Ja mina olin siis 32 aastane, marusja 20 üheksane, meie tütar Svetlana aga kuue ja poole aastane. Ma sain puhkuse alles suve lõpul ja üürisime viimaseks soojaks kuuks Moskva lähedal suvila. Meie, Svetlana, kavatsesime kalu püüda, supelda, metsas seeni ja pähkleid korjata. Kuid meil tuli hoopis hoovi pühkida, kõdunenud Tarasid, parandada, nööre üles tõmmata, tugesid ja naelu taguda. See kõik tüütas meid varsti marussi, aga mõtles välja üha uusi ja uusi töid nii enda kui meie jaoks. Alles kolmanda päeva õhtuks oli lõpuks kõik tehtud. Ja kui me parajasti kolmekesi hakkasime jalutama minema, tulima Rusja poole, ta sõber, polaarlendur Nad, istusid kaua aias kirsipuude all. Meie Svetlana, läksime õue kuuri juurde ja hakkasime pahameele pärast puust tuuleveskit meisterdama. Kui pimedaks läks, süüdis marusjad Svetlana piimajooks ja magama heidaks. Ise läks lendurit jaama saatma. Minul hakkas ilmuma Rusjata, igav ja ka Svetlana ei tahtnud üksinda tühjas majas magada. Me võtsime sahvrist jahu, valasime sellele keeva vett, tuli välja kliister. Kleepisime sileda tuuleveski üle värvilise paberiga. Silusime sele hästi tasaseks ja ronisime läbi tolmuse pööningu katusele. Istusime kaksiti katusel. Siit ülevalt oli näha, kuidas naaberaias rõdu juures samovarite toru suitses. Rõdul istus lombakas vana mees pala laikaga ja tema ümber tunglesid lapsed. Siis hüppas tagakojast välja paljajalgne küürus vanaeit. Ta ajas lapsed minema, sõimas vanamehe läbi, haaras nartsu eakas, taguma sama vari, ülemist osa, et samovar rutem keema läheks. Me naersime ja mõtlesime, kui nüüd tuul tõuseb, hakkab meie kärmed tuuleveski tiirlema ja surisema. Kõikidest õuedes jooksevad lapsed meie maja juurde kokku, nii saamegi meie seltskonda. Homme aga mõtleme veel midagi välja. Võib-olla kaevame sellele konnale, kes meie aias rõske keldri juures elab sügava koopa. Võib-olla palume Martjalt jämedat lõnga ja laseme õhku paberlohe kõrgemale silotornist, kõrgemale kollastest mändidest ja kõrgemale, isegi sellest harksaba kullist, kes täna terve päeva pererahva kana ja kodujänesepoegi luures. Aga võib-olla istume homme varahommikul paati, mina aerude juurde marus ja tüüri taha Svetlana reisijaks. Ja sõuame jõge mööda sinna, kus asub nagu räägitakse, suur mets, kus kasvab kaldal kaks õõnsad kaske, mille altnaabritüdruk eile kolm ilusat valget seent leidis. Kahju ainult, et need kõik olid ussitanud. Äkki tõmbas Svetlana mind varrukast ja ütles. Vaata, isa, mis meie ema tuleb. Ja me võime praegu sinuga tõreleda saada. Ja tõesti, mööda teerada piki tara tuli meie marus ja meie aga mõtlesime, et ta niipea tagasi ei tule. Lase kummargile, ütlesin mas, et Laanale võib-olla ta ei märkagi. Kuid marus märkas meid kohe, tõstis pea ja hüüdis. Milleks te kõlvatuid, inimesed katusele ronite? Väljas on juba niiske. Svetlana, on ammu aeg magada. Teiega rõõmustasid mind kodus ei ole ja olite valmis kas või südaööni vallatust tegema. Omarus ja vastasin mina, Meie Ivallatle. Me lööme tuuleveskit siia kinni. Oota veidi, meil on ainult veel kolm naela lüüa. Homme lööte käskis mõrsja praegu ronigi alla või ma saan päris pahaseks. Vahetasime swed Laanaga bilikke, nägime, et meie lood olid halvad. Võtsime kätte ja ronisime alla. Ma Rusja peale aga olime pahased. Ja kuigi Maruisjateisvetlanale jaamas suure õuna ja mulle paki tubakat solvunud, olime ikkagi niiviisi solvunult uinus imegi. Hommikul aga juhtus uus lugu, niipea kui ärkasime tulima Rusja ja küsis, tunnistage parem üles, vallatu rahvas, et lõhkusite sahvris mu sinise tassi ära. Mina polnud tassi lõhkunud. Jaga Svetlana ütles, et tema ei lõhkunud. Vaatasime teineteisele otsa ja mõtlesime mõlemad, et seda ajab marussa juba täiesti asjatult meie peale. Kuid marusja ei uskunud meid. Tassid pole elusad, ütles ta. Jalgu neil ei ole. Põrandale hüpata nad ei oska. Aga peale teie kahe ei käinud eile keegi sahvris lõhkusite ära ja ei tunnista üles. Häbi. Sõbrad. Pärast hommikusööki seadis marusse anud äkki valmis ja läks linna. Meie aga istusime maha ning jäime mõttesse. Säh sulle paadisõitu. Akendest paistis sisse päike. Liivasel teel hüplesid varblased. Kanapojad käisid läbi vitstest punutud tara tänavale ja tänavalt jälle õue tagasi. Meil aga polnud sugugi lõbus. Ja mis siis ikka lausa silmas Vetlanale. Katuselt aeti meid eile alla petrooleumi purk võeti meilt hiljuti ära mingisuguse tassi eest kõnelenud ilmaasjata. Kas niisugune on siis hea elu? Muidugi, ütles Svetlana, elu on päris paha. Võta õige Svetlana ja pane endale oma roosa kleit selga. Võtame ahju tagant minu matkakoti, paneme sinna sinu õuna, minu tubakatikud noasaia ja lähme sellest majast minema, kuhu silmad vaatavad? Nii me tegimegi. Panime koti, mis vaja oli, sulgesime kõik viis akent, lukustasin mõlemad uksed ja pistsime võtme trepi alla. Hüvasti, marus ja sinu tassime siiski katki ei teinud. Kaugele selja taha oli jäänud meie puugatusega hall majake. Ja maru ise oli arvatavasti juba ammu tagasi. Vaatab, ei ole. Otsib, ei leia. Istub ja ootab, rumal isa, ütles lõpuks väsinud Svetlana, istume kuskile seeme, midagi. Otsisime ja leidsime niisugusi lagendikku, missugune ei juhtu mitte igaühele maa peale ette. Sahinad paiskusid meie ees kõrvale Sarapu lopsakad oksad. Meie ette kerkis noor hõbekuusk, terav latt taeva poole. Ja eredamalt kui lipud. Esimesel mail ümbritsesid kuuske tuhandet liikumatult seisvat sinised, punased ja lillad lõhnavad lilled. Isegi linnud ei laulnud selle lagendiku kohal. Nii vaikne oli. Istus Svetlana, valva koti, mina lähen ning võtan Plaskusse vett ja ära karda, siin elab ainult üks loom, pikakõrvaline jänes. Ma ei karda isegi tuhandeid jäneseid, vastas Svetlana julgelt. Aga sa tuli ikkagi ruttu tagasi. Vesi oli kaugele tagasi tulles tundsin Svetlana pärast juba muret. Kuid ta polnud nutnud ega kartma löönud. Vait laulis. Ma peitsin enda põõsa taha ja nägin, kuidas rooge juukseline paks Svetlana seisis lillede ees, mis talle õlgadeni ulatusid ja laulis innuga vast luuletatud laulu. Hei-hei. Me ei lõhkunud sinist tassi. Eiei väljal liigub punaarmee. Kuid me ei roninud porgandiaeda, mina ei roninud ja tema ei roninud. Sain ka, aga üks korderanis hey hey väljal liigub punaarmee. Ta tuli siia linnast. Punaarmee on kõige punasem, valge armee on kõige valgem. Truru Ruudrarata. Need on trummilööjad, need on lendurid, need trummilööjad lendavad lennukeil ja mina trummilööja. Seisan siin. Kõrged lilled kuulasid seda laulu vaikides ning pidulikult ja noogutasid Swed Laanale oma lopsakaid päid. Minu juurde trummilööja püüdsin mina ja lükkasin põõsad kõrvale. On olemas külm vesi, punased õunad, valge leib ja kollased präänikut. Ja laulu eest pole millestki kahju. Svetlana kohmetus veidi. Ta vangutas etteheitvalt pead, pilutas silmi täiesti nagu marus ja, ja ütles, peitis enda ära ja kuulas salaja. Häbi, kallis sõber. Äkki jäi Svetlana eks ja vajus mõttesse. Kui me sõime, laskus oksale hall siisike ja siristas midagi. See oli julge siisike, ta istus otse meie vastas, siristas ega lennanud ära. See on tuttav siisike, otsustas Svetlana kindlalt. Ma nägin teda, kui me emaga aias kihkusime, ema kiigutas mind kõrgele, viu viu. Ja milleks ta küll meie juurde nii kaugele lendas? Eiei, vastasin mina otsustavalt, see on hoopis teine siisike, Sa eksisid, Svetlana, tollel siisikesel puuduvad sabas suled, mis perenaise ühe silmaga kassi ära kiskus. Doosi isik on paksem ja ta ei sildista üldse mitte niisuguse häälega. Ei seesama, kordas Svetlana kangekaelselt, mina tean, tema lendas meile nii kaugele järele. E-laulsin nukra passiga. Aga meie ei lõhkunud ju sinist tassi ja meie otsustasime ju päriseks kaugele ära minna. Hall siisik siristas vihaselt ükski tervest miljonist lillest jõudsanudega noogutanud pead ja tasaseks muutunud Svetlana lausudes karmilt. Sul pole niisugust häält ja inimesed nii ei laula, vaid ainult karud. Me asusime vaikides teele, väljusime võsast ja minu õnneks sädeles mäe all jahe sinine jõgi. Ja siis tõstsin ma Svetlana üles. Kui Svetlana nägi liivast kallast ja rohelisi saari, unustas ta kõik maa peal, plaksutas rõõmsalt käsi ja hüüdis suplema, suplema, suplema. Et teed lühendada, läksime jõe äärde otse üle niiskete aasade. Peagi jõudsime soovõsastiku Tihedate puhmaste juurde tagasi pöörduda me ei tahtnud ja otsustasime kuidagi läbi tungida, ent mida kaugemale me läksime, seda enam tõmbus soo meie ümber kokku. Ringlesime mööda sood, pöördusime paremale, vasakule, ronisime mööda lirtsuv vaid latikesi, hüppasime mättalt mättale, saime märjaks, määrisime end ära. Aga välja ei pääsenud kuidagi. Kuskil üsna lähedal põõsaste taga liikus ammuv kari, plaksutas piitsa karjane ja haukus vihaselt meid haistel koer. Meiega ei näinud midagi peale roostase soovee kõdunenud põõsastikku ja tarn heina. Vaikseks muutunud Svetlana tedretähnilise näole ilmusi väärevus. Üha sagedamini ja sagedamini pöördus ta ning vaatas mulle näkku vaikiva etteheitega. Mis see siis on, isa, sina oled suur ja tugev, aga meil on päris halb. Seisa siin ja ära liigu paigast. Käskisin mina, asetasin Svetlana kuivale maalapile. Keerasin tehnikusse, kuid ka sealpool oli ainult lopsakate soo lilledega läbi põimitud roheline vedelik. Tulin tagasi ja nägin, et Svetlana üldse ei seisnud vaid tuli ettevaatlikult põõsastest kinni hoides mulle vastu. Seisa seal, kuhu sind pandi, ütlesin ma järsult. Svetlana peatus, ta silmad hakkasid vilkuma, huuled värisema. Missa riidled? Küsis ta tasa väriseva häälega. Ma olen paljajalu, seal aga on konnad ja ma kardan. Mul hakkas minu pärast sadade sattunud Svetlana väga kahju. Säh, võta kepp, hüüdsin ma. Ja peksa. Neid kõlvatuid, konni ainult, seisa paigal, kohe pääseme edasi. Ma keerasin jälle tehnikusse ning vihastasin. Mis see küll on? Kas võib seda räpassovad võrrelda lõputute kõrkja väljadega, Dnepri avarail kallastel või Ahtõrka sünge luhaga, kus me kunagi frangeli valget dessanti peksime. Ronisin Metult mättale põõsa juurest põõsa juurde. Üks vööni vees kaks ja praksus kuivanud haav. Haava järel lendas mudasse kõdunenud palk. Raskelt, sulpsatas sinna veel mädanenud känd. Tugi oligi valmis. Veel üks lomp ja oligi kuiv kallas. Lükkasin pillirookõrvale ja sattusin kohkunult üles hüpanud kitse ette. Ei, Svetlana, hõikasin, ma, kassa seisad, Hei, kostis tehnikust tasa, kaeblik peenike hääl. Maaseeii saan. Jõudsime jõe äärde, puhastasime end mudast ja kõntsast, millega me üleni koos olime, loputasime riided puhtaks ning seni, kui need tulisel liival kuivasid, suplesime. Ja kui me sädelevaid vahuseid veejugasid naerdes üles pritsesime, tormasid kõik kalad hirmuga kõige sügavamasse sügavusse. Must vurrudega vähk, kelle ma tema veealusest riigist välja tõmbasin, pööritas oma ümmargusi silmi ja hakkas hirmunult siputama ning lakaga peksma. Arvatavasti nägi ta esmakordselt sellist talumatult heledat päikest ja niisugust võimatult punapäist tüdrukut. Vihaselt haarastas vet Laanal sõrmest kinni. Svetlana viskas vähikisaga otse hanekarja keskele. Rumalat paksud ane pojad põrkasid laiali. Eemaltaga tuli ligi vana hallhani. Ta oli maailmas palju kohutavamatki näinud. Ta kallutas pead, vaatas ühe silmaga, lõi nokaga ja nii sellele vähile lõpp saabuski. Suplesime, kuivasime, riietusime ja läksime edasi. Jälle sattus meie teele kõike inimesi ja hobuseid, vankreid ja autosid. Ja isegi hall loom, siil, kelle me kaasa võtsime. Ainult peagi torkis ta meie käed puruks ja me lükkasime ta külma ojasse. Siil turtsatas ja ujus teisele kaldale. Vaatatembutajaid, mõtles ta, otsin nüüd siit oma urgast. Meelebasime kaua vaikides mulle naised, Svetlana oli uinunud. Pöördusin tema poole ja nägin, et ta hoopiski ei maganud, vaid vaatles hinge kinni pidades hõbedast liblikat, kes pikkamisi ta roosa kleidi varrukal roomas. Äkki kostis võimas kõmisev, mürin, õhkley värisema ja läikiv lennuk kihutas nagu torm üle vaiksete õunapuulatvade. Svetlana võpatas. Liblikas tõusis lendu. Daralt lendas alla kollane kukk. Kisades vilksatas üle taeva ehmunud hakk. Ja kõik jäi jälle vaikseks. Seesamalendur lendas, ütles Svetlana tusaselt, seesama, kes eile meil käis. Miks siis? Küsisin mina peatustes, võib-olla oli see hoopis teine? Ei seesama, ma ise eile kuulsin, kuidas ta emale ütles, et sõidab homme kaugele ja päriseks. Mina sõin punast tomatit ja ema vastas talle hüvasti, õnnelikku reisi. Isa palus Svetlana, ronides istuvad mu kõhule. Jutusta midagi emast näiteks kuidas siis kõik oli, kui mind veel ei olnud kuidas oli väga lihtsalt enne päev, siis öö, siis jälle päev ja veel öö. Ja veel 1000 päeva katkestas Svetlana kannatamatult jutustamist nendel päevadel oli ise tead küll, aga teeskled. Hüva, jutustan Sharoni ainult minu pealt murule, muidu raske jutustada. Kuula. Meie marusse oli siis seitsmeteistkümne aastane Nende linnakesele tungisid kallale, valged, võtsid marussa isa kinni ja panid ta vangi. Aga ema polnud tal juba ammu ja meie maa Rusja jäi päris üksi. Kuidagi kahju hakkab temast, lausus Svetlana vahele ja nihutas end lähemale jutuste edasi. Maruise tõmbas rätiku õlgadele, jooksis tänavale, tänaval viisid valget sõdurit töölisi vangi. Porsche uid olid muidugi valgete üle rõõmsad ja kõikjal nende majades põlesid tuled, mängis muusika. Aga meie maru seal polnud kuskile minna ega kellelegi jutustada oma muresid. Kuidagi päris kahju juba, katkestas Svetlana kannatamatult. Isa, sa jutusta rutem ära, kuni punasteni. Maru isa läks siis linnast välja, kuu paistis tuul vihises jama russo ees, avardus lai step, kas huntidega ilma huntideta, kõik hundid olid siis laskmise eest metsadesse pugenud marus ja mõtles põgenen läbi stepi Pelgugradi linna. Seal seisab seltsimees Vorošilovi. Punaarmee. Räägitakse, et seltsimees Vorošilov on väga vapper ja kui paluda, siis võib-olla aitab. Seda aga rumal marus ja ei teadnud, et punaarmee ei oota kunagi palumist vaid ta ise kihutab appi sinna kuhu on kallale tunginud valged. Punaarmee väesalgad liikusid juba Maruisse lähedal mööda steppi. Iga piss oli laetud viie padruniga iga kuulipilduja 250-ga. Mina sõitsin siis mööda steppi patrulliga ringi. Äkki vilksatas mööda kellegi vari ja kohe künka taha. Mõtlesin see isa, valge luuraja, edasi, sa ei lähe kuskile. Andsin hobusele kannuseid, kihutasin künka taha, vaatan, mis ime see on, ei ole valget luurajat, aga kuupaistel seisab mingi tüdruk, nägu ei ole näha, ainult juuksed lehvivad tuules. Hüppasin hobuselt maha, nakaaniaga hoidsin igaks juhuks käes, astusin ligi ja küsisin, kes sa oled ja miks sa südaöösel mööda steppi jooksed. Pilve tagant tuli välja suur, väga suur kuu. Tüdruk nägi mu papachal punaarmee viisnurka kaelustas mind ja puhkes nutma. Seal me siis marusega tutvusimegi. Hommiku eel lõime valged linnast välja, tegime vanglad lahti ja lasime töölised vabaks. Päeval lamasin haiglas, rind oli mul pisut läbi lastud ja õlg valutas. Kui hobuselt maha kukkusin, olin vastu kivi löönud. Eskadroni komandör tuli minu juurde ja ütles. Hüvasti, meie läheme valgete järele edasi. Siin on seltsimeestelt head tubakat ja paberit kingituseks. Lama rahulikult ja parane ruttu. Päev möödus tervist, õhtu rind valutas ja õlg pakitses. Ja südames oli igatsus. Igav on olla üksi ilma seltsimeesteta. Sõber Svetlana. Äkki avanes uks ja kiiresti ning äratult astus kikivarvul sisse marus ja ja ma rõõmustasin siis nii, et isegi hüüatasin. Maruusia tuli lähemale, istus mu kõrvale, asetas oma käe mu kuuma pea peale ning ütles. Ma otsisin sind kogu päeva pärast lahingut. On sul valus, kallis? Mina ka ütlesin, see on tühiasi, et valus marus ja. Miks sa nii kahvatu oled? Sina maga, vastas marusse, magan rahulikult. Mina jään sinu juurde kõikideks päevadeks. Neeme kohtusime Maruisiaga teist korda ja sellest ajast peale elasime juba alati koos. Isa küsis siis Laana erutatult. Ega me tõsiselt kodust ära ei läinud? Ta ju armastab meid. Ainult käisime natuke ja lähme jälle tagasi. Kus sa tead, et armastab võib-olla sind veel armastab, aga mind enam mitte. Ivale etad. Raputas Svetlana pead. Märkasin eile öösel vaatan, ema oli raamatu kõrvale pannud, sinu poole pöördunud ja vaatas sind kaua. Kus mulaasijat vaatas? Ta vaatab ka aknast välja, vaatab kõiki inimesi, silmad on olemas ja vaatabki. Ahe ei vaidle Svetlana veendunult vastu kui vaatab aknast esivaata, üldse nii, vaid näe, kuidas Svetlana tõmbas peened kulmud kortsu, kallutas pea viltu, surus huuled kokku ja vaatas mööda minevat ükskõikselt. Aga kui armastatakse, siis vaadatakse teisiti. Svetlana helesiniseid silmi valgustas otsekui sära. Langetatud ripsmed võpatasid ja marus ja armas mõtlik pilk langes mu näole. Võrukael. Hüüdsin ma ja tõstsin Svetlana õhku. Aga kuidas sina mind eile vaatasid, kui tindi ümber ajasid? No sa ajasid mossis ukse taha ja välja aetud inimesed vaatavad alati vihaselt. Meie ei lõhkunud sinist tassi selle lõhkus võib-olla marus ja ise kuidagi. Aga meie andestasime talle paljugi, kui inimene vahel teisest asjatult halba mõtleb. Kord mõtles Svetlana minust ka. Ja mina mõtlesin marusiast halba. Ma läksin perenaise Valentiina juurde, et küsida, kas ta teab meile juhatada lähemalt koduteed. Praegu sõidab mees Jaama, ütles Valentina. Ta viib teid veski juurde ja sealt pole enam kaugel. Sõitsime mööda laia tasast teed. Oli õhtueelne aeg, meile tulid vastu tööst väsinud, kuid lõbusad inimesed. Ärevusega lähenesime kodule, oli jäänud ainult nurga taha käänata ja künkale tõusta. Äkki vaatasime kohmetult teineteise otsa ja peatusime. Aukliku tara ega kõrget treppi polnud veel näha. Kuid juba paistis meie halli majakese puu katus, millel pöörles lõbusa suminaga meie uhke särav tuuleveski. Ema ise on katusel käinud, kilkas Svetlana ja tõmbas mind edasi. Jõudsime künkale. Õhtupäikeseoranžid kiired valgustasid Fepi. Ja sellel seisis meie Maruusia punases kleidis ilma pearätita paljaste jalgade otsas sandaalid ning naeratas. Naera naera, lubas teda ligi jooksnud Svetlana, andsime sulle juba niigi andeks. Ka mina astusin marusja juurde ja vaatasin talle näkku. Margus ja silmad olid pruunid ja vaatasid hellalt. Näis, et oli meid kaua-kaua oodanud. Lõpuks me siis tulime ja ta oli väga rõõmus. Ei, otsustasin kindlalt pildudes saapaninaga sinise tassikilde eemale. Need olid ainult õelad hallid hiired. Meie ei lõhkunud ja marruusja ei lõhkunud ka midagi. Ja siis oli õhtu ja kuu ning tähed. Me istusime kaua kolmekesi aias valminud kirsid pea kohal ja marus jutustas meile, kus ta oli olnud, mida teinud ja mida näinud. Svetlana jutustus aga oleks vist veninud poole ööni, kui marus ja poleks seda märganud ja teda magama ajanud. Küsis mult kaval Svetlana võttes kaasa unise kassipoja. Kas meil on nüüd halb elu? Ka meie tõusime püsti. Kuldne kuu säras meie aia kohal. Kauge rong möödus mürinal, tõtates põhja poole. Öine lendur sumises mööda ja kadus pilvedesse. Ja eluseltsimehed olid täiesti hea.