Tere päevast, te kuulete saadet piirikunst. See sügis, kus me praegu sees oleme, on olnud kunstihuvilisele üks päris kena sügis on andnud võimalusi nautida nii kujutava kui tarbekunstinäitusi ja kasutanud seda sõna nautima üldse mitte juhuslikult, sest tõepoolest näitusi, mis pakuvad võimalust silmal ja hingel puhata on olnud palju ja kindlasti nendest kõige võimsamalt on sel sügisel esindatud just klaasikunstinäitused. Praegu meil seda saadet kuulata, et on Tallinnas väljas neist klaasinäitustest kõige olulisem kõige suurejoonelisem, see on Nordic klaas 2000 ja see on siis avatud Tallinna kunstihoones. See on erakordselt laiaulatuslik klaasi väljapanek, ka mina oma elu jooksul ei ole küll varem midagi sellist näinud ja ma usun, et valdav osa kuulajaid mitte Eesti pinnal kahtlemata mitte. Meil on stuudiosse ja kolm külalist, kõik on klaasi inimesed läbi ja lõhki. On Eesti kunstiakadeemia klaasi kateedri juhataja, professor. Haare on skangrystalli tootearendaja klaasikunstnik Kai Kiudsoo Värv ja on oma klaasistuudio ideega kaasomanik, juhataja ja kõik muud asjad kokku. Klaasikunstnik Kalli Sein kunstnik Mare Saar. Tore on vast kõige õigem kindlasti külalistest rääkima just sellest Nordicu näitusest, sest teie olite selle näituse kuraator. Tule alla kõigepealt. Võib-olla lühidalt kirjeldate, kes on seal esindatud, mis on seal välja pandud, kui palju ja mida? Nordic klaas on tegelikult ajalooliselt pikema taustaga. No on Põhjamaade stuudio klaasi liikumisega seotud. Stuudio klaasise eneses tekkis 62. aastal ja tähendab siis seda, et klaasikunstnikud pääsesid tehaste diktatuuri alt ja said kasutada klaasi samasuguse kunstimaterjalina nagu kõiki muid kunstimaterjale. Klaasistuudiod Põhjamaades 70.-te algusest ja sellest ajast pärineb ka Põhjamaade stuudio klaasi liikumisega seotud ühisnäituste ja ühiste ettevõtmiste korraldamine. Nendest esimene oli seitsme kuuendal aastal Rootsis ja nüüd 25 aastat hiljem 15 aastase vaheaja järel. Traditsioon taastatud. Meie jaoks on see tõesti esmakordne, Baltimaad on kutsutud siin esinema ja tõenäoliselt on see väga palju seotud ka sellega, et ka Eestis on hakanud stuudio klaasi liikumine 90.-te aastate alguses. Üldse on esindatud kaheksa maad Põhjamaades Taani, Rootsi, Soome, Norra, Island ja kolm Baltimaad. Ja väljas on 119 kunstniku tööd. Jah, ja nendest 119-st 11 on Eesti kunstnikud kelle, keda siis valis Eesti žürii igal maal nimelt valis kunstnike hulgast esinejad oma rahvuslik zhürii, kelle hulgas ei tohtinud olla ühtegi klaasi inimest. Ja stuudios olevatest kunstnikest on oma tööd seal välja pannud Mare Saare ja Kalli Sein. Teem Mare Saare märkisite, et siis, kui tekkis võimalus väikest stuudiotes luua klaasi abil kunstnikul oma mõtte väljendus, et siis oleks taas muutunud, kui samasuguseks kunstivahendiks väljendusvahendiks kunstis nagu kõik teised. Kas see tähendab seda, et taas tegelikult allub väga hästi ka ühe isiku ühe inimese soovidele et klaas on materjal, mille käsitsemine ei ole sugugi nii nii väga raske nagu võib-olla inimesel, kes pole kunagi seda pealt näinud või ette suutnud kujutada tunduda. Juba näitusekülastaja näeb, kui mitmepalgeline on tegelikult klaas oma välimuselt kas või mis, tähendab ka seda, et klaasitegemise mooduseid tohutult palju. Et midagi nendest on käepärane, midagi nendest vajab õppimist 10 20 ja 30 aastat ja ikka ei saa selgeks viimase all ma pean silmas klaasipuhumist mis paljudele meist jääbki meeldivaks, sobiks, kui sellega on võimalik olnud tegeleda. Kai Kiudsoo, Värv, teie olete nüüd just tehase poolt õige inimene rääkima seda, et teil on olnud ka võimalus töötada väikeses stuudios, nüüd olete suures tehases meie tingimustes suurimas millised siis need vahed, kas pisi pisiruumis omaette oma vahenditega töötamine ahistab klaasikunstnikku, kes paneb piirid ideede teostamisele või on hoopis vastupidi? Vastupidi, vast kindlasti ei ole aga lihtsalt töötamine väikestuudiose töötamine tehases on kaks täiesti erinevat asja, mõlemal on omad miinused, mõlemal omad plussid. See, et kui sa väike stuudiost tööd, siis sa oled loomisprotsessi juures algusest lõpuni. Ja sa oled iga eseme loomise juures ei saa jätta ühtegi asja, nagu kellegi teise vaadata või teised eha lõpuni. See tähendab seda, et igal sinu asi on pisut erinev eelmisest et ega asju tehes sa mõtled juurde, teed pisut teisiti, muudad vormi suurust. No mida kõike. Igal asjal on oma hing. Aga paratamatult, kui sa teed tehases tööd, siis sellest hetkest, kui asi jõuab tootmisprotsessi, see algselt kavandatud ese mõnes mõttes nagu kaugeneb kunstniku ideest. Sa pead tegema võimalikult lollikindlaks vabandajate, jääks alles sinu sinu algne mõte. Ja ometigi, et see asi oleks, näeks välja Teie hea, esteetiliselt nauditav ja kvaliteetne, aga sa ei saa enam muuta nii lõputult palju selle just tootmis või tegemisprotsessi käigus, et see on erinev. Aga kui palju see Esialgne idee kunstniku poolt välja pakutud kavand võib muutuda nüüd nende inimeste töö käigus, kes hakkavad seda teostama. Kas te ikka ise tunnetama töö kindlasti ära selle lõpp-produkti? Ei kindlasti tunneb, see oleneb kõigepealt hästi palju tegijast, kui hästi ta oskab alguses üldse kogu kogu tehnoloogilise protsessi läbi mõelda. Kahtlemata sellest ja teine asi. Et iga iga toote juurutamise juures iga toote proovitootmise juures peab kindlasti olema kunstniku ja mitte kogu aeg, siis vähemalt konsulteeriva trollis. Et lõpuks tegelikult tootmisse läheb ikkagi toode, millega kunstnik on päri. Et sellist asja mitte tulla, et kunstnik ei oleks nõus selle tootega, mis lõpuks tootmisse jõuab ja ütleme, jõuab kostjana. Mitu inimeste nii keskeltläbi skan kristallis ühe toote kallal vaeva, näeb lõpptulemuseni välja. Juurutamise pool on rohkem nagu minu teha, ütleme siis selle organiseerimine ja koordineerimine, siis kahtlemata tootmisosakonna juhataja kahtlemata puhujatest kaks-kolm inimest, kindlasti kahtlemata viimistlejatest ka kaks-kolm inimest kuniks loomulikult müügispetsialistidele välja, kes panevad kokkuses konkreetse toote, müümispoliitika müügistrateegia. Aga neid meistreid, kes oma ja kätega seda asja aitavad teoks teha, neile on siis umbes viis, kuus, heidan viis, kuus, neid on tehnoloog, puhujad, viimistlejad. Kallis Rein, sinul on oma stuudio. Kuidas sina tunned sellele samale küsimusele mõeldes? Vaat seal kõike teha, mida sa tahad või, või tuleb ette, et tuleb väga-väga muuta oma esialgset plaani. No minu arust väike stuudio annab küll võimaluse oma ideid kavandada ja teha küll väiksemas mahus kui tehases, aga kindlasti on võimalik ka väike stuudial koostööd teha, et valida mõni töökoda, kus oma asju teostada või siis tehaselt abi paluda. Aga see protsess, kus ma saan ise algusest lõpuni oma tööd kavandada, valmistada, viimistleda ja müüa. Minule istub selline variant rohkem. Mare Saare selle näitusel Nordic klaasil on tegemiste stuudiotöödega. Mitte küll vist kõik ei ole, mõned on tehasetööd ka. Jah, usun, et just eriti balti kunstnike puhutud tööd on seotud tehastega. Aga kui klassikaliselt stuudioks harjutud maailmas pidama puhumisstuudiot, siis tegelikult meie peame stuudioks igat klaasivalmistamise väiksemate vähemalt töö kui ta või stuudiot. Ja sellepärast ma julgen öelda, et vähemalt meil on nad kõik valminud kunstnike oma stuudiotes. Kas te saate kohe aru, et nii see on tehtud väike stuudios siia ka tehases on võimalik vahet teha. Ma arvan, et mille vahel vahet on võimalik teha, on see, mis on tehtud kunstniku enda poolt enda kätega, enda südamega. Jah, nii et see tehnoloogiline baas on siiski teisejärguline. See oleneb millele, nagu pearõhk panna, sest kui me vaatame, siis väga paljud balti kunstnike tööd on näiteks kõrgläikega optilisest klaasist lihvitud objektid kus kindlasti tehnoloogiline pool peab olema väga kõrgel tasemel. Ja, ja samal ajal ja me räägime siin puhumisest, aga me räägime siin kõrval ahjutehnikatest või sulatustehnika protest, mis on veidi kättesaadavam, sest ta kui puhumine toimub 1000 100200 kraadi juures, siis sulatuste puhul me räägime temperatuurist 750 kuni 900, mis on ju kättesaadavam. Ja sellepärast nende tööde puhul on hoopis teised. Parameetrid, mille järgi hinnatakse? Kas klaasitegemine on väga hästi prognoositav, see lõpptulemus Teie kui kunstnikud nüüd ei ole üldse prognoositav. Raamat on natuke on, aga mitte iial. Lõplikult, et mina, minu enda arvamus on see, et ma olen peaaegu iga töö juurest andnud seda, et kuskilt sealt maalt asi jõuab paberi pealt materjale ärkab nagu asi ellu ja hakkab iseennast edasi looma. Ja sul on nüüd kaks võimalust, kas sa lähed sellega kaasa või sa raiud raudselt oma esialgset ideed? Meil on ohud, kui sa raiud liigselt oma ideed, siis sa võid selle asja nagu uuesti ummikusse ajada, tegelikult tuleb, selline on ja ei ole ka. Aga teistpidi, kui sa lähed liigselt jälle nüüd selle tehnika muutumise tehnoloogia muutumisega kaasa, võib juhtuda, et sa eksid ära Rõuge keerdkäikudesse ja see on lõpptulemusena, see on väga huvitav tee nende kahe kahe võimaluse vahel nüüd balansseerida jõuda asjani, mis on tehniliselt võimalik, aga kus on ikkagi su idee säilinud ja alati. Lõpus ja mina just kodus mõtlesin ka selle klaasi olemuse ja asja peale leidsin järele mõeldes, et klaasikunstnikud kipuvad kõik olema väga kanged inimesed, ka iseloomuga kunstnikud, et see, see võitlus selle materjaliga eeldab sellist kahte kõvanatuuri, kus üks pool on siin klaas, sest et see on teatud mõttes, muutub ta juba Ma iseseisvaks organismiks, et temaga on tõesti väga raske läbi saada, et sa võid juba oma töö olla perfektselt lõpetanud ja päeva pärast viskab ta braavo sisse. Ja ühesõnaga siis ei ole nagu midagi teha, siis sa saad aru, et on sinust ikkagi võitu saanud. Et see, see ja kui õnnestub selle pika võitluse tulemusel siiski saavutada selline tulemus, kus sa oled võib-olla ise natuke ikka järgi andnud, aga klaas on omalt poolt jälle juurde andnud, et, et siis võib-olla õnnelik olla. Ja mina julgen öelda, et tänaseks on minu puhul väga tihti see paberiga taas üldse asjast välja jäänud ja kõrvale jäänud. Ja minu jaoks nagu protsess, kahekõne selline asi, kus me keskusteleme omavahel ja kui klaas teeb omad ettepanekud, siis ma võtan neid kuulda. Ja ma loodan, et ka tema võtab tihti minu ettepanekuid kuulda ja nii et selles mõttes ma olen väga rahul selle Haridusega ja täpselt, aga klaas on ilmselt selline kaaslane, kes nõuab seda vastamist reageerimist väga kiiresti, aga seal ei ole vist midagi nii kaua oodata, et homme mõtlen, kuidas edasi puhuda. Kui on tegemist konkreetsel puhumisega, siis on tõesti nii, et sa pead otsustama välgukiirusel ja loodetavasti läks õigesti. Aga kui on tegemist teiste tehnikatega, no näiteks, kui on tegemist klaasimaaliga doosiga, mis on tegelikult puhtalt selline laua taga tegemise mediteerimise, mõtlemise töö, siis sa võid ka kolm päeva mõelda rahulikult, kuidas sa nüüd selle järgmise joone pead paika panema. Graveering. Näiteks hiljuti lõppenud graveering näitus rahvusraamatukogus tõi tõesti meie pilgu ette tohutu hulga selliseid töid, mille valmimiseks vahel on läinud ka paar aastat. Kunstihoones väljas oleval näitusel on näha, kuidas seda teie poolt nii kaunilt kirjeldatud kaaslast seda klaasi on suudetud ka köita teiste materjalide külge, seal on klaasi nii koos metalliga kui koos ka nahaga ja minule isiklikult meeldis ka üks töö, kus klaasis oli kasutatud ka üht riba tsemendist. Kuidas teie suhtute sellesse klaasi ja, ja siis temale sekundeerib materjali kahekõnesse. Mina olen oma töös kokku puutunud. Puidu ja klaasiühendamise, metalli ja klaasiühendamisega ja see on teinekord täiesti vältimatu, sellepärast et, et klaas on küll väga tugev materjal, aga ühel hetkel ta siiski osutub hapraks. Metalli kasutamine kas või konstruktsioonilistes osades on vältimatu ja vajalik ja mina olen küll kasutanud ja spetsialistide abi seejuures, kuigi ma olen NUT, vahest kahetsust, et oleks tahtnud võib-olla ka osata metallitööd. Aga kuna alati on probleem erinev ja ka metalli osa alati erinev, siis tuleb lihtsalt aru saada, et ei suuda kõike nii heal tasemel, kui tahaks lõpptulemust saavutada, ise omandada. Aga. Klaas armastab enda kõrval teist materjali. Ei ole niisugune. Pirtsakas. Vastupidi, klaasja, mõni teine materjal koos tihtipeale mõjuvad väga huvitavalt teineteist täiendavalt. Et näiteks kui sa paned kokku klaasi ja metalli, mis mõlemad on esmapilgul küllalt külmad kalgid siis on selle ühenduse iseloom hoopis teine kui näiteks klaasi ja puidu, kus puit mõjub soojalt. Seega hoopis ütleme seda asi külmuste uhkast omakorda suurendades et see vastupidi annab minu arust nagu väga-väga-väga huvitavaid kombineerimise võimalusi, kus töö iseloom muutub täiesti. 180 kraadi, mis teile mardiklaasis, mis teile kunstihoones oleval näitusele tundus? Täiesti niisugune ennenägematu, ma kujutan ette, et see võis puudutada võib-olla tehnilist poolt, aga aga kas teie kui kunstnikud olite mõned töö puhul täiesti rabatud, et silmad hakkasid vett jooksma, käed värisema või kuidas kellelgi, et kuidas ta nüüd selle tegi, kas mõistatusi on palju, kui vaatate oma kolleegide töid mujalt maailmast? Mõistatusi kindlasti on ja just nimelt selle kvaliteedi ja selle kunstilise poole ühendamise ja selle raskuskategooria kohta näiteks minule väga südamelähedane ja samas täiesti tehniliselt tundub kättesaamatuna tobias majali suured Hay must ja valgevaagen mosaiikpõhjaga, mis on kõige suurejoonelisemalt minu arvates sellel näitusel. Jah, need olid seal selles niinimetatud peanäitusesaalis kolmekesi kõik üksteise kõrval eksponeeritud tõesti haruldased, mingi ruudustik ja täpistik tekkis sinna põhja. Ega mina kui kui klaasitehnoloogiale täiesti kaugel seisev inimene muidugi ei saa üldse aru, kuidas see võimalik on, aga nad olid väga ilusad ja jälle niisugune suursugune tunne, valdas nii-öelda õilistav tunne valdas, et mind siis, kui ma neid seal jälgisin. Sest klaas on ju niisugune niisugune materjale klaasist tehtud töö on ju niisugune töö, mida minu arvates on vale ja öelda, et ma vaatan seda teda nagu peaks rohkem jälgima, sest et ta pidevalt muutub. Kui sa ise liigud selle objekti ümber, siis sa ju katad seda oma varjuga, kõik see, kuidas on valgustatud, kõik see on iga nurga alt erinev, nii et need kolm vaagnat jätsid ka mulle ja ma usun, et neile kuulajatele, kes näitas seal on käinud juba niisuguse mulje tuli silme ette. Aga teised, palun, kalli. No mulle jah, jäi küll ka kõige rohkem silma, needsamad suured vaagnad. Ja tehniliselt muidugi ei saaks öelda, et need väga suuri üllatusi sellepärast, et me oleme ise nii palju klaasi sees olnud. Et tehniliselt on kõik enam-vähem aru saada ka. Üllatab jah, just kvaliteet, eriti nende suurte asjade kvaliteet. Tead, kui raske seda on saavutada, siis selline imetlusega segatud kadedus tekib küll jah, seal päris paljude tööde juures. Näitusel oli tehnoloogiliselt olid asjad mõistetavad. Et ei olnud nagu ühtegi sellist mõistatust, mida sa ei suudaks lõpuni lahti lahti mõtestada ka loomulikult aukartus tekkis nende inimese inimeste, kes olid nad tööd loonud nende tehnoloogia valdamise ees. Täpselt sama Moody märgin ära need tobias möli poognad, teades, kui kohutavalt palju seal taga on tegelikult tööd ja katsetusi. Nii et see tulemus näeb välja selline lihtsalt vaevatu, lihtsalt. Tuhka nimel oli uhke, gaasi puhul ongi mina nüüd teie käest kuulen, et seal taga on olnud hirmus vaev, aga tegelikult näen mina just seda niisugust elegantset nagu sellist hetke saavutust sest jätab niisuguse mulje, et, et on tulnud idee ja on loodud midagi niisugust mitte ainult nende kolme vaagna puhul, vaid kõigi tööde puhul. Peaaegu kõigi tööde puhul jääb selline mulje, et et see kõik on valminud kergelt, välja arvatud muidugi need tööd, kus on kasutatud siis maalingut ja graveerimis tehnikat. Mulle jäid veel näituselt silma Mary Chain, Gregory rasked ajad, kevade algus, mis isenesest on nagu klaaspilt ja teda võiks, kui teda üldse prooviks paigutades võib olla garaaži valda. Aga ta oli nagu tehnoloogiliselt ootamatu, et kuidagi sellise vaba rahuliku mõttega oli nii kenasti sinna pandud küll tahvel klaasi küll värvidel tükike, sellest teisest, aga emotsioon, mis tekkis, vaadates seda just neid varakevade värve, kus on natukene rohelist, natukene aimatavat kollast kohe-kohe-kohe tuleb kevadega käes, ta ei ole, see emotsioon oli seal nii teravalt olevas, et ma imetlesin seda, et nii väheste vahenditega ütled sa nii täpselt selle ära. See mulle väga meeldis. Kas nüüd just seda näitust iseloomustab või võib öelda, et üldse maailma gaasi, sest et juu on maailm praegu nii avatud, et Põhjamaadest päris omaette ei seisa seal, et nad on siiski vast üks osa maailmas üldse valitsevatest suundadest. Kuid siiski, kuna nüüd Eesti, Läti, Leedu on esimest korda nii suurel näitusel esindatud esimest korda Baltimaade kunstnike tööd, siis kas kas saab kuidagi meid näiteks kas või meid, eestlasi kuidagi? Ma ei mõtle vastanduda selles mõttes, et hea ja halb aga kuidagi siis kas esile tuua või, või leida mingeid märke, mis teie jaoks iseloomustavad just Eesti klaasikunsti. Nüüd sellel suurejoonelisel taustal. Minu arvates Eesti kunstnikel on kõigil, kes seal esinevad ka teistel, kes ei esine absoluutselt äratuntav oma käekiri ja, ja nad töötavad ühes teatud võtmes. Nende jaoks on väga oluline see, et nad on isiksused, kelle, kelle tööd ei saa kellegi teisega segi ajada. Stuudio klaasi puhul on kahjuks niimoodi, et tihti puhutakse ühes ja teises stuudios peaaegu identseid esemeid. Ma ei räägi praegu näituse põhjal sellest, vaid lihtsalt maailmas ringi käia. Stuudiote klaasi omavahel võrreldes. Ideed sünnivad ju paralleelselt mitmetes paikades, kurgu aga maailma taustal. Eesti klaasi vaadates. Teema, et ega me ei ole halvad maailma taustal vaadatuna. Ja kui vaadata inimeste CV sid, siis mesilane Me ju väga paljudes maailma maades kõrvuti ja võrdselt kogu maailma klaasikunstnik, aga maailma klaasikunstnikud see ongi nagu üks suur pere, ma ei tea, kuidas on see teiste tarbekunsti toode või üldse kunstialade puhul. Aga meie tunneme küll väga suurt ühtekuuluvustunnet. Kas Eestis on ka mõni niisugune tehnika, mis on omane ainult meie maale või niisugune tehnika, mida praegu meil ainult siin veel kasutatakse, rakendatakse? No kindlasti on selliseid tehnikaid, mis on tulnud lihtsalt sellest, et ei ole neid õigeid näiteks sulatusklaase kätte saada ja ja kunstnikud võtavad olemasoleva ja katsuvad neid ära kasutada. Ja sellest on kindlasti osadel autoritel välja kasvanud lausa autoritehnika. Ja mida võib-olla mujal maailmas ei kasutata, kuna see ilmselt on kas mürgine või ohtlik või ei tulda lihtsalt selle noh, ei ole vajadust selle järgi, kuna kõik spetsiaalsed materjalid, klaasid, kõik on olemas. Nii et selline asi võib tegelikult ju mitte ainult klaasikunsti puhul, vaid ilmselt iga loomingu puhul võib kasuks tulla teatud kitsikus suurearvuliselt välja töötatud ja pakutud vahendite osas, et kui neid ei ole kätte saada, siis on kindlustatud ka. Kukub ära kindlasti. Sest alati on nii, et mida vähem sul on materiaalseid võimalusi, abimehi, seda nutikam sa pead ise olema, et kuhugi üldse jõuda. Aga skan kristalle nüüd kui vaadata tehaste, võrrelda teiste kuulsate maailma tehastega, siis kas meie tehas oma toodanguga on teiste hulgast eraldada? Meie tehas kindlasti, tal on praegu oma nägu olemas, aga selle koha pealt on tegelikult meie tehas nagu oma kollektsiooni loomise ja kujundamise ja lõpliku näo väljakujundamise. Ma ütleksin, algusjärgus sest ajalooliselt on meie tehasest üle käinud nii palju muutusi küll juhtkonna näol, küll omanike näole ja kõik nad on jätnud oma jälje. Nii et praegu me tegelikult oleme oma uue kollektsiooni loomise alguses ja loodame, et see nägu tuleb täiesti omanäoline. Kui nüüd rääkida veel sellest näitusest kunstihoones väljas olevast näitusest siis enne saadet ette valmistades ma rääkisin mõne klaasi kunstnikuga ja avaldasin oma vaimustust teise töö suhtes ja siis kuulata isegi kenasti ära, kuid öeldi ka, et selline asi on juba olnud. Nii et, et vaataja, kellel puudub ülevaade klaasi ajaloost, on võib-olla selles mõttes isegi paremas olukorras, et ta saab vabamalt nautida neid eksponaate kõiki. Kas niisugune asi nagu ajas tagasivaatamine ja näppamine juba ka tehtud klaasist mõtteid ja tehnoloogilisi nõkse ja kas see on? Kas see on tavaline asi? Tehnoloogia iseenesest ei ole ju kellelegi pärusmaa. Ja kõige esimesena mul tuli nüüd siinkohal meelde üks. Üks meile erakordselt ennenägematu asi, milleks on Jonas rooti, rootslase suur kroonlühter peasaalis mille kokkupanemiseks meil kuraatorikohaga kulus päris tükk tööd, sest see koosneb üle 100-st väikesest detailist. Ja see on otsene küll põhjamaine tsitaat Vot Veneetsia moraano. Klaasitraditsioonidest. Aga kas sellesse peaks suhtuma nii, et mis siis eriti kui seni otsene on? Vaevalt ta arvab, et teised ära ei tunne. Ma ei ma jõelut plagiaat, mõtlesin tsitaat ja ma arvan, et sinna on pandud palju sisse selle inimese oma nägemist ja hoopis teisi mõtteid ja tegelikult ka oma ise töötades kasutan ju väga palju just nimelt väga vanu tehnikaid, saades nendest nii inspiratsiooni, tuge kui jõudu edasi teha, sest kui üks tehnika on kestnud 4000 aastat, miks ta ei võiks siis täna edasi kesta? Seal on vist igal elualal ju niimoodi, et, et iga uus on hästi ära unustatud vana ja ikka ja tulevad need vanad tehnikad uuesti kasutusele nüüd uues kuues ja samamoodi selle lühtri puhul, mis mulje jäi ka silma, mõjub ju see väga hästi, et tal on küll vorme võetud vanalt, aga samas need materjalid ja detailid sealjuures on üdini kaasaegset, ta mõjub väga värskelt oma selle vana vormi juures. Ja mis mulle meeldis, on tõesti nende vanade tehnika, vaata niinimetatud Graali tehnika, kus klaasipuhumise käigus vahepeal üks osa jahtub maha, siis seda graveeritakse, siis ta uuesti kuumutatakse, võetakse uued kihid peale. Et see tehnika on väga keerukas ja, ja on näha, et nüüd kaasaegsed kunstnikud ka seda teha viitsivad ja tõesti sellega tegelevad, et see on minu arust ka väga huvitav. Tehnoloogiliselt ei saagi nagu täiesti täna leiutatud asju klaasis olla, sest et materjalina ise vana. Aga nüüd see, kuidas keegi oma töödes mingeid tehnoloogilisi nõkse kasutab, selleks, et väljendada iseenda ideed, see on huvitav tegelikult, sest klaasikunstnikuna paratamatult oma professiooni ohvrina sa kahjuks jälgida alati esemetes loomulikult seda loogilist poolt, et ahaa, see on järelikult niimoodi paned kõrva taha. Aga samas, kui sa proovid hetkeks distantseeruda, vaadata asja puhta silmaga vaatad ikkagi selle koha pealt, milline töö välja näeb, milline on selle asja üdi või mõte või sisu, et see, kuidas keegi seda teostanud, on seal nagu iga enda leidlikkus või või oma oma sisetunde asi. Jah, ja vaataja, kelle jaoks te ju teete neid töid, kes ei ole teie kolleegid? Ma tõepoolest ei saa aru sellest, sellest tehnoloogilisest käigus selle lõpptulemuseni ja, ja see ei olegi ju, see ei olegi oluline, kuigi mõnikord on siiski midagi midagi tajud, et see on olnud väga keeruline. Aga see on ka, see on ka võib-olla kõik kõik näitusel seal olgu muide ja öeldud, et seal käib erakordselt palju rahvast, seal käib kogu aeg palju rahvast ja, ja kõik, kes seal on läinud, tulevad sealt rõõmsalt välja. Nii et kes tahab lihtsalt näha Kenya rõõmsaid inimesi, siis see võiks minna sinna kunstihoone ukse juurde, siis ta neid näeb, sealt neid, kes väljuvad ja muidugi minguga ise vaatama. Ühelt poolt on hämmastav, et sellesse küllaltki väikesesse ruumide kogumisse on suudetud nii palju kunsti üldse ära paigutada. Võib-olla sellepärast on see näituse kujundus ja niisugune. Tuletab meelde võib-olla mingite õppeotstarbelist kujundust, et on püütud minna värvisid ja tehnikaid pidi, aga muidu oleks see sigrimigri olnud ilmselt täiesti täiesti tabamatu, kui oleks kujundaja proovinud mingit oma eraldi joont seal veel ajada. Nii et ja vaatajasõbralikult üles pandud näitus. Ja, ja minu arvates on selle näituse puhul ka märkimist vääriv see ja ligitõmbavaks tegev see, et seal on väga palju ka vaimukaid töid, seal on väga ilusaid töid ja seal on ka palju vaimukaid töid, mis on küll väga ilusad, aga tundub, et klaas ei ole üldse niisugune. Mis sunniks endaga tegelejad niisugusele väga tõsisele süvaromantilisele suhtele. Et klaasiga saab mängida ka. Muidugi saab ja ma arvan, et seal isegi lastel on äratundmisrõõmu vaadates mõnda tööd või, või inimene, kes on ise käsitööhuviline ja loovalt mõtleb osade tööde peal ju saab näha, et, et võib olla temagi suudaks midagi klaasist teha seal vaadates seda Annika jaaringu klaasikildudest faasi, mis tegelikult on ju silikooniga ühendatud aknaklaas, et, et see ei ole ju midagi ületamatult rasket, aga see, et ta on selle peale tulnud ja ära teinud. Ja näitusel on ka niisuguseid, mida võiks nimetada inspiratsiooniks ka selliseid eksponaate küll mitte valdavalt, aga, aga siiski siiski on kus see oleneb nüüd vaataja positsioonist asendist, et kas ta nüüd suudab haarata või mitte, kui on väga väike Pattaya last, pean silmas, siis tuleb näiteks mõned töö puhul ta üles tõsta, sest muidu ta ei näegi seda tööd, seal on üks väga-väga huvitav Luikede kaev. No ma ei tea, kas ta just luikede kaev on, aga seal võib neid luikesid ka ette kujutada. Kui vaatad sügavusse, kus siis nii-öelda kaevu küljed on peegliga kaetud ja põhjas olev niisugune sädelev pind peegelduks iga külje pealt veel mitmekordselt vaataja silmadesse. On selle näitusel niisuguseid töid, mida tahaks koju niisuguseid ilusaid töid, mida oleks võimalik ka nii-öelda kasutada. Kas tänapäeva ja siis võiks öelda, kumba suunda suurem kunstnike hulk on enda suunaks valinud, kas selle, mis tegeleb dekoratiivsete vormidega kodu kaunistamisega, võimalusega pakkuda ilusat tarbitavat eset ja teine suund siis see, mis tahab mingit mingit sõnumit edasi öelda oma tööga. Ja noh, muidugi on ka siis olemas selliseid vahepealsed, aga kui me võtame kaks külge kuhu teie arvates praegusel ajal kunstnikud rohkem kalduvad järjest enam püüavad klaasikunstnikud teha töid, millel ei oleks otsesest tarvitavat väärtust, see on minu arvamus. Ja kui lugeda ja vaadata, mis toimub ka tarbekunsti aladel, teistel tarbimist Aladele ümberringi ja siis mulle tundub, et see on nagu mingisugune püüd ennast lahti rebida sellest eesliites tarbe. Et ikkagi kunst on ainult siis suur kunst, kui teda saab ainult vaadata ja mitte tarbida. Ja samas tähendab teisalt tarbevormide osas. Mõnes mõttes kattub klaasikunstnike tööpõld disainereid omaga, kuna disainerid ka ju kujundavad vorme, loovad vorme igapäevaseks, igapäevaseks tarbimiseks, igapäevaseks kasutamiseks. Aga nüüd tarbevormide osas on, tegelikult on klaasikunstnikel selline tore eelis ja selline tore võimalus. Näeme ka muide sellel näitusel, et kui me vaatame sealt näituselt mõnda tarbevormina tuntud eset näiteks kaussi baasi või mida iganes. Ja samas, kui me vaatame, kuidas ta on teostatud, milline, millise täiuslikkuseni viidud juba tema vorm, värv ja nende omavaheline suhe ja ütleme, pealmine pinnadekoor, kas seal on ka seal on mateering või on seal mõni vagu sees, mõni täpike täpselt õiges kohas. Et selle koha pealt on väga kummaline sümbioos, tekib poolt, on see asi justkui tarbitav, aga teistpidi on ta saavutanud sellise täiuslikkuse, et on täiesti esteetiliselt nauditav objekt. Ja vot see mulle endale väga meeldib klaasikunsti juures, et ta on nagu kahe asja vahepealne. Oma olemuselt juba ja mina kui vaatajaga tabasin seal mitu niisugust niisugust eset, mis ju tegelikult sobib väga hästi lahtrisse kauss või vaagen. Aga tegelikult, kui oleks endal kodus, selleks peaks ka olema muidugi vastav laud, mis oleks siis võimeline niisugust kaussi või vaagnat enda peal hoidma, et kodus selline ise võiks ka olla lihtsalt juba kanda skulptuuri nime ja üldse mitte kutsuma sinna peale midagi panema. Aga sellel näitusel on, on täiesti vapustav see, kuivõrd ilusaid värve on klaasil ja just need siit vaagnakausi teemalt edasi liikudes on seal üks. Ma usun, et see jääb vist küll kõigile meelde, meeldib nüüd või mitte, aga seal on üks tohutu suur punane punane vaagen, mille südamikul on kaks suurt punast roosi. Ja, ja selle ümber ma vaatasin tungles hulke hallidesse sügisriietesse riietatud vaatajaid. Nii et ma usun, et see oli üks üks tuline eksponaat kujundaja jälle, kes oli lähtunud värvidesse, teinud selle näituse vaatamise nii lihtsaks, oli sinna ümber pannud ka teisi punaseid esemeid ja ma jäin tükiks. Peaks vaatama, et see punane nurk selles peasaalis hoidis inimesi tohutu kaua enda küljes kinni 100. vihma väljapool kunstihoonet. Nii et see oli, oli näha, et see oli kohe üks niisugune teraapiline koht seal mis ise arvate klaasist jaa, jaa. Värvidest kas värvid muutuvad tehnoloogia arenedes kogu aeg kirkamaks või on see olnud alati klaasile iseloomulik? Klaasivärvid on tihti alati olnud üsnagi kirkad, samas kõrval ka pastelseid oleneb jällegi autorist punane võib-olla on ka mingi Põhjamaade ka oma seevastu võitlemise vahend, antud juhul on siis tegemist hulla forsselli. Ühe Rootsi stuudio klaasi pioneeri väga kaunitööga. Klaasivärvidele annab alati oma kirkuse valgus, kus ta asub ja see nüüd kahe asja koosmõju kahe asja koosnenud valguse ja värvi, et tegelikult seal on selle kirkuse niukene päris võti või tegelik vuti tegelik tähendus. Üks minu lemmikuid on kahtlemata Pipalju kleidi lanna töö, mis on esimeses saalis vitriinis, kus just vastupidi ei ole tegemist kirgaste värvidega, aga samas, kui lähedalt vaadata, siis ainult valguse koosmõju klaasiga annab võimaluse nii maaliliseks ja kaunikeks, üleminekuteks ja hõrkudeks. Natuke isegi sürrealistlik, eks lähenemisviisideks, nagu selles töös. Selle töö nimi oli minu aed, jah, see on tõesti fantastiline, see on kohe, kui lähete trepist üles, kohe niisugune piklik vitriin, piletimüüja vastas piletimüüja võib seda nautida kõike oma tööpäevad läbi seal tõesti tõesti erakordne töö ja mind valdas ka niisugune sürrealistlik meeleolu, seda tööd vaadates sena hallid beežid, lillad, niisugused hõbedased toonid ja aga need vormid, et vormid oleksid ka, ma tundsin, et ma olen nagu mingi väga-väga suur, vaatan väga-väga-väga pisikeste päkapikkude riiki, sest et need olid ju vähendatud, vähendatud pisendatud vormid, tegelikult nagu aiast võetud detailidest. Värvitud. Koha pealt minule on meelde jäänud hoopiski üks pisikene täidi Kegalaise soome kunstniku pateedeeveeerry tehnikas teostatud pisike objekt, mis on oranž, ta näeb välja nagu täiesti senitundmatul ruum ja ta tundub hõõguvad hoopiski seestpoolt, olgugi et ta ei paista mitte kuidagi läbi kuna tegemist ongi tehnikaga, mis parimal juhul kumab. Ja kui ta seal sellises oma seni tundmatuseni veel lahti mõtestamatuses lebab vaatasin, siis ma mõtlesin, et ta nagu kutsub ennast nimetama või ta kutsub ennast ära arvama just selle oranži kuma tõttu, mis tema seest tuleb. Mulle väga meeldivad on vaal, stream'i tööd üldse. No kuna ma olen käinud ka tema personaalnäitusel Rootsis, siis on mul rohkem tema töid silma ees, aga sellel praegusel näitusel on üks selline pealtnäha suhteliselt lihtsa vormiga vaagen kus on siis punane spiraal värvitul klaasil, et seal hakkavad koos mõjuma just see jõuline liikumine värviga ja läbipaistev värvitu taust, et, et seal on siis need klaasi värvitu klaasi ja värvilise klaasi koosmõju tekitab sellise huvitava ruumilise ja, ja efektse liikumise. Ma veel ka oma ühest favoriidist räägin. See on ühe norra kunstniku tehtud töö Iida Löfven on tema nimi, kui ma õigesti hääldan, tegemist on kahe veinipokaali ja veini Karafiniga. Ja see on jälle, on ta küll viimane. Ilmselt ma olen ise suur punase austaja, sellepärast mulle see väga meeldib ja muidugi punane tõmbabki kohe nagunii pilgu ja siin on kasutatud ka valget ja musta vokaalide ja ta on valge ja musta ussi embusest niimoodi kuni alla krudisevad välja ja siis selle Karafini Karafini kork on nagu tuleleek, tegelikult ka must ja valge, üleval on veel pisikene punane leegi tip. Väga-väga efektne töö, aga callib oma nüüd enne saadet sinuga, rääkisin siis selle kohta, sa ütlesid küll, et muidugi on see efektne kord klaasja efektne olnud. Ta mõjub samamoodi jah, tsitaadina keskaegsele klaasile, aga samas siia juurde võiks öelda seda, et kuna keskaegsel klaasil punane värv saavutati kulla lisa isamisega klaasimassile, siis see punane klaas oli alati väga jõukad inimeste privileeg ja see sümboliseeris sellist tõsist suursugusust, rikkust ja see on kahtlemata inimeste teadvuses edasi kandunud tänasesse päeva päevad selle tõttu, see punane värv mõjub alati hinnaliselt ja kaunilt. Ja kui, kui rääkida veidi meelde jäänud töödest selle külje pealt, et niisugused tööd, mille võib olla idee, kui ehedam tehnoloogia veidi tagaplaanile, mille idee rohkem köitis või vapustas, siis minule meeldis ja muidugi ka teostus on seal seal näitusel on kõik hästi teostatud, seal ei ole ühtki niisugust äpardunud tööd, väljas meeldis üks täiesti puhas läbipaistvast klaasist tehtud kaheosaline objekt, kus on siis kasutatud ka veidi metalltraati, mis hoiab seda klaasist mõtet seal püsti. Selle töö nimi on jäljed paradiisist ja see asub just eesti kunstnike kõrval. Selle töö autor on lätlane Roberts Vaitkus. Selle töö puhul mulle meeldis see tohutu tohutu lihtsus, ma ei tea, võib-olla on raskesti saavutatud, aga, aga jällegi paistab välja nagu tohutu lihtsus ja, ja niisugune nagu huvitav, huvitav mõte ja, ja siis panin veel seda ka tähele, kas jagate minu tähelepanekut, et, et väga palju klaasikunstnikud nagu teistegi alade kunstnikud ja kujutavad kunstnikud, vast eriti tegeleb klaasikunstnik sellise mõttega, mis on kuskilt vanadest aegadest pärit, et siin oli ka niisuguseid kaugeid kutseid või tähelepanekuid vaaraode ajast, siis olid seal mõned šamaanid esindatud. Et, et Mare Saare tee oli ka selline kaugetesse aegadesse ulatuv teema teie teie töödes. Et kas, kas klaasikunstnike on ikkagi niisugune kunstnik, kes tahab olla sidemes sellega mõtte seisukohalt ka mitte ainult tehnoloogia seisukoha pealt, mis on juba olnud. Ma usun küll ja eriti just nagu seda klaasi vanust silmas pidades siis tänaseks 5000 aastat siis see on ju iseenesest väga müstiline arv mõttematerjal. Jah, te enne ütlesite ka, et kui te töötate klaasi ka, et siis teie, teie mõtted juba liiguvadki juba kaugustesse, sest materjal võõrast juba nii vana, et ületamatult valavad häälda. Ma usun, et see oleneb iga autori enda lähenemisest, kindlasti on siin inimesi, kes ikkagi lähtuvad tänasest päevast, homsest päevast see on lähenemise ja eneseväljenduse küsimus. Jah, sest ka niisuguseid ulmelisi teemasid ja taevakehade nimetusi kandvaid objekte on sellel näitusel olemas, nii et seal on teemade ring on täielikult täielikult haaratud, et ma mõtlen, et mul ei ole mõtet küsida, et mis see on, millega klaasikunstnik tegeleb, et tundub, et see on kõik, mis on meie ümber ja sees. Klaasikunstnikud kindlasti nii nagu kõik muudki kunstnikud tehes oma tööd ei teinud mitte seda niivõrd töö enda pärast, vaid pigem sellepärast, et selgeks mõelda, lõpuni läbi mõelda, kõiki probleeme teeme, mis sulle elus ette tulevad või millega, mida sa oled lausa sunnitud lahendama. Teades oma töid ja tegemisi, on minu jaoks just minu klaasitööde tegemine mitte nii väga oluline selle klaasi lõpp-produkti jaoks, vaid pigem selleks, et ma suudaksin iseenda sees need asjad selgeks mõelda, vormi valada ja selle asja kõrvale panna. Tänan teid, klaasi juttu ajasid Mare Saare, Kai Kiudsoo, Värv ja Kalli Sein, mina olen Kerttu Soans. Kohtumiseni.