Maalikunstnikel on sageli Kombeks autoportreed või autoportreid joonistada Leo Normet, kui neid võtta teie muusikaline looming läbilõikes ja paluksime teil teha sellest kastitaatide või mingil muul moel üks muusikana autoportree. Milline oleks. See on tõesti probleem, sellepärast et näete igas teoses, mida kirjutad, selles osake ikkagi sinu autoportree eest ja ma mõtlen, et kui maalikunstnik oma portreed ise joonistab, siis jäädvustab ta sinna ainult osakese oma isiksusest. Sellepärast kõiki muid ja võib-olla teinekord veel huvitavamaid tahke tema isiksusest tuleb otsida hoopiski mitte reporteri eest, kus ta ei püüa mingeid välissarnaduste ega luua ja kus taip, püüa ennast näha nii, nagu ta võib-olla tahaks ennast näha vaid tema loomingust tuleb ausalt esile see mis ta endast kujutab. On mul kõigest selles töös, mis ma olen ära jõudnud teha. Egas Ma ütleksin, et see on kõik nii-öelda üks suur koondautoportree. Aga siia mahub ka muusika tegemine ja ja artiklite kirjutamine ja raadiosaadetes esinemine ja pedagoogiline töö ja näete, kui palju tahkusid, need ei ole nii lihtne seda portreed kokku saada. Aga mis teid muusikas kõige enam köidab, kas informatsioon või emotsionaalne laeng? Sellepärast ainult informatsioon ilma emotsionaalse laengutama kuulata ei tahaks, sellepärast noh, et mis sa selle hulga emotsiooniga ikka teed, kui nagu öeldakse, hing vesiseks jääb. Aga teistpidi võttes ainukese ainult emotsiooni võtta, kujutage ette, mis siis saaks. Siis. Valgub mööda maailma laiali. Kui ma peaksin lektorina või pedagoogina olema ainult informatsiooni jagaja siis ma ei tahaks. Sellepärast siin on ikkagi vajadus kuidagi enese olemasolu õigustada. Tähendab, eks ole, kui ma serveerin materjali nii nagu mulle see näib momendile õigena, kuid minu jaoks loob mingisuguse kunstilise elamuse, siis on sellel asjal nagu mõtet. Muusikaga on jah, ütleme nii. Kui nüüd rääkida teiste loodud muusikast siis ta pakub kõigepealt ikkagi toitu ka oma mõttemaailmale ja on väga huvitav edasi anda seda, mida sina sellest tunnetad ja samal ajal teada, et igaüks võtab muusikat vastu erinevalt. Et nii palju, kui on kuulajaid nii palju sõnaga pilte, võib sellest tekkida. Sest võtame lihtsa näite. Kui võtame ükskõik missuguseid viiuli-klaveripalu või helipoeemi orkestrile, mis on loodud nii programmilises mõttes ja varustatud pealkirjadega, võtame need pealkirjad ära. Ma ei usu, et kõikidele nendele lugudele pannakse täpselt samad pealkirjad, neid tundmata. Mis määrab selle muusika rahvusliku näo või, või millest me tunnetame raskelt üks on Põhjamaade muusika. Lõuna-Ameerika muusikaks hispaania muusika. Austraalia. Ja see ongi väga põnev probleem ja sellega ma olen just tegelenud tänu sellele, et tekkis eriline huviga Euroopa-väliste kultuuride vastu. Algas see sellega, et käisin 73. aastal Indias, kirjutasin pärast seda raamatut sihukese isegi hindiat leidmas ning sellest oli nagu vähe, laeng oli suurem ja vajas suurimat väljaelamist. Ja sellest tekkis siis suursajane raadiosaadete sari maailma rahvaste muusika, mida sai stereoraadio jaoks tehtud ja seal on haaratud kõik maailmajaod, Euroopa kaasa arvatud. Ja see oli siis selle laengu nii-öelda välja elamine. Aga teistpidi võttes võib välja elada oma muusikalist reisimiskirg ikka niiviisi. Et näiteks kui sa kirjutad muusikat siis eri või ütleme antud juhul eriti laule siis miks mitteviisist teda, teinekord ka teiste maade luuletajate tekste, võõrkeelseid tekste, sest vaatamata sellele ma ju kirjutan ikkagi rahvuslikku muusikat, vot siin tekibki see probleem, kas Carmen on hispaania või prantsuse? Väga põnev, nüüd varsti Estonias tuleb uuesti Karmin lavale ja küllap siis saalis ja hakkavad ka selle üle mõtlema. Ma siiski ennetan ja ütlen, minu jaoks on see prantsuse ooper. Sellepärast kirjutanud prantsuse helilooja. Aga kui te võtate nüüd teiste rahvaste luulet, teiste rahvaste poeesiat, te peate nagu lähtuma selle keele rütmikest, selle motoorsusest, eks ole. Mingil määral kindlasti ja noh, ma võin palju heliloojaid nimetada, kes on viisistanud mitmekeelseid luuletusi, noh võtame näiteks roomlaste suurim laulumeister Irja kilbil kes on oma 700 laulu kirjutanud ja osa neist soomekeelset muidugi osa rootsi osa saksakeelsed. Ja samaaegselt nad on kõik soone laulud. Teiegi oma laulutsüklitest olete mitmel korral pöördunud teiste rahvastepoisina. Ja ongi nii et olen loomulikult kirjutanud tsükleid laule Eesti luuletajate sõnadele. Aga kui nii vaadata, siis kunagi Viini heliloojat ja vii raadio tellisid minult midagi, ma kirjutasin neile mitte saksa ingliskeelse tsüki Cheimber Music kammermuusika joyssija, mees vildi sõnadele. Ja see oli pealegi Veldadega fooniline. Aga ikkagi, ma arvan, solisti muusik, sest ma isa teist. Aga millal üks Pärnu poiss tundis, et muusika endale vajaduseks? Eks juba koolipõlves eks juba koolist sait mängitud omaloomingut ja käidud klaveritunnis Aliis mardi juures, kes oli siis Pärnus väga suure tööjõuga tööjõudlusega peaks, ütlevad klaveripedagoog ja pidevalt koos muusika õppimisega koos klaveri õppimisega oli huviga juba midagi endal luua. Ja paistab, et sellel perioodil tekkis eriti huvi teatriga seotud muusika vastu. Sellepärast. Mul oli kodus oma nukuteater ja selle nukuteatrietenduste jaoks, mille külastajad, eks ole, naabermajade lapsed, alati tegin väikse eelmängu klaveril ja vahemänge ja nii edasi, noh, korraga kõike ei saanud teha, nukkusid kätega liigutada ja mängida. Aga nii palju ikka muusikat ka juba asjad juures. Nii et teil olid need praktilised kogemused enne juba olemas, kui ta asuste tõsiselt kompositsiooni õppimaks. Ütleksin, et vajadus oli. Ja koolipõlvest ma mäletan, olin ju koolis õppinud nii Pärnus kui Katar, kas oli õige mitmeid lugusid kirjutanud ja sellel ajal neid ka siis noh, põhiliselt koolipidude raames ette kandnud. Isegi kavandasin suuremat asja. Tartu endise Treffneri kooli orkestriga meie muusikaõpetaja Albert Virkhaus siis natuke juhendas, tahtsin teha fantaasiat klaveril orkestri saatel ja klaveriosa sai juba valmis, aga siis tuli sõda peale ja siis enam seda ei saanud ette kanda. Ja teie olete nende õnnelike hulgast, kes võivad end nimetada Heino Elleri õpilaseks. Jah, see oli tõesti meeldiv olla Elleri õpilane. Selle pärast Eller andis kõige väärtuslikumat, mida võib õpetaja õpilasele anda. Ta õpetas talle amet. Sest lõppude lõpuks helilooja töö, see on ka amet ja kui sa seda ainult ametina ei võta siis ei tule nagu suurt midagi. Aga Elleril oli täpne silm hea kõrv ning ta võis mis tahes stiilis kirjutavat noort heliloojat juhendada. Ükskõik missuguse muusikalise stiilis, aga omaks ei võtnud ja see näitabki, et Elleri juures lõpetanud heliloojate palgejooned on kõige erinevamad laad kergest muusikast, kuni tõsise sümfooniana jäljed kõigesse sisse elama. Eller suutis. Ja sellepärast kõik need eripalgelised heliloojad meenutavad tänuga Ellerit, kes neid oskas niiviisi õigele teele suunata just selles sõiduvees, mis neile kõige omasem oli. Eks? See. Ees ei saa seni. Ja ka venevas. No ma ei saa Noh ja ei tee ka on. Aga millal te esimesed tunnid andsite, kui õppejõud? Juba viiekümnendatel aastatel, alguses lugesin Ooperidramaturgiat, siis hakkasin lugema eesti muusikat, mida ma senini loen. Ja lugesin ka nõukogude rahvaste muusikat. Siis läks see asi küll ausaltöelda, natuke igavalt ei olnud, heliplaat, ei olnud küllaldast materjali. Nüüd aga olen juba ümber lülitatud teistele ainetele ja mõtlen teinekord, et väga põnev oleks rääkida veel Gruusia, Aserbaidžaani või Usbeki või Läti ja Leedu muusikast, sest neid on tohutult palju materjali kogunenud. Juutlus nende maade muusikast endale kohal käidud ja uuritud. Nii et kõiki neid rikkusi, see on elus ikka nii et kui sa mingeid rikkusi omandad, ma mõtlen just antud juhul vaimseid rikkusi. Et siis rõõmul poolid, kui sa pead neid anud endale jätma. Nii et sel ajal tuli tihti ise ette vilistada mõnda teemat sest iga klaveril võimul tegid värk oli küllaltki nigel. Oli küll ja klaveril tuli mängida. Aga klaveril mängimine ilmutada lämbrita ilma rahvusliku ettekandeta, mida me võime vähemalt heliplaadil tänapäeval kuulda. See on ikkagi poolik rõõm. Muidugi nõudis kujutlusvõime rakendamist. Aga ega need palad, mis seal igasugustes valimikudes olid, ega need Kahni kõige parema valikuga just alati olnud ja nii et tuli siis tookord leppida ja. Nii et on vist õige öelda, et te olete nagu muusikat õppinud mitu korda algul konservatooriumis üliõpilane, hiljem kui õppejõud juba, kui oli võimalus pääseda lähemale nende näidete juurde, siis pidid uuesti hakkama. Õpi aga juba iseseisvalt, eks ole. Täpselt sellepärast, et ma pean eriti omani intensiivseks õpingute ajaks kuuekümnendaid aastaid, sest siis ma alustasin tööd oma väitekirja kallal, milleks olid teatavasti Sibeliuse sümfooniad. Noh, siis sai neid ka Soome kolleegide abil kõiki hankida partituuri, heliplaat Teie, kõik kirjandust, mis tsiveerimise kohta ilmunud erinevates maailma maades. Ja see oli minu jaoks üks tohutu suur uus ülikool. Sellepärast et süvenedes küll Soome Sibeliuse muusikasse samal ajal kogu aeg helises kaasa muu maailma muusika, kujunesid välja omad seisukohad kaasaja muusika problemaatikale üldse sest Sibeliuse auks peab seda ütlema, et ta oli tohutult kaasaegne helilooja. Vaatamata sellele, et võib vahest siin-seal lugeda, et noh, et tema oli hilisromantik või midagi muud. Oh ei, sugugi mitte. Sibeerius ennetas Stravinski. Ja juba üheksakümnendatel aastatel möödunud sajandil isegi debiisiid mõnes suhtes me näeme tema juures täpselt samasuguseid võtteid, mida kasutan paar dohc. Aga samaaegselt Ta on neid osanud ühendada oma käekirjaga. Torid iseloomusta vaks tervikuks. Nii et see on täielikult tema autoportree, ükskõik siis, niisugusel ajal ta ei kirjutanud seda. Võib sisaldada. Sibeliuse niux teie lemmikuid või vähemalt helilooja, keda te tunnete läbi-lõhki? Isegi seda läbi-lõhki tunned, on tema juures veel küllalt palju avastada. Aga jah, hea meelega ju nimetaks kedagi lemmikuks, aga aga just muusika valdkonnas on seda raske teha. Sellepärast et järjest tuleb uut, niivõrd põnevat materjali, mida sa avastad juba tuntud ja veel tundmatute heliloojate juures erinevates maailma osades. Ja see on kõik, nii et tahad järjest midagi jällegi uut saada, mis sul lai maailm pakub? Ju see on siis ka mingisugune reisikirg mõõda tähendab heliplaatide või siis noodipaberi või? Ei oska öelda, mille abilves. On teil esindatud teie isiklikus plaadi ja fonoteegis plaadikogus kogu maailma muusikanäited, vähemalt. Näiteid küll ja kõik viis kontinenti on ikkagi esindatud ja samuti, nii nagu me nüüd ütleme, levi süvamuusikat. Mõlemast pean lugu peasy, ta hea peab olema, muidugi palju neid plaate on? Ei ole lugenud. Aga kui arvestada, et 50.-te aastate lõpust on see kogu hakanud kasvama ja kogu aeg ta kasvab ja kasvab ja kasvab. Nii et tal on päris aukartust äratavad mõõtmed. Aga juba ei ole võimalik teha mingit kataloogi, kõik on mälu peal, ma lihtsalt tean, kus mul iga plaat asub vaatamata, et neid nii palju. Pedagoogitöös on see hindamatu materjal, kuidas te valmistate oma loengud ette. On teil konspektid olemas? Püüate igaks loenguks nagu uue konstruktsiooni üles ehitada. Pigemini jah, ütleksin, et viimane moment on oluline, sellepärast minu jaoks ikkagi loeng on ka loominguline ettevõtmine, ükskõik siis, kas ma loen oma konservatooriumi üliõpilastele, võis esinenud kusagil mujal Tallinnas või väljaspool Tallinnat. Kui ma ise pean loengut, siis ma pean väga oluliseks siiski peast rääkimist. Ja kui ka vormilise ülesehituses mõni asi teisiti läheb, kui alguses kavandatud või või midagi kogemata meelest ära läheb ütelda. Aga vähemalt vot see tundub endale nagu mingisuguse loomingulise protsessina mõtteprotsessina. Ja siis on endal vähemalt huvitav ja ma kujutan ette, et kui endal huvitav, siis on osake huvitavat pakkuda ka kuulajale. Aga muidugi noh, kui on loengud või artiklid, mis nõuavad, ütleme, 20 minutiga piirdumist, noh, ütleme kas kodumaal või välismaal või ükskõik kuskohas siis on teine asi, siis tuleb neid ikka ilusasti paberile panna ja välja kaaluda, kas sa ikkagi jõuad 20 minuti piiridesse? See on juba teine küsimus. Rahu. Hall taevas. Ja kui esialgse haava On mälestus sinust, mis kaaslaseks. Mõõt ja neid ootab sind kaari üür. Hurraa. Ma ootaksin Kaarel err. Jaa. Ei ole vist teil seda probleemi, et tänapäevased noored, laisemad hooletumad, kui teie omal ajal meie õppisime, eks ole, nagu ikka. Tähendaks. Lihtsalt vaid seda öelda, et, et oli siis laise vaide hoolsavaid seal praegu ka, et seda, seda vahet need küll ei tunne, et nüüd noored inimesed on teistmoodi või nagu nad kunagi varem on olnud. Minu arvates on see ikka kõik sama. Sisemine vajadus, see ongi põhiline, mis viib ühte noort inimest edasi. Loomulikult ja huvid ja kui oli noor inimene huvidega, eks ole, noh, siis on neid igal aastal igal aastakümnel olnud ja ja siis on nad kõik ühtemoodi selles mõttes, kas nad põlevad oma asja juures, neid huvitab see või teine asi, nad tahavad midagi endale jäädvustada kas mõnda plaati või, või mingit raamatut lugeda ja tahavad ahmida enesesse hästi palju seda, mis need huvid ja nad on kõik selles mõttes väga sarnased, alati tulevikuski just täpselt seesuguseid. Ja, ja see on see kontingent, kellega on kõige toredam koos olla. Ja kas te sellistele laenutati kergesti oma raamatuid oma Plats ja vajaduse korral muidugi sellepärast kui teisiti ei saa. Et siis siis ka seda, muidugi ma alati küsin, kas on hea grammofon? Tantsijana midagi näinud? Ei, eriti ei ole. Te olete ka nende inimeste hulgast, kes võivad öelda, et ma olin esimene. Eks ole, oli Edgar Adoga opereti Rummu Jüri, esimene Nõukogude Eesti operit. On need andmed, ei jah, jah, esimene operetmis teoks sai. Sellepärast enne kunagi Me kavandasime Boriss kõrveriga ka ühte operetti, kui me alles alustasime oma õpinguid, see oli Hermese kannul, aga ta jäi ikkagi mõneti roheliseks looks, mida nüüd tagantjärgi vaadates. Ja ehkki sellest operetist veel elab mõnigi asi, nagu puhkuse veedame Viljandis ja, või mõni muu siis see ei tähenda, et lugu tervelt oleks muidugi nii-öelda igati küps olnud. Aga jah, Rummu Jüri oli jälle niisugune asi, et miks me siis nüüd arroga koos hakkasime seda tegema kõrveliga ma lihtsalt noh, olime ühel kursusel ja otsustasime koostega, aga arg oli asi teisiti. Ja see oli täielik juhus, juhus sellepärast et mulle helistas kadunud Jaan Rummo ja pakkus välja sellist ainet, mis parataks rumad ja rummu. Eks see nimigi juba avaldad siin midagi nii-öelda nagu ühiston. Tõepoolest siis sõnaga nagu mõte süttis juba sellest ideest. Ja siis kuulsin korraga, et et Huko lumeti, Alfred Mering on juba isegi Rummu Jüri ainelise libreto ka valmis saanud. Mida siis Edgar Arnole pakuti? Noh, meil oli Eestimaal ju varemgi olnud niisuguseid asju, näiteks ühel ja samal ooperivõistlusel 39. aastal kirjutas kaks heliloojate Eduard Oja, Johannes Hiiob täpselt samaainelise ooperi sealise Berkharhiivesse süžee Aino Kalda järgi. Ei olnud ju mõtet niisuguseid asju kordama hakata tegema kahte Rummu Jürit, no ega midagi, istusime sõbralikult kokku ja arutasime ja otsustasime kahasse kirjutada. Ja kuidagi Edgar Arro ka meil väga toredasti töö laabus, need on nii-öelda niisugused helgelt mälestused sellest koostööst. Et me siis mõne ajab möödudes võtsime kätte ja siis juba vabatahtlikult tegime veel ühe opereti kahasse tuled kodusadamas. Ja aga see töö tõesti saabusite leidsite ühise keele, see ilmnes sellest toredast seigast. Enne. Tähendab see ja see oli tõesti huvitav, et valmis üheaegselt kaks asja, mida me esimesena hakkasime tegema. Mina kukkusin viisistama seda lüürilist, kiri, teksti Jüri laul, see on minul, sõbrake. Aga Edgar Arro meeldis teha poiste laul, noh, see on, see on meie valda tulnud Jüri Rumm ja nii edasi. Ja järsku, kui meil esimesed lood üksteisele näha tõime. See oli ikkagi hirmus üllatused. Et viisikäigud alguses langesid peaaegu täht-tähelt kokku. No kuidas niisugune asi võimalik on, ei oska mina ütelda. Mul ei ole kuuendat või seitsmendat meelt, et seda ära seletada, aga niiviisi see oli, nii, see oleks nii nagu järjest kirjutatud, üks asi, nagu oleks üks asi, nagu teise variatsioon olnud. Võimsamaks asi üsna hull on meie. Türi vajundile Pärnusse kui tööl ja päeval kate. Mõisatallis ustak kohe hallil peale. Siitpeale siis jah, see kuidagi oli väga ilusaks, noh, ütleme end, eks selle töö jaoks ja tõepoolest ja nii me tegimegi. Tähendab, mõlemat, kirjutasime võimalikult igasugust muusikat, sest rummu juriis on ju rahvamuusikat ja rahvastseene ja siis on ühesõnaga seal sakste pilt, sakste muusikat tuli kirjutada kasaka saksa muusikat ja igasugust. Ja niiviisi siis oligi see töö väga tore teha. Muidugi üksikud numbrid on loomulikult eraldatavad ja ja kui me esietenduse ajal viiekümnendatel aastatel veel, et mitte publikut seal segadusse viia ei hakanud neid otseselt välja tooma, et see nüüd ühe või teise helilooja looming. Aga kui nüüd keegi, kes asja vastu huvi tunneb, teada tahab, kes mida on kirjutanud, nüüd ei ole enam mingit mõtet seda saladuses pidada, sest see on juba minevikuprobleem. Ja oli vist nii ka, et hiljem sai Jüri rummust jurist Sumsja juure omas Leedu on, mängiti ka seda. Jah, oli küll, see oli Riia ooperiteater Kaunase muusikateater et ta õitsele ka lavale kohe viiekümnendatel aastatel, varsti peale Tallinna esietendust mis järgnes omakorda Tartu etendusele. No tundub, et viiekümnendad ja kuuekümnendad aastad olid muusikalises loomingulises mõttes olid nagu kõige tihedamad, eks ole. Jah võib ka niiviisi ütelda, sellepärast et viiekümnendatel aastatel muidugi kaks operetti ooper 60.-te aastate alguses operetis Stella Polaris laulumängud ja siis kuuekümnendatel aastatel 70.-te aastate alguses mitmed laulutsüklid siis klaveripalad Nii et 70.-te aastate teisel pool siis ma olen rohkem raadioid, inimene, sest dist kangesti meeldis neid saateid teha ja kujutage ise ette, et kui te peate iga kahe nädala tagant välja tooma uue tunniajase saate mingist maailmamaast sa ikka võttis aega. Ja ma sugugi ei kahetse, sest mulle tõsiselt meeldis seda teha. See pakkus nagu niiskust, sisemist rahuldust. Aga kui 100 saadet täis sai, siis aitas. Lisaks sellele oli mul veel niisugused lühikesed 10 minutilised saated seal kusagil pooled kuue ajal päeval. Ja noh, see oli minu jaoks nagu laulu ja mängulehe tegemine, see oli nagu oma muusikaline surnaal sealsega 1000 saadet ära tehtud. Aga nüüd nüüd olen koostanud oma kirjutuste kogu 70.-te aastate lõpus või sellest, nagu tahaks kokku võtta paljusid asju, kaasa arvatud ka oma ainekäsitlust nüüdisaja muusikast, mida ma konservatooriumis loen ja mis hõlmab nii Eesti kui ka välismuusikat. Ning jah, nüüd siis tekivad jälle tahtmised kirjutama hakata. Nii huvitav kui see ka ei ole, et see väikene poiss, kes samal ajal nukkudega mängis, nüüd soliidses mehe, sellegi nukuteatri põlvedel Et tõepoolest, augusti lõpupäeval oli mul esietendus nukuteatris sealt tuli lavale Ingo Normeti tehtud nukunäidend Hans Christian Anderseni näkineiu järgi. Ja kogu see etendus on muusika peal. Teksti on seal minimaalselt, kogu aeg on vaatamiste, kogu aeg läheb asi muusikaga. Nii et väga tore oli nüüd kirjutada jälle korraks niisugust romantilise impressionistliku muusikat, sellepärast nagu Anderseni süžee tingi luks. Seda vähemalt niisugune tunne oli. Ja peab ütlema, et see pakkus rahuldust. Mängisin ise ka seal lindile midagi. Noh, see on ikka nii, et kogu klaverit tiim mängis sisse Ivo Sillamaa siis aitasid kaasa, pärast saatorite peal lasete saatorigalasestiskust muinasjutulist koloriit luua, aitasid kaasa siis Erkki-Sven Tüüri. Ja siis Kaupo Uibo ise ka natukene siin-seal proovisin, nii et mitme mehe peale sai siis selle süntesaatori osa ära tehtud. Aga suure vokaliisi laulis sinna juurde Vervjueerattales. Ja veel üks külg, mis nüüd tuleb nagu kõigest eelnevast pedagoogitööst teie uurimustes teie kiindumusest erinevate maade muusika vastu on seesama stuudio, kus on nimistu hulgaliselt Nemo turneele ja teie olete kah viimases, nagu öeldakse, meeskonnas kaasa löönud. Jah, no ma ei tea, kas ma kõige õnnestunum meeskonna liige olen, sellepärast et minu teadmised muusika ajaloost on ju niiviisi nagu kuidas ütelda, noh, ma ei ole kunagi ennast ajaloolasena tundnud, pigemini ma veel ajaloolased uurinud seda, mis mind just momendil huvitab. Ja selles mõttes, kui palju juhuslikult tabanud, siis on ju väga tore. Muidugi, mis puutub eesti muusikasse eesti kultuuri, siis seda on ju põhjalikumalt uuritud ja igatepidi nagu selle sees elatud ja oldud. Et siis siin ikka enamiku asju nagu, tead, kui see just midagi väga spetsiifilist ei ole, jäi tava selle nurga pealt, mille peale pole ise mõelnud. Aga spetsiaalsete memoturniiri jaoks ettevalmistust? Ei, seda ma jõuaks lihtsalt jah, et sellepärast kogu aeg on ju igasuguseid muid asju vaja teha ja see on ikkagi puhas juhus kastiaal või juba või ei tea. Teinekord on ju niisugune hirmus asi, noh, kujutage ette, et on olukordi, kus tuleb küsimus ja te kindlasti teate teatega momendil ei saa välja ütelda, kas läheb mingi kivi meelest ära või. Niiet. Ega sa ometi see rambiva eksamipalavik enam ei ole? Seda ta vast enam ei ole, sellepärast siin on lihtsalt väga mõnus istuda isegi unustatud siin mikrofonid. Kui teinekord läheb asi põnevaks ja mingi küsimus arutlusele tuleb. Nooreina kreemi vektor AB vad rõõmudega. Oli teil vaja nooruslikku muinaslinna veedame kõik Viljandis LHV alla, siis me. No puudu, kui ta töötavast linnakärast ju puhuda. Ja ja ei lase laamasid kaunile ja veedame kõik Viljandis pessa. No. Ju ta. Kunagine operetikatsetust, millest jäi järele nagu te ise nimetasite, puhkuse veedame kõik Viljandis. Kus te veedate oma puhkuse? Käesoleval suvel olin Saaremaal, sõitsime teise poolega läbi kogu Saare- ja Muhumaa siis nagu ikka Pärnus natukene aega small ikkagi pärnakas kodulinnas peab ka olema. Ja siis isegi väiksemaid linnu sai vaadata nagu Antsla. Ja lõpuks Viljandis, Viljandis oli muide väga põnev asi. Augusti kahekümnendatel kuupäevadel oli vanamuusikaseminar esimene selline, ütleme siit riigi piirides vähemalt. Ja tore oli see, et oli päris palju noort rahvast, kes tõsiselt huvitab vanast muusikast. Ja kes siis proovis mängida ja kellel oli tore rääkida igasugustest vanamuusikaprobleemidest, stiilidest, ajastutest ja nii edasi. Etel kindlat puhkusepaika nagu ei ole, iga aasta peate, tõi ta erineva, millel jah, no Pärnus ma sõin. Ja ka, aga pärn kõrvalt ikka tahaks natuke muud Eesti matka vaadat. Muusika kuulamise juurde peab ikka nii tulema, et sa oled nagu natuke puhanud vaimuga ikkagi teda kuulad, sest ega nii-öelda tapeti muusika väga kiita asi ei ole. See isegi hajutab tähelepanu ja ja see, et, et teinekord muusikat liiga palju, isegi tänaval kuuleme seal, kus teda vaja, ei oleks see natukene noh, hävitab selle pidulikkuse momendist, mis muusika kuulamisega koos peab käima selleks, et sa tõesti naudid muusikat. Aga kui seda kogu aeg nii-öelda midagi seal lahti, kas raadio või televiisor siis see hävitab natukene inimeses seda pidulikkuse tunnet, et nüüd ma hakkan kunsti nautima. Parem oleks jah, et kui ikkagi tõsiselt kuulata, siis juba kuulata nii kuulamise pärast kohe. Kui te peaksite uuesti elukutse valima valiksid ikkagi heliloomingu ja selle töö, mida te praegu teete. Jah, eks ta on mulle eluaeg rahuldust pakkunud. Ma usun, et seda teeb ta ka edaspidi kõigepealt muusika, muusika kõikidest aspektidest, aga samaaegselt niisaka muusikat võtta lahus muust kultuurist, nii et need, see kõik, mis muusika ümber on see, millest muusika on üks olulisi osi. Et see samuti kõik huvitab. Ma tabasin seda siis, kui ma kirjutasin indie raamatut siis oli nii, et tahtsin alguses kirjutada, kirjutan raamatu India muusikast ja siis avastasin, et see ju võimatu, sellepärast India kultuuri veidigi tundmata kõike seda elulaadi, uskumusi ja nii edasi ei saa kirjutada, muusikast tuli isegi vaadata, millesse joogakunst seisneb, et muusikat mõist aga ega siis meie muusika teistmoodi, me ei saa seda nii-öelda üldisest kontekstist välja haarata. Ja sellepärast ikkagi jah, niiskuse laiem, toredam kultuuripilt eksi pakub erilist rahuldust. Ja kunagi tahaks, et ilmuks ka trükist meie eestikult duuri lugu, kus kõik kunstid nii-öelda ja muusika ja kõik paralleelselt koos on seda muidugi üks inimene ei tee, aga aga küll see oleks tore, et siis saaks mõista seda, kuidas kõik on nii-öelda üksteisest sõltuvuses. Deloneks lõpmatu õppimine. Õnneks küll. Kes? Ja sa uniga viiva taas Laaks. Eemas. Ta. No ja. Ma. Siigas olgu kuur, roostolvur. Saar. Aas. Ei saa kaardaksi. Nii sar raasugi. Ei usu. Eks siinide maisson posilva otsast läksid. Või siis see? Male. Vaid aas.