Tere päevast ja see aasta hakkab nüüd läbi saama nii kuulajate kui rahvateenrite jaoks ja tänasel päeval on stuudiosse tulnud peaaegu täiskoosseis rahva teenreid. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa tükki peaks täna jõudma eetrisse. Ja täna me ei võta ette seda nädalat, mis on nüüd lõppemas, sest jõulude rikka jõulud ja kui nende ajal ka midagi erilist juhtub, siis. Vaevalt seda poliitikas toimub, sest kõik poliitikud ise peavad jõule. Aga täna on meie rahvateenrite on igaühel võimalus aastale tagasi vaadata oma isikupärase subjektiivse prisma läbi ja öelda mis lõppeval aastal kõigest hoolimata rõõmu valmistas. Kes alustab? Rein ausalt, ei, ma mõtlesin, et see küsimus. Kõigest hoolimata rõõmu valmistama just valmides valmistasin praegu üles lugema neid. Kurvastavad just nimelt, aga vot see ongi meie häda, et meil on kogu aeg on nii kurvastavad sõnad on kõigil nii ootamatult, see oli, tõesti ei suuda. Häälestasin ennast niisuguste seltsimehed elu on läinud ilusamaks, kas elu on läinud lõbusamaks? No rääkige siis mõnest lõbusast sündmusest, mis teie 2001. aasta elu on kirgastanud ja toonud teie näole rõõmsa naeratuse. No kui terve aasta ikka närib ja närib ja närib, jäi ära siis on raske seda vihaga konti leida, ütleme niimoodi, mis, mis tõesti rõugu valmistus. Kas olete saanud kellelegi ära teha? Kas see peab rõõmu valmistada? Aga tavaliselt ju poliitikas näiteks ju see on põhiline. No mina küll ütleksin niimoodi, et ma, ma ei tea, kuidas kolleegid suhtuda, aga ma arvan ennast teadvat, et ajakirjanikule nüüd eriti rõõmu kellelegi ärategemine ei valmistu, et see ongi nagu tema tööd. Et vaadates poliitikuid, siis neile valmistub küll ära tegemine rõõmu. Aga nii et selles mõttes ärategemise rõõmu mul küll möödunud aastast meenutada ei oleks. No mina ütlen ühe positiivse asja, ma tükk aega mõtlesin, aga aga kui sa iga päev käib su käest läbi ikka no tohutul hulgal neid artikleid ja luht, tõsi ja pikemaid ja lühemaid, siis mis see aasta mulle tundus küll, et noored on tahtmine mingisugusel määral oma sõna sekka öelda. Ma ei mõtle praegu ainult Res Publica kaane, loomulikult seal vastupidi, kippusid just vanad rohkem sõna võtma. Minu arvates. Aga see, et Tartu ülikool siin või tehnikaülikool pedagoogikaülikoolis seal tudengid ütlevad ka juba ühteteist sõnas, aga kas see meeldib või ei meeldi, tavaliselt ei meeldi muuseas, sest nad on väga radikaalsed. Aga see on minu arust see murdepunkt, et vanad tegijad hakkavad. Teate, kui me istusime ikka aasta lõpus koos, mõtlesime tõsiselt, et noh kes on see, kes rahvale midagi tähendab, siis me ei leidnudki seda märki enam. Kui niimoodi võiks kasutada üles. Märk selle aasta rõõmus sündmus, et me hakkasime kõik endale uut märki otsima, selle sõna peaks ära keelama. Kas keegi teist, see sulle rõõmu ideegi täis, et on leidnud hea uue märgi Eestile jätanud sarkasm? Alla kahe. Eurovisioon, aga ikka tuleb selline kadakatutt ja suitsupääsuke ja aga eurovisioon selle ära, kas see on üks aasta järgmine aasta ei võida. Järgnevast korraldab korraldama, aga veel suurem, kui me veel teist aastat võidaksime, ma ei tea, kas siis oleks ka suur rõõm? Heino on ju noh, Iirimaal lausa õnnetus, kui näiteks kolm aastat järjest jaja ja nad hakkasid, nad hakkasid protesteerima, neil ei ole enam nii palju raha. Et siis nad loobusid korraldamisest. Nonii, olnud tublisid sportlasi, tublisid lauljaid. Kõik inimesed on olnud tublid. Eesti tegelikult on, on ju läinud edasi. Elu elu ei ole läinud halvemini, on vähe. Rei, ütle midagi ilusat. Seda rõõmu tähendama, poeg, pingelist mõtlen. No esiteks, minu heas muidugi rõõmustamine on, on juba muutepüha harvemaks. Sest et sa ise distantseerid oma rõõmudest, vat milles asi on, sa oled nii pai, ongi rõõmu tunda, ei julge ja nii palju elukogemust on, aga see on hea, et sa muidugi Eurovisiooni meenutasid, sest et ma siis reprodutseeri püüdsin taastada oma selle ette, kui ma seal televiisoris seisin oma oma perega, karjusin koos tütrega järelikult mingisugune noh, aga see ei ole, see ei olnud päris rõõmsad ülemus tunne, et et, et ma tundsin ennast häkkis sama suurena koos selle rahvaga, võib-olla siis äkitselt nagu vana ratsahobusel, kes sõjasõtta, jälle viiakse põsed õhetama või ütleme, suu läks vahtu täis, nii tuli meelde laulev revolutsioon, sel hetkel äkitselt tundsid omad rahvast jälle ühtsena, sa teadsid, et see 400000 või palju seal hetkel on seal televiisori taga ja, ja et see oli see üllatus, mis, mis mis, mis tekitas teistpidi ühte ühte rõõmu. Ma tõesti mõtlesin, kui sa küsisid, mis on rõõmus. Ma pole niisugust absurditeatrit tõesti kogenud kui see aasta on olnud, kui ma pean silmas eesti poliitikat, et, et kui sellele tagantjärele mõtlen, siis absurd-is on ka teatud niisugune noh esteetiline olemas, nii et. Võtsin. Seda rõõm, ütleme. Siis, et ma vaatasin seda nagu ühte suurt absurdidraamat, see see aasta Eestis on seda olnud, mõtleme seda, kasvõi see noh. Mis oli seal Laar tulistas seda? Ehkki ta ei tulistanud, nüüd tulistas aastat ja analüütiliselt Välja ja ja niimoodi ja no niisuguseid absurdielement on olnud palju. Hilja rõõmust ja hiljaaegu maga, küsisin vikerraadio kuulajatel taasta positiivset sündmust ja no mis te arvate muidugi, mis kõigepealt hakkas tulema? Mida kõige rohkem aasta positiivsemaks sündmuseks Laar lauluvõistlus? Te ei tunne oma auditooriumi, presidendi valimine presidendi vastu. Ja, ja kui ma siis niimoodi ääri-veeri hakkasin meenutama, et ka midagi muud on olnud peale poliitika siis tulid need suusatamised ja teised asjad, ka Marguse on seotud Eesti katkupealinna, Pärnuga. See jõulurõõmu ei valmistanud. Aga mis, mis Pärnus on juba rõõmsalt siin näiteks küsinud. No suvel Endla teater sai valmis uus teadel, see on rõõmus sündmus. Aga ma mõtlesin seda, et tegelikult sellest aastast eestlased tundsid sel aastal siiski rõõmu. Aga nad tundsid rõõmu selle üle, et teistel läks veel halvemini kui meil ja kellel läks halvemini. Ameeriklastel läks halvemini septembrikuus afgaanidele läks halvemini, lätlastele ka alati halvemini. Ja aga kui mõelda seda, et noh, et mis siis lätlastel alati, et kas midagi läks ikkagi nii hästi, mille me siis ise nagu rõõmu tundnud südamest peaksime tundma. Siis mina arvan, et Eesti rahvas Arnold Rüütlile tõesti tunneb rõõmu. Vähemalt see, see osa ESC osa, mida teiseks Eestiks nimetatakse, kuigi mul on tunne, see teine Eesti on üha suurem ja suurem ja see esimene Eesti jääb üha väiksemaks ja väiksemaks. Ma olen selles mõttes nõus. Halleluuja. Ma olen selles mõttes nõus, et Arnold Rüütli valimine presidendiks rõõmustas suurt osa Eestit ja, ja neid, kellele see oli šokk. Nende jaoks oli see rõõmustav sündmus, sellepärast nad ütlesid. Paras. Saite, mis te tahtsite oma poliitikaga. Et see rõõmustab kõiki rõõme rõõme, kahjurõõm, kahjurõõm, angaar, Krõks ühte asja veel rõõmustavat, siin Margus ütles teine Eesti minu arvates Eesti teadlased mingisugusel määral julgesid ikka sellel aastal sõna sekka öelda, neid on ju alati sellest pekstud, et te midagi ei tea ja te tegelete kolmandajärguliste asjadega, mõtleme ikka praegu sedasama, sotsiaalteadlaste pöörduma. Peksti, aga ta vähemalt tõi mingisugused probleemid esile, meenutame sedasama energeetika kirja, eks ole, akadeemikute kirja mõtleme sellele. No minu arvates tonti ka mingisugusel määral see aasta geenid, mis tõstsid esiplaanile, ärge unustage, kas me suhtume sellesse positiivselt või negatiivselt isiklikud, aga vähemalt Eesti teadus näitas, kas sisemaised realis maiselt siiski midagi ta näitas. See on nii pekstud seltskond ja nii tambitud seltskondades minut seal heata tõuseb pilvedelt natukene ülespoole. Aidsivaktsiini leidsime ka pea hea meelega televaatajaid tagasi leidnud. Sulevi käest küsida Sulevam, Maalehe toimetaja, sina nagu puutud kokku selle maa inimesega selle teise Eestiga millest siis tegelikult tunneb rõõmus ja teine eest. No rüütel siin kõlas muidugi jaa. Ühest küljest muidugi ma arvan, eks ma puutun sellega kokku, nagu me siin kõik natuke laiemat auditit tooriumi omavad ajakirjanikena, et teisipidi on maalehel ka ka teistsugused väljundid, aga mina, mina ei saa tegelikult isegi natuke sellest reaalsusest aru või see on õigemini öeldes igavese nüüd enda enda isiklik küsimus, et kas elu on elu Eestis aastal 2001, on nutune või mitte nutune? Mina küll ei, ei saa aru, et ta nüüd peaks nii nutune olema ja et kõik on väga halvasti ja siin kõlas selline märksõna nagu otsimine. Et minu meelest see on sellel aastal kuidagi hästi iseloomulik, et hea küll, selle selle brändi jutu juures tõesti minu meelest hea külg on see, et teda et on selline otsimise vaim siiski mingil määral tekkinud, mis sest, et kätte. Et leidmisest tundub asi ikka päris kaugel olevate veel. Ja see mingi mingit muutust on ühiskonnas tunda, selle otsimise suhtes on kas või selle aasta üks märksõna oli kindlasti tädi Maali keda kõigepealt otsiti ja kellele siis mõttega, et talle peaks hakkama seda Euroopa Liidu asja selgeks tegema. Siis toimus nagu mingisugused minu meelest väga rõõmustav on olnud tõesti see, mida, mida maisin ka ütles selline teatav selline ärkamine, et inimesed tahavad kaasa rääkida nii nooremad inimesed kui ka näiteks väga paljud linnainimesed tahtsid kaasa rääkida teemal raudtee ärakaotamine kagu- ja Kirde-Eestis, mis otseselt neid inimesi päris kindlasti nii väga ei, ei oleks pidanud selles mõttes puudutama mina, igapäevane rongisõitja, aga väga paljud inimesed, ütleme, haritlaskonnastki ja ka näiteks inimesed, kes on olnud traditsiooniliselt, ütleme, praeguse valitsusliidu pooldajad isegi oma mõttelaadilt kirjutasid Maalehes teemal, et noh, et nii ei tohi. Et midagi peab tegema teistmoodi. Et see kõik tegelikult ja kokkuvõttes see kõik kulmineerus mingis mõttes jah, mingi märgina ka selle presidendivalimised teiste kaudu ja see kõik veel kulmineerub tegelikult, et Eesti kogu selles aastas nagu otsib mingit uut uut olekut. Et see praegu on nagu hästi segamini, aga aga minu meelest on nagu lootusrikkalt segamini. Et see, see kuhu, et kes nüüd pessimistlikult vaatad tänasele sellele Eesti olukorrale, sellele tundub, et et kõik on lootusetult käest ära. Aga minule tundub jälle, et kõik on lootusrikkalt segamini, et tekiks mingi uus korrastatus, mille poole me liigume. Ja mina, mina selles mõttes vaatan tulevasse aastasse nagu küll lootusrikkalt, et et pigemini võib-olla tuleva aasta ei ole ka õige see korrastatuse periood võib-olla kuskil üle ületuleval aastal. Siis me siis me jõuame mingi uue uue mõtlemiseni, mis kaardipakk segi aetud. Uus seanss võib välja tulla, tehakse mingeid hoopis uusi märk, noh, üks väike märk, näiteks see, et korraldasime sügisel sellise konkursi nagu aasta põllumehe valimine. Ja üldiselt üsna loogiliselt me eeldasime, et ega sinna noh, eriti suurt ühiskondlikku huvi selle ümber võib-olla ei teki eeldada seda, et otse põllumehe elukutse ja kõik on niiviisi natuke nii, nagu ta on olnud viimastel aastatel, ütleme eesti kogusast taasiseseisvumisajas ja minu jaoks rõõmus üllatus oli hord, ajakirjanikke, kes aasta põllumees Raivo Musting tormasin intervjueerima pildistama. Et see, see näitas tegelikult mingit suhtumist, ma kujutan ette, et aasta tagasi ei oleks see nii olnud. See oli hapukurgi vähemist. Kaar Margus, ma tahaks Pärnu juurde tagasi minna, sest et Ainar Ainar nõelas väga teravalt, ütlesid seda, et kuidas Pärnusse metaloni pealinnas ja katku katku pealinnas on veel halvemini, ütlesid andaksi peale ja me hakkasime tegelema koos linnavalitsusega Pärnus juba suvel mõtlema selle üle, et noh, miks on niimoodi, et igal aastal jääb Pärnust kumama mingisugune negatiivne sündmus sel aastal siis metanool, eelmisel aastal oli selle autoregistris nende juhilubade võltsimisega igal aastal mingi õnnetus. Ja kas tõesti positiivselt mitte midagi ei ole. Ja siis me otsustasime seda, et Tartu eeskuju me valime aasta lõpus Pärnu Postimees ja linnavalitsusaastat Theo nii-öelda positiivselt. Ja kui oktoobrikuus hakkasime seda positiivsete tegude loetelu koostama, me saime sinna 40 tegu. Seal oli mitmesugused uued, ei meri ei, ei, neid ei olnud palju konkreeslased, kuigi kaudselt küll seal oli palju suveüritusi, kontserte, etendusi ja nii edasi. Astmelise nimikiri on liiga pikk, pidime tõmbama selle 30 peale kümmet välja tõmmata oli väga-väga raske ja ma imestasin siis selles loetelus tõesti, et kuidas nüüd nii palju positiivseid asju sellesse aastasse mahub. Ja tõesti selle aasta teoks sai Endla teatri valmimine väga suur asi Pelgulinna jaoks ja ometi nii kui ma käin mööda Tallinna, tuleb mul jälle keegi sõber vastu ja küsib, noh, kuidas seal metanooli pealinnas siis on, et on teil ka heata, ringid vä? Et seal on minu kodu. Et miks, miks see halb peab tegelikult nii palju kumama ja see on need meelde ja see sellepärast et meedia tähtsustab ikka üha rohkem skandaal dramaatika dramaatikat. Missugune on Eesti kõige suurema levikuga ajaleht? Me teame kõik väga hästi ja see, mis on selle esiküljel, on see, mis jääb inimestele ikkagi külge. Sinu loogika kohaselt, kui, kui ajakirjanikest töötaks ajakirjandust, võtaks selle loogika kohaselt, et halbadest asjadest ei kirjuta siis siis me ei ole, siis me siis me mitte ainult ei teaks, et teine maailmasõda on alanud vaid halbadest asjadest kirjutamist erinevalt teha, kas ma võin täiesti, ta peab esiküljele tõstma igasugustest niisugustest halbadest asjadest kui keegi, keegi kõige värskemast mingisugune Eesti Playboy modell kakleb kellegagi ööklubis, no on see siis see, mis on meie elurada omal ajal. Tõesti, kas ma, kas ma võin öelda, mis need kaks asja, mis kõige rohkem üllatas? Ütles, et ma ei ütleks, et see on positiivse märgiga tõepoolest, olles ka pikka aega ikka suhelnud noh, selline mitte igasugust laadi inimestega. Mind üllatas kaks asja, esiteks eliidi konverents emissiooni konverentsile, see ajakirjandusega seoses tuli mulle meelde kui seal koos olevad inimesed tõsimeeli nõudsid tsensuuri taastamist. Ja need ei olnud mitte, andke andeks, mingisugused kolmandajärgulised tegelased, kõik mõistusega inimesed, kes leidsid, et ajakirjandus piisavalt ikkagi ei kajasta head. Ja teine asi, mis mind üllatas, millega ma tahan Sulevile vastata, Sulev rääkis positiivsetest asjadest makrotasandil, aga minu selline inimlik tasand oli see, kui Viljandimaa tervisekaitsjad kirjutasid Postimehele kirja Eiki Nestori peale, kes just kui solvas neid ühes teleesinemises, väites hetkes, saavad alla 2000 krooni, peaksid nagu automaatselt teeniksid ümbrikupalka. Ma tõepoolest vihastasin, ma võtsin telefoni, helistasin sotsiaalministeeriumis avalikku teenistusse, ütlesin, et kas te tõepoolest ei saa ühe süsteemi raames ära rääkida asju ilma ajakirjandus, et ta tuli aja pärast vanemale sotsiaalministeeriumis telefoni kõne, kas te tahate, et me anname vastuse teile isegi siis momendil ei tulnud nende peale võtta kohe kõne Viljandisse ja rääkida oma süsteemi siseselt. Need on kaks märke, mis minu jaoks on olnud mis tegelikult näitavad ka selle aasta muutusi ja näitavad minust raudselt negatiivses suunas. Mul on hea. Aga siin on jälle minu meelest väga hea. Et nagu minu meelest selle aasta hea märksõna on see noh, see ei ole ainult selleaastase tegelikult algas eelmisel aastal juba selle NRG ümber eriti et nagu midagi halba tehakse tõepoolest, inimesed ei ole vait ja ei hoia rusikat taskus, vaid ütlevad ja see on hea märk põhimõtteliselt, et inimesed on hakanud osalema. Et juhid ei osanud pöörduda oma alluvate pooldaja otsevaid, kasutasid sama kanalit. Jah, aga seal märsseerisid, ma tahtsin lihtsalt veel ühe üldistava keeru Sulevi jutule peale tõmmata ja, ja kui Mart alustas, et sellega, et kus on seal rõõmsad sündmused, mis meid kõigest hoolimata kõigest hoolimata, mis meid rõõmustab, siis tõepoolest, kui kokku võtta need sotsiaalteadlaste pöördumised, siis niisuguse üldise rahva kõigele vaatamata siiski nii rahva huvi ja valmisoleku püsimine sekkuda Eesti tulevikku, siis ma ütleksin seda selliselt, et see on, see on väga meeldiv, et on olemas ja me aimasime, näeme seda, nõndanimetatud tervemõistusliku, Eesti olemasolu, see on olemas ja kui see sobib, et mil viisil üles teist Eestit selles mõttes heas mõttes, sest praegu pange tähele, võitlus käib ju, selle üle tahetakse ikka surude peale. Teine Eesti on seal luuserit, Eesti, kes nüüd koos rüütliga äkitselt nagu ahjualune välja kargas ja, ja rusikat näitas, ei ole teise Eesti tõid sotsiaalteadlased rääkisid teisest Eestist, kes on tegelikult varju surutud perifitud, kelles on sama palju potentsiaali, palju võimalusi ja neid tuleb mängu tuua, see on see inimkapital, millest räägitakse. Millest, tänu millele üldse Eestil on võimalik üldse edasi liikuda, mitte enam välisinvesteeringutega. Turud külmuvad, maailmasõda ähvardab nii, me peame lootma ainult omaenda inimestele, nemad näitasid oma nägu. Just ained, ma tahtsin sinu käest küsida, MINA, OLEN, SINU, unetuse saated. Muuseas, mina olen vana, oled sina näinud teisiti, tähendab tähendab Eesti suurim kakskeelse eesti propagandistid, tähendab muide tahtsingi sellest rääkida. Aga mitte saatest, vaid sellest, et selle, selle oma oma ajakirjanikutööd olema nüüd viimase poole aasta jooksul kokku puutunud vene noortega. Nii palju kui ma ei ole vene noortega kokku puutunud pärast Nõukogude armeed kaks aastat ja mis mulle meeldib ja mis oli minu jaoks täiesti positiivne, on see, et noored vene inimesed, kes elavad Eestis, kes esiteks nad saavad eesti keelest aru, nad ei räägi, aga nad saavad aru. Ja teiseks, kui nad kogu aeg toonitavad, ükskõik mis teemal, me räägime. Nasha Stranaa, meie maa, meie, Eesti, meie kodumaa, see on nii positiivne kuulata. Sambla peale jääme sõnatuks, näed, tüüpiline eestlaste all alguses algama ei saa alustada, nüüd ei ole enam seda, aga ma tahtsin aina rele vastu vaielda selle positiivsuse ja negatiivsuse teemale. Kui sa meenutasid Pravdaga ei kirjutanud playboy modellidest, siis tegelikult sellel aastal, minul oleks niisugune kummaline kogemus, mind kutsuti korraga saatesse kahvel ja, ja mina pidin vaidlema Kaarel Tarandiga, kusjuures nagu mina pidin esindama seda negatiivset ajakirjanduseni kest Halba. Sabaga seotud Kaarel Tarand esindab seda head parteilist vähegi ütleme positiivset seda kiirgust, sädelust, mis meile valitsus järgmise aasta Bosnia ja huvitaval kombel on meil muidugi mingit vaidlust seal ei tekkinud seepärast nagu rollid vahetusid, sellepärast et noh, minu jaoks ei ole noh see ajakirjandus, mida valitsuse propaganda büroo eks välistab, väljastab üldse ajakirjandus, aga aga noh, selle peale ma hakkasin mõtlema, kuidas meil ikkagi asjad on nagu ümber pöörata rattad või paigast ära, eks ju. Et nii nagu Rein ütles, et see teine Eesti on nagu siis niisugune luuser ja nega tiivne, samal ajal kui ka minu jaoks on see teine esise tegelik Eesti ja see esimene Eesti tihti on pseudonäiline ja libaEesti, eks ju. Ja, ja võib-olla see ongi see saavutus, see positiivne asi just selles, et see, et me oleme nagu hakanud taas mõtlema selle peale, mis rahvas tegelikult on nagu unustanud ära või hakanud nagu vähem tähtsustama seda nisukest, noh no seda pealmist sädelevat pealiskihti, kes on nagu võib-olla noh, nagu rohkem ajakirjanduse esikülgedel ja sul on sul on selles mõttes õigus, et tegelikult võib-olla ma eksin, aga tegelikult mulle tundub, et see sotsiaalteadlaste toodud termin esimene, teine Ta on küll väga üldine tegelik mõnes kohas tõid kaks mõnes mõttes nagu halvustab, aga, aga ta on hea selles mõttes, et mitte keegi ei taha kuuluda sinna esimesse Eestisse. Kõik püüavad ennast nad stuudios teise eestisse emad ei kasutanud mõistet esimene, teine kasutasin mõistet kaks. Okei siis teises Eestis üks, kaks esimene teinud ja, aga minu meelest on siin ikkagi see oht, millele ei tohiks minna, et väga kergesti on tulemas. Ei mõtle nüüd, et teine Eesti peaks nagu esimene esimene Eesti kehki sinna keegi ei kuule, kuuluda ei taha nagu Ainar ütleb, aga küllap see siiski enam Läheme ära määratletakse. Et see esimene Eesti tuleks nüüd nagu üle parda visata ja teine Eesti asemele asetada. Et see nüüd ei ole küll õige. Kas rahva barrikaadid? Esimene lahe nagu Siim Kallas ütles, ei visata üle, palju seal esimeses Eestis neid inimesi siis üldse on? Meid on kokku üks, järgis esimene tuludetsiil, kuidas me siin laual. Kroonika kirjutab seal kõik, esimene Jaan Krossi, Ellen Niitu. Selgelt esimene. Ja perekond Veidemanni, sest on ka kindlasti kirjutatud, kroonika ei ole veel jumal tänatud. Aga Heino eliidi, kui me võtame. Sellise esimese Eesti tunnuseks selle mõiste eliit, siis on muidugi seal tunnuseid rohkem kui ainult kas kroonika või rahakott, eks ole, positsioon ja selline mõjukas ühiskonnas, nii et ma ei piiraks ainult selle rahakotiga seda asja ära. Aga mina, mina arvan, mina arvan, et sellega on midagi nüüd natuke segamini. Teine Eesti on hea, esimene kuulge, mina küll ei arvaks seda, mina arvan, et esimese Eestisse kuulub ikka väga palju tublisid inimesi, ma arvan sedasama akadeemik ei saa ikka olla. Aga kui sa oled nagu pöörde, pole ju midagi halba, eks ole. Kui me võtame Eesti rikkamad inimesed, kes naftahinnad mis selles siis halba on, et inimene teenib kümneid miljoneid kroone tulu aastas, kui ta teeb seda legaalselt ja maksab miljoneid kroone tulumaksu? Ta teeb ju riigi jaoks rohkem kui meie siin oma oma aruteluga. Ma tahangi, ma arvan, ütlesime. See on see esimene, teine, see on ikka tähendab see näivuse olemas on, ühelt poolt rõhutakse makromajanduslikud, kus on edukas, aga siis inimeste tasandil see inimese enda elukvaliteet sellest nagu eriti ei räägita, see on. Teeb esimese teise maja ju mitte midagi halba, loomulikult ma räägingi, eks ole, see on, ma tuletan veelkord Ühte uurimust meelde, kus küsiti inimeste käest, see on see, mille riigikogu tellis ja seal tuli välja, et inimesed oma isikliku elu suhtes on positiivse või optimistlikul seisukohal. Aga nad ütlevad, rahval on läinud halvemini. Tähendab, millest see on nüüd siis tingitud nagu isiklikku heaolu, Braditseerita rahva kui terviku heaolu pinnale vaid noh, näiteks kõik hirmsasti rahul arstiabiga, aga samal ajal. Tervishoiukorralduse sai rahva kui terviku ihalus, peegeldub kogu Eesti nii-öelda poliitiline mentaliteet, käitumine, see, mis, mis iga päält peegeldub vastu ja sellepärast ma tahtsingi tuua sisse ühe teise asja ja minu meelest see, kui ma räägin nüüd selle aasta nii-öelda kehvemas poolest on see, et ega Eestis enne ikka hästi minema ei hakka, kuni see kala taganemine peast ei lakka ja kahes mõttes, eks ole, et see võimutasandil see niisugused mädapaised välja ei roogi, ta ei avata. Ja teiselt poolt siis kui Tallinn ise kui Eesti nii-öelda pea kui seal see, noh, protsesse kuidagi mädanemise protsess ei peatu, ikka kala hakkab mädanema peast ja kala mädaneb. Aga mina tahan öelda, trend on mitu aastat juba mädanenud, ütle mulle, mis, mis annab sulle lootust? Seda kala 2002, aga järsku mädapaise avatakse. Hirmud ei ole sinu isale veel rõõmustav sündmus, oli talvel me saime teada, et tänavad on libedad, meile saadeti koju, selle kohta ei ole see teade, aga me saime just teada ka seda. Tallinna tänavat tuleb liivatada, aga siin ei ole. Ja hoolimata pühadest tuleb liivatada. See paradoks, et, et kui sa küsisid Norrakad käest, et kas sa oled oma eluga rahul siis ta ütleb, et ei, ei ole, ja kui sa küsid vietnamlased käest, kas sa oled oma eluga rahul, ütleb ja kõik on olemas. Et kas siin ei ole Eestis see paradoks, et meil tegelikult läheb siiski piisavalt hästi, et olla rahulolematu, nii et me oleme rohkem norrakad kui vietnamlased seal? Selles tahame olla, aga vot mingid märgid siiski on, ma toon võib olla tühise näita, aga ma olen 10 aastat käinud Magdaleena polikliinikus kõrvaarsti juures. Lihtsalt mul kogune paiku kõrbestub sealt ära võtta lihtne asi ja see kunagi probleem olnud, ma olen alati saanud, pole numbrit vaja olnud, väike protseduur, tühine. Siis see aasta sõimati Magdaleena polikliinikus läbi oma selle palvega lõige viske löödi administraatorid, sest see lõpuks niimoodi, et teate, kui me teid arsti juurde laseme, siis lastakse meid siin kõiki lahti. Ja siis ma mõtlesin, et midagi on õudselt nagu mäda ja ma sain selle kõrvaarsti ühes teises polikliinikus hoopis minnes kohtagi. Ei, mitte kui raha eest ma kompvekikarpide eest ja ma olin väga tänulik, et mind tegelikult vastu võeti, siis ma mõtlesin seda, et tegelikult me oleme samas arstiabisüsteemis jõudnud teatud ringiga kuskile tagasi. Uuest aastast seadustatakse midagi muutunud. Vaata, mina tulen Marguse mõtte juures siia, no minule toimetuses naerdakse, et mina kandideerin Nestori preemiale. Kuna ma sotsiaalvaldkonda hästi jälgin, mis minul on olnud selle aasta selline suur pettumus on see, et Eiki Nestor, keda ma pidasin tõepoolest hästi sotsiaalseks inimeseks sest ta on tulnud sellest Ametiühingu liikumisest ja justkui peaks mõista, et ta tegelikult on sellel ametikohal sotsiaalministrina osutunud selliseks inimeseks, kelle seadusest, kelle ministeeriume dema kureeritava ministeeriumi poolt on seadustesse sisse libisenud selliseid ränko asju, mis tegelikult selle inimese jätavad nagu süsteemist osaliselt väljapoole. Ma mõtlen siin niisama, ravikindlustus, töölepinguseadust, millel on protesteeritus, töö- ja puhkeaja seadus, sooja paljusus selle maja, see lemmikteema, selle ma jätan kõrvale. Mulle tundub, et, et mis minu jaoks on olnud suur pettumus, et paljud poliitikud võimule saades on tegelikult noh, sellest niivõrd distantseerunud oma endistest ütlustest ja ma tõepoolest oota, millal ta läheb Parlamendi tagasi ja oponeerib sellesama ravikindlus. Seevastu ja ma olen kindel, et oponeerida Ameerikas, ameeriklasi on ametiühingu rikkumisest olnud kogu maffia, vaata, ma tahaks öelda, et tema, selle pisikesega kogemusega mina olin suhtunud ka sellesse meditsiinireformi ja kõige kuidagi. Ah mingid inimesed nurisevad, niisama ei pääse nüüd arsti või puhul pole kunagi mingit probleemi sellega olnud, et ilmselt läbi ei tule, ei saa hakkama ja tõmmu isikliku selliseid kogemusi, kus sind teiste juuresolekul sisuliselt läbi sõimatakse, arsti juurde minna, siis kuulge, tõesti, selles valdkonnas on midagi väga olulist lahti ja mäda, arsti juurde saab minna ainult väga terve inimene. Ikkagi kaldate negatiivse poole peal, otsige nüüd midagi ilusat. Ja siis oli Nestor ju tegelikult ütles raadios väga ilusti, vikerraadio veel ütles seda, et tegelikult inimesed suhtuge sellesse, et 13 protsenti iga kuu oma palgast ära maksate meditsiini hüvanguks suhtuge niimoodi, et see on see solidaarsus, see on ta lemmiksõna, see on see solidaarsus nende vaest viletsate nende suhtes, et kui teil juba palk on, siis teie saate täiendavalt ühe protsendi töötuskassasse. Nii et haardavatan veelgi, solidaarsus ei ole meil, Aarne, mina tahtsin. Küsida vaatasin, Mart küsib kohe üteldi, veel midagi ilusat, tähendab, üks oli muidugi see, et teatud niisugune noh, kergendus, kui nii tohib väljenduda, on see, et et need kaks-kolm-neli päeva pärast üheteistkümnendat septembrit tundus, et nüüd ongi maailma lõpp lähedal. Kolmas maailmasõda ongi tegelikult alanud meie kõigi jaoks. Nüüd selgus, et kolm-neli kuud on siiski, oleme suutnud veel püsida ja näib nii, et sellest selleks korraks maailmasõda vähemasti kujuteldaval viisil maetud kujutel viisil võib-olla siiski jäi olemata, et üks on see, ma mäletan lihtsalt, miks me seda praegu teinud sellel teemal sisse? Mäletan seda sellepärast, et veel nõukogude ajal kui oli siin tohutu võidurelvastumine ehk vastastikku USA ja Nõukogude Liit ähvardasin tuumarelvadega ja ma olin ikkagi noor ja lootsin, elu on ees, siis ikka iga õhtu läksin magama, et jumal tänatud, et maailmasõda vana, äkki antakse mulle veel võimaluse elu lõpuni ilusti elada ja mitte ainult mulle vaid ka. Ja siis ma mõtlesin tõesti. Võib-olla sina oled veendunud, et ei anta pärast üheteistkümnendat septembrit ma kartsin, kas sa tahad, taarne kinnitaks meile, et rõõmustav sõnum oli see, et maailmasõda ei alanud. Kinnita meile, palun, Aarne reeglina inimene on ju rumal, et mitte öelda loll ta kunagi ei õpi omaenda vigadest. 11. september oli kindlasti hea õppetund, et kus, millises maailmas me tegelikult elame sest see oleks võinud juhtuda, mitte mitte nüüdisaegseid juhtuda aasta vanema siukseid juhtunud 10 aastat hiljem, aga üldine olukord sellest polekski muutunud. Lihtsalt astuti üle üle piiri sel hetkel. Ja siis me saime kõik teada. Kõik see kuus miljardit või palju neid on, said teada, et et on, kõik, on võimalik. Maailmas on jõude, kus, kes ei kohku mitte millegi eest. Ja vabalt võib olla seal väikene duma pommikene noh, kuskil või rünnatakse mingit aatomielektrijaama või mida iganes. Ja selles mõttes on, kui selles sündmuses üldse midagi positiivset on, siis ma arvan, et see ongi, et see on õppetund, mida see on niivõrd näitlik õppetund, mida naljalt juust. Iga, iga mõtlev inimene, kui tal vähegi oidu peas on, siis ta ei, ei saa seda unustada, ta peab sellega arvestama. Et see inimeste argiteadvus oli liialt harjunud selle pisi terrorismiga midagi Iirimaal on kuidagi sõitaanias natukene mujal ka, et no aga see on ju nii tavaline, peabki olema nii. Nii et siis kõige rõõmustavam sündmus on see, et ei läinud veel hullemini ka selle üle, et olen, alati ongi. Ma olen Reinuga selles mõttes täiesti nõus, et kõige rõõmustavam on see, et oleks võinud minna palju hullemini. Kui alla siis esimene reaktsioon oli, kõigil oleks võinud palju halvemini minna, olekski võinud, ei aeta nii hästi. Aga täpselt kõigi kõigi ühes konkreetses või kahest perekond sai suur leid inimene, rääkimata sellest, et kui New Yorgis järgmine lennuk alla kukkus siin novembris, siis kõik arvasid, et need on järgmine terroriakt ja vaata, kus kõik oskasid kergendatult kivita seda inimest. Tähendab, et kui ehk, siis ikka kõigi inimkonna lootuste mõtlikult kohanemisvõimelised, me kõik olema. Ka niisugust valusate õppetundidega ka loodus on jah. Kuulge, aga nüüd tahaks natukene oma asja ka ajada, sellepärast et on aasta viimane saade ja teatavasti aasta tagasi me tegime väikese ennustuse aastaks 2001 osa ennustada, ajaid ei ole enam meie seas, mõni neist on lausa Ameerikas. Ja mõned ei ennustanud ja mõned on meile juurde tulnud. Aga ikkagi ma võin öelda, et rahva teenrid on sel aastal hästi toime tulnud ennustamisega peaaegu kõigis küsimustes. Me oleme õigesti tollal ennustanud prohvetid, prohvetid võiks öelda. Tähendab, Eesti majanduse arengus me olime natukene isegi skeptilisemad, me pakkusime umbes kolm ja pool protsenti majanduskasvunäitajaks poolaasta seisuga, mis on praegu teada viis protsenti. Mõned on siin eriti täpselt arvanud, nagu Margus näiteks ka majandusel läheb, niisiis keskmine palkas ületab 5000 krooni. Me teame, juba kolmandas kvartalis oli palk 5300 krooni, nii et oleme ka tabanud. Märki määrar märts 1000 9000-ni on ikka pikk maa, on veel 9000. Kas kolmikliit on elus ja võimul? Me. Arvasime ja veel on ja elan juhtub järgmise aasta kaheksandal jaanuaril laanekask, ühine presidendikandidaat, arvasime üldiselt, et ei noh, ka õige, nii nii läkski. Nüüd on ainuke küsimus, milles me mööda panime, kes valitakse Eesti presidendiks. Ja me ei osanud ennustada, kõige lähemal on rain, kes pakkus must hobu. Sellepärast, et tol hetkel tõepoolest ju ei teadnud keegi, et Arnold Rüütel üldse kandideerima hakkasin. Esimene must hobune? Selles mõttes, aga meie pakkusime Toomas Savi ja teisele kohale tuli. Ega ka mitte väga valesti. Kas valitsuses toimub ministrite vahetus? Siin aitas meid hädast välja Henrik Hololei, Mart Laar, nüüd sa võtad suvaliselt, tõstavad ka, sellest saab Henrik Hololei, keda me arvasime, toimuvad vahetused ja näed, ikkagi toimus majandusminister Pärnoja vahetati Hololei vastu välja. Kas Tallinna võimukoalitsioon püsib üks meelsena ja võimul naerukoht? Nojaa, ei, arvasime, välja arvatud. Margus, kes arvasid, püsib. Margus on Pärnus. Püsinud kaifisin kahevahel ka tegelikult. Kas Eestis on veel alles neli telekanalit? Naeruga. Me arvasime, et ei, jah, nii ta ongi. Kas vikerraadio suurima kuulajaskonnaga raadiojaam, noh, sellest me ei räägi. Me ei hakka iseennast reklaamima siin, aga me arvasime õigesti. Eestis hakkab ilmuma uus päevaleht. Üldine arvamus oli, et ei. Ja ega vist ei ole ka hakanud või oskab keegi öelda? Vähemaks vähemaks ka ei ole jäänud veel nii, kas Putin on endiselt Venemaa president? Jah, arvasime seitse ühe vastu, kes meil oli siin, kes arvas, et ei ole. Mina arvasin. Häbi minule. Kas Iisraeli ja Palestiina raevuprotsess jõuab reaalse tulemuseni? Me ütlesime, ei s ma ei arvas nii ja naa ja selles mõttes on vähemalt sa oled isegi lähemal, sellepärast et me näeme, kui tulemus hakkab roolivõimu. Pingeliselt püütakse rahu nii jõuda siiski ja lõpuks, kas Nokia maailma 10 suurima firmas ja no seda on raske otsustada, sellepärast et kriteerium on väga erinevad, aga kaubamärk on küll esimeste esimese 10 seas väärtuslik väärfirma oli vist kõige väärtuslikum kaubamärgilt seitsmes koht, nii et siiski põhjanaabritele au ja kiitus. Nii et ma ütleks, et oleme päris kenasti ennustanud ja ma arvan, et uue aasta esimeses saates siis paneme uue ennustuse kokku lausa Delfi oraakli targale ja kuulajatele veel nii palju uuest aastast, et uuest aastast rahva teenrid hakkavad ka korduma. Laupäeviti kell 21 ja võib-olla veel mõningaid väikseid uuendusi on tulemas, aga seltskond jääb samaks. Aga me ei tahaks seda aasta viimast saadet lõpetada niisugusel jutu noodil, vaid iga meie saates osaleja saab nüüd soovida ühe muusikasoovija seda põhjendada ja siis mängime selle laulu ette või muusikapala, aga mitte tervikuna ei luba, sest et kui keegi soovib näiteks Beethoveni üheksandat sümfooniat siiski selleks meil aega ei ole. Kes pakub? Sinul oli ikka väga minul oli, mina tahaks tervitada lagunevat kolmikliitu Singer Vingeri lauluga. Ei miskit erilist ja mulle meeldivad need sõnad, need nagu sümboolsed meie vahel mitte miskit erilist ei olnud rasket kiviseina ega lukustatud ust mitte miskit erilist meil rääkida ei olnud, kumbki katsus omaenda kivist kannatust, kannatus läks katki lõpuks ühes kindlas kohas. Selleski ei olnud mitte miskit erilist. Tervist, kolmikliit, mille taga seda laulu kuulata, Singer Vingeri ei midagi. Mina igatahes pärast seda, kui ta Raineri soovitud laulu ära Kuulanud võiks Mart Laar, kurat. Hea sõbramina. Tere Ivo Linna laulu tema viimaselt plaadilt enne ja pärast päeva ja õhtulaul. Laia vahel mitte miskit erilist ei olnud raskelt kiviseid laega lukustatud ust mitte miskit erilist meil rääkida ei olnud, kumbki katsus omaenda kivist kannatust, kannatus läks katki lõpuks ühes kindlas kohas, selleski ei olnud mitte miskit erilist. Ilus oli olla selles imekaunis kohas kõrvus miski kohas oma. Mingisugust suhet meie vahel polnud olnud seltsimeheliku või siis hoopis mingit muud, ainult paljas õhk me vahel, mida palju polnud raske seisev õhk meie paigutama. Ilus oli olla, sest et kole olla. Kahju ainult, et ei juhtunud miskit erilist võimalusi olnud, nüüd on kõik nad möödas kuskil nagu mühises. Ma arvan, Merilis. Mingeid erisoove minul sinu suhtes polnud sinagi nõudnud minut miskit erilist, ootasime, ootasime midagi tullu, ootasime juustu, mingit tähtsat külalist terves ilmas, mitte miskit erilist, seesama tuul ja samad majad, inimesed sees, erilised juttumised olid ära olnud. Oleksime tahtnud olla olevik, see eriline oli olnud enne meie aega. Eriline oli olnud siis, kui meil ei olnud tavalisel mulla pinnal halli taevalaega erilisel inimesel paljudega. Erilised episoodid erilises melu, mida kuulis kõria, mida nägime, jutustasid kangelaste erilisest valus sellest rääkis raamat, seda meile. Et ei ärkaks siin Mina tähendab patiitilis inimesena mõtlen kogu oma põlvkonnale tervitan oma põlvkonda. Lauluga, mida ma ei väsi kuulamast ja mille aeg on just kõige parajamist jõuludest uue aastavahetuseni John Lennoni. Need on jõulud. Mina tahaks Jaan Tätte midagi kuulata minu meelest see on niisugune muusika, mida eestlased praegu vajavad. Ja, ja minu meelest see on, see näitab tegelikult seda sisu, mis, mis püsib seda kas või tervet mõistust. Ja võtaks selle laulu Tätte sellest lauludest, et iga oja jõuab ükskord jõkke. PÖFFi ojakeses voi seal vuliseb laulu laulab laulva uniselt, Tavo tekitab, on küll. Ta päi, kes peegeldab, on küll. Üle kivide ja metavesi vaikselt pehmelt. Tab väga rahulik küll. Iga vesi jõuab ükskord ja lasen süüle ta köitud kuid ei hoia ta Hattaga oma koju, ta. Iga vesi jõuab ükskord jõkke. Lase sülle ta tõkkepuid. Ei hoia ta tagasi. Vesi ojakeses vaikselt vuliseb laule laulab, laula, unisel tava-tud tekitab, on küll. Kes peegeldab, on? Mina tervitaks siin Reformierakonda ja lauluks olen valinud ansamblilt. Meie mees, ma ei oska nüüd täpselt öelda, Jüri on, aga igal juhul räägib see laul tütrekesest Second händist. Laulu sisu on selles, et üks neiuke on nõus andma tas väikese papi eest või ka tableti eest. Sest minu meelest ma küll ei tea, kui kõrge oli Reformierakonna kindata. Kolmikliidu hülgas, aga mingi hind sellel kindlasti oli. Meie mees sobiks Reformierakonda tervitama. Kähku lõpule värisevad käed, leiame Reval. Väite. Oi, oi. Oi. Mina ei saa, soovis eestikeelset lauluisa kohe. Soovin tulevases Eesti riigi ees siis inglise keeles minul ida Lennonile särinat. Et see, millest rääkisin, et, et maailm on nii ebatäiuslik ja samas selles ebatäiuslikkusest nii nii täiuslik. Ja see, et me iga hommikul ärkame, see on tore, see on õnn sellest noh, tuleb õnnelik olla, et ma, ma arvan, et kõige sobivam laul selleks on Luisa Austrongi. Kuidas eesti keeles ongi imeline maailm? Morforem Anderson Vornja? Ja mina omalt poolt, kuna me ei saa seda aastat lõpetada, mängimata laulu, mis on Eesti teinud maailmas kuulsaks. Aasta inimese Ivar Musta laul Tanel Padari ja Bentoni esituses see, mis on Eestile avanud ukse laia maailma ja ma arvan, et see oleks vast kõige paremini lõpetamaks. 2001. aasta viimases rahvateenrite saade suutsid jälle üllatada. Soovime kuulajatele, mida.