Head vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva, aga teile nagu me kokku leppisime, liigume ma nyyd mööda seda rada teeb, mida meile näitab isiklikult seltsimees Stalini assifissarianovitš. Kulgemine mööda seda rada nii väga meeldiv ei ole. Seostub ju selle inimesega niivõrd palju halba, aga mäe tasapisi vaatame tema elulugu ja eelmine kord püüdsime ka lahendada mõistatuse, miks ametliku versiooni järgi oli Stalini sünnipäevaks üheksas vana kalendri järgi 21. detsember uue kalendri järgi aasta 1870 x. Kuigi need dokumendid, mis sünnihetke fikseerisid, näitavad, et tegelikult oli Stalin sündinud kuuendal ehk uue kalendri järgi 18. detsembril 1878. aastal ja see vahe on aasta ning kolm päeva. Ning ka sellest oli meil juttu, et vähemalt mina ei leidnud ühtegi vettpidavat seisukohta. Kõik nad on ju omaette õiget. Aga seda ainuõiget või vähemalt seda, mis tekitab täielikku usaldust. Miks oli vaja seda daatumit muuta, mis selle tagada täpselt oli, kas siin on mingi usk numbrites või siin on juhus, et keegi ajas millalgi segamini pööratud sellele tähelepanu oli uus number juba kinnistunud vajadust enam seda muuta. Või oli ka selle taga vajadus pidada suure pidulikkusega Stalini juubelit 29. aastal, näitamaks kogu maailmale, aga peamiselt Nõukogude inimestele, kes on nüüd see uus peremees, keda tuleb kummardada? Need on natukene lahtised küsimused. Kuid üks, mis on selge, on see, et ega eriti Stalin oma lapsepõlvest ja noorusaastatest rääkida ei tahtnud, et kuigi me näeme ka hilisema tegevuse puhul, et siin väga palju mis puudutab reaalsust ja hiljem konstrueeritud Stalini elulugu, need faktid, sündmused interpreteerinud ju kokku ei lähe, aga selle juurde tuleme, oleme praegu nende esimeste aastate juures. Ning vast lõplikult Saisse Stalini suhtumine selgeks siis või õigem oleks öelda võib-olla pärast seda kui kirjastus teati, Stat. See on kirjastus, mis tegeles lasteraamatute kirjastamisega. Kavatses ilmutada raamatu, too jutustused Stalini lapsepõlvest. Kui me mõtleme selle raamatu pealkirjale tegemist on 30.-te aastate lõpuaastatega siis ei peaks ju olema mitte kellelgi selle vastu taolise pealkirjaga taolise sisuga raamat ilmuks. Ning loomulikult on ka kindel, et enne nii olulise teose ilmutamist oli ta Stalini laual ning järgneb Stalini-poolne Kiri täiesti ootamatu sisuga. Esmapilgul ootamatu. See on Stalini kiri, mis oli dateeritud 16 10. veebruariga 1938. aastaga. Tegemist on komsomoli kirjastusega. Stat allub komsomoli keskkomiteele, vähemalt formaalne liin on selline. Ja kiri läheb toimetusele. Selle sisu on järgmine. Kirjutasin ta endale välja ja tekst on järgmine. Ma olen otsustavalt jutustused Stalini lapsepõlvest väljaandmise vastu. Esimese lausega Stalin määrab oma suhtumisse. Raamat on, jätkab ta, tulvil massilistest pealiskaudsustest, moonutustest, liialdustest, põhjendamata ülistustest. See, mis juba Stalinit igal pool ümbritseb ja leida, et kõik ülejäänu on põhjendatud, siis antud variandi antud käsikirja puhul leiab Staline, et sealt põhjendama Helja ta jätkab, et autor silmas pidades raamatu autorit on eksitanud tuttmuinasjuttude vestjad ja valetajate poolt enamvähem nii ta tõlkes võiks olla. Jaga pugejate poolt, lisab ta sinna juurde. Tal on autorist kahju, ta kohe otse kirjutab. Mul on autorist kahju, kuid fakt on fakt. Aga see pole kõige tähtsam, jätkab Stahli. Peamine seisneb selles, et raamatul on tendents sisendada Nõukogude lastele. Ja siis ta sulgudes teatab ka ja üldse inimestele Nende teadvusesse juhtide isikukultust. Siin on muidugi väga ilusti köiks öeldud, mitmuses juht, idee nagu oleks veel peale Stalinit mingit teist kultust, nagu selle ühe suure kultuse kõrval oleks võimalik ka mõni muu väiksem kultus. Põhimõtteliselt on ta juhtida kultuse vastu. Ja ta jätkab seda lauset tekitab arusaama kangelaste ilmeksimatu, sest ja see on ohtlik, kahjulik. Ja need tulevad jutumärgid. Kangelaste ja masside teooria pole mitte bolševistliku, vaid Esseerlik teooria. Kangelased kujundavad rahva muudavata massist rahvaks täidavad Esseerit. Rahvas kujundab kangelasi, vastavad Esseeridele bolševikud, nenu Stalini laused. Ja siit läheb veel edasi. Igasugune selline raamat hakkab kahjustama meie ühtset bolševistliku tegu ja võtab kogu mõttekäigu Stalini kokku. Lausesse soovitan. Aga Stalini soovitused on käsud, raamat põletada. Selline on Stalini reaktsioon raamatule raamatule, mis esmapilgul peaks ju täielikult sobima oma ajastu kontekst. Mitte midagi selle raamatu vastu ei saaks olla mitte midagi. Ja siin ei ole mitte ühtegi etteheidet, et sisuliselt on midagi valesti, siin on põhimõttelised etteheited, suured etteheited. Selle kirja lugu on ka päris huvitav, loomulikult tol ajal mitte keegi seda ei avaldanud. Ja esmakordselt, et see kiri trükiti, avaldati ajakirjas vaprossistori ajalooküsimus, et see on Teaduste Akadeemia väljaanne, soliidne ajakiri tol ajal. Ja ilmub ta 63. aastal väga huvitaval aastaajal, kui me tuletame meelde, kes siis on veel võimul, Nikita Sergejevitš Hruštšov, kes Stalini isikukultuse paljastanud. Ja see artikkel on ajaloolase Baspelovi sulest. Ja artikli pealkiri on 50 aastat Nõukogude Liidu kommunistliku parteid millest võib järeldada, et mitte ainult sellest artiklist, vaid kogu sellest juubelist, et kõik need sündmused ja ka vastavalt hetkel loomulikult olid keskkomitee suure tähelepanu all ja ei ilmunud see arti, kel Keskkomitee ja juhtide teadmata sõjale mitte läänelik teadusajakiri, kuhu keegi ajaloolane kirjutab suvalise artikli vaprossistoriasse suvalisi art, kõik need ei kirjutatud ja kui mõnel ajaloolase võis ka olla mingi isiklik arvamus varakeskaja kohta, siis mis puudutab Nõukogude Liidu kommunistliku partei viiekümnendat juubelit, et aluseks on võetud 1903. aasta siis on ta muidugi veel sotsiaaldemokraatlik partei. Seal artiklis kli tekst läbis kõikide tasandite tsensuuri ja kinnituse kõige kõrgemal tasandil pole mingit kahtlust ning järsku taoline teade ning Pospelovi lause, mis kõlab järgmiselt. On teada marksismi-leninismi klassikute rida kategoorilisi väljaastumisi isikukultuse vastu, tähendab, ta räägib juubele artiklist, et marksismi-leninismi klassikud on kategooriliselt väljendanud oma eitavat suhtumist isikukultusest. Aga see on seesama, millest meil oli alles jutt. Ja nüüd paistab, et loogiline, 63. aastal on paljastatud Stalini isikukultus. Kui ühenese meil seostub Hruštšovi nimi Stalini isikukultuse paljastamisega järsku Me laena selles artiklis edasi. Ma tahan tuua ühe Stalini väljaütlemisega selles küsimuses ja see väljaütlemine ongi seesama artikkel, seesama seisukoht, seesama seisukoht, mis üllatuslikult joon, näitab lugejatele 63. aastal, et Stalin ei lase ennast kuidagi ülistada Stalinit selle vastu. Alles oli ju meil see tekst ja me nägime seda. Kusjuures raamatu autor ei ole ju tundmatu kirjanik, võiks võib-olla etteheide olla põhjustatud sellest, keegi tundmatu autor on nüüd otsustanud kirjutada Stalini lapsepõlvest, kuidas nüüd sobib? Et nii oluline teema ja ei ole autorit teed ja nii edasi ei. Selle autoriks oli tolle aja lastekirjanik number üks vaieldamatu, vähemalt selles nomenklatuuril reastuses. Aga nõukogude ajal ja kirjanikke ja muid kultuuritegelasi sisuliselt reastamata tegelikult reastati. Nii et tema on see number üks seal daam Veera Vassiljevna Smirnovi, keda kardavad kõik Nõukogude Liidu lastekirjanikud selle pärast, et tema sõna, tema hinnang oli see viimne tõde, elasta Stalini üle ei mäleta ja ei hakanud vaatama tema eludaatumeid, aga 61. aastal avaldab tamist oma kõige kuulsama raamatu. See on pühendatud tuntud nimele Arkadi Kaidaarile kusjuures on varem teda igati maha teinud. Meie aga võime teha sellest Stalini kirjast järelduse, tundes kogu sündmuste käiku nii varem, tol ajal kui ka järgnevatel aastatel, et vaevalt nad seltsimees Stalinil oli midagi oma õlistamise vastu. Pigem on probleem selles, et pöörduti ajajärgu juurde, mille puudub Tammist. Lapsepõlv ta ju ei tahtnud. Oleks ju sealt võinud ka välja tuua tulla jällegi seesama küsimus, millal siis seltsimees Staliniga sündinud näiteks kui alustada jutustasid oma lapsepõlvest. Teine tuntud lugu, mis räägib Stalini reaktsioonist katsetele puudutada tema lapsepõlve ja noorusaastaid on seotud väga tuntud kirjaniku Mihhail Bulgakovi ja tema näidendiga Batum batuuni. Väga nimekas teater Moskvas. Ta kavatses selle näidendi lavastada Stalini 60.-ks juubeliks. Ja meie ju teame, et kui hakata määrama Stalini-iga, siis aluseks tuleb võtta 89. aasta ja seega planeeritud juubel pidi toimuma 21. detsembril 1939. aastal. Ning oligi kavas seda juubelit tähistada Bulgakovi näidendi esmalavastusega. Väga huvitava saatusega näidend. Täpselt samuti nagu traagilise ja huvitava saatusega kirjanik meile kõigile tuttav oma peamise teose Meister ja Margarita kaudu kasvõi, aga ka teiste eesti keeles on ju tõlgitud väga paljutama tuntud teosed. On teada, et esimesed kavatsused kirjutada, see näidend, Bulgakovi uurijat tuginevad tema kolmanda naise päevikutele. Seal on kirjas. See on kuupäeva all. Seitsmes veebruar 1936. Miša on lõplikult valmis kirjutama näidendit Stalinist. Ja seda kavatsust. Kirjanik kinnitas mõne aja pärast, see oli 18. veebruaril kui ta vestles teatri direktoriga. Kuid siis puhkeb skandaal pulgaga ühe teise näidendi ümber. See võetakse maha rohkem lavastata. Ja see idee jää kõrvale kuidagi soiku. Nii et Bulgakov ei tegele sellega. Teater ei tegele sellega ja need plaanid on unustatud, kuid Stalini juubel läheneb ja ilmselt ka teater tunneb vajadust midagi, peab sellel tähtsal päeval lavastama, millegiga lavale tulema. Ja neid juba omakorda teater pöördub Bulgakovi poole, tuletab meelde seda omaaegset kavatsust, ideed. See on 38. aastal, nii et kuskil 38 hakkab juba teater Bulgakovi taga torkima tuletama meelde oma lubadust. Ja jällegi Bulgakovi naise päevikutest ilmneb et Bulgakov kurdab teatrile, et tal on raske seda materjali koguda, kuid samas ta väidab, et mingisugused ideed, mõtted tal juba on. Ja toimub vestluskirjanikku külastab teatri kirjandusala juhataja. Kes siis selle palvega on tema poole pöördunud. Käis kirjaniku juures kodus ja väidab, et teater aitab nii nagu jaksab ja tol ajal tuntud nimi teatri eesotsas Nimiravitš Tantženko kirjutab isiklikult Stalinile ja küsib Stalini käest materjali kui lavastuse Stalinist. Näidend peab kirjeldama Stalini elu, siis kelle poole pöörduda, kui mitte Stalini poolt. Väga loogiline, arusaadav plaan. On teada, et näidendi kõige varasemad visandid olid kirjaniku laual jaanuaris 39 ja selle näidendi aluseks võtta Bulgakov reaalselt toimunud sündmusi, loomulikult tegemist on ju ajaloolise näidendiga Stalini elust ja selleks sündmuseks on kaheksandal, üheksandal märtsil 1902. aastal toimunud tööliste demonstratsioon batuumi linnas ning selle demonstratsiooni Üheks organiseeriaks. Aga näidendi variandis loomulikult peamiseks organiseeriaks oligi seltsimees Stalinit pealkirja variante väga palju. Enamus neist olid seotud merega, kuid Bulgakov valibki, selle Batum ja ta jääbki näidelgi pealkirjaks. On teada, et leping teatriga kirjutati alla juunis ja 27. juulil. Juubeline pole ju jäänud väga palju, lavastamine ei ole ju naljategemine, see on tõsine ettevõtmine. Nii et 27. juulil toimub väga oluline tolleaegsed teatrielu sündmus mingis mõttes määrava tähtsusega sündmus, mis otsustas, kas püks näidend jõuab publiku Ta või mitte, näidendi autor loeb teksti ette teatriparteiorganisatsioonile. Need on tänapäeva tänapäeva kontekstis natukene arusaamatud asjad nooremate inimeste jaoks, eriti aga tol ajal. Nii see käis. Nii et lisaks tsensuurile ka teatriparteiorganisatsioon etendust tulevast etendust hindab. Vastuvõtt erakordselt soodne. No muidugi omaette küsimus on ja kui me kujutame ette tolleaegsed parteiorganisatsiooni ja kui juhtub ka, et näidend ei meeldi, niisiis tahaks näha, kes on esimene, kui ülevalt poolt pole signaali antud, kes julgeks püsti tõusta ja öelda, et näidend seltsimees Stalinist ei kõlba kuskile stsenaariumiga erilist julgust, erilist jultumust ega pääs väidetavalt seltsimehed tervitavad näidendi lõpu või tähistavad seda lõppu püstitõusmise ja tormiliste aplaus sidega. Oleneb, kõik on ju otsustatud, valitakse näitlejaid ja kõik on suurepärane. Pole ju mingit kahtlust, et nii kaugele jõudma, näidend pidi olema ka Stalini laual, oli ta sellega kindlasti tutvunud, teadis ja kuna veel kord on asi juba nii kaugel, siis ilma Stalini heakskiiduta Ta poleks seda kunagi nii kaugele jõudnud ja me võime täiesti kindlalt väita, et Stalini ja oli sellele näidendile antud roheline tuli olemas. Kuid järgnev ajalugu ju meile ütleb järgnev sündmuste käik, et see näidend jääb lavale toomata. Et ta ei näe kunagi vähemalt tol ajal siis lavavalgust ja milles on siis küsimus? Ja ilmselt selles ei ole ju jällegi ühest vastust, aga ilmselt selles autorid pingutavad üle pingutavad üle ja konkreetselt see ülepingutus väljendub selles, et nad tahavad ju tuua lavale ajal näidendi näidendi 1902.-st aastast ja selle näidendi peakangelane Stalin on ju reaalne inimene. Ja nende huvi on kuni kõnnakuni taastada kõik need detailid, et laval oleks elus juht. Vot seesama geenius, seesama suur suur Nõukogude inimeste isa juht, noor, romantiline, aga selline, nagu ta hiljem on. Ja sellepärast on neil plaan tervelt rupilgos autoriga, neid on päris palju inimesi sõita Gruusiasse, sõita sinna, kus need sündmused toimusid, sõita batuumi, linn. Ja püüda leida ka inimesi, kes mäletavad, milline oli noor Stahlil veel kord, kuidas ta käis, kuidas ta kätt liigutas, milline oli tema miimika ja mis seal siis täpsemalt toimus. Ja jällegi, mis võiks olla selle vastu? Ega Joost, Stalin ei karda, kas keegi võiks neid ei tea milliste, milliste tema vastaste seisukohtadega kuskil laval välja tulla, selles pole ju asi. Ja kogu see seltskond istubki rongi sellepärast et kiire on juubel 21. detsembril 1939. aastal. Ja teele asutakse 14. augustil. Ei ole väga palju aega jäänud ja jõutakse sõita kaks tundi, kaks tundi kuni särpuhovi jaamani. Kui saabub kiirtelegramm ja selle telegrammi sisu on järgmine. Vajadus sõidu järele on ära jäänud. Pöörduge tagasi Moskvasse. No kes 100. sellise Telegram? No loomulikult andja on mingisugune inimene, kes neid nupukesi vajub. Aga kes sai anda käsu, kas sai anda keegi poliitbüroo liikmetest käsutrupile, kes soovis minna tutvuma juba kohe kohe kohe kohe kohe tuleva Stalini juubelile pühendatud näidendi detailidega, kas sai olla selleks keegi veelkord isegi poliitbüroo liikmetest välja arvatud Stahli loomulikult selline kässaid olla ainult isiklikult seltsimees Stalini. Aga rongisolijad ei saa ju aru, mis toimub, nende soovid, onni üllad ja ilusad ja nad sõidavad edasi kuni Tuulas jõuab nendeni järgmine telegramm, hooldia, Telegram, välk. Lõpetage ära. Kardab selle esimese sisu ja ega need ei jää muud midagi üle, kõik on selge ja seltskonda astub tuulas rongist maha. Nii jääbki Bulgakovi näidend lavastamata ja avaldamata ning esmakordselt trükivalgust näeb ta alles 1988. aastal. No miks Bulgakov selle näidendi kirjutas, on omaette teema, millel ei ole, praegu on meil mõtet peatuda, ei ole ka meie, meie raamides see küsimus. Aga tuletan meie kuulajatele meelde, et Bulgakovi vast kõige kuulsam teos Meister ja Margarita oli 38. aastal juba masinakirja variandis ja pole välistatud, et siin võis olla mingi seos, seos variandis, lood tundus et kui nüüd see näidend läbi läheb, et siis võib-olla antakse lubaga romaani trükkimiseks seos võis olla. Kuid kui vaadata näidendit tumm, siis ega siin ju erilisi kompromisse. Muidugi ma võtan seda köike Stalini ajastu kontekstis oma südametunnistusega Bulgakov ei tee. Ja sellele viitab kas või ajastu valik, ta ei vali ju aja, kui Stalin on juba võimu tipul. Oleks võinud ju kirjutada näidendi, kus sündmused toimuvad 29. 30. 35. nii edasi aastal tänapäeval ja näidata teda suure juhina ei, on valitud aasta 1902, kui Stalin pole veel eriti keegi kui on tegemist täiesti noore romantilise inimesega. Ja ka tekstis on mitmed nisukesed momendid, mis ei näita Ta ju Stalinit. Nad ei ole küll selles variandis, mis pakuti lavastamiseks, aga nad on algvariantides, mis näitas Stalinit kaugeltki kõige ilusamaks valgus. Mingeid üleskutsed peksta Shanud arme vastu pead ja nii edasi. Nii et on, nagu on. Väidetavalt vestluses Nimirovitš tantšenkoga olevat Stalin öelnud, et näidend on hea. Et ta peab näidendit heaks. Kuid lavastada seda ei tohi. Ja jällegi, mõnes raamatus pole mitte siia pandud punkt, vaid siit jätkataks ja väidetavalt Stalin olla öelnud. Kõik lapsed ja noorukid on ühesugused ja sellepärast pole mingit põhjust kirjutada näidendit just nimelt Stalinist. Nii et ta on täpselt samasugune nagu teised lapsed või oli noorukid ja pole mingit põhjust keskenduda talle. Kuid aga kõik inimesed ei saa aru, et Stalini lapsepõlve ei tasu näppida, on teada, näiteks suure teatri kollektiivis tekkis idee, et kuna tekst ei kõlba näidend, eks siis võib-olla sobiks ta hoopis ooperiks. Sest ooperis võiks romantiline lähenemine olla igati sobiv, vähemalt nii 100 põhjendati. Aga vastavat ooperit ju ka ei tule. Ja jällegi on tagantjärele väga raske üheselt öelda, milles on Stalini meelemuutus. Veel kord siin pidi olema isiklikult Stalini meelemuutusega tegemist, teisiti see ei saa olla, ei saa olla näidend, mis on pühendatud Stalini juubelile. Nii kauges faasis praktiliselt juba lavale tulemas paar kuud enda juubelit ja siis ootamatu järsk käsk lõpetada, sõit pole vajalik, kusjuures ei ole ju tekstis, et näidend pole vajalik, sõit koha peale pole vajalik, kõik, mis hiljem järgneb, on juba loogiline lihtsalt edasiareng sellele sündmusele, mis selle meelemuutuse taga on. No üks seisukoht, ametlik seisukoht, mitteametlik seisukoht selles mõttes, et keegi tol ajal ju mingit ametlikku seisukohta välja ei ütle, aga hilisema ajaloo teaduse ametlik seisukoht või ajaloolaste välja pakkunud tuntud arvamus on, et Stalinile ei meeldinud see romantilise revolutsionääri kuju mis oli välja toodud Bulgakovi näidendis. Ja teised ei saanud aru. Aga Stalin sai aru, sai aru, et see ei ole vastavuses ametliku mõõdiga ja sellepärast keelab ära. Miks ta siis sai nii hilja aru, miks siis alles siis, kui seltskond oli rongi istunud, jõudis arusaam Stalinil. Ei ole eriti loogiline. Kui sai aru, kui näidend ei meeldinud, siis oleks ärakeelamise faas jõudnud tunduvalt varem. Või teine variant, mida on välja pakutud. Stalin polnud rahul, et näidendis omistati talle väljamõeldud sõnad ja seisukohad. Tähendab näidendis Stalin rääkis nende sõnadega lausetega mida Stalini enda arvates polevat ta kunagi öelnud. Ja jällegi me võime täpselt samuti nagu selle esimese variandi puhul ju küsida, aga miks, lugedes teksti ta seda varem ei märganud. Miks, küsitavus tekkis tal alles siis, kui Bulgakov ja teised olid jõudnud paar tundi juba rongiga lõuna suunas sõita. Need on selle taga. Ning kõige olulisem küsimus seisnebki selles, miks vastuväite tuleb nii ootamatult ja selles faasis. Ja see teine küsimus, mis puudutab neid olematuid lauseid ja olematuid sõnu, mis väidetavalt staniline ei meeldinud, sest midagi sellist ta polevat kunagi rääkinud. Tekib ju küsimus, miks polnud keelatud teised näidendid ja filmid kus Stalin on ju kangelane, kus ta rahulikult räägib neid välja mõeldud sõnu ja lauseid. Ja mitte keegi ei pane seda pahaks, seltsimees Stalin samuti mitte. No võtame mõned näited. 1938. aastal ilmus ekraanidele film neliku Saarjava. Praegu ei oskagi seda täpselt tõlkida, ta võiks olla suur punakuma või midagi sellist. Ja et see silm pälvib juhi suure soosingu. Seda kinnitab ka fakt, et 1941. aastal omistatakse filmile Stalini preemia. Millest see film räägib ühe-kahe lausega? 1900 seitsmeteistkümnenda aasta sündmustest. Loomulikult on nende sündmuste keskne kuju seltsimees Stalin, Lenini kõrval, seal teised, kõik on väga väikesed ja olematud ja juttu on sellest, kuidas ajutine valitsus saadab sõdureid rindele. Peželonid lähevad aina rindele. Kuid sõdurid tahavad rahu, bolševikud võitlevad selle eest, et seda lõpetada. Ja keelduvad rünnakule minemast. Samal ajal bolševikud valmistuvad ülestõusuks, jällegi on seal seltsimees Stalin peamine tegelane. Siis päev on paika pandud ja kõlab Aurora pauk. Nii filmi pealkiri tulenebki sellest, et linna kohale on tõusnud selline suur revolutsiooni kuuma. Nii et see on see kuulus film 38.-st aastast. Salon Stalinit päris palju, räägib ta loomulikult välja mõeldud lausetaja sõnadega, näit pole ta kunagi rääkinud. Mitte mingisuguseid vastuväiteid, justnimelt lähtudes sellest see film ju ei leia. Vastupidi, saab veel kord Stalini preemia. Või teine üldtuntud film? Ühes on Sariitsin kaitsmine. Me kunagi natukene rääkisime nendest sündmustest, aga nüüd seoses Staliniga, tuleme nende juurte ilmselt ringiga tagasi. See on see kuulus Sariitsin kaitsmine, kus Stalini roll on nagu ta oli, aga, ja veel kord sellest rääkida. Film igatahes räägib muidugi kangelaslikust kaitsmisest. Need sündmused leiavad aset 1918. aastal. Ning loomulikult seda kaitsmist juhivad seltsimees varašuellow, aga peamise kaitsjana seltsimees Stalin isiklikult. Kõik laused välja mõeldud, kõik sõnad välja mõeldud, mitte kunagi midagi sellist, Stalin pole rääkinud kohati teda polnud ka seal, kus ta pidi olema jällegi Stalini poolt, mitte mingisuguseid proteste, mitte mingisuguseid vastuväiteid. Miks siis peab kangelane filmis rääkima, näid lauseid, sõnu, mida tema polevat kunagi elus rääkimata, sobib väga, hästi suurepäraselt. Seega ei saa olla need põhjuseta mitte kuidagi. Seletuseks, miks siis Stalin? Sisuliselt viimasel hetkel, kui juba lavastus on valmis, keelustab selle ära. Ja ainus loogiline seos, mida me võime siin leida, ongi trupi ülepingutusest trupi soovis veelgi minna, veelgi täpsustada, veelgi rohkem saada teada, milline Stalin seal lapsepõlves oli. Kuidas ta naeratas, kuidas ta käis, mida ta tegi. Ja Stalin annab ja nende kahe Ühe otseselt kirjutatud kirjaga teine inspireeritud telegrammiga otsesest sõnumi. Ärge essorkige, ärge puudutage, jätke mu lapsepõlv puutumata ning ei ole selle taga kaugeltki mitte mingisuguseid ideoloogilisi seisukohti, mis tulenesid sellest, nagu suur juht järsku on isikukultuse vastu või ta leiab, et nõukogude maal on miljoneid noori, kelle lapsepõlv on sama väärt saama näidenditeks nagu tema lapsepõlve kaugeltki mitte Pole vaja sortida, köik need andmed, mis on vaja, teile antakse, saate nad kõik kätte, pole vaja ise otsida. Ja seda enam pole vaja otsida lapsepõlvest või vähemalt lapsepõlv kuulub täpselt samuti nende sündmuste ritta arusaadavalt, hiljem ei ole vaja uurida ja täpsustada, mida ta täpselt tegi seitsmeteistkümnendal aastal, hilisematel aastatel, millele alles Stalini roll kodusõja päevil kui suur kangelanna ta oli, aga kaasas süütu esmapilgul lapsepõlv jätke puutumata. Ja meel oli kogu seda lugu vaja peamiselt sellepärast, et veel kord näidata, kuivõrd raske on leida tõepärast informatsiooni isegi inimese selle eluperioodi kohta, kus nagu esmapilgul ei peaksin midagi varjama, jah, tegi lapsena pahandust. No ja mis siis oli koolis natukene huligaanitseda, no ja mis siis, aga ei, pole vaja. Nii et mitte ainult pole võltsitud teadmata põhjustel Stalini sünnidaatum Tom vaid ei ole ka täpseid andmeid Stalini varajase elu tema eluperioodi esimeste aastate kohta. Aga mis on, seda ma jaa, ma siis järgmine kord vaadata, täpselt nagu ka otsib Ta vastust küsimusele, kes olid tema vanemad, milline oli Stalini suguvõsa, kust ta oli pärit ja kuidas lahti seletada tema perekonnanime ja pseudonüümi päritolu?