Tal oli kaks muinasjuttu. Ühe olid omast peast välja mõelnud, seda ei teadnud keegi peale tema enda. Teine oli vanaisa käest kuuldud. Lõpuks, aga jäänutele mitte, kummagi sellest ongi jutt. Sel aastal oli ta seitsmeseks saanud ja käis kaheksandat. Kõigepealt osteti portfell mustermatiinist, portfell, mille läikiv nikeldatud lukklõksuga kinni lahti käis. Esiküljel oli peale õmmeldud tasku kõiksugu pudi-padi jaoks. Ühesõnaga imeline ja ometi kõige harilikum kooli lapseportfell. Vanaisa ostis portfelli ränd kauplusest, kauplusauto põikas karjakasvatajale mägedesse kaupa, viies mõnikord ka nende metskonda Santaži orgu. Siit metsavahi maja juures tõuseb mööda lähendike nõlvu tippudeni välja mägimets, mis on looduskaitse all. Metsavahi majas ja naabruses elas kõigest kolm peret. Siiski külastas rändkauplus vahetevahel ka metsamehi. Kolme ainuke poisiklutt märkas furgooniga, esimesena tuleb, hüüdis ta juustuukse juurest teise juurde, ühe akna alt teise alla. Poeauto tuleb isse kuuli äärest algav tee lihtsalt kaks rattarööbast kulgeb kogu aeg orus piki jõekallast ning on otsast lõpuni kivine ja konarlik. Seda teed pole kerge sõita. Vahimäeni jõudes tõuseb ta kitsa oru põhjast sellandikule ning laskub sealt hulka aegamööda järsku lagedat kallakut metsameeste majade poole. Vahimägi õige lähedal. Suvel lippas poiss iga jumala päev sinna, et binokliga järvele vaadata. D paistis sealt justkui peo peal, ei jäänud jala ega ratsamees nägemata, saati siis veel auto. Tookord suples poiss parajasti omal jõekäärus, oli palav, suveaeg ja silmaski autot mäeveerul sõitmas tolmusaba taga. Tamm eraldas ab aiast kruusapõhjaga sopikese vanaisa oli Kivitamiks kuhjanud. Poleksin tammi ees olnud, siis polnuks poissi vist küll enam elavate kirjas. Vanamemm ütleb, et jõgi oleks ammuilma poisi luud-kondid lihast paljaks suhtnud ja otse teedisse kuuli kandnud, kus kalad ja kõiksugu muud veeelukad neid vaikseid. Ja mitte keegi poleks teda otsima hakanud ega taga nutnud, sest kes tal käskis vete tikkuda ja, või teda kellelegi nii väga vaja on. Tänini polnud veel õnnetust juhtunud. Aga kui juhtuks, mine tea, kas vanamemm tõtakski poissi päästma oma lihast last ehk küll. Aga tema on ju memme jutu järgi võõras ja võõras jääb võõraks, sööda ja käsitleda kui palju tahes. Võõras, aga kui ta ei taha võõras olla, mispärast just tema peab võõras olema? Vahest pole mitte tema, vaid hoopis vanamemm ise võõras. Kuid sellest räägime hiljem ja vanaisa tehtud Tammist k. Niisiis, poiss silmas kauplusautot mäest alla vurama, tolmupilv taga ja tal oli nii hea meel, nagu oleks seda teadnud, et talle portfell ostetakse. Vuks tuli ta veest väljas, tõmbas kähku püksid üle kõhnadereite, jubedas silkaski, ise alles märg ja sinine jõevesi oli külm, jalgrada mööda kodu poole, et esimesena kauplusauto tulekut kuulutada. Poiss jooksis väledalt karates üle põõsaste ja põigates ümberrahnude, millest ta ei jaksanud üle hüpata. Mitte kuskil ei kõrge rohu ega kivide juures ei peatunud hetkekski, ehkki ta teadis, et need polnud harilikud kivid. Nad võisid solvuda ja talle koguni jala ette panna. Poeauto on siin, ma tulen pärast pillas ta jooksu pealt lavale kaamelile. Selle nimi oli ta pannud ühele rinnust saadik maasse vajunud Ruskele küüruga ränikivile. Harilikult ei läinud poiss sellest kivist kunagi mööda küüru. Lepatsutamata tapatsutas kaamelitperemehelikult nagu vanaisa oma lühikese sabaga Ruuna hooletult mööda minnes. Sa oota, mul on mujal tegemist. Poisil oli ka sadul mustakirjurähn, mille lohus võis istuda nagu ratsu seljas. Ja hundikivi, mis väga meenutas valkjas pruuni karvaga vägeva turja ning toeka laupäevaga hunti. Sellele ligines ta roomates ja hunti kirbul hoides. Poisi lemmikuks aga olitan. Vägev kaljupank otse kalda ääres kolta kohal. Vaata kui tank äkki järsakust alla hüppab ja paneb ladina läbi jöönjat vahujutt, aga valged keerised ümberringi. Filmis lähevad tankid ikka kaldalt vette aiva edasi. Poiss nägi harva filme, seepärast seisis nähtuda hästi meeles. Vanaisa viis tütrepoja mõnikord kinno sovhoosi tõukarjafarmi, mis polnud kaugel siinsamas mägede taga. Sestap tekkiski kaldale, tan, mis sul alati valmis jõkke sööstma. Oli veel muidki vaenulike või sõbralike, koguni kavalaid ja rumalaid kive. Ka taimede seas olid poisil omad lemmikud, oli julgeid, aga kargu, tigedaid ja kõiksugu teisi. Hirmus õel vaenlane on näiteks ohakas, mis tuli valusasti torgib kümneid kordi päevas materdas puistada vihaselt maha. Kuid sel sõjal ei paistnudki lõppu tulevat ohakad ainult lokkasid ja vohasid. Kassitapp aga on kõige targem ja lõbusam lill, mis sellest samuti umbrohi on. Tema võtab hommikul kõige ärksamad päikest vastu, teised taimed ei tea üldse, kas on hommik või õhtu, neil ükspuha, aga kassitapp naeratab niipea, kui päikesekiired teda soojendama hakkavad ja avab silmad esiti ühe, siis teise silma ja viimaks kõigilt kassi tapudele õied lahti, valged, helesinised sirelilillad, igasugused. Ja kui sa nende juures hästi vaikselt istud, siis tundub, nagu hakkaksid nad märgates sosinal juttu ajama. Sipelgad, kid teavad seda. Nad sibavad hommikul mööda kassi, tappusid Kistitavad päikesepaistel silmi ja kuulavad lillede salajuttu pealt. Võib-olla jutustavad lilled oma unenägusid. Hommikupoolikul harilikult keskpäeva eel armastas poiss varrekate sõrald liinide vahele pugeda. Sheral liinid on kõrged, õisi neil ei ole, aga nad lõhnavad, siiski kasvavad kobaras koos saarekestena ega lase muid taimi ligi. Sheral liinid on ustavad sõbrad iseäranis siis, kui sul on ülekohut tehtud ja sa tahaksid nutta nii, et keegi ei näeks, on kõige parem Sheralisini puhmassaretu minna, seal lõhnab nagu männikus, seal on vaikne ja soe ja mis peasi, Sheraldžiinid ei varja taevast, muudkui viskas selili ja vaata üles. Esiti ei näe läbi pisarate suurt midagi. Siis aga ilmuvad pilved ja teevad seal ülal kõike, mida sa iganes soovid. Pilved teavad, et su põli pole kiita, et sa ihkad kuhugi ära minna või ära lennata, nii et keegi sind ei leiaks ning kõik tagantjärele õhkaksite kaebaksid kaod selleks poisike, kust me ta nüüd üles leiame. Ja et seda ei juhtuks, et sa kuhugi ei kaoks, vaid vaikselt lamaksid ja pilvi vaataksid. Muunduvad pilved milleks tahes. Ühtedest ja samadest pilvedest saavad kõiksugu imevigurid. Sa pead vaid oskama näha, mida pilved kujutavad. Poiss teadis taimedest veel mõndagi. Hõbedasse stepi rohtumis kasvas, luhal suhtus ta heatahtlikult. Veidrikse stepirohi, igavene tuulepea, tema pehmed siidised, pöörised ei saa tuuleta elada, aina ootavat tuult ja kuhu poole, see puhub, sinna nad kummarduvad ja kummardavad kõik korraga kogu luhal nagu käsu peale. Aga kui vihma valama hakkab või kargatab, siis ei tea stepirohi, mis peale hakata. Ta vään vajub maha, liibub vastu maad. Oleksid tal jalad taplagaks, vist teadku. Aga see kõik on vaid teesklus, kui äike vaibub, hällib kergemeelne stepirohi jälle tuule käes seab end tuule järgi üksik sõpradeta poisike elas lihtsate asjade keskel, mis teda ümbritsesid ning vahest ainult rändkauplus saigi teda kõike unustama ning ülepeakaela ligi tormama panna. Ja, ja kauplusauto on midagi hoopis muud, kui mingid kivid ja taimed. Ja mida kõike seal näha saab? Kui poiss koju jõudis, keeras furgoon juba majade taha. Metsameeste majad seisid silmitsi jõe poole. Õueaedade taga algas kohe lausik Jõeveer. Vastaskaldal aga tõusis mets otse kolta kohal, järsult mäkke. Niiet majadele pääses ligi ainult ühest küljest tagantpoolt. Poleks poiss õigel ajal koju jooksnud, siis poleks keegi teadnudki, et rändkauplus juba kohal oli. Meesperet polnud kodus, kõik olid hommikul vara vàlja läinud, kesku naised tegid koduseid talitusi. Siis äkki jooksis poiss, kiledam kisa kohe lahtise ukse juurest teise juurde. Auto tuli, poja auto. Naised läksid kihkvele, nad tõttasid tagavaraks kõrvale pandud raha otsima ja tormasid üksteise võidu välja. Vanamemm kiitis poissi, näe, kui terased silmad, teisel on poiss tunnisenud nii tähtsana, nagu olnuks rändkaupluse tulek tema teene. Ta oli õnnelik, et tal ei naistele selle uudise toonud nendega koos tulistvalu tagahoovi tõtanud ja trügis teistega koos furgooni lahtise ukse ümber. Siin aga unustasid naiseta kohemaid. Kellelgi polnud enam mahti temale mõelda. Kaup oli nii mitut setud liiki, et silmad võttis kirjuks ja naisi oli kõigest kolm. Vanamemm tädipickey poisi ema, õde, ümbruskonna tähtsaima mehe metsavaht, oros, kuulinaine ja abitöölise, sõid Ahmati noorik jamal tütrekese üles kõigest kolm naisterahvast. Kuid nad sebisid nii agaralt Tucklasid ja sorisid kaupu, et rändkaupluse müüja oli sunnitud need korrale kutsumas seisku sappa järguvaterdagu läbi, isegi naistele ei mõjunud tema sõnad kuigi palju. Algul rabasid nad kõike, mis aga näppu juhtus, pärastpoole hakkasid valima ja viimaks välja valitud asju tagasi panema. Panid midagi kõrvale, passisid selga, vaidlesid, kahtlesid, pärisid kümneid kordi üht ja sama. Üks asi ei meeldinud neile, teine oli kallis. Kolmanda värv ei sobinud. Poiss seisis eemal. Tal hakkas igav, millegi ebatavalise ootus ja rõõm, mida ta rändkauplust mäel silmates oli tundnud, kadusid kauplus muutus ühtäkki harilikuks veoautoks, mis oli kõiksugu kribu-krabu täis. Müüja nägu läks pilve. Paistis, et need naised ei osta mitte kui midagi, oli tal tarvis seda pikka teed sõita, mägiteedel rappuda. Nii juhtuski, naised tõmbusid tagasi, nende kihk vaibus, nad näisid koguni väsinud olevat. Millegipärast hakkasid nad end õigustama. Mine võta kinni, kas müüa või üksteise ees. Vanamemm kurtis esimesena, et raha ei ole ja mis ostja sa oled, kui sul pole raha? Tädibekey jälle ei söandanud mehe teadmata ühtki suuremat ostu teha. Tädi Beckey oli maailma õnnetu naine, sest tal pole lapsi. Oroskul peksab teda sellest purjuspäi ja ekseedee vana isalegi tuska. Libekey on ju tema tütar. Üht kui teist nipet-näpet, tädi Beckey siiski võttis ja kaks pudelit viinaga seda küll ilmaaegu lollist peast, ise endale ristiks. Memm alanud, teda kulutamata jätta. Mis sul arus on kutsunud endale häda kaela, sisistastajat müüja ei kuuleks. Ma tean ise, mida teen, nähvas tädibekey. Lollikal loll, sosistas vanamemm vil tasemeni, kuid kahjurõõmsalt Poleks müüjat olnud, küll ta siis oleks ta Tibekey läbi võtnud. Nad ju muud ei teegi, kui nägelevad. Olukorra päästis noor küll jamal. Ta seletas müüjale, et temast sõid Ahmat, sõidab varsti linna ja linnas on raha hädasti tarvis, seepärast ta ei tohigi palju kuulutada. Nii saagisid nad kauplusauto juure sisu täis, ostsid ainult kopika eest, nagu müüja ütles ja läksid koju. Mis äri sa sedasi teed müües sülitas naistele järele ning hakkas laiali pillutatud kaupu kokku panema, et rooli taha istuda ja ära sõita. Siis märkas ta poisijõmpsikat, mis sa vahid, kõrvad kahele poole, küsis ta. Poisid olid eemalehoidvad kõrvad, peenike kael ja suurimar, pea. Tahad midagi osta või? Tee siis kähku, muidu ma panen poe kinni. Rahan. Müüja küsis seda lihtsalt niisama naljaviluks, poisike aga vastas aupaklikult. Ei, onu raha ei ole ja raputas pead. Agaminaar, manetton, venitas müüja teeseldud umbusuga. Te olete siin kõik püstirikkad, teete ainult niisuguse näo, nagu oleksite vaesed. Mis sul siis taskus on, kui mitte raha ei ole? Onu kostis pois siiralt ja tõemeeli nagu ennegi ja keeras auklikud tasku pahupidi, teist taskust polnud. Selle asegi oli kinni õmmeldud. Siis oled seda ära kaotanud, otsi sealt, kus sa ringi jooksid, küll sa üles leiad. Nad vaikisid, puhu. Kelle poeg sa oled, hakkas müüja jälle pärima. Vist vana Mommuuni perest, mis poiss noogutas vastuseks. Tema tütrepoeg, jah. Ja noogutas pois taas. Kus su ema on? Aga isa, kas sa temast ka midagi tea? Poiss vaikis. Kuidas sõber siis midagi ei tea, no mis müüa teda naljatoonil, aga olgu pealegi seal. Ta pakkus peodeid kompvekke. Poiss häbenes võtta, võtta, võtta ära viida aega, ma pean teele asuma. Poiss pani kompvekid tasku ning oli valmis autole järele jooksma, rändkauplus teele saatma. Ta kutsus balt teki kaasa. Kole laiska, pika karvaga koera. Oroskul aina ähvardas balt tekki maha lasta, mistarvis sihukest peni pidada. Vanaisaga palusika, et ta kannataks veel enne tuleb hundikoer muretseda, siis võib balt teki kuhugi kaugele viia ja maha jätta. Balteco oli igavene loru, teie kõhuga ta põõnas näljasest peast lipitsa silmast ilma kellelegi ümber. Oli see siis oma või võõras, tal ükspuha, peaasi, et aga midagi hamba alla saaks. Niisugune koer oli Baltic. Aga mõnikord ajas ta igavuse pärast autosid taga. Tõsi küll, kaugele ta ei viitsinud joosta. Vaevalt sai hoo sisse, kui juba pöördus ümber ja solkis koju. Tema peale ei võinud kunagi kindel olla. Aga siiski on koeraga 100 korda etem joosta, kui ilma koerata ikkagi koer, olgu ta milline tahes. Salamahti müüa ei näeks, viskas poiss ühe kompveki Balteckile. Ole valmis, hoiatas ta peni, veendu lepikjooks. Baltecki Juunuse liputas, saba palus veel. Poiss, aga ei söandanud teist kompveki visata, müüjat mitte solvata. Ega ta seda suurt kompveki biooteid koerale andnud. Ja just siis tuli vanaisa Taali mesilaskäinud mesila juurest ei näe, mis majade taga sünnib. Vanaisa jõudis õigel ajal koju, enne kui kauplusauto minema vuras. Juhuse asi. Muidu poleks tütrepoeg portfelli saanud. Poisikestel vedas tookord. Vana Mommuunit, kellele targemad pead kärmemmuuni hüüdnimi olid pannud, tundis kogu ümbruskond ja ka tema tundis kõiki. Momun oli selle hüüdnime ära teeninud talle igiomase lahkusega igaühe vastu, keda ta vähegi tundis oma alatise abivalmidusega püüdega ükskõik kellele teeneid osutada. Kuid keegi ei hinnanud temaa karust, nagu ei hinnataks ka kulda, kui seda äkki ilma rahata antaks. Keegi ei kohelnud Mommuunit aupaklikult, nagu temaealisi inimesi kombeks on kohelda. Temasse suhtuti üleolevalt. Juhtus sedagi, et mõne puusuguselt siis pärineva lugupeetud taadi suurtel peietel kammuunu libu, kuulane, ta oli selle üle väga uhked, jätnud kunagi oma hõimlaste matustel käimata, pandi ta loomi tapma, aukülalisi vastu võtma ja sadulast maha aitama, Teed kallama või koguni puid lõhkuma ja vett tassima. Peietel, kuhu nii palju külalisi igast kandist kuku, voorib, on ju nii palju toimetamist. Momund tegi kõike, mida tal teha kästi, kärmist ja ladusasti ja mis peaasi, ta ei põigelnud kõrvale nagu teised. Iili noorikud, kes seda määratud külalisteväge majutama Jakostitama pidid, ütlesid, nähes iga tööd Mommuunikas jõudsasti edenevad. Mida me küll ilma kärmimummuunita peale hakkaksime. Ja nii juhtuski, et koos tütrepojaga kaugelt külla sõitnud vanake saadeti nagu mõni jõnglane tee masinat üles panema. Iga teine oleks Mommuuni asemel solvumusest lõhkenud, aga muu ei pannud pahaks. Ja keegi ei imestanud, et kärmema mun külalisi ümmardas. Sellepärast ta ju kandiski eluaeg kärmemmuuninime oma süü, kes tal käskis kärmeks Mommuniks hakata. Kui aga mõni võõras imestas, miks sa vana end naistel jooksutada lased, kas siis hailis noori poisse ei olegi? Vastase mun? Kadunuke oli mu vend. Ta pidas kõiki puu kuulasima vendadeks, kuigi samavõrd olid nad ka teiste külaliste vennad. Kes siis veel temapeietele rahmeldama peaks, kui mitte mina. Meie kuulased oleme ju kõik sugulased. Meil on üks esiema sarviline hirve ema ja tema, meie püha hirve ema käskis meil elus ja surmas sõpradeks jääda. Niisugune mees oli kärmimu. Vanad, ja noored kõik ütlesid talle, sina, tema kulul võis nalja heita, ta ei saanud kurjaks, temast ei pruukinud hoolida, ta oli täiesti kaitsetu. Ega siis ilmaaegu öelda, et inimesed ei andesta sellele, kes ei oska enda vastu lugupidamist äratada. Tema ei osanud muidu, aga oskas seda palju. Ta tegi Puusepa sadulsepatööd, pani heinu kuhja. Nooremast peast tuli ta kolhoosis nii ilusad heinakuhjad teinud, et päris kahju oli neid talvel lahti võtta. Vihmavesi voolas kuhja mööda nagu hane seljast alla. Lumi aga 100. harja peale. Viilkatuseks. Sõjas rajal oli ta Tööarmeelased 10. Kurskis tehase müüre ladunud ja Stachanulase aunime ära teeninud. Koju saabudes asustab metskonnas maju ehitama ja metsa hooldama. Ehkki ta oli abitööliste kirjas, valvas metsa tegelikult tema. Sest väimees orus kull lõi suurema osa ajast võõrus pidudel surnuks. Ainult kui mõni ülemus juhtus tulema, siis näitas oroskulise talle metsa ja viis ta jahile. Siis mängis tema peremeest. Mommuni hooles olid kari ja mesila. Mul oli eluaeg hommikust õhtuni tööd rüganud, hoolega rahmeldanud, kuid ta polnud õppinud nõudma, et temast lugu peetaks. Ja ega ma muud näinudki õige Aczakaali moodi välja. Ei kübetki suliidsust, väärikustega, tõredust. Tal oli hea süda ja see tänamatu omadus paistis kohe esimesel pilgul silma. Temasuguseid on küll kõikide aegade lõpetatud, ära ole hea, ole kuri. Säh sulle, säh sulle, ole kuri. Aga oma õnnetuseks jäi ta ikka parandamatult heaks. Tali, naerune ja üleni kirtsus kortsus nägu ning tema silmad küsisid alailma, mida sa soovid. Tead, ma teen su heaks midagi, kohe ütle mulle ainult, mida sul tarvis on. Kui mu tütrepoega rändkaupluse juures nägi, mõistis ta kohe, et miski oli poissi kurvastanud. Ent kuna müüa oli kaugelt tulnud, pöördus vana mees kõigepealt tema poole. Ta kargas kähku sadulast maha ja sirutas müüjale kaks kätt korraga. Assalama Leicum, kaupmehe isand, ütles ta pooleldi naljatoonil pooleldi tõsiselt kasu. Karavan jõudis õnnelikult pärale ja kas äri läheb hästi? Üleni särades raputas Momun müüja kätt sestsaadik, kui me teineteist viimati nägime, palju vett mägedest alla voolanud. Tere tulemast. Mommuni juttu kuulates ja temal kehva riietust nähes. Ikka needsamad läpatalatud kirsasaapad, eide õmmeldud kotiriidest, püksid, Narvendav kuup ning vihmaste päikesest koltunud viltkaabu. Müüja muigas üleolevalt ja vastas. Karrahval on elus ja terve. Aga mis see siis olgu, kaupmees sõidab teile teiega, panete ajama, kes kuu ja naistel käsite iga kopikat hoida nagu hingeõnnistust. Uputa teed või kaupade sisse ära, keegi ei täi kukrut paotada. Ära pane pahaks, kulla sõber, palus mu kohmetult vabandust. Oleksime teadnud, et sa tuled, siis poleks kuhugi sõitnud. Ja mis rahasse puutub, siis surm ka ei võta sealt, kus midagi ei ole. Oota, sügisel viime kartulid turule, räägi aga, räägi, pistis müüja vahele. Ma tunnen teid maitu, elate siin mägedes priskelt nagu paid. Maarjaheina volilt käes, ümberringi mets, kolme päevaga joon ringi peale teha loomi, pead mesilasi pead aga kopikat välja anda ei raatsi. Näe, Oslases Iideek ära, üks õmblusmasin on ka veel alles. Jumala eest, mul pole nii palju raha, õigustas end Momun, või ma usun sind koonerdada, vana korjad, raha, misjaoks? Jumala eest ei ole, vannun sarvilise hirve ema nimel. No võta siis pesus ametit, lase endale uued püksid teha. Võtaksin küll sarvilise hirve ema nimel. Mis ma sinuga, Akemplen, lei müüja käega. Ilmaaegu sai tuldud, kus oros Kullon. Tema ratsutas juba varavalges minema Vistaksaisse lamburid juurde oli asja, nii et külla läks, täpsustas taiplik, müüa järgnes piinlik paus. Ära pane pahaks, kulla sõber, alustas Mommuuni jälle sügisel, kui jumal elupäevi annab, viime kartulid turule, sügis on kaugel. Eks ta olemis parata, astu ometi siis joo teed, ega ma selleks siia sõitnud, keeldus müüa. Ta hakkas furgooni ust sulgema. Siis aga langes tema pilk Mommuuni tütrepojale, kes juba stardivalmilt, koera kõrv peos, taadi kõrval seisis, autole järele silgata. Osta siis vähemalt poisile, portfell, tal vist kooliminek ees, kui vana ta on. Sellest mõttest haaras mu kohe kinni, nii saidakauplusautoäri agaralt müüjalt ikkagi midagi osta. Ja tütrepojale oli tõepoolest portfelli tarvis. Ta pidi sel sügisel kooli minema. Õigus jah, elavnes mul selle peale, ma ei tulnudki. Poiss on juba seitsmene, käib kaheksandat tule siia, kutsus ta tütrepoega vanaisa tuhnis taskud läbi ja leidis peidetud viielise. Ta oli seda vist juba hulk aega kaasas kandnud, see oli õige käkras. Säh, Naagmann. Müüja pilgutas poisile kavalalt silma ja pistis talle portfelli pihku. Nüüd muudkui õppi. Kui sa kirjatarkus selgeks ei saa, siis jääd elu lõpuni vanaisa juurde. Mägedesse saab küll, ta on mul nutikas, kostis Momund tagasi saadud peenraha üle lugedes. Siis pööras ta pilgu tütrepojale, kes uut portfelli kohmetult käes hoidis ja kaelustas poissi. Tore. Sügisel lähed kooli, lausus ta vaikselt. Vanaisa, kõva raske käsi kattis hellalt poisi pea põis tunnisegi kurgus klompi. Ta tajus selgesti, kui kõhn vanaisa oli kuid tuttavalt tema riided lõhnasid. Vanaisal olid kuiva heina ja tööinimese higi lõhn, ustav, kindel oma inimene. Vahest tuli see lihtsameelne veidravõitu taat, kellele tarkpead olid pannud hüüdnime Kärneva muul ainuke inimene kogu maailmas, kes poissi kalliks pidas. Ja mis hüüdnimi loeb ikkagi hea, et tal on vanaisa olgu milline tahes.