Aga teie arvamus? Paari päeva pärast algab kirjanike kongress. Kongressi eel on ajalehepaber ja eeter olnud täis kirjanduslikke arutlusi, nii et mõned kipuvad naljatame, et kongress on juba peetud ja, ja kokku tulla ja lõpetatuks kuulutada. Me oleme siia kokku tulnud, et kaasa lüüa kongressieelsetele arutlustele. Kongressi eel on avaldatud vastukäivaid arvamusi ühe või teise žanri edumaa suhtes. Ja kuivõrd meil siin on koos praegu üks luuletaja, üks prosaist ekskriitik ja üks kahe isanda teener, kes teenib luulet ja proosat Mart Raudsiis. Võib-olla Mart raud ehk avaldabki oma arvamust, mida ta siis ettepoole seab luule või proosa. Või laseb neil rind rinnaga neelda finaali jõuda? Ühte žanri teisele eelistada ei oska, aga ma arvan, et igale autorile on kõige ligem. Mille kallal ta praegu töötab? Tehtud asjad on alati selged ja lõpetatud on nagu nad on. Aga õige loominguline elamine autori jaoks on neis asjades, mis ei ole veel lõpetatud või mis on alustamata või mis on, mis on niitsama alustatud. Reedaksid saladuse, millest sa praegu elad? Praegu kongressi eel jõuab või ongi õudu, tehti juba raamatukauplustesse. Minu uus väike luuletuste kogu ja kongressieelsetel nädalatel olen mina püüdnud väga järjekindlalt nende külmade ilmade ajal istuda oma järgmise töö seekord romaani kallal ja olen oma ümberlülituse teisele žanrile nii-ütelda üle elanud. Võrdlemisi raske on see alati ja olen saavutanud selle kirjutamise loomuliku kerguse mis töö juures tarvilik on. Ja see läheb edasi. Mul on siin sinu värske värsikogu, kuldne sügis, parajasti käegi lehitsen ja vaatan, et sul on ühed, mitte tõele vastavad read siin ainevald kui rikkalik, aga laul ei laabu raual tyhi Lehtal lahti laual pliiats kõrval pikali. Küllap ta ikka sul siis hästi laabus, et värsikogu on kaante vahele tulnud ja ma ei usu, et et see nyyd viimane oleks ja ja enam üldse ei laabuks, küllap sa ikka ju poeesia juurde jälle tagasi tuled sealt proosamaalt. See on nüüd muidugi üks niisugune meeleolu ja võib-olla just laululäheduse aimamisi meeleolu ja küllap ta ikka lõppude lõpuks natuke laabus, isegi sellest, et ei laabu ja nii nagu nende asjadega kunagi on. Aga üldiselt ma arvan, et muidugi kahju oleks kõrvale jääda hulle nii pika aja jooksul, nii lähedasest žanrist kui luulejagu ei jaksa, miks siis mitte miks siis mitte tagasi tulla, seda enam, et meie luule põld või luuleaed on praegu täis värskeid ja rõõmsaid noori hääli, see on väga rikkalik. Üsna hiljuti lugesin ma mõne rea Nõukogude vana ja targa kirjaliku paustovski. Nii teoreetilistest vaatlustest ja tema kui proosakirjanik ütles just kirjandusliku proosa puhul, et proosakirjanik tõeline kunstnik olla peab ilmtingimata armastama luulet ja muusikat. Ja maalikunsti. Sel puhul, kui ma neid ridu lugesin, mõtlesin ma kuidagi just meie noorematele luulejõududele ja erilise, hea meelega ja, ja rõõmutundega tuli meele. Meie praeguses nooremas luules. Ei ole mitte ainult puhtaid luule talente vaid kaks niisugust talenti, kes mitte ainult kirjanduses silma ei paista, näiteks Enn Vetemaa, kes sama hästi kui ta luuletaja on helilooja, huvitav ja tugev helilooja ja muusikateadlane. Ja sama hästi nagu Aleksander Suumann on suurepärane luuletaja, on ta suurepärane Venemaal ja ma arvan, et ei ole palju kirjaldusi meie maal ja muudel maadel kes võivad samal ajal kaht noort andekat kirjanikku variidades kanda, kes on sama tugevad teistel, nii lähedastel, kunstialadel. Mida võiks nendele mõtetele lisada Debora Vaarandi, kes just siin tsiteeris Mart Raua värskest luuletus kogust, kuldne sügis, neid pihtimuslike ridu selle raske luuletee kohta. Mulle teeb tõesti väga palju rõõmu meie luulepõllul Õiga lüürilisel kadaka, nõmmel, kuidas teda nimetada, kui võtta kõige isegi kõige lähem aeg, siis noh, näiteks möödunud aasta siis meil on säärane suur sündmus nagu Betti Alveri tuleb luulesse. Ja minu jaoks oli see tõesti sündmus niisugune sündmus, mis teeb nii ootusärevaks ja rõõmsaks, nagu oleks, mindi varalaegas uuesti avanenud. Ja kui rääkida isegi siin proosa ja luulepiirimaadest sisse küll ainult algus, kuid mõned prosaistid tulnud luulesse mõttel sidendi Prometit ja Endel nirki küll veel vähe kirjutanud. Kuid juba Erni krusteni puhul mulle torkas silma, et prosaistid luulesse tulles toovad kaasa mingi väga toredad tüseduse oma värssides mis ka lisab meie luule üldpilti oma värvi. Või kuidas arvad, kerge see ei olegi värssidega katsetanud, vist ei ole. Paiguti väga erinev arvamine, aga mõnes suhtes oma arvamised sa ütlesid õieti praegu ilusti, et turistid toovad luulesse nagu mingisuguse tugevuse või tüseduse. Ja kui nüüd sellest edasi rääkida, siis kas teile kallid luuletajad ei tundugi, et, et kõige hea peale vaatamata, mida ma täiesti tunnistan, Me lüürika sealhulgas on olemas. Aga kas ei ole ka ülearust sõnavahtu ja, ja palju sõnatsemist ja kosmoseKõnistamist ja kuu poole ulgumist ja kas niisugust asja natukene noh, nagu kuidas öelda, vahest lööd lahti, kas ajakirja või või, või ajalehe ja vaatad jälle kosmos? No minu arvates peaks nagu, või oleks nagu loomulikult, kui inimesed, luuletajad ka ikkagi maa peal rohkem toimiksid tegeleksid kui kosmoses meil tegeleb näiteks luulega 60 inimest, umbes mitteliidu liikmed, kõik, vaid üldse, kes luulet kirjutati, avaldatakse ja kui nüüd ma ei ütle, et 60 kõikide kosmosest, kui nendest 20 kakerdavad kosmosest juba ja kui siis tuleb üks kassi ope ja üks galaktika teine galaktika siis hakkad mõtlema, et kas see on see kõige niisugune noh parim või, või paljupakkuvam, palju tõotavam temaatika ja ala luuletajale, olge lahked. Polegi Debora Vaarandi rääkis siin just ka nii-öelda maistest luuletades, muidugi, kosmilist on palju ja ja ma ei taha küll luulet proosat tülli ajada, aga eks proosasse tungib omakorda luulest ka midagi ja ma mõtlen, et mitte nii head mõju kui roosast luules vaid, vaid seda nisukest ilutsemist vähevahutav vist kipub proosasse tulema, selge on olnud ja maastiku algul, Debora Vaarandi tahab sulle vastu vaielda. Ma praegu otsekohe veel ei vaidleks ja võib-olla ma ei vaidlegi sinuga, sest selles küll omajagu, aga ma tahtsin veel rääkida sellest, mis mulle rõõmu teeb selle pärast, muidu neid näiteid võib-olla liiga vähesteks, nii, aga üldiselt kui võtta nii tervet seda perioodi kahe kongressi vahel, siis ikkagi salata, et meie, luuletajad üldse meie luulepilt on peaaegu tervenisti uuenenud mitte ainult noorte arvel, vaid ka meie vanemad, luuletajad on igaüks mingil kombel kui mitte murrangu siis mingisuguse niisuguse värskenemise uue tõusu läbi teinud ja teevad mulle rõõmu muidugi, tõsi, et minu ja kaaslaste saavutused luules ma mõtlen siin Kersti Merilaasi ja August Sanga, kes eelmise kongressi eelpea kuni olid vaikivasse olukorras, kuid nyyd andnud nii palju Väärtusliku nisukest jõulist tugevat Merile asi juba tema leid. Optimistlikumad mehe mägiste marki näol on omaette nähtus ja rõõmu teeb kasvõi juba ikkagi eaka Johannes Semperi mehine ja samal ajal nii poisikese lik hoiak, luule, värske ja elurõõmus, Mart Raua Kuldse sügise küpsed värvid. Ja kui nii suuremate poole minna, Ellen Niit, tema kiviaed näiteks oli küll väike luuletusega nii äärmiselt meeldejääv. Parane luuletus Jaan Krossi intellektuaalne luule, mida, mille eest ta sagedasti nagu arvustatakse, nagu oleks külm või mina ei tunne sugugi, et tema luule oleks külm, vait on just kirglik, intellektuaalne, luulekerega kirjutatud. Ja muidugi kui juba nii noortest rääkida, siis Paul-Eerik Rummo esilekerkimine üksi on säärane suur kirjanduslik sündmus mida annab otsida nii kui aastatesse tagasi vaadata. See on tõepoolest äärmiselt rõõmu tekitav sündmus, tema luulisse tulek ja siin on raud juba nimetas Suumann omanäoline ja üldse igasugune omanäolisus, mulle teeb rõõmu, luules teeb rõõmu, sellepärast ka Viivi Luik, kes on intuitiivne luuletaja ja võib-olla see luule ei ole nii suure kaartega, kuid ta on väga poeetiline ja omale, et luule. No ei tahaks nii pikalt rääkinud ja hakata ülevaadet tegema. Asin mulle, Mart Raudnäitavad posttraat jääb jah, traat on kahtlemata ka üks väga andekaid autorid, kuid tema puhul jääb puudu luuletaja isiksuse terviklikkusest ma seda kuidagi nii nimetaksin, ta ei ole just päris nii pidev omaloomingutasemes ja tema luules suurepäraselt õnnestunud asjade kõrval tundub mulle, et on juhuslikkust palju ja isegi tema endale vastu kivust. Muidugi on loota, et ta palju headel annab. Siin Mart Raudteele laua praegu vaikse pianoogutusega palub sõna, aga ma ütleksin vahepeal riski nii palju. Debora Vaarandi kartis siin olla liiga optimistlik. Mulle tundub, et meie kongress kujuneb sama kriitiliseks ja kriitilisemaks kui kongressieelsed arutelud. Ja see ise õigustab igasugust optimismi, sest optimismiks on tõesti põhjust. Ja kui siin räägiti luulepõlvkonna täiest uuenemisest, eks seda võib öelda näiteks ka romaaniga, vaata, kui meil enne olid ainult üksikud romanistid. No siis on praegu terve Romonistide tsunft tekkinud ja üksikute romanistide hindi sirge krustenialebereti kõrvale on tulnud nüüd oma paarkümmend romaaniga pidevalt tegelevat inimest ja eks eks Mart Rauagi jõudmine romaani juurde räägi nii-öelda romaani kaasa kis kuusest ja ahvatluste eest. Nii, palun siis. Remmelgas märkas minu sõna soovi just sel puhul, kui Debora Vaarandi rääkis. Mats traadist, mina natuke konkretiseerida siin seda, mis Debora Vaarandi, Mats traadist, et siis mõne niisuguse subjektiivse ja otseisikulise kogemusega. Mina kohtasin mats traati esimest korda Moskvas kirjandusliku instituudi ühiselamus ja see oli üks äärmiselt huvitav suhtumine. Me rääkisime võrdlemisi vähe, aga ma lugesin palju tema luuletusi, tal oli neid siis juba väga rikkalikult. Ja tõin kaasa Tallinasse mõned tema luuletused ja toimetasin Noorte häälelehekülgedele, kust nad ilmusid vist esimeste luuletuste elamistemal Eestis kodumaal ilmusid juba siis sellel kokkusaamisel. Mulle tundus, et mats traat oma tugeva andekuse juures kirjutab ehk rohkem, kui ta suudab nii-ütelda läbi mõtelda ja, ja selgusele jõuda ja tema kogu küngas, maa mitmes mõttes kinnitab seda. Minul isiklikult on tulnud tegemist Mats Traadi poeesiaga sell kujul. Et mõni aeg tagasi, kui minu luuletuskogu Kuldse sügise ilmumise kohta oli eelteade ajakirjanduses sain mina tartust ühe niisuguse sõbraliku lugejate kirja. Kirja autorid olid tulevased tohtrid, nagu nad ütlesid. Jaa, Nad hoiatasid mind sellele raamatule oma luuletuskogule niisugust pealkirja anda nagu kuldne sügis ja juhtisid mind Mats Traadi küngas maa 73.-le leheküljele, kus poeet ütleb, et tema kõrvad jooksevad kalamaksaõli ja virtsavett kuuldes epiteeti kuldne. See oli mulle neid esialgu kohutav. Natuke küll. Ei tahtnud oma luuletuskogu nimetusega niisugust ebameeldivat reaktsiooni oma noorest kolleegist esile kutsuda, aga esiteks ma mõtlesin oma juhatuse veel kord läbi ja leidsin, et ükski epiteete ei ole niisugusena hüljata ja niisugusena taunitav, vaid kõik oleneb ikkagi sellest, missuguse mõõdutundega ja kuidas teda tarvitada. Ja kui ma siis jälle ja jälle lugesin Mats Traadi sedasama luuletuskogu küngas maad, siis ma leidsin, et tema selles samas luuletuskogus ütleb, et päike valab kauguste kuldsesse klaasi virvendavat veini. Ühes teises luuletuses ta ütleb, et kõik puude lehed on kuldsemaid, kui kunagi. Tuleb välja, et autor nii drastiliselt hukka mõistes ühte epiteeti ise teda siiski tarvitada suvatseb. Ja kui ma veel edasi lehitsesin, siis ma leidsin küll ka ühe niisuguse ehk liig kuldse epiteedi mats traadil kus ta luuletuses inspiratsioon ütleb, et ö Tulma lõngast keerutanud kuldse lingu Su teotas hällivat, kui uinunud muinaslood siis ulma lõngast keerutatud kuldne ling annab ehk küll meile epiteedi kuldne niisugusel kujul, mida tarvitada ei maksaks ühel nii andekalt ja mehisel poeedil, nagu seda mats traat oma põhiolemuselt kahtlemata kahtlemata on ja neid mõtteid läbi mõteldes, seda raamatut läbi lehitsedes jäin ma oma lugejate hoiatusest hoolimata selle juurde, et nimetasin oma kogu nii, nagu ta nüüd nimetatud on. Sirge rääkis kosmilisest luulest ja kuna mul Mats Traadi küngas ma praegu käes on, siis ma võib-olla tooksin ühe väikse näite sellest kosmilisest luulest paari rea ulatuses, kus mats, traat ütleb, et ja kuul on ümber teenimatu vale aupaiste, kroon. Kuidas sellega kõigega? Muuga oleks kosmilise teema ühenduses, aga siin on minu arvates üks tegemist niisuguse näitega mis rõhutab, et kirjanik üldse ja luuletaja eriti peab töötama hoolsamalt sõna kallal sõna täpsuse ja kujunditäpsuse kallal. Kui me leiame mustvalgelt luuletuses, et kuul on ümber teenimatu vale aupaiste, kroon, siis olemine kummalise küsimuse ees kus on siis teenitud vale aupaiste ja, ja kus on teenimatu vale aupaist. Mikrofoni taga tekkis luuletajate ülemvõim ja nad võitlesid jämeda otsa oma kätega käega. Nüüd võtame neilt selle käest ära ja anname sirgele, et mõni sõna juttu ajada. Proosast. Mida räägib 36 ovaali nagu remmelgas ütleb, et mõni laudteel kaks suuremat, üks nii edasi, mõnel isegi kolm, isegi kolm, mõnel ja aga mida, mis nüüd selle kahe kongressi vahe lises perioodist eriti silma paistab? On küll see, et meie romaan on terve hulga maad nii-öelda läinud kompaktsemaks. Esiteks, teiseks on rida uusi nähteid toodud esile probleemidena romaanis mida varemalt vahest ei olnud võimalik või ei usaldatud juure minnagi. Konkreetselt võttes näiteks Kuusbergi romaan lapitav vaevaliselt 10 aastat tagasi küsimuseks usaldamiseks siis muidugi tegi palju kisa, omal ajal vaieldi kõvasti selle ümber romaani ümber nimelt Prometi meesteta küla ja kahjuks jäi ta võistlusel auhinnata, aga romaan elab edasi ja tema mõju ja tähtsus sellel perioodil on olemas. Muidugi krossi kaks head romaani siis veel rida teisigi. Aga ma tahaks juhtida tähelepanu ühe asja peale selle juures, et sellest 30-st kuuest romaanist siiski on andnud 32 romaani. Ma võin natuke eksida, keskmine ja vanem põlvkond. Ja see põlvkond, keda praegu on Kirjanike liidus noorem põlvkond umbes kolmandiku ümber juba ainult kaks romaani. Tähendab tuleb välja nii, et nooruse omast kohast päris loomulikult harrastab valdavalt luulet, lühiproosat aga endale tõsisemaid niisugusi suurema kompositsiooni ülesandeid sajab harva. Ja siin oleks minu arvates üks niisugune võimalus või tee edasiminekuks mitmelgi noorel oma võimete katsumiseks. Meil on aeg-ajalt räägitud eesti romaaniviimisest rahvusvahelisel areenil paremini, kui senini. On räägitud, oleks vaja nagu tõlkida mitmesse võõrkeelt ja nii edasi. Kuni sellest aspektist asja juurde minnes. Mina siiski. Üldiselt ei näe meil palju neid romaane olevat, mida me nii väga suure eduga võiksime pakkuda. Aga mõningad siiski niisugused katsed teha võiks ja sellega ma tahan öelda seda, et meie tipud ei seisa praegu allpool keskmist rahvusvahelist taret. Truman ilmub tuhandeid-tuhandeid aastas. Ja seal ei ole mitte kõik esmaklassilised ja ka meie oma väiksegi toodangust ei saa nõuda, et kõik oleksid aina kõrgel ja paremal tasemel. Eriti hea meel on muidugi märkida seda, et sellest samast vähestestki noorteromaanidest paar tükki nii kenasti välja paistavad oma näoga ja omanismil aine lähenemisega oma käitusime täiesti alluma oma olemisega nagu Vetemaa monument ja ka hunti kollane. Kas nüüd esimene etapp naiivseks romaaniks? Ma tahaksin tähelepanu pöörata ühele nähtusele meie kirjanduses mis minule isiklikult kõige kõige rohkem imponeerib. See on nimelt see, et. Ja huumor on ilmunud proosasse ja draamasse pärast seda, kui ta nii pisut enne tuli ka luulesse. Ja ütleme näiteks niisugused teosed nagu Kihnu junn või monoloogide sarja kuuluv polkovniku lesk. No seal on nii ikka üks 25 aasta huumor, huumor, kõik sees, väga tihendatult. Aga terve rida teisigi autoreid on, on pööraselt elurõõmsat huumorit toonud, ütleme näiteks Panso raamat hiinlastest ja Kassari maastat Graskini varuga nukrusteni Võrukael ma seda lugesin, lugesin lihtsalt suure kaasaelamisega. Draamas võtame pärast seda, kui Uno Laht tegi tee lahti Atlandi heeringa tuli lustakas Mart Raua suve ilmsi ja liidese Viini postmargis Jaanika, meie nii-öelda komöödia väljapaistvaid nähtusi ja Humbrid ilmub, ilmub tõesti igale poole. Kas keegi ei vaidle vastu sellele arvamisele? Igale poole, aga ainult ainult ja kõige kurvem on see, et minu nii-öelda põhilisel alal kriitika alal, seal on seda huumori taipamist huumoritaju kõige vähem kirjutatud huumoriga. Avaldas oma kriitilise artikli siis kõik tema kaastöölised imestasid väga, nad ei teadnud siiamaani, et nende toimetajaga huumorit oskate ja. Me oleme siin nüüd natukene luulest natukene proosas, natukene humorist rääkinud aga nüüd siis kõigi nende kuri vaenlane, jutumärkides kriitika, mis sellest arvata? Mina ei pea teda nii kurjaks vaenlaseks ja ja mulle tundub, et meil on hästi palju häid kriitikuid, ei olegi ehk põhjust nii väga nende kallal kogu aeg olla võimekaid ja peab ütlema, et meil on just naiskriitikuid, jaga tugevaid. Ja selles suhtes on sul tõesti õigus Maie Kalda mainega. Reed krusten siis ville saarel, need väga elulised kriitikud väga eluliste kriteeriumidega. Välipõllu ja Siimis ker muidugi, aga on küll üks puudus, et meil ei ole ühte, võiks öelda isegi juhtivat kriitikut, ei ole kriitikud, kes kogu aeg jälgiks kirjandust ja kellel kirjanduse elu oleks kohe südameasjaks. Meil kriitikud kirjutavad aeg-ajalt huvitavalt hästi, aga säärast kriitikud nagu kes kõike jälgiks ja kõigi eest vastutaks, kes tunneksin ennast nii peremehena moodi kirjanduses, seda kahjuks ei ole. No mina iseenda kutseala üle vaadates tahaksin ütelda niipalju, et kriitika tõepoolest ei ole saanud professiooniks kutsealaks taandumist. Kuidagi kõrvaltöö ja, ja juhuse asi Kriitikat sisuliselt vaadates tõepoolest kriitika on, on koos kirjandusega hoopis avaramaks hoopis sügavamaks hoopis elulisemaks muutunud. Ja niisugune kriitika üldine tase kahtlemata tõusnud. Seda hämmastavam on, et kriitikas vahest jah, tekivad niisugused suured langused, tagasilangused, nagu me nägime Enn Vetemaa monumendi kritiseerimise puhul ja nagu me nägime ka Egondronnetti viimasena näidendi kritiseerimise puhul lihtsalt vaatad ja hämmastanud, kust niisugused vana ajavaimud välja ronivad ja palju halbade jäävad kriitikute seisusele. Tiburatestis mõte või ütles välja niisuguse arvamuse, et meil praegu nagu puudub üks niisugune kriitik, kes peremehe pilguga alaliselt pidevalt jälgiks kirjandust ja ütleks nii oma lõpliku sõna? Ma tahaksin, mitte vaieldavaid täiendas mõtet sellega, et peaaegu kuskil eriti maailmas, eriti suuremate rahvaste juures niisugust kriitikut ei ole. Kunagi katsus seda ollagi orgu plandes taanlane ja kuule siiski igal. Selle ajalehed, ajakirjad on oma palgaline lepinguline klient. Jah, see on pideva printe, pidevalt töötav kriitik. Jah, ja meil oli ka, ma tahan öelda, et meil oli omal ajal Tuglas, ilma et oleks kuskil olnud palgaline, aga praegu on tõesti olukord niisugune, et kus nii, ütleme, igaüks tegeleb isetegevuse korras. Ja ega see seda ei saa teha, niisugused isikud ei sa kuskilt kasvatada ka tehase kosmobise välja, ta on oma olemiselt maitselt oma võimetelt lihtsalt siis ütleme, üks juhtiv juhtiv pea, kes tõesti võtab kokku ja annab ajajärgust ülevaate, võivad olla võimeline, on alles nüüd, aga sellel asjal on ka teine külg. Kui tuleta meelde, siis meie varematel kongressidel vist kümmekond aastat rohkem vaielnud selle üle, kas kirjanduseni hindamisel peab maksma kehtima üksainuke põhimõte või olla müüdud arvamust. Ja seda küsimust või seda näed, ei ole me veel lõpuni otsustanud, sest nagu paistis viimase aja nii väljaastumistest ikka tuleb nii välja, et miks on kaks arvamust, mis on kolm arvamust edevuse kohta, aga ma ütlen, et arvamusi on sama palju kui lugejat. Eks meil olegi ikkagi kujunenud juba nüüd niimoodi. Arvamused lähevad lahku, võitlevad ja võistlevad vabalt ja imeharva satub hulka üksikuid, veidi veidrikud, kes veel nüüd tahavad nii-öelda ma ei tea seadusandlikku ultimatiivset kriitikat, see on ajast ja arust juba ammu. Nojaa, lõpetamegi sellega oma lokaalse arutelu, küllap kongress arendab kõik need arutelud optimaalselt laiaks ja küllap ta kujuneb tähiseks, mis viib kirjanduse veelgi nii-öelda haaramale teele, avaramaks suuremate probleemide juurde elule lähemale ja muudata igati tõsisemaks ja loekamaks. Aga teie arvamus?