Koolipoiss tuli vastu, ema hoidis tal käest kinni ja muud sakutas iga paari sammu tagant sakutas ja noomis. Kuidas sa ometi niisugune oled, kuidas sa matemaatikat ei oska, ikka needsamad sõnad, miks sa ei oska? Ema oli sügavalt solvunud, pahameel oli nii suur, et mõte jäi nagu toppama. Ma olen teinud, mis sain, mina küll pole süüdi. See poiss on nüüd emast peajagu pikem. Ei usu, et see lugudel meelde tuleks. Aga üks Pärnu mees tähendas hiljuti. Teate, ega see ei ole kerge 300 naisega hakkama saada. See oli just seesama mõte, millest kõnelesime. Ma olen teinud, mis ma sain. Mina küll pole süüdi. Õmblusvabriku Marat, Pärnu tsehhijuhataja, seltsimees Valme oli pisut solvunud. Asi algas sellest, et Eesti raadiotööstussaadete toimetus sai marati Pärnu tšehhist kaks kirjamehaanik, seadistaja Semjon leping selgitas asjaolusid. Tallinnas oli siin ametiühing esimees ja rääkis edasi. Nagu te preemia ei tohiks sõltuda ülba täitmises ja kui olid palgalehed valmis tehtud ja me nägime, et meil preemia on ikke võetud ja siis pöördusime Eesti raadiot, oled katseks seda asja lahendada. Kuidas teistes asutustes on meigipreemia ei sõltu mitte wild plaani täitmisest ja mehaanikud saavad oma preemia ikkest sel tingimusel kätte, kui nende masinapark töötab korralikult. Nimelt niisugust probleemi arutati ka Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee septembripleenumil. Seal oli juttu konkreetsest vastutusest selgetest, arusaadavates, tööülesannetest, nende täitmisest ja sellega seotud hüvitustest. Õmblusvabriku direktor seltsimees Aabram son oli kiiduväärse operatiivsusega nõus küsimust selgitama. Ta käis kohapeal asja uurimas ning kommenteeris seda niipidi. Pärnu tsehhi töös esines rida organisatsioonilisi puudusi, samuti esines seal iga ebatäpsusi tööliste premeerimiseks torustikud tõlgendamisel Pärnu õmblussegi juhtkonna poolt. Vabriku uus juhtkond jõudnud järeldusele, et lukkseppade ja masinatest seadistajate ei olnud süüditsehhi plaani mittetäitmisel novembrikuus leidis võimaluse nende preemia väljamaksmiseks. Teise kirja saime sama tsehhi juurde, lõikajatelt toome sellest mõned read. Meile teeb sageli pahameelt kanga madal värvimise viimistluse kvaliteet. Oktoobris tekkis 20-l juurde lõikajal viiepäevane tööseisak, sest viimistlus, tšehhist saadud viis autokoormat kangast olid värvilaigulised. Viimistlustsehhi esindajad käisid Pärnu tsehhis oma praaki vaatamas ja lubasid tööd parandada. Teadsime kohe, et see on ainult järjekordne lubadus, sest nii käib see aastast aastasse. Nii oligi. Täna, kolmandal detsembril oli terve autokoorem jälle laiguline. Tekkis järjekordne tööseisak. Seda juttu täiendas Pärnu tsehhimeister Asta Reinold. Meil on juurdelõikusest säärane asi, et väga palju esineb mittekvaliteetseid kangaid. Meil on all teile näidiseks kangaid, mis on viimistluses saadetud ja mis on puhtanisti värvi, kirjud. Varem esinesid meil toonid, kui meil seisakud olid, et üks külg oli teist tunni teineteist tooni. Nüüd säärast asja nii massiliselt ei esine, esineb siiski, aga teise sordi all ta läheb enam-vähem läbi. Aga esineb nende partiide seas puht värvi kirju kangaid, mis ei lähe läbi ka teise sordi all. Tootmisosakonnas saadeti kiri, et värvime teile. 50 protsenti musta kanga tooni, 10 protsenti rohelist, 10 pruuni ja 10 tumesinist. Kuna tumesinine värv meil põhjustas väga palju praaki. Kuna kaubamajast aga tuli meile Nonii kiri sisse, et meie ei vaja teie tooteid muus värvitoonis kui 90 protsenti tumesiniseid ja 10 protsenti musta. Nüüd me seisame lahtise küna ees. Millise teed, mees on meil pea? Me käime, loomulikult me toodame seda värvitooteid, mida meil kangas saadetakse. Üsna vähe on tarvis, et asi ladusalt läheks. Pole vaja rekordeid ega enda ületamist. Esialgu aitaks küll, kui igaüks korralikult töötaks, teeks seda, mis ta kohus. Et igaüks vastutaks oma töö eest, siis poleks solvumist, siis ei pruugiks niisugust juttu kuulata. Panina kanga praakijatel on öelda niisugused sõnad, et kangapasside peale tulevad Mäkida kõikudujate vead. Siis meie juurdelõikajad oleme juba nii teadlikud nendest vigadest ja siis saame sellele kanda rohkem nii tähelepanu osutada. Väga nüüd praegu ei ole, on seal, ütleme lai kangas 12 13 kilo, ühtegi viga ei ole, aga ma pean tegema, see on juba ütleme, neli viis lõiget. Ja see kõik on muidugi ma ei tea, et need vead seal sees on ja kui ma vaata siis sellele muidugi nende valmislõigatud esemete sisse ja pärast ma ei saa, sest ta midagi lõigata. Meie juhte lõike ja ta ei ole sellega nõus, et meie peame viimistlustsehhi vigu välja maksma, kui kangas tõmbab ära peale juurde lõikamist, selle peab välja maksma viimistlus. Tõime mõned kangapassid prooviks kaasa. Teeba kuulsite, missuguseid andmeid need peaksid sisaldama. Et aga kangad oma keerukal ringkäigul, pesuveest, värvilahusest ja Valtside vahelt läbi käivad, jää pakuraatsest passist üsna pisut järele. Umbes pooltel juhtudel on see peopesa suurune tükk pruunikat pakkimispaberit ning sellel kolm pliiatsikirjas arvu. Üks nendest on kangarulli kaal kilogrammides. Ülejäänud kahe suhtes jäigi selgus saamata, aga samaaegselt on see varaline dokument. Anonüümne arve konkreetsele töötajale. Juurdelõikaja preemia arvutamisel lähtutakse sellest, kui palju tema töödeldud kangastest on leidunud passis fikseeritud kudumis või viimistlusvigu. Sellel teemal oli juttu ka Pärnu tsehhijuhataja seltsimees Valmega. Bassid oma oma kvaliteedilt muidugi on arvestust, kuna nad ei peegeldu, tegelik andmeid ei ole alati märgitud kõiki kudumisvigu ja selle tõttu juurdelõikajad peavad tihtipeale kannatama passide vormi, peaks muutma ja täitmise kvaliteeti pead tõstma. Aga mis teie ise olete selles suunas ette võtnud? Passide kvaliteedi parandamise ja küsimusi on tõstetud ülesvabriku juhtkonna ees. Mõningal määral teinekord küsimus on paranenud, kuid üldiselt on see alles lahendamata. Seesama jutt, millega algust tegime, meie jagu on tehtud, signaal on antud. Aga need teised neid jätsid asja pooleli. Ei pidanud hoolt, polnud küllalt järjekindlad. Vaevalt et tõest väga kaugele läheme, kui seda juttu nii edasi mõtleme. Keegi pole neid sõnu otse sedaviisi ütelnud, need tulid vaid mõttesse. Kui Pärnu muljeid hiljem sirvisime tulid veel mõttesse täpsuse piiri tõmbamise ja pedantsuse küljed. Tundub, et neile me pöörame liiga napi tähelepanu. Täpsust kipuvad mitmed pidama umbes samaks mõisteks kui tähenärimine ja muud seesugused pahed. Ent selles samas Pärnu loos leidub näide, mis vääriks arutamist. Toome veel paar rida ühe juurdelõikaja kirjast. Plaani täitmine pole juurdelõikajate seisakutest kannatanud, sest tsehhijuhataja seltsimees Valme palvel oleme teinud ületunde, kui kangast on rohkem ja kvaliteet seda lubab. Ületundide eest ei ole meile makstud, sest neid ei tohtivat näidata ja see polevat ületunnitöö, kui me eelnevalt oleme päevade kaupa seisnud. Selline tööl käimine läheb juba tüütavaks. Ühel päeval tuleb teha 10 kuni 11 tundi ja siis jällegi seista. Juurdelõikaja töö on füüsiliselt raske ja väsitav. Pikaajalisel töötamisel tähelepanu väsimuse tagajärjel nõrgeneb ning võib tekkida tööõnnetusi. Nii palju sellest kirjast. Seda võiks kommenteerida mitut viisi. Näiteks nii tegemist on üksikute organisatsiooniliste puudustega. Aga teate, põhiliselt on ju kõik praeguse olukorraga rahul. Nad, see tähendab juurdelõikajad tahavadki teenistuse huvides nii töötada. Ja tsehhi näitajate mõttes on ka sedaviisi parem. See, mis siin tegelikult taga on siiski teisest mastist. Midagi niisugusest vargsest mõttelaadist. Et kui suhkrutoos läks kogemata kummuli, puhu laiali, kui pole näha, siis pole midagi olnudki. Suhkrudoosiga saab sedaviisi teinekord toime. Töö ja kollektiivi probleemid, nagu siit kuulsime, pole nii lihtsad. Tööseadust ei saa laiali puhuda. Ta lihtsalt on olemas, ta sunnib meid oma kindlate põhimõtetega tööd korrapäraselt seadma. Et igaüks teaks oma täpseid kohustusi, et igaüks vastutaks kindla täpselt piiriteldud lõigu eest. Teadagi pole seadused niisama lektüüriks mõeldud ning kasu tuleb ka teisest küljest kasvõi kordki välja makstud ületunnitasu sead varustusprobleemid hoopis teisemasse valgusesse kui lihtne teade, et kanganappuse tõttu kipub tsehh seisma jääma. Siiasamasse saame nüüd lisada vastuse mõnele küsimusele, millest tegime juttu. Pärnu õmblustsehh sai novembri ja detsembrikuu alguses viimistlusjaoskonnast kangaid ebarütmiliselt. Põhjuseks oli augu katelde ava Tiid. Detsembrikuu teisest poolest on kangastega varustamine olnud rütmiline ning Pärnutsehh töötab suuremate häireteta. Aastavahetusel on kavas viimistus jaoskonna suuremal augu katlal vahetada enamus katla tobusi, mis peab tagama 1966. aastal viimistus jaoskonna häireteta tööd ning Pärnu õmblustsehhi rütmiliste varustamist kangastega. Kord paraneb veelgi 1966. aasta jaanuari lõpul, mil käiku läheb Pärnu õmblustsehhi juuges viimistlusjaoskond, kes ise hakkab viimistlema Pärnu õmblus Tsehhile kangaid. Pärnu tsehhi töötajad tõstsid õigustatud üles küsimuse, et nendele saabuvad kangad puuduliku dokumentatsiooniga. Kangastel puuduvad tihti andmed kudumise defektide kohta. Ebanormaalse olukorra parandamiseks on koostatud käskkiri, milles viimistlusjaoskond on kohustatud välja kirjutama passide tublikaate juhtumil, kui kangaste töötlemise käigus nad kaduma on läinud. Juurde lõikad. Töö kergendamiseks on Pärnu tsehhi juhtkond kohustatud jaanuari jooksul organiseerima värvitud kanga tehnilise kontrollimise Pärnus. Vabriku uus juhtkond teeb omalt poolt kõik tsehhide töö parandamiseks. Õmblusvabriku Marat tänavune toodangu maht on ligi kolmandiku võrra mullusest suurem. Selle erakordse tõusu põhjus tuleneb otseselt Nõukogude Liidu kommunistliku partei keskkomitee septembripleenumi põhimõttest. Kuivõrd tuleb arvestada tööviljakuse ja vastavalt ka reaalpalgatõusu. Paljudes tööstusharudes on vaja aegsasti mõelda tarbeesemete tootmise laiendamisele. Ja nüüd peab pisut puudutama jäätmete või ütleksime üle jäävate riidetükkide probleemi. Juurdelõikaja laotab nii palju kangaid korraga lauale. Et riide kiht on paarikümne sentimeetri paksune. Lintsaega lõigatakse sealt välja treeningülikonnad. Jabullowerid. Vahetükkidest võiks teha veel igasugu asju. Treeningpükse lastele töökinnaste detaile, kalossi, voodreid või midagi sellesarnast. Kuivõrd aga ettekirjutused seda keelavad, läheb kõik ülejäänu jäätmekimpudesse. Need saadetakse laiatarbetsehhi, kus üksikud kangatükid uuesti sirgu tõmmatakse ning töötlemisse lähevad. Loomulikult ei saa siis enam kõike kasutada, sest ühtlase kangapaki asemel on tegemist üksikute tükkidega. Võrrelge tööviljakuse külge. Vastus on teada, pikema kaalumiseta. Üht ja sama pole mõtet mitu korda tõsta. Juba šablooni paigaldamisel tuleks lõpuni mõelda. Teatud ringkondades kardetakse, et kui järele anda, siis mine tea, lõikavad hea materjali, kõik pisidetailid, eks tundub, et sel hirmul pole reaalset alust. Tööviljakus on siiski põhipunkt. Pole põhjust seda silmist lasta. Iseäranis veel, et Marati toodang peab tänavu kolmandiku võrra kasvama.