Eetrisse lehed saadi sõjasuvi 1941. Lugupeetud kuulajad, tehkem nüüd. Koos endiste rindemeestega hüpe ajas ja ruumis karmi suure isamaasõja algusse. Möödunud on rohkem kui 24 aastat esimese rindetee ränkraskest karmusest. Esimese kaaslase ja relvavenna langemisest. Eesti sõjameeste esimestest kangelastegudest. Möödunud aeg mahutab endasse palju. Üles on kasvanud terve uus põlvkond, kellele ka 22. eesti territoriaalkorpus tänase päeva oma leidmistega andis. See aeg on viinud meie hulgast veel neid väheseid ka kangelasi kellede tuleristsed algasid Pihkva tagant sõjasuvel 1941. See suvi oli täis katsumusi ja eneseleidmist, eneseohverdamist ja eneseületamist, tõi ideede selguse ja mõtete mõistmise. Seepärast veetkem koos tänane õhtu suure isamaasõja läbi teinud meestega sõjasuves 1941. Võtkem nende rõõmud ja mured hetkeks tänasesse päeva. Sest need on sõjaaja mured ja rõõmud. Mida aga on tarvis teada? Mõtteid ja kilde meenutavad endised 614 10. korpuse suurtükiväepolgu staabiülema abi Harri Lessel 629. haubitsa polgu juhtimisrühma komandör Kaarel Parts sama suurtükiväepolgu kolmanda patarei esimese tule rühma komandör Robert Väli sama polgu kuuenda patarei komandör Arnold poolus ja 627. kergesuurtükiväepolgu teise divisjoni ülem Alfred Puuranud. Seega lubati alustada teist saadet sarjast sõjasuvi. 1941. Punaarmee loodi Eesti territooriumil pisut rohkem kui pool aastat enne sõda kodanliku Eesti sõjaväebaasil. Alustagemgi ehk sealt millal saite teada, et katsumused sõja näol juba nii ruttu algavad. Tagantjärgi mõeldes isegi niisugune asi on imelik, et võtame, me läksime viiendal või kuuendal juunil suvelaagritesse Piusa jõe, meie polkoli Korela veski juures. Ja poliitiline töö käis kogu aeg. Kuid see, et vot seda seisab ukse ees, sellest meile ei räägitud, ühtegi sõna mitte ühte sõna räägitud ja seega siis kui 22. see oli nii umbes keskpäeval, kui siis polgu miiting kutsuti kokku vot siis meile kõigile oli see nii, kui vihm selgest taevast teatas õlale lahti liga ootamatult oli see asi. Seal oli 10 miljonit moldova kõned. Tõlge, milles asi? Avastaksime, satuvad noored vastu sõdima nagu kordade kohusega saunade pügamisatra. Panime sõdureid nende elude ja esmaspäeva hommikul läksime laagrisse. Laagri London on see, kui mina sealt ära läksin. Kõik tõlgid olid maskeeritud puud peale laastud, okstega kaetud, kõik loosungite pildid maha võetud. Nagu läks mingisugune maru torm sealt üle käinud, kui tagasi tuli. No me olime sel ajal veel Korela veski juures, me tulime vist 20 neljandal-viiendal toodiumeid Petseri jaama ešeloni ootama seal juunikuus ja ja siis me olime peaaegu terve nädala, oleme veel Petseri jaamas, jalavägi laaditi, seal saadeti evakueeritud ešeloni läksid. Ja siis esimesel juulil hommiku hakati peale laadima. Nüüd me siis teame, et teie sõitleks Porfrovi rajooni looderindevägede reservi. 22. territoriaalkorpus sattus Porfrovi rajooni mõningal määral ootamatult. Sest enne seda koostatud plaanide järgi pidime võitlema ju Eesti territooriumil. 180. diviis põhjarannikukaitsel ja 182. diviisis varus. Maaga seoses sellega, et Daugava peal vastupanu ebaõnnestus organiseeriti kiiresti uus vastupanu Veliga jõel. Ja vot siis mitte täielikult formeeritud küllaltki tagasihoidlikult relvastatud, eriti automaatrelvade osas. 22. territoriaalkorpus kahe diviisi koosseisus, siis viidi läbi Polhovi ja talle tehti ülesandeks organiseerida teine kaitsepositsioon Slovkvičimagnovka joonel. Kahe diviisiline korpus, halvasti relvastatud. Esimest aastat üks aasta olnud nõukogude võimu juures meile peale selle veel muidugi armee oma põhikoosseisul tuligi ju kodanlikuaegne. Jah, Kodaverre eesterme, põhiliselt ohvitserid peamiselt kõik ja noh, nagu ikka, meie sõdurid valdasid vene keelt väga halvasti. Tõlgi kaudu, kuidas see asi käis? Meil oli ju, oli ju kindel grupp, kes pooldasid nõukogude korda oli ka üks mitte suur grupp, kes olid selged vastased. Kuid see peamine mass oli niisugune kõikuv. Ja see mõjus ka muidugi esimestel päevadel siis sel ajal orienteeruda selles olukorras oli väga raske, raske oli raske rahamise kui sõda algas sõja algusele momek ja kui teie nüüd esimestesse lahingutesse sattusite, see oli ka omamoodi niisugune. Inimestele ja tollel ajal üldse seda muidugi mina ütleks seda, et 614. polgus siiski vot seal oli seitsmendal, kuuendal juba seitsmendal kaheksandat positsiooni sisustasime. Melon oli päris niisugune tore ja rõivas oli mõningane niisugune pitser muidugi inimestel nüüd oli pealsest päris puhtinimlikult võtta. Sõdurid sattusid ju laagrist, sattusid sõtta? No igalühel oleks tarvis olnud või vajalik olnud siiski kodustega võib-olla hüvasti jätta. Asjad on muidugi, olukord ei lubanud mitte ja see muidugi mõningal määral nüüd rusus inimesi. Sealjuures me nägime siin kahteedel taanduvate elanikud, uurija nihukest asja muidugi mõjus kõik lahingus sattunud siis kohusetunne inimesega aga mõtlemistuleb enne ja siis võib-olla tulebki, tuleb lahingus vaheaega jah, jõudema jõude momentidel siis võib-olla, aga siiski minu patareis. Nahad ootasid küll pauku, kadedad ja kui siis ükskord see aeg kätte jõudis siis ikka patarei argnemine, see oli tiire ja nii nagu seltsimees Väliga läksime seal ühe suure raskesuurtükiga ette, otse sihtimisele, kus on nii erakorraline juhus isegi hilisemale otse sihtimisele seilasid. Me jõudsime Tubrovkasse. Paiknesime seal, suured põlislehtpuud olid seal lõpule allus. Peale lõunat anti korraldus võtta rännak kolonne maanteele, mis liitub rohkast polkul peal natukene aega mööda põletnikega Lonni kästraseks nooremale nõndaali haubitsa kätt. Kui etasin sätta kävitanud rattale, sõitsime kolonnist väljale. Jõudsime siis patarei komandör, vanemleitnant poolase kohale, tema hoidvast ka peale. Hakkasin seda tuld juhtima, sealt puu otsast, selle kuulipilduja, ma arvan ikka, et ma sain seal seda küll Amale osa mehi ajama, isegi nii müüa puuhunnikus kannad seal politsei, sealhulgas laiali meie selja taha jäi maantee, vaat siis hakkas sealt kolonni tulema autod ja mis seal olid? Sakslaste vanad, siis pöörasime tule selle peale. Ras kaugelt tekkis olla selle kollaniisutuse traumadega. Mäletan, oli niukene juhus. Raskepatarei tulistas õhtuihar, külad põlesid, mina olen vaatepunkti koostiskomandöri asetäitjaga. Patareil mürk teatab järsku, vot ei saa enam tulistada. Siit umbes üks, 150 meetrit selja taga. On võsa, seal kantaks meile kuulipilduja, tuld. Division komandörile valt taga võib olla Ženjat, võis olla. Meie olime ikka üks neli kilomeetrit, siis eespool patareid, speri laiat, las pöörab kaks toru ümber ja paneb otsesihtimisega sinna metsa. Niisama, mehed tõmbas selle torud ümber ja summakad, summad käisid naasi küsib nokktila. Mürk kütab vaikus korras. Kui me oleks sel korral Vatkuratad, vaenlane taganes krabinal maha. Ma vaatan maha ja oleks midagi juhtunud, ei olnud midagi. Kaks toru ümber raskelt, 150-st aabitsat, kerge jõule. Tule all ja, aga siis sai tehtud ja kui mul oli midagi umbes samasugust oli, aga see oli natukene varem. See oli just üheksandal juulil see, kui meie need päris tuliristsed olid. Sel ajal oli jalaväepositsioon sellelt tee suunas, kus me 614. töötas. Läks eelserv üle Palfie pidi üle ja selle tagajaks meetrit viis-kuussada, vahet oli siis maalripidi, seal olid meie suurtükipolgu kõik 12 vaatluspunktile meelsed. Päris niukene, pikk kõrgendik oli. Ja meil juhtus siis üheksanda maa lõuna paiku juhtus niisugune pahandused, sakslane tegi hästi tugeva tuulelöögi, jalawegi läks sealt eest minema ja meie kaotasime kõikumat. Kaksteistkümmend polgu, Patarei vaatluspunkti, Kadimiseni, vaatluspunktid ja numbolk, meil 36 siiski kõvad suurtükid, milles seitse millimeetrit oli neile reis oli kaks divisjoni kolmas divisjon oli meil siis oli 58 aabitsat vot polkoli Eskot. Novell polgukomandör oli üks, mageduk oli major, see oli kohe paanikat täis ja et need kohe pillid kotti ja sõidame tagasi. Aga sisse polgu komissar pabitski sekkus, sellesse asja sai, et meil on praegu opositsionäärid ilusti sisse võetud. Laskemoona oli sel ajal päris küllalt, noh, esimene lahingupäev ja siis ta tegi, moodustas kolm, neli gruppi ja siis saatis nende suunas selle välja, et leida üles vaenlane ja kui jala kontakt luua ja side ja kõik niuksed asjad ühe grupiga, mina läksin kahekesi olime, sõitsime autoga välja polgu staabid Stööveriga, autojuht, illepoli, sõitsime temaga vältida. Siis sattusin ka, külastasid sellise Ivalo küla ja seal oligi niimoodi. Sattusin ühte niux keskusesse. Seal oli kommutaator, oli vaatlusvahendid, oli telefoniaparaat, olid mõned püssid, olid labidad, maha jäänud. Aga mehi ei olnud, ma ei tea kedagi olnud. Ma tegin väikseid inventuuri seal. Kõigepealt kontrollib muidugi telefonijuhtmeid. Asemis rinde poole läksid seal kolm, neli paari, neid ettumaks. Selle peale vastas meil teise divisjoni tulepositsioon kavana teise divisjoni mees, viies materjali kunagi minu oma, seal selgus, et division laskevalmis võib lastagaid kuulasta. Palusin siis divisjoni kaudu Firenze polgu komandöriga, sain temaga ühenduse. Kuidas nimeline vastasseis, et ülesanne on pooleli veel samal ajal selle kõne ajal pistus, see oli kui sakslased, üks paar veoautotäit, mõned mootorrattad tulid küla teisest otsast sisse, külalini tõusis lääne poole. Väga hästi oli nähe. Omadele räägin veelkord, et Leemets juba tuleb ja äi mitte midagi, tule tagasi. Aga nüüd, mis teel, ma ei tea, kuidagimoodi see polgu komissar sekkus sellesse kõnesse, ta kuskilt kuulas seda pealt, aktsepteeris kohe seda minu asja. No ja siis oligi muidugi see asi oli väga kerge, lihtne oli, ma ronisin saunalisel sauna katusele, ronisin nagu puu otsas, alistasid illepsi, sohver oli siin all. Maja vist kaks laskma andsin. Ja siis kama, koondasin selle tuule ära. Andsin Treffneri rada Piegoiš. Ja siis tuli 36 mürtsu, tulid väga lühikese ajaga, istusid ka ilusti selle külaotsa pääl ära, seal ei võiks siis ka ja vaikses see umbes võib-olla pool tundi, võib-olla 40 minutit, enne kui nad hakkasid jälle liigutama. Ja vot niimoodi üks kolm tundi umbes misel lilledega kahekesi. Laskeandmed olid kõigi olemas, jällegi liikumine läks suureks. Vaestel pole, kujutasid ette, et juba liikumine läks suureks panidele Triisnereda peeglis ja jälle pauk käis. Nad olid ettevaatlikult küll väga ettevaatlikud, olid seal edasiminekuga. Me tulime sealt ära alles siis, kui nad said aru, et kõigepealt ei maksa torkida, ehkki jalavägi ei olnud üldse seal ees. Kahekesi kaks võitlejad laial rindel olime seekord seisime seal. Aga siis, kui nad hakkasid sealt mööda, hakkasid vene vana, siis meil ei olnud ka midagi muud teha, pakkisime omad asjad autosse, paar saksa tanki tulid siiski läbi, seda teed mööda jäid üks umbes üks meeter 500, seal, kus me künka taga lamasime, jäid sinna seisma ja metsaservast, aga jällegi umbes sama priomeetrid, meist tagapool oli üks kerge patarei ja vot siis hakkas nende vahel see duell. ESTO maa külje alt nii 30 meetrit lihtsalt oma juurestanud Amanda punktis kolime, tähendab, läbiootsime sakslastelt, sõime nagu lõunaaeg, kõik need on juba politseinik läbi käidud, särki vaatasin, paisus minagi täitsa kahtlane, üks 25 meetrit eemal. Kohe polgule minuga. Gregorius kosmeetrissutumi tuli sakslasega välja, aga Ilmarinen võta õpetama, asunud radilt istunud ja pasun andis kõik linnuhääled. Milleks tal see pasun oli, mida te sellega tegelete, tema andis märku lepitud signaale, signaalid, luuraja kõige ennem esimest kokkupõrget juba luure käes. Järelikult sellega sai ju väga suured andmed. Sellest hakkas rinne, mõtlesin, tagastasin, teised suured väetid tõmbasid parema tiivad, vooleme Slakowitzi rajooniga, meelime all. Solokinud, eks ole, aga sakslane püüdis ikka rohkem kui maanteed mööda, liikus ta pommi viskas maanteel arv vähem, sest tema oli maanteed iseenda pärast nalja, aga Ülivad nende kuulipildujatega küünlaniitudel pommigrabliku rikub Tierra ise saarlane pikkune, vot niisugune mulli või vähemalt, aga ta niiko tulevase eel kogu aeg ainult sellest miljoniga palju, väga palju neid jobusid rivist välja mõni üksik mees saieldavatel. Meil on praegu jäänud niisugune arvamine ja väga paljud lood sõja algul, saksal oli ikka priima kaader ja suured spetsialistid olid majutanud lennuväe suhtes. Kui mina läksin esimest korda patareisse mürgipatareis, jõudsin õnnetul ajal, Saksa lennuvägi tuli seal ühispool üks patarei, veel 950 lennukid pikeerisid. Ja neil oli oma varjendit kitsad augud maas, mehed läksid sinna ja. Mul viskas samas torude vahel pikali maha. Palav, päike kõrvetas, vaatad Cupikeering, hakkad pommid tulema. 10 15 tükki korraga. Ja algul on nii tunneksavad, teid tulevad, aga näed ikka, teil see lennuk on alla suunaga ja kulid kõik ennast tühjaks teinud. Siis mürk tuli välja ka. No tulge välja, vaatan, paljusin. Surnud mehed olid kõik alles, torud olid mõned üksikud mürsukillud peal. Aga see oli 950 lennukit. Kõige esimene kokkupõrkeid ette? Ei, nii suure tule all. Ma toon seersant roots. Ta tõi oma Surtigi ainult automaaditule alt, tõi oma toru ära. Siis tuli, läks keel tihendamaks pehmenaali kaks suurtükijätsin torud sinna ja kandsin polgolmete ja õhta polgu ülem, küsisin luba. Vabatahtlikud, Ühed, kõige tugevamad diislihobused. Ja Eesti läksime Saksa tagalasse, tõime suhteid ära ja hommikuid samad torud, vaidlesime seal, kes need vabatahtlikud mehed olivad, mäletate kapten nime nimesid, et on raske ütelda ja kapten Kibena. Võin kujutleda seda leelo ja kiberagaid ja teatiovic, andsime juurd, koole, võtmavad, sõi pretstaabli, tähendab, et tõime istujana oma torud ära, see on nii kui piiskop. Kas kapten, kibedam kaprat elus, mees, seda tuleb ka tunnistada, et ta läks. Aga omamoodi julgus ikka pidiga meestel olema, kes taid ja vabada tagalasse lega lina, tulen, mina tulen ja tugevneb diislihobused kadednikoniust panime kõik diislipaarides ja torud, kõik plaksti. Vaatamas esimes lahingusse leidunud salveid surmiks, esimest suutiga oli talle viimase padrunini oli Surtigi juures pritse seljast äratanud näoga vastu maad ja püksid ja saapad jalas ära oli Ma suurtes juures on aasia teist mehed ka, kõik seal raske kuulide kõrgustel üksiktoru ees. Tema oli kõige esimesest tulevase esimese lahingud seal salvet leitnant Sander, kuidas tema sattus nii üksinda ja aga see oli polgule käskelt siin niuke tee raskem munad on siin, panime granaadid šrapnelli kardeidsid, et viimane omakaitse neligartetseerinud. Üks niukene laegas 1004, neli laekas ja kõik keerasime kartetzi peale, et see on nüüd viimased ja, ja tema oli kuni viimaseni oma toru juures esimene laine. See oli rokkinud kõla ja Maroko seitsmendal juulil ja sealt siis suure survega anti käsk tõmmata tagasi Teedu vici Tubrovka rajooni, asuda kaitsele 42. polgu kaitseks. Jaak, major Jurko võtted, ma ei tea, kas sellest Meil torud ära tõime, järgmisel ööl, et Osoobelsalanni tähendab eri üles, anti mulle võtet kahe patareiga liikuda 21. laskurpolgu esimese pataljoni toetuseks. Ilurajooni ülesanne tõkestas sakslase liikumise suulist, püüame Porfrovi maanteed ära lõigata, meie vähese selja taha päästa. Kordasin veel käsu. Vaatasin kaardi peal ta kaardi pealt väitis, et tuli kolme niigottiminek, sakslane siit sakslane põhjast, Porkmaan juba ta hakkas, on sees ja mina lähen siit uuesti sisse. Et kas me siit välja tuleme, siis tegin korraldased maha, jätsin veic majandussoori, neli keegi ainud onlainis Gazas lahinguosa ja meil oli kaasas ainult puutuvad tagavarasätted kuivikud, mis on selle peale ja hommiku jõuame sinna. Ja major Ellam, neljas rood tugevas tulevahetuses, no teate, lihtsalt roomates ellumine, joo suurteks, mehed käisid mulle peale, lasi, hakkab lõbusamaks minema. Nii et mina lähen sinna, siis jälle mõtleb, seal on rasked tulepunktid, seal on punkt, teisene kolonn tuleb, meil olid pooled granaadid, pooled puusad, Nellid ja umbes 50 mürsku oli toru peale ja umbes neljanda järjekorra kolonni seisma sakslanna paanikasse läksin nii vihaseks nagu läks siis tal vasakult poolt teiselt poolt teed ja maantee peal ja kõik kaks masinat, kui mõlemad on seal elav jõudel neil peal laskemoonad. Need jäid sinna põlema ja hakkas kohe suruma, neljanda ruudu vahele, kiilub, temal võtavad oma ülesannete Porcoli maantee peale välja tulla ja paremal pool on siis see karu oma, teete kahuritega, saidi Ellami roodu enam-vähem teate, minu tulejal tõmbas ka tagasi, aga mis paremal pool olid esimese pataljoni osad need osaliselt heit peaaegu sisse tormasime tagasi jälle metsateed mööda maantee peal üldse tohtinud minna, seal lisaks on ees ja saime uuesti edu vici suunast jälle umbes siis läbi metsi, külateid mööda liikusime, saime omaniku. See oli aeg, kus inimesed karastusid, mehistusid leidsid oma oma tee. Kuid oli ka neid, kes pöörasid rahvale ja nõukogude kodumaale selja. Minu juures on pisut ära ja. Ja ei olnud üldse nuttu ja mina ei saa aru. Ei olnud mingisugust nii-öelda auditeerimistega midagi ja sellele päevale. Vaatluspunktides ja hommikul tuleb diviisi staabist hakati päritama, et kus ja kes, kas siin ei ole neid ja nii edasi, mis te teate sellest? Ja siin, et mina ei tea mitte midagi, et vaikne olija väed olid üle läinud. Milles see maailmavaateline küsimus, maailmavaateline küsimus, kahtlemata, Raivo tänavata mänedžeri vaja, mis maailmavaateid? Ega kes tahtis minna, see asi väga suur kunst ei olnud. Sest kindlat rinnet ei olnud. Esseti oli tavaliselt see liikumine meil kogu aeg. Ja kes tahtis, istus kuskil põõsa alla maha ja võimalused koolides võimalusi oli. Aga kokkuvõttes siiski ma vaatan oma polgust 614, kümnendat polku ja eriti mulle nii südamelähedane oli viies patarei terve aasta ja ma nendega koos Järlepa mõisas elasin ja sealt igatahes rahvast jäi teadmata kadunud, nagu sel ajal nimetati see väga väheks. Ja hiljem ka veel teises divisjonis. Eestlased koondati viiendasse patareisse ja seda patareid väga hinnati, seal olid seal turbosid, ohvitseriks oli leitnant aasa Theodora, sa tead seda meest ratsamees. Ja see oli üks väga niukene julge, tubli mees oli. Teinekord kui siin lennukid kõvasti möllasid ja nii raske oli olla, poeg, igal pool oli vait. Siis samane, viies patarei, see tulistas väga tubli patarei komandöriks, vanemleitnant samptšenko. Ta läks hiljem, kui Anders sisepola armee formeeriti, siis tema kui poola keele oskaja läks sinna ära ja hiljem Nemad kõnelesid ikka kogu aeg seda sõjajumala keelt, kui teised ka juba kõik vait olid. Kuidas te iseloomustaksite neid lahinguid üldse 41. aastal? Olgugi et need olid niisugused põhiliselt nagu kohtumislahingud ja ja väga palju oli liikumist ja tagala ei olnud nagu kindlustatud ja mis tuleks anda, on see et niipalju kui meiega taganesime, ei ole minu mälus ühtegi kohta, kus oleks põgenenud. Mitte ühte korda, aga seal oli ometi suur vahe ja põgenemine ja siis taganenud. Me tagasitõmbamine Tätte seal käsu kohaselt ja asukohas, aga meie midagi maha ja see jätaks maha või ei, ei minu teada ühtegi juhust või on 13 kümmendamal juulist 22. tirinal korpus asus kaitsele, želoni joonele Neljateistkümnenda maal. Juulil alustas seesamane Mansteini korpus 56. rünnakud Saltsi suunas. Õieti see oli tal juba ütleme selles rajoonis teine operatsioon, sest ennem tema liikus luuga peale sealt nad löödi tagasi ja siis tema läks uuesti kahes suunas sealt sõibele ja teine grupp läks tal siis Kingissepa suunas ja vot siis, et nüüd pidurdada seda Mansteini 56. korpuse edasitungi siis meie 22. territoriaalkorpusse arendas löögi lõunast seltsi suunas ja põhja poolt, siis tulin 16. korpus. Nii et pihtide vahele võtta see löök, jää teda pidurdada. Need võitlused arenesid aktiivselt. Muidugi, meil ei õnnestunud seekord Mansteni mitte sisse piirata, nagu see oli mõeldud. Ta tõmbus tagasi Strugi Krasnaja poole. Kuid huvitav on märkida siinjuures seda, et Manstein oma mälestustes kirjutab, et need olid temal raskemad päevad selles teises maailmasõjas ja tema hinnad õieti kõlab niimoodi, kui mind mälu ei peta. Et nad said lüüa, kuid ei olnud mitte võidetud. Muidugi pärast seda, kui ta tõmbas sealt sealt seejuures tagasi Nad grupeerisid kiiresti ümber ja siis algas neil uus pealetung voolati suunas. Voluti suunas suur pealetung, samal ajal murdiga meie eriline 182. diviisi rinne läbisoloni jõel ja selle tagajärjel, eks ole, meie jällegi taandusime siis tagasi muidugi igal joonel vastu pannes. Ja lõpuks siis jõudsime lowatti jõele välja ja võiksin kojale veel juurde lisada. Et meie, eestlaste võitlused 41. aastal nad praktiliselt selles suunas lõppesid Lovadki jõel lasel väikeste kaldumistega paremale ja vasakule. Selleks et 42. aasta lõpus uuesti jällegi alustada loovate jõel siis juba Velikije Luki rajoonis. Õhtu sõjameestega on lõppenud. Inimene mäletab halba ja rasket aja tagant teisiti. Mehed said ränga katsumuste kooli ja nemad mõõdavad raskusi teistsuguse mõõdupuuga elujanu ja elutahte mõõdupuuga. Seepärast nagu ei oska arvatagi, kui palju veel tundmatuid kangelasi peitub ka tänaste kõneluste taga. Sündmustik toimus aga juulis sõjasuvel 1941.