Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Uudse tehnoloogia abil sünnivad olukorrad, mille teoks inimesel puudub evolutsioonilise kogemuse kujundatud programm. Või siis on selline olemas, aga ei sobi uue olukorraga kokku. Üheks taoliseks on nõndanimetatud änghani vali ehk võõristav või kummastav org. See on tunne, mis inimest, kui ta näeb robotit, mis on väga inimesemoodi, aga mitte täiesti. Piisab isegi kui puudutad proteeskätt, mida esialgu ei osanud loomulikkust helistada. Aga niipea, kui tunned, et tegemist on tehisliku käeimitatsiooniga kaasneb tugev võõristus tunne. Samas kui pead puudutama täiesti mehhaanilist proteesi taolist tunnet ei sünninähtusele andis omal ajal laulsin nime robotite uurija Mosahhiromoori osutades kasvavale ebamugavustundele, mida tunneme peaaegu inimese moodi masina või robotiga mille arenguaste asub kusagil mehaanilise masina tegelikult inimest meenutava humanoidide vahel. Professor Mori kirjeldas seda nähtust juba 40 aastat tagasi. Siis tegi seda sujuva üleminekuprotsessina, kuidas inimlik äratundmise suhe objekti kasvab, võib paraneb, kui tööstusrobotis tehakse inimesesarnaseid masin. Aga kui seda sarnasust suurendada, kukub meeldivus negatiivismi avastikkuse orgu, mida võrreldakse zombi. Puudutamise tundega kuin humalaid veel edasi arendada ja teha sellest vägagi inimesesarnane nukk, nagu jaapani traditsiooniline Bon rakunukk hakkab sümpaatia uuesti kasvama ja saavutab maksimumi. Sellist nukku näiteks ollakse valmis kallistama hoolimata, et see ei ela. Viimasega seoses sobib värskeks näiteks Hongkongis graafilise disainiga leiba teeniva rikki maa pingutus luua hüperrealistlik robot-poolteist. Kas te olete 50000 USA dollarit ning briki hoolt ja armastust tõid ilmavalgele Scarlett Johansson iga väga sarnase roboti. Rice ise nimetab kätetöö viljamark üheks ega taha öelda, keda hoiaidalt naeratab. Humalaid peaks esindama. Aga nagu öeldud, seost meelsa näitlejannaga väga raske varjata. Vale Scarlett ei oska kuigi palju peale naeratuse ja mõne valmis programmeeritud kommentaari. Aga südame lähedalt kohanud ajakirjanikud ei võrdle seda või siis teda zombidega. Pigem räägivad kalletist. Järelikult on tegemist kummastuse uru paremal kaldal asuva humanoidid veel ühte uudset olukorda, milles inimese sees olev programm käitub tema enda loodud maailmas imelikult demonstreerida, eriti Stanfordi Ülikooli teadlaste poolt. Ülesanne oli lihtne. Lapsega suhtles robot, see oli tavalise plastmassist roboti moodi ja meenutas inimest vaid üldjoontes liigenditega jalgade, käte ning valjuhääldajad kõrvadega peaga, milles ilutsesid kaks silma. Peakuju erines inimese omast oluliselt. Ühesõnaga kummastuse vasakul kaldal olev robot, millega on meeldiv suhelda, sest ta küll püüab olla inimese moodi rääkida, aga paistab siiski vaid tavalise robotina. Kuid olukord. Moodus imelikuks, kui see mehhanistlik tegelane palus vestluse käigus inimesest partneritetu, puudutaks tema tagumikku küsinud isendit mis teeksid, kui igati robotlik robot teeb sinule ettepaneku puudutada käega tema istmiku põske. Sellel hetkel juhtub inimeses midagi vastuolulist. Robot masin, millel puudub. Tiim elu enamus neist liiguvad ringi ihualasti. See meid ei segahetkeni, kuni robot esitab palve kontakteeruda tema istmikuga. Uuringuid ütles robot vestluspartnerile, et palun seal mõnikord minu keha puudutada ja teinekord osutada kehale näpuga. Sellel hetkel ei tundunud olukord ebamugavana ja miks peaks, sest robot on robot. Ometi selgus, et inimesed ei soovinud puudutadega osutada roboti kehal kõiki paiku. Lisaks selja ja jalgade üleminekukohale oli inimesel ebamugav puudutada ka roboti jutumärkides siis silmi. Uurijad järeldavad, et inimesel ei ole robotiga suhtlemiseks alternatiivset süsteemi kui primitiivne ja sotsiaalne viis. Kujundanud elu inimeste ja loomade keskel sealt pärit sotsiaalset avad, takistavat suhtlemast robotiga teatud. Viisidel seni on robotitega suhtlemisel pööratud tähelepanu peamiselt vestlusele. Nüüd on käes aeg arendada robotite puudutamise, kombeid.