Kaja loodimisel on täna maailmas väga tunnustatud mitmel korral kõrgelt auhinnatud dirigent Paavo Järvi. Tere tulemast saatesse. Tere. Mina olen saatejuht Kärner. Te olete aastakümneid liikunud muusikaringkondades Euroopas, Ameerikas, Aasias. Te panete tähele ilu enda ümber seda, millest inimesed mõtlevad, kuidas nad ennast tundma näevad kuidas väljendavad. Kui te peaksite kirjeldama seda, kuidas elu Euroopas on muutunud viimase viie või 10 aasta jooksul, siis kuidas te seda kirjeldanud? Nii palju juhtunud? Viimase 10 aasta jooksul, et see niimoodi väga üldistada ei saa, ühest küljest kõik on üldiselt sama, teisest küljest kõik on muutunud. Muutunud on see, et Meie eestlase kuidagi vaatevinklist siis on, on Venemaa on muutunud jälle agressiivseks ja mis on tegelikult minu jaoks kõige valusam punkt, sellepärast et oli selline lootus, et kuidagimoodi see meie regi on, on leidnud mingisuguse kompromissi ja saame koos ilusti elada rahulikult või vähemalt koos eksisteerida ilma selliste muretsete tulles vahelised konfliktid või mingisugused rasked ökonoomilised komplektid ja nüüd tuleb välja, et siiski ei ole õppinud ja nemad ei ole õppinud ja me ei ole suutnud kuidagimoodi nii kaugele jõuda, et, et, et vähemalt meie enda maal oleks rahulik elada. Kui ma küsin seda, mis Euroopas toimub, küsin poliitikutelt, siis ma saan aru, et nad vastavad nii, nagu see on neile oma valijast seisukohalt kasulik. Kui ma küsin euroametnikelt, kes sageli käivad Euroopa südames, et kuidas neile tundub, siis ma saan aru, et neilgi on europoliitiliselt korrektne vastus. Teie olete vastutav ainult oma südametunnistuse eest, kuidas mööda kirjeldatut. Sellepärast, et ükski inimene, kes on mingil määral kasvõi natukene avalikus elus elav ei ole päris sõltumatu. Tähendab, kuigi me kõik arvame ja tahame sellist nägu teha, et me oleme ainult oma südametunnistuse järgi, elame tegelikult loomulikult püüame nii elada, aga tegelikult palju sõltub sellistest inimestest näiteks minu elus, kelle poliitilised või üldse võib-olla üldse maailmavaated ei lähe minu vaadetega kokku ja kuna ma ei ole ainult enese eest, vastutab, aga ka nende organisatsioonide osutav, kelle peadirigent Ma olen näiteks või siis kuidagi olen seotud kas festivalid või siis orkestrite või mingisuguste teiste organisatsioonidega. Ma ei ole. See oleks vale, kui ma ütleksin, et ma ei hooli sellest, kuidas ja mis see sõnum on, mis minust minust välja tuleb ja mis, mis teisteni jõuab. Kõik on tegelikult majanduse seotud. Kui raskeid kompromissi te olete pidanud tegema? Põhimõtteliselt kompromiss Iga päev vist on vaja mingit kompromissi teha, neid, need on võib-olla sellised lihtsalt elu praktilised momendid, aga on ka olnud situatsioone, kus on mingi suure suurema asja nimel peab midagi sellist tegema või mingeid selliseid otsuseid või selliseid kuidas öelda, selliseid kokkuleppeid tegema, mis, mis ei ole päris minu, minu maailmavaatega võib-olla päris ühel tasandil, nii et eks see kompromissi tegemine tegelikult on üks elu loomulik. Kuidas te märkate, kuidas on muutunud inimeste elutempo, kuidas muusikute kontserdi ettevalmistused, tsükkel, nende võime ennast kokku võtta nende noh, niisugune tähelepanu, kõik see on, on aja jooksul muutunud. Ja kuhu see meid suunab? Ma arvan, et kui rääkida sellist sellistest juba eksisteerivatest vanadest struktuuridest, ütleme, nagu sümfooniaorkester ja mina olen sümfooniaorkestri dirigent, nii et põhimõtteliselt see on minu elu ja minu, minu töö ja, ja üldse minu eksistentsi tsenter siis siis midagi eriliselt muutunud ei ole. Üks muusika ei saa olla mitte kontsentreeritud, eriti kui ta on üksi laval võida, kui ta on mingi asja eest vastutav, eriti kui täna üksi või mingisuguse kvarteti või mingisuguse grupiga laval, kus tema valmidus ja tema kvaliteet on kõikidele ju näha kuulda, et põhimõtteliselt mingisugusel tasemel oleneb, oleneb muidugi mis tasemest me räägime, kui me räägime ikka, sest seal kõrgel tasemel muusika tegemisest protsionaalses musega tegemisest mina ei märka ärilist muutust, ma märkan seda, et elutempo on loomulikult kiirem. Geograafia on natuke erinev sellest ajast, kui täna sõitsime, tähendab, siin oli mingisugune selge arusaamine, kuhu võis sõite, kuhu ei võinud sõita, kuhu lastakse, kuhu lasta nüüd kõik, et maad, kuhu meil varem mingit lootust tagasi tulla ei olnud, on praktiliselt meie jaoks avatud samal ajal on poliitiline olukord Venemaal muutunud, nii et ma tegelikult võib-olla nüüd ise otsustan sinna mitte minna või on mul on suur dilemma alati, kas minna või mitte minna, kas minna Venemaale juhatama, tähendab seda, et ma kuidagimoodi pooldan seda režiimi või on see üks muusiku privileeg, ühe kunstiinimese privileeg? Neid sildasid kuidagimoodi ehitada ja kuidagimoodi mitte hüljata seda rahvast. Nii et sellega on hästi palju palju diskussioone olnud, isegi väga tähtsate ja, ja minu jaoks väga heade sõpradega vene sõprade, majanduslikele liidule, minu mind mitu korda tõsisesse konfliktidesse, sellepärast et paljud näevad seda erinevalt. Ühed ütlevad, ära mine teise ütlemine. Mina arvan, et minna on vale ja mitte minna veel veel. Valem. Helilooja Jüri Reinvere, kui ta käis selles saates külas me rääkisime ühe tema essee põhjal niisugusest nähtusest. Ta ütles, et Berliinis möödunud aasta oktoobris juhtus enne olematu asi, mida ei ole juhtunud aastakümneid, nimelt ühel nädalal kolmel korral tuli ettekandele Richard Straussi alpisümfoonia. Richard Straussi sümfoonilised muusikat ei olnud Saksamaal esitatud terve sõjajärgse aja ooperit küll väidab Jüri Reinvere. Ja põhjuseks olevat olnud niisugune, kuidas öeldakse natsivarjund. Richard Straussi ei vasta tõele. Mina olen isiklikult lihašhossi mänginud mitmel mitmel korral isegi plaati teinud Saksamaal oopereid on rohkem shouci sen Forte ja geniaalne ooperil oli. Ma arvan, et võib-olla ei olnud Richard Strauss sisse, aga võib-olla mingisugustest on ka teisi selliseid inimesed nagu näiteks Karl Orph või sellised, kellele ja kui palju on selliseid Saksamaal eriti selliseid heliloojaid, kelle positsioon natsihääl ei olnud päris selge. Kuigi mõlemad Ors Effhous ei olnud natsid tegelikult ja, ja nende kuidas öelda, nende eksistents seal oli lihtsalt sama, umbes sama kriminaalne kui kui Šostakovitši kuulumine kommunistlikusse parteisse, tähendab see, see oli lihtsalt selline aeg, kus teistmoodi ei saanud ja see on hästi raske teema, sellepärast et hästi kerge on kõiki neid inimesi väga näidata, et vot sa ei läinud ära natsiajal. Paljud ei saanud ära minna, paljud ei tahtnud ära minna, paljud ei olnud üldse kindlad, et see äraminemine aitaks ja paljud arvasid, nad saavad midagi seestpoolt, muutu täpselt sealt täpselt selle nõukogude süsteemi. Kuidas. Nähtus, millele Jüri Reinvere tahtis tähelepanu osutada, oli uusrahvusluse tõus. Ühesõnaga siis, kui hakkasid põgenikud tulema Saksamaale vajas saksa rahvas niisugust selja sirgeks ajamise toetust muusika kunsti heliloomingu poolt. Kas te seda tajute liikudes Saksamaal, PrantsusAustrias? Ma tajun seda, et, et mingisugune aeg, mingisugune periood on või mis on, kriips on nüüd läbi läinud ja see aeg, kus peab automaatselt üks, üks Saksa kodanik või eriti noor kodanik kuidagimoodi oma vanemate ja vanavanemate kuritegude eest piinlikkust või, või süütundma kuidagimoodi ma tunnen, et see aeg on natukene mööda minemas, kuna, kuna ja see oleks huvitav teema tegelikult pikk teema, sellepärast et, et võrreldes, ütleme võrreldes ütleme, Venemaaga Saksamaa on erakordselt võib-olla kõige paremini kõikidest maadest, kellel on selline raske minevik oma minevikuga tegelenud ja püüdnud seda lahendada kõige intelligentsemaid, kõige inimliku inimlikul teel. Nad on tähendab, kuidas siis nad on oma voorust ja oma noori õpetanud nii ausalt kui võimalik kõigest sellest, mis toimus sõja ajal, mis oli Hitler, mis, kuidas see kõik juhtus, miks see kõik juhtus. Ja tänu sellele ja kuna ma hästi palju olen veetnud aega ja üldse siiamaani mul on orkester Saksamaa 2000, kes oli? Ma ei ole enam, teistes nad näiteks Prantsusmaal on see absoluutselt teistmoodi. Ma ei ole näinud niivõrd hästi oma minevikuga kursis olevad ja seda kuidagimoodi seda minevikust, seda informatsiooni korralikult läbi seedinud ja omastanud noort generatsiooni kui Saksamaal. Ja praegu hakkab tekkima selline tunne, et, et kuna see kiht on niivõrd tugev, selline selline oma ajaloo äratundmine ja oma ajaloo omaksvõtmine kõikide raskete momente omaksvõtmine. Et seda sellist sellist valet tagasi hoidma. Sellist sellist enese mahasurumist ei ole enam vaja, sellepärast et see, see on, see ühiskond on muutunud, ühiskond on muutunud väga positiivselt Venemaal, see ei ole muutunud. Venemaal on praegu, kui ma olin siin veel Eestis, siis Stalinit ja peaaegu ei nimetatud kooliõpikutes, praegu on Stalini portreed üleval. Suure olin alles Moskvas, ma nägin Stalini suurt plakatit punasel väljakul, teda seal peetakse. Oi, ta oli sõjavõitja ja tema oli kõige suurem eeskuju. Nüüd tuleb välja nii, et nemad ei ole üldse midagi. Nad on põhimõtteliselt võib-olla isegi teevad ajalugu ümber ja teevad oma oma mõrtsukatest. Jumalaid. Kui te koostate oma kontserdikavu kas see, mis teie ümber ühiskonnas toimub, mõjutab seda kuidagi. Kas te kava võetavate teostega püüate publikut toetada, neile mingeid uusi mõtteid süstida, kuidas see on omavahel? Kui tähendab, kui üldse mingi selline mõte kavade tegemisel tekkiv siis ainult seoses Eestiga ja ainult seoses Eesti tutvustamisega. Kui ma mängin, ütleme, Brahmsi sümfooniat või siis ütleme, kavitši sümfonietta Schummanit või ükskõik mida minu sest strateegiline kava ülesehitus ei ole mingisugune sotsiaalne eksperiment, see on, see on. Selle peale ma eriti ei mõtle, aga mille peale ma mõtlen, tihti on kuidas mina kui eesti music saan olla kasulik eesti estraadi tutvustama väljaspool ja, ja meil praegu tundub see natuke imelik, et miks me peame teistele tutvustama. Inimene, kes elab väljaspool Eestit suurema osa oma ajast nagu mina. Ma uskuge mind, peab väga-väga-väga palju, peab, sellepärast et selline ülim ülim ühest küljest. Teadmatus, nagu ütlema tulin, hinnas praegu on BNSile väga seletama, kus Eesti on. Aga samal ajal sa pead Moody seletama ühele normaalsele inimesele, mitte tagaerude erodeeritud inimesele, ütleme Prantsusmaal, kus Eesti on Saksamaal, ei pea seda seletama, võib-olla nii palju. Ja Ameerikast ta tulebki korralikult seletada ja mina ei ole. Mul teist või teisi võimalusi ei ole seda teha. Ma tutvustan esid läbi Eesti muusika läbi Eesti kultuuri ja, ja sellepärast on üks minu tingimustes tihti, kui ma olen külalisdirigent alati panna kavasse, kas siis kas siis kas Tubinnat või tüüri Pärti või kõrvitsat Moskvas ma tegin seda natukene poliitilise mõttega, sest ma tegin kõrvitsa ühe kõrvitsaloo. Nemad ei tundnud sellist heliloojat veel, aga ma tahtsin just sellel ajal seal eelmine aasta eelmine aeg. Meelega tahtsin, et oleks kindlasti üks lugu Eesti muusikat ja kuna eelmine kord, kui ma seal olin, ma tegin Pärti ja üle-eelmine kord tegin tüüri, siis oli vist kõrvitsakatsega. Kuidas kultuuri käsi Euroopas käib, me teame, et teie dirigeeritud kontserdiga eelmisel aastal avati Pariisi filharmoonia uus kontserdimaja. Samal ajal me teame, et, et on orkestreid, kes peavad oma tegevuse lõpetama, sest raha lihtsalt ei ole ja, ja ka niisuguseid palgalise trupiga ooperimaju jääb Euroopas vähemaks. Olen kuulnud, et tehakse rohkem projekti kaupa oopereid ja siis esitatakse, kuidas käib. Võrreldes Ameerikaga Euroopa kultuuri käsi, kui nii võib öelda, käib väga hästi. Sest siiski tähendab, siin on ideoloogia ja mõtlemiserinevus, ameeriklased, kapitalistid, selle sõna otseses mõttes nemad, nende au ja uhkus ja nende arusaamine maailmas on selline, et kui sa ise midagi ehitad siis, siis sa oled midagi väärt, kui sa ise pankrotti lähed, see on sinu probleem. Kui mingi asi ennast ära ei enda eest ei saa makstud, ühesõnaga oma kulusid ei saada kaetud siis siis see ei ole küllalt hea asi ja nii edasi ja nii edasi, nii et see on selline väga, väga ja julm ja samal ajal selline ökonoomikal filosoofiale põhinev põhinev ideoloogia, mis ütleb, et kui on raha, siis teeme, kui ei ole raha, siis ei siis kahjuks ei saa teha. Euroopas on natuke teine, sellepärast et oleneb ka muidugi eurooplastest Saksamaal näiteks kultuurimeka siin sellist maad nagu Saksamaal kuskil mujal ei ole kus niivõrd palju kultuuri, kultuuri siiski siiski toetab valitsus. Ja muidugi valitsus toetab seda sellepärast mis rahadega see tuleb, kõik rahva aktsiatest, ühesõnaga tähendab tulumaksud. Aga rahvas on sellega harjunud, sellepärast et see on üks osa nende elukvaliteedist, sest nende nende ajaloost head heid, orkestrid ei jää vähemaks, mingisugused struktuurid võib-olla kahanevad, võib-olla, kui on ühe raadio, missugused kolm orkestrit, siis võib-olla see kaks tükki pannakse tehakse üheksa ja nii edasi, mis on alati raske. Tegelikult see tendents ei meeldi kellelegi. Päriselt sellist asja nagu ütleme ütleme nagu Ameerikas on, kus, kus järsku sponsorit, kuna valitsus ei anna midagi Ameerikas, siis see on ainult privaatsponsorite ja, ja suurte korporatsioonide abil orkestrid üldse püsivad jalul. Nii et niiet. Itaalias näiteks ooperimaa, kus on kõige suurem ooperimaja ja see on nende au ja uhkus tänu Berlus koolile, kes, kes noh, selline kergelt kergelt absurdse maailmavaatamisega inimene, kes, kes kuidagimoodi oma väga-väga-väga tänavameediaimpeeriumile sai valida, sai peaministri kohale. No selline küllaltki ameerikalik suhtumine üldse elus, et kui raha on, maksab kui raha ei ole, siis paneme kinni tänu temale, kõik see itaalia ooperite majade katastroof hakkas peale, sellepärast et ta lihtsalt ei ei näinud, et on vajalik toetada Itaalias ooperites on, see on. Kui üldse midagi Itaalias peale pitsa on, siis on ooper. Ma tean, natuke naljakad, muidugi see on, see on see ooper on ikka niivõrd niivõrd selle kultuuri osa ja ühel ühel ärimehel sellise mitte eriti haritud erimehel kinni panna on see on küllaltki kriminaalne. Kultuurile mõeldud rahast rääkides, kas teie peate ka oma orkestrite sponsorite läbirääkimistel osalema? Iga päev? See on kurnav. Külalist dirigendi elust, aga see on osavad peadirigendielust, kui sul oma orkestrile see tähendab, Sa oled mingisuguse organisatsiooni juht ja tähendab loomulikult üks juhtidest sealhulgas ja seal on ju direktor ja, ja, ja terve tiim, kes töötab selle nimel, et organisatsioon eksisteeriks, aga isegi enam-vähem hästi toetatud orkester valitsuse poolt toetatud, kes seal ei ela päris sellest rahast välja ja tähendab, väljaelamine ei ole ju tegelikult meie ala mõtte mõtetena, huvitavaid projekte, projekte, mis, mis arendavad meie enda silmaringi, aga kes aga näitavad ka meid taset, kus on võimalik seda, mida me oskame väljaspool näidata, kõik need turneed, plaadistamised, meedia, televisioon, kõik kõik, kõik on on see, mis tegelikult on tänapäeva orkestri juures vältima mitte ainult vältimatult vajalik. Aga see on kõik kallis, selle kõige kõige selle eest peab keegi maksma. Ja, ja loomulikult selle eest tihtipeale valitsus ei maksa, sest nemad maksavad sellist kindlustavad sellise ühtlase, võib-olla palgataseme, mis on juba iseenesest väga hea. Kõik muu tuleb leida kuskilt mujalt. Ja siis orkestri tiim, direktor, kaasa arvatud delegatsiooni eesotsas on Paavo Järvi. Paradoks. Et et, et ja seda ma ütlen kõige suurema respektiga orkestri mänedžeride üldse mänedžeride vastu, sest see on üks raske töö ja, ja seda peab oskama hästi teha ja see on mõnes kõlas kellegi tänamatu töö, sest seal seal on palju ja ta on raske ta natuke ära peidetud. Ükski miljonär, ükski rikas inimene ei hakka raha andma, mänedžer. Nii see on, see elu lihtsalt on niimoodi. Paljud tahavad süüa õhtust koos minuga, aga mitte näiteks minu orkestri mänedžer iga, mis mis on ühest küljest loogiline, teisest küljest. Natukene ebaloogiline, sest et nemad võiksid palju paremini jutule saada mere seega ja aru saada teineteisest, mingisugustest, finantsilisest või ökonoomilisest probleemidest, aga tegelikult neid üldse ei huvita. Mind huvitab olla mingisuguse inimesega, kes on, keda nad on näinud. Ja esindad teistsuguseid väärtusi, kui on nende igapäevased ärilised. Suurte lauljatega või siis või siis või siis viiuldajatega või või näitlejatega või siis naised, nad ei tegele iga päev, mis on nende jaoks natukene huvitavam, võib-olla ka vaheldus. Mitmed mainekad muusikaajakirjad nii Suurbritannias kui Prantsusmaal valisid teid eelmisel aastal aasta muusikuks aasta artistiks. Kui oluline teile isiklikult tundub? Kus ta on? Isiklikult see nii oluline ei ole. Tähendab, ma pean seletama, tähendab alati on hea meel, kui keegi sind tähelepanu see on, see on selge, siin ei ole midagi siin. Ei ole midagi öelda. Et, et pärast kuute aastat olles Pariisi orkestri peadirigent, nad on. Nad hindavad mind küllalt, et mind aasta muusikuks valida. See on kena, see mulle meeldib. Aga see ei ole mitte sellepärast, et minule anti mingisugune auhind, aga sellepärast, et nad hindavad seda tööd, mida ma olen teinud ja nad kuulevad seda resultaati. Ma loodan, muidu nad võib-olla ei oleks seda teha. See, see on, see on minu jaoks tähtis, et et keegi paneb tähele, et, et see töö on olnud viljakandev. Iseenesest lihtsalt puht selline oma nime kuskil lehes nägemine ei ole tegelikult väärtus iseenesest, aga kuigi, kui on selle taga, mingisugune. See on päris asi, mida meil on, mille üle sa võid uhke olla, näiteks nagu see meie. Ellerheinaga meie oma tüdrukud ja, ja meie oma režissööriga, kes oli Maida mõõdik kadunud matemaatika ja eesti dirigendid ja see, see fakt on minu jaoks väga uhke fakt. Aga sest sellel on mingi teine tasand, mitte ainult see, et me võitsime, aga sellepärast ma isegi sellepärast sa meie meie oma inimestega tehtud. Kui te loete muusikaajakirjadest oma kontserdiarvustusi, retsensioone ülevaateid, kui palju te märkate seal niisugust tõelist süvaanalüüsi või kui paljude tabate seda, et kriitik või muusikateadlane on aru saanud sellest mõttest, mis olid Teil, kui te selle kontserdikava kokku panite või, või mis olid dirigeerimise nüansid või mis oli see uus? Mida te tahtsite publikuni tuua? On kriitikuid, kes väga järjekindlalt kirjutavad väga täpseid ja analüütilisi ja väga huvitavaid ja mõnikord minu jaoks isegi selliseid, kuidas öelda õpetlikke artikleid sellepärast et, et nad on seda sedamoodi inimesed ja spetsialistid sellisel tasemel, et nad oskavad teha ja, ja neid palju ei ole, aga neid on siiski olemas, tähendab, suurem osa on selline natukene pealiskaudne. Ja natukene kuidas öelda, noh. On rohkem selliseid, kes oma isiklik, kuhu mina ei suuda vaos hoida lihtsalt, ja see ja see on ka inimlik ja arusaadav, sellepärast et siiski Üks normaalne inimene, ma kujutan ette, võrdleb kõik kuidagi endaga ja kõik lähedalegi oma filter, tegelikult selline objektiivne kriitika on natukene igav, minul on ta huvitav. Aga võib-olla lugejale natuke igav, aga selline skandaalne kriitika, kes räägib, miks on sellel tüdrukul selline lühikene seelik, kas tõesti ei saa muusikat teha korralikus kleidis, kas peab sensatsiooni peale minema, ei hakka mingit udu ajama, tegelikult tüdruk mängis nii geniaalselt, et ta võis ükskõik mida ta tähendab. Aga Ta ei suutnud siiski kuidagi ta, ta oli mingisugusest hoopis mingist muust valest asjast niivõrd sisse võetud, et, et või ärritatud, ta pidi pool kriitikat selle peale ära raiskama, mis kellelgi seljas oli, näiteks. Selliseid on olemas ja nende osatähtsus on suur, sellepärast et nende artiklit kommenteeritakse. Neid loetakse ja nad tunnevad, et nemad on ka mingisuguse asja keskel, mis, mis annab igale inimesele natukene sellist head tunnet. Aga muidu teil niisugune ihu kriitika on olemas, kes järgneb teile igale poole maailma, külastab kõiki teie kontserte, fikseerib, petenseerib. Ei ole, sellist ei ole ja, ja üldse maakriitikat eriti nii ei loe. Tänapäeval on muidugi raske selles mõttes, et sul on ju kõik olemas sulle ees kõikene internet ju on, ei valija midagi ja nii et põhimõtteliselt see üks kriitikas minuga kogu aeg kaasas käib ja kes mind hästi karm kriitika on seal, mina iseenesest mulle kunagi ei meeldi mulle, kontserdid eriti. Ja ma alati teavet võib paremini olla. Aga aga ma ei saa lahti temast. Kas ta on ainus, kelle arvamust te usaldate? Ei on teisi ka, on inimesi, kelle suusaldama näiteks isa isa arvamus on mulle tähtis. Maati tunnetanud seda, et kui isand Salizmajotad paremini valetad endale näiteks ja on, on loomulikult selliseid inimesi, kelle, kelle arvamus on, on rohkem tähtis kui teise inimese elus ja, ja. Aga aga see on igal pool elus, niimoodi on inimesi, keda sa usaldad rohkem ja kelle ekspertiis ja kelle maailmavaade läheb sinu kokku ja sa oled nõus, mille mingisuguste asjadega ja teised ei saa aru. Aga see ei tähenda, et neil vale on, lihtsalt nad ei lähe minu vaate kokku, lihtsalt. Meil on täna saates külas muusik Paavo Järvi, räägime Eesti riiklikust sümfooniaorkestrist. Orkester, millega te võitsite oma esimese Grammy auhinna. Ja kui ma ühest intervjuust õigesti mäletan, esimest korda selle orkestri eesti seisite 20 aastat tagasi, 1996. aastal ja intervjuus te ütlesite, et pisut-pisut võõrastav oli orkestri proovi eesti keeles läbi viia. Neli, sest ma tegelikult professionaalse Eesti orkestri ees ei olnud kunagi seisnud. See oli esimest korda siis üldine muusikakogemuse dirigendi kogemus ei hakanud Eestis peale, nii et nii et need kõik oli inglise keeles ja mingisugustes teistes variantides kombinatsioonides aga eesti keeles mitte. Nii et see oli natukene imelik küll. Kuidas orkester on 20 aastaga muutunud? Olete personaalne, aga väga esiteks esiteks on, mida ma praegu tähele panen, on muidugi generatsiooni muutus, on, on nüüd tajutas orkestrit Nad tsüklite kaupa. Tihti tihtipeale on, kas sa vaatad Berliini, Filharmoonikute noored aga tegelikult nende imidž on ju selline, et vana vana saksa kuulus saksa orkester, tegelikult on sellised volume kümnesed, kõike veel, mõned on veel nooremad. Sest see, see generatsiooni muutus, on lõplikult toimunud. Sama asi on siin Eestis muidugi. Praegu on üks tunda, et, et on üks grupp tugev grupp muusikut, kes, kes on oma koolituse saanud väljaspool Eestit või siis Eestis ennast täiendamas, käinud väljaspool Eestit, nii et need on tundub selliseid mõjusid, mida, mida vanasti nõukogude ajal kuulda siin kõik oli kohapeal või siis või siis või siis Venemaal. Et on palju selliseid väga tähtsaid võtmepositsioonid, kus, mis, mis on nüüd täidetud selliste väga noh, uue mõtlemisega inimesega. Kontsertidel käies märkan ma, et mitte iga dirigent ei pane orkestrantide silma särama. Et on olemas kontserte, kus kõike mängitakse veatult. Pilli mängimise, tehnika sellel ei ole mitte midagi ette heita, aga niisugust ühes taktis muusikas, hingamist, pilgu tõstmist partituurilt või, või, või noodikirjalt dirigendile, et seda ei ole nagu iga kord, mis on dirigendiomadus, mis paneb orkestri särama? Ma arvan, et see ei ole isegi dirigendi omadus, see on mingisugune keemia, mis toimub orkester dirigendi vahel ja see dirigent, üks dirigent leiab mingisuguse sellise muusikalise sideme orkestri, keele ja, ja teine võib-olla püüab, aga ei leia. Ja see ei ole mingi sellepärast, et võib-olla orkestri väga tihti ma olen tähele pannud, et väga head dirigendid on olemas selliseid momente, kus hea dirigenti Hearkest erakonnad kuidagimoodi ei Nad ei sobi. See on täpselt nagu inimestega seal võib-olla hakkaks ideaalselt. Ideaalselt väljastpoolt sobivat inimest või sellised inimesed, kes seal vaadates oleks ideaalne paar, aga tegelikult neil midagi ei ole sellist midagi, mis neid kokku seda magnetit nagu ei ole täiesti, ja järsku vaatan väga imelik, kes need küll ei oma omavahel kokku ei sobi, aga elavad 30 aastat koos ja ja millegipärast elavad ja surevad miks, mis, kui seda. Kui selle saladuse. Rohkem paremaid dirigent maailmas ja üldse oleks kõik palju paremat. Ei tea, miks, miks asi sobib, teine ei sobi. Aga see kindlasti ei ole mingisugustest. Tahte puudumises on lihtsalt mingisugune mida meile kemistri mingi keemia. Aga kas teil on olemas mingi võlusõna, et lähete orkestri ette võib olla täiesti võõras orkester ja, ja äratad nagu sellest okasroosikese unest. Saavutavad resultaadi oma tööga on teised, on teisi dirigenti, kes saavutavad mingisuguse resultaadi tänu sellele, et nad ei tee tööd, et nad nad jätavad proove ära ja püüavad orkestrit nii nii ärevil hoida ja, ja, ja ja on ka selliseid dirigente, kes, kes teevad hästi korralikult tööd, aga need võib-olla ei ole fantaasiat ja, ja see kuidagimoodi ei, nendes töö tulemus ei ole sellele sellele küllaltki tulema selle üle, et nad teevad tööd ja alla selle ei ole küllalt resultaate tulemust. See on hästi raske, raske teema, sest ma vastust tegelikult ei tea. Kui kui ma teaks, kuidas panna kõik need omadused kokku ühte inimesse ja siis oleks, siis oleks neid neid dirigent ju palju rohkem, aga tegelikult väga häid dirigente nii väga vähe. Kui hakata vaatama, neid on, ütleme 10 tükki maailmas või kaheksa või kuus või siis väga-väga-väga häid dirigente, muidu on hästi palju. Te kasutasite sõna fantaasia. Kui te hakkate valima mõne orkestri jaoks kontserdikava, siis ta kindlasti arvestada sellega, missugused on orkestri võimalused mis neid särama lööks, millega nad hakkama saaksid. Aga mis on teie mõte selle teose suhtes? Kui palju selles on fantaasiat, kui palju te püüate erineda traditsioonilisest esitusviisist? Tegelikult ma ei püüa kunagi erineda traditsioonilisest esitusviisist, tähendab tahtlikult selles mõttes, et ma nüüd mõte ei ole kunagi niimoodi, et ma nüüd. Ta ei ole isegi võimalik nii teha, tähendab, sa pead jõudnud mingisuguse interpretatsiooni kuidagi järk-järgult, tavaliselt on see üks hästi pikk protsess, tähendab, õppida üks lugu ära ütleme midagi elementaarset, ütleme ütleme, Beethoveni sümfoonia. Teksti õppimine on, on, on üks asi, selle mängimine on teine asi. Aga siis see, et see tuntud sümfoonia, mida kõik Omarust teavad protestandid ja publik ja nii edasi, et see muutuks nagu päris sinu sinu osaks või kuidagimoodi sinus sinu muusikaks, see, see on minu jaoks hoopis teine asi juba siis sa pead sa mängima tükk aega ja kogu aeg mõtlema, miks sa seda teed ja kas, kas see sulle sobib, kas see, miks seni kirjutada, miks miks sina alati tehtud aeglustus ja selle koha peal, kuigi partituuris kunagisi kirjutatud ei ole? Sellepärast et kunagi mingisugune kuulus inimene on selle plaadi peal niimoodi teinud ja siis kõik noored dirigendid järgi teinud, arvavad, et see vanamees teadis seda kõike millegipärast ja siis me ka nagu teha, sest muidu, kui me ei tee seda, siis tuleb selline tunne inimestele, et nad vaatuseks, noor inimene ei saa asjast aru. Ja, ja aga tegelikult, võib-olla see ei ole üldse loogiline, võib-olla see on mingisugune üks ainult üks võimalus, mida mis võib-olla ei olnud üldse kõige parem variant, võib-olla juhtus lihtsalt niimoodi, võib-olla see oli mingisugune kalkulatsioonide iga esinemise ajal. Nii et põhimõtteliselt ma kunagi ei püüa midagi teha teistmoodi, sellepärast et olla teistmoodi, aga tihtipeale nii juhtub, sest tihtipeale need traditsioonilised asjad, mida me oleme harjunud kuulama ja see, mis partituuris kirjas on ei lähe kokku. Ja siis hakkad mõtlema, keda ma siis rohkem usaldan. Kas Beethovenit? Ma armastan raba pääseni, aga see ei tähenda seda, et seal ikka kirjutas selle loo ja ma pean ikkagi lõppkokkuvõttes, kui ta kirjutab, metronoom ei märgi. Ja mis on palju kiirem sellest, kui on, kui näiteks on traditsiooniline ettekanne siis minu kohustus on esiteks proovida, kuidas see kõlab ja kui sa ei kõla, siis miks ta ei tule ja kas on siis orkester liiga suur, sest tänapäeval nuusutame hoopis teisi pille ja suuremaid orkestreid ja nii edasi ja nii edasi ja sealt hakkab tekkima mingisugune u oma arusaamine, mis on õige või, või mis sulle vähemalt istub rohkem õiget ja valet on lukus, aga raske öelda muusika sa kindlasti midagi, mis sinu sinule rohkem loomulik tundub ja mis sinule paremini kuidagimoodi istub. Te vaatate partituuri, mida te tunnete aastakümneid enne igat kontserti uuesti uuesti üle, kas te sõidate lennukis pikki-pikki ülesõite, nii et teil on partituur käes ja te vaatate ikka ja uuesti üle seda, mida te juba niikuinii teha? Jah, sellepärast, et see teadmine on selline asi, et et muutub kogu aeg, sest partituur iseenesest on. Kui sa kvartalis üks raamat ja seda raamatut kuulama hakkad niimoodi laua peal, siis on seal midagi eriti kuulda ei ole sealt sellepärast, et see on üks, üks, üks üks, üks pabereid või ütleme, see, see on, see on elutu. See elu on olemas seal sees, aga sa pead selle loo siis panema ja kuidagimoodi selle kätte saama. Ja kõik see, mis sinna on kirjutatud ja siin on täpselt kõik täpselt üles kirjutatud, aga see nagu no ütleme nagu piiblis on ju täpselt üles kirjutatud kõik, aga siis üks näeb ja tõlgendab seda ühtemoodi ja teine tõlget absoluutselt teistmoodi ja siis saad sõdivad 100 aastat tänu sellele, et teda täpselt sama lauset on erinevalt tõlgendanud, nii et põhimõtteliselt see sõna iseenesest ei ole sellest sellel küllalt sõna. Mõttest tuleb aru saada, aga sellest on kindlasti kõigest on võimalik aru saada mitut moodi ja sa pead, mis, mis on tähti enne orkestri juurde minemist on see, et sa olen endale selgeks teinud, kuidas sina selle aru saada, kas see siis lõpuks on õige või vale või kas sa, kas sul elu eluks ajaks jääb või, või sa võid selle aasta pärast ära muuta, see on juba teine küsimus, aga seal peab olema mingisugune arvamus ja mingisugune kindel veendumus. See, mida ma praegu orkestrites teen, on õige muidu ei saa teha midagi orkestri ees. Kui sa niimoodi kogelemid, kogelemine ja selline enese mitte päris kindel olemine, siis siis seda kõik tajuvad. Ja siis on, on aru saada, et sa ei ole seda asja korralikult enda jaoks läbi seedinud. Aga 10 aasta pärast kindlasti muutub, kui, kui 10 või 20 aasta pärast midagi ei muutu, siis sa siis on midagi halvasti, siis on valesti, siis on mingi protsess, kuskil seemned. Kogu selle suure rahvusvahelise haarde juures, mis teil on? Te peate väga oluliseks igasuvist Pärnu Järvi akadeemiat, inimesed, kes on käinud nendel kontsertidel ja mina olen saanud kuulata raadiost ülekandeid, seal on mingi eriline õhkkond. Kuidas te selle saavutanud? No see on minu jaoks üks, üks maagiline koht Pärnu, sest et iga aasta kolm kuud ka väike poiss olin, me olime kolm kuud, olime Pärnus kirbu jõe jälle väike väike sauna moodi maja selline ja kolm kuud oli vaba ja olime väikse jõe ääres ja igav ei olnud ühtegi päeva. Ma ei kujuta ette, kuidas see võimalik oli, aga nii oli. Ja vanaema elas Pärnus. Ja minu jaoks on see mingisugune selline, nagu praegu on see kuulus Lotte raamat, minu jaoks on see samasugune Lotte moodi maailm seal midagi sellist müstilist ja, ja erakordset, et oma ja midagi väga tähtsat minu jaoks odan oma lapsed alati sinna ja, ja nende jaoks on ka pärnu nüüd mingisugune selline tähtis ja natuke teistmoodi koht. Miks see atmosfäär eriline on? Sellepärast et. Ma püüan. Esiteks, mis puudutab muusikutesse ja kõikidesse muusikutesse, kellesse orkester on moodustatud, seal duo on kõiki neid inimesi, keda mina pean headeks muusikuteks ja kellega mul on isiklik lähedamegi kontakt. Suurem osa nendest inimestest on mu sõbrad olnud ja muusikalised partnerid on 20 aastat rohkem. Mõned on uued ja siis ma püüan integreerida tervesse sellesse orkestrisse või sellised sellesse, sellesse festivali ka hästi palju noori ja andekaid, kõige paremaid eesti noori mängijaid ja üldse kõiki neid inimesi, kes, kellega mul on ka Eestis kontakt ja, ja heliloojaid ja muusikuid. Ja selline natukene klišee see võib-olla kõlab, aga selline perekondlik tunne on seal, seal on selline omainimesed on kõik koos ja nad on samal ajal nad on erakordselt kõrge tasemega muusikud ja nende jaoks ka nende jaoks eriti nende inimeste jaoks, kes välismaalt tulevad, nad, nad on, kohe näed, kuidas nad armuvad sellesse Pärnusse ja, ja kuidagimoodi nende jaoks on see nagu teine kodu ja, ja, ja samal ajal leiavad kontakte eestlastega ja oma sõpradega ja see käib, selline suur suur suur armumine käib kogu aeg igas mõttes ja see on ja see on tegelikult see, mida muusikas on väga vaja ja väga raske seda teha. Sellises kogu aeg koos töötavad professionaalses orkestris, kus, kus on? Pärast proovi enne proovi ikkagi argipäev on igapäevane elu, mis on, mida peab elama, millest ei saa lapsed ja, ja töö ja, ja kõik muu rahade inimesed ja kõik, kõik, kõik muu, mis on mis käib elu juurde seal nagu olemas päris elu, nagu unustatakse nädalaks ajaks ära. Ja on ainult selline muusika ja armastuse peale ja see on tegelikult üks, üks väga tähtis moment. Meil on orkester. Mis on saanud uue nime. Selle orkestri nimi on Eesti festivaliorkester Estonian festival, kes ta on, miks ma sellesama otsustasin teha sellepärast et ma tahaks seda orkestrit. Saaksid kuulata aga inimesed väljaspool Eestit, mis tähendab seda, et me tahame, me tahame teha ühe sellise eliitorkestri, mis, mis läheb väljaspoole ütleme, üks või kaks projekti aastas, mis on suuteline maailmaorkestrite ka konkureerima. Konkureerimine muidugi on vale sõna, sest konkurents ei ole üldse muusika küsimus, aga või, või teemad, aga et oleks sellisel tasemel, et me võiksime minna vini amsterdami New Yorgi, ükskõik kuhu ja kõik oleksid. Üllatunud, et selline orkester on olemas ja, ja mul oli väga tähtis, et selle orkestri nimes oleks sõna Eesti. Nii et kui te näete natukene imeliku kombinatsiooni, kus on Pärnu festivali Eesti festivaliorkester, see tuleb sellest, et me püüame selle orkestri identiteeti natukene natukene laiemalt tutvustada väljaspool Eestit. Kas 10 aasta pärast me võime näha teid mõne Muusikaakadeemia juures ka dirigeerimist professorina, ehk kas te igatsete klassikalises mõttes dirigeerimise üliõpilasi? Mul on see Pärnu festivali üks tähtsamaid, võib-olla alguses oli see ainukene tähtis kuidas öelda, suund oli just noorte dirigent õpetuse akadeemia, sest akadeemia tegelikult dirigendid, siis on see festival, mis, kus on hästi palju kõike muud. Aga see akadeemia on tegelikult noored dirigendid, õpetamise kohti ja minul, ma olen tähele pannud, et mulle see Ma täpselt ei oska öelda. 100 protsenti, miks, sellepärast et ühest küljest mulle meeldib see protsess ja mulle meeldib see protsess ja äratundmine, et kellelgil nagu te ütlesite, hakkab järsku järsku silm läheb särama. Vot nüüd ma sain aru, otatud üks kord veel. Nüüd ma sain aru, ma, ma olen hästi, ma püüan hästi. Ma püüan leida neid, neid, teid, kuidas, kuidas igale inimesele ära seletada siis igal inimesel oma oma spetsiifiline asi, mida Ta vajab. Aga mulle see protsess on meeldima hakanud ja ma absoluutselt loodan, et, et ma võib-olla edaspidi on kuskil rohkem stabiilsemalt õpetada, kuigi minu elu juures praegu vähemalt ei ole see eriti logistiliselt võimalik, sest ma selleks et sa siin õpetad vot siin olema. Ja selleks on aega vaja. Edaspidi võib olla. Kas te jagate meiega nüüd mõne elamuse oma elust mille järel te olete mõelnud, et vaat selle hetke nimel tasus elada? Hetkede peale, mis, mis tõelised su elu muudavad siis loomulikult, esimene asi on sulle, sinu lapsesendine. Su elu on absul teistmoodi, pärast seda, midagi ei ole samad pooli. Kõik, kõik see, mida sa näed, ümberringi muutub ja kõik kogu aeg muutub ka nüüd iga iga peaaegu iga natukese aja tagant, sellepärast et nemad muutuvad ja kuidagimoodi läbi nende silmade. Elu nägemine on ikka ikkagi väga huvitav, huvitav protsess ja mõnikord naljakas protsess, aga mul on kaks tüdrukut ja nad on nad. Nad on isegi minu Graske juures ja minu elu juures, kus me neid väga tihti ei näe ikka minu elutsenter öelda. Muusikalistest elamustest ma võin palju rääkida, aga see kõik nad jäävad selle varju, need esimese lapse sünni näiteks see moment, selle varju jääb kõik tegelikult. Siin stuudiolaua ääres on üks tühi tool. Kui me saaksime eirata aja ja ruumi reegleid ja siin toolil istuks 20 aastane Paavo Järvi ja oleks 80.-te aastate lõpp. Mida te talle ütleksite? Oi paljudel aega on, ma ütleksin hästi, palju talle. Aga võib-olla esimene asi oleks see, et. Ära kiirusta. Ära kiirusta, nii. Mul oli alati selline tunne, et ma olen kogu aeg kõikidest maas. Ja latt ei ole selline tunne. Tunne tuli sellepärast, et me sõitsime siit ära. Kui ma olin kaheksateistaastane ja ma tundsin, et mu ettevalmistus eriti muidugi kodudes muusikat, aga ka üld üldine toetust ei olnud, nii hea, kui peab olema siis järgmised järgmised 10 15 aastat läks hästi, sure sellise hästi suure töökoorma all. Ja, ja sellise fanaatilise enesearendamise tähe all, mis tegelikult ma seda ei kahetse, ainult mingisugune sellel balanss oleks võinud olla natukene sellest loogilisemalt natuke rahulikumalt. Aga. Tähtsaks sa oled sa kohe kätte saada, aga need, need väga tähtsad asjad ei tule kohe kätte, siis on kogemus ja kogemust, ei, siin ei ole selliseid. Ühesõnaga short-kats, seal sa pead, sa pead Nad läbi tegema ja, ja pead, sa pead oma vigu tegema ja siis nendest õppima ja sa ei saaks kiiremini joosta, üle oma varju hüpata. Ja mul on selline tunne siiamaani mõnikord tunne, et päris dirigeerimine päris elu hakkab peale alles natukese aja pärast siis kunagi, kuna rumal. On selline selline isiklik asi, sest eks see dirigeerimise amet ei ole ju noortele tegelikult noored peavad õppima hakkama, aga tegelikult see on kuskil teisel pool amet. Natukene, aga selleks, et teise elu pole midagi, oled õppinud ja seedinud, siis pead ikka jubedalt alguses tööd tegema. See teine elu pool hakkab teil varsti kätte jõudma, siis kui sa jõuad, tõmba esimese juubeli, nii, võib-olla. Ehk kas teil on eluplaanid tehtud, mida te tahate saavutada isiklikus elus muusikalises mõttes? Lähema 10 20 30 aastaga. Ei ole, selliseid plaane, pole enam, vanasti olid, aga praegu ma sain aru, et see on üks ajaraiskamine, tegelikult selle plaanide tegemine on, on, see on selline enesepetmine natukene selles mõttes, et sa nagu teed mingisuguseid plaane, aga tegelikult elu juhib sind hoopis teistpidi. Ja mis on võib-olla tähtsam, praegu vähemalt nii arvan kuulata seda, mida, mida, mis intuitsioon ütleb ja mitte teha selliseid plaane, mis on mingi suhteid teiste jõudude poolt sulle dikteeritud ja ette titeeritud, sellepärast et hästi palju neid teisi jõudusid teisi hästi vägevaid selliseid selliseid institutsioonides jõuda, mis siin püüavad kogu aeg mingisuguses suunas mõjutada. Ja, ja tegelikult ei ole üldse tähtis, mida või kui palju sa teed, aga tegelikult tahtsin, kuidas sa teed ja kuidas sa ennast tunned, kui sa teed sellepärast et sa ei saa midagi väga hästi teha, kui sa ei tule sinust endast seest ja, ja selleks, et midagi midagi nii teha, et sinust endast, sest päriselt tuleb mitte läbi aju, aga kuidagimoodi kuskilt mujalt kuskilt niimoodi intuitiivselt selleks aega ja selleks on vaja. Esiteks on vaja vähem teha, on vaja teha vähem repertuaari, on vaja endale selgeks teha, mis on sinu jaoks muusikast tahtis, mis asjad on vähem tähtsad, ilma milleta võib elada palju sellist repertuaari, mida ma vanasti armastasin, kui juhataja enam ma olen teinud mingi otsuse, miks, sellepärast, et selleks, et natuke rohkem aega andnud sellele repertuaarile mis minu jaoks tegelikult on väga tähtis ja mille sügavusi ma pean, mille sügavust ja nii ma ei ole veel jõudnud ja ma pean natukene seda prioriteedi andma sellele repertuaarile sõna, see on selline väga isiklik asi, see võib olla ka, muutub, aga praegu. Ma tunnen, et, et selle teistega võistlemine ja eluga võistlemine ei ole, ei ole, ei vii kuskile nende enesekaitse. Rohkem ma soovin, Paavo Järvi, et teil oleks enda jaoks aega ja et teil oleks võimalusi tegeleda ainult sellega, mis tõesti teile endale tähtis on. Vaigla.