Vikerraadio. Rahva teenrid Ja vikerraadiot. Kuulaja rahva teenreid eetris Eesti vabariigi sünnipäeva nädalal ning töönädal oli tänu sellele tähistasime 24. veebruaril Eesti vabariigi 90 kaheksandat sünnipäeva, tavapärasest lühem, aga sündmusi mahtus sellesse nädalasse laga ning lõppevat nädalat on siin rahvateenrite laua taga kokku võtmas Mikk Salu, Eesti ekspressist. Aivar Hundimägi Äripäeva peatoimetaja asetäitja Lauri Hussar, vikerraadio saatejuht ja ja võib küll öelda, et Eesti vabariigi aastapäeva tähistamine oli, oli nii nagu ka varasematel aastatel oli, väga pidulik, oli, oli pühalik, oli rõõmus oli ka ilusa ilmaga ja, ja, ja kindlasti valmistas kõigile, kes nendest üritustest osa võtsid või selle vahendusel osa said, palju rõõmu. Aga oli ka murenoote, mida me kuulsime kõnedes ja oli ka oli ka üritusi, mille osas siis samamoodi võis täheldada, et kas inimesed, kes osalesid või kes nendel üritustel toimunut nägid ka nende hinges võis olla murenoote, aga, aga mulle tundub, et kui me siin Eesti vabariigi 98. sünnime päevaürituste ja, ja, ja tähthetkede analüüsi võiksime alustada, siis me võiksime ikkagi kõigepealt rääkida kõnedest. Sest et mis seal salata, kõnesid oli, palju kõnesid oli, oli tõesti, võime öelda setust saareni ja kindlasti see nii oligi otseses mõttes. Ja, ja kui ja kui kõnest rääkida ja kõnetähendusest rääkida, siis siis hea kõne on ikkagi see, mis kõnetab mis paneb endast rääkima ja, ja mis inimestele korda läheb. Ja, ja kui siin hinnata vabariigi aastapäeva presidendi kõnesid, siis Lennart Meri, teekaardiandjana on, on ju sõnastanud selle, selle, selle kõnekeskse motiivi või mõte, et kust me tuleme ja kuhu läheme, et, et see võiks olla ka see ka see küsimus, mis ka kõikidel järgnevatel aastatel päevadel kindlasti presidentide kõnedes võiks, võiks sees olla, ehk siis kõne peaks andma meile teekaardi ja mingi pidepunkti, mis siis, kas innustaks meid sõnastaks, kus me oleme või mida me, mida me võiksime teha, mida me võiksime paremini teha mida me võiksime teisiti teha, ehk siis presidendi aastapäeva kõne on kindlasti väga oodatud sündmus. Sina, Mick olid. Ja mõnes koha peal minule. Ilvese kõne meeldis seal, noh võib-olla mitte kõik seal võrdlused, näited ei olnud minu arvates päris täpsed, aga. Aga mingi selline üldine tonaalsus, et et me oleme vabad ja võiksime olla julgeda. Ja kas otsesemalt või kaudsemalt tegi Ilves etteheiteid minu arvates riigijuhtidele, ma mõtlen siin valitsuskoalitsioonierakonna erakondade juhtidele valitsusele et nemad ei ole piisavalt sellist. Kuidas nüüd öelda juhi võimet või üles näidanud, et ta on passiivsed või kuidagi järel lohistanud. Ma ei tea, aga mulle on see mulje nagu korrektne. Jah, aga see näpuviibutamine poliitikute või valitsuse suunas, et see on ka see, mille Lennart Meri nii-öelda paika pani, mida, nagu aurutamine põhimõtetega rahvas nagu ootab ja see on nagu selline noh, flirt võib olla sellise publikuga, et et. Mis meil nagu sealt meelde, mida on hiljem ka kajastatud hääletamise teema valitsuse sees, eks mis valitsuse pressikonverentsil üles tõstetud Ilves soovitas, et ei pea konsensust otsima, vaid vaid kui ei ole väga tähtsad küsimused, siis hääletage. Aga noh, ma ise mõtlesin, et kas see on nii oluline teema üldse, et, et sellele võiks nagu tähelepanu juhtida. President oma kõnes, et ja, ja mulle tundus, et noh, ma oleks oodanud nagu võib-olla sellist paremat argumentatsiooni presidendi suust, kui ta selle ettepaneku välja käib. Et kui päev hiljem kuulasin peaministri selgitusi, siis mulle tundub, et tema põhjendused, miks mitte hääletada veenvamad aga üldjoontes, Ma nagu Ilvese kõnet hind on, siis, siis tegelikult mulle meeldis, aga tal ei olnud võib-olla selliseid üllatusmomente, et kui peaministriga võrrelda, siis peaministri kõne olid minu jaoks selline, mis tõesti tekitas kaasamõtlemist. Mõnes kohas tahaks vastu vaielda, mõnes kohas takka kiita, et Ilves nagu rääkis ära needsamad punktid, tema seisukohad on teada. Aga võib-olla see ongi tema ülesannet provotseerima selle kõnega väga palju ja nagu sellist diskussiooni No hästi, aga, aga võtame siis kõigepealt seal Ilvese kõne ette, et Ilves rääkis meile kahest asjast pagulaskriisist ja, ja siis ja ma, ma ei ütleks, et see juhtimiskriis pigem otsustamiskriis, ehk siis et meile meile justkui ei ole täna valitsuses seda mehhanismi, mis aitaks meil otsuseid langetada, sellepärast et et ikka suudab üks valitsuspartner otsuseid blokeerida. Ma arvan, et, Tähendab, mina lugesin sellest Ilvese kõnest niimoodi välja, et kas pagulaset, see nii-öelda pagulaskriis sellises mentaalses mõttes on, on väga palju sellise otsustamata taga et see lõhestab Eesti ühiskonda, sellist usaldamatust külvab siin erinevate gruppide vahel. Ja noh, mina, mina tõlgendasin Ilvese sõnu, et, et siin on just see koht, kus nagu liidrid peaksid võtma oma selle liidrirolli Ja, aga küsimus tekib selles, et sa, sa ei saa, tab liidripositsioon ühiskonnas, nagu ei tulene ametikohast, eks, et kui sa oled peaminister, see automaatselt ei tähenda, et sa oled liider selle sõna nagu laiemas tähenduses, et sa oled eestvedaja, sa oled usaldusväärne, tõmbad erinevaid huvigruppe kaasa endaga järgima. Et võib olla, on olnud Eesti selline viimase aastate probleem, et seepeale kasvanud uus poliitikute põlvkond. Noh, ei ole nad jälle liidrid, juhid, aga nad ei, neil ei ole neid liidriomadusi, mis, mis paneksid massid liikuma. Kui sa, Aivar ütlesid, et selles kõnes ei olnud, siiski ei olnud midagi, siis ma natukene vaidleks sulle vastu, nimelt kui, kui ilves esitas kõne alguses küsimus, et mis saab meist, mis saab Eestist, mis saab Euroopast ta jõudis kõne jooksul siis selle juurde tagasi. Kõnetoon oli muuseas väga pessimistlik ja, ja, ja kõnes oli kõige süngem kartus seotud sellega, et praegune pagulaskriis võib viia Euroopa Liidu Eesti turvalisuse ja julgeolekuühe samba lagunemiseni, et see on nüüd siis juba juba täpne tsitaat Ilvese kõnest, ehk siis ta ta toob ka sinna sisse ka Itaalia peaministri printsi väljaütlemised selle kohta, et nad ei tunneta Kesk- ja Ida-Euroopa riikides ehk siis endise nii-öelda idabloki riikide hulgas piisavalt solidaarsust. Et seal ei ole piisavat soovi pagulaskriisi lahendamisega tegeleda. Ja kui olukord tänane, siis on, on Itaalia seda meelt, et me peame ka solidaarsust mujalt hakkama lahendama. Ehk siis, kui me siin peame silmas struktuurifondide makseid vähem arenenud Euroopa Liidu riikidele, siis, siis võiks ka alla tulla, et ehk siis ka näiteks Eesti või Läti, Leedu ükskõik Poolale teised, teised sotsialistliku taustaga uued Euroopa Liidu riigid kes on siis tulnud endisest idablokist, et nende puhul siis vähendatakse struktuuritoetuste osakaalu ette, et see arutelu nüüd Euroopas juba mõnda aega toimunud, et ma mäletan, kui pagulaskriis oli, oli, oli haripunktis, septembrikuus, siis kuluaarides, Euroopas väga paljud poliitikud, sealhulgas ka väga kõrgetel kohtadel olevad Saksa poliitikud arutlesid selle üle, et nad ei tunneta piisavalt otsusta ja, ja ühel hetkel see seab neid keerulisse olukorda, mis nagu kogu selles stsenaariumis nagu väga halb Areng võiks olla, on, on seotud sellega, et need saksa või, või ka või ka teiste Euroopa liidu juhtivate riikide poliitikud ühel hetkel võivadki pöörduda nende Euroopa liidu uuemate liikmete vastu just just põhjusel, et see võib siseriiklikult populaarne olla, sellepärast et meil on vaja leida patuoinas selles loos siis ühel hetkel on juba, kui sul hakkab juba endal reiting kukkuma, siis on juba iga lahend hea selleks, et natukenegi oma kukkuvat reitingut parandada. Tõsi ma, ma siiamaani eeldan, et Saksamaal on käitutud vastutustundlikult ja keegi ei ole sellist sellist teemat tõstatanud, aga kui nad juba kuluaarides räägivad, siis, siis mine sa tea, ühel hetkel, kui olud on väga keerulised, siis võib kogu see kriitikaga avalikuks tulla. Esiteks muidugi selline varjatud või, või vähem varjast, ähvardame muidugi seda solidaarsust vähendab veelgi. Sellega ma olen nõus. Ja noh, selles mõttes nagu süüdlase otsimine väljastpoolt seal muidugi sihuke klassikaline poliitikute võtta, et seda, mis iganes teemas ei pea, olema pagulasteema, seda kasutavad kõik poliitikud alati igal igas riigis. Mikuga sama mõtet see ei tekita, noh see muuda seda, see ei too muutust ühiskondlikus arvamuses selles küsimuses. Võib-olla pigem tekitab sellele pagulastel nagu vastu pagulaste siiatulekul veel suuremat vastuseisu, kui me ütleme, et et kui me nüüd nii ei tee, siis ja sealt neid miljoneid karistatakse, meid karistatakse, aga see vastuseis noh, teatud osal ühiskonnas on ikkagi seotud hirmudega võib-olla hirmudega teadmatusega, teiste riikide halbade kogemustega ja, ja sa ei saa inimeste hirm sõrme võtta maha ise neid hirmutades või nagu ähvardades, et, et see on nagu selles mõttes Noh, natuke retoorikast, oota, ma tahan ühe asja lisada, et ma olen nagu nõus sellega, ma isegi ütleks, et et üks suur osa sellest vastuseisust on see, et suur osa Eesti inimesi ei tunneta, et see on nagu Eesti poliitika, et see on nagu Eesti rahva poolt demokraatlikult väljendatud valimiste kaudu. Nadi tunneta seda nad, et kas, kas Eesti kontrollib oma piire selles mõttes, kas eesti rahvas kontrollivam piirab, kas eesti rahvas kontrollib seda nagu olevikku ja tulevikku, mis nagu siin ühiskonnas toimuma hakkab või on see hoopiski nagu Brüssel või Berliin või Rooma, ütleb meile ette. Ja sellised ähvardused nagu ainult süvendavad seda tunnet, et meie ei kontrolli nagu. Võib-olla selles, et ka suur osa või märkimisväärne osa Eesti poliitikutest ei tunneta ka, et seal Eesti riigi poliitika ehk siis nad üritavad seda kas siis jaanalinnu kombel pead liiva alla peita või, või, või seda teemat nii kaua tõrjuda kui võimalik, et ei peaks sellega tegelema, kuna see on ebameeldiv teema. Aga ma olen seda selles samas saates ka koos sinuga ka öelnud, et loomulikult kogu see teema kukkus ka Eesti poliitikutele niimoodi ülevalt alla pagulasteemaga, Euroopale ülevad. Ütleme niimoodi, et immigratsioon Lääne-Euroopas on siiski aastakümneid kestnud ja seal oli see debatt kestnud aastakümneid, inimestel on seal erinevad arvamused erinevatel poliitikutel, erinevad arvamused, seal on selle üle arutatud, noh aga meil ei ole mitte midagi olnud. Ja siis järsku tuleb mingi asi ja loomulikult kõik kätt. Parteijuhid ja ministrid, nad on täiesti nagu intellektuaalselt nagu ettevalmistamata sellise teema jaoks. Aga noh, see on ka noh, selles mõttes ma saan poliitikutest aru, et see tõesti see seda debatti ei tahetudki tõsta, sest ükskõik, kes oleks seda teinud nii-öelda vabatahtlikult, oli aasta tagasi enne valimisi, näiteks et see oleks olnud sellele erakonnale või poliitikule selline enesetaputeema, kuigi kujundlikult öeldes enesetaputeemat, kuigi noh, maailmavaateliselt tõenäoliselt sotsid reformierakond oleksid juba juba võib-olla aastaid tagasi võinud, et selle teema tõstatada, et. Mina ei arva, et see ilmtingimata oleks enesetapp teema olnud. Ma arvan, et nad lihtsalt ei mõelnud selle peale, nad ei teadnud seda, nad ei olnud selle üle arutlenud. Noh, see on midagi, mis on midagi võõrast. Sotsid või reform oleks võinud teatud viisil selle teha enda teemaks. Teisalt aga selliseid signaale ikkagi Eesti suunas oli, oli, oli ÜRO erinevate organisatsioonide inimeste poolt juba siin kaks, kolm aastat tagasi võrdlusi tehti, et kuidas meie panustame pagulaskriis ja, ja me panus on väga väike, et selles mõttes, et see asi nagu hõõgus tuha all see teema ja nüüd ta lahvatas välja tänu ikkagi neile traagilistel sündmustele mis, mis nagu selle fookusesse tõstsid. Ja tõesti noh, lõunas Euroopa on on hädas. Et, et selles mõttes on nagu arusaadav, et see teema meieni jõudis. Ilvese kõne kohta on öeldud seda, et see, see vähemalt osad eksperdid on öelnud, et jah, see oli ilvese, kõige parem kõne siis on, on, on, on kuulda ka kriitikat. Paljudele ei meeldinud see ilvese manitsev toon, aga mis on tema tema valdavas osas tema kõnedes sees ja, ja siis kuulsin ka ka päris tihti hinnangut, et see kõne näitas meile vähe suunda, et ta oleks võinud ikkagi meile väga selgelt anda mingi tee ka, nii et kuidas me nüüd võiksime edasi minna ja siis ma hakkasin selle peale mõtlema, et et kui palju siis üks kõne võiks meile seda suunda anda või millisesse punast ta võiks meid edasi edasi viia, et kui me mäletame neid kõnesid 15 aastat tagasi, siis meil olid ikkagi väga selged sihid Euroopa Liit, Nato suurem heaolu ja nii edasi. Et täna ma, ma mõtlen, et me oleme ühiskonnas ühiskonnana oluliselt rohkem valmis kui toona, me oleme ikkagi väga paljud asjad üles ehitanud selliselt. Et, et kui me nüüd midagi muutma hakkame, siis me, kui me peame tegema juba kas kannapöördeid või väga olulisi muutusi ja, ja kui me teeme olulisi muutusi, siis siis tark inimene enne, enne mitu korda see mõõtmine toimus siis üheksa korda. Tark on üheksa või 10 korda mõõdab ja siis ühe korra lõikame. Sa siin maksab siiski meelde tuletada, et Eesti ei ole presidentaalne riik, et me oleme parlamentaarne riik, meie põhiseadus on väga teadlikult sellisena nagu disainitud ilves muuseas juba ammu enne seda, kui ta presidendiks sai. Ta väga rõhutas seda. Ma mäletan üheksakümnendatel Dali tale mitmes kohas tegelikult Lennart Meri suhtes kriitiline. Lennart Meri, nagu ületab neid piire ja. Ja, ja siin on see konflikt on nagu olemas selles mõttes, et avalikkus ja tegelikult arvasid just nagu ootavad, et presidendil on mingi roll, president kuidagi midagi juhib. Ja meil on ka mingisugused sellised sümbolid nagu aasta ütleme, vabariigi aastapäeva vastuvõtt ja presidendi kõne ja siis ka veel nagu vanaaastakõne, eks ole. Aga mingil vahel mulle nagu tundub, et, et Ilvese enda ettekujutus peaks Eesti president tuur olla midagi sellist, nagu noh, nagu Saksamaal, et keegi tegelikult ei tea, kes nagu president on ja mida ta teeb. Ta on väga sümpaatne president, on saksa Aga? Aga aga nagu näete ka praegu, eks oleme nagu analüüsime tema kõnet ja mis suunda Ilvese kõne nagu sättis ja nii edasi, aga noh. Ja mina võtaks seda, võtaks seda teistmoodi, et see oli Ilvese kõne nädalid, ilvese mõtted, ilves on, on Eesti riigile valitud president, kes annab siis oma oma mõtet või peegeldust Eesti riigi hetkeseisukohta ja nii tulebki seda kõnet võtta ja, ja ma arvan, et, et me saime siit päris mitu päris mitut teemat, mille üle on siin juba arutletud ja, ja ma arvan, et, et kui see formaat ka sellisena jätkub, siis, siis me oleme juba ju jätkuvalt ühes sellises väga-väga-väga pikas ja püsivas traditsioonis kinni, mis, mis, mis näitab, et me oleme oma riigiga jõudnud nagu sellisesse seisu, kus meie meie traditsioon, tunnid on püsivad ja me ei pea neid muutma. Et enne, kui ma jõuan veel selle vastuvõtuformaadi juurde, mis siin on ka kirgi kütnud, siis siis peaministri kõne 23. veebruaril Vanemuises, et Andrus Ansip oli, oli selle traditsiooni algataja ja Taavi Rõivas on nüüd seda traditsiooni jätkanud ja peaminister pidas siis siis Tartus ka nüüd juba traditsiooniks kujunenud millest ta rääkis valdavalt kahest teemast, ehk siis heaolust ja julgeolekuohtudest. Kui ma nüüd nagu püüaks seda kõnet kuidagi sõnastada, siis siis täpselt samamoodi nagu nagu president Ilves keskenduda kahele teemale ja, ja siis alustada heaolu teemaga, minna üle julgeolekule, lõpetada uuesti sealt heaolu teemaga, et, et ka struktuur oli, oli teemade üleminekul sama. Aga lisaks oli see selline klassikaline Reformierakonna kõne ehk siis, et ta oli väga ilusasti kõik oma jutupunktid sinna sisse pannud. Kõik see, mida valimistel sai lubatud oli, oli üle käia. Ja, ja siis ja siis vormistatud sellises eas klassikalises reformierakondlikud võtmes ütled seda kriitiliselt, ma ütlen seda natukene kriitiliselt, sest mulle tundub, et, et kui me täna sõnastame neid eesmärke, mis meil on, siis siis me võime ju öelda, et jah, heaolu paranemine on loomulikult jätkuvalt jätkuvalt meie, et meie meie jaoks oluline teema. Aga kui me vaatame nüüd ka seda, et kui kiiresti on Eestis viimasel ajal heaolu paranenud tänu sellele, et meil on, meil on jätkuvalt väga kiire palgakasv ja tõsised, hakkab juba tekitama uusi probleeme ja majandus võib hoopiski selle tõttu jahtuda ja nii edasi. Et siis kas heaolu ja kõik heaoluga seonduv on täna meie üks keskseid probleeme või on meie tänane probleem ikkagi see, et me oleme natukene sihitud ja, ja meil on, meil on, meil on natukene paigast ära see, et kuhu suunda me tahame ühiskonnana? See täiesti elementaarselt on heaolu nagu keskne keskne teema, inimesed tahavad paremini elada, see on nagu niivõrd elementaarne, et ma ei saa aru, mis sa sellele vastu vaidled. Et see, kuidas seda saavutada saab, see on, see on iseküsimus. Kuid arvata, kui sa vaatad Olles täna toimub, siis siis kriitikanooled väga aktiivne tegevus kõikvõimalike rühmituste poolt, selleks, et mängida küll siin siin rahvuslusega seotud probleemidele, küll mängida turvalisusega seotud probleemidele, küll küll rääkida jälle pagulastest ja nii edasi, et, et, et see pilt on palju laiem. Ja, ja kui me siin ühelt poolt jah, me räägime sellest, et me keskendume ainult heaolule, julgeolekule, et kas see nagu on siis nagu kõik, millega me täna peame nagu tegelema, siis mina, mina ei ole selles päris kindel, et et mulle tundub, et täna me võiksime hoopis rohkem mõelda, mõelda sellest, et mis saab Meie meie haridusest, mis, mis saab meie riigi riigikorraldusest selles mõttes, et kas me suudame ära teha haldusreformi riigireformi, kas me suudame mingid olulised muu käiguvahetused teha selleks, et, et riik saaks ka kahe 30 aasta pärast kesta, et. See on kõigi, nende asjadega tegeletakse. Lihtsalt kui sa võtad nagu 10 poolkellaga tulema, aga ikka villand, vähe. Mulle nagu Rõivase puhul meeldis see võib-olla, mille pärast ta nagu silma jäi, oli selline noh, poisid tegelikult nagu selline positiivne toon või ütleme, see see tonaalsus oli, oli tegelikult Rõivase kõnes positiivne nagu innustav ja ärgitada, kui, kui nagu mõelda, et siis tõesti ju Eesti olukord või eestlaste olukord, et ei ole nii hull, kui meil mõnikord võib-olla tundub et aga mis, mis selle kõne puhul võib-olla kaks miinust on üks oli selline noh, mida seal oli vähe, aga oli selline enesekiitus, ta võrdles ennast ju Arvo Pärdi ja Kelly sildaruga, kuidas ta samamoodi noh, Eesti riigi Est rügavet, et see mulle nagu jättis sellise õõnsa mulje, teine pool oli, oli mis, mis selliste kõnede puhul. On oluline, aga millele poliitikud tähelepanu pööranud enesekriitikat et ei saa noh, ütleme olla niimoodi või, või see, see ka peaministri jutt ei, ei kõla veenvalt. Kui ta ja pole üldse enesekriitiline? Ei juhi nagu noh, see näitab nagu sellist analüüsi või mõtlemisvõimet ja ja seda ei peaks kartma, et, et seesama kujutate, kus ta tõi välja, et me oleme paindlikud, innovaatilised, teeme teistest riikidest ees erinevaid asju ja siis tõi näiteks e-valitsuse või, või e-selle digiretsepti, eks siis selle puhul nagu tekib küsimus, et mida siis endine sotsiaalminister praegu on, peaminister on teinud ravijärjekordade teema puhul, eks me seal ei, ei tundu kuigi innovaatilised või, või mis on meie, need suured, teised reformid olnud viimasel ajal, eks e-residentsus okei, nüüd me üritame jagamismajandust, millele peaminister rõhutas kiiresti seaduslikes raamidesse panna Uberi eelnõu, et seal me oleme teistest ees, aga, aga, aga sellest jääb nagu natuke väheks. Eks see ma ei näinud Rõivase kõnet laivis, et ma lugesin seda tekstina, et selles mõttes ei ole minu, mul ei ole autentne. Aga ma olen nõus, et, et see oli, üldiselt oli minu arust päris hea kõne ja seal oli positiivne alatoon aga muljega veidi kriipima see, et kuidas ta, noh, sihuke mina ja mina teen ja, ja ma arvan, et rõivas tajub nagu öeldud, et tema suhtes on üks kriitika mida siit-sealt kosta, et ta pole piisavalt otsustav pehmo. Täpselt Ekspressi lugu näiteks ütles siin eelmine nädal, eks ole. Ja, ja seda nagu ei arva ainult ajakirjaniku, seda ma kujutan ette, et äkki Kadriorus muidu arvatakse äkki nagu ka mõned kolleegid ministrid niimoodi arvavad. Ja, ja rõivas noh ta teab seda ja ta kuidagi nagu tahab siis näidata, et noh, et ma ikkagi nagu olen sihuke boss ja ma teen Sellele ta vastasele kriitikale, kuigi see oli tegelikult ju sellele Ilves oma kõnes viitas, et, et ei ole sellist otsustavust valitsuses ja, ja poetakse selliste vabanduste taha, et valimistel selline kombinatsioon valiti rahva poolt, muid võimalusi häid ei ole ja nii edasi, et Ilves soovitas sellistest asjadest loobuda. Rõivasega täna oli päev varem nii-öelda eetris, aga ta tegelikult pehmo temale vastas, ta ütles, kui ma siin tsiteerin, et tänapäeva liidritel peab olema kannatlikkust, otsida kompromisse kokkulepete reformide tegemisel, et ta nagu viitas sellele, et ta on selline kannatlik juht, kes kuulab kõiki, rõhutas seda kuulamisoskust. Ja, ja seda ma ise just märkasin ka sedasama, et ta nagu teda teab seda, et mis ootused tema suhtes on ja mis missugune see kriitika tema suhtes anneta. Ma ja ma siiski ütlen, et nende kahekõne puhul üks oluline oluline nüanss on kindlasti positiivne, et, et need, need kõned, ütlesite, et kergelt ei tule midagi ja et, et lihtsaid lahendusi ei ole, et me peame, me peame, et kui me tahame mahutada midagi, siis me peame tegutsema väga mitmes suunas korraga ja me oleme habeme mõlema kiired, paindlikud ja, ja avatud ja, ja mõtlema, mõtlema mõtlema noh, tõesti tõesti ka kõrvale, mõjudele ja nii edasi, ühesõnaga peame olema võimalikult, vaatad pilguga neid neid teemasid vaatama ja siis ma vaatan, et samal ajal meile kõrvale pakutakse nagu sellist väga lihtsat lahendust, et selline euroskeptiline vaade kõiges on süüdi Euroopa Liit ja Euroopa liidumeelsed poliitikud. Ja noh, ja siis ja siis veel joonistatakse Eestist sinna kõrvale pilt, et Eesti võiks olla selline Põhjamaade Šveits Venemaa külje all, aga samas unustatakse ära ära üks oluline nüanss, et ei ajalugu ega tänaseid jõujooned ja, ja see, mis toimub ka ka täna maailma poliitikas, kuidas käitub Venemaa president Putin? Et ei ole seda kinnitanud ja, ja selline selline suund ilmselgelt nagu väga lihtsustatud, nagu nagu teekaardina ta ei tööta. Aga ta on, ta on küll retooriliselt kõlav, aga tõenäoliselt praktikas oleks see tõenäoliselt valdav osa Eestimaa inimeste jaoks õudusunenägu. Ja. Sõidan seal Horvaatia üks asi, mis, mis sellega on natuke vaakum, mida, mida võiks nagu Rõivase kõnest tähele panna või, või mis ma nagu järeldada meeldis, oli see, et tegelikult nagu rõivas juhtis tähelepanu, et ikkagi noh, meist endist inimestest sõltub võib-olla rohkem, kui me oskame arvata, et me ei peaks nii palju noh, kogu aeg vaatama nagu riigi suunas või mida riik teeb või mida poliitikud mulle ette ütlevad, et ta rääkis ka sellest majanduse arengust, et me oleme avatud maailm majandusvabadusest me oleme Euroopa liidus vist seal Iirimaaga ainsad riigid, kes on esikümnes, eks Euroopa Liidu riikides, et et noh, see, see tähendab seda, et, et sa ikkagi pead endale eeskätt lootma ja, ja üritama ise mõelda, et mis ma saan teha selleks, et minu hea paraneb, et ja alles siis peaks tulema riik ja poliitikud, et võib-olla seda me kipume sageli ära unustama ja lootma, et et kuskil on targad poliitikud, kes näitavad meile õige tee ja siis nii tulebki õnn kõigi õuele. Jah, aga kui ma siin juba eelnevalt selle selle kriitilise vaata sisse tõin, siis sellel aastal me nägime ja ka neid kriitikanooli seoses seoses riigi juhtimisega ja ja sellega, et, et kuidas kuidas riik toimib, nägime rohkem kui varasematel aastatel, et siin Tammsaare pargis kogunesid. Rahvavõistlused Erakond on selle erakonna nimi jätkuvalt liikmed ja siis mingi ülikummaline organisatsioon, millest ma ei ole siiamaani aru saanud oodini sõdureid näitasid ka ennast esimest korda ja peale selle siis konservatiivne rahvaerakond korraldas ka tõrvikurongkäigu ja ma sain aru, et siis need tegelased, need tegelased, kes seal Tammsaare pargis olid, ühinesid, esinesid ka siis selle selle rongkäigu, aga, ja, ja tõesti noh, ühelt poolt võttes ette, mis selles mis selles halba on, et kui inimesed Eesti vabariigi aastapäeva tähistavad ja, ja teevad seda, teevad seda rahumeelsel moel. Aga samas ikkagi, kui ma vaatan kogu seda retoorikat, mis sinna juurde lisatakse, siis minus tekitab see natukene küsimusi, eriti just selliste väga radikaalselt. Sõnumitega gruppide puhul, nagu see uudini sõdurid on, ma ei saa esiteks üldse aru, miks Eesti meedia sellest nii palju kirjutab, sellepärast et tegu on ikkagi väga väikese grupiga ja kuigi ta on kogunud seal Facebookis sotsiaalmeedias mingisuguse hulga laike, siis ma tean, ma tean väga palju kõikvõimalikke amatööre, mis on samamoodi seal neid laike kogunud, aga kui ma nüüd nagu tegelikult hakkasin uurima, et kui palju siis selle loodini sõdalased või sõdurite grupil on siis järgijaid, siis hinda, aktiivski, kümmend, aktiivset liiget, kellest märkimisväärne osa on veel ka kriminaalkorras karistatud ja kes siis tahavad hakata ühel hetkel korda tagama. Ja seetõttu ma pean kahjuks oma kolleege natukene kirjutama siinkohal, et kui kui tele-eetris esitada küsimus millest, tõsi, võetakse ka päris kena kopikas raha, et, et keda te usaldate avaliku korra tagamisel kas kas politseid või Odini sõdalasi ja kui see tulemus tuleb enam-vähem võrdne, siis noh, minu jaoks jääb nagu arusaamatuks, et miks tele-eetris sellist küsimust Küsima see on täpselt, see oleks umbes sama, et. Kumb kumba usaldada, kas Eesti politseid või ma ei tea assa malla nagu naabrivalvet et seal mingid täiesti tühine, marginaalne nagu grupp. Ja, ja ma olen nõus, et siin on nagu meedia. Miks? Ja noh, kui ma ütlen meedia, siis ma enam ei mõtle, siis ma mõtlen ka näiteks seda nagu meediakontserni, kus mina töötan, et ma arvan, et siin ei ole, keegi ei ole nagu süüst puhas. Noh, räägitakse sellepärast, et räägitakse ja siis kuna räägitakse, siis on kohe nagu järgnev põhjus kirjutada järgmine lugune. Tobe lumepall. Teisalt. Võib-olla see, et et sellest teemast nagu räägitakse, ta aitab nagu mingeid probleeme vältida, et et seesama noh, kaitseväe kaitseliitlastega seotud inimeste kuulumine sinna grupp, et võib-olla muidu sa, kas sa ikka kuuluvad sinna gruppi oma tõstatas, siis võib-olla ta paneb nagu mõtlema natukene teistmoodi inimesed, inimesed võib-olla näevad ühte külge sellest liikumisest, aga kui, kui seda teemat nagu nii-öelda mitme tahuliselt kajastada, siis võib-olla nähakse ka selliseid vastuargumente või probleeme. Mis mõttega ma küsingi, kas ikkagi siis kuuluvad sinna kaitseliit? Ma lugesin seda lehtedes, eksmäe mulle nagu jäi niisugune mulje, et keegi väitis siis keegi mulle ei ole enam, et see pigem. Ikkagi ei kinnita seda, et, et kaitseväelased või kaitseliidu aktiivsed liikmed kuuluksid Odini sõdalaste ridadesse, aga mis, mis mind pisut selle selle teema juures veel on, on üritanud, on, on, on seotud selle muistesse, avaliku korra tagamisega ja selle jutuga, et, et me võime, et inimesed võivad sinna avalikku korda tagada ja ja, ja ja kõike nagu Eesti riigiametnikud ütlevad ka justkui ühest suust, et, et meil ei ole selliseid, selliseid alternatiivseid gruppe vaja tagama siin avalikku korda, et et mulle tundub, et seda retoorikat kasutades küll on, on liiale mindud, sellepärast et kui me nüüd ikkagi võtame kuritegevuse statistika ette vaatame kuritegevuse statistika jätkuvalt langustrendis me Tallinna, see on olnud siin üle aastate kõige turvalisem aasta järjest vähem, kui pannakse kuritegusid toime ja, ja vot see on vot see on nüüd nagu teema, mida tuleks sellisel juhul käsitleda, aga mitte seda öelda, et te võite minna abipolitseinikuks, kui sa oled juba kriminaal korras karistatud lastelt mobiiltelefonide röövimise eest või ja sa tahad minna nüüd sinna kooli juurde, seda last turvama, siis noh, tähendab see on teema, millest üleüldse sellises võtmes me ei saagi üleüldse rääkida, et, et see, see on, see ei tule kõne alla. Ei noh, see ju kogu selle liikumise teema ei ole selles, et turvalisust tagada. Et need inimesed, kes, kes on selle liikumise taga, siis nende ambitsioon ei ole muutunud Eesti elu turvalisemaks, et see on lihtsalt selline fassaad mille taha nagu poetaks, et inimestel on igav, kui vaadata selle osade puhul on välja toodud kriminaalne taust. Nad on sellised inimesed, kes suvalised jorsid tahavad, on võib-olla mingi edevus saavad kokku, kütavad ülesse ja. Ma loodan, et meil on niimoodi, et see veidral viisil see, et me neist räägime, muidugi suurene me täpselt, et et noh, et kui me alustasime siin Lauri sellega, et mõlemad meil endiselt ei saa aru, miks nagu ajakirjanduses nii palju räägib, siis me tegelikult ise oleme samas lõksus praegu teen siinkohal ettepanekut lõpetada. Eks nüüd nendest rääkimise ära, et aitab, et see, see grupp ei vääri seda. Ja kui nad tahavad olla mittetulundusühing ja tegutseda ma ei tea kuskil baari nurgas, palun väga arutagu seal oma mõtteid, niikaua kui nad ei taha riiki kukutada, siis, siis nad võivad seda teha. Kui nad ühel hetkel hakkavad riiki kukutama, siis tegelevad nendega õiguskaitseorganid, et see võiks olla väga lihtne sõnum. Aga üks konkreetne vabariigi aastapäevast on veel diskussiooni tekitanud ja, ja see on siis. Ning kovi juhtum jah, et tegu on siis päästeameti nüüdseks juba endise rühma elame ka, kes oli ka kohal. Vabariigi aastapäeva paraadil istus tuletõrjeauto roolis ja filmis mobiiltelefoniga paraadi töötavaid sõdureid ning sõjatehnikat ja ühtlasi kommenteeris seda, et me kahjuks siin eetris ei saa tsiteerida see seda, mida Sergei soov Eesti kaitseväe ja meie liitlaste kohta ütles, aga aga jah, ega ega seal väga palju sõnu ei olnud, et kuskil neli viis erinevat fraasi oli, mida ta kasutas, aga aga see on nüüd tekitanud väga laialdase diskussiooni teemal, et mis ala vallandati selle eest, kas vallandamine ei ole õige pluss siis räägitakse ka veel sellest, et kas see nüüd kajastab siis kogu Eesti venekeelse elanikkonna meelsust või kas valdavalt inimesed niimoodi arvavadki ja, ja noh, siin on nagu käivitanud järjekordne lumepalle teemade ring, mida me oleme siin juba pikki aastaid ka siin rahvateenrite saates lahanud. Nüüd peame seda tegema veel kord. Ma esiteks arvan, et väga libe tee või vale tee on hakata sellest ühest näitest tegema järeldust, mida noh, vene keelt kõnelevad inimesed võivad eesti riigist arvata. Jaa, jaa. Ma olen kuulanud seda, vaadanud seda videolõiku. Ja mulle tundub see sellise inimese inimene tahtis teha nagu nalja. Ja, ja see ei tulnud võib-olla väljaosadele naljakas, teistele mitte, et et ma mulle tundub, et. Seal oli paar, üks kohta isegi oli, kus ma natuke muigasin, kui ta rääkis mingiks nähtamatuks pataljoni ja see tuleneb. Sellest, et väga suured vahed olid erinevate Marcia vahel ja ta ootas näide ja ta ei näinud, näinud aga mulle tundub, et selles mõttes debatina nagu, et nüüd arutada, et noh, see on oluline küsimus, aga et võib-olla nagu järelduste tegemine, et nüüd nii mingi kehvasti ja venekeelne elanikkond suhtub Eesti riiki või kaitsevägedesse halvasti, et et see on võib-olla liiga palju varajane, et peaks olema nagu rohkem rohkem taustainfot, aga mis puudutab seda vallandamisest, see on tegelikult selle organisatsiooni õigus ja seda on ka eemalt väga keeruline hinnata, et mis need kõik põhjused kokku on. Et tavaliselt seda väga palju ei räägita, me ei tea, mis on olnud varasem nii-öelda ametikäik, võib olla olnud varem mingeid rikkumisi ja, ja see, kui sa nagu mainet kahjustada Mida me teame, saime teada, et ta on saanud mingeid medaleid nagu inimeste päästmisest. Aga et kui sa mainet selliste asjade eest tuleb inimest kindlasti tunnustada. Jah, aga kui see kahjustab mingi organisatsiooni mainet, et siis võibki nii juhtuda ja võib-olla see on ka näide, et, et inimesed peaks mõtlema seda, et kuidas nad sotsiaalmeedias käituvad, et et sa ikkagi sind seostatakse, kuigi era nii-öelda kontalasinud võidakse seostada selle organisatsiooniga, kus sa, kus sa töötad või esindad Aga siin on toodud huvitav paralleel Urmas Reitelmanni Hannes Võrno, et kes siis ka ametiisikutena on saanud sotsiaalmeedias tuntuks tehes siis rassistlik ja ksenofoobset märkuse ja nad on, nemad said seal sellepärast noomida ja nüüd siis mingid ajakirjanikud leiavad, et, et see menkov lahti lasti, oli ebaproportsionaalne ja oleks pidanud nende suhtes või tema suhtes nõnda toimima. Vastukaaluks On öeldud, et jah, et Reitelmann ja Võrno et nemad justkui ei solvanud eesti riiki, aga kuna Münkov otseselt solvas, solvas Eesti riiki ja Eesti Eesti kaitseväge, et siis see võiks olla justkui põhjus. Muidugi muidugi muidugi. Talle meelde, et Eesti riik ei ole elusolend, Eesti riigil ei ole tunded, Eesti riik ei solvu, ta ei mitte solvub, ainult inimesed saavad nagu solvuda, et, et see on minu jaoks on see väide muidugi absurdne, solvas Eesti riiki. Ma muuseas, kui sa eile Lauri helistasid mulle ja ütlesid, et räägime ka sellest teemast, mina seda videot veel tollal näinud. Aga noh, sinu sissejuhatusest ma nagu siis ootasin midagi jube õudsat. Ma läksin seda videot vaatama. Mis see minu mulje on? Üks üks tegelikult üks niisugune lihtne töömees, see võib öelda, kõlab uhkelt mingi rühmaülemaga, tema rühm on nagu tema ja tema mingit kaks nagu matsi seal nagu tuletõrjeauto oligi redel, eks ole. Töömees, kes ilmselt nagu vabal ajal võtab viina ja sööb sülti ja nüüd siis nagu teeb ja mingit video ja räägib, ropendab ja viskab nalja ja pilkab natukene seal ja. Vaatasin ja mõtlesin, et mis me siis nüüd siin nagu toimub, et noh kas tõesti nagu selliste asjade pärast nagu tehakse mingi sihuke suur draama ja lastakse lahti ja jube nagu sihuke ühiskondlik debatt. Ise igatsesin, kui ma seda videot vaatsetaks, järgmine aasta kuulata Juure ja Kivirähu reportaaže paraadist ja et noh, et võib-olla see on tingitud ka sellest, et kes, mis teemal nalja teeb, et kes see isik on? Et mina, mina olen nõus, see on täiesti ebaratsionaalne, seal ei ole mitte midagi erilist tekkinud, igal juhul. Kui, kui ta oleks ametisse jäänud, siis oleks käivitanud jälle teistsugused jõud ja see diskussioon oleks oleks kestnud nii või teisiti. Ma saan aru, et tehniliselt võttes oli seal see rikkumine, ta tegi seda tööajal ja oleks võinud saada. Ma ei tea täpselt päästeameti mingisugust sisekordaks noomituse distsiplinaarkaristuse, aga teha sellest mingisugune suur avalik vallandamine, seller, mingi ühiskondlik debatt. Oioi, oi, ma ei tea, kui me nagu oleme nagu selle sellesse faasi jõudnud, kus on mingeid iga suvalise tüübi nagu mingisuguseid väljaütlemisi. Peame nagu arutama, hukka mõista või ma ei tea. Kas me tõesti oleme nagunii, nagu ma mõtlesin riigi ja ühiskonna nii nagu ebakindlad või nii kartlikud, et me nagu üldse ei suuda nagu mitte midagi taluda? Ja ei, ma olen ka sinuga nõus, et et ei maksa üle reageerida või seda, seda olukorda oleks võinud lahendada ka kuidagi teistmoodi, aga aga, aga kuna mees ise ühel hetkel tunnistas ka, et, et läks nii nagu läks ja, ja samas ta, ma sain aru, Ell, kuraadikalt ütles, et eks ta siis läheb edasi, et et 10 euro pärast koduvalveta tegema ei hakka, et siis ma saan aru, et ta ise ka ei, ühel hetkel vist vist oli. Valmis lahkuma ja pagan teab, mis ta, võib-olla tal oligi halb tuju ja võib-olla oli palka langetatud või mingi palgatõus oli ära jäänud. Päästjad vist ei teeni väga palju, ma võin minna ükstaspuha, ma olen käinud, eks ole, nendes komandode juures siin erinevas kohas kus ka eestlastest päästjad, noh, ega taga niisugune rõõmus nagu seltskond ei ole oma elule. Üks oluline õppetund siiski on, et, et ka ka lihtne inimene peab sotsiaalmeedias olema ülimalt ettevaatlik, et võib-olla see see sotsiaalmeediaohtudest ja võimalustest tuleks hakata hoopis hoopis laiem rääkija laiemalt rääkima kui me, kui me võtame aluseks selle teadmise, mis, miks sina ütled, et. Mees üritas lihtsalt nalja teha, aga kukkus väga ebaõnnestunult välja. Ma ei tea, mul ei ole mingit teadmist, et mis tema, see suhtumine on. Isegi kui ta suhtub nagu Eesti riiki halvasti või suhtub Eesti kaitsejõududesse halvasti ysna pida maana. See on natuke selline ka ikkagi sihuke libedus, see on ohtlik teed, kui me ütleme, et kui sa no ütleme, et sa pead arvestama, mis sa sotsiaalmeedias ütled, aga aga kui, nagu sellise noh, väljaütlemised toovad kaasa nagu selliseid üpris nagu karme karistusi, et, et, et võib-olla see ei ole ka väga hea, et me eriti ajakirjanikena ei peaks nagu toetama sellist hiiliva tsensuuri. Aga mina tahaks siiski ühe väga olulise nüansi sisse tuua, et ma vaatasin kui palju siis ETV plussi pealt oli haaratud vabariigi aastapäevasündmusi, siis minu jaoks oli üllatus võib-olla isegi võib-olla isegi ei olnud nii suur üllatus, et kõige rohkem vaatajaid Eesti venekeelsed televaatajad paraadi. Ja see võib-olla üldse ETV plussi üks kõige vaadatumaid saateid selle telejaama ajaloos ligi kaks protsenti televaatajaid vaatas siis ETV plussi pealt paraadi, samal ajal kui kätlemise reitingud olid seal ühe ja 0,5 protsendi vahel. Et et see, see näitab, et huvi paraadi vastu oli suur. Paraadil oli ka kohal peal väga palju vene keelt rääkivaid. Viimane ise mal ise paraadil ma ise nägin, kuulsin, eks ole. Ma ei teinud mingit statistikat, aga ma nägin vene perekondasid. Ema, isa, laps kukil, lapsel sinimustvalge peos. Absoluutselt, et, et siin meedias nakatunud võimendama mingisugust juttu, et kõik Eesti venekeelsed inimesed vaatavad metsa poole, et, et ka see on, see on täiesti vale suhtumine, mulle tundub, et siin üks, üks hea kolleeg, keda enamik teab tõenäoliselt paremini, ta keerab natukene selle teemaga vinti üle, et noh, ma tean tõenäoliselt, miks ta seda teeb, et selleks, et tekitada diskus ja, ja võib-olla ka endale soovi soovitavas suunas, aga aga see mõte, et ühel hetkel, kui on, kui on sõjalise konflikti oht ja siis kõik, kes kas sinu jaoson ja ei räägi võib-olla sinu ema sinu emakeelt, vaid räägivad näiteks vene keelt, et nad ei ole usaldusväärsed, et noh, ma, ma selles, kas seepärast ütled mulle, kes hea kolleeg Kaartide järgi leiad üles aga Bumerangi viskamine, mis võib nagu valusalt tagasi tulla, et see ei aita nagu kaasa tõenäoliselt ka sellel venekeelse elana On samamoodi provokatiivne, et kas me nagu kogu aeg siis nagu arendamegi neid Eesti-Vene suhteid läbi provokatsioonide ja selliste konfliktolukordade või mitte või üritame kuidagi leida mingisuguseid teistsuguseid lahendusi. Samas noh. On see on jällegi, igal asjal on kaks otsa, samas on hea, kui me nagu sellistel teemadel nagu mõtleksime vähemalt, et mismoodi võivad muukeelsed nagu suhtuda meie riik, et noh, et see on alati on noh, sõltub nagu sündmusest temast, et ma arvan, et see juhtum on, on ka üle võimendatud, aga aga see ei tähenda, et me ei peaks sellel teemal rääkimas viitsada. Andrei Hvostovi lätted. Ma ma, ma ei tahaks väga rääkida vastuvõtuformaadist ja, ja noh, siin on väga koledaid sõnu kasutatud, et et kui keegi siin räägib juba, ma ei tea koertenäitusest ja millestki arvab, et, et see, see, see, tema idee on kordades säravam, siis ma ma ei hakkaks. Me hakkaks üle väga põhjalikult arutlema see, millised olid telereitingud nii eesti kui venekeelsel kanalil, kui paljud televaatajad vaatasin, kui palju inimesed on selleks kokku tulnud, et vaadata seda aktust, kõnet, kätlemist. Kuivõrd oluline koht on Eesti vabariigi aastapäeva tähistamisel sellel samal teleülekandel? Millist rolli mängib juba ainuüksi see form vaata üle Eesti, et, et kui ma vaatan, et, et lasteaias, kus minu lapsed käivad korraldatakse lasteaia direktori vastuvõtt ja lapsed tulevad ja kõnnivad viisakalt vaiba peale, suruvad direktoril kätt ja siis soovitakse head vabariigi aastapäeva, see, see formaat ise on juba laiali läinud üle Eesti. Et kui me nüüd ühel hetkel ütleme, et okei, et teeme mingisugust teistsugust formaati, et siis ma ei ole kindel, kas ka sellised formaadid ühel hetkel enam elus on, aga see on ilus traditsioon, mis meil on olemas ja mis toimib. Tõsi, presidendi puhul aga toimib ka maakondades, toimibki koolides kõikvõimalikes asutustes, ka ettevõtetes ja nii edasi ja, ja miks siis seda seda alustada? Ma ei saa aru. Ma saan aru, et see, et see on tegelikult võetud Sooma pealt kunagi üheksakümnendatel aastatel, kui Eesti riik oli veel suhteliselt noor ja täpselt ei teadnud, kuidas asju tehakse, siis välti meie kõige lähima naabri pealt, et noh, teeme siis samamoodi ja nüüdseks on see nagu meie traditsioon, mina olen kaks korda käinud vastuvõtul, muuseas üks asi, mida ma olen inimestele rääkinud, et see, mis paistab telekas ja see, mis on nagu kohapeal, seal on üks suur erinevus telekas, kõik asi, palju ametlikum, pidulikum tegelikult seespool on palju sellisem lõdvemel vabam õhkkond. Ja lihtsakoelisem. Mul oli väga meeldiv, kuna ma saali ei mahtunud, mõistasin, mõistasin sinise saali lauas ja mul oli väga meeldiv kohtumine, ma istusin mitmelugupeetud arstiga ühes lauas. Ja, ja tõesti need need vestlused, Need olid seal tuumafüüsikast lõikusteni välja ja rääkisime eesti meditsiinist ajakirjandusest ja see oli, see oli väga põnev ja samal ajal ma arvan, et selliseid vestlusi oli või oli seal Estonias väga palju ja, ja ma arvan, et inimesed läksid hea tujuga tagasi ja, ja nad ei pea kindlasti tundma süüdi, et nad olid Eesti vabariigi end süüdi, et need olid Eesti vabariigi presidendi külalised ja, ja ma arvan, et ma arvan, et, et need, need diskussiooni võiksid küll järgnevatel aastatel ära jääda, et kas see formaat töötab või ei tööta, et, et see on üks osa Eesti vabariigi iseseisvuse tähistamise traditsioonist, nii tulekski seda võtta ja me võiks ühel hetkel nagu oma oma jõud ja ja, ja aruteluteemad suunata kuhugi mujale, et võib-olla rääkida pisut olulistemate olulisematel teemadel. Ma tõmbaks Eesti vabariigi 98. aasta sünnipäevateemadele siinkohal alla. Ja annaks nüüd Aivar sõna sulle sellepärast et sellel nädalal toimus Eesti energeetikas üks huvitav sündmus ja Eesti, kas see on üks suuremaid energiatarnija, ei tee Eestis nii era- kui ettevõtlussektorile Eesti gaas? Või Eesti gaasi enamusosalus läheb Tallinki suuromaniku Infortari kätte ja tegu on, ma ütleks siiski väga suure uudisega. Jah, see on selles mõttes põnev uudis, et ät nendest selgitusest Kas ma võin korraks Aivar küsida vahel, et kas see on 100 protsenti kindel, et nemad ostsid selle? Ma ma ei saa öelda 100 protsenti ehk et ma arvan, et ükski ajakirjanik kunagi mingi asja, keda seal saad aru. Aga ma olen ka kuulnud neid kahtluse või selliseid spekulatsioone, et ikkagi kuskil on mingi vene raha ja Gazprom ja nii edasi. Ma olen nagu neid raske selles mõttes uskuda, et et Infortari omanikud Ain Hanschmidt, Enn Pant, Kalev Järvelill ja veel teised väiksemad aktsia näed, et nad on ots selline suur investeerimisfirma. Ja vaadata seda, et nad on nagu Tallinki ja nii-öelda valmis saanud sett sellel ettevõttel ei ole enam sellist väga suurt kasvupotentsiaali, pigem on selline, mis võiks omanikele hakata nüüd tulu tooma ja dividende maksma, et et siis nad otsivad uusi uusi, selliseid suundi, kuhu, kuhu investeerida. Energeetika, nagu pikas perspektiivis on, on tõenäoliselt selline valdkond, mis on atraktiivne, kui sul on palju raha ja nagu ka nad on välja öelnud, et nad tahavad luua uue energiafirma Eestisse selle seal ja osta nagu selline esimene samm, et et siin veel aasta tagasi Nad tahtsid, eks Estonian mina ei osta. Et selles mõttes tundub, et neil on raha, laenuintressid on soodsad ja, ja selliseid gruppe on Eestis üpris vähe, on Skype'i asutajate investeerimisfirma asi ja, ja võib-olla Jüri Käo ja äripartnerid NG investeeringud. Skype'i noh, minu jaoks on Skype'i grupp siiski täitsa nagu teistsugune, et nad ei ole sellised. Teeniliseerimise. Kes otsib erinevaid metsa, näiteks investeerinud päris palju Eestis et, et iseenesest noh, ma, ma olen Enekesin nagu midagi väga suurt kolli ja ma ei usu, et, et kui oleks ka kelle raha, siis seal taga, et sellest midagi Hullujuht, mul ei ole, ma ei ole mitte midagi kuulnud, ma lihtsalt igaks juhuks küsin. Kuigi võib-olla mulle korraks nagu ma mõtlesin, et kummaline ei ole, et noh siiamaani siiski spetsialiseerunud nagu ühte konkreetsesse sektorisse, teata transport, turism, noh, ma saan aru, tead, hotellid, laevad, lennukid. Jah, ka trükikoda kuulub neile üks, aga see ongi see, et sa otsidki erinevaid väljundeid ja teine asi, mis, mis nende huvi taga võib-olla on ikkagi see LNG teema ja, ja laevade üleminek siis LNG-le, mis on, on ka noh, ütleme. Sellele, et ei ole võimatu, et ühele, kelle Infortar või, või siis jah Eesti Eesti gaas, Infortari all võiks hakata ehitama oma LNG terminal Eestis. Ma ei tea seda, aga ma ütlen, et see huvi võib olla nagu sellest äkki tingitud me ei tea neid nagu plaan, et tõenäoliselt selle investeeringut tehes Ronny Hanschmidt pant, et nende, nagu see visioon on, ma kujutan ette viie 10 aasta peale ette tehtud, et miks, miks selline otsus tehti ja seda nad ei räägi, eks nad on olnud üpris üldsõnaline, kuidas nad rahastavad, et kui palju näiteks talik aktsionäre võiks huvita kui palju Infortar omakapitaliga rahastab ja kui palju võõrvahenditega, et kui nad tahavad omakapitaliga rohkem lasta, siis neil on vaja dividende võtta tallikest, et see võiks olla tallika aktsionäridele. Ja minu jaoks on üks küsimus, et huvitav, et mis juhtub, kui asi, aga sellepärast, et ka sind jaguneb, meil kaheks, on, on võrguvõrgutasud ja maksud ja siis teisel pool on, see on see on see turuhind, mis mis on pandud paika nafta maailmaturuhinna järgi ja, ja minu jaoks on küsimus selles, et mis juhtub nüüd selle võrgutasuga, et kas seal võib toimuda mingisuguseid muutusi, et me teame, et konkurentsiamet tähelepanelikult jälgib ja, ja neil on vist võrguettevõtetele on antud mingi üheksaprotsendine tootluse võimalused töötavad, samal ajal, kui, kui, kui nüüd seda suudetakse piisavalt läbinähtavalt teha, siis võib eeldada, et need kulud ei tõuse, aga kui seal ühel hetkel investeerimiskomponent läheb väga kalliks, siis mine sa tea, et kas siin võib ühel hetkel ka gaasi hind hakata kallinema. Et see on küsimus, millele kindlasti tuleks vastust küsida ja mis, mis muidugi on, huvitav on, on see, et et kui täna me näeme, et ettevõtetel on järjest vähem võimalik investeeringutega tootlust saada, et need tootlused lähevad järjest väiksemaks, et siis võib-olla see üheksa protsenti, mida nad võiksid saada, et see võiks olla juba täiesti atraktiivne, et keegi enam kolmekümmet ei taha? Jah, et me oleme hinna osas, ei oska öelda, aga mas isegi ei saa tegelikult iseenesest. Väga hea, kui, kui ettevõtted nagu otsivad selliseid uusi investeerimiskoht ja noh, praegu see näide on küll Eestis, aga Ma arvan, et Eestis võiks olla hulk ettevõtteid, kes praegu võiks Soome minna ja selle ettevõtteid üles osta ja julgelt nii-öelda mitte mitte olla nii-öelda selles Allanke võib või teenuste pakkuja rollis vaid ise ise ettevõtteid üle võtta. Kuulge aga vähemalt tänasele saatele punkti panema ja ma peaks ütlema, et mul oli teiega siin väga meeldiv koos olla, aga, aga tõenäoliselt edaspidi peate juba isekeskis hakkama saama. Et see oli minu jaoks viimane rahvateenrite saade. Kahe nädala pärast alustada. Postimehes jah, aga ma tahan, loodame, et saame selle saatelehe püsikuulaja juurde. Siinkohal rahva teenrid tänaseks lõpetavad ja stuudios olid Mikk Salu, Aivar Hundimägi ja Lauri Hussar ja soovime siis kõigile raadiokuulajatele ilusa ja loodetavasti päikeselise päeva jätku.