Tere päevast algab saade piirikunst. Täna räägime Tallinna 12 kümnendas graafikatriennaali, st selle sisust ja vormist ning graafikast laiemat. Kuna triennaali peakorraldaja ehk naguniisuguste graafikasündmuste peakorraldajaid nimetatakse resident Eve Kask oli saate salvestuse ajal Novosibirskis sealse graafika suursündmuse žüriis siis on intervjuu temaga tehtud enne kui see intervjuu Eve Kase ka intervjuu läbi, siis lisandub stuudiovestlus, milles osaleb kolm külalist. Need on kunstiteadlane Mare Pedanik ja kunstnikud Liina siibia. Marko Mäetam. Saatejuht on Kerttu Soans. Ja enne veel, kui saade päriselt algab, vabandan kuulajate ees. Need segavad helid, mida Te kuulete ja mis sarnanevad hambapuuri mürisemisega on tegelikult raadiomajasisesed remondihelid. Need ei ole mõeldud seda saadet illustreerima, nii et veel kord meiepoolsed vabandused. Aga nüüd intervjuu Eve kasega. Kui me võrdleme praegust triennaali eelmistega, siis tegelikult peaks võrdlema eelmist üle-eelmiste ja veel eelmistega, sest eelmine drina. Mulle meeldib teda selles mõttes nimetada läbimurdetriennaali, eks, et siis toimus nagu selline järsk muutumine või murrang. Kuna eelmistel kordadel olid korraldamisel sellised põhimõtted, et me kutsusime esinema nagu mingid konkreetsed maad. Ja meil olid kuraatorid, kes valisid sealt mingisugused valikud. Aga ma olen nüüd aja jooksul aru saanud, et see süsteemi, kus ta ennast ei saa valida võrdseid rattureid, võrdsetel maanteed, maade, Väljapanekud olid tohutult erinevad, et mõnelt maalt oli huvitav, aga mõne teise maa väljapanek ei peegeldanud nagu üldse sellist objektiivset seisu. 98.-st aastast toimub meil trennaalses sellisel põhimõttel et trenne olen jagatud nagu kaheks, üks on traditsiooniline balti ekspositsioon, aga jäänud suurem osa Trionaalisse rahvusvaheline osa on meil olnud, et aastast 98 avatud kogu maailmale. Ja see kahtlemata tekitab nagu maailmas selle meetrinali vastu suuremat huvi, et me ei ole nagu kinnine üritus, vaid vaid kõik võivad saata oma töid. Ja see noh, ilmtingimata mõjuka triennaali mainele nagu paremini lihtsalt see huvi huvi tekitamise mõttes. Ja seekord, Me ei ole selles mõttes eriliselt muutunud, et hüpe toimub 198, sel aastal toimub kriminaalpõhimõtteliselt sama skeemi järgi. Jälle meil soolal Laos põhinäitus, sellest üks osa balti ekspositsioon ühel korrusel. Täna on siis see rahvusvaheline osa ja kui arve nimetada, siis balti ekspositsioonis meil on 10 10, üheksa jagatud see niimoodi kolme balti riigi vahel ära osalejaid. Ja rahvusvahelises osas esineb meil 107 kunstnikku. Ja saime töid 466-lt kunstnikult. Aga žüriile, kes siis 107 kunstnikku ja igaüks võis esineda kuni neljatööga, mis tähendab seda, et noh, mõõdud on väga erinevad, näiteks mõnel kunstnikul on 12 meetrit, üks töö ja, ja teist korda, täpselt samamoodi on meil Selle põhinenud maaliga kaasnevalt kuraatorinäitus, mis on ka hästi huvitav näitus selles mõttes, et ta on ta nagu on, võib-olla see on võib-olla see triennaali moodsam osa või korraldasime ratturi konkursi täpselt nagu eelmine kord. Seekord võitis selle konkursi Johannes Saar. Ja, ja tema on siis pannud selle valiku kokku, mis on kunstihoones ja, ja salongis. Ja lisaks on siis veel see eelmise aastaga kompri võitjas, Anconksung koreast ja veel lisaks hästi palju selliseid väiksemaid üritusi. Ja nüüd kuidas drinaal liigub edasi, on väga raske nii-öelda sellepärast, et siin käivad kogu aeg sellised vaidlused, näiteks. Žüriiliikmed, kes on väga tihti institutsioonide esindajad, hooldavad nagu näitus oleks huvitavam kui kogu triennaali kuraatori näitus, eks, aga siis me kaotame ära selle järjepidevuse ja samas ma arvan, et siiski väga paljudele pakub huvi siiski see soolane näitus, kus igaüks tõesti leiab enda jaoks midagi huvitavat, et et kuraatorinäitus, mis võib olla väga huvitav, ta ta ongi olnud mõlemad korrad minu meelest väga huvitav. Aga ta on nagu nagu ühe idee ühe konkreetse, see kuraatori ideed järgiv ja, ja tal on nagu siiski mingi üks nimetada soolalaos näeb lihtsalt väga paljud erinevad erinevaid trende, mis on ja noh, saab nagu ülevaate maailmagraafikas toimuvast, kuidas žürii suudab valida teistest riikidest tulevate tööde hulgast välja need, mis selle riigi graafika seisu parasjagu just kõige paremini iseloomustavad. Žürii ei, absoluutselt ei, ei oma valikutes ei lähtu riikidest, ta lähtub ikkagi konkreetsetest kunstnikest, nii et kui ta, kui ta lähtuks riikides, siis võib-olla meil oleks vaadatakse, et igast riigist mõni kunstnik esineks, sest näiteks meil on mõlema triennaaliga on kukkunud 20 trikki täiesti ära. Ja, ja noh, näiteks niukseid huvitavad tulemused on pärast mille peale me ju žürii ajal keegi ei mõtle. Et kui näiteks jaapanlased on olnud siin väga võimsalt alati esindatud, siis seekord meile saatsid töid üle 20 jaapanlase küljest jäi järgi üks ühe tööga. Et noh, see võib-olla näitab ka, kuidas kuidas need žürii huvi, huvi, huvid liiguvad või kuidas mingil maal, kui asjad arenevad ja loomulikult näiteks nii surma nagu Jaapaniga ei saagi ju mingit läbilõiget läbilõike. Asi on üks väga kahtlane asi, kuna graafik on tohutult lai mõiste ja arvan, et graafika tegijaid on maailmas niivõrd tohutult palju, et et sellest nagu Üheteist objektiivselt ülevaadet omada ei olegi võimalik. Lihtsalt kui me vaatame katalooge, käime näitustel, siis noh, väga palju on neid nimesid, mis korduvad, aga, aga ma ei arva, et see on maailmagraafiku ülevaade. Kindlasti on veel väga huvitavaid graafikuid, kes näiteks ei osalegi sellistel triennaalil. See küsimus oligi küsimuseks järgmisele, et kuivõrd graafika ja võib-olla kujutav kunst laiemalt on üldse seotud oma asukohaga selles mõttes, et oma kunstniku kodukohaga ma ütleks selle peale niimoodi, et et head kunsti on iga rahvusnõus enda omaks tunnistama, ma ei arva, et kunst on kuidagi rahvusest kinni, ta on siiski enamasti rahvusvaheline, et võib tuua mingisuguseid selliseid spekulatsioone. Ma isegi nimetaksin, et näiteks tundub, et et eestlane on küllaltki ratsionaalne tüüp, et meil on võib-olla täiesti oma koolkond siin geomeetrilise kunsti vallas. Samas meil ei ole näiteks sellist teravat kontseptualism, mis on juba nagu vene kunstifirmamärgiks kujunenud. Ja, ja kui räägid rahvuslikkuses, siis, siis kohe suunduvad mõtted näiteks eesti kunstis olevale liinile, mida, mida nüüd etnoturismiks nimetatud. Samas näiteks ütleme, kui rääkida etnoturismiks, ma ei tahaks üldse rääkida graafikast, et on täiesti eraldiseisev nähtus täpselt nagu feminism, näiteks, et oleks väga naljakas hakata feminismi graafikaga siduma või sellist rahvuslikus, mida kindlasti Eesti kunstis võib leida. Kuna kuna siin viimasel paaril aastal on ka üsna palju tehtud nii Soomes kui kui kui ugri maades etnofa turisminäitusega, aga ma ei seoks seda liini kunstis graafikaga. Kas Tallinna graafikatriennaali on? Kui vaadata linnuna ülevalt, kogu maakera, kas ta on märkimisväärne? Mina isiklikult loomulikult usun, et on märkimisväärne, et me oleme nagu kirglikult üritanud kõik selleks teha, et et Tallinna graafikatriennaalil oleks üha tuntud maailmas ja nii palju, kui meil on tagasisidet olnud, ma arvan, et see areng läheb positiivses suunas. Sa ütlesid enne, et Data katalooge siin-seal graafika väljapanekutel välja antud katalooge siis tihtipeale korduvad. Kas nende inimeste põhjal, kes oma töid siia graafikatriennaalile esitasid, võib ka teha mingeid järeldusi selle triennaali tuntuse ja ja arvestatavuse kohta? Jah, võib küll, kui ma niimoodi võtame, siis ma arvan, et Tallinna triennaalil on päris hea maine, et sellised silma jäänud nimed teistelt Renaalidelt on siia ka oma töid saatnud. Samas me oleme tahtnud ka piire murda ja oleme kasvõi isiklike tutvuste baasil teinud tihtipeale inimestele ettepanekuid, kes ei olegi graafikud, et et nad saadaksid oma töid ja, ja oleme saanud selliseid üsna ebatraditsioonilisi, näiteks kas või skulptorite. Ja minu meelest on väga huvitav, kui kui, kui, kui triennaalil esinevad ka mitte ainult rikud. Tahtsingi seda küsida, et millised olid need parameetrid, millele pidid need teed, mis esitati vastama. Esiteks, iga kunstnik võis esitada kuni neli tööd, mõõdud ei olnud piiratud, nagu ma ütlesin, juba ühel kunstnikul 12 meetri pikkune töö. Teiseks võis esitada kolmemõõtmelisi töid tingimusel, et seal on kasutatud trükki. Toob juba päris laiad võimalused ja tingimuseks oli veel see, et kunstnikud saavad esitada ainult viimase kolme aasta loomingut. Loomulikult võisid esindatud olla kõik graafikatehnikad, kaasa arvatud digitaalsed, ainuke asi, mida me ei aktsepteerinud, olid monotüüpi ja joonistus, muidu oleks läinud nagu väga-väga laiali seda pärast, et et graafikagraafikul on nagu kaks sellist tunnusmärki, et esiteks esiteks trükk ja teiseks paljundatavus, kuigi noh, väga paljud kaasaegset tehnikat ei no kasvõi autoritehnikad nad ei, võib-olla ei eeldagi alati paljundatavas võib täiesti töötada originaaleksemplarid, aga, aga põhimõte on just see, et oleks, oleks trükk, aga samas trüki võib tõlgendada väga-väga laialt. Noh, kas või näiteks, kui nüüd soolalaost rääkida, siis kunstnik trükib valgusega refleksiga üks valsi kunstnik trükib tule ka. Nii et see trükk on ka tõlgendamise teema. Kas sa oled ise ka graafik ja kindlasti oma kunstnikuelus proovinud kõikvõimalikke tehnikaid, aga kui sa vaatad teiste graafikute oma kolleegide töid, kas on see nii nagu näiteks vanade vabandust võrdluse pärast, aga konjakimeistritega, et lähevad hauda oma retseptiga ja sa ei saagi teada, kuidas üks või teine tulemus on saavutatud. Või on siiski pigem nii, et kunstnikud püüavad oma teoste loomisprotsessi ka selgitada mitte ainult isegi televaid ka vaatajale, et see on nagu üks võimalus graafikat inimesele nagu lähendada, et teha nagu tema sünd, tabatavaks sõimed, kunstnikud, aga ta kaheks. Ma ei räägi praegu eesti kunstnikest, vaid kolleegidest üle maailma, ma olen kohanud kahesuguseid kunstnik, ühed on need, kes seletavad sulle kohe ära, kuidas nad midagi tegid ja teised on need, kes siis kiivalt varjavad kuna ta midagi näiteks avastanud, mida nad nimetavad autoritehnikaks, aga autoritehnika on ka see, et piisavalt hämada tihtipeale, et sa, et nagu keegi sapsu nipid, vaata et mine tea, äkki ta trump selle üle, mis on, mis on hästi tobe ja, ja teiseks, mina isiklikult minu huvi on alati see, mida kujutatakse. Et selline väga SUUR tehnikatesse süüvimine. Nendest yleliigne rääkimine on minu meelest ka professionaalne kretinism, et et see on täpselt sama, nagu nagu foto puhul hakata rääkima fotoaparaadist ja, ja tehnilistest parameetritest. Samas, me vaatame siiski põhiliselt seda, mida on kujutatud, aga samas on ka selliseid meistreid, on on jällegi kahesuguseid meistrid, on need, kes kes sind igati aitavad ja seletavad, aga ma olen kohanud ka selliseid meistreid kes varjavad oma teatuid, nippe. Ja siin on muidugi tihtipeale Materiaalne põhjus sellepärast, et nad on, kutsuvad meeleldi sind raha eest mingisse riiki enda juurde trükkima ja see nende leib, et noh, seda ei saa neile pahaks panna, et nende äraelamis moodus neile, kas, kuidas sulle tundub praegu graafika kuidas on inimesele ligitõmbavaks tehtud või kas üldse on, kuidas publikuga? Mulle meeldib Eha Komissarovi kuulus lause, mis ilmselt vastakad paljuski tõele, et tavainimesed on tohutu rahuldamata pildi nälg ja kuna meie kaasaegne kunst üldiselt liigub selles suunas ja see, et ta pigem kaugeneb vaataja, siis ma usun, et graafika aitab nagu vaatajal seda pildi nälga rahuldada. Ja kuna siin on tõesti niivõrd seinast seinani, et peaks rahuldama nagu väga erinevate nõudmistega inimesi, kuna sa ikkagi oled kunstnik ja graafik, siis oskad sa ilmselt nii väliseid nähtavaid pindu pidi kui ka sisemisi suunavaid jõude pidi natukene selgitada, mis praegu graafikas toimub, kas proovib ta edasi anda seda, mis maailmas toimub, ka kõike seda hirmsat koledat tuua seda inimesele nähtavaks või pakub suurem osa graafikat mingit põgenemisteed või võimalust mõnes muinasjutu teises reaalsuses hoopis kusagil mujal vaatajal olla, kui ta selle pildiga vastastikku sätib ennast? Tähendab, siin on kahtlemata väga palju erinevaid trende ja eks nad ole esindatud näitusel ka, aga aga noh, muidugi paistab kohe silma, et kaasaja kunstitrend on, on hästi sotsiaalne ja ja muidugi kunst peaks üldistama, et ta ei peaks jutustama toimuvate ümber, nii nagu teeb seda näiteks ajakirjandus. Ta ei saa olla illustratsioon ajakirjandusele, ta peaks just nimelt üldistama omama palju enam kihte kui, kui eelmainitud žanr. Kas muinasjutud ei ole üldse enam moes, romantiline hoiak ja võib-olla siis väike niisugune nihestatus niisugusest igavest päevasest reaalsusest? Kindlasti minu meelest näiteks meie Grand Prix võitja Andres Taligi on loomulikult romantiline kontseptualism mitte noh, teda ei saa näiteks võrrelda vene kontsert turistidega. Et arvan üldse, et Eesti inimene on hästi romantiline kunstnikud K ja nad teevad kõik selleks, et varjata, kui romantilised nad tegelikult on. Andres Tali töö nimetusega Sis roome, Juulia digitaaltrükk, mis võitis Grand Prix seisnebki selles, sest ta on eksponeerinud lehtedel igal lehel kolme lehekülge paarislehekülge roomlaste Juuliast ja teinud siis sinna oma kommentaarid mis loetamatud kuskil midagi põletanud. Ja ja siis sellega fikseerides nagu mingit oma suhet sellesse loosse oma kulminatsioonipunktidega ja kohati on ta mingid lehed raamatust välja tõmmanud ja ja siin on nagu hästi palju kihte Grand Prix võitnud tee tegeleb Roomeo ja Juulia probleemiga, mis on muidugi ka meis kõigis olemas. Kas graafika kaasaegne graafika tegeleda üldse niisuguste traditsiooniliste asjadega, ka laiemalt üldisemalt, kui võtta graafikuid üle maailma või või tegeldakse nende traditsioonide lõhkumisega? Traditsioon on hästi lai mõiste, et sisuliselt kindlasti väga palju kasutatakse igasugu tsitaate ja mis on, kui minek tagasiminek minevikku ja seda oleviku taustsüsteemi ümber mõtestades. Ja, ja teine teine pool on siis see on siis sisuline pool ja teine pool on see tehniline pool. Ja selles suhtes hinnatakse mõlemaid, nii traditsiooni kui selle lõhkumist. Lõhkumine tähendab reeglina midagi uut, mis puudutab tehnilist külge, aga noh, kui näiteks traditsiooni all mõista nüüd seda ka kunstnik teeb aastakümneid ühte ja sama ilmad ajas muutuks siis on ta nagu, nagu tühi anum, vorm, millest on energia kõlanud, et seda nagu olles nüüd olnud erinevates züriides erinevates riikides olen ma täheldanud just seda, et et otsitakse siiski kujundi originaalsust või siis kas või paljukasutatud kujundi uuest, huvitavast vaatenurgast käsitlemist ajaga, kui me siiski ja tehnika tuleb väga harva eraldi päevakorrale, sest tavaliselt ju Triionaalidel esinevad inimesed, kes on professionaal. Seni tegi nagu sellist küsimust, et et keegi ei ole nagu professionaalselt tehnilisel tasemel. Ja, ja tõesti, tehnikat arutatakse väga harva. Põhiliselt kui on tegemist kas mingisuguse väljapaistva asjaga mingisuguse küsimärgiga või Purioosumiga, noh näiteks ma võiks tuua siin näiteks korea kunstniku Kimmy kes teeb traditsioonilises metsade into tehnikas linnas vaateid, mis näevad välja nagu fotodi. Absurd seisneb siin selles, et noh, kõik, kes teavad seda köögipoolt, metsa hind on niivõrd rasketehnika, sa pead Kornima, seda plaati mustaks päevade nädalate viisi ja, ja foto, eks ole, mis võtab aega ühe sekundi murdosa. Et samas see, mis näib selle selle sekundi murdosana on, on tegelikult selle taga on niisugune ränk tööd, see on noh nagu hästi absurdne, kui tead seda köögipoolt, selliseid asju arutatakse tõesti täiesti erakordsetel juhtumitel, aga kuna just see kinni kinni küsimus oli žüriis, siis ja teda teda just nimelt tema poolt oldi vastu oldi, sest tema puhul on ka see, et ta teeb juba aastakümneid ühte ja sama, aga kuna ta on selline kurioosum, siis jälle temale oli ka väga palju pooldajaid selles. Stuudios on kunstiteadlane Mare Pedanik ja kunstnikud Liina siibia, Marko Mäetamm. Mina olen saatejuht Kerttu Soans ja jätkame Tallinna 12. graafikatriennaali teemal. Me eelmise intervjuu, mille andis Eve Kask, on nüüd ka stuudios viibijad saanud üle kuulata. Nii et loodan haakute sellesse juttu. Ja kõigepealt, kuna Mare Pedanik on üks kahest, Eve Kase kõrval üks kahest peakorraldajast, siis oleks vast kõige õigem sinul rääkida mõne sõnaga eesti graafikatriennaali ajaloost. Esimene graafikatriennaalil Tallinnas toimus aastal 1968 ja tookord oli ta nimetas seal kaasaeg ja graafiline vorm. Ja see oli siis mõeldud nagu eesti, Läti ja Leedu graafikute ühiseks väljaastumiseks. Ta oli justkui manifest statsioon Moskva kesksele poliitikale kunstis, kus prevaleerisid monumentaalkunst maal ja skulptuur. Ja tegelikult oli ju selleks ajaks juba Euroopas olemas Ljubljana graafikabiennaal, jaga Krakovi graafika vennal. Nii et siiski tolleaegses Nõukogude liidus oli nagu see põhiline graafikakeskus koondunud just siia Baltimaadesse ja siit siis klaasikutel. Seega mõte, see idee, et teha nagu oma näitus ja näidata siis milleks on võimelised siinsed graafikud. See ei olnud küll aga nii lihtne, et päris nüüd edasi minna ainult Baltimaadega. Arvestades tolleaegset poliitilist situatsiooni ja lülitati siis kõrvale selleks et üldse saaks nagu edasi minna, selle graafikanäitusega oldi sunnitud kutsuma nagu külaliskunstnikke Venemaalt Moskvast, eelkõige siis Moskvast ja, ja Peterburist. Ja hiljem siis liitusid juba Minski Harkov ja, ja teised suuremad linnad. Kuni siis 1989.-ks aastani, mil esimest korda õnnestus kutsuda graafikatriennaalile juba kunstnike Soomest, Poolast, Kanadast ja Ungarist. Ja nii see läks siis edasi 92. aastal juba Belgiast, Islandist, Norrast, Rootsist, Soomest, Taanist, 95. aastal oli juba ekspositsioon Inglismaalt, Itaaliast, Saksamaalt, Jaapanist. Ja siis see tõeline selline läbimurre oli siis 1998. aastal kui siis said juba osa võtta kõik kunstnikud üle maailma. Sa ütlesid enne, et olukord sundis kutsuma kunstnikega Moskvast, Minskist ja nii edasi. Ilmselt tegelikult see ikkagi värskendas ka omal ajal seda graafika väljapanekut. Teatud mõtestavaid värskendada küll, aga siin oli küsimus ka selles, et näiteks kui taheti kutsuda või tehti ettepanek ühele või teisele kunstnikule, Peterburist või Moskvas, tõi Kiievist või kust iganes siis võib-olla see kunstnik, kelle ei olnud nagu parasjagu see, keda tohtis kutsuda ja tema jäi nagu kõrvale ja saadeti nagu teised kunstnikud, aga kahtlemata aga laiendas kunstipilti. Enne saadet ette valmistades me siin juba veidi rääkisime võimalikust arengust. Et kuidas võiks nüüd edasi olla, need on tehtud, see tõeline läbimurre, kõik on vaba, ainult žürii on see, kes vaatab, kas saab või ei saa seda näitusele panna, seda täiest, mis saadetakse. Milline võiks olla Eesti Tallinna graafikatriennaali tulevik? Mida arvab nii Mare kui ka nüüd kunstnikud Marko Mäetamm ja Liina Siip? Kunstnikud, Ma ütlen küll, kuulajale teadmiseks. Siin praegu olevat kunstnikud sell triennaalil kaasa ei tee. Aga sellele küsimusele olete ikka pädevad vastama. Jah, mina kui korraldaja poole pealt oleme seda vaaginud, nii isekeskis käisime siin, seda teeme kui ka küsinud kunstnike käest ja kunstikriitikute ja teadlaste poolt väljastpoolt, et mis võiks olla see Meie väljundeid, mis teeks ta nagu eriliseks ja kuidaspidi nagu edasi minna. Ja oleme ikkagi nagu siiani seisukohal, et võiks säilitada nagu need juura. Et kust on saanud see kriminaalnagu alguse 68. aastal, siis et säilitada see Eesti, Läti, Leedu ekspositsioon, sellele lisanduks siis rahvusvaheline osa ja siis see kuraatorinäitus, mis nagu uuriks et kuhu suunas sisse graafika võiks nagu laiendada või mis on need pidev punktid kaasaegses graafikas üldse. Kas see on nüüd parim variant ja mis saab järgmisest, seda on veel raske öelda, ilmselt. Kuidas need teised oravad, teie kui seekord vaataja positsioonil olevad kunstnikud? No kuna nagu sa ütlesid, ma meie kumbki linaga nüüd antud hetkel ei osalenud ja ja sellest seisukohast näiteks ma enda poolt ja öelda, et et mul antud momendil huvi sellise sügava graafika vastu puudub ja seetõttu ma muidugi pean, pean tunnistama, et sellist tehnika mitte kammitsetud esinemisvõimalust nagu peame positiivsemaks, kuna tõesti, kui sai trüki reetselt mingisuguste stampgraafikat siis sa nagu nagu nende teiste töödega, sinna ei ole mõtet žüriisse minna. Teisest küljest tõesti siin seda juttu kuulates tundub, et et see proportsioon kolme, kolme kolmes mahus erineva nagu, nagu noh, lühi projekti Tähendab ühtesulatamine üheks graafikatrendi vajalik, mis on siis kuraatorinäitus ja, ja balti ekspositsioon ja suur rahvusvaheline zürii. Näitus on võib-olla tõesti see antud hetkel selline kõige rentaablin variant, sest siis on noh, põhimõtteliselt annab see võimaluse kõigil osaleda on hästi selline kits kahe kuhja vahel väga hästi soovitunud. Nii kunstnikele kui ilmselt ka vaatajatele iga vaataja leiab nii-öelda siis kusagilt midagi. Jah, ja ma arvan, et seal lihtsalt on juba isiklikul tasandil tekivad need momendid, et kellele meeldib see proportsioon, et mõni ütleb, et väga hea on just nii, et kõige suurem on see rahvusvaheline ja siis natuke väiksem on sees veel väiksem on see kolmas osa sealt mõnele teisele, tundub, et kuraatoriprojekt oleks pidanud olema võib-olla siis baarne projekt, mulle tundub võib-olla, et on hoopis. Balti ekspeditsioon peaks olema see, mis on nagu kõige olulisem, noh see on juba täiesti isiklik ja ma arvan, et seda ei vaidlegi iialgi selgeks ja ja noh, niimoodi jääkski 20 üritus korraldamata peab lahenema kompromissiga ja antud hetkel ta on hästi selline söödav projekt, selles mõttes Liinasi mulle tundub, et praegu on sellel triennaalil eelmisel biennaalil, on need teemad või nagu see motivatsioon, milliseid töid siia saata olnud väga delikaatsed, nagu eelmisel oli puudutus ja sellel on muutuv kujund, et paljud kunstnikud, paljud pole võib-olla õige sõnaga küllaltki mitmed on saatnud üsna sarnaseid töid, mida annab mõlema pealkirja alla liigitada, et võib-olla edaspidi trienaal võiks tegeleda rohkem sotsiaalsemate teemadega nagu näiteks poliitika või seks või raha või mida iganes, et nagu olla konkreetsem, teemavalikus ja ja seal siis võib-olla vabaneksid ka sellised. Probleemid kammitseda, et paljud esitavad siiski selliseid tehnika, paraade või sellist käsitöömeisterlikkust, et kui me võtame sellise nagu julgema teema, et siis saame võib-olla ka rohkem selliseid tehnikast vabanevaid nagu idee kesksemaid töid. Aga mis te arvate, kui oleks juba selline tunduvalt konkreetsem teema, kas see juba ei eeldaks siis tõesti niisugust kuraatorinäituse taolist projekti? Ei, ma arvan, et see rahvusvaheline žürii, kes siiani on töid valinud, viis kuni seitse saksa liige, sellist suurepäraselt sellega hakkama, seal on kõik oma ala eksperdid ja ja see võiks tulla nagu huvitavam näitus selles mõttes, et me ei saa mitte niivõrd autori töid, kuivõrd just nagu teemakeskseid ja see oleks ka võimalus, kuidas Tallinna graafikatriennaali erineks näiteks sellistest suurtest väljapanekutest nagu Krakowi triennaalil, kus neid töid on nii palju ja nad lõpuks muutuvad selliseks visuaalseks väsitavaks müraks. Ma täiendaks võib-olla selle poole pealt jah, et Krakowis näiteks aastal 2000 oli siis näitas, nimetas seal silt tulevikku, mis on, võiks öelda veelgi laiem, kui oli meie muutuv kujund, mis tegelikult küll intrigeeriv, päris päris paljusid, ma ütleksin, paljusid kunstnikke tuli ikka silla pilt. Õele konkreetselt pidasin praegult silmas seda muutuvat kujundit, ta intervjueeris nagu päris paljusid kunstnikke on tulnud nagu seda tagasisidet, kes on kirjutanud ja öelnud, et, et just nimelt, et vot see, see teema oli nagu see intrigeerib, mis nagu nagu isegi Lõpuks siis selle kaalukausi nagu kallutas selle meie triennaali kasuks, et vot just siia tõid saata. Jah, meil on praegu stuudios küll kaks sellist kunstnikku, kes tõesti seal ei esinemist, Etu Marel ei ole nagu praegu hetkel niisugust vastukaja, et jah, see inspireeris mind. Aga kasutan siiski võimalust nüüd Riina siibia, Marko Mäetamm, teie käest küsida, et millega teie ja teie kolleegid üldse maailmas praegu tegelevat teema koha pealt, kas tegeldakse kõigega kõigega kahtlemata, aga millega? No väga raske on öelda niimoodi, sest noh, ma ei ole ka mingisugune selline rahvusvaheline kunstnik, kes käib nagu laiali ringi ja näeb, noh kahjuks ma olen ka küllaltki lokaalselt tegutseb ja ja ma ei oska nüüd niimoodi üldistusi teha, millega maailm praegu kunstimaailm tegeleb konkreetselt, aga aga reaalsus on selline märksõna küll, mis praegu hirmsasti hirmsasti ruulib, et sotsiaalne ta nagu kunstist on juba nii palju sotsiaalne, et ma ennustan mõne aasta pärast läheb täielikult nagu teispoolteist tagasi, et hakkab vaikselt tegelema jälle mingisuguse, väga intiimse valdkonnaga võib-olla. Aga, aga noh, ta peab huvitav olema ja ta ei tohiks olla selline tõesti enesega keskne ja mingisugune kapseldunud. Ma kujutan ette, see kunst ja just siin seda juttu käigus tekkis niisugune mõte mulle, et et noh, kui me tahame sellist suurt megaprojekti saada üldse noh, Tallinnas et siis paratamatult noh, nii-öelda tegijatele ehk siis kunstnikele professionaalidele on igasugune suurprojektiga natukesest noh, ta valgub ikkagi paratamatult laiali, ükskõik kuidas sa seda üles ei ehita. Aga mida suurem projekt on, seda huvitavam on ta jälle sellele vaatajale sõltubki, et kellele me seda teeme, et kas me teeme iseendale ja me teeme vaatajale vaataja puudub praktiliselt siis me teeme seda endale ja sellepärast virisimegi siin, et noh, Ühele tundub nii. Tundub, Laaja vaatlejaid ei ole, eks ole, kui kuskil noh, suurriigis kujutan ette, käib tuhandeid inimesi päevas läbi muuseumitest ja vaatab suuri projekte, siis meil on. Meil on, ma arvan, esimene eufooria käib üle ja siis ootab pingsalt, kunas saab tööd ära tuua. Sest lihtsalt see probleem on lihtsalt praegu siin, ma kujutan ette, et meil ei ole kellelegi midagi teha ja pakkuda. Vello näitas ka, nagu siin enne käis jutt jutus mõte läbi on praktiliselt kõige ebapopulaarsem ja, ja seal ei käia suurt midagi inimesi sees. See on see näitaja huvitavam, see on kunstihoone galeriis olev näitus, mis on siis Johannes Saare kuraatorinäituse üks osa ja tõepoolest, see on ka minule, kes ma ikkagi olen vaataja, nii et on ikka olemas küll neid kõige-kõige enam meeldinud osa sellest trenaarist, aga aga kas nüüd nii pessimistlik saab nüüd ka olla, et kellele seda ikka teeme ainult omavahel teeme? Inimesi lihtsalt on võib-olla vähe, aga protsent nendest inimestest, kes vaatamas käib, võib-olla polegi nii väga väike triennaalil enam, sest et see on ikkagi nagu Eve Kask küll ise olles selle asja korraldaja, aga mulle siiski tundub, et see mõte ja arvamus on seal üpris õige. Et see graafikatriennaali on, on tuntud mitte ainult teiste graafikute seas maailmas, vaid ka siin siin kohapeal, et juba teatakse, mis asi see on, vähemalt seda juba teatakse ja Rotermanni soolaladu on juba ise niisugune, mis nagu kutsub inimesi. Ja eriti just nendel päevadel, kui seal piletitki pole, siis on see ikka puupüsti täis. Mul on üks mõte, tuli veel mis peaks ütlema, enne kui läheb meelest ära, et seal on olnud siin juttu lihtsalt nii inimestega koolis ja siin ja seal, et mis, mis võiks olla teisiti tegelikult triennaali puhul peaks olema kauem lahti. Kuu aega sellise tohutu töömahu juures on ka lühike aeg, et inimesed ei jõua üles soojeneda, ei leia seda üles lihtsalt. Ma arvan, et praegu on isegi hästi, et on 14.-st septembrist 21. oktoobrini ja see on, see on Eesti kohta väga pikk aeg. Aga, aga eelmine kord kolm aastat tagasi, tähendab, me kogesime tõesti seda, et, et oli liiga lühikest aega lahti. Aga külastatavuse koha pealt ma tahaks öelda küll seda, et näiteks eelmise aasta Grand Prix võitjas Hongkong Jongi näitus ja seal oli tõesti paari esimese päevaga oli paar 1000 inimest juba külastanud. Et see on ka muidugi tasuta koht, kus ei pea piletit ostma. Võib olla ka see natukene mängib ja noh, tõesti äärmiselt äärmiselt kena, sümpaatne, ilus, hea kõrgetasemeline näitus ja nagu kõigile täiesti nauditav. Aga ka soolalaos olen natukene uurinud, et kui palju seal inimesi käib ja tõesti käib palju ja on ka Soomest ja Rootsist on tehtud järelpärimisi, et kuidas lahti on ja et me tuleme üliõpilastega ja, ja kuidas on nutika Ma arvan, et külastatavus on päris hea. No kindlasti lihtsalt noh, ma tõin selle näite seetõttu võrreldes selle projekti suurusega Lihtsalt vait ja seda loomulikult jaa. Proportsioonid on lihtsalt eba ebavõrdsed. Võib-olla tulevikus peaks koostööd tegema koolidega, et nagu säilitada kunstiõpetuse programm, triennaali külastamine, kui näiteks ma olen kuulnud, et Ljubljana graafikabiennaalil on väga intensiivne selline lastele suunatud hariduslik näituse tutvustamine palun veel. Nüüd tagasi selle teema juurde, millega kunstnikud tegelevad. Ma saan aru, et ka see korralduslik pool on väga huvitav, põnev ja tulevikus ikkagi väga oluline need muutused, mida siin praegu plaanitakse. Aga Riina seep, mis on need teemad, mis eriti teid köidavad ja mida te olete märganud, võib olla, et ka teisi kunstnikke. Kas see eriline sotsiaalse närvi niisugune pingulolek iseloomustab ka teie igapäevast kunstniku elu? Ma ei tea, mul on tunne, see eriline sotsiaalne närv hakkab üle minema aga võib-olla sellised igavikulised eksistentsi eksistentsiaalsed probleemid on kerkinud nagu rohkem päevakorda ja ja mind isiklikult huvitab inimene igas oma eluavalduses, aga ma arvan, et maailmas on nii palju kunsti ja kunstnikke absoluutselt kõigega tegeldakse ja kui paigutada Tallinna graafikatriennaali sellesse konteksti, siis igal juhul on see suure korralik kunstiüritus, et noh, nagu on profit mõttes juba, kuna graafika on tihtilugu loetud ainult selliseks juba vanast ajast saadik maali abivahendiks ja millekski, mida inimene ostab oma koju seinale panna. Et siis nagu Meie triennaalil siiski ei domineerinud tööd, mida naljalt ostaks koju seinale paneks üks, ütleme täiesti tavakodanikest tahab lihtsalt ilusat lillepilti või kassi koera pilti. Kuigi loomamotiivid ei puudu ka meie triennaalil. Veidi veel sellest sellest teemast, mis kunstnikuna on huvitav ja tuleb välja, mis on siis kõik, mis on meie sees ja ümber, et kas sellel triennaalile panite tähele või on see üldse omane graafikale, et tegeldi ka ja niisuguste ajaloosügavustest pärinevate mõtete ja nähtustega. Ja niisuguste traditsiooniliste küsimustega vanade aegadega tegeldi minu arvates seal oli mütoloogia ikkagi ka vihjed ja teiste graafikas on võib-olla seda Kaljo Põllu koolkonnas Eesti inimene harjunud nägema, aga ma märkasin, et ka mujal maailmas on see nagu päris suur tähelepanu on sellel Tron graafikale juba traditsiooniliselt omane, kuna ta on olnud aegadel illustratiivses osas ja just lahendada ajaloo sündmusi või midagi, mida inimesed peaksid mäletama. See on asi, mis on mäluga seotud. Ja näiteks sellel triennaalil oli üks väga tore iiri kunstnikku vist seob lõssitöö, mis võib-olla seondubki sellise vanade freskodega yhe Raldikaga Vetrajasti tundlikud, lahendatud värviline graafiline leht. Ja muidugi lisandub selline pihtimuslik laat, kus kunstnik tegeleb oma isikliku mäluga või emotsioonidega aga see, mida graafikatriennaali on püüdnud nagu Tallinna graafikatriennaalil püüdnud näidata, on võib-olla see nagu vabaneda sellest kahemõõtmelisest või sellele lisanduda Liisandada installatiivsem. Pool Mare. Tulla räägib sellest rohkem. Jah, see on. Küll on olnud ka üks eesmärk, et tõepoolest ja näiteks ka sellel triennaalil on ütleme, Šotimaa kunstnikud, rännak, liin, kes juba teist korda tegelikult esineb meil ja Jaan Tali niuksed, kolmemõõtmelised tööd minu meelest väga elegantsed ja väga pilkupüüdvad, need on need siis soolalao keldris. Või siis näiteks päeviki Kaljo, kes sai neil diplomi ja suurepärased tööd. Need tööd olgu kuulajale, kes pole veel käinud vaatamas ligitõmbavaks tegemise eesmärgile mõeldud on niisugused, kus vaataja osalus on väga tähtis, sest et sina, vaataja ise oma varjuga kutsud selles töös esile muutuse see on siis nagu negatiivi positiivid või mitte, on üles ehitatud niisugused kolmemõõtmelised. Vanade fotode ideel baseeruvad tööd. Samuti väga tundlikud objektid näiteks linna lenilt kes on muutnud järsku muutunud järsku kolmemõõtmeliseks ja kelle töödiale seeläbi muutunud formalistlikult selliseks lihtsalt vormiga mängimiseks, vaid, kes on kuidagi orgaaniliselt edasi arenenud oma sellistest tundlikest ja ka samas ajalooga tegelevates töödes, kuna ta juured on vanaema, lipp, indiaanlane et ta nagu uurib seda indiaanlaste olukord Ameerikas ja kasutab neid motiive pisut ülekohut ja vägivalda, võib-olla nagu transformeeritud oma töödes, et need on muutunud kolmemõõtmelisest väikesteks objektideks, aga see on ikka seesama teema, millega ta tegeleb, et see on väga huvitav jälgida, olid seal minu meelest niisugused väiksed riideesemed ja sussid kasiinid, just käekotid, kotid ja võib-olla on sellised objektid, mida indiaaninaised võisid kunagi kanda või noh, midagi sellist, midagi pärimusliku. Kunstnikel on ka seal näitusel kui ringi käia nendel kunstnikel, kes seal esineb kas nendel on ka kombeks lõhkuda traditsioone, ütleme siis tehnilises osas, et kas püütakse kogu aeg graafikatehnikaid täiendada või lepitakse sellega, mis juba on loodud ja välja mõelda. Noh, see on nii ja nii, ma kujutan ette, on inimesi, kes jäävad elu lõpuni oma mingisugust traditsioonilist tehnikat viljelema ja teevad seda sõltuvalt nende andest kas väga hästi või kesiselt või halvasti, nagu ikka, on inimeste puhul. Ja on ka inimesi, kes otsivad uusi meediaid. Praegu on ju see probleem ka, mis oli selle triennaaliga õhus, et et kui palju neid peaks see nii-öelda siis elektrooniline meedia võetama sisse sinna graafika tööriistakasti nii-öelda, et kui palju, kui kaugele võiks areneda, enne kui ta enam ei ole üldse graafika või, või mis on graafika, mis ei ole graafika, mis on juba sellises digitaalses töötlust tehtud siis noh, tegelikult noh, näeme, et kogu aeg mida rohkem tehnika areneb, seda noh, kuhu ta areneb, sinna arenevad kunstnikud otsivad kogu aeg uusi tööriistu põhimõtteliselt, sest maja ehitada ju ka enam palgi vahet ei, topitaja samblaga tehakse teiste vahenditega, ega kunstnik ei ole mingi siis selles mõttes arengupeetusega inimene teeb täpselt samasuguseid järeldusi, kui ta näeb poes uusi vahendeid, ta ostab, need teeb. Ja, ja see tegelikult teeb olukorra natuke keerulisemaks, sest et uued vahendid on teadupärast väga lihtsad palju lihtsamad, kui kes teeb graafikatehnikaid seda tuntud jubedat rasket tehnikat metso tinto siis noh, mis on hästi töömahukas, siis selle ära õppimine on vaieldamatult raskem kui nüüd teha seda kõike näiteks arvutis ja välja printida närviline print nii-öelda noh, kasvõi digitaalsel moel. Nii et noh, ligipääs on graafikategemisele üha rohkematel ja rohkematel inimestel, seda hullemini tuleb ka väga produktsiooni kõrval ka väga halba, sest noh, väga rohkem ja üha rohkem ja rohkem inimesi seda täita, et nad teevad graafikat, kuna nad oskavad teha pilti. Ja, ja üha rohkem ja rohkem inimesi saadavad neid juriidesse ja seda raskemaks läheb tegelikult valikute tegemine, nii et noh, ühest küljest on see hea meedia täiustub järjest, teisest küljest, eks see olukorra raskemaks Pärleid on raskem leida, millest on raskem ja liiga palju õnne, seda kunstpärli ümberringi näosust, sõnad, mis on toota. Aga siin just metsad, Intaste oli nüüd jälle jutt ja Eve Kask rääkis ka sellest sellest Korea kunstnikust oli korea Kim. Ja see on tõesti niisugune töö, ma olen väha paljude inimestega või ütleme, paljude inimestega enne seda saadet vestelnud kaadrinaali teemal ja see torkas ikka silma nii kunstnikele kui ka lihtsalt vaatajatele, tegemist on siis nende fotolaadsete öiste linnavaadetega, need on vist kolm seal ekspositsioonis väljas ja need on tehtud siis sellest tõepoolest selles väga raskes metsad into tehnikast, mida Eve Kask veidi kirjeldas, mida see tehnika siis endast kujutab ja see kogemus on inimese, tavalise inimese tavalisele silmale üks tavaline foto. Et žüriil oli siis nagu ka kuulsime, päris suuri kahtlusi osal žüriis selle töötriennaalile võtmisega, mida siis nüüd mida teie, mida teie, kunstnikud, sellest seni on nüüd puhas niisuguse tehnilise tehnilise oskuse demonstratsioon või, või noh, kuidas, kuidas seda interpreteerida? Mitut into on lihtsalt selline tehnika, et ta mõjub väga akatiivsel tänu sellisele sügavus amet mustale pinnale, aga kui me juba eelmisel biennaalil nägime sellelt samalt kunstnikult samalaadseid vaateid, siis see nagu esmaavastuslik efekt või see oi kui tore või niimoodi on möödas ja on asendunud ased hulk jälle jälle jälle samasuguse tööd. Ja samal ajal ja muidugi on teisi kunstnikke nagu näiteks lätist Guntarsseedis, kes on meil ka preemia saanud kes töötab ka samalaadses võtmes metsa intosja, kelleni kestev natüürmort, selliseid Isonaarseid ja, ja kellel ka võib-olla see kuulikene ja madu asenduvad järgmisel triennaalil lihtsalt võtavad teise koha sisse. Et see on, see on paratamatult selline käsitööosavuse demonstratsioon ja vahest veenab seal kujutaksime hiina ime ja vahet ei veena. Mida rohkem seda näha, seda vähem meenub. Ma ütleksin selle Kimi töö puhul, kui temast juba siin juttu oli, et minu arust selle pildi sügavuse annab just nimelt see metsatehnika kasutamine see, et, et sa näed seda, seda tuledes linna tõepoolest tema sügavuses. Et võib-olla fotograafiaga see ei olegi nii hästi tabatud kui just nimelt selles metsad into tehnikas. Aga ühe teise näite ma tahaksin tuua veel tehnika poole pealt, mis on, on soome kunstnik sn juha karja lainen, kes teeb akvad Intat ja kui keegi läheb näitusele ja vaatab neid kahte tema suhteliselt suure formaadilisi töid siis tegelikult nad tunduvad hoopiski, nagu nad oleksid akvarellid. Et see on nagu midagi, midagi minu arust midagi fantastilist ei või niisugust noh, äärmiselt sümpaatsed, väga-väga sümpaatsed. Et nende puhul on näha, et inimene on üle sellest tehnikast, teda ei sea seda tehnikat nagu kõrgemale pjedestaalile vabaneda vabadust, mis ta on saavutanud. Tehnika ja asja olemuse vahelisest seosest, nagu seda on lihtne võib-olla noh ma ise mõtlen selliste tulla üle ülekannetega teinekord, et noh, ma mõtlen asja teise kontekstis, ma näen nagu asja kuidagi selgemalt, sest noh, kunst on niivõrd abstraktne, et kui sa kui sa ei kanna seda reaalellu, siis sa ei saa mitte millestki ühel hetkel aru ja, ja kui, kui võtta tõesti sama probleem nagu graafikas on praegu päevakorral, et tehnika on nagunii nii valdav ja nii domineeriv keerivet asja olemas, kaob ära siis noh, analoogne asi võib tõesti saada ilusaks, kooritud näitega, kus on kaks auku, üks on mõlema täiesti korrektselt neljakandilised või, või ükskõik, kas nad võivad ümmargused olla ja üks on inimlikus mõõtes mingisugune poolteist meetrit sügav, teine on näiteks 50 meetrit sügav, hästi korrektsete siledate seintega savipinnasesse kaevatud auk vaieldamatult inimene, kes mööda läheb ta imestada selle sügava augutegijat. Et küll on ikka olnud vahva mehe, milline, milline osavus ja kuidas ta seda, kuidas seda mullast lõpustan ikkagi kätte saanud ja auk on lihtsalt samasugune auk ikak ja lihtsa, mingisuguse tehnilise vahendiga saaks seal augu teha, ma kujutan ette, väga kiiresti. Noh, see ongi see vahe, et noh sa pead lihtsalt olema sihukese ahvi kannatusega, idioodi idioodi jõuga ja Täiesti aja aega mitte millekski muuks suutev nagu organi see organiseerida, eks ole, et sa töötad ja töötad, kaevad seda auku laevade kõrvale ka täpselt samasuguse augu jälle niimoodi teed, senikaua kuni sa saad ükskord toreda loomingulise pensioni ja väsid. Minule isiklikult selline selline asi mäemeeltmööda ja muidugi ta ei ole ka nii ülekand ülekantav sellise augu näitesse nagu nüüd võib-olla paistab esmapilgul, et noh, kunstis on ikkagi midagi muud ka seal kõrval, aga noh, laias niimoodi laastus võib-olla on seal midagi hammast. Jah, aga kui veel rääkida veidi neist tehnikatest, mis triennaalil on esindatud, siis lisaks nendele väga kaasaegsetele väga aega nõudvatele ja väga paljudele teistele võibki öelda, et seal kasutatakse nagu tehnikaid seinast seina, ennenägematuid ja väga-väga vanu tehnikaid, nii et et niisugune tehnikate kohta võib öelda, et kuigi tekib juurde uusi, need vanad kusagile ei kao. Jah, see on küll täiesti kindel, ma usun, et ka kunstnikud nõustuvad sellega. Aga üks huvitav näide oleks võib-olla siiski, kuidas rääkisime tegelikult enne ka nendest teemadest metoloogiatest ja nii edasi, et üks kolmest võrdsest preemiast läks Lätti Leonard laganovskisele ja temal on fantastiline töö, on digitaaltrükis. Aga see, see töö käsitleb piibli teemat. Ja see oma lihtsuses ja oma võluses ma ütleksin, parimaid töid kogu kogu triennaalil. Äärmiselt sümpaatne ja teine teine hea näide, mis oleks nüüd siis vanast ja uuest kooseksisteerimist, võib-olla oleks? Jällegi tulen selle korealaste juurde, nüüd siis Sancong sungi juurde seal eelmisel Ta premeeriti Grand Prix võitja juurde. Et tema lähtub küll nüüd sellest, et, et ta võtab kasutab digitaalset meetodit, kasutab kõige uuemat tehnoloogiat ja samastama ta trükib selle välja käsitsi valmistatud paberi peale kus on siis ka kunstniku manuaalne tegevus täiesti täiesti nähtav. Nende kahe kooseksisteerimine sümbioos on suurepärane. Aitäh, sellega on meie saade piirikunst õppenud. Stuudios olid kunstiteadlane Mare Pedanik ja kunstnikud Liina siibia, Marko mäetamm ja esimene intervjuu, mida saate alguses kuulsite, oli tehtud graafikatriennaali presidendi Eve Kase. Ka mina olen saatejuht Kerttu Soans. Kohtumiseni.