Tere eetris on portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port võttes arvesse pidevalt maha jäävate inimohvrite määra rekordiliselt suurt vastamist ning uskumatult kõrget hinda omaniku jaoks peaks autode paljusust pidama arulagedaks. Umbes nii alustas Edward teattlendikus arutelu ameeriklaste auto armastusest. Järelikult pole meil põhjust ebamugavust tunda. Taas on autodel suurem koht inimeste elus ja ka väärtusmaailmas. Kui enamustes teistes riikides elu peab olema mugav ja suurriik ainult elukorralduse mugavuste tarnimisele selle pakkudes, siis kah suurt äriautodel on olnud selles töös ajalooline eelis kujunedes pikapeale ka iseseisvaks eesmärgiks suure pindalaga riigist tagasi. Tõhus kasutusele võtmine, edu ja autod olid hobustest tõhusamad. Selle eesmärgi saavutamisel heitis nüüd pilgu Abraham Maslow kirjeldatut. Vajaduste hierarhial vajab inimene esmalt füsioloogiliste vajaduste täitmist alates toidust ja lõpetades muu eluspüsimiseks vajalikuga. Sellele on loomulik soov turvalisuse järele, kasvõi selleks, et kaitsta Mamm kehaliste vajaduste rahuldamist. Järjekorras kolmandana vajata kuuluvustunnet ja armastust. Neljandaks on hierarhiaredelil. Inimlik soov olla austatud sealhulgas austada iseennast ja omada eneseväärikust. Kõige kõrgemal asub vajadus eneseteostuse järele. Isegi kui kirjeldatud hierarhia üle vaieldakse, aitab eristada mõttelisi nupukesi, inimese heaolus, millele auto omamine enam-vähem pihta saab. See aitab seletada, miks kõikidest alguses nimetatud halbadest omadustest hoolimata on autol pea maagiline roll kaasaegses elus. Seetõttu jääb vaid hetkeliselt lendlus, kuuldes, et sinu ostetud autokütusest kulub sõitmisele ehk autoliigutamisele umbes 20 protsenti. Ülejäänu lihtsalt põleb, muutub kasutuks, soojuseks. Okei, see on juba küll, aga noh, kõik on ju samas olukorras lohutada end kimbatusest. Tuju ei suuda vist rikkuda seegi, kui räägitakse autost kui inimkonna kõige madalama kasutuskoormusega varast. Keskmine auto seisab omaniku varana 92 protsenti ajast. Absoluutne enamus autodest kaotavad kasutult seistes oma väärtust. Küll aga küsivad nad sellelgi täiendavaid kulutusi hoolduste kindlustuste näol. Ja igatahes kõiku luud. Vähese sõidu aga ei taha keegi meist teada, kui kallis on iga läbitud kilomeeter. Aastas ulatub umbes 10000 euro kanti. Suurt osa sellest rahast võiks teisiti kasutada. Arvepidamises aga sellega veel ei lõpeks. Sest kuigi osaliselt on teede hooldamise kulu arvestatud kütusehindadesse, lisandub hulk kaudseid kulusid, mida korjatakse maksumaksjad, kui ta autoga ei sõida. Lisaks, kes oskab panna hinda liiklusavariides, kannatanute või elukeskkonnale rega kultuurimälestistele põhjustatud kahjudele. Noh, hea küll, oletame, et keegi sooviks vanamoodsalt. Vahetada mõne uuema transpordilahenduse vastu. Inimesed ja kaubad peavad liikuma. Ütleme ka, et tänasest autost vähemalt osaliselt parem lahendus oleks olemas, seda vähemalt teoorias. Siis jääb alles küsimus, kuidas inimene selle parema lahenduse kasutusele võtab ehk kuidas tal, et tõestada uue lahenduse paremust. Globaalse haardega mõtte ainult Corporation püüdis vastata küsimusele, mida oleks vaja teha, tõestamaks näiteks isejuhtivate autonoomsete sõidukite paremust võrreldes olemasoleva autopargiga kes söandaks laste juba niigi ohtliku ja kallisse mängu uue tegija ilma piisavate tõenditeta kasvõi selle ohutusest. Noh, üles tundub lihtne võtta täna sõitvate autode statistika ja arvuta, kui palju oleks vaja autonoomsete autodel sõita demonstreerimaks paremust piisavalt ja usaldusväärselt. Sama probleemi lahendatakse näiteks uute ravimitega. Uue efektiivsust ja ohtlikkust võrreldakse olemasolevate ravimitega, vaja on lihtsalt patsiente. Jaga aega. Brändi töörühma kuulutas välja, et enam olemasolevate autode suurele arvule peavad uued autonoomsed sõidukid läbima miljardeid kilomeetreid sealhulgas tegema siis Gabist avariisid, et hinnata võrreldaval määral nende riski. Isegi lihtsustatud oletuste puhul kuluks tõendite kogumisele sel moel kümneid, isegi sadu aastaid. Tegelikult pelgalt liiklusturvalisuse küsimuses me hetkel ei saa öelda, kas autonoomsed sõidukid oleksid turvalised. Võime spekuleerida, aga me seda ei tea. Seega oleme sattumas ratsionaalsuse. Pantvangi olemasolev olukord on juba arulage. Püüdes parema leidmiseks arukad olla, oleme sunnitud otsustama, tõenduseta, see tähendab arulagedalt. Noh, võib ka nii vaadata, et olukord pole ju lootusetu. Sest oleme seni ju aru lagedatena hakkama saanud.