Tere eetris on teatrimagasin stuudios Pille-Riin Purje. Kroonlühter, küünal ja näitleja silmad on teatrimõtiskluse pealkiri. Kui lahkud, jäta küünal põlema. Võib-olla veel kord naased majja sesse, kui on pime, uinunud ja vaikus, väriseb su sammudesse. Ja nõnda õudselt õõnsaks jäänud sa kui pühakoda, kus ei peeta mess ning iga uue raja käänuga uud vaeva immitseb su südamesse. Kui kaua kõrbes kõndinud omaette näed karavaine Palmeminarete. Tead, et su meeli võrgutab miraaž. Kuid tõelusena haarad enda pette ja ruttu neelad õnne mõrkjas ette. Ja hetkeks sulle kuulubki oaas. Artur Alliksaar luuletuse janud, kuues luges näitleja Guido Kangur. Ka teater on miraaž. Katse seda sõnastada ei pruugi viia kujutluste ja mälestuste Ohazi aga sihiks on see ometi sõnade elustavat teatrimälu aitavad luua kujutelmi. Kõnelen teatrihetkedest, millest olen otsinud kaudsimata, leidnud näitleja, lavastaja oma teemat, teemat, mis riivab saatust. Saatus suure algustähega. Saatuse rollid jaotan kroonlühtri rollideks ja küünlaleegi rollideks. Miks näen lähimäluvalgel rasket massiivset lühtrit, mis langeb nimitegelase rinnale seiks piiri? Elmo Nüganeni Hamletist linnateatri taevalaval Hamleti rollis Marko Matvere. See ongi see neetud rist otse füüsilise painena südame kohal mille alt ei ole enam pääsu sündimise juhus. Hamleti ainus süü olla Helsingis printsina sündinud juhus, millest saab saatus? Saatus, mis näib juhusena ja ilmub otsekui seesama lühter. Aga nüüd selle küljes ripub kaalutuna sõltumatule roll nimega joodik suursaadik näitleja Hannes Kaljujärv, kombroovitsi Mati Undi laulatusest Vanemuises. Laulatuse unenäomängus on see tegelaskuju saatuste suunaja käsutaja. Nii ma tõlgin kroonlühtri kurja endelise unenäoliselt vääramatu saatuse välja valgustajaks. Sõna kroon lisab ähvarduse võimu kõla. Kroonlühter võiks kuuluda ka pühakotta. Hetkel teda sinna ei aseta. Ja vastandann kroonlühter vile küünla kaitsetu leegiga siiruse ja vaikuseväljaga küünla, mida ei pruugi ilmsi näitelaval näha, mida võib vaid igatseda. Samas ei saa unustada, et lühter on küünlahoidja kroonlühter kui küünalde kogum kes kurja kavatseb, kuid korda saadab head Mehvistoffelise kreedo Faustist otsas küünal ütleb maailmadraamakirjanduse ühes mõjusamas saatuse monoloogi šeik spirimek bet. Selle monoloogi lisas oma hotellorolli Mikk Mikiver, kelle lavastustes saatusel on tihti määrav osa. Menuka nüüdisdramaturgi Eric-Emmanuel Schmidti kahe mehe näidendis Enigma variatsioonid, mille Mikk Mikiver Viljandi Ugalas lavastas ütleb tegelane Erik Larsen. Teda mängib Tõnis Mägi küünlaleegi kohta. Nii. Võbelev liigutav heldima paneb kohutav. See on hirm. Nii tajub ta teise mehe, Aabelsnorko, Mikk Mikiveri roll hinge varjatumat hellemad poolust. Küünal seostub leegi kustumise hirmuga. Küünlaleek on kujuteldav rolli juurde, kus näitleja silmad väga selgesti näha. Head silmad. Jaan Krossi, Mikk Mikiveri vend Enrico ja tema piiskop kavalehel on hallis mungarüüs siluett, krõbeda puutüvelisi või kivi seinalise taustaga üheks sulab ta peakatte all ei ole silmnägu. See silmitu ongi saatus antud loos ka surm igavik. Krossi näidendis Mikiveri lavastuses on veendumus, et suren võib-olla nii halastus kui maise põrgu edasikestmine. Oleneb, kuidas keegi on elanud. Guido Kanguri piiskop pääseb valgusesse. See vaikne süüvi osatäitmine on üks viimase aja läbi tunnetatumaid küünlaleegirolle, nagu ka Guido Kanguri rahustav saatuse võrdkuju One Tree, Jaan Kruusvalli, Mikk Mikiveri mälestused ainult ei tea, millest. Tõnis Mägi draamanäitlejana on hea näide mõlemast poolusest. Mikk Mikiveri lavastustes on temal olnud küünlaleegi hoidja mõtlikud, kohmetuvõitu rollid, tuusen bahcolme Sões per Besoughow sõjas ja rahus Larsen Enigma variatsioonides. Kui aga Tõnis Mägi ilmub lavale efektsetes muusikali rollides, võib ta ulakalt kroonlühtrid kõigutada. Uljalt ja teravalt vahendab Tõnis Mägi saatanliku saatust jutustajana muusikalis verevennad. Tiit Ojasoo lavastus Vanemuises. Suvemuusikalis risk, Andres Dvinjaninov lavastus nukuteatris on Tõnis Mägi defineerimatu kuldnaeratusega buda, kelle võimuses saatusi kujundada. Üks roll, kus mõlemad poolused kokku said, oli ta Lugalas Andres Noormetsa lavastuses Tim thler ehk müüdud naer. Tõnis Mägi oli timmi isa, kes kohe lavastuse alguses sureb. Aga oma lauludega poega eluteel saatma ja kaitsma jääma. Kin. Õhtu oli Mado ruloo alla linnakus hämarduma valgus. Tunne ära mille tulen ta nendes. Mille soosin andis, jään sind valvama. Ja eks seal hävi taevaste unistuste UV. Hüvasti. Küünal ja näitleja silmad atraktiivsel lava kurjusel ei pruugi üldse olla silmi, mällu sööbib vat silmavaadet. Rain Simmul mängis Göte, Linnar Priimäe Faustist Vanemuises. Põrguteener Mehhistoffellest vilgas, liikuv, kuratlikult efektne, peibutaski ta kogu füüsisega, muuhulgas ka vilkuvate silmadega. Ega silmade vaade eraldi ei meenu. Aga seesama Rain Simmul mängis case ruumi Jaan Toominga jõude fantaasias neljanda korruse ajutine rolli, nimeks mööduja neljanda korruse üüriline ja sõber. Kogu tähenduses lunastaja ei vähemat. Mäletan näitleja heledat olekut ja eriti ilmsida silmade lahket puudutust. Istusin üsna eesreas, aga ma vaatasin Fausti ka ligidalt Fausti nägin korduvalt neljanda korruse ajutist ainsa korra lavastuse eluiga oli ülekohtuselt lühikene. Kas pole kurjuse ilmumine näitelavale endastmõistetava muutuspärasem kui headuse ilmumine? Kurjusega kohanemine näikse olevat meil veres. Kui lühter pea kohal vuhiseb, jõuad instinktiivselt allapoole kummarduda, kõrvale põigelda. Headusega harjamine seevastu võtab aega. Teeb belglikuks kaitsetuks. Headuse kandja näib alguses võõras tulnukas muinasjutust. Täiskasvanud ju pahatihti ei söanda tunnistada, et vajavad muinasjutte, usuvad neid veel. Esimese hooga püütakse küünal ära puhuda. Kuid ühel hetkel hakatakse meenutama ja see ei-tea-kust saabunud võõras tuleb tuttav. Meenutustes on küünlaleegi soojus. Näiteid võib tuua mitu. Neljanda korruse ajutine ja Rain Simmul nimiosaline Richard Nashi Vihmameister Kaarin Raidi lavastus Ugalas, nimiosas Allan Noormets, Ernst Benzoltis virvel Roman Baskini telelavastus nimiosas Guido Kangur. Küünla ja kroonlühtri rollide võrdlus ei ole hinnanguline. Mängimist tahavad mõlemad. Näitlejale võiks osaks langeda nii seda kui teist. Sageli pole kinod rollid selgelt eristatavad. On levinud väidet kurjuse lurjuse roll laval on tänuväärsem, atraktiivne, tulvil uhkeid mänguvõimalusi. Andrus Vaariku lon, Dostojevski, Vjatšeslav Hvostovi loos alandatud ja solvatud, Ugalas vürst Walkovski roll, pesuehtne lurjus, keda mõnus suurte plaani mängida ja lahe vaadata. Aga kui seesama Vaarik mängib Mihkel Ulman kirjutatud Ain Prosa lavastatud teleseriaalis Me saame hakkama kama vastandmärgiga kaksikvendi, Margus näppuja by Urmas ülbitseb Hay siis kumb roll on mänguliselt nakatavam? Minu arvates ikkagi hea vend tropp olgugi ta näitlejavahenditelt tuttavam, võib-olla just sellepärast nii-öelda enda pealt on seriaali tootmises kergem mängida, tigedaks edumeheks ümberkehastumine nõuaks rohkem aega ja hoolt. Või on teiseplaanita ülbust igav vaadata, kui Andrus Vaariku mängitud kuri vend uttu tõmbas muutuste hüvastijätustseenis huvitavamaks, sest lasin maskil langeda kurjust kui mask, headus, maskitus. Paljukest kohtab teatrilaval põhjani kõhedaks võtvat üdini tungivat kurjust, see on rohkem kino mängumaa. Ka ekraanil loob kurjuse ümber saladuse üksnes näitleja isiksus. Kui vanakeste vaikimises ja Hannibali ei mängiks inimsööjat Anthony Hopkins oma ainuliste silmade ja intelligentse distantsi tunnetusega eineks mina põhjust neid filme vaadata. Kurjus või lurjus, ilma lavasaladused, elulises koleduses või kõleduses oleks teatris mage või lagenähtus. Lava kurjusel on küljes leevendav või avardav kõrvalmaik atraktiivsus, grotesksus, koomika, inimlik lõhestatus, kompleksid, näitleja, headuse, välikroonlühtri. Jutt hakkas hargnema kahest Hamletist. Näitlejad Marko Matvere ja Hannes Kaljujärv. Igatsen sind, minu kallis kodurannal, mu väike armas nei, merekauge harja tallituure tundmatule lahutavad meid. Kuidas saaksin sind jälle kanda, kartul kulatada, üle kanged? Kui mu neiu su juurde kolu randa, nõnda ääretult pikk on minu tee kui munne ju su juurde koduranda, nõnda ääretult pikk minut. Iial ei suuda olgu tuul iga tuhandeid mude aurus määr vastust ei muuda. Minu kalli Soosaare külla kurgus rinnad, rauge, seljaraha. Hannes Kaljujärve roll Faustis oli issand, isa, poeg ja püha vaim põhiliselt häälega loodud roll, neutraalne läbinägelik hääl. Bulgakovi Mati Undi Meistri ja Margarita son, Hannes Kaljujärv voolanud seega vastasleeri mees. Aga see on silmavaatega roll, õigemini määrab voolanud ise, millal ta silmad inimlastega dialoogis on, millal mitte. Mask, silmile, mask silmite ära. See süsteem toimib pingsa täpsusega Tšehhovi Undi kirsiaias kus Kaljujärve Lopachini pöörases tantsupöörises lühtrid karmilt klirisevad voolanud, aga lubab endale ühe alandlikuma pilgu üles langenud ingli respekt taeva vastu. See voolanud, balansseerib osavalt teistele nähtamatult piiril nagu kutseline köietantsija kunagi. Kui aga saabub ettemääratud viiv öelda eestist sait siis voolanud enam ei naera ega naerata. Ta hääl on sama mõistev, kiretu kui jumala hääl Faustis voolanud on nüüd vankumatu saatuse rollis kohtu ja õigusemõistja Undi lavastustele omaselt globaalsel tasandil. See on väsitav, kulutav kohustus, tema enam ei jobu kroonlühtri kiikumise tuule pihinest kõrvus kuivooland viivuks joobub. Ei tahaks uskuda, et joobub siis Margaritat suudeldes, nii et huuled ilmsi kokku ei puutugi. Hannes Kaljujärve, Hamlet, Mati Undi lavastuses Hamleti tragöödia naeris saatusele näkku. Naer surmaagoonias oli tema olla või mitte olla vastus enne, kui saabus sportinbras oma halastamatu sõjaga. Õhku lõhestasid automaadivalangud. Marko Matvere Hamlet on noorem. Tema olla on nuuksetes surma eel üle tema surma laotub halastuse hele palakas. Näib ikka veel üllatav, et näitleja Marko Matvere on nii palju mänginud kättemaksu ja saatuse teema variatsioone. See, mis Indrek sammuli või Rain Simmul näitlejateel on tundunud ootuspärane. Liigagi on Matvere puhul justkui imestamist väärt. Mõelgem Matvere lavarollidele. Hamlet, kellele loomuvastane kättemaksukoorem rinnale langeb ilma eta reetmistegeeriseks valmis oleks. Musket äratus Elmo Nüganeni kahes lavastuses. Juba kolmes musketäri oli temaga pruss nelikus teistest täiskasvanu. Nelja mehe ühises elu süüs mileedi hukkamises Onatosel kõige isiklikum läbi tunnetatum osadus. Lavastuses musketärid. 20 aastat hiljem on NATOs ainsana neljast mehest tõesti 20 aastat vanem. Jällegi saatuse käsitööriist. Elutargana sellest rängast rollist täiesti teadlik. Teda ei taba lühtri surve südamel enam ootamatult nagu Hamletit. Aados kannab väärikalt oma kättemaksja rolli. On käsk ülalt või volandilt saadud, see pole enam küsimus. Valikut ei ole. Vaatan Marko Matvere, politseinik soveeri linnahallis muusikalis hüljatud Georg malbuse lavastuses. Näen näitleja silmi, Linnahalli mõõtkavas tuleb vahel teatribinokkel appi võtta. Taas lõikuvad Matvere rollis kättemaksu ja saatuse teema. Showeer usub end õigluse tööriistaks, aga ei suuda aru saada šanval Shani Jassi Zahharov elu valikust headusest, mis väljub kättemaksuraamist. Shawyril oma palvelaul tähtede poole. Üksik langev täht võiks olla kui habras küünlaleek aga tähtede müriaad on kroonlühtri helgiga. Kui sa veel oma laul monoloogis põlvitab, kisub ta mustad kindad käest. See mõjub nagu maski näolt kiskumine. Ta võtab ka mundrikuue seljast, aga ei lahku oma relvast, hoiab seda ka palves laskevalmis. Sawyer hoiab relva käes ka surmasügavikku viskudes. Tema aukoodeksiga sobiks enesetapp püstolilasuga meelekohta. Kui näitleja tuleb kummardama, kannab vari hall tegelane korraga kirgas heledat mundrit. Ainuüksi kummardamiseks loodud kontseptuaalset kostüümimärke sealpoolsuses on šoveerile andeks antud. Meenub halastuse palakas Hamleti finaalis Linnahalli treppidel, kinnitab üks hüljatute naisvaataja teisele, kes ei malda uskuda. See oli Marko Matvere ja lisab võidurõõmsa üllatusega. Säh sulle veel nüüd. Aga väikeste lõõtspillide ühingu lauludes on nii kuraasi kuivatada staalsust, kroonlühtri, uljust ja küünlaleegi. Ost. Täht langes Jabee linal sile taotlejat, õrn virvendus riivas, kui pelg meelevet vaid põgusalt näha, sain jälgiva. Mu hing, sinu käed. Scosoole sa nüüd. Eisaadavamad, Leedu, kus poole, eks ma käin sind kõikjal, said aimanud, kui pole näinud, n täis, olen joon uudse asja. Langes ja lina siledat vett rändos riivas, kui pelg meelepätt vaipa koos algne sain, helgivad. Sinu kätes, kus sa nüüd tädi ta, ta, ta. Meenub ridamisi Marko Matvere saatuselaenguga rolle Mehhisto helgiga etteaste, Jaanus Rohumaa lavastuse ainus ja igavene elu esimeses osas mäletate võtmeküsimust, kas elusid on üks või on neid mitu. Mekuutsion Elmo Nüganeni lavastuses Romeo ja Julia mees, kes sureb noorelt põgusais hetkis, laseb läbi paista surma eel aimusel. Matvere päris varasest näitleja põlvest nimiroll Merle karusoo elulooteatris August Oja päevaraamat. Hamleti jõudmine on läbinisti loogiline. On veel üks saatusemõõtu roll võõras mees Ibseni Katri Kaasik-Aaslav naine merelt. Teda aga pole Matvere esituses näinud, sest nad dubleerisid ja andetega. Aga Jaan Tätte nii ma jõuda tahtsingi. Tundub, et Tätte kui sundimatu headuse võluga näitleja ei ole võimeline kroonlühtri trollideks. Aga see ei tähenda, et ta näidendites ei oleks salakavalusi. Kroonlühtri kiigutamise mängusid. Tätte kirjutatud näitemänge koosmõjus vaadeldes vaagides hakkab kummitama sõnapaar üksinduse komöödia. See on laen Evald Hermaküla sünnipäevakirjast, Jaan Tooming Ale aastal 1996. Tavakomöödia naljalt ei tegele, küünla ja kroonlühtri mängudega saatusega suure tähega. Aga üksinduse kriipiv rahutus saadab Osfal titteristumises peateega leeled sillas ja tegeles kolmnurka Fredi, Anett, anna palju õnne argipäevaks. Iga Jaan Tätte uue näidendi puhul on tavaks süüatada, uus uus on täiesti erinev eelmistest. Aga ma hakkan vargsi aru saama, et näitekirjanik Jaan Tätte räägib ühest ja samast. Jätan praegu omaette Liina-Riin Olm aru küünlaleegi rolli Leele sillal. Teda oleks huvitav võrrelda Andres Raagi pilliga Mctonofiinišmaniigerikus mõlemad Jaanus Rohumaalavastused. See, kuidas saatusega tegelevat samas teatris kaks lavastajat, Jaanus Rohumaa ja Elmo Nüganen oleks omaette arutlusaine. Leile ja pilli on piiril kõndijad sillal seisatajad. Surelik inimlaps ei ületa piiri siin- ja sealpoolsuse vahel nii mänglevalt kui voolanud oma köietantsu tüüdides. Ometi on hetki, mil piir saab olematuks. Aga Jaan Tätte palju õnne argipäevaks Andrus Vaariku debüütlavastuses linnateatris kätkeb endas mõistatusi. Totaalne seebika, paroodia võimutseb, saal vallatleb kaasa. Keset lausnaeru hakkan kujutlema, mis helistikes annaks sama näitemängu veel lavastada. Mõistatama, kes on tegelikult Too Peeter Tammearu särava nihkega mängitud Manfred, kas tulnukas Manfred kannab sama õilis valusat missiooni kui mafiooso kala ristumises peateega? Kui unistus täitub, võib hingel külm hakata, sest elu ime saab otsa. Või ongi see argipäevas sisalduv lohutus, et turvalist, banaalne seebiooper isa otsa. Keegi süütab korraks küünla ja igatseb leeki vahtides igavikku. Keegi kiigub kroonlühtri küljes ja hõikab essist sait. Inimhinge osaks jääb sillal viibija, nukrapoolne rahutus, vahelga naeratav hingerahu küünal, kroonlühter, näitleja silmad ja täieline. Üksinduse komöödia. Lõppevast saates mõtles teatri mõtteid Pille-Riin Purje. Luuletuse luges Guido Kangur. Laulsid näitlejad Tõnis Mägi, Hannes Kaljujärv, Markumad verelõpulaul jääb Jaan Tättele kuulmiseni. Tundub, et on löönud ära mingi mingi kell. Ja sellest märkamatust hetkest olen hell. Kui ma kuulen, et mul kõik on alles ees Et valla minu ees kõik tee, diabeet. Kui juhtub ka, et miskit on veel ees siis on see ammu juba varjul minu sees. Isegi kui keegi juhuslikult just jääb seisma ja puudutab mu ust mad tatule, pea juba teel. Ta ja son noole minu sees, kuid tunnen, kuis puudutab, kust sisse ja see on tema just. Ma otsustasin täna armuda ja seisundisse sessettarduda. Olen tühi, olen vaba, olen siin. Ei mõtle sind, lõppeda, võiks retk. Mind erutav, kohtumise hetk. Ma tahan tunda, see on tõesti tema. Jää seda hetke igatsema. Maantee ja tuulepea juba on teel ta ja Okson noole mas pääl minu sees. Kuid tunnen, kuis puuduta pust. Siis teha, see on tema just. Ei mõtle enam halvale või heale. Mat tahan olla lähedal, ta peale ei mõtle omatum häbeneda. Tahan õelda miljon, kui vaatad teda. Ma luban, et rai tuli väiks viivu. Mas seisan talle liiga lähedal. Juba mõtted, lehvik tabati. Ükskõik mis, teen mate, talle. Matteo natule, juba tee ta ja Okson noole mas pähe minu sees, kuid tunnen, kuis puuduta pus. Siis teha see on tema just. Mu jaoks ei ole eilset ega homset. Käidud, ununevad teed. Kui istusid mu süles Maial kombel. Siis istud nõnda iga Vicovee, kui oli ühel seal minu hoida siis alati kull loojumas päev kui aknaruudust hõbe, kus koidab sind jälle oma ukselävel. Mattaya Tartule pea juba tee ta ja. Tunne ära ennast Sutulemises tunne eneraasin man, lükkan sõnupaadi lahti rannast. Selgemini võiksin näha sind. Ja kohe teha igaveseks ilma Mac kõigest, mis võiks olnud olla tee. Phelps rohepruunis silma. Et sa ütleksid kõik tuled, ülevee mata ja Tartule pea juba ei tee ta jaoks noole mas pähkli sees, kuid tunnen, kuis puuduta, kus. Siis teha 100 tema just.