Üks mootorratas kihutas Fartist Udensesse viivat maanteed pidi. Tema silinder oli suuremaks puuritud sumbutaja aset täitis lahtine pik kõikides vikerkaarevärvides sillerdav tahapoole õieli olev vasktoru millest tuli võimsaid kärgatusi nagu üksteisele järgnevaid pommiplahvatusi, kui mootor aeglaselt käis. Aga kui kiirus tõusis üle 60, sulasid paugud ja väriseva metalltoru undamine üheks kõrgeks pläriseva hääleks, mis paneb teised teel liikujad pahaselt päid vangutama. Kuid mida mootorrattur armastab nagu oma last? Oi ju teadupärast kaks ise asja, kas sa oled ise kõrvulukustav müra, ohver või selle tekitaja? Masina hääl püsis kogu aeg kõrge, sest mitu Fartija Uden, see vaheline tee oli lai, sirge ja tasane ning vaja oli õigeks ajaks praamile jõuda. Sõitja oli Hansen. Ta oli teinud reipa retke juudimaale ning oli nüüd koduteel Elvira selja taga istumas. Et neid harilikult kutsuti, lihtsalt Softwuzexe piiraks, olgu seekordki nõnda. Viira, seal tagaistmel pikad jalad vihmamantli alt välja sirutatud ja nägus, väike nahk, kiiver peas, paistis soovusest veidi pikem, kui ta hoidis, pead viltu, et naha üle mehe õla. Sovhoosi juhtis ettepoole küürus, pea kummargil kogu aeg pingsalt jälgides, mida teele ette tulla võiks oli päris varane suvehommik, algul veel pisut udune ja nähtavus halb, niiet tuli valvas olla. Finn oli kastemärg ja põõsashekid sädelesid. Teel oli veidi kastet, ometi mitte seda võrra, et tolmu kinni lüüa. Siin-seal oli teele toodud värsket liiva. Salakaval asi ja tagumine ratas libiseski rohkem kui korra juhtida ja tasakaalus püsida. Tuli nagu noateral. Sellest hoolimata laskus solvus, kui juhust oli väikesesse võiduajamisse. Ega seda naljalt võtta polnud, sest tal olid juba täied tuurid peal. Ainult erandjuhul pääses ta mõne endaväärilise mootorratturi kõrvale, kes võistluse vastu võttis. Ning siis otsustasid-d ja oskuslik juhtimine samuti ka see, kui palju vastane julges gaasi anda. Sellistel puhkudel keeras Soffgaasi põhja. Mis puutub kiiruse piiramisse, siis soovus ei hakanud kihutama linnades ega muis paigus, kus võis kontrolli karta. Tal endal pole sellest küll enam lugu, et ta kiiruseületamised ilmsiks tulevad. Nagu kohe selgub, on ta kiirusemõõtja näitudest pääsenud. Paar-kolm autot olid sellesama praamiga juttimaal sünni tulnud ja noil oli olnud edumaa, sest nad pääsesid varem maale. Kaks nendest paar fordi jättis Soff selja taha kohe, kui nad linnast välja said. Kolmandast väikesest afaagist, mida ta praamil silmanud oli, polnud kahjuks veel sabaotsagi vilkunud. Soovuse Viira tahtsid jõuda esimesele New Yorgist väljuvale praamile. Minuteid arvestades oli see võimalik, kui mootor ainult sedamoodi edasi töötaks, nagu praegu. Seepärast oligi masina hääl nii kile ja sünd libises nii Jutilisena mööda. Virähistus kindlalt taga Sobusele hästi lähedal jalad, mehe külgede vastaskud pihid, millega ta ainult kinni hoidis ja viibis õnnelikus teadmatuses neist veidi ohtlikest olukordadest, milles soovus sõidu kestel välja tuli. Talupoegade vankrist, mis ilmaga käega märku andmata äkki ootamatult keerasid kõrvalteele vasakule just siis, kui sofast kavatses neist mööduda. See oli kuritegu, tahtlik mõrv, idioodi temp. Aga sofast kahtlustas alati juba ette kõiki hobusõidukeid ja kaaretasin lobeda liigutusega mööda, tehes oma otsused geniaalse ettenägelikkuse varal. Kiiruse vähendamisest otsustaval hetkel polnud juttugi. Hobusemehe ja sohvri pilgud kohtusid sekundiks. Aeglased, vangutas sovhoos mehele pead haletsevalt silmnähtavalt mures tema lohakuse ja moraalituse pärast. Aga tagantjärele põksus süda kiiresti ja sofast tundis hetkelist nõrkust, mis vabanes ohkena õhku. Ei oleks palju puudunud, et oleks kümnepenikoormatunnikiirusega närusele sõnnikuvankrile sisse raksetanud. Vira ei aimanud midagi. Albany kirikutorn paistis juba ähmased Uden, sest paari penikoorma kaugusel käänulise tee lõpus Sophie edestas pikkade kaartega ühe auto teise järel. Kõigepealt puhkehetk selle taga, kuni ta oli ette kummardades jõudnud kindlaks teha, et autosid vastu ei tule ja ruumi küllalt on. Siis gaas põhja ja kaarega mööda. Ja eks varsti käinud tema tolm autole vastu silmi. Veidi enne Udensed jõudis ta väikesele punasele afaagile järele. Mees sõitis kiiresti sedapidi küll ütlema. Sovhoos seadis end tema taha ja vaatas kiirusemõõtjat. Mees sõitis, ehkki tagant sellest aru ei saanud. 70 kilomeetrise tunnikiirusega sofast sai temast ette veidi enne Udensed ja vaatas möödasõidul vilksti juhi poole. Mehe nägu oli suurte tumedate autojuhi prillide peidus. Ta naeratas vaevumärgatavalt, kui Sofus ja Viira mööda tuhisesid. Udest sõitis soovus läbi, kui aus mees kunagi heitgaasid, törtsatused kajasid tänavail, kuid ta pidas lubatud tunnikiirusest kinni. Nagu sobilistes väikelinnades ikka juhtub, eksis ta ära ja vandus kurja. Kui ta uuesti vabasse vette pääses, oli Afak jälle ees. Sahvus vaatas kella. Aega oli veerand tundi. Ka faagi mees oli ilmselt teel New Yorgi. Siis oli küllalt põhjust talle näidata, kellega tegemist on. Kuid Soff polnud päris kindel, kas tal bensiini jätkub ja ta keeras esimese silmapuutuva tsisterni juurde. See oli punane post ääsi ees seisva raudrõivas mehe moodi. Kuni bensiinipaak täitus, vahetati paar sõna noore maapoisist mehaanikuga. Ja Viira kuulis nende kahe õliga määrdunud mehe omavahelist juttu. Asjasse pühendatud jahedaid märkusi sovhoose masina voorustes ei võinud muidugi kahelda, aga üldiselt oli üks väike ühesilindriline KGB sõidurajal küll lausa ilmutus. Seejärel noogutati ja sovhoos sõitis oma teed. Afaadile jõudis ta järele just nii pika aja pärast, kui bensiinivõtuks kulunud oli. Aga sõit oli kõva, sest ta pidi autost kiirem olema, kuni ta selle kätte sai. Ta puudutas ning ees olev sõitja keeras pead paar musti silmaauke. Teda oli hoiatatud. Siis andis Soffgaasia, tõmbas tema kõrvale. Tee oli tühi, küllalt laia tasane Ta lisas. Gaasia tundis nüüd, et mootorratas on nagu liigestest lahti. Iseäralikud vingerdas, temal justkui oleks mootori otsatu rõhk levinud pikisuunas läbi masina kere. Tee väiksemadki konarused lõid ratta isse nagu vasaraga. Kõik tuiskas mööda ja muutus paljastaks viirudeks. Kuid sovhoos ei pääsenud mööda. Ta sõitis, gaas põhjas. Autojuht muheles kõrvale, kummardus pisut ette. Liigutus, mis näitas, et gaase lisas. Aeglaselt, rühkis auto kõrval sõitvast mootorratast ette. Ja faagi mehel jätkus jultumust taga istuvale piiralen naeratada. Soovus arvas siiski, et oleks võita võinud, kuid ees oli kurv ja sellise kiirusega ei söandanud ta välisserva sõita. Ta laskis auto ette ja ise taha jõudu koguma, otsib imedes endasse hoogu. Ta vaatas kiirusemõõtjat. Osuti kõikus 80 90 vahel. Hoog oli ometi palju väiksem kui nende kõrvuti sõidu ajal. Eesolev autoõõnsus tee halvaendeliselt, nagu oleks ta iga hetk kõigi nelja tuule poole lendamas vedrud, nõrgusid kere all. Teekonarused panid selle väikestes teravates tõugetest võbisema. Arusaamatu, kuidas mees nii väikese autoga julges sellist kiirust arendada. Tee läks allamäge ja sompus püsis targu taga, laskis teisel edumaad saada. Alles, kui nad jälle mäkke tõusevad, oleks tal võimalik autole järele jõuda. Kui maastik uuesti tõusma hakkas, lisas ta kiirust ja seadis end päris teise auto taha. Juht pöördus ja naeratas. Nad nägid musti silmaauke ja kaht pikale hammasterida ja sovhoos vandus ja nõnda jätkus kahevõitlus. Vahepeal oli kätte jõudnud ilus suvehommik. Sünnisaar paljastas oma rohelised võlud, kraaviperve lõõtsasid lilled ja õhk oli paks valgetest liblikatest. Neid oli nii palju, et meenutasid lumetuisku liblikaid, kleebus Viira vihmamantlihõlma. Nad litsutud laiaks sellest hoost, mis oli nii kõva, et surus suu lahti, kui seda kogu aeg vägisi kinni pigistanud. Kuid soovuse vira ei näinud sünnist suurt midagi. Neil tuli silmi peaaegu kinni hoida. Eessõitva auto, tolmu ja kivirahe eest oli täpipealt selline tunne, et auto tagarattad. Paiskavad orkaani kiirusel vastu nägu lendavat piitsutavad kruusa. Oli tunne, et sõidad liivakahuritule all. Seda polnud võimalik pikalt välja kannatada sovhoos osas veel korra möödasõidule ja tõmbas masina faagi mehe kõrvale. Ja siis juhtus see, mis võib juhtuda, kui mootorrattur söandab autoga võidusõitu laskuda. Autojuht irvitas ja paljastas oma näo. Seal istus surm. Ta siirdus tee vasemasse äärde. Alatu, kuid mitte tundmatu temp juhi poolt, kellest just mööduma hakatakse. Ja sovhoosi libises sõiduteelt kraaviperve suunas, kus rohi ja lahtine liiv mootorratturid varitsesid. Ta tundis istme all tühjust sügavikku, mis johtub tagaratta libisemisest. Klammerdub elu eest juhtrauda, kes sööstis teelt. Tema Jevira ei saanud seda iialgi teada. Masin paiskus meeletus hoos otse õhku ja kukkus prantserdades alla ja Sophia Viira keerles ida, veeresid allapoole, allapoole allapoole manalani välja. Samal hetkel põrkus praam tüminal vastu vaiedest kaid haaroni vana must praam. Nii kulunud ja seest, kuid tigudel limaga kaetud. Haron oli täpne, teda oli kutsutud just selleks ja selleks ajaks ja talle sobis. Sel hetkel, kui praam randa jõudis, keerlesid, veeresid kaks kuju järsust nõlvakust alla ikka allapoole ja allapoole. Kuni peatusid mürtsatusega praamipõhjas. Ja haaran naeris. Haa, haa. Nii et Kaja vastas jõe teiselt kaldalt kõmisedes. Nakkushiordis lõheneb jäämägi. Siis viibutas, haaran oma teivast, lükkas praami kiire liigutusega kallast lahti ning viis Soffvuse ja Viira üle. Nad olid jõudnud praamile.