Täisõie hiilgus, käes on nüüd ja igal puul on hõiske hüüdilm, virvendab ja voogab. Ma vaatan, kuulan aasa pääl, kõik õhk on nagu ainus hääl, ta heliseb ja huugab. Mis kõrv mul kuuleb, silmul näeb sel lennul hinge sisse, läheb seal kili, kõlin, sära, see eluküllus, rusu mind mul lahti lahti tikub rind. Et koormat heita, ära hääl hingepõhjast. Üles keeb vaim, ilukoormalauluks teeb laul välja saata vaja. Ja häältega, mis aasa pääl, nii sulab kokku minu hääl. Üks kill, kõlin kaja. Puu õitseb minu akna ees. Sinok, kõik võis oksades, hiilgab õitsev lehekuu. Linnu hääl sätes, hüüab oksilt üle maa. Need maailm, teasa. Kevade on jälle käes. Õunapuu, Õunap. Päike kevades oli, tõi ilumiga, sulle lõi. Kiidab pilvelaulja suu. Mulle ka südameläige lange, suutmata suund, süda hoidmata, hõiskavad tulnud kevade. Milline maikuu on meil olnud sel aastal nii palju nii kaua kestnud, pidevat, Selget taevast, päikest üha kasvavat rõõmu nii minekutes, tulekutes, tegemistes, ootamistes ja ma loodan, et ka paljudes kättesaamistest selles kevades, nagu kõikides kevadetes enne ja pärast sedagi on ikkagi vastamisi olnud mina ja maailm aga võib-olla rohkem kui kunagi just kevadeti tärkamise ja õitsva puhkemise ajal tunnetab inimene oma üks olekut maailmaga. Öös purjetanud kevade laevaga pikk pilv kui hõbedast aer. Nüüd kõnelen valge päevaga, mis puhas, kui lapse naer. Puu sahiseb, ole ülevam. Tuul põske, patsutab teel, pea kohal, pilvedes üleval ei vaike lõokese keel. Kesknormimu, kodu helendab, muld hingab ja Pehkib, õhk. Ja kaugel tulimäel terendab May, äikese lõhnav õhk. Tükk rohelist karget kevadet. Vii kaasa siit kõndiv hull kraavi täis konnalist kevadet ja käärpilvi. Eks roll. Õhk kärava, kui palju tiibu taeva all on igal linnul laulu kuljus kaelas. Mannis inimlind siin taeva all on soontes pinevus kui libu paelas ka kevad minu küljes nagu tiivad mind niret kaasa viivad. Ju vesi Vanity jälgi ees, tükk taevast, mu nägu sees. Ma vagalt vete Biskand peod, see käe anud vere hõimuisk, sest kõige olevaga ühte seod, murrakukest, kihk uut äikest, suur ja paljas, teab madruste orkester pillivases sutt, taevas kisub ühes Igaskases subpooles samatuksed, mis meie hinges haljas. Maauksed on nõnda pärani on kaotanud, iga pideme on lahti taeva särani, muldmaa. Sull üsna ligidale astun Su sülle, viskan südame. Su uuest sündimis, kastun suus mõrsja. Mind ootatena keegi, mul on kiire, nii kärsitu ja kerglane on meel, kuid esemed ei tunne oma piire, nad peavad kinni mind ja kuna Viilma lennul sukki lõhnu, ehteid valin, käib ümberringi lakkamatu hali. Mult päritusin etteheitvalt pilku, miks ma ei ole hoolitseb ning ja kähiseles nõuab köhatilku Askmaatilinevana seinadel. Lamp kardab tonte tugitoolil, tihti on seljas kramp ja sohva kaebab kihti paks klaver, nurgas ägab hambavalus. Ta pandunud poisilt langeb maha, lakk raudahju, mul külmajudinad on jalus ning riidepuul. Pukk riigit, frakk, noorsärgid, gene, teeskleb solvunud rangust ja näib Kelm ette aimanud patulangust. Siis jooksin lõpuks kübar peas, lööb vurri ning ainsal järelgi eksib kaasas sirm. Igal nurgal kisun selja turri ja piilun tagasi, sest mul on hirm, et viimatise jõuk ei püsi kodus, vaid järgneb mulle mässulises Rodus. Taas hingab hing mis talvel paezeczpaatus ja maas on kõige rohelisem rohi. Nüüd linlast rõhub raskelt rohu maatus, ta küsib lehmalt, kas ta tulla tohib. Lehm vastu ammub. See on siiras jaatus, mis välistab kõik pettused ja sohi. Üks troska seisab platsil, kus žanraatus ja voorimehe käes on kindlalt tohi. Veel veidi silu punt seal linnasaks kes vaene merelt ja kellel puudub jaks, siis annab märkuda ja sõit läks lahti. Kuis ruttab hobu teda nahale viima. Seal joob ta ahnelt lüpsisooja piima, mis rinna rõõmsaks teeb, kuid kõhust võtab lahti. Kevad, see on uueks saamise aeg. See on taastärkamise millegi ümbersündimise paremuse poole püüdmise aeg. Seal see pikk ja õnnestav hetk, kus inimene mitte üksi ei taha vaid ka usub, et ta suudab saada paremaks, et ta suudab teha paremini majalikumat. Ja et elu temalegi naeratab võib-olla lahkemalt, kui. Talvel. Soe suvi soosib suplejaid. Ja otse vastupidi. Külm talv ei takistas usklejaid vaid otse vastupidi. Naisi armastan kevadet. Ja otse vastupidi. Ma pole ainus, kes igatseb vaid otse vastupidi. Mulle kevad annab kerge meelt Heats'e, vastupidi ka teised ei tükid tarkadeks, vaid otse vastupidi. Mailise maist Peilsemaid kummardan. Otse vastupidi ei maksa nad mullegi kurjaga vaid otse vastupidi. Hing pakatab headusest kevadel. Otse vastupidi ei lõpe suvel, ei sügisel vaid otse vastupidi. Maikuu ei kanna mitte ilmaasjata ka lehekuu nime. Just see on ka värvis ümbersündimise aeg. Meie põhjamaade pikka aega hallis ja valges. Ja mitte ilmaasjata ei kanna May nime mitte üksi. Paljud naised juba kaugetest aegadest peale Eestimaal. Aga meie ümber põrisevad sumisevad maipõrnikad ja meie ümber õitsevad taimed ja lilled. Tihti on nad siniste õitega ja tervisesuguseltsi, kelle esindajaid Eestimaal palju on, kannab Mailaseliste nimetust, need on toreda nimelised taimed, sealõuarohi, härghein, käokannus, kassi saba, aga ka külmalill kõigist nendest taga. Tuttavaim, omaseinia, kauneim, maikelluke. Maikuu on iseäranis tulvil olemise kuu tulvil tunnetest, ühestainsast, suurest rõhkavast või pulbitsevast või õhetavast tundmusest. On ka maikuu muusika. Help poolt tärkamise aeg. Muusikas on lõpmata palju haprust, läbipaistvust, heledust, sissetulevates üha kirkamateks muutuvates värvides, esialgu tagasihoidlikust pastelsust, aga teiselt poolt juba puhkemise ja õite lõhna. Juurde jõudes tulevad ka muusikasse kandvamatoonid, mis väljendavad kevadise rõõmu kasvu. Seda, kuivõrd inimene kevadel tunnetab kuuma verd oma soontes oma soove, soove, mida ta nüüd ihkab enesele ehk tunnistadagi. Maikuu muusikas on tihti ootust, see ootus on mõnikord peaaegu hädaohtlikult tugev avalduguse löökriistade kasutamises kuskilt kaugelt kostvas Timpani Dremolas. See võib olla seoses kaugustest kõmisev äikesega, aga see võib olla lihtsalt seoses selle ärevusega, mis on vallanud inimese südame. Maikuust kõnelev maikuud väljendav muusika on täis liikumisi nagu igasugune muusika muidugi, aga need liikumised on siin väga tihti, nagu me kuuleme ka selle saatemuusikas hõljuvad pehmejoonelised. Samasugune meele olutsemine nägu meis enestes, samasugune hõljumine, olgu see nõtkete lillepeade hõljumises kerge tuule käes. Olgu see üle rohu libisevate siilides. Olgu see liblikate lennus ümber meie. See kõik nägu peegeldub vastu muusikaliste liinide joonises. Lõpmata ohtrasti on maikuu muusikas kõikvõimalikke kaunistusi, ornamentikat aga on ju maikuu täis linnulaulu ja loodushääled isegi on kasvanud peaaegu orkestri aalse rikkuseni orkestraasia rikkuseni, mille dirigendiks võib tunda ennast ka poeet ise. Igalt poolt ja igast pesast laulu sillerdusi kajab. Kes ses haljaskõlakojas on orkestri juhataja on see rästas, kes seal oksal tähtsalt noogutades tukub. Või ehk too pedantne kägu, kes nii kindlas taktis kukub, on see kurg, kes metal mõtleb, kui kõik maailm musitseerib, et ta koiba klõbistades nõnda toredasti dirigeerib? Ei mu enda rinnas, vehib dirigent energiliselt. Tundes tema taktilööke, usun seon Amor ise. Kas te ei kuule laulu tõesti ei kuule? Kas ei kuule, kui libluke laulab ja heina kõrreke hõiskab nähe puuossa tantsime, vesi, ojan, karglat, tolmuterakese tee pääl tiirlevad. Kuulame ja laulame, üten lehelikuks sõge heina, kärg, sõge sambla Vaareksage. Sest neil on oma elust ja ütleme ta meelkigest päevest, tuulest ja mullast, rohi metsast ja Sinitsast. Meil on suur rõõm varamust. Jää meil oma meelest. Need teemad on kestvad, Nad on ajatud ja korduvad aastast aastasse. Selles mõttes on huvitav võrrelda, eks erinevate aegade luulet. Nii kirjutab Haine õitsemise aegu. Äkki langevad su pääle valged helbed ülalt alla ja sat usasena, mõtled? Tund vist puu Subele kallab. Ometi see pole lumi, märkad varsti rõõmsal Kohkel, need on õitsvad kevadõied, mis sind katavad nii rohkelt. Ah mis jube magus võlu. Talvest sündinud mai sind embab, lumi moondunud õitsvaid sõiteks ja su süda jälle Lenbib. Udustelt Uibudelt hommiku sina, valguse värtnad, veereldes kerivad und. Aiad on üleni voogavas, Winas lehile libiseb keereldes lund. Koidiku helgis arglikult Säreleb lõpmatu, kutsuv, lõpmatu kauge peegeldus, pungad. Avanenud õites punakalt, väreleb lumele vastu otsekui rauge tungal kiirtega heideldes armunult aheldub hõbedast okstele helvete Jae kallistab kirm. Õitel, ent sügaval südames vaheldub õheta viha ja taevaselt mahehirm suurusest looritud leevesse. Pilku sulavad kutsed kahest maailmast, mis kuskil kohtutäitur on palav. Ja piklike tilku variseb 100-st säravast silmast. Rohtu. Peaaegu valuni on ikka tunnetanud loodust Gustav Mahler helilooja, kes oma väga laiaulatuslikku, äärmiselt kontsentreerunud dirigenditöö kõrval sai oma tohutut sümfooniat kirjutada ainult suveti. Helilooja, kes oma jõud ära kurnanud. Üsna varakult pidi surmale suikuma, aga kelle viimasedki teosed on just tulvil loodusetunnetust, valu ja hellust ja armastust kõige selle kauni vastu, mida ta jätab? Aga keset loodust on maaler oma südames noorusest peale. See oli kummaline mees teda tihti võrreldakse Schumanni traagilise kapellmeister. Chrysleri kujuga peetakse kogunisti Chrysleri teisikuks. Nagu ta oli võluv ja deemonlik ligitõmbav papp ja hirmutav. Ja maale peale selle veel erakordselt tahteline, autoriteetne kergesti ägestub meeletuseni haigettegevalt terav ja sealsamas lõpmatult armastav. Armastan mitte ainult oma kunsti, vaid loodust, inimesi kõiki enese ümber. Naeller kirjutab enese kohta. Meil üsna noores põlves. Olen saanud teiseks, kas paremaks, aga küll mitte õnnelikumaks. Rõõmsate elujõudude ere tuli, aga ka surmasoov valitsevad minu südames ja vahelduvad tund tunnilt, kui see teesklus ja valelikus, mis ümbritseb meid, viiks mind selleni, et ma isegi näiksin enesele out. Ja kui see neetud sõltuvus olukorrast, kuhu on langenud meie kunst ja kui meie elu suudaksid teha mulle vastumeelseks kõik mis on mulle pühakunst, armastus, usk, mis oleks siis veel väljapääsuks komitee enesetapp? Vägeva jõupingutusega purustan ahelad, mis mind selle vastiku olemise laadi külge köidavad. Pigem. Haaran kinni oma kannatustest, sest nendes on ka minu lohutus. Ele päike naeratab mulle ja lumi sulab mu südames. Ma näen jälle sinist taevast ja ma näen jälle tuules hõljuvaid lilli. Ja mu mürgisesse naeru tungivad leevendavalt armastuse pisarad. Mul ei ole võimalik mitte armastada seda maailma kogu tema petlikkuse, kergemeelsuse, igavese naeru ja tema headusega. Minu muusikal on küll mõnikord pealkirjad aga tal ei ole programmi. Ma loon muusikat, millest, mis on muusika? Muusika on ainult looduse hääl. Ja selle sees kulgevad tunded nagu mingisugused vahelduvate tähised, teetähised, mis viivad läbi üldiste tunnete üldistuste, mis viivad kõiksuse armastuse poole. See on avatud südamega minek. Millega kulgeb Mahleri muusika. See tugineb, nagu me siingi kuuleme küll loodusele ja tema häältele ümber Mahleri väga see tugineb ka rahvuslikule ja rahvalikule laulule. Tihti põimuvad soololaulud meniatuursemad võib-olla Malleri üldteoste kaalukuses vähemgi olulised, aga mitte vähem pingsad, mitte vähem tihedad. Tihti tungivad kammerlaulu intonatsiooniga Mahleri sümfonismi. Nõnda juba tema esimesest sümfooniast peale. Ma ei ole aga ümbersünnikuu mitte üksi igasühes meist vaid maikuu on juba aastakümneid olnud ka suurema ümbersünnitaotluse väljenduseks. Meenutagem esimese mai meeleavaldusi ja meenutagem siin seda mitte kaasaegse luule kaudu vaid nii, nagu seda omal ajal. Aastat 65 70 tagasi on näinud Gustav suits, kes kirjutab oma luuletuses maipüha. See kuulub tema tuulema teise väljaandesse. Rongi käigus punast lippu lipu järel. Linna serval kannab hulk niit tuhatpäine, astudes üksteise kõrval ametkonniti töörahvast vaevanäolist koltunud kurdu, jändrike ja turde mehi, naisi, lapsi nagu murdu. Muusikakoor, rahvasaadik, trükiladu ja pagar, sepp ja rätsep, puused, kingsepp, tehast, tüdrukute sagar masinist, poesell, veomees, musttööline ja pesunaine. Kõik nad ühissammu summas sammus uskumus ja paine pühitsedes rituaali esimese maise jalgel männimäele rongis lähevad pühapäevaks pestud palgel kaasajooksikuid Hulka klassi teadlikude sabas. Meiegi löönud voolus vabas koos utoopia siin poole, minge pungas puude vahel elementidena pühal, mida seo, ei hang. Jahel. Punalipud kangastavad lehvitusi liikumises mäel kui vabadust ja luulet männilatv kiikumises. Ja kevade tuules pool kisendades pääde mustenduse üle kostes vaevalt rahva kõnemees, pajatab sisendades May mõtteid. Võrdkujusid looduselt. Taevalt. Muusikas on mairongkäigule pühendatud ka üks nimekas suurteos nimelt noore Šostakovitši sulest. See on tema kolmas sümfoonia May sümfoonia mis päris traditsioonipäraselt lähtub ka loodusest ärkamisest, pastoraalsest. Nonii, karjus mätta peal, nagu mängiks oma vilepilli. Aga selle sisse tungib ka linn, kerged marsirütmid, noh, võib-olla need olid tookordsed pioneerid, kelle pilt ilmus tema silmade ette. Selle sees on ka pehmet loodus, lüürikati omaette olemist. Aga aktsendi koht selles sümfoonias on miiting oraator, oraator muusikas väga huvitav nähtus. Šostakovitši puhul hakkab kõrva otsekohe varasemast romantilisest poeetilisest ülekasvamine demokraatliku masse helikeelde, nii nagu on üle kasvanud ka seda muusikat sünnitanud mõtte rahvalikumaks. Tänav ise on muusikat määrama hakanud. Suhtumisi, võib-olla õige mitmesuguseid, tihti ka vastukäivaid. Sellel sigivuse jäävuse ajal on nägu kõike määravaks elemendiks, muld erinevalt aga väljendavad meie vahekorda Meie vahekorda läbi aja mullaga. Kõlagu siis kõrvu Underi, Mulleri ja Runneli värsid. Taas küünitud mu künnisel, mu igavene sõber, muld, kui väike sõsar võimset veel sind usaldan. Kes meist on, kelle üksteisest võtame me tuld. Nüüd paiskad endast lumerahu ning oled kuulatlev järk. Taas sigade elus, salalahu sa enam endasse ei mahu. Sus, kääring, pakitsus, kerk. Kui rõõmulik, suhete vääne, kui lahti kargab nire sõlm, siin juurevool seal ära kääne, kaob piimaauto kõnts ja jääne ja vahukirme raja hõlm. See imetasid rohurakku, juur, sitkus pingul kõrte siid ei, ise meelde ei vastuhaku, kõik hargneb, püüdleb määratiakkumis, ühte, kuulub ühte, viid. Mis sügisel su sülle kukkus, kõik korjas sinu kesi soe, mis üle jäi, mis muidu hukkus? Su hingeaurus vaikselt tukkus. Nüüd lõitsa surmast elu kuue. Sa teed, mis tegi Digimuiste, su rahutus on korda seal. Suisas talviste ja suviste aegade teod, koolja luist, Suurus saladus, subõue jääd. Ja kuhu kevadel siis tulla, kui poleks sind, mis teekski, tuul sind puhuda, kui poleks sulle ning milleks peeleda kuul? Taas küünitud mu südamel, mu igavene sõber, muld, kui väikese sar võimelised veel sind usaldan. Kumb meist on, kelle üksteisest võtame me tuld? Ärkasin muna hullutavast sügavusest astusin otse päikes. Silmad ei uskunud enam tavalgust kivises maailmas päikese punerdus pilvevari mootorimetslooma üllatus. Ja siis kaugem mulla lõhn igatsema panev, uuesti loomakutsuv, suutma usaldav, mulla ja päikese pärast maksab veel elada. Ei mullast sul polegi enam suurt lugu. Kui kõndima õpid, parketide ta. Seal ununeb loodus ja loomise lugu. Ja kõrvadest kustub sul põldude hääl. Võib olla su sügavas kripeldab sugu kui õhtute mõttesse Malgutata kui küsikas kividel känguksu sugu. Kui pooleni ööni sa on meie. Üks mõte toob teisele mõttele ainet. Sellest sa veelgi värdjamaks jääd. Tarveristab eetrist vaid lõputut lainet. Kui külmast kapist tood jahedat jääd. Maikuu on ka armastuse kuu. Aga armastus, see on lootus ja see on ka umbusk, pettumus, edastärkavad, lootused järgnevale. Schumanni muusikale eel nagu mõned mõtted tema päevikust. Must muusika on meie hinge tegelik pihitool. Siin tunneb inimene õige ahistatult, kes ta tegelikult on. Laulu aga on ühendatud kõige kõrgem sõna- ja heliheli see Ardikuleerimata inimene, täht, meie vaimse elu kvintessents. Schumanni muusikas on nii lõpmata palju kõrvuti lootust, ilu, usaldust, pettumust ja irooniat. Ise kirjutab ta selle kohta nõnda. Meeleheide on nõrkus, aga mitte karakteri puudus. Tugeva karakteri puhul on aga nõrkused kui õhtune vihm. Kuuvalgel on kahesuguseid valu, pisaraid. Ühed ära õitsenud rooside, teised õitsmata jäämise pärast. Ühed kaotatud, teised leidmata õnne pärast. Aga esimene on ilusam. Sest oleme siiski kaunilt unelnud ja kaunilt ärganud. Kes suudaks küll käskida tormist Märd et lainelise kerkiks ta pinud? Kes suudaks küll keelata noorte värd treinnale, hõiskas rend. Ei tõusnud see vaikselt, kui päikene. Mu tundmuste tulisem hoog. See tuli käis üle kui äikene naise kui pilliroog. Noor armastus, kevade maru on, tan nõtkubki, tema eelnoor, armastus, kevade ma arvan. Ja mõnigi murdub ta teel.