Alustame juttu viktoriiniküsimusega. Kui palju on Tallinnas Tallinna nimelisi kollektiive? Meil on ikka üsna mitu Tallinna korter, tuleb kohe meelde. Mis veel, jah, neid nimesid on palju muidugi. Aga ma mõtlen, et peaks ütlema seda, et et meie väikese kollektiivi juures nimi on sümboolne, ega keegi ei ole meile seda nime andnud ja me ei ole seda nime võtnud. Aga see on tingitud afiši ruumist. Ja seda hakati tarbima väljaspool meie vabariiki. Et noh, mitte iga kord välja kirjutada kõik nimed ja inimesed Tallinnast tulevad, siis on ta Tallinna tria nii, kuid see nimi seab ka palju suuremad kohustused. Me sõidame kuhugi ja lähme väljaspool oma vabariiki ja ja siis on vastutus alati suurem, kuigi kodus on alati palju raskem mängijatega väljas. Te olete valjuratastel piisavalt selleks, et üks ansambel koos püsiks. Sest kõigil kollektiividel on ikkagi selleks, et nad eksisteeriks. Platsdarmi ja kuulajaskond. Ja see miinimum alanemas, nii kolm meest stuudios on kolm Eesti NSV teenelist kunstnikku. Ja kuna trio on niisugune võrdsete inimeste ansambel siis on isegi raske ütelda, kellest peaks peale hakkama, kui nüüd nimesid nimetada, riiulit mängib Jüri Gerretz, aga ega nüüd trios ei ola, kellele viiulga kõige tähtsam, sest nagu ma ütlesin, et siin on kõik võrdväärsed, teate, ütlesite täitsa õieti, kolm meest on praktiliselt nagu solisti funktsioonides, ma võib-olla jätkaksin juttusid samast sellest mõttest, mis nagu alguse juba sai, kontsert, millest väljaspool ja siis ka meie liiduvabariigis. No teada on, et koduvabariigis on neid kohti küllaltki vähe. Ja nüüd 10 aasta tegevuse kohta tuleb juba enamasti niimoodi, et ta enam-vähem kõik need kohad on ka läbi mängitud. Muidugi peab siin silmas pidada, et üle kahekontserti aastas erineva kavaga ega vist rohkem välja ei tule, nii minul kui Toomasel on ees ka soolokontserdid. Vennasvabariikides. Ja minule isiklikult tuleb siin kaks kuud järgi mööda, väljaspool koduvabariigi kontsertreisi ja Toomasel. Toomas räägib süsteemihalduriga, jätkame siis, kui Trio lõpetab. Me lähme-Valdoriga kahekesi ühes suunas ja Jüri läheb toas Peep Lassmanniga teises suunas käega trio mängijale lihtsam kui, kui sonaadimäng. Või vastupidi, nii et need asjad annavad ilusti üksteisega kohandada ja ja täiendavad 11, kuna ka meie afišeerisime alguses selle saate trio Tallinn, aga ülejäänud nimed on veel praegu nimetamata. Jüri Gerretz ise ütles. Toomas Toomas on Toomas Velmet ja Valdur on Valdur rood. Nüüd kolmik mängib muusika peetovenilt sellega saadega algas trio Es-duur oopus üks number üks Valdur Roots klaver, Jüri Gerretz viiul ja Toomas Velmet tšello. Trio loomine ei toimu ilmselt käskkirjaga, Trio liitub monoriidseks ansambliga kuidagi teisiti. Ja kuidas teil juhtus, nojah, see idee tuli 71. aastal. Hakkasime tooma sõlmetega rääkima, jätkame austria muusika mängimist, kuna oli kunagi üks niisugune väga tuntud trio Arbo Valdma ja Mati Kärmas, Toomas Velmet. Ja see lõpetas oma tegevuse mitmesugustel põhjustel. Siis pöördusime Jüri Gerretz poole ja suhtus väga soosivalt meediasse. Ja nii ta siis käima läks. Üldiselt peab ütlema, triot mängitakse väga palju ka juhuslikke koosseisude poolt, selles ei ole ka midagi halba üldse, sealt võid ka tulla, väga ilusaid resultaate, aga noh, eks vabalt tegutseval ansamblil on ka omad eelised, siiski see koostöö. Arvatavasti meil on kogu aeg paranenud. Me nagu ise märkame seda, meil on hea meel, et me oleme seda suutnud nii pikka aega. Edasi teeme Meie päevadel rohkem vist eelistatakse suuri orkestreid ja selle tõttu kammermuusikaanga viidud väikestesse saalidesse, aga kammermuusikapropagandaks oleks võimalik rohkem ära teha. Ja kas need saalid, kus te olete esinenud, on nii palju täidetud, et et sellega võiks rahul olla? Mulle tundub, et see, et kammermuusika on läinud väikestesse saalidesse. Hea, sest, et no ma ei kujutagi ette ausalt öeldes ühte kammermuusika kontserte näiteks linnahallis sest see muusika tan intiimne muusika, sellesse on vaja süveneda, nüüd see ruum ja koht, kus seda muusikat esitatakse, see on suur samm edasi kammermuusikapropagandas, et meil on hakanud tekkima kammermuusikasaalid ja kohad, kus esitada kammermuusikat Kadrioru kunstimuuseumisaal ja just kammermuusikat kuulatakse seal väga hea meelega, neid võiks veelgi olla Tallinnas näiteks ajaloomuuseumisaal on ka väga hea ja no raekoda iseendast mõista ja niisugused saalid on ju alati publikust tulvil ja ei, me ei saa öelda, et Edgar lõbuski oleks vähemalt Nende saalide publikut vaadates. Teistes linnades igal pool ei ole nii. Nii head olukorda Tartus on muidugi Tartu Ülikooli aula, võib-olla isegi natuke suur kammermuusika jaoks. Viljandi laste muusikakooli saalis on meil olnud väga tore kontsert, täiesti tulvil publikust, aga ta on hästi väikesaarest intiim ja paljudes laste muusikakoolides veelgi. Aga mõned Pärnus vist ikka päris õiget seal ei ole, kui täitevkomitee saali mitte arvestada, aga see on väga kinni ja sinna alati ei suudeta organiseerida kontserte. Aga mina muidugi olen väga sellest rääkinud paljutki ajaloomuuseumi saalist ja see on kahjuks vaikiva ekspositsiooniga veetud ja see saal vääriks muidugi just muusika tegemisse, on väga-väga kuulus seal väga kuulsate traditsioonidega saanud, seal on kõlanud muusika vähemalt sajandi vältel ja ja kunagi ta muutus järjest rohkem nagu selliseks muuseumisaaliks, aga seda tasuks uuendada, seda tähendab need asjad ei tohiks 11 segada, see muuseumides mängimine kammermuusika sobib väga hästi muuseumis. Väga hästi sobib sellele publikule, kes käib muuseumis. Ja muuseumid alati jäävad sellega, sest ma ei usu, et ükski inimene, kes tuleb kammermuusika kontserdile, ei külastega seda muuseumi kammermuusika. Traditsionaalne muusika ega tema publik on, on selline, kes armastab traditsioone. Kui on üks koht sissetöötatud, siis seal hakatakse käima, see võtab natukene, aga kui me vestleme ühest kohast teise siis publik ei tule järele. Me peame ikka vastu tulema publikule ka. Mul praegu tuli küll meelde üks, üks vapustavalt hea saal kus me valduriga oleme mänginud, kesine võis niinimetatud organ ei saa orelisaal sellist lugupidamist artistidest, nagu selles saalis just selles filharmoonias said tunda ei ole küll kuskil mujal kohanud. Tilk Riia, Riia filharmooniasse vappuse, muuseas, jälle huvitav, detailse on ka endine börsisaal, nii nagu meie ajaloomuuseum, need on tavaliselt ehitatud just sellise kontserdiks sobiva akustikaga, kuna börsidel oli vaja ka kuulda väga, mida räägitakse ja nii et see saal on oma akustikaga juba Leningrad on muidugi selles mõttes täitsa noh. Tallinn, kuidas nad oma haruldasi ilusaid saale, vanaaegseid, saale suudavad ja oskavad korras hoida, restaureerida just spetsiaalselt niisuguse kammermuusika mängimiseks. Ma mõtlen siin kahetsusega, kui palju ilusaid kohvikuid ja niisugusi kohti me ehitame. Kahjuks me ei ole jõudnud niikaugele ühele kammersaalile kesklinnas ka mõelda. Te ilmselt mingit raamatupidamist küll ei harrasta, aga kui paljudes saalides umbes võib-olla kõikide aastate jooksul on tulnud üldse mängida, seda nii väga palju ei ole. Sest et kui võtta niimoodi, et ütleme aastas võib-olla maksimum 10. saalis ja 10 aasta jooksul jah, võib-olla nii 100. 100. erinevas ei teaks, ongi nii palju, Trio kontserte võib-olla tõesti kuskil selle ümber tuleb niimoodi saalide mõttes, aga kui arvestada siia juurde soolokontserdid, ma arvan, kuskil 60 70 on minuni keskmine aasta. Trios on küsimus pläri. No aga me tegeleme kammermuusikat ka väljaspool. Te olete vist küll kõik liiduvabariigid ka läbi käinud, seda küll ja teist korda hakkab nagu ringi peale saama. Kaasa arvatud ka kauged paigad Kaug-Ida näiteks Kaug-Idas, mina isiklikult olen käinud kahel korral ja nüüd lähen kolmas kord Trio või ei, see kõik, sa räägid natukene laiemalt trioga me tegelikult ju sõidame alles, ma ei tea, 34 viimast aastat pikemaid reise, varem olid meil lühemad sõidud ja käisime kuskil eesti muusikat tutvustamas võib-olla, ja niimoodi, aga viimased neli astumisest suuremaid reisi olnud. Siiski üks koht võrdlemisi Randlikega, kus ma mäletan väga sümpaatne olnud. Mängida on Carl Robert Jakobsoni vaja muuseume, Veski. Seal veskis me oleme mänginud, siis me oleme mänginud lehmalaudas ja siis majamuuseumis endas piima köögis jälle nii et seal kammermuusikat vaid mängida paljudes kohtades, kuidas rahvas kammermuusikat vastavalt minu meelest reeglina paremini kui linnarahvas. Tähendab, linnarahvas on, on mingil määral rikutum ja, ja paljud, kes on väga õnge läinud levimuusikast, nad lihtsalt suhtuvad eelarvamusega kammermuusikas maarahvas seas seda, seda rikutuse astet ei ole ja võetakse palju vahetumalt. Ja palju toredamine vast suvel te olite Soomes ja üsna pikka aega Soomes olime teist korda. Kutsuti meid tagasi, aja pikkus oli seotud sellega, et me kõik juhendasime suvekursusi veel. Aga käinud oleme Saksa föderatiivses vabariigis Kiili ümbruses väga palju kuulsat kammermuusikat, mõtlen just sakslaste sulest tulnud, me oleme harjunud suhtlema Beethoven, Brahms ja moodsates ja nii nagu see oleks meie muusika. See on niivõrd üldinimlikele, et isegi vist ei tule jaapanlastel ka pähe, et, et see on nüüd saksa muusika või ta ei mõtle sellele lihtsalt. Et see on nagu ületanud need rahvuse piirid. Mis määrab teil muusikavaliku, teil on tõepoolest nagu öeldakse juba standardselt, et repertuaar on väga lai. No kõigepealt me lapist oleme kogu Eesti trio muusika ära mänginud, see on meie kohus. Kõigepealt propageerida eesti muusikat. Kas meil on mõni trio veel kahe silma vahele jäänud? Küllap vist on, aga viimasel ajal ka meie koosseisul on paljud eesti loed lihtsalt puht nii adressaadi ka kirjutanud, nii et ega ta ei huvisid. Me oleme isegi tellinud üsna palju, üks võlg on meil veel kindlasti hinge peal mida me oleme ammu üritanud, me oleme kannud ja lindistanud ja palju mänginud eesti teist triot. Aga Eesti esimene on veel mängimata, et Eugen Kapp kirjutas eesti teised riivavad Artur Lemba, esimene Artur Lemba on vist neli triot koguni? Jah, tal mõista on meil ma vastan, on Kerbeli triad, nendest nägin ühte triot külgusele klaver, mis ta oli kirjutanud veel nüüd peale sõda ja järsku tööle. Nii et seal on veel uurimistööd ja niisugust kaebamist võiks olla veel küll. Aga mulle tundub, et kuni vastata otse küsimusele, et mille järgime repertuaari, valime siis me ei ole veel põhjust salata täiesti isikliku sümpaatia järgi. Ega see vist teisiti olla ei saaks kaaslast, antipaatiaid, muusikat oleks vist kohutavalt raske mängida. Teie mõtted vist veavad paljudes asjades kokku langema, sest kui te kolmekesi kareisitaja kuu aega olete niimoodi kõrvuti ja tihedalt külg külje kõrval, ega siis vist omavahel eriti vaielda ei tohikski. Tüütab ära, muidugi. Nii pika aja jooksul muutvad need näod üsna ebameeldivaks. Kui inimesed nii kaua koos, aga teisest küljest on muidugi suur rõõm seda tajuda, et siiski üle 10 aasta on juba koos püsitud. Ja tõepoolest kammermuusika on siiski üks, üks sellist laadi muusika, et ükskõik kui palju meil töötaks näiteks esimesel aastal seda seda ansamblit tunnet ja, ja ansamblit kindlust saavutada pikaaegse nagu inglise muru kasvatamine. Et see aeg tuleb ära istuda? Jaa, aga mis puutub sellesse, et, et me, noh, paljudes asjades ühel meelel enam ei ole sugugi, ei ole sugugi ühel meelel, aga Valdoriga armastab korrata seda, seda, et trio on õnnelik sellepärast et meid on kolm. Ta ei saa tekkida. Keegi peab alati oma arvamust muutma kes proove dirigeerib? No eks siin on nüüd niimoodi, et kuidas võtta. Peaks nagu klaverimängija dirigeerimisest, et tema käes partituur ja, ja ütleme, kui vaadata, ütleme trio faktuuri, siis tegelikult ikka ka kvartett. Sest et üks viiul, üks tšello ja kaks kätt klaveril, see oleks võib-olla liiga liiga tahes, bootlik niisugune. Nii et meil on ikka jutt, käib ikka vahepeal, kogu igalt poolt tuleb midagi lõppude lõpuks igasuguses kollektiivses musitseerimisega peabki asi lõppema täieliku kompromissiga, kui on lahkarvamisi. Ega see teisiti olla ei saa ja, ja paistab, et see on hea siiski, kui on lahkarvamused, sest niimodi ta vaidluses selgub see tee, mis sobib kõigile. Nendest ideedest tuleb valida, olgu see kasvõi halb idee, ta on parem kui ideetu. Aga me oleme suutnud säilitada seda, et me ei ole kannud, näid kaklusele. Nemad ei väljaspoole, peideti taga istumast ja oleme suutnud. Meid ei jäta, V12 Jüri, palun ütle valvurile, et sa ei oska klaverit mängida. Ja niimoodi seda juhtub muide, väga sageli kaua koos mänginud ansamblite juures, mis ei tähenda üldse seda, et nad näiteks laval igaüks veab ise küll käi. See on lihtsalt närviväsimus, noh, me võime ju ka, mis seal salata, pahandada üksteise peale, aga üks vahend, mis likvideerib selle igavesti, nii et sa unustad selle, et, et sa oled isegi kolleegi peale pahandanud, on õnnestunud kontsert, õnnestunud kontsert tekitab sellise lahenduse mida ei oska arvata, proovida töö käigus ja lahendab ka palju lahendamata küsimusi proovide käigus sest ei saa ükski teos ennem valmis. Vastavalt võimalustele, aga vähemalt kümme-viisteist korda peab ta olema laval laval ära käinud, see on, see on miinimum, siis me võime hakata rääkida, et see mingi kontseptsioon hakkab välja kujunema. Lõplikku lahendust ei saa proovide käigus kunagi. Aga kontseptsioon ju siiski pidevalt natukene muutub, ka muutub kindlasti muutub aga aastatega öelda meie mõnede lindistuste kaudu, ma mäletan seda Šostakovitši, trio, ka üks esimesi lugusid, mida me tegime kohe alguses, ei võta, mis on säilunud munadega kõrvus, nagu see esitus oli hoopis midagi muud, kui me praegu teda interpreteerinud tähendab, siin tuleb lihtsalt seesama kuldne tõde välja, et iga teos peab kasvama sisse assotsiatsioonide muusikaliste kujunditega ja nii edasi, need peavad seadus nii-öelda küpsema. Juttu oli sellest, et Eesti trio looming on kõik peaaegu läbi mängitud mõningate aukudega välja tuli, aga ilmselt on ka klassikalised triot vist juba kõik repertuaarist läbi käia mänginud ühtegi Aitri. Mozartit oleme küll. Ei ole jah, aga haiget ei ole mänginud persooni aga pea kõik mänginud suured kogu. Nähtavasti ei ole niisugust tungivat vajadust tekkinud mängida haiglaid. Meil on olnud selliseid edasi lükkamatuid, soove, mida me tingimata peaksime mängima ja ja lihtsalt me ei ole temani veel jõudnud selle juures üks meelisautoreid on praamse. Kas on teisi igavene? Abrams kindlasti, aga siis me nägime ju erakordse suure rõõmuga Stakovitši triot. Beethovenit Me oleme mänginud palju jaga. Suure rõõmuga. Ja keda võiks veel nimetada, tänu Eesti muusikat oleme me mänginud mitte sugugi sellepärast, ainult et me peame seda mängima, vaid, vaid meil on küllalt selliseid teoseid eesti muusikast ja huvitav on teosed, suuna Naissoo atrioosetärtsetade varjata. See on äärmiselt huvitav teos, mis te nööbi keerutamisega olete kätte saanud, see tähendab, et kus te olete konkreetse tellimuse andnud, kõige suurem saavutus meil on võib-olla see kolmemehed Riiose kasuku võime seda nii oma 900 lugeda, sest et idee tuli siit meie hulgast. Istusime rongis ja hakkasime arutama, et et huvitav, kuidas möödunud sajandil said kolm meest kirjutada viiulisonaadi viiulile ja klaverile. Need olid siis Tiidris Schumanni Abrams, kirjutasite sonaadi kolme peale. Ja ma hakkasin mõtlema. Leidsime kiiresti, et Eestis on olemas ka kolm inimest, kes võiksid seda teha. Need olid siis Raimo Kangro, Lepo Sumera ja Mati kuulberg ja nad olid vaimustatud sellest ideest ja asusid kohe tööle ja tegid suurepärase trio. Kuulete katkendit, kasukud Riost. Kes eesti heliloojatest on väljaspool meie vabariiki rohkem tähelepanu leidnud, ma mõtlen publikut tõepoolest, me ei ole jõudnud muidugi kõiki mängida, seda võrdlust on raske korraldada. Me oleme mänginud väga palju räätsa ratseteist Riiot 1961 kirjutatud triot oleme mänginud väga palju ja nad on väga hästi alati vastu võetud. Sellel on oma garantii juba olemas, sest Ta ei ole mitte esmakordselt meie repertuaaris, vaid ta on väga paljud, et Nõukogude Liidu trio repertuaaris olnud Eugen Kapi triot. Me oleme mänginud küllalt palju ja, ja vastuvõtuga. Ester Mägi, Ester Mägi, Aulberg hea meelega tahaks muidugi mängida. Mul on asja triot, see on ja muusika, minule ta väga meeldib. Aga kuna me anname ta ise natuke keerukaks teinud esituseks sest siin lindistuse juurest tulime ideele teda natuke täiendada süntesaatoriga, siis on seda nüüd juba raske ilma süntesaatoritega mängida. Nii värvus ei Karvased omale jääb, publik võtab väga hästi vastu ka ilma süntesaatorid aga endale tundub juba natuke laene olevat ja see oli autori juhendamisel õieti teenuse süntesaatoril. Konservatooriumi õppetöös on kammeransambliklassis on väga mis minevad just see Naissoo Trio ja samuti on see kasukud, riiet mängitud küllaltki palju. Uno Naissoo Terceto diivarietta. Mis pilliga teie mängite? Minul isiklikult peaks olema üks itaalia pill. Meister on Tomas karkassi Firenzes pärid tehtud anno 1749, Toomas Velmeti amati ei ole mati. Ja ausalt öeldes mulle ei meeldi hammati matil mänginud ja minu jaoks tähistu ta natukene liiga kammerlik pill. Aga mul natuke noorem umbes pool sajandit noorem, noorem tirooli meistri prantsuskeelsel kohvipill. Loodetavasti. Ja mulle meeldib see, et mul ei ole isegi praegu Niukest soovitada vahetada Stradivariuse vastu, muidugi vahetaks Valdur Rootsil pildid vahelduvad kartesteina kahjuks siin öelda midagi. Ma võin öelda, et põhiliselt ma nägin ikka Ernst hiisi poolt loodud mudelite järeltulijatel ja ja harvemini ka Steinway telejaama Fadel ka ja, ja tuleb ka ETV-s teine ja üldse igasuguseid pille veel. Aga noh, Estoniat on ikka väga levinud nendes paikades kuune tihedamini satume Frunzes oli aastaid tagasi möödunud ammu seal käinud, aga siis aastaid tagasi oli üks niisugune klaverimeister kes oli legendaarse kuulsusega, kes hooldas ühte Estoniat, mis oli väga vana. Mis oli üks esimesi Estonia, mis üldse Tallinna klaverivabrik välja laskis, hooldas seda aastaid ja see oli ideaalses korras ja tal oli terve paks raamat arvamusi selle Estonia meistri kohta kelle hulgas olid siis kõik kuulsused alates kirjeldusest, eriterist, ühesõnaga tema oli see mees, kes suurendas veel Tallinna klaverivabriku kuulsust. Ta hooldas teda hästi. Nii et seal oli kindlalt kohe valik Andrus Estonia kasuks. Kuulete katkendit Jaan Räätsa Riiast number kaks. Trio taba sinna hetkel või, või noh, mõni aeg varem, kui jälle uus ringreisi ees on. Ja nüüd siis üsna kaugele jällegi? Jah, minul on see seotud isegi üsna meeldiva üllatusega, selgus alles ausalt öeldes, täna me täpsustasime marsruudi. 16 aastat tagasi, ma käisin aasneks linnas. Nüüd selgus, et me alustame nädala pärast sellest samast linnast. Hästi põnev on, on see, milline ta need välja näeb. 16 aastaga on kindlasti palju muutunud, Irkutski on ju väga-väga sümpaatne, nagu öeldakse, Siberi, Leningrad. Ja sealt me hakkame siis tulema kodu poole, üsna kaugel. Kuus tundi on aja vahetama. Mida te kõige rohkem ootate ühelt kontserdireisilt, noh, võtame kontakti publikuga. Publiku keskmine vanus ja haridus ja see ei oma mingit tähtsust. Kõige tähtsam on laval tunnetada seda, et see, mida me tahame öelda, see informatsioon jõuab pärale ja sellest tuleb nagu tagasiside. Ja siis on kindel, et kontsert õnnestub, kas lisada veel korralikke klaverit ja muidugi kuna task on esimene koht ja seal elektrit palju, siis see on seesama soove, sealt palju elektrit ka saalis oleks. Saatke lõpetame Beethoveni lõpetamata trioga, B-duur.