Käesoleva saatesarja raames oleme mõnelgi puhul heitnud pilke Eesti kerge muusika minevikku. Oleme meenutanud 20.-te aastate esimesi tantsuorkestreid, 30.-te aastate löök laule nelja ja 50.-te aastate poolt kaasa toodud hoogsat tõusu ja küpsemist meie originaalloomingus ja interpretatsioonis. Suhteliselt vähe on aga juttu olnud nendest, kes ei lasknud laulu leeke kustuda suure isamaasõja tuultes, kelle pillimäng tõi sõduri südamele lähedale kauged kodupaigad ja armsad omaksed. Augusti lõpul toimub Tartus teine rindesõprade päev, mis toob kokku kaviis endiste rindemeeste ansamblit. Lähedal on Eesti laskurkorpuse asutamise 30. aastapäev. Nii on igati põhjust meenutada sõdurimundrit kandnud heliloojaid, lauljaid ja pillimehi ning seda me täna teemegi. Mälestustelõnga Hei jätab endine Eesti kaardiväe laskurkorpuse džässorkestri juht Väino Saviauk keda me külastasime tema praeguses töökohas Kreutzwaldi-nimelises riiklikus raamatukogus. Muusikalised vahepalad aga on pärit Boris kõrveri, Edgar Varro ja Raimond Valgre sulest. Neile lisaks kõlab ka mõni tolleaegne lemmik meloodia, mida korpuse orkester küll esitas, mis aga selles ettekandes säilinud pole ja mida siis kuulete teistelt kollektiividelt. Nüüd on niisiis sõna Väino saviaugul kunagisel Eesti laskurkorpuse džässorkestrijuhil. Mina ei lase enne seda veebruaris 20 aastat ja siis ma tulin sealt mobilisatsiooni korras viidi mind evakueeriti lingvist tähendab teisel septembril 42. Blokaadi raskel raskel ajal evakueeriti Jaroslavli Jaroslavlist edasi siis juba Eesti väeosas, seal staabist kohe suunabki, mind karmanisse palku, kirjutajana avaldasin kahte keelt, siis oli neis megi vaja. Ja noh, varsti seal siis kohe avastati, et ma olen tegelenud Leningradi džässorkestri juht Jossif Stalin rääkis mulle kunagi, et olite enne sõda Ühes muusikakoolis koolivennad. Ja, ja see, kas me õppisime ühel kursusel koori ja orkestridirigeerimist Leningradi nimelises muusikakoolis. Lasemik, tuntud džässorkestri dirigent ja meie teed läksid lahku just sõjaväe, isegi koos mängisime sõda vees, tantsuorkestris Kirovi-nimelises, kultuuripalees. Nõnda kõlas muusikaorkestrilt, mida juhatab Joseph Einstein, Väino Saviaugu kursusekaaslane Leningradi Mozovski nimelisest muusikakoolist. Nüüd aga taas tagasi mälestuste juurde sellest, kuidas korpuse džässorkester õieti alguse sai. See oli jah pärast Velikije Luki lahingut, kuid kui tähendab korpuse väeosad paigutati tagalasse selleks, et jõudu koguda ja uuesti formeerida siis mina mäletan, mina tähendab, elasime ühes väikeses talukeses. Ja siis oli seal episood, mis mulle eluks ajaks on siiamaani meeles, väga hästi. Et kuskil nelja paiku hommikul tuldi sisse, äratati mind ülesse ja kästi kohe riidesse panna ja kohe autosse ja sõitma ja mina muidugi küsisin, et milles, mis lahti on, mul ei öeldud mitte midagit pärast saate teada kõik, et ja tõepoolest, ma olin väga ehmatanud, sest ma mõtlesin, mis kurja, mis paha kommunit hakkama saanud, et mis juhtunud on, et, et kas need kinni või tõepoolest nisust myyvastmatute jookseb peast läbi. Kuna mulle ei öeldud ka, mis otstarbel nii vara nendele saeti. Me sõitsime siis umbes tund aega, metsavaheteed ja masin peatuse muldonni juures. Aga siis ma taipasin, et siin mind on siis toodud kindral juure, aga ma muidugi tean, mis, mis, mis lahti on. Ja ukse peal tulebki kindral vastu mulle aluspesu väel. Väga varajane aeg oli. Ja nägu naerda reisija ja siis mul hakkas kohe kergem, et midagi muud lõbusat lugu lahti. Et palus mind istuda, pakkus kohe mulle tubakat pläru keeramiseks ja siis läks jutt lahti ja tuli välja, et väga-väga huvitav ülesanne. Mulle kõigepealt kindral seletas ära, et on vaja, luuakse suur suur-suur, orkester. Et varsti vabastatakse Eesti NSV. Ja et me peame selle orkestriga siis kohe pärast vabastamist seal kontserte andma, ühesõnaga, ja näitama eesti rahvale klemite ajutiselt teinud hästi, vaid ka tegime hästi, muusikat on üles, ülesanne oli selge ja, ja meenutav. Ja esialgu ei kujutanud ette, kuidas seda veel täita saab, nii kiire tähtaeg on, kõigepealt oli ülesanne sama päeva jooksul kõik väeosad läbi sõita. Ja teha nimekiri parimatest muusikameestest. Et saaks moodustada ässorkester kõigepealt orkestri suuruse kohta, meil oli noh, niisugune niisugune huvitav jutt, et öeldivat surgest pall vaja mehi. Ma ütlesin, no et tagasi lükkab need 18 meest, peaks piisama, küllaltki suur koosseis, eks ole. Mis mul teada oli. Pärnu ütleb, et ei, ikka suurem suuremat see lõike rokkim ka, palju selliseid, noh, panen 25 Mäksis, nii et see on ikka vähem naersid. Lõpuks leppisime põhimõtteliselt kokku, et kuni kuni 50 inimest, no meil ei tulnud muidugi 50 välja. Aga seal 45 inimest oli meil koos ansamblite solistide ka, eks ole. Ja ülesanne oli tõepoolest niivõrd niivõrd ühest küljest huvitav ja teisest küljest muidugi väga raske selles mõttes, et ma ei kujutanud ette, et, et nii, nii lühikese ajaga ma suudan siiski seda, aga kukkuda sai ometigi tagantjärgi niimoodi meenutades isegi isegi ma ei kujuta ette, et ma praegu veel essi ülesandega hakkama saaks. Kui uuesti Sarantaks Mu masinal käsutusse terve päev sai sõidetud. Meestega isiklikult ka räägitud, kõik nad olid kohal. No kõigepealt muidugi tekkis niisugune niisugune raske olukord, et staabiülemad ja kes seal kohal olid momendil, ja polgu komandörid olid kategooriliselt vastu ja lõika kellelegi haldus ja et me ei said kanda ära, teeb niimoodi. Sest ma ju ütlesin põhiliselt ära ju kõik kõige paremad muusikamehed orkestri orkestrites ansamblites, eks ole. No ja lõpuks siis helistati staapi ja ei kuulu järgi, et mul käskida kaasas kohe ma sain näidata, et vot ei saa, korraldus on. Et mis asja moodustada ja anda pillimehed gospintega ära ja siis ikkagi pääsu kuskil põld. Rohtul muidugi tähendab kuskil seal Illa juba kindral Lukas tegi siis käskida selle nimekirja alusel valmis. Ja hommikul tõepoolest mehed juba siis liikusid ettenähtud kohas, see oli suur, hästi suur muld on maksma, hakkasin kõik seal sisse ja, ja hakkasime siis mõtlema, kuidas seda kokkuseaduses saab. RGB oli Endana äris. Siis, kui mõistus raiskas Jäi ainult sinu. On selge, et polnud kerge nii suurt orkestrit korrapealt käiku lasta. Olid küll mehed ja pillid, aga esialgu puudus noodimaterjal repertuaar. Kuidas neist muredest üle saadi, sellest veel Väino Saviaugu meenutusi. No kui seda asja meenutada, siis peab ütlema, et sõna tõsises kõige otsesemas mõttes noodid isegi sellele orkestrile nii-öelda põlve peal metall esimesed noodid, sellepärast et kindral Pärn, kes nüüd selle looja orkestri lõhele oli, ta algatamata algataja korraldus andis, tema kujutas muidugi selle asja niimoodi, et, et me võime nüüd selle 25 liikmelise orkestriga tulla ja kohe mängida ilma narita. Muidugi me seda katsetasime. Ma arvan, meil isegi õnnestus, sest seal oli terve rida mehi improviseerida suutsid ja ja nii et tellimise dialoogid olid, nimetasid aga seal mõnda populaarset laulu algselt ja varasemalt ütleme seal Eesti laulu mõnda populaarset siis kohe seal mängib üks mees hakkas ütleme, viiuliga ESM. Pani teha, kuid sellest muidugi nii suures koos head nahka ei tule peale. Karel tegi omal ajal põhiliselt ise seal ära, peagi saabun tagasi su juurde ja. Ja kes saab, on ta ka see? Aasta möödunud ööl magada. Toda Vello. Põdesse, nii selle siin olles Ja keegi saab siis. Astume koos. Saavad siis? Õnn meie, ma ei. SMS. Siis ei. Jäälehe elu. Osalves mida ta on aga sees. Kuna ise selle koosseis üldse mingist valmis repertuaari kuskil polnud, siis näiteks Emil Laansoo tegi terve rida sätt kalu nagu päikesepaistelise oru serenaad just. Need kuulsad No ma ütleksin niimoodi, et me kuskil seal vene külas oliks kino, sõjaaeg, me nägime seal ka seda filmi, see oli parajasti liidus jooksmas seal. Ja mul oli tunne, et sul on võrdlemisi võrdlemisi ära kopeeritud, jätab mälu järgi lihtsalt aastas, ühesõnaga orkestripartiide ära, see oli seal, see tundus meile isegi kuidagi fantastilised, see nii, nii. Nii. Osavasti oli järel kehtuseksatsiooniga. Võimatu on siinkohal vääriliselt meenutada kõiki neid andekaid pillimehi, kes omal ajal Eesti korpuse džässorkestris kaasa lõid. Mitmed neist on jäänud truuks muusikale, valides selle oma elukutseks trumpetistid abi Seideri Artur Sild trombonist Heino asper, saksa fonistid Arved Haug ja Johannes laos viiuldaja Emil Laansoo ja Harald aasa tuleaegne kontrabassist, praegune koorijuht Lembit Verlin ja teised. Väino Saviauk nimetas veel saksofonist Martin Rubinit, Kainopeebot Järvamaalt krossi kitarristi Uudoppisingut trompetis Jüri Millerit, praegust raadiomeest, spordireporterit ja mitmeid mitmeid teisi, kes hiljem läksid üle muudele tegevusaladele. Kõigi kergemuusikasõprade lemmikuks sai varalahkunud Raimond Valgre, kelle laule korpuse orkestris palju lauldi ja üht neist kuulete praegu arved haugilt, kelle pill samas orkestris helises. Ei, leedeeerr, veetu, nii kuut siin asjatult masin, viivast kord sind näha lootsin, kuid pettusi nüüd edasi, kuule, ei ta enam suu. Sest üks mõte piinab Ma olen liiga Beeta, armastan. Et mõelda kordki mulle siis kui taevas särab. Suudaks olla. Ei see taas USA, eks ole, nii. Kaabu suuuure õnn. Nii mõtlesin. Kui esmakordselt mulle kuulatasid. Kuid möödus mõni. Ja märkasin, et tulen. Ma mõtlesin etuleerimis. Sparandan mahe ja tasandas vaiksed ja ei uskunud sa sõõradi. Ma olen nii Ja siin on ta õnnelikuks, elude koos iialgi ime. Kuid kurtsus. Maa töötle seenetulevi spalannal maa. Ja ta on kõik suu väiksed, me ei uskunud sa sõõradis, mis mõtlesin. Des ainult raam. Siit ja ma olen linn. Ja see ära tunda õnnelikuks elude eelvoosi, iialgi üks kui rupsust lakkuda. Sest armas mulle sa, kuid selleks. Meil on üks niisugune kõva sõna, mõjus nagu Albert Venno Laul. Tema nii-öelda iso tantsijatele pritsides laulusid kõdi ja humoristliku pluus ikkagi väga andekalt tegi neid. Ja temal on nii nagu luurata ka, nii et tema abi oli ka seal kuu värske tegemise juures. Aga selle Korpuse džässorkestrile olid oma kindlad laulusolistid, keda Väino Saviauk veel ligi kolme aastakümne taha Häski mäletab. Noorelt manalasse varisenud bariton Karl Veesaar lauljatar Jelena Ivanova, lustakate kupleri esitaja Jüri Miller, kelle AbjaP talati eduga läks meeskvartett koosseisus Garcevski, Vennola pising ja Verlin samuti Robert kurb, oh laulu ja naljamees. Kogu see suur laulu ja pillimeeste ansambel moodustas vennaliku pere, mis oma kunstiga tasandas teed sinna, kus ootasid kodused paigad. Ootas kodulinn Tallinn ja lõplik võit. Vabastatud Eestis ootas Eesti korpuse džässorkestrit sõjameeste kõrval ka erariides kuulajaskond. Orkester esines paljudes linnades ja viis külakosti ka maa elanikkonnale. No ma pean ütlema, kui siia tulime, Tallinnasse esimesed kaks kontsert, kell neli, vastutusrikkamad kõige vastutusrikkamad, muidugi Draamateatris. Ma natukese 11 ja 13 protsenti päris niimoodi muidugi oli. Neli. Siis pärast seda kohe, Me läksime mööda vabariiki mööda rahvamajasid kontserdiringreisiga kitsarööpmelise raudtee ääres. Me käisime läbi seal häid kontserte, tanki ja see on suur suur elamus oli tol ajal muidugi kuubist rahvast täis. Väga soe vastuvõtt oli. Muidugi rääkimata nendest suurematest linnad. Pärnus olin mänginud rannakohvikus, kontserti. Viidi ära Tartusse siis meil siin, Tartus veel idakontsertidel Vanemuise teatris hoonesi varasemaid jällegi suure menuga, siis isegi val häbial sõitval vabaõhukontsert antud sõidukitel hästi välja, sest ilm on niiske ja ei kannata niiskust. Kena, aga siiski sai ära tehtud. Sellega oli isegi niisugune huvitav moment, et meie ei olnud enne seda kontserti tegema, sest ilmastikuolud testimist, et nagu kupliga veel, teed ära sellega meil palju kuhugile ja ei olnud nõus tegema ja siis muidugi kantisid käsk ja mina seda käsku ei täitnud. Siis mingi iili yhel koosoleku pidulikul koosolekul sealt sellest Vanemuise teatrist otsekohe kaks. Lõbus lugu ei annaks mängida. Muidugi pärast kiiresti lasti mind vabaks konstruktorite ära teha. Aga ka juurde? Sinna ja. Raskelt. Kätte. Kaunim linn on Eestis Tartu ja ta siin oli aga. Ega Tartu. Ka. Siin. Ära ka. Ma vaatasin, oligi niisugune õnnetus, et sõjaväest lahti vabaks nii-öelda sünniaastate järgi ja kuna seal mitmes vanuses inimesi siis muidugi kõige vanemad läksid kogu pealt ja niimoodi hakkaski lagunema sean sammud. Ma pean ütlema, Eesti rahvuskorpuse juhtkond eesotsas kindral pärnaga muidugi väga-väga palju hoolitses selle orkestri üldse, tähendab, ma mõtlen kunstiliste kollektiivide eest, nii palju, kui neid oli tol ajal polkudesse staapides ja ma tundsin isiklikult väga tema, tema hoolitses selle eest. On muidugi tohutult kahju, et nii värviküllane lõik meie kergemuusika ajaloost pole säilinud. Helilindil, mitmel pool on taaselustatud endisi rindemeeste ansambleid ja juttu on ikka ja jälle olnud ka eesti korpuse džässorkestri kokkutulekust. Majandususun ja, ja kutselised muusikud ja aabitsanõuded ja ütleme seal Lembit Värniku arvu ütleme ja, ja mitmed teised, kes pidevalt tegutsevad, nii-öelda muusika tellin, muidugi ei ole mõeldav luua mingisugust tärtsamblid, sest et nad enda paljureiside peal ja, ja praktilist võimalust Ja seoses Eesti klõpsu 30. aastapäevaga võib kõne alla tulla nii-öelda kokku kutsuda kõik olemasolevat tegutsevat. Tõesti, Luutmed, ansambli liikmed, et siis võib-olla isegi läheks tarvis midagi ette kanda ja pakkuda tähendab selle aastapäeva puhul kõnelejad kahtlemata tulla ja isegi mõned mõtted liiguvad praegu nimelt läbitselger. Tahad mängida, trump lõpul, põimib, kuhu ta läheb siis viisidest. Ja kui seda kestreeriks ära ka sellele puhastuse, mis me saame kokku selleks ajaks milles teeksime sära rääkimine siis võib-olla tõesti selle esinemise oleks, ütleme, nõutav. See on tänaseks korraks taas kõik. Kuulsite endise Eesti laskurkorpuse džässorkestrijuhi Väino Saviaugu meenutusi selle kollektiivi sünnist ja tegevusest suure isamaasõja päevil. Meie järgmist vestlust kuulake taas kahe nädala pärast jälle kuulmiseni.