seljaga vastu seina toetudes. Kõva nokaline koolimüts kõhu peale. Mütsi põhjas oli nagu pesas kerra tõmbunud väike okkaline mütsak. Koonu tal näha polnud, otsekui oleks loomake maganud, tekk üle pea. Tai, pööranud oma peremehe käheda võitu häälele vähimatki tähelepanu. Seda ütles kõige väiksem poisi kruttidest, kes naaberhoovi loikam ümber tõuklesid. Tal oli kitsas, kahvatu nägu. Kolm ülahammast hoidusid teistest ettepoole ja lükkasid huule veidi prunti. Poiss oli kõhn ja oma turris juustega, meenutas ise siili. Ostame kas sul raha on? Rahapoiss pistis käe masinlikult palitu taskusse, lõi mantlihõlmad lahti ja hakkas püksitaskutes sorima. Aga kust võis rubla tema taskusse saada? Lao raha lagedale, muutus naaberhoovi loikam kärsituks ja võta oma siil. Ma jooksen, toon raha, ütles poiss kõhklevalt. Ära sa teda ainult kellelegi anna. Olgu, pomises loikam üleoleva armulikkusega, aga tee kähku. Poiss pistis jooksu Talipsas trepikotta ja kihutas treppi mööda üles. Too oleks võinud ka liftiga sõita, kuid ta kartis siilist ilma jääda ja seepärast kiirustas väga. Poiss tormas ukse juurde ja helistas kell. Ta lõõtsutasid, niiet õladki hingamise rütmis kaasa liikusid ema, ütles ta lävele seisma jäädes. Ma ei taha trummi, anna mulle siili ostmiseks rubla. Mis siili. Üks poiss müüb. Anno ruttu, muidu ta läheb ära. Kes läheb segi siili müüb. Ema ei saanud poisi segasest jutust midagi aru, kuid rubla siiski andis rahapaber pihku pigistatud, kihutas pois trepiastmeid vahele, jättes tuule pöörisena alla õuele. Naaberhoovi loikam tammus kannatamatult jalalt jalale ja vuristas ninaga. Siil aga magas oma okkalise teki all ega tundnud üldse huvi, kellele ta maha müüakse. Loikam torkas raha tasku ja veeretas siilimütsist uue omaniku käte vahele. Seal ei ole õnnelik. Ja ta pöördus nagu sõdur ühel jalal ringi ning sammus koju. Naaberkoori. Pois mähkis loomakese mantlihõlma sisse, muidu siil torkis ja sosistas tema kohale kummarduda säilitavalt sind küll. Siili issi. Ta kandis siili ettevaatlikult üle hoovi, otsekui olnuks loomake haprast klaasist tehtud ja võinuks ettevaatamatult liigutusest katki minna. Üks see oli nii igav. Siiliga kahekesi on palju huvitavam, mõtles ta trepikotta astudes. Nüüd algab hoopis teine elu. Hiiri, madudest rääkimata, meil korteris polnud. Siil sai harjunud toidu asemel piima ja leiba. Siilile hakkas meeldima koht voodi all. Sealt tuli ta välja enamasti ainult öösiti. Poiss ärkas ja kuulis, kuidas loomake kõvade küüntega parketil kobistas. Ta lühikesed käpad ei paistnud kere alt välja ja nii tundus, et siini paneb liikuma väike kärmesti popsiv mootor. Poiss laskis jalad voodilt rippu ja jälgis loomakest. Kuuvalges võis parkettpõrand siilide näida punakaid männiokkaid täis puistatud metsa rajana. Võib-olla hiilib ta nüüd seal ringi ning otsib madusid. Hizeri. Hommikul helistas keegi võõras naine uksekella. Tal oli seljas sinine kittel ja ta lõhnas desinfitseerimisvahendite järele. Kas teil on siiri? Küsis ta poisilt. Ei ole, vastas poiss, aga teil mali või asi, sai naine pahaseks ja keeras selja. Eks temagi otsis vist oma siilile hiiri. Kust tulevad hiired? Päris poiss emalt. Ema ei mõistnud, miks hiired poega huvitavad ja ütles. Hiired siginevad prahi juurde siis, kui leiva kooruke siia toidu raase maha pillutakse. Poiss hakkas otsekohe leiva koorukesi toiduraalse nurka pilduma kuid hiiri ei tulnud. Siil aga jäi piima ning hulkus öösiti hiiri madusid otsides mööda tuba ringi. Ajapikku muutus siil julgemaks ja laskeselts sülle võtta. Siilile oli soe, sile kõht. Ta käpa taga olid külmad. Ta lõhnas nagu päikese käes soojenenud õled. Okkad olid tal kõvad torkivad ja otsekui võõrad. Poiss mõtles, et hukas rüü ei kuulugi päriselt siilile vaid on selle endale selga ajanud, nagu tõmmatakse selga raudrüü kaitseks vaenlase eest. Raudrüü all on tal aga hall sinine nahk ja lühike sabajupp. Aga kui madu äkki salvav siili otse sooja pehmesse kõhtu? Kas ta siis sured? Nende klassi poisid otsustasid asutada Loomaaia ajutise Üheks õhtuks. Igaüks tõi kodunt kaasa mingi elusolendi, kes merisea, kes kilpkonna, kes puurilinnu. Üks tüdruk tõi kaasa kassi. Tal ei olnud teisi loomi. Poiss aga viis koolist siili tühja portfelli sees. Klassis lärmitseti. Kõik uudistasid loomi ja linde ning katsusid neid. Aga tema ei lahkunud oma siili juurest. Mida siil sööb, küsisid poisid. Madusid, kostis poiss uhkelt. Kus ta neid madusid püüab? Metsast. Seepärast ongi tal okkad seljas, et madu ei saaks teda solvata. Okaste all on talaga hall siidine nahk. Kes sulle seda rääkis? Sekus õpetaja kõnelusse. Ma tean täpselt, ta nahk on hall ja tal on saba ka. Poiss läks mööda vihmast märga tänavat koju hoides kahe käega süles portfelli, mille sees oli siil. Kõnniteel tänavalaternate all võbelesid mudajas kollased valgussõõrid ja vihmapiisad helkisid tule paistel metall-selt. Poiss sammus ühe kollase sõõri juurest teise juurde, keda silmad sädelesid rõõmust. Ta ülahuul oli veidi Truntis ja sel ajal piilusid välja kolm esihammast. Ootamatult ilmus pimeduses tema kõrvale naaberhoovi poisi loikam. Mis sul seal on? Küsis ta portfelli poole, kõritades käheda häälega. Siil loikam tammus jalalt jalale ja ütles. Kuule, anna siir mulle tagasi. Mismoodi tagasi? Poissurus portfelli tugevamini enda vastu. Mulle pakutakse ta Est kaks rubla, sina maksid ainult ühe, seletas loikam. Aga sa ju ise ütlesid, et rubla kust mina võisin teada, täiest kaks, pakutakse maksa rubla juurde või anna siil siia. Vastust ootamata haaras loikam portfellist kinni ning rebis seda enda poole. Portfell läks kummuli ja siil kukkus kõnniteele. Okkad tegid nagu vedrud kukkumise pehmeks. Siil toibus ruttu ja pistis jooksu. Ta vudis mudajas kollases valguses sfäärist välja ja märjal tumedal sõiduteel polnud teda enam näha. Siili jõess. Poiss sööstis oma väikesele sõbrale sõiduteele järele. Samal hetkel haaras kellelgi käsi tal kõvasti õlast kinni ja kiskus ta tagasi. Ning samas kostis otse ta näo ees mürin ja ragin ning näkku lahvatas kuum õhulaine. Sõiduteed, kuhu Siil oli jooksnud, kattis tume vari. Pois pigistas silmad kinni. Kui ta need uuesti lahti tegi, nägi ta suurte prillidega meest, kellel oli seljas üles tõstetud kraega mantel. Piki tänavat eemaldas mürinal ise kallutaja. Mees aga hoidis ikka veel poisi kõhnukesest õlast kinni. Sa oled hull, ütles ta raskelt hingates. Veel üks samm ja sa poleks enam elavate kirjas olnud. Miks, küsis poiss ja kolm hammast piilusid välja ta prunti suure alt. Miks, miks? Seks, et sa jooksed otse ise kallutaja rataste alla. Ostsin siilile järele. Missugusele, siilile, huma, siilile, kuhu ta jäi? Poiss tahtis uuesti sõiduteele joosta, kuid tugev käsi hoidistada tagasi, seisa paigal. Otsime koos. Nad käisid kõrvuti ja uurisid sõidude tumedat kivi silutist. Mõni samm eemal vedelas poris pisike laiaks pressitud nahatükk okkad tihedalt maha litsutud. Kus siin siis on? Küsis poiss ja vaatas prillidega mehele otsa. Jooksis ära, vastas mees huupi. Jookad jättis maha. Ütle aitäh, et sa ise ellu jäid, lausus tundmatu võttis prillid eest ja hakkas neid hõõruma. Kuid poiss ei pannud ta sõnu tähele. Meie pool oleks ta võinud ka ilma okasteta elada, sosistas ta. Ega ei tea, kas tal uued okkad enam kasvavad. Selge. Mees ei vastanud midagi. Ta pani prillid ette ja krimpsutas vihma käes nägu. Poiss kummardus ja tõstis maast portfelli. Igaks juhuks heitis ta pilgu sinna sisse. Äkki on siil kuhugi nurka pugenud. Kuid portfell oli tühi. Sealt tuli ainult nõrka soojade õlgede lõhna. Poissi hingas seda lõhna sisse ja kujutles, kuidas pisike halli siidise naha ja lühikese sabaga loomake jookseb mööda pimedat linna nii et küüned krabisevat märjal kivis. Hiljutisel.