Tule koju kutsub kannel pillimehe käte vahel. Laulab möödujad kuulatama ja paneb männid vana lukksepa aias kasvama. Balaneedis Gustav Ernesaksale laulukene. Kui kaua te mängite? Minu ajalugu Kalle ajalugu algab peale minu mälestuseks seitsme-kaheksa-aastaselt seitsmeaastaselt olema nii palju mänginud, salaja õppisin, õppisin nii suure innuga olla õppinud kadunud, tema rääkis, et ma ei ole kuulnud enam midagi muud pead pilli hääle ja siis võeti mul kannel käest ära. See oli esimene etapp nisu, sellega oli kandlemängust edasi ma mäletan juba 90 aastaselt ma juba koolis käisin suveaegus ja sügise, siis ma olin juba kandlemängija või vanade, praegu olete 73, kumb tarete rohkem? Kas Lukset või kandlemängija? No raske on seda nüüd ütelda teile mina päeval olen ma igatahes lukusse innuga olen töötanud. Aga õhta, kui ma koju tulin, siis ikkagi kui mul vähegi aega oli, otsinike kalda kätte ja see rahustab mind väga palju. Andis. Aga lukussepp olete te missuguses tehases? Astusin tööde 1915. Tallinna veduri-vaguniremonditehasesse. Ja olete siiamaani? 50 aastat vahetpidamata selle tehased jälitades on ilma katkestamata. Neid kannab ta nime elavhõbe, alaldaja tehas. Kas seal mõni suurema staažiga töömees veel on, kui teie? Minul on praegu küll esimene koht, ei ole nii kaua kedagi, kes oleks vahetpidamata olnutada tehased helistrilt, mina ei ole mitte katkestanud oma seda tüürstaaži. Komandör Ropkas olin ainult veduri peal. Esimesest jaanuarist 1917 kuni kolmanda detsembrini 1917 19. Puutum. See oli õige põneval ajal jah. Juunikuu, sest tulin ära sinna balti jaama, et muuhulgas nägin sel ajal ka seal oma oleku ajal kerel sket seal oma vaguniga seisid seal. Sel ajal oli väga palju sõjaväge liikvel. Sõjale transportvedu oli kaubavedu ka. Aga öelge tol ajal Devel naise mees ei olnud. Ei on sel ajal olid nendes Heiki kogu aeg poissmees. Aga kellele see armastuse laul, millega me peale hakkasime esimest korda mängitud, sai? No arvatavasti praegusel naisele ma ei mäleta, et ma oleks teistele kedagi otseselt otseselt teda mängib. Temal oli, minul oli vahepeal eksju kannel kaduma 1919 aastal. Ja siis ei olnud tükk aega kannelt temaga. Me tutvusime jällegi selle Leinud Carleenuse laulukooris, käisin juba tema pool, sest temal oli ka pisikene kannel ja selle peal ma mängisin seal mängisite ta ja ja näidislifti ära võras. Tema ütleb, et temal on kõige rohkem meeldinud see postipoiss. No kas te seda ei tahaks neile nüüd kuulda lasta, pean, ma pean seda katsuma. No see on tõesti vahvad Kui ma olin nüüd Pärnus puhkusel siis meeldis Mandžuuria kaljudel Bakalenicu ja vald. See oli mul ka sel ajal üks esimestest medama, õppisid sibulas juba oma seal Simuna Heidreid, meri korraldatud orkestris, käisin seal õppimas mängimas seal. Olgugi et kehvematel olid, püüdsin telenoodist maha kirjutada, seda Bakalenic valgi. Ja see tuli niiviisi teha, et ta tuli ümber kombineerida la Marchri peale, kuna ta muidu on kirjutatud Solv moll. Tammuse vana istub madalal, järil jäi vaata kuulaja poolegi. Ainult ette kummardunud õlad õõtsuvad tantsutaktis. See kohe nägu kisub midagi kauget, kauget silmade ette. See valska, need küll pea ringi käima. Kohe niisugune tunne on, et nagu tantsiksid. Ma läksin mööda Pärnusse linna tänavad, seal tuleb korraga neli, neli inimest, vastas Saša ütles et võidab Harrežovi. Darnell puuduvas. Ei tunne, ei ole näinud, ei ole. Ja seal, kui ma seal mängisin kuurorti saalis, see oli neid selle aasta suvel ja nüüd seda. Siis mängisin seal nõnda kontsertlaval siis edasise käisime pioneeride laagris kahel korral ja siis kahel korral kaasada. Laulasmaa puhkekodus, muidu mängin ma alati äike, kui aega on. Suvel on nii, oma ajaviiteks. Tulete maja trepile ja laseb. Tõlla. Tuletage nüüd veel meelde mõni lugu, mis teil hästi meeldib. Number neli oli sel ajal oma Simuna temaga sel ajal kombineeris selle Balsi emasid liikuma käisin teadmine, käisin teda külastamas kui vanale praegu 90 täis, aga väga väga energiline, Andabelt, küllalt, seal mängib viiulit, seal. Mängige siis talle nüüd tema valss. Seda lihtsat, lihtsat lauluviisi on pillimees 60 aastat mänginud. Mängis petrooleumilambi valgusel, sest elekter polnud kodudesse veel jõudnud. Mängis siis, kui tall lõpes halli vanamehe kurvi juures. Ja kui auto oli kuningate luksus. Mängis enne esimest maailmasõda ja oktoobripäevi. Tänagi mängib jälle. Ja tükk on ikka nagu uus. Minul on kannel ja peidan mootormantlis, mul põle kannu teda ja viideks mängib. Lõhkine ta oli kõik, praadisin lehti, keeli, keeli tükati peal. Nii et te olete mitte ainult lukussepa pillimeister, ka. Ma vaatan, teil on käsi tugevasti viga saanud. Minu kurblooluse, et nüüd ma enam ei saa mängida. Sinu osa närvilisi on rikutud ja need ei kuula iga kord sõna. Kuidas seemnetest külmaga libisesin ja jalg libises ja pidi kukkuma valist kinni kaevalisi vahel. Meelekindlust oli nii veerpalu, Tseedi käega andsin sealt tagurpidi käigus, kuni Hiiumaal, eks rikk vahed. Seitsme millimeetri paksuseks. Taheti ära lõigata. Ja nüüd on pillimehel ja lukus sepal käsi alles. Ja mõlema tööga tuleb veel toime. Nii ei saa mitte vaiki olla. Kust te neid lugusid õppisite või, või kust te neid mänginud olete? Need laulud lauluviisis on hulk pärit enamikul kõik Simunuste hirm lasknud mudel isaga viis aastat olin sibulad, käisin orkestris, sained viisid ja laulud kõik seal läbi sõlmitud ja liimitud sealt ja õpitud ei saanud muidu ka sageli ei olnud noodi ümber kirjutanud, mina kirjutasin isegi, õppisin seal juba nootilinele ringi kirjutama, seal korra jääb, siis ta jääb eluks ajaks meelde. Saaksin männidega Haydni. Oma tähest meie tähtedest Launaki kannel. Sõrmed libisevad üle keeltevihu. Pahklikud pargitud armidega käed. Aga need käed oskavad kõike teha. Rauast. Tulest ja terasest ja laulule imest. Bruno müüs, kus isa oli? Mõisa sepaks oli kolm veidigi maastatel, kasvasin ülesse, olin seal põldu antult olla sepatöötasuks talle palka ei maksta detailidele ainult tüki põldu sealt ariseda jeessete ja õhtuti ja pühapäevasel päeval väsitas ta nii ära, et seal ma kudesse kassas. Aga kust te oma adeti selgeks õppisite? Ameti õppisin ma isa juures, mina isale poisis alule pärast teed iseseisvalt. Kas teie jutustaks mõnest päevast, kas tal on hästi-hästi kallis hästi meelde jäänud? Rõõmu kurbus äkki on läbi elatud ja oli võib-olla erutav ja meeldejääv päev oli, kui sakslased hakkasid, tähendab, seltsid hakkasid ära minema. Ja siis tuli öelda, üks hommiku. Te olete Me ana depo, meister tuleb minu juurde vorst, märksõnad. Et kuule, lähme, lähme sinna. Polikliinik. Ja sinna minnes oli doktor, Ruus oli ka seal ees, seal seitsme. Ütleb, et lähme siia röntgenikabinetti. Esimesele, peidame selle Saklastavad ära viia, seda röntgeniaparaat jätma. Võtame, tassime selle sinna kuskile ära. Otsime siis kahekesi ja tema oli kolmas seal sealt kätte ja viisime sinna taha olis, koli koliguuruline, viisime kolid alla, peitsime selle transvaatajale sealt ära, seal lambid oli enne juba ravi. Ja pärast, kui me välja tulime, siis oli ta ta jooksis, mõtlesin iga silmapilk oli võimalik, et et tulevad need hitlerlased sinna, et siis on meie elupäevad loetud. Läks kõik siiski hästi. Aga meelde on jäänud koguseks, ajaksid. Tänu sellele jäi see aparaat alles. Praegu töötab. Kui te nüüd võrdleksite oma tehast täna 50 aastat tagasi, siis, kui te esimest päeva tööle läksite? Praegune teos matava kõik enamikus kogu personaalselt töötaja töölised töötavad juba poole kolmveerand võib olla mitu korda kergemini, kui sel ajal töötasid, sel ajal oli igasuguse masinad, kõik on, on ära tehtud, ära hoitud, ventilatsioonid on sees, õhk on puhas, riietamise ruumid on soe, külm vesi ja igale inimesele kapid seal oma eriruumides seal. Ja seal algul mina tulin, siis oli meil ainuke kraan oli keset siberi kuuri, kus me saime oma kärsa pesta seal külma veega. Need hüdrandi toru all, Kapi oli nii, kuidas keegi oli meisterdanud, seal sai meisterdada omale Žanna tööpinkide vahele, Sänna sai seket kitsad kapikesed andnud ja see oli siis uut ei saanud sinna panna ka oma kvaliteet. Mis seal oli üliriide sügised, pimedad igal ajal ja talvel ja siis anti iga Dajanti. Tiinal anti iga inimesele kätte, küünlavalgusel tuli vaguni all siis töötada, te võite arvata, mis seal on, kui suur produktiivsus sel ajal öises teel olla teha muidugi kõik tuli käsitsi ja Ilmar Raag tuli, oli ta siis Nieedimise tee või või olid seal siis räimede tee, Leiendamine kõik sündise anud käsitsi ka puurida, tuliva, enamikul haukusid vagunitele tulid kõik, käisid kohapeal öelda siiski, praeguse tehasega ei ole võimalik. Ta on niivõrd niivõrd erinev puhtus, kergus, inimesel, lühem tööpäev ja kõiku. Mis teil kõige rohkem on meeles viimastest aastatest? No muidugi 50 aastat täis saamine, see oli omakorda küll nüüd siis tuli üks noormees-üheksateistkümnendal sustele juunil, kui mul 50 aastat täis sai, tuli minu juure ja läksime Kalinini kuju juurde, seal, kus tema osatreipink seisab ka ja siis ma näitasin, seletasin temale sealt ka mismoodi tuli Al-treipingiga tööta, need on kõik niivõrd kerged, elektriga jooksevad, kõik, oli üks neist. Ergutati mind ka jälle, et ma olen esitatud kõrgeima autasu saamiseks. Ja nüüd on see autasuga siia jõudnud ja ma pean teile palju-palju õnne, saaline relvool aite. No nüüd on pillimehel õige hoog sees. Medal, mis töövapruse eest anti käika elulusti eest Lassaga minna. Selles on suur, ei saa mängida, ütlesime ta, aga mine näis, pagas ma mängin, aga vot siini mängime veel paremini. Mängin tõepoolest ilma uhkustame, asume, me saame hästi mängida, aga vot siin millegipärast. Aga mina naeran praegu hästi, minu tehnika on nüüd erinev selle poolest, et keegi ei mängi mitme häälega, nii nagu minema momendil püüdsin järele aimata nii-ütelda klaveri. Enamikus, mis ma olen õppinud klaverinootidest ja pieteedi ikka seda, seda, midagi klaverinoodi oli kirjutatud siin ära kasutada. Ja sellest tekkis välja tuli kõigi kõigi kaheksa sõrmega mängida. Sõrmed, mida teistel ei ole. Lõpetusest. Kannel kutsub koju. Laulab möödujad kuulatama ja paneb männid vana luks. Aias kasvama head tervist ja palju ilusaid viise. Kallis Lukset kandlega.