See õhtu Kirjanike majas on palju pidulikum, kui tavaliselt on rõõmus ärev õhkkond, nagu ikka siis, kui võetakse vastu kalleid külalisi. Oleme harjunud selles majas nägema eesti kirjanikke. Kuid täna lisanduvad nendele kolleegid Moskvast, Jäkišindjovist, Leningradist ja Dušanbest, Riiast ja Tbilisist. Kui Peral kongressi saalis vaagiti kirjanduselu probleeme siis õhtu kuulub loomingule loomingule, mida osatakse hinnata ka siis, kui keelt, millesse esitatakse, kuuldakse esimest korda elus. Sõprussõnad lähevad südamesse. SW Kirjanike liidu juhatuse sekretär, alim Kessokov, kes toob tervitusi igilumise Elbruse jalamilt. Alin, kes Žukov ütles, et Vene Föderatsiooni kirjanikud loovad oma teoseid 48. keeles. Nii paljudes keeltes on raske esineda ja seepärast piirdub ta oma emakeele gabartiini keelega. Oma luuletuses ütles ta, et ta vend on sõjaväelane, kõrgemas auastmes, aga et tema tahaks olla reamees nende hulgas, keda juhatab rutsik Lermontovi. Ellen Niit loeb loo kuldraudadega ratsust. Veeres ringi kui haavel üks kastamist traavel ja hirnus ja tegigi ära kõps kaps väga austatud laps, palun rauta mind rauta MIND ÄRA. Kokk scaps vaatas hobust siis laps, seda tööd teevad lapsed harvatiks taks ja veel pisike koksrauad alla said kullakarva kõps kaps. Tänan väga sind, laps ütles rõõmsalt rautatud ratsu kõps kaps, kuld kätega lappas. Nüüd üks ratsamees teha, katsu. Ei teinud pikka juttu, siis laps tegi tõrudest mehe ruttu siis laps ja hinge sisse puhus ja et mees nõnda sile ja sirge sai ja klõpsake kannad kokku lõi ka see ei olnud juhus. Jääd ratsu särtsakas silmist, tuld, jääd ratsu jalge all rabises muld, see kõik oli enesest mõista. Siis laps lükkas lahti väravateest ning saatis ratsut ja ratsameest nii pikalt kui vähegi võista taratsule järele lehvitas veel ja seisis hulk aega üksinda teel Üht täppi pilguga, sa, kes siis koju läks, laps, süda imelik, valus ja tee nõnda pikk ja konarlik jalus. Ning uutmoodi hämmeldus vaates. Läks koju peasuuni ja tõde seegi, kuid ei kõnelnud mitte kellelegi ta sellest, mis juhtunud oli. Sest imet teha on lastel luba imed välja rääkida, juba ei ole neil mingit voli. Sõna saab eesti kirjanduse läti keelde tõlkija Jaaniš liigurs. Mina esimest korda kuulda ei ole. Isiklikult tõlgin eesti kirjandust 30 aastat rohkem. Ja tihtipeale on siin tänuavaldus selle töö eest, aga mina pean ka ütlema, et meid ei ole, kes eesti kirjanduse alal töötavad, mitte ainult üks, see, kus aga on Riias ja Lätis üldse üheksa kuni 10 inimest. Siin saalis on. Tamara Wilson on laimonis kaamera aga liias on veel palju, kes juba aastaid ja aastakümneid töötavad ja näituseks Juliette plagilist saab ühel päeval Tuglastega 60 aastaseks. Ka temal on kümmekond eramut. Lätis väga armastatakse Eesti raamatut ja eesti kirjandust, vaadake meie anname teie raamatuid välja veel suuremates vitraažides, kui teie. Fakt on niisugune, et võtame suur Vene rahvas ja peale selle rahva järgmine rahvas kelle raamatuid nii palju tõlgitud on ja nii pal loetakse, on Eesti raamat. See on fakt. See on fakt, mida muuta kuidagi ei ole võimalik. Eesti raamatul on nii, et mõnikord ilmuvad näiteks Vilde raamat, teises väljaande klindiraamat ilmus juba kahes väljaandes ja nii edasi. Aga meil on ka neid, tõlkijad on väga omalaadi, väga agarad inimesed. Näiteks, kas teil on keegi näinud etendust? Polkovniku lesk? Meil on juba olnud 30 välja müüdud etendust Riias. Ja rahvast tuleb ja tuleb. Raamat sõgedad ilmus enne karvaksi ajakirjas Loomingus ilmus enne raamatuna ja siis ilmus teil meil enne raamatuna, seesama oli lugu jäise raamatuga, aga on ka vastupidiseid suhted ja tahaksin kiita eesti tõlkijadki eesti kolleege. Gunnar Spriede palus ütelda teile, et tema ei ole mitte nii palju läti kirjanik, aga et tema on eesti kirjanik ja mispärast nimeks minu tükk läks Lätis 87 kord ja, ja Eestis 207 korda. Ede, kus Riiad, saalid on enam-vähem ühesuurused, et kelle rahvastik, mina, kirjanik olen Kusmin, rohkem vaadatakse. Nii et selle poolest ja see ei ole mitte ainus juhus, näituseks jälle on näidendeid tema kirjutanud juba eesti näitlejanna, teil see oli küll Viljandisse, võib-olla on väiksem linn ja nii edasi. Raamatu saatusest meie tõlkisime, siin on ka seltsimees metsaria. Meie tema raamat ilmus ajalehes enne nii reaalsena ja see ajalehe tiraaž on 100000 eksemplari, peale selle ilmus veel 32000 eksemplari raamatuna ja inimesed ei saa seda raamatut mitte unustada. Võib-olla me oleme nii lollid lugejad, aga meil meeldib ja sellepärast meie teie, ma tahtsin suht puudutada kriitikuid, täna siis teie kriitikud olevat kritiseerinud, aga meie hoidsime tagasi ja ei lugenud neid kriidi seerivaid kirjutisi ja ei oma juures läti keelde tõlkinud ja. Liives nüüd toreda näidend, mida Eestis vähe vähe tuntakse, meil on juba peaaegu läti keeles, see on kallimas Tallinn. Ma arvan, et see on omalaadi väike šedööver niisama kui teil, mis ka on juba läti keeles. Lühiluuletus Ralph parvelt. Igal sõnal luules on oma paik oma kõla, aroom, omada värv ja maik. Ja sõnust saab kokku kas naer või nutt. Tark tõde, märg vale või muinasjutt. Minni nurmerajad lumel Lumi on justkui eikellegimaaväljad on avarad, otsata õhk nagu Õhuloss, imeline. Härmatan Gazelad habras ja Arv Tammeoks sagris, kui põdrasarv. Kuused on unes neil kõrvades vaha teemandist kroone ei pane peast maha. Hangede viisi kuldteri ja tärne lumekristallides avastan pärle. Siuhti, siin suusatab õhetav noorik, kiliseb, kõliseb lumekoorik. Saatja, ta kannul on litrites särav, pärani valla ees kauguste värav. Ja siis kõlas Moldaavia keel. Jewel Jan Bukofon suure produktiivsusega autor. Ta ütles, et paljud tunnevad end küpse kirjanikuna, kui neil on ilmunud kaks kolm luulekogu, temal on ilmunud 60 raamatut kuid ta tunneb end ikka noore autorina. Oma luuletuse. Ära räägi, esitab ta vene keeles. Ära räägi armastusest, kui oled halb armastus, on ju headuse õde. Heljo Mänd rohulaul. Läbi sulava keltsa läbi tulvavee. Me rajame endile tee ja tuleme mullast ja tuisk liivast ja kivide vahelt. Meil on õigus tulla valguse juurde valguse kätte, valguse keskele. Me tuleku eel keegi trummi ei löö. Vihastume tasa. Me astumist keegi, kuule. Meie roheline plagu ei leegi. Ainult laotus kergitab pisut kummi ja imestab ja naeratab ja rõõmustav. Me rajame rada, kus hakkavad astuma moonid ja kollased karikakrad. Kõik kirkad toonid tulevad avatud ustest valguse juurde, valguse kätte, valguse keskele. Alles siis märgatakse meid. Kuid täna on muutunud eilseks. Ja hüütakse elagu meile. Karjamaadel hüütakse heinamaadel hüütakse ja sadel aedades parkides mängu murudel hüütakse. Elagu meile. Poeet Vladimir tarab, põgin on Leningradist, kuid tema luuletus rong sõidab kõrbes, viib meid Kesk-Aasiasse Dener nutvat tütarlast. Kuid need on head pisarad. Tütarlaps nutab, kuna peab lahkuma oma armastatust. See, keda armastas poit, ei nutnud kunagi. Esineb Paul-Eerik Rummo. Luuletus pealkirjaga rong läbi jagulite. Vedurikorsten tattnina taht, vappuvad kummutid. Paguneid vagunid vajub laiali, hajub tahm kahte külge ja alla agulid, agulid, agulid mispärast küll? Murtud õndunud murdmatud hekid, roosteplekist, katuseplekid, vahe tekkina, tolmu, till, küsi kardina kollakashalli tagamajad näol, mitmed mingid agul agul agul ei salli lagu ei salli, et püsiksid mingid värvid liiga selgeina, liiga kaua. Põrmlikkus kõigesse sööbib elust elusse, surm siin ööbib. Kätki jalgadest, Sabiseb liivaveduri hõise kutsuv naer. Julged järele, vagunid, vagunid, ajusse taotud Mannetus seal juurtega välja kistakse aguli taguli tagulit, punson, tapeet valgelt saab rebitud maha maha, maha maga ja järsku ei maga. Õlul tiivutseb rüütlikeep, lehvivad lipud, lehvivad kardinad, aknad kas nii on päikesest pleekinud, enne seintel pagevad mardikad maha, vanad nahad, need pleekinud, pahtlit täis, saagu irevil lõhed, kliistrit ja paigad paigale, liibuvad seina ning kate vahele. Liimuvad kollakashallid. Ajalehed. Rööpme liitmete dokt. Ratastik tikivad õmblusmasinad heki ümbriseks, tahmatekk, juhuslik Kergas seiklusmarinaad purkides Liisub leevendav köök, tähitu lagi, põrunud põrand, vappuvad kummutid tassides mõrad läbi kõrvade raadiorööv. Läbi tapeedi kulunud reklaamide, sosin, meie oleme nagunii siin läbi pikkade tunnel, jaamide nõrguvad, piisad vagunid, pagunid, agulid, aguli, ümbri süll. Sündisin, olin vahepeal surin, pingetu hingetu Singeri vurin elu ümbriseks, surma tüll. Mis pärast, mis pärast mispärast küll? Ka mul lai, nii on kongressi kõige kaugem külaline, ta tuli Dušanbest ka mulle, nii on kriitik ja kirjandusteadlane ning ta arvas, et seepärast pole tal mõtet ette lugeda oma teoseid, esseid ja uurimusi. Seepärast kirjuta oma rahva maailmakuulsa klassiku saadiitsiteerimisega. Samuti luges ta Tadžiki kaasaja poeetide värsse. Tõlgeta ei andnud öeldes, et need on mõtisklused elust. Esineb Milvi seping. Kuhu sa lähed, mu sõber? Vastu paha ja viljani. Mine. Kui pead, siis mine. Murdsin eneselaualt leivakillu sul kaasa võib rahe murda su eed. Kuhu sa lähed, mu sõber? Ligi lõõmava lõkkeni? Mile. Kui pead, siis mine. Enesesoojusest andsin killukese, sul kaasa. Pea jahtub, Julake leek. Kuhu sa lähed, mu sõber? Taha tumedametsani. Mine. Kui pead, siis mine enese silmade helgi valguseks, andsin sul kaasa, et näeksid sa endas teed. Esineb Hando Runnel. Luulehimud. Külamul ütles kokku kokku küla lapsed, laula, laula, käisid lausa mu kaela peal. Siis mina laulsin, mis mina mõistsin. Külameestest ja külanaistest küla poistest ja plikadest. Laulsin sellest, mis silma hakkas. Äkki kõikaaesse sadasid, olgu maa ometi vagasti. Algis Baltakis toob tervitusi Leedumaalt. Ka seal on tänavune talv väga lumerohke ja harjumatult külm. Talveluuletus leedu keeles kõlab nii. Ehkki kumma ideaalist skoopios puris Köžbascos siis helistasin jääska, Tigniessegi kassiniku, Senišiwertši paasa kuu nireigemani riski usbav uut Atograsos, need helilooja Sauli palvu, Ashniaga jogurt, ješ jojo, teibirull sugus nisse tugevniasse trivindiides nii kena kes selleks nulligisse Mussuginis Rudoonassiiekümne erima direbsildi, täi veelgi nii Doug eliidi kirkam, ürkam, task. Sõna saab veel üks eesti kirjanduse läti keelde tõlkija laimanis kamara. Elule piirid on rajanud igaveseks 20. sajand. Keegi ei ütle keegi ei tea, miks mul elus nii väga Eevia lapsed künnavad marssi mulda otsivad Veenuse mägedes kulda kutsuvad bluudonid kodumaaks. Kas siis tõesti mu lapsed ei saaks aegunud meditsiini omand noorus penitsiliini ja siis olla nende papseks? Sündida saaks oma lapselapseks. Esineb Jaan Kross. Politseiinspektor šanšessi kaemus vangla Tšiilis kontseptsiooni linnas, Vaikse ookeani kaldal on ühe kongi pluss koridor, Võilaiune aga ligemale kilomeeter pikk ehitatud mitmes järgus, alustatud põhjast ja jätkatud lõuna poole, alustatud laatumassiivselt 1000 viiesajandail aastail jäika nigelamad jätkatud 1000 üheksasajandail. Nõnda et tema kolmest 100-st kongist number kolm, sadam. On üsna ligadi-logadi müüridega aga number üks müüridega, mis mitu meetrit paksud. 1960. aasta märtsis istus siin kongis number 150 üks-kaks meest kellest üks oli süüdi Pablo Neruda varjamises. Aga politseiinspektor Sanchez ei teadnud, kumb. Sellepärast saatis ta ühel õhtul nende kongi kollaste hammastega murdvarga Diego, kes oli nuhk. Sel samal õhtul hakkas maa kogu kontseptsiooni provintsis värisema ja värises peaaegu hommikuni. Esialgu kilomeeter vanglast lõunas kärisesid kaljud ja ma püüdel tumepunane veri alustas teed ookeani poole. Aga ümber vulkaani tekkisid maasse praod nagu väävlilõhnalised, kiired, mis tungisid aina kaugemale. Mitu hoonet varises kokku. Hommikuks oli kõik taas rahulik ja laavavool hangunud. Esialgu. Ning inspektor Sanchez laskis Diego välja kutsuda ja küsis, mis ta meestelt tuli teada saanud. Mitte midagi, ütles Diego ja hakkas öösel läbi elatud hirmu pärast oksele. Mitte midagi. Nad olid läbi, vait, jäid hommiku eel magama ja kõik, mis nad mulle hommikul rääkisid, oli see Scumbki unes oli näinud. Ja nimelt küsis sanses. Üks oli näinud unes, et tal õnnestus saavutada üleviimine kongi number üks mille müürid olid mitu meetrit paksud ja teine, et ongi number 300 mis polnud mitte ainult üsna ligadi-logadi müüridega, vaid ka vulgaanile. Kõige lähemal. Silmapilk tegi inspektor santsest korralduse esimene vang lahti lasta eine saata Santiagosse sunnitööle mõistmiseks. Esineb August Sang. Kuigi meil ei ole veel ilmunud ata-eesti sõnaraamatut, mis selgitaks piibli termineid, ma loodan, et ka nooremad kuulajad teavad, kes olid Simson ja Feliila neist on jutuseks laulus luuletuses mõistlikule elule. Kui oled noor, on pea täis plaane, hulle ja kiharad, sul on kui simsonil ja nagu kass lööb elu nurru sulle. Ja sa ei tea, et liha on kullil. Ent ründab aeg ja taganevad juuksed, et paljak võidukalt võiks hiilata ja hingepõhjast vallanduvad Tuuksed, jäin lokkideta jadele hiilata. Mu jõud, mu jõud, miks sa mind maha jätsid? Nii ahastad algul kurb ja kõhn, siis aga sealt, kus Reason prisked pätsid su sõõrmetesse tungib leiva lõhn. Nii lõpeb sõge ringi tormamine ja algab kindlalt kahel jalal seis ja Sinustki, auväärt koosseisuline kaastööline saab šeff kantseleis. Tsirkulaar treitza usinasti, Vii sügisõhtul aias. Pots ja pots, küps Uibu rohtu poetab oma lasti, on viljakas, su elu lõpuvad. Mats traat loeb oma luuletuse arhailine venekeelse tõlke. Kaugel neemel keset undmatusi üksindus sind luurab nagu susi tundmatus, kui lahti merevärav tinglikuste rannaliivast kinni unistuse kõrgest tiivast maailm viipab hunnitu ja särav emal labasuse käristite roosteäärsest iidsest ebakõlast. Ainult roosa hüpoteesid ite kohal lahti, saad sa uue võlast kaugel neemel keset undmatusi. Tuli selgimata tunnetusi keset valgeid laike, tumedusi jälgib kahtlus kõiki, nagu soosi keerulisi Väikse integraale tõukab lahendama ürgne vedur. Kõnnid ära suureiksimaale, KUS vaid vete muie tõotab edu. Elu imeline katkematus. Tuiskab nagu kevade õite balang. Leidmatuse tallu tuleb matus. Võidab mõtte, päikseline valang, maailma objektiivne, subjektiivne, kõige üle pandutume katus tuleb Aerne poorne, Juhan Liivne lõhulaagi. Ela peatumatus. Peatumatuse aruta, kui peatus ulatab dogmaatiline kõri, ujuge basseinis ette, seatus, ujuge ja punkt, kõik muu on lööri. Aga milleks valemite aasalt tunnetuse helesinist, lille, ainult puituna ei võta kaasa. Päike, kulda, ortodoksi prill. Aga milleks jõuetuse trummid lärmavad, kui veebruari kassid pseudotõe, protektorita, kummid aja maanteel boksivad, kui kassid kaugetele neemedele minna keset tundmatuse, uhked möllu. Kaugel neemel keset undmatusi, üksindus sind luurab nagu suhtlus. Üks Mats Traadi Harala elulugudest kõlab aga läti keeles, nii esitab selle tõlkija, poeet Imans siia Tõnis.