Eemalt märkasin ainult haprad siluetti, mis harjunud žestiga peatas möödasõitvat autot. Siis selgus, et see on tüdruk. Auto pidurdas kraavi juures, kus läikis veel vesi, mille oli jätnud eilne vihm. Siin algas mets. Tiividel seisis Praha 67 kilomeetrit. Hämardus. Tütarlaps jooksis spordikotiga vehkides auto juurde ning pistis oma ahta küünarnukil lahtisest autoaknast sisse. Kas te sõidate Prahasse peale, võtate keha ümber liibuv kinnise kaelusega džempri, kitsad püksid, lõhikuga, Albul põlvi, heledate juuste, tuulest räsitud, puhmas. Tihenemas hämaruses valgusid näojooned laiali, aga ta paistis ilus tüdruk olevat. Esimesel hetkel ma kõhklesin ning ta lisas kerge pilkega. Ärge kartke, vanaema põõsa taga ei ole. Kiirusemõõtja nool hüples 80 lähedal maantee raputas ennast lahti talle kahelt poolt pealetungivast metsast ning suundus Seppentiinina avara oru poole. Tuulajas läänest süngeid pilvi. Ilm hakkas veelgi kiiremini hämarduma. Tuuleklaasile langesid mõned vihmatilgad. Ja seda nimetatakse suveks, öeldi mu kõrval. Iga autojuht teab öelda, et on olemas niisugune hetk valguse ja pimeduse piiril, millele eristatud vaevu tee äärt, ootamatuid käänakuid, äkis, vete tekkivaid jalgrattureid ja jalakäijaid, aga tulesid süüdata veel ei saa, siis ei näe üldse midagi. Peab väga tähelepanelik olema, keskendunult hämarust jälgima. Mul vedas, kohe hakkab vihma sadama. Kui mina poleks teid peale võtnud, siis oleks teinud seda keegi teine. Kas autojuhid siis nii kangesti valivad Huey? Pigemini valin mina, fakt, saate aru, ma ei kannata aeglast sõitu. Ükskord ma logistasinkrokonoshist tervelt viis tundi Prahasse, mingid Randoletiga. Niisugused autod tuleks vanarauaks anda. Peale selle tuli kuulda veel sohvri juttu, kuidas tal pagaritööstuse ära võeti, aga kommunaalettevõtetes olevat kohutav korralagedus. Öelge, mis meil puudub, kas leiba ja sai, on vähe või sellest ajast peale mad kehvema autoga, kui Spartak ei sõida. Mis te arvate, kas me jõuame enne seitset Prahasse? Kui vihma sadama ei hakka, siis küll. Aga kas te üldse ei karda? Mida ma peaksin kartma? Tundsin, kui vanamoodsalt mu küsimus kõlas. Vaikisin. Lõpuks võisin autolaternad põlema panna ja kohe oli kergem juhtida. Kaks heledat valgusjuga kobasid teed. Kojamees pühkis hoolega meie nina ees ajades laiali üksikuid veepiisku. Iga hetk võis hakata sadama. Mida te mõtlesite, kui rääkisite vanaemast põõsa taga? Ei midagi erilist. Vana trikk, ma olen seda isegi kord kinos näinud. Minusugune tüdruk hääletab tee ääres. Kui auto peatub, siis tuleb põõsa tagant välja vanamutike bambuga. Vaevalt et autojuht niisugune jõhkard on, et annab gaasi edasi, kihutab, mõnikord passib põõsa taga kitarri ja seljakotiga lõngus. Tekib rumal olukord, sest peatati auto oma vabast tahtest. Niisuguseid numbreid rikuvad ka meile ausatel hääletajatel kõik ära. Auto peatamine pole üldsegi lihtne, see on omamoodi kunst, täpselt. Näiteks enne tõusu ei peata keegi. Või kui teil on pirakas kohver kaasas või kui kiirusemõõtja näitab 120 kilomeetrit tunnis kõige õigemat passida bensiinijaamas. Kuulasin siira huviga hääletamise detailselt väljatöötatud metoodikat uurides samal ajal taevast eemal sähvas välk. Kas te tihti nii sõidate? Aga ma ainult nii sõidangi. Esiteks ei ole ma kuigi maksujõuline, et nagu öeldakse, ühiskondlikku transporti kasutada. Aga teiseks meeldib mulle kohutavalt sõiduautoga sõita. Võib-olla on siin moraali seisukohalt midagi korrast ära. Vaid muutsin teemat. Kas tulete puhkuselt? Ei, see on juba läbi. Vastik juulikuu. Esita ennast niisama tuulutamas. Ta jäi mõttesse. Siis vastas kuidagi vaikselt, vastumeelselt. Ausalt. Ma ei tea, kuidas teile öelda. Ega ma ei tule kuulu. Ma ei tea, kas niisugustel puhkudel on kombeks ennast esitleda, teil on suuremad kogemused, ehk annate nõu? Ta oli kummardunud etet poole ja uuris tähelepanelikult märga maanteelinti, millest autolaternate valgus üle libises. Siis raputas pead. Ei ole vist vaja. Kas teil on uus auto? Tavaliselt lihtsalt sõidetakse ja lobiseb kõigest, mis pähe tuleb, et ainult aega surnuks lüüa. Lõppude lõpuks, mis meil ikka teineteisega tegemist, ärge solvuge, aga nii on parem rääkida. Prahas ma hüppan autost maha ja kaon autosid, atel tip-top. Kas see käib hea tooni juurde? Kõik juhid on ju oma autosse armunud, isegi kui see on viimane loks, kiidad natukene ja ta annab gaasi, et vaata, kas auto enam koos seisab. Aga ennast esitleda pole mingit mõtet. Ma olen lihtsalt tüdruk, kes peatas teie autoga, teie. Mina olen lihtsalt selle planeedi elanik ja kõik, eks ole. Ta vaatas natuke imestunult minu poole, naeratas ja noogutas. Ega teil tikku ei ole? Auto tulesüütajat on tavaliselt rikkis. Ei ole originaal. Nii. Aga seda vist hea toon ei nõua. Ei nõua küll. Prahani on 45 kilomeetrit, vist jõuame. Autolaternate valgusvihus, jooksis siksakis jänes pimestatuna veidrast ebaloomulikust valgusest. Hüppas siis pimedusse, kadus märjale põllule. Sõitsime uuesti pimedas, rasked pilved saatsid maadel jälle mõne vihmapiisa. David näitas, et Prahani on 30 kilomeetrit. Tütarlaps istus ja haigutas kates suu käega. Mirek küsisin, nagu muuseas. Mida te temast teate? Pööras ta imestunult pead, mitte midagi. Ainult seda, et ta on olemas. Piilusin silmanurgast tema poole. Ta oli heitnud juuksed näo eest kõrvale ning vaikis otsekui rahutu minu küsimuse pärast ning klõbistas vaikselt küüntega vastu klaasi. Ehiti ja läksime jubedalt kiskuma. Aga ma ei sunni teid avameelsusele. Te ei saa sellest nagunii aru mõista seda isegi. Teate, mis? See on kõige keerulisem juhus maadel. Mõnikord on mul temaga väga hea. Aga me oleme hirmus erinevad, pole midagi teha, ta on kohutavalt soliidne ja tõsine. Sel rääkinud tehnikamees istume kõrvuti, aga kui siis kukub oma küberneetiliste masinatest jutustama, mind ajab marru. Kuule, ütlen ma talle, mis oleks, kui sa räägiksid vahelduseks ka armastusest temaga vaatab mulle otsa, nagu oleks alles nüüdsama veenuselt maa peale tulnud isegi kahju hakatest, mis sul on, kas unustasid logaritme tabeli koju? Ei ütleta. Aga kas sa armastad mind, kas sa üldse tead, mis see on niisugune imelik tunne, näed siin südame piirkonnas, aga miks sa siis seda mulle kunagi ei ütle, kurat võtaks, sest ma olen juba normaalne naine, mitte mingisuguseid, küberneetiline kilpkonn. Ta pilgutab ainult imestunult silmi, saadeaduse, toi söögi, eks ole. Kas ma tõesti pole sulle seda kunagi öelnud, tähendab lihtsalt unustasin. Mida te selle peale ütlete, napakas, eks. Varem käisime mõnikord tantsimas. Tema keerutab üle üle vasaku õla ainult ja oli sellepärast tantsupeol alati hirmus õnnetu. Aga mina olin vihane. Nüüd ta teeb ühe lolluse teise järel ja kõik ainult sellepärast, et näida kaasaegsena, avaldada mulle muljet, Plaski isegi juukseid moodsalt lõigata. Nähtavasti keegi hea inimene soovitas talle. Aga nüüd on tal veel see kaltsuplaan, Te ei tea, mis see on. Seda nimetatakse veel vihma mantliga mootorrattaks, sellel on ees kaks ratast ja taga üks Ta turtsub ja liigub soliidse kiirusega edasi, nii 30 kilomeetrit tunnis. Inimene näeb selle seljas välja nagu ah, lati otsas. Haigestu selle peale enam, mitte mingi hinna eest. Aga Miirek andis selle eest ära oma uue mootorratta. Kiiev. Arvasin, et seal halvatuse pühapäeval Me logistasime sele kalossiga mööda maanteede möödusime kogu selle aja jooksul ainult lehmakarjast ja mingist käruga vana mutist. Meist kihutasid mööda igasugused tatrad, Volgade lirvitati meie üle. Kuhu te kilpkonnad roomata, kui võtaks teid puksiiri, kas teil mootor kaon või surute pedaalidega? Ühesõnaga, pärast seda me läksime jubedalt tülli ja nüüd on meie vahel nähtavasti kõik läbi. Aga ei oska midagi ütelda. Nüüd ma saan aru, et ta tahtis mulle head meelt teha. Üldse ma tean, et ta armastab mind rohkem kui oma arvutusmasinaid ja üldse näeb minuga hirmsat vaeva, sest ma olen üks ärahellitatud tobu ja pole nähtavasti teda väärt. Aga teie, kas teie armastate teda? Kust ma seda tean? Hüüdis ta järsult ja peaaegu masendatult imelikeks. Kui inimene armastab, siis ta peaks ju seda teadma, on nii. Aga meil on kõik kohutavalt segamini. Me ei sarnane üldse teineteisega. Kuigi. Veel 20 kilomeetrit. Kas teie kelgeid täpselt? Ta ulatas mu poole pakifiltriga sigarette. Aga ise ei suitsetanud. Lõpuks oleme kohal. Kuhu teid viia. Ta elavnes ja hakkas auto rappumist tähele panemata vilunud liigutustega nina puterdama. See on päris lähedal, ma näitan teile, keerake paremale. Otse Kelble seitsegi veel. Teie käru sõidab nagu noor jumal. Aita. Ütlesin valjusti naerma puhkedes. Me olime tasa. Sirutas ennast haigutes nagu, kas kuulen juba ette, mis mulle kodus öeldakse. Peab ennast kuidagi välja keerutama. Aga homme on veel koosolek. Kas ma töötasin teid väga ära? Miks ma ometi lobisema kukkusin? Kujutan juba ette, mida te minust mõtlete. Mida ma tõesti tean. Selleks peaksin teilt nagu isa ühtteist küsima, aga teie võtate seda kui noomimist. Peate mind igavaks moraalilugejaks? Ei riski. Mida te küsiksite? Kas või seda et kas te ikka tegelikult teate, mida tahate. Puhkes naerma, raputades hämmeldunult pead. Nüüd panite küll pirni. Mis probleem see on? Muidugi nüüd tehakse kõigest probleem, aga miks ma ei peaks teadma nii ööd, ümber nurga ja ma olengi kohal. Palun pidage kinni. Stopp. Hüüdis ta erutatult. Tema hääles oli nii palju kannatamatust, et ma pidurdasin järsult. Ta hüppas nagu tuulekeeris autost välja. Lehvitades kellelegi üle tänava. Vaatasin sinna. Taipasin kõnnitee ääres. Tänavalaterna all seisis veider presendiga kaetud moodustis, kaks ratast ees. Ja üks taga. Kurikuulus kaltsu plaad vihma, kuues mootorratas. Selle kõrval seisis kogu maailma kõige keerulisem juhus. Vehkis tagasihoidlikult käega. Edasi läks kõik nii nagu kiirendatud filmikaadrites. Tütarlaps jooksis veel kord autoakna juurde. Kas tema, küsisin mina, ta noogutas süüdlasliku naeratusega ja seletas kiiresti. Keelasin talle ära ennast koos selle värdjaga meie tänavas näitamast. Inimesed on kohutavalt pahatahtlikud ja hakkavad naerma, lihtsalt kadedusest fakt. Tee kujuta ette, sest see värdjas siiski liigub. Surusin tema kätt, kiirustage, muidu jahtub tal mootor ära. Aitäh teile, nägemiseni, meie planeedi elanik. Viimased sõnad, hüüdis ta juba tänavajoostes. Jõudsin veel näha, kuidas nad kohtusid. Ulatasid teineteisele käe ja libisesid presendi alla. Äkki saabus vaikus? Koht minu kõrval oli tühi. Oli jäänud ainult puudri lõhn. Vastamata jäetud küsimus. Lülitasin mootori sisse.