Vikerraadio kuulajad, ilusat pühapäeva teile igaks juhuks vast meeldetuletuseks, et see peamine persoon, kelle ümber tiirlema ja kellega me tegeleme, on Jossifissarianovitš Stalin. Nii et püüame kuidagi. Teda käsitleda raamatuid on tuhandeid, kui mitte rohkem. Seisukohti on erinevaid, kõikke vaatenurki valgustada ei jõua. Aga nii palju, kui suudame, püüaks siis seda teha, sellepärast et see on ju inimene, kes on mõjutanud miljonite teiste inimeste saatust kes on tuhandetele tuhanded nendele inimestele toonud õnne Dust, aga muidugi ka kellegile ordeneid ja õnne. Aga vaieldamatult on see persoon, kes on 20. sajandi kulgu mõjutanud, oluliselt kuulub ilmselt sinna tippu. Nii et seega oleks ka mõistetav, miks me teda nii pikalt ja põhjalikult käsitlema. Ja meie suur ülesanne ongi mõista kogu nõukogude süsteemi olemust ja oli meil üks oluline verstapost juba suhteliselt põhjalikult, Lenin. Ja toome siis sellele süsteemile ka teise jala alla Stalini siis hakata meil seisma kindlamalt. Jame vast mõistame paremini, mida see süsteem endast kujutas. Ja me oleme praegu kuskil seal väga olulise piiri juures kus lõpeb noorukiiga ja hakkab olema meil täiskasvanud inimene. Ja võib-olla ei olegi oluline see bioloogiline aspekt, kui need suured muutused, murrangut, mis toimusid. Ja see ongi ajajärk, eelmine kord oli meil sellest natukene põhjalikumalt juttu ilmselt ja seda teevad peaaegu kõik uurijad, kes Stalini persooniga on kokku puutunud. See murrang paigutub seminari kolmandasse neljandasse klassi Jossif Džuga šviili seminaril tihvlissi õigeusu vaimuliku seminari esimeste klasside õpilane on vist natukene teine inimene, kui ta juba on alates kolmandast, neljandast klassist. Enne väljaheitmist, kõik see lõpeb katastroofiga, mingis mõttes heidetakse sealt välja. Ja mälestustes on, et tal haige raskelt küllaltki haige köhib. Tema tolleaegne sõber Iremašviliu kirjutab, et need on magamata õõdest punetavad silmad. Ja need ei ole mitte lihtsalt magamata ööd, vaid need on ööd, raamatut, aga seda me juba teame, et Jossif luges palju. Ja eiramašviiliga meenutab, et Ta olevat peaaegu jõuga rebinud Yossifil raamatut käest, kui näinud, et ta on täiesti jõuetu ja siis kustutanud küünla. Ja ta olevat ka sõpra veennud, üritanud teda veenda, jätkata õpinguid ja maalinud nagu ikka, kui sa tahad inimest veenda, siis sa maalid ja talle silmi ette mingit tulevikku. Mis ähvardab sind siis, kui sa ära lähed. Aga milline võiks tulevik olla, kui sa jätkad ja on juba arusaadav, et see valik teena, vaimulik valik enam ei rahulda neid kumbagi. Ja ta pakub talle variandi, lõpetame seminari, lähme kuskile Venemaa sisemaale, astume ülikooli ja jätkame juba oma õpinguid hoopis teises maailmas selles ilmalikus maailmas. Kuid Jossif temaga ei nõustu. Ja pole üldsegi välistatud, et see väline haigus on sise pingete sisekõhkluste ilming nagu sageli haigused on ju palju süst närvides nendest üleelamistest. Ja võib-olla on ka selle taga selle konkreetse perioodi haiglase perioodi taga just nimelt need hingelised kõhklused, ega see otsus ilmselt ei sünni ju nii lihtsalt kuskil ei ole Stalin seda meenutanud, seda kirjeldanud. Tema jaoks on kogu see tee hiljem ju selge ja kõikide nende ametlike autorite jaoks täpselt samuti, aga me võime oletada, et need otsused ei tule ju alati lihtsalt. Ja ka ema sellest oli meil juttu, hiljem on oma mälestustes aastaid hiljem kirjutanud, et ta viis kooli terve poissi, aga oli sunnitud seal ära võtma haiglasse. Kui tema variandis on see muidugi põhjustatud suure koormusega, sest ema ju tahtis pojas näha vaimuliku ja ilmselt kuni elu lõpuni oli veendunud ja meil oli ka näiteid, kus ta leidis ka hiljem, et poeg ikka tegi suure vea, et ta ei valinud seda tema poolt ette nähtud unistatud teeb. Nii et see on seal murrangut aeg, kui õpingute aasta vaimulikus seminaris ei tähendanud ju ühele noorele inimesele viibimist ainult õppeasutuse seinte vahel. See oli kolimine hoopis teise linna ja kui võrrelda kahte linna koorit, kooriton linnaks isegi raske nimetada tollaaegsed diflissiga siis on ju tegemist kordades suurema linnaga, mitte üks, kaks, aga ikkagi kohe kordades suurema linnak. Ja vastavalt sellele on ka kordades rohkem võimalusi ja valikuid. Nii me teame, mis võib olla ju mõnikord seotud elukoha muutusega, eriti kui kolida väiksemast suuremasse. Võib ju tekkida mingisugune peataolek. Ja me peame ju arvestama ka, et kooris oli noor Jossif oma ringis ja selles ringis poisikeste ringis ei täitnud ta ilmselt mitte mingisugust viimast rolli vait, kui mängid indiaanlaste mänge, siis pigem oli tema see, kellel olid peas eriti uhked linnusuled ja ta oli pealik, jätan juht, liider On keegi. Ja sattudes teise keskkonda suuremasse linna, kus sind ei tunne ükski inimene võõrasse linna võõrasse keskkonda võivad ju väga paljud inimesed kaotada mingisuguse pinnase jalge all. Ta ei ole ju sinna ka vabatahtlikult läinud, tähendab, tal pole midagi selle vastu, aga see on ikka ema poolt ja situatsioon, mis peaks olema kõigile arusaadav. Kusjuures on juhitud tähelepanu veel ühele küllaltki olulisele momendile. Kooris ta oleks nagu omade keskel ja omad all pean ma praegu silmas keelt ja rahvust. Aga tolleaegne tihvlis on ju paljurahvuseline linn, kusjuures grusiinid moodustavad selles linnas vähemusse, neid on umbes üks neljandik linnast. Tähendab, kas see keel, mida räägiti, võetakse su ümber, ei ole sul alati aru saada tolle aja kühvli, siis vist moodustasid kõige suurema osa elanikkonnast armeenlased. Nii et see on teise kultuuri teise keelega, mis siis, et lähedasega ikkagi linn ja Need muutused lagu viitavad, mitmed tema tolleaegsed õpingukaaslased ei toonud enesega kaasa mitte mingisuguseid probleeme. Las ta olla praegu nii vaid pigem äratasid uudishimu, nii et san, noormees, noormees, kes satub suuremasse linna, see linn teda mitte ei ehmata, vaid pigem avab ta ees võimalused. Perspektiivid Ta vaatab seda linnamete, hirmunud, kokku surutud silmadega, vaid avatud silmadega. Me oleme kuidagi väga poeetiliseks. Stalini poos ei sobiks. Aga las ta olla, ma teda praegu käsitleme, nii nagu kõike seda, mis tuleb veel ju, pole olemas, tema ei tea. Tema õpingukaaslased ei tea kogu see linn, kõik need tuhanded inimesed, kes on temaga juhuslikult tol ajal kokku puutunud ja seda veel ei tea. Nii et see ei ole üldsegi mitte häbelikult kuskil nurga taha peituv noormees, vaid kindla sammuga ellu astu nõu. Ja et see on nii, seda kinnitavad ka mäletama koolikaaslased kes väidavad, et tänu sellele kindlale sammule olevat tol ajal pälvinud nende seas hüüdnime keesa. See ei esine eriti sageli nii et võib-olla rohkem teiste ringis, kui kooba või USA-s on. Meil on olnud ja tema pool erinevaid variante, seda omaks võttis, aga igatahes teda olevat keesaks kutsutud. Ja see kees tähendabki kui sihikindlat otse minevat inimest. Noor Stalin avastas tihvlis siis ruttu need võimalused, mida suurlinn võis pakkuda. Ja näiteks oli linnas niinimetatud kodav raamatukogu kus sai raamatuid koju laenutada ja samuti, mida mõned autorid peavad küllaltki oluliseks oli linnas mitmeid pukinistlike raamatupoode. Raamatukogus ju kõike pole, aga raamatulettidel võib leida igasugust kirjandust, raha ka ei olnud. Ja see on pilt, mida me oleme ju sageli raamatupoodides näinud. Keegi noor inimene võib-olla ei ole raharaamatut osta, seisab riiuli ees ja lehitseb, heidab pilgu selle raamatu lehekülgedele võib nii veeta kümmekond minutit ja olulisemad kohad sellest teosest ka läbi lugeda. Ja vot see oskus kiirelt haarata pilguga haarata lehekülgi ja osata näha olulist ja seda olulist ka kuidagi enese jaoks talletada. Stalini oskus mõnede autorite arvates kujuneski siis, kui ta seisis tol ajal noore mehena kuskil tihvlissi pukinistide poes ja lehitses raamatuid, neid raamatuid, mille ostmiseks tal raha ei olnud. Ja me teame ju, meil oli sellest juttu, et hiljem oli ta raamatukogu väga suur, need tellitud raamatut ilmusid tema lauale mitte üksikeksemplaridena, vaid virnadena. Ja kuidas on võimalik, aga et ta oli nad läbi vaadanud, seda kinnitab fakt, mis meil ka oli. Et ta luges pliiatsit käes ja need raamatud, kui on alla kriipsutustega ja need raamatud on märkustega kuskil lehekülgede serval. Seega oli ta neid vaadanud, lugenud, lehitsenud vähemalt ja see sai olla võimalik ainult tänu sellele. Ta valdas ta sisuliselt kiirlugemise võimet, need oskused tal olid ja veel kord nad kujunesid välja ilmselt seal tol ajal, nii et see on küllaltki oluline. Ja ka nendes mälestustes, kus meenutatakse ühiseid õpinguid seminaris on korduvalt, et teateid, et luges, luges, luges, luges, luges ta tõesti palju. Ja kui võib ju kahelda selles väga palju nendest mälestustest ilmuvad ju hiljem nõukogude maal. Kes siis ikka võis meenutada, et Stalin ei lugenud üldse raamatuid, see ei oleks tulnud kõne alla, nii et kõik loomulikult mäletavad, et luges väga palju. Aga et see oli nii, seda kinnitab ka fakt sellest samast päevaraamatus seminari päevaraamatust päevikust, kuhu kanti sisse kõik, mis juhtus. Ja väga sageli on ju seal nende üleastumiste real sügašvilia jällegi mingi pahateoga vahele ja Dalton ära võetud, keelatud raamat. Me peame arvestama, et fikseeriti ainult keelatud raamat tulid ja teiseks, ega ta alati vahele ka jäädud, nii tõenäoliselt rohkem oli neid raamatuid, mis said loetud, nii et vahele jäänud, aga ta nimi esineb seal küllaltki sageli ka vahele jäänuna millest me võimedega kindlalt järeldused luges. Tõesti valik seinast seina. Väga palju gruusia autoreid ja sellest oli meil juba korduvalt juttu, et kangelane tiigrinahast oli üks tema lemmikteos. Ja viiteid otseselt sellele poeemile on ju ka tema töödes, nii et luges, korduvalt luges, teadis peast, aga luuletajaid ju üldse on tema lemmikautorid ja pole mingit kahtlust, et ka vene poeedid ja nende seas Stalini jaoks noore Stalini jaoks ilmselt erilisel kohal oli Puškin. On veel üks huvitav seos, puskiniga tuli välja seminar õigeusu vaimulik seminar, kus saaline õppis paikneski Puškini tänaval. Nii et see seos on peaga otsene ja mitte kaugel seminarist oliga Puškini tõst, nii et poeeti nägi ta kogu aeg. Ja mõned autorid seletavad ka seda, et aastatel 1937 kui tähistati Puškini sajandat surma-aastapäeva ja 1949. aastal, kui tähistati tema sünnis 150. aasta möödumist et nende ürituste grandioosse Nonii pole tähistatud mitte ühegi kirjaniku mitte ühegi poeedi juubeleid, nagu seda tehti tol ajal Nõukogude maal. Et see on otseselt seotud Stalini erilise armastusega selle poeedi vastu, tema loomingu vastujaan ka meenutatud, et vahetult revolutsioonijärgsetel aastatel hiljem ta seda enam ilmselt teinud, aga siis olevat küllaltki sageli deklameerinud Puškini Puškin on Stalini jaoks väga tähtis. Ja kui tõsiselt seda tähistati, natukene, vaatasin võtaks ainult näitena hiljem tulema nende asjade juurde niikuinii, kui aastates edasi liigume, ajas edasi, liigume. Näiteks 37. aastal, kui pidi mõõdumaa 100 aastat poeedi surmast, siis valmistumist selleks daatumiks alustati juba 35. aastal. Nii palju võeti reserveeriti selleks aega. Ja selle taga on kõige kõrgem otsus 16.-st detsembrist ja selle otsusega moodustatakse üleliiduline Puškini komitee komitee, kuhu kuulusid väljapaistvad tegelased, nii partei riigijuhid kui kultuuritegelased. Ja ka järgmisel päeval Pravdas ilmub teade selle komitee moodustamise kohta siis seal öeldakse ettevalmistustest ajaloolistest pidustustest võtab osa kogu maa. Aga see on ju niisugune väga huvitav nõukogude aegne lausekonstruktsioon. Meile teatatakse, et me kõik võtame sellest osa, kogu maa võtab osa, mis on siis selle teated, tulemus, vastavad komisjonid, komisjonid, mis peavad alustama ettevalmistustöid, et väärikalt tähistada poeedi-ga seotud daatumit. Need komisjonid moodustatakse kõikides liiduvabariikides, nad moodustatakse kõikides ettevõtetes, asutustes, kolhoosides, sovhoosidest, koolides, lasteaedades ja nii edasi. Tähendab pole ühtegi inimest nõukogude maal, kes poleks olnud. Võib-olla on ta natuke liialdus, aga sisuliselt see on nii, sest kõik ju kuskile kuuluvad Nõukogude variandis pole inimesi, kes ei kuulu kuskile. Inimene on kollektiivi liige ja sellepärast on ta kas ettevõte kollektiivi liige, kooli kollektiivi liige lasteaia kollektiivi liige ja kõik valmistuvad tähistama seda juubelit. Ning kulminatsiooniks saabki 37. aasta 10. veebruar pidulik koosolek. Kohal on kõik osa presiidiumis, no seal olid näiteks parteijuhtidest. Ülejäänud eesotsas Staliniga valitsuse loosis valitseb pidulik õhkkond ja avasõnaga esines komisjoni esimees. Selleks oli määratud rahvakomissar hariduse rahvakomissar Mupnov ja tema sõnavõttu. Vaatasin tema sõnavõttu, selle sõnavõtu peamine paatos oli lauses. Puškin on meie oma. Nii et siin lahendati ka omandiküsimus, kellele Puškin kuulub uskina meie oma kuskil on meie oma ja see on küllaltki oluline lause. Praegu ta võib-olla meile midagi eriti ei ütle, aga kui meenutada, siis 20 aastat tagasi aastal 1917 ei olnud üldsegi neid inimesi nii vähe, kes arvasid, et kõik see, mis eelnes toobri revolutsioonile läheb ju parda taha. See kogu endine elu ja siis äärmuslikus variandis küllaltki levinud ka lause Puškin parda taha, aga neid ei, Puškin on meie omad. Ja Pub Nov kuulutab otseselt. Ta kuulub ühiskonnale, mis Lenini-Stalini juhtimisel ehitab sotsialistlikku ühiskonda, kuulub meile. No sõduline kõnebub Novi, kui tema edasist elukäiku vaadata, kunagi ta meil vist oli, praegu ei tule meelde, aga ei ole välistatud. Igatahes kada selle mehe tulevast elukäiku ei muuda. Kusjuures on ju väga teenekas inimene, tolle ajastu kontekstis oli rahvakomissar alates 29.-st aastast, nii et tolleks ajaks juba küllaltki pikk periood. Ja kui me mõtleme ja paljud on meist käinud ja teavad isiklikest kogemustest tulenevalt, mida endast kujutas Nõukogude kool ja eriti variandis stalinliku nõukogude kool, siis väga paljus kool ongi kujundatud pupnovi poolt. Ja ta ei ole mitte ainult praktik, vaid ka suur teoreetik, üks neist, kelle kirjutised hakkasid kujundama, vat seda ametlikku partei ajalugu seda partei ajalugu, mida stalinlikust variandis. Nii et on ka siin üks pioneeridest, aga veel kord see teda ei päästa. 37. aastal ta arreteeritakse ja 38 lastakse maha. Aga praegu esineb ta kõigi ees kõnega. Siis tuli põhiettekanne. Miks ma sellest nii pikalt räägin ja miks on mõtet sellele tähelepanu pöörata? See annab meile tagantjärele pildi sellest, kui oluliseks Puškini peab Stahlil. Ja see armastus on sündinud sedasama seminari raamides, sedasama seminari müüride vahel. Kuidas isiksus kujuneb, sest ilma Stahli nii signaalid poleks need pidustused omandanud selliseid mõõtmeid, nii et tuleb põhiettekanne elust ja loomingust ja selle ettekanded pidas maailmakirjanduse instituudi direktor, siis võtavad osa teised seltsimehed, poeedid kannavad ette luuletusi ja sõnavõtjate seas ka meie vana hea tuttav tardeemian pea, nii et valik on täiesti tipust. Ja üritust transleeritakse tol ajal raadios, kõik saavad sellest osa, aga väiksemat koosolekud on ka liiduvabariikides nii edasiasutustes. Linnad on eriliselt kaunistatud, nii et see ei ole mitte lihtsalt kui tänapäeval mõne kirjanikuga olulise kirjaniku, kultuuritegelase eluga loominguga seotud daatum, aga linn on kaunistatud nii, nagu ta oli kaunistatud. No enam-vähem nii, lisame nagu ta oli kaunistatud oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks igal pool portree, lindid, loosungid, see on üleliiduline sündmus Leningradis natukene väiksemas mastaabis, kõik see kordub, aga see on linn, mis on poeedi eluga otseselt seotud järgmisel päeval, see oli 11. veebruaril. Mis võtmes köik need pidustused toimusid, seda iseloomustab suurepäraselt luuletaja pesemjanski read. See luuletus oligi ette kantud Moskvas 10. veebruaril põhisündmuse raamides ja selle luuletusega tsiteeriti Puškini parafraseeriti Puškini. Ja selle luuletuse kohta on öeldud, et see on tsitaat puskinist, mis on muudetud muutunud kaasaja võitlushüüdeks. Niiet võitlushüüet sellist otseselt Puškini suust ei saanud tulla. 19. sajandil aga mõte sellesse oli. Ja nüüd tänapäeva poeet on aidanud meil siis aru saada, milline võiks tollaaegne Puškini luulelause mõte olla tänapäeva kaasaja keeles. Ma luban endale sõda, sõda, vabadust, lugupeetud kuulajad, teile see luuletus ette kanda. Ja ma arvan, et meie seas on küllalt palju inimesi, kes tunnevad Puškini loomingut, et on sellega tutvunud kas või Betti Alveri suurepärases Jevgenia aneegeenidelt variandis, igatahes Puškini me natuke teame. Ja me võiksime isegi kokku leppida, et unustame kogu selle eelneva jutu ja püüame neid mõistatada, kellega, millise luuletaja ridadega on tegemist ja ma ei tea, millega me vahetevahel oleme ikka lubanud kuulajatele ennast ise premeerida. Meie kuulajad, kes tunnevad nüüd Puškini ära, võivad endale midagi head lubada ja need read on järgmised. Veel kord tuletan meelde, tegemist on Aleksandr Sergejevitš Puškini peaaegu et tsitaadiga tasand rastujat, Lenin, rastujad, Stahlil trastuvat Soutse Taskro, ehtsat maa. Ma tean seda tõlkida, veel mitte. Elagu Lenin. Elagu Stalin. Elagu päike. Kadugu pimedust on midagi taolist? No ei tea, ei näe eriti palju Puškini, aga tolleaegsed ajalehed, tolleaegsed seisukohad on sellised, nagu nad äsja olid. Mitte väiksemat huvi polevat stalinism tekitanud, äratanud ka teine suur vene luuletaja lärmama toff. Nüüd hoiatan ette, et meie kuulajad raadiot välja ei lülitaks, rohkem luuletusi ei tule. Lermontovi stalinlikust variandis pole, vähemalt ei leidnud. Aga huvi Lermontovi vastu on ka seotud võib-olla sellega, et suur osa tema loomingust otseselt haakub selle piirkonnaga Kaukasuse piirkonnaga ja Stalin pidastast väga lugu. Kusjuures, mis puudutab veel, sellest, jäi omal ajal vist rääkimata Puškini loomingut, kui me meenutasime Staliniga noore Stalini variandis, oli tegemist ju ka andeka luuletaja, aga et on leitud väga palju ühist just nimelt noore Puškini ja noor Stalini vahel ja see ei puuduta mitte ainult loomingut, vaid mõned autorid on juhtinud tähelepanuga sarnasustele elu käigus ja nimelt mõlemat poeedid leiavad tunnustust juba noorest peast Puškini variandis juba 15 aastasena. Kui ta luuletamist alustab, siis ju tol ajal tuntud nimi Diašavin hindab ju teda väga kõrgelt kiidab ja sama on ju ka noore Staliniga esimesed luuletused pälvivad chaftšawance kiitust, nii et siin on see, see algus üsnagi sarnane. Miks aga Stalin lõpetab? No mis sa sellele ühest vastust ei leia? Võib-olla on vastus väga lihtne? Ei tasugi midagi keerulist otsida. Väga paljud ju meist on noorest peast luuletusi kirjutanud ja siis läheb lihtsalt üle. Ja rohkem ei ole vajadust ja see kõik on ununenud, et aga enamus autoritest seostavad seda loobumist nende oludega seminaris, kogu see atmosfäär ei soodustanud luulet töötamist ja sellepärast jääb see kõik pooleli. Ning võib-olla tõesti polegi otsest seost kirjandus sõjapoeesia ning selle tee vahel, milles Stalin nüüd seminari viimastes klassides valib. Aga me peame ju meelde tuletama, et peaaegu kõik, enamus valdav enamus kultuuritegelastest, kirjanikest, poeetidest, tolleaegsel Venemaal, positsioneerisid vennast võimu suhtes, seda eitades. Nad nägidki väga sageli oma peamist ülesannet just nimelt selles, et kritiseerida valitsevat ebaõiglust. Ja seda eriti, kui me peame silmas ka neid konkreetseid olusimis, valitsesid rahvusprovintsides, me teame seda eesti variandis. See on ju väga sageli ka tolle romantilise noorsooprotest venestamise vast. Ja see leiabki väljendust luules, kirjanduses piltides, et see kõik on ju olemas. Ja milline oli see viha selle kohta võib-olla ka üks näide, seda meil pole olnud natuke varasemast east, kui jõuab seminari Jossif ja nimelt üks seminarist. See nimi pole üldsegi teisejärguline. Silvester Džibladze lõõr, rektorit hämmastas situatsioone ette kujutada läheb rektorile kätega kallale ja mis on põhjus, mis viib selle Noora nähe täieliku enesekontrolli kaotamiseni? On see, et rektor olevat nimetanud gruusia keelt keeleks koertele inimeste keel, inimsuhtluskeel vene keel, Koerte ka, või koerad, kes seda täpselt teab, rääkigu need siis gruusia keelt. Ja see lause viib Silvestandžiblatsel nii enesest välja. Ta läheb rektorile kätega kallale. Heidetakse seminarist välja, aga hiljem on ka tuntud sotsialist ja tal on ka Staliniga kokkupuuteid. Õpingute ajal neid ei ole, aga hiljem on. Ja ei leidnud, polnud ka aega, pole meie jaoks nii tähtis. Mis oli otseselt selle taga, et aasta mõõdudes rektor ikkagi tapetaks, aga pole üldsegi välistatud, et selle vihaseeme on ikkagi seesama lause, sedasama suht nii et see annab meile pildikeskkonnast. Ja pole üldsegi välistatud, et see loobumine luulest loobumine poeesiast on lihtsalt seotud arusaamaga, et see võitlusvahend jääb nagu väheseks. Stalini variandis oli ju meil mitu korda näiteid, kui ta ärgitab seminarist kasutama radikaalsemaid vahendeid, radikaalsemaid mingisuguseid samme astuma. Ja veel küllaltki oluline moment, et jällegi sedasama rahvuspiirkonnaga provintsiga äärealadega silmas pidades, et need kõik üleskutsed võidelda kapitali vastu hakkab ja see oluline märksõna sisse tulema Marxi Kapital niivõrd oluline, niivõrd tähtis teos siis sõnakapital on väga abstraktne. Aga kui me hakkame mõtlema, kelle käes kapitaloog, kelle taskusse raha siis silme ette tulevad konkreetsed inimesed ja seal piirkonnas, mis on küllaltki oluline moment, mitte määrav, aga ta on ikkagi tähtis, on see raha reeglina mitte kohalikele, mitte kohalikku päritolu elanikkonna, mitte grusiinide taskus, vaid teiste rahvuste esindajate taskus. Aga see üleminek, võõras viha, need seosed, nad on tunduvalt lihtsamini tekitatavad kui viha omade vastu, siin on mingisugused väiksed nüansid, nendel pole mõtet pikemalt peatuda, see on niigi arusaadav. Nii et siin on ka veel juures see väikene momendikena, mida tuleks silmas pidada. Ja veel mõned aspektid, millele on tähelepanu juhitud, kui on püütud mõista, mis siis sealt seminarist Staliniga. Vaat kuivõrd palju see atmosfäär, Need, teadmised, mis olid komandot sisendatud või kujundad ja mis esmapilgul nagu hiljem kuskilt välja ju ei paista, kuivõrd nad ikkagi mõjutasid hilisemat Stahli. Ja siin mõned autorid juhivad tähelepanu veel ühele ja küllaltki, võib-olla ootamatule seosele ja seosele, millest muidugi nõukogude ajal juttu ei saanudki olla ja ka polnud. Ja see on seos religiooni, mingisugused kokkupuutejooned, religiooni, kristluse ja kommunistliku ideoloogia vahel. Seda tuleb võtta kõige üldisemalt ja väga ettevaatlikult. Ning muidugi 19. sajandini teevariandis vot selle ajaruumis, kus me praegu oleme kos Staliniga. Muidugi on marksistide jaoks religioon, oopium rahvale on kõik arusaadav. Kuid kus ilmnevad need seosed ja jällegi nad on väga paljude nende autorite tähelepanekut mööda ei ole mitte meie mingisugused vaatenurgad, aga nad oleksid siis nimedeta, tsitaadid, nimedeta, arvamus, et see on näiteks suhtumine raamatusse. Vaata, on üks püha raamat, kõige algus, pühagi. Ja täpselt samuti marksistide jaoks on see üks raamat tolla aja variandis Marx, Engels, hiljem lisandub lenin, hiljem lisandub staal. Vot need on need teosed, kust ammutatakse tõde. Tähendab, meil on midagi, mis on tõe allikas ja vanad autorid näevad siin mingisugust nisukest silda otse omandatud teadmine Stalini jaoks seminari variandis, et midagi sellist on olemas, see on võimalik siis siia juurde jällegi tõlgendajat täpselt nii, nagu on pühade tekstide aktsepteeritud tõlgendajat, nii on ka siin tõlgendajad, kes on klassikut, tähendab, klassikute tõlgend ajab klassikut, nii ta võiks olla. No tolle aja kontekstis nimetasin muidugi ajaga muutuvad, aga tolle aja kontekstis näiteks. Ja need nimed on meile natukene, kes ülikooli ajal partei ajalugu kuulasid ja õppisid, võtavad seal kaudski ja vene variandis eriti plähanov Heleniuse nimi ja selle nimel tähtsus väheneb, aga tol ajal on see vaieldamatult. Ja ei ole välistatud, et oma tutvumist marksistliku kirjandusega selle suuna autoritega alustabki Stalin just nimelt Plekhanolist. Ja et see mingisugune sild selle kahe maailmavaate vahel eksisteerib, sellele natuke viitab ka Stalin ise. Tema sõnakasutus, et on võimalik siin mingisugust silda üle visata ja näiteks, kui ta kirjutab üks kümmekond aastat hiljem pärast sõda, kui ta on liitunud marksistliku võis olla sotsialistliku liikumisega siis ta sulest ilmub raamat või teos pealkirjaga raamatuks on seda palju nimetada. Ühesõnaga see lugu kannab pealkirja töö. Kas anarhism, sotsialism ta esitab selle küsimuse annab loomulikult vastuse. Ja me võime aimata, milline see vastus on, kas anarhism, sotsialism ja seal ta ju võrdleb või nimetab otseselt kommunistliku manifesti sotsiaaldemokraat ja emangeeliumiga ta ütlebki, see ongi sotsiaaldemokraatia evangeeliumiks. Nii et on võimalik, kõik teavad, mis on evangeelium, nii on aru saada ühe asja seletab teise mõiste kaudu. Ja on ka nähtud mingisugust seost traditsioonis, austada, kummardada pühakuid. Ja sellega, kuidas hiljem kummardati nii Leninit, Stalinit kui ka mingid perioodid teisi tegelasi sellest maailmast. Ja need on momendid, mida me peaksime silmas pidama, et mõista, millist mõju see õhkkond, see keskkond, see maailm, milles Stalin loobus, on talle avaldanud. Ja võib-olla selle teadmisega praegu võiks ka lõpetada, et siis juba järgmisel korral tulla Stalini, kui veel väikese, aga ikkagi uue tee valinud inimese juurde.