Siin Tallinn Palume korraks tähelepanu ja vaikust. Me alustame seda saadet kõige väärtuslikuma dokumendiga meiega Radio kultuuriloolises arhiivis. Sellele lindile on kirjutatud Friedebert Tuglas säilitada, säilitada, säilitada. Väike Illimar keelel tantsinud nänna nagu mäletan, minevikust tajub tagune, nüüd olen sinuga koos kasvanud, olen kõik su päevad ühes elanud, olen peaaegu sai see ja peaksin sind tundma. Kui tal on ometi ka palju vanem. Ja näen mõistvalt kõike, hoopis teisiti. Palju sinust on kadunud ja palju uut juurde tulnud, mis on ehtsam, mis parem. Tookordne võid nüüdne tõtt-öelda vaid teha seda. Kuid meil polnudki valida tuuliaga vananeda, tahtis sa seda või mitte? Kõige eest hoolitses aeg. Ja aeg on nüüd selleski süüdi, et ma sind jälle näha tahab. See on juba teatud iga, kus hakatakse uuesti ellusega minevikule mõtlema. Mäletad, kuidas võõrad inimesed külla tulles sind küsimusega kiusasid? Väike Illimar, kelleks tahad saada, kui suureks kasvad? Sa ei teadnud siis täpselt, või kui teadsidki, siis ei söandanud öelda, tammusid jalalt teisele paadist kõrvale, häbenesin, või kuidas oleksidki öelnud, et ahah just korstnapühkija saada. Siis hakkasid võõrad oma vot nüüd mõistatama kas tahad selleks või tahad selleks, et olid kõigile tuttavad elukutset, mitte küll nii kõrged kui korstnapühkija oma kuid küsija teeb meile ikkagi auväärset. Aga seda elukutset, mis sa oled viimaks sai, seda ei aimanud keegi, sest see oli sessi ümbrusest tundmatu. Palju tundmatut on vahepealt tuntuks saanud mõndagi kadunud, rohkesti uut ellu tulnud. Kõige eest on hoolitsenud aeg ka hallide juuste eest sest üks kordsa matka väike Illimar, 80 aastaseks. Seda on pisut liiga palju, et võtta vastu kõiki, kes tuleksid kätt suruma vähemalt pingutaval juubelinädalal. Talgi on tänavu selleks ehk liiga karm ja tujukas. Seepärast öelgem raadio teel. Lugupeetud rahvakirjanik, Friedebert Tuglas. Eestile raadio kuulajaskond, see suur paljupäine, tänulik lugeja, olete pühendanud oma elutöö. Õnnitleb teid läheneva juubeli puhul, soovib head tervist ning kõige kaunimat kevadet väikese Illimari mail. Ja nüüd palun kuulake koos meiega, mida oleme viimaste aastate jooksul Aadu Hindi seltsis kaasa toonud teie vaiksest kodust Nõmme mändide all kus kohtuvad meie kirjanduse noorusaastad ja tänapäev. Noh, meie organiseeritud kultuurielu arvatakse õieti möödunud sajandi 70.-test aastatest vähele, tähendab kuna mina asusin tegevusse nagu otse selle sajandi alguses, siis olen mina kaks kolmandikku seda meie kultuuriajalugu kaasa elanud ja mitte üksinda nii passiivselt kaasa elanud. Kuna ma väga varakult tegevusse asusin, siis Need kaks kolmandikku olnud päris aktiivselt kaasas olnud meie kultuuriajaloost, kui arvestada kultuuripuu enda kasvu sisse aktiivsem kaks kolmandikku ja just arvatavasti Varasemaid ärkamisaja tegelasi ma muidugi ei saanud tunda, isiklikult ei ole muidugi Kreutzwald Jakobson Koidula võinud näha, tõsi küll, Koidula on minu kaasaeglane. Mina olen sündinud märtsis 1886, Koidula suri sama aasta suvel, aga Koidula venda seen Janseni olnud aga palju kohanud ja samuti tema üht tütart kõiki õisi, hilisemaid ärkamisaja tegelasi olen ma juba isiklikult tundnud ja mõnedega ka väga palju kokku puutunud ja siis meie kriitilise realismi ajastu tegelased nende kõikide isiklik tuttav olnud ja mõnedega aastate ja aastakümnete jooksul kas või iga päev kokku puutunud. Niisiis Vilde, Ernst, Peterson-Särgava, Kitzber, Juhan Liiv ja Kellel sina nägid esmakordselt niisama palju raamatuid, nagu siin on nüüd praegu siin toas? Eraisikul ma pole. Siiamaani veel seegi, seegi on olnud minul neljas raamatukogu, kuna kolm eelmist on hukka saanud. Aga läheme ikka seda rada edasi. Tõesti, millal te kohtasite esmakordselt meest, kellel oli juba raamatukogu? No võib-olla Gustav suvitšil oli. Aga lapsepõlves, millesse tulijate juba 15 aastasena raamatuid kirjutasite, noosi olid siin viga oli juba maast madalast küljes, niiet kust ta nakkus, seda mul on raske isegi teada. Esimene töö ilmus tõesti mul, kui ma olin 15 aastane, aga see on niisugune asi, mida parem mitte meenutada. Kuidas, kuidas viga ametiks jäi ametlik, see oli tema kani minuga elus. Kus oli niisugune? Ma ei ole veidi peale kirjanduse millegi muuga tegelenud Anetteid palgalisi Holma kogu elu jooksul ainult paar aastat pidanud. Nii et see kalduvus makulatuuri poole on mul kogu elu läbivatelt keelatud. Vili on magus, ta ei lubanud hästi seda esimest meenutada, aga on ta teil olemas? On küll. Aga ma ei näita. Kuna kuulajaskond nagunii ei näe siis vahest ehk teile näitan, see ilmus aastal 1901 ühes lehes, mille toimetaja oli tol korral üks pastor ja Pali Omalt poolt wild jumala sõna sinna juurde. Olgugi et ajajärgu šabloon oli juba isegi mind mõjutanud, nii et moraali ja viisakaid kombeid oli seal niikuinii vanni. Jettensiilist, eks ole? Jah, seda küll. Me oleme seda lugu kõik, kes varem, kes hiljem lugenud ja ma pean ütlema, et vähemalt sel ajal, kui ma lugesin talikeks hästi tore lugu ja see on nii, nii nagu ta praegu on, aga minul on niisugune arvamine. Kui sa midagi elus oled väga halvasti teinud, siis katsu seda uuesti teha, paiste õnnestub paremini. Ja teie olete muidugi ja praegu Põlva lugejad on kõik seda sead pisut paremat redaktsiooni lugenud, iga kirjanik algab ja eriti nii noorelt algab siis teiste mõjude all ja üldise kirjandusliku atmosfääri mõju all. Missugust eeskujud on? Nagu meil oli tarvis, et keel kujuneks praeguse põlve? Me näeme väga andekaid inimesi, ilmub kirjandusse ja ta on vähemalt tehniliselt enamvähem küps. Aga kui näiteks Gustav suits sinna tuli? No mis keel tal oli ja mis traditsioonid tal olid meie lüürika kohta? Vägadki ärkamisajal oli ju paar inimest olnud, Kreutzwald oli teadlik, aga ta ei olnud küllalt lüürika. Spontaanne looja, Koidula oli, aga tema tööd olid välja andmata. Neid ei tuntud. Kristian Jaak Petersoni ei olnud aimugi. 100 aastat hiljem tuli pärast kirjutamist ja suitsu hakkas muidugi sellest samast leierkastil ürikast. Mis seal möödunud sajandi, kus meil oli sadu tunde, laulikuid ja muidugi asja neist ei olnud, on üks fantoloogia, kui sul terve 200 luuletajat esinevad eesti luuletajad ja kui sealt kolm, neli maha arvata nende, ükski keegi ei tea praegu nende nime, nagu sellel foonil ilma mingi tehnilise kultuuritagi, olgugi andekas inimene tuleb, ta jätkab, säält. Kirjutamine ühelt poolt on minule isiklikult palju raskemaks läinud, aga teiselt poolt on ta kergemaks läinud. Eramii tarvitseb ütelda vormile, niipalju kui, siis oli ta juba teist korda ütlete, et et kunagi oli hästi kerge kirjutada, kõik läks väga lihtsalt. Ongi, nii et esimest teostan kirjamehel kerge kirjutada. Ei, seda ma ei ütleks. Raskused selguvad alles hiljem. Minul oli see koolipoisipõlves väga kerge kirjutada ühe õhtuga 30 lehekülge, kirjutada see on midagi, öelge, tal on teos ka, mida ta sellise tempoga näiteks väga palju ja nad ei ole kõik ilmunud, aga võtame näiteks niisuguse nagu minu hunt. See ma kirjutasin kohe 1002. Koolipoisina, kui palju ta tegelikult umbes aega nõudis, paar ööd siis olid oma tema kirjutatud mitte rohkem vist kui neil koolipoisipõlves selle tüki õppimise ja ülesütlemise, võib-olla, võib-olla, ja siis ta ilmus. Aasta hiljem sellest vahepeal saajad Pariisi illustreerimiseks, et ta pidi tulema ka eri raamatuna, olla illustreeritule, aga siis hakkas tulema Lindad toimetusele sõimukirju Eesti rahvat Rotsimise pärast, jumala sõna pilkamisi pärast ja selle väljaandja jahmatas ära ja muidugi nii, et see ei saanud minu esimeseks raamatuks. Ja muuseas seda on üks, 12 10 korda vist trükitud iga redaktsiooni olema muutnud ja pärast seda, kui ta nüüd ilmus selles teoste esimeses köites olen ma ta jälle uuesti kirjutanud. Nii et ta ei ole veel valmis mitte. No võtame niisuguse näite, mind on alati miskisuguse keele muusikat Bon rõhutatud, minu vastuoksa pole see kunagi mitte huvitanud, kuid see sõltub sellest tootlikkuse kasvust, mis kirjutamise juures tuled, mis on meil kõige rüüttimilisem, kõige selgem, kõige plastilise nüüd on vanasõna mõistatused kõnekäänud ja nii ta on ja meie rahvaluules juba ise täitsa kristalliseerunud peaaegu nii matemaatiliselt sõrmedes läinud. Kui kirjanik hakkab kirjutama nyyd pühides iga sõnakontuuri lahendada asja kontuuril, et seal midagi üleliigset ei ole, siis muutub stiilise rütmiliseks lauset muutuvat lühikeseks metall kõrvadeks ja selged, eks, ja järgmine resed Atso, et nad muusikaalseks muutuvad. Veidi mina dikteerin omale oma teosed, ma kuulen neid kõva häälega ma täheldanud ja siis pudeneb kõik sigalja, mis neis üleliigset on. Nii et ma ei taha sellest ehitisest muusikas iialgi rääkida, käia ja see on mingisugune kõrvalnähtus, seda mina ei ole kunagi taotleja, see on tugeva puuomadus, mis kõlisema hakkab, kui ta tugevuse täiuse saavad. Loodan seda just, ma ei ütle mitte seda, et mina olles seal ideaali saavutanud, kuid ma olen teadlik olnud ja püüdnud selle poole, millal te sellist küllalt selget sihtiva nägema hakkasid, no ma olin siis juba palju kirjutanud, minul oli papp juba raamatuid ilmunud enne seda ja nii. No nii kui ma olin 21 aastane, mäletan üht suve Ahvenamaal pagulasajal 1907, kus ma esimene kord hakkasin loodust nägema, selgemini tema monumentaalseid jooni, intiimseid, varjundeid. Seal oli muidugi väliskirjanduse mõju oli selle, ma olen eluaeg väga palju lugenud ja sajandivahetuse suudlitestilistide kool oli mul siis juba selja taga. Kuid muidugi iga äkiline avastus Vibliialdusteni ja minul oli see pahe noil aegadel, et ma üle võrdlesin, üle kirjeldasin, teem oli väiksem kui lõpuks. Koorm. Ideaal on see, et see aine langeb üle jäägita kokku Vorniga. Selleni jõudsin ma filt kümmekond aastat hiljem ja võiks öelda, et manner nüüd viimasel aastakümnel omi töid redigeerida, see uuesti väljaandmiseks. Ma olen võinud tihtipeale iga viiendasena kustutada. Ei ole vaja olnud, nii et ma olen praegu õieti võiks arvata, et ma olen täitsa teadlik. Kirjameeste järeldel võib kahaneda, keegi ei julge nii rasket ametit võtta või alles kuuekümneaastase töö järel. Ei, igaüks teab selle eluka globiegema. Üksikut kirjanikud võivad oma esimeses töös ebateadlikult väga häid asju kirjutada kuid see ei tähenda, et nad siis jätkavad seda. See maksab ennast siis kätte, kui, kui seal edasi töötamist ei tule, eks ka Borne tema alustas ju, kaotas samuti noorem, noorem seitsmeteistkümneaastane, kui ta vist tasuja kirjutas ja ka just niisugune näide, et oma esimesed tööd olid talt tähtsamat ja hiljem tava enam ei jätkunud. Ja mina tutvun, esin temaga. Kui ta päris vanamees oli, siis ei võinud arvatagi, et see mees on kunagi kirjandusega tegelenud. Teada olid ta viimastel aastatel peaaegu ühtki raamatut ei olnud lugenud. Minu arvamine on siiski, et iga kirjanik ja õpipoisi aastati Asselli aastat läbi tegema ja vähemalt kümmekond aastat läheb sellele ära. Kas päriseltsime sind? Sellega muidugi pärjaga, aga mind huvitab niisugune küsimus, millele tuleks, kindlasti ei vasta. Ja mis minule siiski niiviisi kogu aeg pakitseb. Vaat mina tahtsin teada ikkagi seda, kas või lähemalt analüüsida, ütleme pärast väikese Illimari kirjutamist ja nii oma sügavast lapsepõlvevaatamist, mis siis tuli see mootor, mis sind äkki pani kirjutama, kuna teised ümbruskonna noormehed poisid ei hakanud kirjutama, mis siiski võis olla? Seda mootorit tahaks teada saada? Mõtlesime ametiks, aga mis viga, olivad? Siin oli kahtlemata need mingisugused loomupärased eeldused pidid olema ja mingi huvi olema maast madalast. Ja siis mina arvan, väga palju on mõjunud Lõuna-Eesti maastik, elulaad. See on minul minu peale igatahes väga suurelt mõjunud, nii et ma võrdlemisi varakult nii vähemalt kümneaastasena ival looduse ilu teadlikult tajusin ilma seda olles oskanud väljendada. Kahtlemata see siis muidugi kirjanduslikud eeskujud, nii vähe, kui meil oli seda nägusa int ise tead. Kui inimesel on eeldused paheks, siis ta ei pääse sellest. No vaat mis, mis need Tiielduslik peaks selleks kaheks olema, sest Lõuna-Eestist on tulnud ikkagi nii 100000 meest või umbes niiviisi, aga nendest on kirjanikke tulnud ainult ju. Kõik romantikut on kõik Lõuna-Eestist pärit Mulgimaa ja Tartumaa ja nüüd on looduslikult hoopis teistsuguseid, sib kui Põhja-Eesti kartulimaa on olnud, selles on mingit side olemas ja Saaremaa on muidugi andnud väga palju kirjamehi meile. Meri ja omapärane looduslapsepõlve mälestused, nii unune aga nii isa emapoolseid mõjutusi. Vaat see on kõige imelikum, et olid praktilised inimesed täitsa ebamusikaalselt, nagu ma isegi olen. Vaevalt nüüd oleks otse aktiivselt ka rahvaluulet loonud, aga üks kalduvus küll kirjandust lugeda, see oli neil lihtsalt inimesed, käsitöölised, aga isa oli raamatukogu juba kogunud poisina ja neil loetiga lakkamata. Jätsi kirjeldused vastu huvi oli alati olemas, esimene raamatukogu oli juba kodus, oli olemas. Ja sellepärast on õieti kuidagi just selle kodu mõju tõttu oli mul nats väikest Illimari väga kerge kirjutada. Ma ei tarvitsenud seal vähimatki pingutada, olla siiras, olla lihtne öelda ainult seda, mida sa tead. Ehk kui lastaga fantaasiad liikvele, siis ikka ainult selles suunas. Tammsaare oma tõe ja õiguse algus lihtsalt sedasama. Vilde mäeküla piimamees kui siiras, kui haarav raamat on sellest, see on autobiograafiline, kuigi otseselt tegelased muidugi seal on tema ema sees alun, tema isa ja kõik olemas, kuid ümbrus on autobiograafiline. Ja minu arvates on üldse see, et kirjanikutoodang on avaram küll kui tema autobiograafia. Kuid ta baseerub autobiograafiline, olustik on autobiograafiline ja lõpuks väljaspoole enese isiku piirisite ei oska veel maailma siiski kujutada. Näed, mõni inimene, kes tuleb Saaremaale, leiab, et see on nii puine ja üksluine ja paljas, Kadarbiku komm ja midagi seal eriti ei ole. Ja noh, et kui Aino Kallas kirjutab oma Aino Kallas on näiteks Aino Kallas, ei, olles ilukirjanikuna üldse arg arvuti ilma Saaremaale minekut on nagu ta ise rõhutab isegi täpset vaata või peaaegu mainib, kus ta äkki Saaremaa ilu ja miinieviku mõistmiseni tuli, ilma Saaremaata ei ole seda Aino Kallast olemas. Aga tema Saaremaal siiski hoopis-hoopis teistsugune Saaremaa, kus näiteks minu Saaremaa kui ta kirjutab, kuigi ta kirjutab just nendest samadest kohtadest. Aga vaata, see on, et ta ikka ei ole emapiimaga, seda Saaremaad sisse ei viinud, ta ei ole ta varvast nende kivide vastu ära löönud ja ta metsas lehme otsinud, vot nähtavasti iga bait minu arvates muutub armsaks. Kui sa oled temaga Buzenud, oled vaeva näinud, häda nüüd midagi selle sisse oled panus kurki, kuskil pool ütleb väga ilusasti, et isegi kõrb võib olla väga kaunis, kui sa, kui sa oled teda armastama hakanud, olekski väga veider, kui Aadu Hint näeks, ainult kaldasid, ainult kallas Aadu Hindi siin minna, eks siis poleks ühte neist vaja, eks ole, absoluut mitte vaja. Nojah, minul on, ikka jääb niisugune mulje, et mitte ikka sellepärast nüüd kõigist nendest lõunaeestlastest, keda on ju sajad tuhanded sealt välja tulnud või miljonid kõik, mitte nii palju kui kirjanikud vaid lihtsalt sellepärast, et sina oled vist seda maastikku rohkem armastanud. Ja neid inimesi ja sellest ajast ei tule kindlasti. No vot nüüd ristiisa nagu, nagu Smuul ütleb, Need, kirjanduslikud ristiisad, temal olid need koguma ka mehed seal, aga vaat nüüd sinu neid kirjanduslikke risti. No võtame kasvõi kõik need need avus, jaanid ja mark, jaanid ja ja hull Juhanit ja raskelt öelnud nad kirjanduslikud ristiisad oleksid, aga nad on meelde sööbinud ja nad on kuidagi arendanud, on püsinud kogu elu läbi ja siis tuleb just sajandivahetuse kirjanikupõlve mõju. Johannes Aavik neid pandi lektuaalset, niisugune atmosfäär tekkis ja siis, et noh, võrdlemisi varakult väljapoole kodumaad, sattusin kaasa, elasin soome kirjanduse arengut ja hiljem täiesti kirjutas arengu ja, ja pidevat reisid, mis on ka aastakümneid kestsid. No mina mäletan Aleksander looringu artikleid, kus ta kirjutab, kuidas Friedebert Mihkelson, Tuglas oli Velisel kõnelemas ja Läänemaal, kuidas need aastat see ristiisa Periood töine töine äratus järk muidugi 1003 neli vigis ja esimese revolutsiooni aastat, millal äärmise kirega olen kaasa elanud muidugi, mis minul tolle aja kohta nii nähtus oli, see oli jumala saar, mille ma kirjutasin jõuluvaheajal. 1000 vestab viienda aasta algusel, kus kõik aeg olid demonstratsioone, löömingud, laskmisi tänaval, millest ma kõigest osa võtsin miitingutel ja öösiti. Kirjutasin seda ja nii, et sinna sadestus tolleaegset revolutsioonimeeleolu, olgugi et see oli täitsa niisugune muistne aine, millel ei oleks pidanud midagi tegemistki olema selle ajajärgu probleemidega, kuid siin meeleolu ja hoog ja see oli revolutsiooniline ja nii ebateadlikult ja seda tööd olen ma ka igas Hughes trükis parandanud ja valmis ta ei ole. Kas te teadsite seda lugu kirjutama hakates, kuhu ots välja ei käi? Kaugeltki mitte kaugeltki mitte, olles fon fil jätkata ka nii, et see oli tundepuhang, mis Sunde kunagisi otsustas. Kavatsus oli kirjeldada tühe elust väsinud teooria ja tema pojapoja õhtu meeleolu sünge metsa ääres, mitte rohkem, mis järgmine lehekülg toob, seda ma ei teadnud. Aga teatud eas võib niisuguse hakkama saada, neid hoiavad omad puudused. Aga neid on ka midagi sarnast, mida jällegi ei saa hiljem korrata. Ja, ja siis ma tõlkisin ka Venegi revolutsioonile üürikat, palju sellestki on ellu jäänud ainult see julgesti, vennad, nüüd tööle. Nii et ka 40. aastal lauldi ja ikka teie tõlkes ikka seda laulu neist mõned sõnad on muutunud, produktsioon oli väga suur ja kaasaelamine juba mitte, elab loodusega, mitte kirjandusega, mitte juhuslik, kui te nähtustega, vaid sellega, mis ajajärku täitis, mis temal potentsi, kirge vaimustust andis. Ja see järk mu elus on muidugi väga viljastav olnud. Kas ma ise viljakas olla, see on teine asi, aga aga kaasa elanud olin liiga noor, et mingisugust suuremat mõju avaldada. Mitte see ei olnud tähtis, mis ma revolutsioonile anda võinud, vaid see, mis revolutsioon andis. Ja tänu sellele, et ta teile nii palju andis, andsite teie meile hingemaa mere ja nii edasi. Mina näiteks olen pidanud koolis ja mitte pidanud, vaid tahtnud hea meelega õpetada lastele merd. Omal peas olnud ja lastel peas olnud ja. Kas sa räägiksid, kuidas selle kirjutasid? See oli 1900, kuuenda aasta algul, kui ma olin põrandavanglas sisaldub algaegadel, oli kong otsekohe Snelli tiigi pole seda kõrgem, kõige kõrgemad aknad, mis sealt välja paistavad. Merd õieti seal ei näe, korralikult ja veel vähem öösel. Kuid meeleolu oli nii, nii ta oli kõige jubedamad ajad. Need karistussalkade tegevused. Alati ikka meie vangi rauduks virutasid inimesi sisse, kellel oli siit läbi lastud veriseid inimesi meeleheitest peaaegu meeletuid inimesi, selle asemel, keda haiglasse viia, virutati, veristada kongidesse. Ja siis ma mäletan neid oli tollal mis täitsa teist inimest ühes kongis magati põrandalgi ja öösiti siis selles viletsas valguses meil sees muidugi lampi Jaldaga ukses Adavus, kus latern oli, ja seal mina siis pakkimis paberile. Skitseerisin selle mere paari õhtu jooksul, kui teised magasid ja siis kuidas ma ta välja tõin. See oli kaloshis ninasse, kummagi Kalush ninasse pandet, käsikirja osa, nii tõin ma sealt välja, vimistasin küll siis paar kuud hiljem, kus ma pidin põgenema Peterburis seal siis lõplikult viimistasin selle teose Te küsisite ka hingemaa puhul. Seda ma kirjutasin varem 1903. aastal, kui ma seitsmeteistkümne aastane olin ühel jalal rännakul Võrumaal saatusin ööseks niisuguse kandja nagu perekonda ja nägin seda. Ja kohe kodu tulles ma kirjutasin viis esimest pähe tykki aga seal ei olnud mingit lõppu, ainult see lootuseta olukorra kirjeldamine oli seal alles siis vanglast vabanenud tualetist, kuuenda stal jällegi Peterburis elades, kus ma elasin seal vale nime all. Ühe kuu seal mina kirjutasin viimase päädigisest, sündmused ise olid andnud lahenduse, kuna esimeses osas ma koha pealt ammusin. Kas see kassi vale nimi on meelde jäänud? On küll, see oli Aleksandr Netlis, aga miks ma seda nime mäletan, sa passi? Sellepärast, et ma siis tatus. Vanglast pääsedes vedasin illegaal kirjandust ja relvasid Tartu ja Tallinna vahel. Ühes Villemmaasikuga. Ja siis ma ei usaldanud Tartu jõudes kunagi minna koju vait, läksin hotelli ja seal siis oli sõjaseaduseaeg ja peremees seisis selja taga, ise piin blanketi täitma, oma nime kirjutama. Ja pärast siis passi andma politseisse viimiseks. Ja kujutage ette, mul läks sel momendil, kui peremees selja taga seisis, siin nimi meelest ära. Ma kirjutasin nett ära ja siis oli siis murdsin kahetud. Sule Kati ütles, ah, teil oli vilets sulg, et ma võtan oma sumba Tanist? Sule, seal oli mul pask, ma lõin lahti, sain passi näha. Ütlen, ah ei ole mul suviga seinaga. Kuidagi kirjutasin ära Netlis ja sellepärast ma mäletan ka eluotsani seda. Seda nii või. On üldse seitsme nime all elanud, pagulasaastail hakkas, kõik, nimed on meeles, on enam-vähem. Kõigepealt alguses oli Soomes võis isegi oma Mihkelsoni nime all elada. Siis oli Villem Grünthal Gustav Suitsu nime all, olen, ma rohkem ei elanud. Ja siis oli. Fredrik kaadrial Olander, soome kunstnik, viis talve elasin ma selle nimega välismaal, nii et ma välismaal ainult Holanderi nimega pass on mul alles praegu. Ja siis lõpuks pidin minema jälle Leningradi tootilise 15. aastal ja seal nõuti venekeelset erilist dokumenti selleks ja siis oma Lander läks mulle passi tooma. Ja kujutage ette siia ametnik kes viletsat keelt oskas sõnaraamatu järele, koostas seda passi ja seal oli isiklikud tundemärgid. Õnneks fotod ei vajatud veel isikliku tundemärgid ja need olid siis tema keeli väiksekene ja valgekene. No kuidas ma lähen niisuguse passiga? Ei midagi ei aidanud, siis läksin blondiini kohvikusse. Valisime võõra boheemlane välja, kes on umbes minutaoline ja ütles, vajan teie passi. Ta vaatas mulle ainult otsa, võõras inimene, kas kohe kohe Padis mütsi läks, tuli tagasi, see oli Soome kunstnik Ilmari Aalto ja seal oli vähemalt siis kas pikale märgitud juuksed tumedale selle dokumendiga ma elasin siis Soomes soomlasena kuni maapao lõpuni. Mul oli isegi sina sõpru, kes ei teadnud, et ei ole soomlane ja nende pärast revolutsiooni hääl üllatada. Jah, aga mina tean, et, et seal on ühe varjunime all veel elanud. Kuidas Lutsu varjunime all elas? Vahest on luts, elas minuga harjunud näos. Aga seda ei maksa, võib-olla, las ta jääda, see on tore lugeda, seda ei pruugi edasi anda, kes on suurepärane lugu, mis ei pruugi siis edasi anda, kui on suurepärane lugu. No ja sellest ka, see on üks aastat, 25 või rohkem tagasi. Lewis Tallinnas ja kõikjal teadmine, et Tuglas on jooma hakanud hirmsal kombel jõuame hakanud, levis Tartuni ja nii minul ei ole seda pahet vähemalt kunagi olnud täitsa mõistatusena jäise. Siis minu naine läks sinna juuksekorraldaja juurest ja parajasti istub seal ja tehakse Trežuuri ja siis vaatab taliad ja ütleb kur küll ise on ta tuntud või kuulus kirjanik, aga näed, missugust eluviisid tal on. No minu naine küsib, et kellest räägite, kirjanik tooblasest? See tundnud nimelt iga päev on ta täis. Kõhe vil, ma näen, et sa ei ole märganud seda. Seal ta läheb, ütleb see juuksur, näitab aknast. Vaatab välja. Siis ei küll ei ole, Tuglas on, ta elas hiljuti, ta oli seal jällegi uulitsa pääl ja ta ise dist, aidake mind, kodu, mina olen kirjanik. Tuglas sellega lõppeski. Kõige rohkem on koos olnud Keitzbergiga. Kui ma seitsmeteistkümne aastasena Kitzbergi nii-ütelda õpipoisiks läheksin Postimehe äri raamatupidaja, abiks Kitzberg olisi raamatupidaja, siis me terve aasta istusime, teine teisel pool lauda. Aga kui vaim peale tuli, lükkasime äriraamatut kõrvale ja ütleme pidulikult andusime loomingule. Kitzberg oli eluaeg ja ametnik ja sel ajal, kui mina temaga tutvusin, oli ta juba ligi 50 aastane, aga et tema kirjanik on seda tema ei andnud mõista ja ei keegi kujutanud Tõnniga mitte. Ja kujutada elukutselist kirjanikku oli jomil täitsa põhimata. Tol ajal ükski selle ametiga elada ei saanud. Ja lõpuks kirjaliku töö nõuab ikka inimesed, kogu energia minul kangesti liivi salm, meelett, mis on, mis paistab kaugelt merelt, kas laev tuleb, mis ta toob või uduhall või mõttekuju? Missing vast ise endal loob. Võib-olla ka siinsele laulu kirjutamisel olid veel midagi säärast kindlasti ja mina teda paari aasta jooksul vähemalt väga tihedalt. Sain temaga kokku palju tundist temaga olnud Tartu närvikliiniku aeg, kui ta kirjutas oma elu sügavusest ja pole ime, et ma juba peaaegu koolipoisina hakkasin koguma tema käsikirju ja materjali tema kohta. Sellest hiljem ei ole siis seda keegi suutnud ja mis puutub Juhan Liivist nagu luuletajasse teda ei oleks olemaski, kui minul seda varajast huvi oleks, sellest kõik tema luule, käsikirjad olid minu kogutud paljude aastate jooksul. Nii et see ideene mul vahest on, et noh liidi nagu luuletaja olen. Et meil liivan jah, luuletajana, Luuletajana mõte, et jumal on teatud elamus nii inimlik, kui on. Need on väga mitmesuguseid, kirjaniku kuhjusid suures joones, uhkelt on seda olnud meil ainult pildi hoolimata Argo Armitutest oludest kõik aeg kasvuliin sees, kui vana ta oli mäeküla piimamees ilma Stahli üle 50 just see on just see iga, kus nii häädes tingimustes inimene on küps. Suured eepilised asjad on ju kõik teatud eas kirjutatud servadesse, Tolgi hootika, muud noores eas, võib-olla lüürik ütleb oma värskeima, paarikümne aastasena ära. Aga proosamees harilikult nii viiest 10-st aastast pääle. Ilu algab viiekümneaastased ja muusikameestel olnud konservatooriumi kujutavatel kunstnikud, olen akadeemiat ja nii kirjanikul ja seda ei ole ega kergesti saa ollagi. Võib talle küll teooriat õpetada, kirjanduse ajalugu ja nii edasi, aga kirjutamist ennast on väga raske, et aga kuid sellest hoolimata, et niisugused õppeasutust ei saa olla. Need seminariharjutused tulevad oma päev läbi teha. Mida te ise loete, mida olete lugenud kõige rohkem armastanud? Alguses muidugi Eesti kirjandus, nii väike, kui ta siis oli. Vene kirjandus väga varakult, said vene keeles kätte Puškin, Lermando üks olnud kool ja kõik, kõik, mis hiljem on tulnud siis, kui ma juba kodumaalt eemal olin. Aga juba varem enne seda soome kirjanduse mõju. Seal ma tundsin väga paljut, mõnega saini, hiljem kuidagi isiklikku kontakti, näiteks Alexis kivi maa, elasin mitu aastat, tuu sulas just tema surma kodu kõrval ja võrdlemisi laekult hakkasin mõtlema juba seitsme venna tõlkimisele eesti keelde, mis nüüd meie laual ammu on juba mitmekordselt trüki neli trükki, praegu samuti Nõmmekingsepad tõlkimine. Aga enne seda tuli Aino Kalda tõlkimine eriti ma need arhailised asjad, mis meile kuidagimoodi väga kergesti tõlgitavad, olid aga peale selle olma ahoi tõlkinud rohukest ja Joel leht, ostja ja folder, kilbid ja kõigi täis ja tale soome keeli Holma. Peeter esimene juba kolmes trükis siis olema tõlkinud worki Artomaanuid ettevõtte suure kogu Tšehhovi tõisi autorit olen vähem tõlkinud. Aga siiski vene kirjanduse tõlkimine Eestist moodustab suurema osa. Paralleelselt nendega on muidugi kõik, aeg on tulnud lähemale Skandinaavia kirjandus ja ja lõpuks muidugi ikkagi need suurused. Prantsusmaale. Kontakt on nendega olnud teatud järkudel, kui enesehuvid on vastanud, lähedased olnud, see on võib-olla 10 aastat kestnud, siis on jälle teistsugune olnud, aga aga võrdlemisi ja ta on mõjutanud kuni tänase päevapühadeni vähi ja minul on nimelt arvamine, et kirjandus ei peatu kunagi ei tule kunagi temal lõpp ja isegi peksust katsetamist, mis meil praegu näivad võib-olla natukene motiveerimatult, kuid nad jätavad alati omad jäljed. Me võib-olla mõtleme, et mõni ekspressionismi oli ainult üks vormiline vigurdamine e pärast seda ei saada enam nii kirjutada kui enneni kirjutagi, samuti kui maali kuulsis pärast intressionisti ei võida enam maalida, nii nagu enne seda ma ei kuulu, igatahes mitte nende hulka, kes arvavad, et minu põlvega lõpeb kõik ja mis pärast seda seal väärkunst ja seon allakäik. Ja seda tuleb ainult Iraanist võtta. See viib võib-olla mõnes suhtes siiski edasi. Mulle näib küll, et kodanlaste maade kirjandus on, on teatud ummikusse jõudnud ja näiteks müstikat harrastas liiga ja see, kes sooviks praeguse aja tehnilise arengu ajajärgul. Teiselt poolt Tsee ühiskondliku kirjanduse suund, mis meil on. Ma pean seda täitsa terveks ja väärtuslikuks. Ma olin kaasa elanud natsid Venemaal, kui ütleme, Majakovski ilmus, ma nägin teda esinemas ja ja kes arvaks, et sellest kujuneb niisugune suurkuju. Siis selgus meil hilja kuskohal tee Majakovskit kuulaste Petrogradis Petrogradis kuulasin 1000 eristab 15. 16. Ma sellelgi salaja elasin ja siis ma nägin niisugust mõni Igor Severjanin võib-olla paistis palju vastuvõetav Tamula publikule kui Majakovski. Ja, aga ma mäletan ka niisugust korda, kus majakovskile kallaletungide mingisugune vana stiili esteet ja karjub. Seal pole luule, see pole luule. 50 aasta pärast seda keegi ei tea. Mcovskites rahulikult, et noh, mina ka ei tea seda, aga astuge nii 200 aasta pärast, siis siis räägime jälle. Astuge sisse, nii on, on kõikide puhul, nii et mul on arvame, et kui ühes organisatsioonis ühes rühmas, kusagilt koolis või kuskil linnas 20 noort inimest harrastab kirjandust nende hulgas on kaks-kolm tykki, kes sinna kirjandusse jäävad, meie ei tea, kes nad on praegusel momendil, kuid nad on olemas kindlasti ja nad ei tarvitse isegi praegu kõige väljapaistvamad olla. Aga nad kujunevad selleks. Ja võib-olla nendest kolmest üks viib edasi, ütleb uue sõnal ja ei isegi kaks. Võib olla. Me oleme teil olnud nüüd külalisteks kauem, kui võib-olla tohib. Ja jõudnud pikapeale sama veendumuseni, millega me siia tulime, et kõiki, et me igal juhul läbi kõnelda ei jaksa ega jõua. Viimased aastad on, et minu väga palju tööd ja energiat võtnud minu teoste kogu väljaandmine. See ei ole mitte ainult nii mehaaniliselt, et ma võtan kätte trükitud eksemplari seal natukene keelelisi korrektiive teeks, sellega jääks. Heinad on nõudnud minult paiguti otse uut kirjutamist ja me ei unusta ju seda, et ükski Eesti teadaolev kirjamees ei ole vist nii kõrgeis aastais nii intensiivset tööd kunagi teinud. Kui intensiivne see on, silmanägemine on liiga nõrk, praegu head energia ei ole ka mitte küllalt. Aga ma rõõmustan ühte võimalust, et mul on siiski võimalik olnud umbes vool uuesti redigeerida, mis ma olen kirjutanud. Ja nii on siis elu kujunenud alatise töö tähe all. Õieti on see elulaike Illimar õnnelikum olnud, kui oled seda vahest teeninud. Ei, ära vaidle selle vastu hoolimata kõigest kiibedusest, mida oledki kogenud. Inimesed on sulle üldiselt head olnud. Jeans, su elu on paremini läinud, kooli, sulle endalt selleks eeldusi oled seda ikka sügavamas südames tundnud ja tunnustanud. Õnnelik kasvuelu siis nüüd juba olematus majas olematuid järve rannal. Pane käed silme ette ja tuleta meelde, sule kõrvad ja kuulata on nagu kohiseks kulutanud jõgi kauguses. Kõigest sellest tahaksin jutustada. Ja kui ma siiski vahest poolikult õnnestun, siis sellepärast passinud elan täiesti sellisena ei suuda näha, nagu sa siis olid. Olen küll vist targemaks saanud, aga midagi on ka jäljed kadunud. Hädavaevalt suudan veel meenutada, millise paistis ilm kõrgest rohust, kust pea üle ei ulatanud. Ei mäleta, elan hästi kalmuse lõhna ega vutihäält. Aga sõnu seada oskama nüüd ometi paremini. Julgeksid ka vastata küsimusele, kelleks tahaksin saada. Kui keegi veel küüsis, küllap siis vastaksin, tahaksin olla alles äike, Illimar.