Raadiokuulajad ilusat pühapäeva teile, ma loodan, et teie kõigi hääl on natukene ilusam kui minu oma. Aga selline ta täna just on, nii et andeks, midagi pole parata. Eelmine kord rääkisime natukene Nõukogude kosmeetikaalasest toodangust ja ühes selle valdkonna juht figuurist molotovi abikaasast bõliina sümptšuuznest. Ning oli meil ka punast Moskvat alates 25.-st saastast tootnud habrik Novaja sarja. Ja tuletan võib-olla veel kord meelde, et see kuulus tuntud nõukogude ajast Krasnaja Moskva mille toodangut kontrollisin, jätkatakse ikkagi tänase päevani ei ole midagi muud kui 1913. aastal kokku pandud lõhn. Ja ta kandis nimel jubin lõpuketi, Ratriits. Aga nende kuulsate ka nõu koguda aegsete parfümeeria, lõhnaõlide, valmistajate ettevõtete seas vast meile on isegi tuttavam, kui sõnovajal sarjas vabada ei Asva pooda, seepe oli ju päris palju. Ning ei ole ka midagi muud kui revolutsioonieelne ettevõte. Aaralleiaco. Ning selle üks juhtidest on päris huvitav figuur, vähemalt selles maailmas ta nimi peaks olema küllaltki tuntud ja nimelt vene variandis Anda Erst Eduardo vitš voo. Ja pärast revolutsiooni lahkub ta Venemaalt ning umbes kolm aastat hiljem on tema kätelõhn üldtuntud lõhn ja väga huvitav on ju leida neid asju, millega sa oled kuidagi kokku puutud tulnud, aga nagu seesama punane Moskva ja tema lõhnaks on Chanel number viis, nii et ka Venemaalt pärit leiutaja vabrikagannad sanaliseeritakse ja algselt 1918. aastal piirdub ju fantaasia numbritega. Nendel ettevõtetel pole ju nimesilte, nad on kõik numbrid. Ja ta oli seebi parfümeeriavabrik number seitse ja hiljem sai tast juba see tuntud suva mooda. Nüüd veel üks oluline nimi sellest valdkonnast ja selle nime võiks ju ka meelde jätta, kes selle maailma vastu natukene rohkem huvi tunneb, on Aleksander Astra huumoff ja selle mehe leiutiseks peetakse aastal 1885 saab ta sellega hakkama. See on kõõmavastane seep. Ja see leiutis toob talle suhteliselt palju sisse. Et saab rikkamaks, avab oma vabriku ning tema küllaltki üldtuntud järgmine saavutus, vähemalt see teeb ta nime juba tuttavaks ka väljapoole on kreem metamorfoos, nii et revolutsioonieelsel Venemaal valdav osa daame kasutasid seda kreemi. Aga võib-olla tema kõige suurem saavutus, mis on läinud ka maailma kosmetoloogia ajalukku, on et 1919. aastal avab ta Moskvas Tverskajal tänaval tol ajal ilmselt maailmas esimesse kosmeetikaraviinstituudi, nii et kogu see ravikosmeetik ikka väga paljus saab alguse siis muidugi aastal 19 oli see võib-olla võimalik selles suures segaduses peatselt saab talle selgeks, et Nõukogude Venemaa pole see paik maamunal, kus seda suunda selle valdkonnaga tegeleda ja ta Venemaalt lahkub, aga vähemalt mingi prioriteet algus on seal. Kui aga tulla mõne lausega tagasi brokkari ettevõtte juurde, see, kes meil oli esimene siis ma eelmine kord mainisin, et ta tootis Ma väga lihtsat rahvale mõeldud seepi maksis seep üks kopikas. Aga kuidas ta sinna jõudis, on päris huvitav käik hea äri, S. Ja seebitootmist alustades oli ta päris keerulise probleemi siia nimelt jõukad inimesed, kes ennast pesid, need eelistasid seda teha välismaa seebiga. Loomulikult polnud ju venese epivanem olemas. Ja vaesemad inimesed paraku ei pesnud ennast üldse, nii et meil on nagu see ei läinud vaja ja neid tuleb see turg vallutada, kuidagi oma toodanguga sinna pääseda. Ja see on niisugune väikene ilus õppe tunnikene. Et kuidas seda läbimurret saavutada, kellest alustada ja selleks ta valib väga nutikalt lapsukesed, nii et tema esimesed populaarsust võitnud seebikesed on mõeldud vähka väikestele lastele. Jäneda, Karukesed ja jänessekese hundikesed ja laps loomulikult peseb taolise seebiga ennast tunduvalt parema meelega natuke suurematele lastele. Ja jällegi võib arvata, et vanemad neid ostsid, need olid nisukesed, pedagoogilised seebid, need olid alfabeedi tähe. Nii et ostada tähelaps peseb ennast selle seebiga ja saab juba paari päeva jooksul endale pähe selgeks, siis vanemad lähevad poodi, on vaja ju last edasi arendada ja ostavad juba p-tähe seebi, kuigi võib-olla polnud veel lõpuni kulunud. Ja täiskasvanud jaoks leiutas ta või paiskas turule juurviljakujulised seebid. Neid müüdi tavaliselt laatadel ja võib arvata talupoeg, kes oli sinna saabunud juurvilja müüma siis koju õis niisukese kingitusena, toreda porgandikujulise seebiabikaasal oli hea meel. Ja need olid kusjuures ja siin peetakse teda ka üheksa esmaavastajaks. Väidetavalt kasutas. Esimesena ökoloogiliselt puhtaid taimseid värvaineid, nii et need porgandid polnud mitte porgandivärvi tänu keemiale, vaid mingitele taimsetele värvidel. Maksid nad siis nagu ma ütlesin, ühe kopika. Ja selle peale olevat ja naine öelnud, kui ta selle äriga alustab, abikaasa roll oli siin väga suur, nii et paljuski ideed olid hoopis sündinud naise peas. Anaise kuldne lause, et sellest kopikast saad sa oma miljoni. Nii et vahetevahel ja olgu see õpetus ka meie ärimeestele ei ole vaja kohe taga ajada krooni, piisab sellest, kui kasum on üks sent. Aga kui toodang on hea, siis need sendikesed kokku annavad selle ühe miljon ja saabki väga rikkaks inimeseks. Kusjuures järgmine teema, reklaamitrikk sellest oli ka eelmine kord natukene juttu oli karp ja karbis 10 erinevat kosmeetikavahendit maksis rubla. Ja kui see tuli müügile, siis ažiotaaž oli niivõrd meeletu, et rahvast tuli vaigistada politsei abil, muidu oleks pood pühitud vast minema. Nii et politsei tuli appi kutsuda. Ja veel üks tema reklaamitrikk, et sellega juba lõpetada. Järsku keegi meie kuulajatest just parajasti mõtiskleb selle üle, kuidas turustada uut odekolonni. Uut lõhna oli enne oma ja uue toodangu turule paiskamist ja see oli odekolonni, Svetotšsni lille odekolonni lasid ja ehitada ühel näitusepäeval purskkaevu. Ja see purskama päev ei saatnud üles taeva poole mitte vett, vaid sedasama lõhnavat odekolonni. Inimesed muidugi võib ette kujutada olevat siis oma rõivaid, no neid, mida sobis seljast võtta, lihtsalt sinna kastnud ja saanud endale näiteks odekolonni lõhnava pintsaku pärast paanitseda selg. Ratsapolitsei suutis korda luua tavalisest, sest ei piisanud, inimesed hulluvad, kui midagi sellist pakutakse, aga oma eesmärgitaju saavutab järgmine päev kõik lehe kirjutavad, kajastavad seda sündmust. Ja sellest kalannist saabki vaste esimene massiliselt kasutuses olev odekolonni Venemaal. Nii et need on selle mehe väikesed reklaamtrikid. Veel üks Nõukogude parfümeeriatööstusettevõte, mis võib-olla on ka tuttav poishevik kuulus enne revolutsiooni tuntud fabrikandile Adolf sõule. Ja peamine valdkond, kus tema tegutses, oli. Päris palju lõhnavat vett ja seepe valmistas ka see vabrik. Ning veel üks tähele panax siia juurde. Need parfümeeria pudelikesed, revolutsioonieelsed natukene lehitsesin kirjandust ja tuli välja, et nad on väga kõrges hinnas kollektsionääride seas, neid on säilinud suhteliselt vähe. Pole ka midagi imestada, sest parimate lõhnade jaoks telliti eraldi spetsiaalsed pudelikesed. Ja näiteks neid valmistasid ka sellised tuntud vabriku kunstnikud nagu Faberschee. Ja seega on nad erakordselt kõrges hinnas. Säilinud on neid väga vähe. Pärast revolutsiooni, need kõik, mis olid kuskil laos, peksti puruks ja põhjus ka arusaadav. Tavaliselt nendel oli ju tsaari vapp kui kvaliteedimärk. Tegemist oli tavaliselt tootega mis sai endale õiguse olla keiserliku õukonnavarustaja või varustajate poolt. See on väga keeruline protseduur, kunagi me sellest rääkisime, kuidas seda kvaliteedimärki oma tootele saada. Ja loomulikult taolised pudelid lihtsalt peksti puruks. Arusaadavalt, et esimestel revolutsioonijärgsetel aastatel sellele tööstusharule ei pöörata mitte mingisugust tähelepanu. On ju palju olulisemat kui lõhnaõliseebid. Ja vast esimesed märgikesed, et midagi hakkab toimuma 20.-te alguses. Nepp. On küllalt palju väikeseid niisukesi põlve otsas ettevõtteid, kes seepi teevad, kes valmistuvad mingit lõhnavat vett. Ja samal ajal moodustatakse ka riiklik trust, mis peaks ühendama neid endiseid revolutsioonieelseid ettevõtteid. Trus saab Nõukogudepärase nime. Ma ei tea, kas keegi ostaks lõhnaõli kui sellele pudelile on suurte tähtedega kirjutanud, seotud, et see on showl kostitoodang. Žanr on rahvija, koston, kont, nii et see trust tegeleb siis peamiselt rasva ja kontidega. Nii et erilist niisugust ostusoovi ei tekita ja pudelitele sageli oligi väga suurte tähtedega see dress ära toodud. Aga lepi aegsel toodangul veel sageli ka väiksemate tähtedega sildil all, et tegemist on näiteks endise selle ja selle ettevõttega. See pidi ostjatele andma. Et kuigi on nõid, ettevõtte number, see ja dreston kost, aga tegemist on selle vana toodangu või mingisuguse jätkuga. 23. aastal 1923. aastal ilmub dekreet kaubamärkidest. Ja selle dekreediga juhitakse tähelepanu asjaolule, et kas see vastab tõele või mitte, aga seal vähemalt väidetakse. Eedeetikettidele kulub rohkem paberit kui raamatutele. Ja milline oleks neid järeldus? Esmapilgul ja meie loogika ütleb, et, et tuleks vähem trükkida etikette ja rohkem raamatuid, mis oleks nagu loogiline. Aga siit tehakse hoopis teine järeldus. Ja tunduvalt pragmaatilisemad. Guetikettidele läheb rohkem paberit siis propaganda aspektist vaadatuna. Ideede massidesse viimise aspektist vaadatuna on etiketid võib-olla isegi olulisemad kui raamatut ja sellepärast tuleb neid maksimaalselt kasutada poliitiliseks propagandaks. Lisatakse küll niisugune väike piirang. Muidugi tuleb tõida siduda seda propagandat toote olemusega, no ei sobi, kui on lõhnaõli, siis, et ainult oleks traktor peal tundev et no kuidagi peaks ikka kõik seal lõhnama ka natukene või viitama sellele tootele. See on 23. aasta dekreedi põhisisu. Siis tulevadki uued etiketid, kaovad endised ja kergemeelsed, nagu oli öeldud või ideoloogiliselt kahjulikud. Ja kriitika alla ei satu mitte ainult Detikettide temaatika vaid ka pakkepaber. Ja leitakse, et igasugune krabisse ja lõhnav paber, selle toodang tuleb koheselt lõpetada, see kuulub sinna eelmisesse aega. Ja taolist paberit lasi välja ainult kodanlus reklaami eesmärkidel. Meil seda paberit vaja ei ole. Ning kriitiliselt vaadati läbi ka värvid ja näiteks ka selles dekreedis järgnevates dokumentides juhitakse tähelepanu, et kuldvärvina ei kõlba mitte kuskile, sellist värvi ei ole meil enam vaja. Ja üks autoritest kirjutab, kulda kasutati ja ta täpsustab proletariaadi arvates Protariaatnud arvab, miks siis kuldset värvi on omal ajal kasutatud spetsiaalselt erootilist tunnet, et ja rikkuse ihaluse äratamiseks. Vot sellepärast olid kettidel kuldsed tähed rootika ihalus, inimene näeb kulda, tema eesmärgid on kuskil hoopis mujal. Need uue ajaga uute eesmärkidega ei ühildu ja sellepärast kulda värvina etiketid kasutada ei tohi. Sama autor kiidab ühe pipra doosi etiketi kujundit ja kahjuks selles kirjutises ei ole illustratsiooni. Kui ma seda kirjeldust lugesin, siis tekkis soov seda topsi näha. On mõned asjad, mida tahaks kohe käes hoida ja vaadata. Ja võib-olla meie kuulajatel osadel on natuke parem fantaasia, kui mul nina seda pipratopsi ette kujutada ei suutnud, järskude suudate, aga ma püüan seda kuidagi kirjeldada. Nii et seesama autor, kes leiab, et kulda värvina kasutada etikettidele ei tohi, toob positiivse näitena veel kord ühe pipratopsik kujundusse. Selle topsi kujundus kajastab uut küla kollektiviseerimist. Sellega me saame hakkama. Ja nüüd see järgmine lauseosa juba muudab selle ettekujutuse natukene keerulisemaks on juba kõrgemat klassi ülesanne. Seejuures ütleb ta edasi, seda esitatakse kapitalistlikule maailmale kibeda pipra kujul. Vot milline on see pipar? Kujutusenaa, mis siis peab, peab seda kogu kapitalistliku maailma nii ära ehmatada, tama ja samas see kuidagi peab olema selles küla kollektiviseerimise raamides, ma ei tea, kas seal siis on maalitud niisugune küla kollektiviseerimine, traktorid vuravad, inimesed peavad koosolekuid ja kuskil on siis mingi hirmuäratav pipar. Niisugune ma ei tea niisugune üleloomuliku suurust ja mingid hambad või on tal kirves käes või on ta niukene pluataarselt hirmuäratavalt punane pipar, mis topsi kujul peab kõike kapitalist, kes on pipar ka varem söönud, aga panema värisema. Ja autor leiab, et samasugust võimet, samasugune vägi on kaetikettidel näitaja üldse ei kirjelda vähemalt vibrätikaid, nii me teame nüüd, kuidas see välja näeb. Aga toodetel nagu seep, proletarskoe, Jakovhoosnizza ja ka need seebid pidid tekitama kapitalistidest hirmu. Kui kapitalist juhuslikult ostab endale seebiga Hosnizza, siis teda muidugi tabab paanika, sest arusaadav, et samasugused inimesed võivad ilmuda ka siis sinna, kus tema tegutseb. Nii et need on positiivsed näited Dickettidest parfümeeria toodangu, Etti kettidest, pipar sinna alla ei kuulu, aga las ta meil olla. Enam-vähem samasse aega kahekümnendates kolmekümnendates tasse aastatesse, mis mõjutab Nõukogude parfümeeria üldse. Toodangu väljanägemist. Mahub ka kokkuhoiu kampaania. Arusaadav, kõike ei jätku. Ja sellepärast, kui vaadata ta ka tolle ajalõhnaõlide seepide MUU parfümeeria toodangu etikette siis paber on viletsavõitu, nad on niisugused pisikesed. Kuid temaatika on väga kindel. Ja mida siis näitena tuua uus odekolonni Novaja sarja? Sellel on kujutatud tööline Jakolhoositar, nii et see paar oma funktsioonides on alati nii autatud, ei ole mitte kunagi tööline naissoost ja kolhoosnik meessoost, aga reeglina on ikka tööline, kolhoosnik. Nende pilk on pööratud tõusva päikese suunas, aga ilus, väga romantiline. Ja kui see kõik sellega piirduks, olekski väga ilus, aga on veel ilusam sellepärast, et kõik see toimub. Tossavate korstande foonil. Taga on suured korstnad, mis annavad ikkagi märku, et tegelik ilu on indust realiseerimises. See ei ole mitte niisugune idiil vanast ajast ja eetikettidel ka lõhnalideetikettidel tol ajal nii moodsat lühendit, nii et vahetevahel on isegi raske aru saada, millega on tegemist, on see juhuslik tähtede kombinatsioon? Me oleme nendest rääkinud ka nimede variandis, kui meil olid kinni ja teised kommunistiitses Ginternad sõnavamaladioshi. Aga näiteks müüki ilmub odekolonni nimega amo kõlab ju ilusti amo, aga tuleb välja, et see ei ole mitte midagi muud kui maskoskajastama piilne obsiast. Et Moskva autoühing turustab vähemalt selle ühingu aux, sest reklaami kui sellist, miks ka mitte tänapäevases variandis mõni autotööstus laseb ka lõhnaõli või tellib lõhnaõli, kus on tema nimi etiketil, see on natukene teine ühiskond, aga vähemalt taolist toodangut on päris palju. Millised on need uued sümbolit näinud? Me leiame ju kõikidel nõukogudeaegsetel kaupadel sealhulgas ka kosmeetika vallas. Punane lipp, vast üks levinum symbol, rahva võidu, rahva ühtekuuluvusvõidu sümbol. Siis kõikvõimalikud lindid, viljapead, Nõukogude liigirikkus, viljakus, tuntud sümbolid, viisnurk, sirp, vasar. Loomulikult oli meil juba tõeline ja kolhoositaal ning muuseas parfümeeriatoodangul väga sageli mõni noorem neiu sportlane, mingisugune võimlemisvahend on tal käes. Või sportlased, neid võib olla ka palju. Ja mis siis on nende ülesanne, mida nemad peaksid sümboliseerima rahva, nõukogude inimeste vaimset ja füüsilist tervist nõukogude inimeste terv ja loomulikult populaarsed Kremli kujutised. Sageli oli toodang pühendatud ka mõnele üksik saavutusele või tähtpäevale näiteks ka oktoobrirevolutsiooni tähtpäevadeks võisid ilmuda müügile uued lõhnaõlid. Siis oli seal peal aastanumber või mõnele muule poliitilisele sündmusele võisid nad olla pühendatud, et hiljemgi kongressidele saavutustele esimesele sputnikule ja taolist temaatikat leiab eriti palju 50.-te aastate teisel poolel 60.-te aastate alguses, kui kogu see kosmosetemaatika nii populaarne. Et kõik need etiketid pildid kinnitati mitmete komisjonide poolt, kui nende tiraaž oli nii suur, nad olid ju igal pool nähtavat, seal ei saanud kuidagi eksida. Ja hiljem enne trükki minekut läbisid nad loomulikult Velga tsensuuri Lavliti kontrolli ja alles siis tuli see lõplik luba. Nii et see on see tavaline käik. Kuid veel üks aspekt, millele tasuks kindlasti tähelepanu pöörata. Kui rääkida 20.-te 30.-te aastate kosmeetikast siis kogu selle toodangu tarbimine või selle toodanguga tootmine on seotud ühe väga olulise temaatikaga ja sellest on juttu tunduvalt rohkem kui tänapäeval hilisemal ajal. Ja see on hügieen. Kui vaadata, kui palju tähelepanu pööratakse kahekümnendatel aastatel hügieeniline siis on täiesti raba. Ja selle taga on ju arusaam, et kui me räägime näiteks kirja oskamatuse likvideerimisest siis tavaliselt me kujutame seda ette väga kitsastes raamides, et jah, inimesed ei oska kirjutada, tuleb nad õpetada, kirjutama, lugema, see on jah, see eesmärk kuid väga sageli tollaaegses teoreetilises kirjanduses seda käsitletakse hoopis laiemalt. Ja selle kirjaoskamatuse all mõeldakse ka näiteks kirjaoskamatust hügieeni vallas. Inimesi tuleb lihtsalt õpetada pesema, puhtust hoidma, et see on ka selle uue võimu väga ilus ja miks ka mitte igati kiiduväärne ülesanne. Ja sellepärast pöörab propaganda hügieenile kahekümnendatel kolmekümnendatel aastatel erilist tähelepanu. Ilmuvad plakatid, luuletused, räägitakse uuest Nõukogude elulaadist, mis eeldab ka seda uut higi Eeenny. Ja kui vaadata kas või mingisugust fotomaterjali tollest ajast, siis taolisi plakateid võib näha sööklate, ühiselamute, haiglate, klubide ja seda loetelu võib jätkata veel pikalt, seintel. Keha puhtust rõhutatakse igati, kuid mis on huvitav. Samas näiteks ei ole peaaegu üldse, need on väga üksikud üleskutsed, mida sauna ta peaaegu üldse ei ole. Ja põhjus on väga lihtne, saunad, põud, neid ei jätku, neid ei jätku. Ja et see olukord on kriitiline, sellele viitab ka 20.-st aastast 1920 pärinev septembrist rahvakomissaride nõukogu spetsiaalne dekreet mis kõlab enam-vähem selliselt või on põhjendatud vabariigi elanikkonna varustamisele saunaga. Ja seal kohustatakse kohalikku võimu, seal oli väga ilus lause. Anda elanikkonnale saunaalast abi. Sauna ehitamine on sauna Alan abi, nii et inimesi tuleb abistada, igati abistada, kuid talle ajasid ratsioonis 20. aasta kodusõda, kestab, on muudki teha kohalikul võimul. Kui püstitada uusi saunu. Ja peamiselt, kui vaadata, kes on saunakülastajad, kes täidavad või maksimaalselt kasutavad kõik need võimsused. Need on punaarmeelased, neid on vaja esmajärjekorras pesta. Ja mitte ainult neid, vaid saun on ka Paikus pestakse punaarmeelaste riideid. Vormirõivastust. Aknast avaneb vaade ilmselt selles suunas Liivalaia tänava suunas et omal ajal, nõukogude ajal teatud kellaajal ja teatud päevadel liikudes mööda liivalaia tänavat seal, kus tänapäeval enam-vähem on hotell võis sageli näha pilti, kuidas sõdurid lähevad sauna, seal taga oli üks väikene saunake. Mis seal tänapäeval on, Tallinnas ei oska öelda. Sauna seal vist enam ei ole või on seal mingisugused väiksemad saunad igatahes oli ju Tallinna garnisoni üks peamine sõdurite pesemise koht, nii et vahetult ka revolutsioonijärgsetel aastatel. Saunade peamine ülesanne peamine funktsioon oli teenendada punaarmeelased. Millal siis tsiviilelanikkond pääses sauna, kas selleks olid spetsiaalsed puhtuse nädalat, nii et kuulutati välja puhtuse nädal? Kas punaarmee laste jaoks oli see siis vastupidise märgiga nädaldsust? Ruumi ju kõigile korraga ei jätku aga tsiviilelanikud said ennast pesta puhtuse nädalate ajal. Nebee ajal tekivad kaminad, erasaunad, need ei ole eriti palju. Ja see probleem teravneb eriti kahekümnendada lõpus 30.-te alguses seoses industrialiseerimine, suured ettevõtte, suured vabrikud, tohutud massid, linn ja kuskil peavad ju inimesed ennast pesema. Ja kui me kujutame ette, et lõviosa neist töölistest, kes taolistes ettevõtetes töötasid, elasid ühiselamutes, mingisuguseid erilisi võimalusi seal ei olnud, see on hoopis mingi teine ühiselamu, kui enam-vähem on tänapäevane hoone koos mingite Ki mugavustega, neid ju ei ole. Ja sellepärast saunad on nii olulised küsimused. Ja tolleaegne nõukogude statistika sattus et üks teas, kus kirjeldatakse 30.-te alguses sauna külastamist ja tõdetakse, et see on väga hea näide, kuidas arvud erinevas ajalises kontekstis annavad meile hoopis teistsugust informatsiooni. Ja kui me ei arvesta selle ajalise kontekstiga, me võime sellest informatsioonist ka mitte aru saada. Näiteks kurdetakse 30.-te alguses, keskmine inimene käib saunas 6,2 korda aastas. See teeb siis enam-vähem, et kahe kuu jooksul üks kord. Ja nüüd, kui me võtame 6,2 korda aastas ja vaatame peeglisse ja mõtleme, siis mina võin öelda, et ma ei ole võib-olla ükski kord käinud saunas või vähemalt ühiskondlikus saunas aasta jooksul. Ja see tänapäeval pole mingi näitaja, sellepärast et vist on väga vähe neid inimesi suhteliselt vähe, kellel ei ole oma koduseid pesemisvõimalusi peaaegu kõigil meil on vann või duširuum, dushinurk suurem kraaniga. Aga tol ajal ju enamuse jaoks ainsaks pesemisvõimaluseks on saun ja sellepärast 6,2 korda aastas on erakordselt väike number sesse number peaaegu näitabki meile, et inimene pesigi ennast 6,2 korda aastas ja rohkem ta seda ei teinud, seal küll liialdus, aga enam-vähem nii et vahel need arvud annavad meile hoopis teise pildi. Ja sellepärast, et saunad on probleem. Pole ka ime, et ajakirjanduses ilmuvad isegi taoliste pealkirjadega artiklid. Eks leidsin ühe niisuguse artikli, kus autor arutleb selle üle kuidas säilitada keha puhtust, ilma saunata õnge artikli pealkiri on niisugune juhtnar ja milline on siis soovitus, nüüd võivad meie kuulajad natuke jällegi mõistata, mida siis teha, kuidas säilitada keha puhtus ilma saunata. Ja autor soovitab välja pääsuna tuleb sageli pesu vahetada, nii et vahetage pesu, kui pesemisvõimalusi ei ole, see on üleskutse. Aga need on artiklid ajalehtedes, son probleem. Ja veel üks natuke spetsiifilisem probleem, millele tol ajal pööratakse ka päris palju tähelepanu Nõukogude propagandas. See on hoolitsus hammaste eest. See oli ju küllaltki suur probleem väga pikalt. Ja ju küllalt on neid juhuseid kirjeldatud kui nõukogude inimene veel seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel aastatel, tus kuskil Läänes juhuslikult hambaarsti juurde ja kokku kogunes Terre haigla või terves raviasutus imetlema näid plomme mis olid nõukogude inimestel suus või neid kuld ja hõbehambaid, mida juba kui mujal maailmas keegi selles vallas enam ei kasuta. Nii et see on tõsine probleem kahekümnendatel kolmekümnendatel väga tõsine probleem. Ja üks analoogiline uurimus, mis meil oli ligilähedalt teine küsitlus samast ajast uuris näiteks, kui sageli töölised konkreetselt. See uuring oli küll pühendatud sellele elanikkonna kategooriale ja ka kindel piirkond Solvist Uuralites ja see ei ole oluline, ju see näitaja on enam-vähem selline üle terve riigi. Igatahes jõuti järelduseni, et perioodiliselt hambaid peseb vaid 13 protsenti töölistest. No võib-olla sõjalam lokk siia-sinna, aga situatsioon ka suuhügieeniga on küllaltki problemaatiline. Küllaltki kurb on see kogu olukord, niiet hügieenile pööratakse väga suurt tähelepanu. Ja ta ei ole mitte ainult. Pragmaatiline, vaid ta on ka ideoloogiliselt küllaltki oluline üles. Ja võib-olla lõpetuseks üks niisugune näide. Leidsin ka selle kirjanikud ja kunstnikud, luuletajad ja heliloojad leiavad ju väga palju tööd, eks nende peamine ülesanne ongi viisistada Yariimistada nõukogude propagandat ja ajalehes Krasnaja, kas jätta, see on suhteliselt väike ajaleht, aga ikkagi ilmub 27. aastal luuletus. See luuletus peab kutsuma inimesi ülesse hambaid pesema ja nimelt on mõiki ilmunud uus hambapasta. Tal ei ole küll väga nõukogude liit, nimetus Adon ja luuleread on järgmised, nii et jällegi palun andeks, ei ole eriti suurmeister neid ette kandma ja ausalt öelda luuletus on ka suhteliselt viletsavõitu, aga taoliseid ridu kasutatakse selles propagandatöös. Ja nad on järg, mis, et see ei ole eriti pikk luuletus. Paavst, seistranjev, apiit, malanjuš, surnu ujub vastu, aga ta on, ta ei oska. Nii et üle terve riigivappi kisab, röögib noorsugu. Annad selle hambapasta anda, on, sõi, ei anna. Nii et ta mobiliseerivate luuletuste abil kutsutud tee nõukogude inimesi hambaid pesema, jälgima hügieenireegleid ja nii edasi. Ja kui vaadata seda toodangut veel lõpetuseks siis kinkekarbid kahekümnendates 30.-test aastatest, kui see nõukogude parfümeeriatööstus hakkab jälle toodangut andma. Needsamad punased Moskvat ja teised kinkekarbid on erakordselt ilusad, rikkalikud Nende sümboolika on natukene teine. Aga on säilinud veel vanad meistrid, nii et oskused on olemas. Ja nad on veel kord tänapäeval ka need karbid ka, see toodang vähemalt kogujat jaoks suure väärtusega, rääkimata revolutsioonieelsetest asjadest, need on säilinud väga vähe. Ja veel kord kahjuks midagi pole parata, kas Krasnaja Moskva tõesti lõhnab nii nagu lõhnas omal ajal Lubim õppukijat? Imperatriidsee on muidugi võimatu öelda, aga vähemalt peaks olema selle lõhna koopia. Selle teadmisega võiks siis täna lõpetada, et järgmine kord minna siit juba edasi.