Rändujad. Ründame koos Hendrik Relvega. Eelmises saates rändasime Põhja-Ameerikas seal Olympicu rahvuspargis Kanada ja USA piiril kusagil vaikse ookeani lähistel. Ja juttu oli siis kogu maailma kõige uhkematest parasvöötme vihmametsadest ja nendest puu hiidudest, keda me seal väga hoolega mõõtmas ja pildistama käisime. Ja tänases saates tegelikult liigume nendes kantides edasi sealsamas Ameerika Ühendriikide loodenurgas Vaikse ookeani rannikul. Aga nüüd Läheme külla kohalikele põlisrahvastele. No see, et me üldse sinna indiaanlaste juurde sattusime, see meil plaanis ei olnud. See lihtsalt juhtus niimoodi. Ja see oli siis kuinolti indiaani reservaat. Aga vot lihtsalt juhtus nii, et just neil päevil oli seal üks väga suur indiaanirahvaste kogunemine. Nii kui me sellest kuulsime, siis muidugi me ei saanud lihtsalt sinna minemata jätta ja sellest, mida me seal siis näha saime ja mis elamusi me sealt kaasa tõime. Sellesse tänane saade siis õieti ongi. Nõnda laulis seal indiaani festivalil, kus me olime üks indiaani rahvas, mul õnnestus seal kohapeal salvestada ja laulmas olid siis parajasti sellise indiaanlased, kelle nimeks on fuajalapid need poja lappida on siis indiaani rahvas, kes on põliselt elanud vaikse ookeani ääres sellesama kuinaulti rahva reservaadi naabruses, õieti ja neid, kui nad seal niimoodi laulsid, nad samal ajal ka tantsisid sellelt, nii mehed kui naised. Neil olid seljas rahvariided, sellised pikad villased, hõlstid musta ja punase värvilised ja neil kõigil olid käes sellised laiad kanov mõlad ja siis nad liikusid niimoodi hanereas edasi või tajutud tee mõla otsaga vastu maad ja, ja tegid ka aeg-ajalt selliseid sõudmise liigutusi, nii et seal ilmselgelt selline rännaku laul, õieti siis kanuud rännaku. Enne kui nüüd rääkida sellest, mis seal festivalil kõik toimus, peab rääkima, et kuidas me sinna siis ikkagi õieti sattusime. Sest ju tulime siiakanti õieti selleks, et ta olla looduses, et käia ringi seal Olympicu rahvuspargis. Ja kui me siia jõudsime, siis saime teada kohe esimesel õhtul, et et siinsamas lähistel on siis käimas juhuslikult üks väga võimas indiaanlaste kogunemine ja et see on väga haruldane. Selliseid peetakse siinkandis väga harva üle mitmete aastate. Ja teisest küljest ma olin küll vaikselt unistanud, et saaks siinsete kohalike põlisrahvaste juurde minna, ma olin isegi selleks tööd teinud, kodus internetist uurinud, kuidas sinna saab, ja siis ma olin vaikselt jällegi otsustanud, et ei, Nende juurde minek on liiga keeruline, sest internetist sai lugeda sealt kuin, tee reservaadi kodulehekülgedelt, et iga võõras, kes siia tahab tulla, ta peab selleks ametliku loa küsima ja maksma ka ettemaksu. Ja ühesõnaga sihukest bürokraatlikku asjaajamist, kui sa seda läbi ei tee, siis ära oma jalga sinna reservaati tõsta. Ja teisest küljest oli ka see nagu natukene segane, et et mida seal õieti näha saab, sest selle kohta internetis eriti midagi ei olnud. Nii et, et me ei võtnud õieti plaani sinna minekut. Aga nüüd, kui me muidugi kuulsime, et selline sündmus on seal parajasti käimas ja seal käib siin kokku vahetpidamata Taneli ööd-päeva järjest ja et ta on juba lõppemas, et nüüd ongi just viimased festivalipäevad tulemas, no siis me küll pikalt Te ei mõelnud. Ja järgmisel hommikul sõitsime siis sinna reservaati kohale, me olime ka seda teada saanud, et et nüüd on eritingimused eriti soodsad tingimused sinna reservaati minekuks, sest sinna on oodatud kõik, olgu nad siis indiaanlased või mitte, indiaanlased. Neil päevil ei tule sinna reservaati minekuks taotleda eriluba. Ei ole vaja maksta mingit maksu, lihtsalt lähed kohale ja oled kallis külaline. Ja siis me sõitsimegi sinna, see autoga minek oli mingi tunni ajasõit läbi metsade. Ja see, need metsad olid niisugused indiaani reservaadi metsad, seal oli kohe selline silt väljas, et need kuuluvadki kuina alti indiaani reservaadi le. Nemad olid selle omanikud ja mõnikord trehvasime seal tee ääres ka raiesmikel, aga need olid väga suured raiesmikud, nad olid väga teistsugused, kui me oleme harjunud siin Eestis nägema. Nii suured teine ots paistab vaevalt kätte sellest lageraiest. Tohutu suured kändude kuhilad ja maas risti-põiki risuräsu. Noh, Eesti oludes oleks lausa skandaalne, kui niisugune raiesmikke meil siin oleks, aga aga siin see oli ikkagi nüüd see Loode-Ameerika vihmametsad parasvöötme vihmametsad ja siin, kui ta ei ole kaitseala, siis siin, kui metsa raiutakse, siis seda just niimoodi tehaksegi väga-väga suurtel aladel tohutu suured raiesmikud, et täiesti tavaline stiil siinsete alade kohta ja ma vaikselt mõtlesin, et noh, kui metsa võetakse, see kuulub neile nendele indiaanlastele ja nemad on peremehed, nemad teavad, miks nad seda metsa raiuvad. Nad kindlasti teavad, miks seda puitu on vaja müüa ilmselt siis, kui on vaja korraga mingisse asja mingisse ehitisse, näiteks panna palju raha. Noh, mets on nagu pank, kus siis aeg-ajalt mõõdukalt seda raha võtta iseenda metsast. Ja siis me, kui me sealt metsast ikka läbi saime, siis avalduski ühel hetkel kurvi taga, siis vaikse ookeanivesi ja me sattusime sellisele laugele liivarannale, siin liivarannal oli siis mingi ilmatu lahmakas liivamaad eraldatud siis autode parkimiseks ja seal seisidki rivis ikka tohututes hulkades autod ja meie siis ajasime oma autoga sinna parkimisplatsile, ilma teadmata, et mis nüüd üldse edasi hakkab juhtuma. Igaks juhuks panime auto merest hästi kaugel, sest parajasti oli mõõnaaeg ja siinse tõusuga ookeani tõuseb ikka paar meetrit. Nii et igaks juhuks panime siis siin laugel liivarannal auto veepiirist nii kaugele, kui vähegi saab auto lukku ja siis, kui seal üht esimest inimest nägime, siis küsisime, et kus suunas meil üldse tuleb minna. Siis Ta ütles, et minge siit mööda veepiiri mööda randa oma pool tundi systena, et ühte teeotsa ja sealt pöörakesis juba rannast eemale. Ja nii me siis läksime ja, ja muidugi kõndides oli huvitav vaadata, Ta et kuidas festivali nii-öelda telgitagused välja näevad, sest siin oli selline piirkond siis kus noh, kõik, et suur osa nendest külalistest ja indiaanlastest. Ta olid siis nagu ööbimas, seal olid sellised tähistatud alad seal kusagil metsaservas kus olid siis tohutud telkide read. Ja seda me teadsime, et siin oli nüüd kehtestatud selline reegel, et igaüks, kes tahab, võib sinna telkimisplatsile minna ilma igasuguse maksuta panna oma telgi üles, sinna, kus ta tahab ja hoida seda kas või kogu festivali aja seal. Selline oli reegel, siis oli näha ka seal metsaveerel mõnesaja meetri järel selliseid supikööke sihukese suure varikatuse all mingit sööki selle jagad ja see oli jälle teine, see indiaani festivali reegel, et kõik külalised, kes siia tulevad, saavad ilma rahata postitatud, et mitu korda päevas jagatakse sealt supiköögist toitu, kui teed kohvi, kid leiba, supp, Pipi, noh, nihukesi lihtsaid toite, aitäh, aga kõht tühjaks ei jää ja kõike seda ilma rahata. Ja kes tahab siis paremaid toites, neid on ka võimalik hankida, aga niisama vaene mees saab ka siin endal igatahes kõhu täis. Ja siis edasi kõndides mööda seda ookeanilainete piir siis ühe koha peal jõudsime siis niisuguse koha peale, kus algasid kanuud read, need olid seal tõmmatud nagu liivale merepiirist kaugemale. Ja need olid väga erilised, kanuud. Niisugused suured, võimsad ja väga värvilised. Need olid siis indiaanlaste ookeani kanuud, sest siinsed rahvad on põliselt käinud ookeani peal kalastamas näiteks ka mööda rannikut pikki reise sooritanud sellistega luudega kõrgete parrastega. Ühte kanuusse mahub ikka oma 10 inimest korraga ja siis koos sõudes nad siis ookeanilainete peale lähevad. Ja nende ka Nuude ninad olid sellised kõrged ja uhked, tihti mingi looma või linnu peakujulised ja paadid olid hästi värvilised, seal peal olid sellised parrastel sellised keerulised mustrid, mõnikord niuksed, geomeetrilised põimingute, aga mõnikord oli kujutatud seal siis ka mingisuguseid selliseid olendeid, niisugusi, üleloomulikke ähvardavaid olendeid. Ja tihti oli nendel rannas lebavatel paatidel ninas lehvimas siis ka selle indiaani rahva lipp, kes sellega siia oli tulnud. Nad olid tulnud ikka mitmed ikka väga kaugelt, mitme päeva tee kauguselt ja siis tuule käest lehvis seal selline lipp, kus peal oli mõnikord siis, kui on kirjutatud selle rahva nimi, kes selle paadiga tuli, aga teinekord oli lihtsalt mingisugune fantastika, tiline, looma kujund või, või mingi tootemloom seal lipu peal hästi efektne, eksootiline ja värviline. Ja seal nende paatide vahel oli ka inimesi, ajasime nendega juttu ja siis saime natukene teada, et kuhu me siis üldse olime sattunud. Et siin olid siis koos Ameerika Ühendriikide ja Kanada ookeani indiaanirahvaste hõimud. Ja neid oli siin kümneid erinevaid hõime kokku tulnud. Need indiaanirahvad, kes siin on, nad on ju hästi väikseliikmelised, nii et näiteks 3000 inimest, Ongi, kogu üks rahvas, see on juba kõva sõna indiaanlaste jaoks, eks neid on ju ka meeletult palju hävinud möödunud sajanditel valge inimese tõtt, noh aga need, kes on siis hinges ja elavad ookeani ääres, need siis olid siia kokku tulnud siin kuskil augustikuu esimestel päevadel ja just siia kuinaolti reservaadi randadesse. Ja mingi osa, nagu meile seletati, d olid ka tulnud siis maad mööda. Nii et siin oli ikka tohutul hulgal inimesi, keegi täpselt ei teadnud, palju neid on, aga aga kindlasti tuhandetes. Ja noh, mõned olid siis sellised, mitte indiaanlased nagu meiegi. Aga nad kõik olid teretulnud, aga enamik olid siiski indiaanlased. Ja see oli ju põnev tunne olla nii suurel Põhja-Ameerika indiaanlaste kogunemisel. Ja seal rannas toimus igasuguseid seiku, mis olid erilised, mille järgi sa said aru, et sa oled mitte kuskil Euroopas, aga üks nagu vajutas kõvasti mällu, seal oli lihtsalt rannas üksinda, seisis üks niisugune noorem indiaani naine. Ja hoidis niimoodi käsi peopesasid nagu taeva poole ja laulis, ühtegi inimest teda imetlemas ei olnud, laulis hästi kaua siukest pikka-pikka laulu kindlasti mitte inglise keeles. Ja, ja mitte inimestele kuulamiseks. Ta oli hästi andunud ja süvenenud, kui ta laulis, ma arvan, see võis olla mingi palvelaul näiteks palvela ookeanile või, või loodusele. Aga tõesti, see oli eriline, et kui siin Eestis keegi niimoodi üksinda mererannas laulaks, siis mõtleks, et ei tea, mis tal viga on, aga siin mõjus väga vägevalt. Et laulab üksinda loodusele ja iseendale ja kellelegi muule ja pole seda kellelegi asi, kuidas siin niimoodi üksinda laulab. Aga noh, siis me jõudsimegi sinna teeotsa kogumeid tuli juhatatud, pöörasime siis ookeani äärest ära, läksime mäest üles puude vahele ja siis jõudsime ühe väga suure telgi juurde. Polnudki õigupoolest telksoni ikka pigem selline kaarhall tasti, selle alla mahtus ka sadu inimesi ja seal kõrval seisid, et mõned naised seal on märgitud, et siin on infopunkt, siis ka küsisime, palume ka infot tänase päeva kohta, siis nad andsid meile paberi. Seal oli kirjas, et mis kell esineb, milline indiaani rahvas, tohutu pikk programm. Aga nad kohe ka hoiatasid, et ärge seda programmi väga tõsiselt võtke, et seda tuleb võtta umbes niimoodi, et need on ainult viited, et mis siin täna võib juhtuma hakata, sest mitte keegi siin ei pea kellaajast kinni, tehakse lihtsalt nii, nagu tunne on ja ja see tuli mul tuttav ette ühelt Austraalia reisilt, kui ma olin sattunud aborigeenide festivalile korroboorele, seal oli täpselt samamoodi, et käis mitu ööd-päeva järjest laulmine ja tants oli ka mingi kirjalik programm, aga noh, mitte keegi sellest kinni ei pidanud. Ja nüüd me siis läksime sinna telki sisse, noh, nad ise nimetasid seda kogunemise telgiks, aga tegelikult oli ta tõesti siis mingi kaarhalli mõõtudega, seal sees oli sadu ja sadu inimesi. Üks osa sellest oli siis ilmatu suur selline esinemislava ja ümberringi olid siis toolid ja sellised astmete kaupa tõusvad tribüünid, kuhu siis mahtusid sajad ja sajad inimesed neid esinejaid jälgima. Ja nüüd me seal siis ka püüdsime kohaneda, mis siin toimub üksteise järel, mingisugused indiaanirahvad, seal laulsid ja tantsisid ja nad olid hästi põnevad, neil olid väga huvitavad riided, igal rahval, erisugused, noh, meie jaoks väga eksootilised ja need indiaanlaste näotüübid väga-väga sellised põnevad inimesed. Ja ma mõtlesin, et tegelikult peaks ennast kuidagi siia siis nagu paika panema ja ja neid hääli ja neid laule salvestama ja pilt tegema, panin sellise pika teleobjektiivi ette, istusin kuskile viiendasse ritta, mitte liiga lähedale sellele lavale. Ja siis ma vaatasin, et jahtisin, toolid olid ümberringi, enamikel toolidel istusid niuksed Indiaani vanahärrad, ma ütleksin, paljud toolid olid ka tühjad ja näiteks otse minu ees seal reas istus üks selline indiaanitaat, kellel oli väga kummaline müts seal selline punutud müts, hästi kõrge, niisugune imelik müts maha jäänud, kunagi näinud, et indiaanlased selliseid kannavad ja tal oli seljas sihukene, lai musta värvi villane pleed ja selle seljapool oli minu poole ja sealt ma sain siis lugeda, et sinna oli kirjutatud, et Tassalun au kuinauti kanuud ühing. See siis märkis ilmselt seda, et ta kuulus sellesse paatkonda, sest iga paatkond oligi nagu ühing või seltsing, kes oli siis üle ookeani siia jõudnud. Ja siis hakkasin siis tema õla kõrvalt sealt pilte tegema, sinna lava suunas ja natuke sain teha ja siis tuli üks noor indiaanlane noormees minu juurde ja väga viisakalt küsis, et kas mina olen indiaanipealik. Mina vastasin talle sama viisakalt, et ei, et ma indiaanipealik ei ole. Ma olen hoopis eestlane. Ja siis ta ütles jällegi väga viisakalt, et vabandage väga, et et siis te ei tohi siinkohal istuda, sest siin ridades istuvad ainult indiaanipealikud. Noh, muidugi ma läksin siis uue koha peale, valisin endale uue koha. Aga päris uhke tunne oli ka, et noh, natuke aega olin ma istunud siis väga väärikas indiaanipealike seltskonnas. See oli siis ja üks lauludest, mida seal päeval kuulda sai fuajalapi, rahva ookeani sõudmise laul. Ja Me istusime seal telgis ikka päris pikalt, aga mingil hetkel tundus, et noh, ei viitsi enam istuda, et läheks välja, vaataks, et mis seal ümberringi vabas õhus ka toimub ja läksime siis välja, vaatasime seal ringi, seal olid ühe osa peal, seal väljas olid siis pikad müügiletid, kus müüdi igasugust indiaani kraami, igasuguseid käsitööd, kudumeid ja punutud disi ja riigi vahel ja ja puust ja luust ja kivist, tehtud põnevaid asjakesi ja ehteid. Ja sealt edasi oli hästi palju selliseid indiaanlaste ringe, Nad istusid koos, arutasid omavahel mingeid asju. Ja nad väga lahkesti olid nõus, kui sa tulid sinna ka, et millest räägitakse, tahtsid osaleda ja meelega võtsin vastu. Ja seal jäi mul meelde näiteks üks niisugune juhtum seal oli noh, niisugune naistering ja seal oli üks keskealine ema ja tema kõrval seisis siis teismeline tütar. Ja sellel tütrel olid kaelas ja rinnal siuksed väga huvitavad, luust valmistatud keerulised ehted. Oli kohe esimese pilguga näha, et need on väga vanaaegsed ja väga erilised ja siis ema seletaski, et mis asjad need on. Et need olid siis ehted, mis olid pärilt tema vanaemalt ja ilmselt ka vanaemale pärandatud, nii et väga vanad pereehted ja imekombel olid nad säilinud läbi kõigi nende kannatuste aegade, mida see rahvas oli läbi elanud. Ja nüüd oli ema ikka tõeliselt uhke, et meil on säilinud selliseid asju ja ta ütles, et minu tütar kannab neid siis ainult väga erilistel pidulikel sündmustel. Noh, nagu see siin Vaikse ookeani kanu indiaanlaste kogunemine. Ja siis, kui me seal edasi kõndisime, seal väljas. Me sattusime ka ühte väga põnevasse kohta, seal oli selline suur kivisillutisega kaetud väljak. Ja selle keskel kõrgus ilma kõrge ühest puust, niisugune nagu sammas. Hästi värviline. Ja oli selge, et see oli nüüd siis tootemiplats ja selle keskel oli tootemi sammas need tootamis, hambad, need on just selle kandi traditsioon, kus me parajasti olime, neid igal pool Põhja-Ameerikas ei ole. Ja ta näeb tõesti väga efektne välja. Noh, ta oli niisugune hästi värviline ja hästi põnev ja jalamist kuni tipuni oli ta täis igasuguseid kujusid, tõsi, seal oli kujutatud loomi, seal oli kujutatud kalu, seal oli kujutatud linde. Seal oli kujutatud inimnägusid. Need olid siis nagu nikerdatud väga filigraanselt nikerdatud ja väga ilmekad ja värvitud hästi erksad, värvidega umbes ma teadsin, mis tähendus tootemisambal on, noh, ta on niisugune pühasammas ja selle peal siis rahvas, kellele see kuulub, jutustab oma rahva lugu, nii et see on niisugune piltjutustus. Nii et igal olendil väiksemal või suuremal on siin taga oma lugu, mida rahvas teab. Need olendid on siis veel omavahel seotud väga kindlate sidemetega. Nii et selle rahva jaoks on see tõesti nagu mingisugune raamat, mis aitab meeles pidada oma rahva lugu. Ja ainult see rahvas oskab selle tootamis hamba pealt siis välja lugeda lõpu nii, mis sinna kõik on kirjutatud ja iga võõras vaata vaatab küll, et aga huvitavad ja põnevad kujud. Aga ega ta lõpuni seda ei mõista. Ja siis ma küsisin nüüd siin kui nati inimeste käest, et millal see sammas ja need püsti pandi ja nad ütlesid, et aga see ongi väga uus asi. Et me tegimegi selle just praeguse sündmuse puhuks ja selle tegid siis parimad rahvameistrid. Ja muidugi tegid nad sellest hiigelelupuu, sest see on ainus puuliik, millest üldse tootemisammast tohib teha. Noh, see hiigelelupuu, see on nende jaoks nagu püha puu, teda ei puututa, teda hoiti takse metsas aga siis, kui tuleb mingi tähtis sündmus või kui on tõesti vaja teha uus tootemisammas, siis võetakse see puurrituaalide saatel maha. Ja nemad siin rääkisid, et kui see puu oli siis maha võetud, siis sealt kännu pealt nad said ka lugeda, et kuivanud ja see puu oli, et saali seitsme 100 aastane puu olnud, kujutate ette, seitse sajandit vana puu ja nii võimas tüvi. Et sellest sain teha selle samba, mis oli, nagu nad ütlesid, 23 meetrit pikk ja üleni kujunditega kaetud ja vot selle samba ümber käisid siis niuksed, rituaal, tantsud, tantsijatega olid mehed ja see, mida meie nägime, oli siis see, et need mehed kandsid niisugusi, vägevaid natukene hirmuäratavaid maske, need maskid olid mingisugused kiskjate või üleloomulike olendite pead ja väga tihti kujutasid nad ka hunt. Ja seal nad siis tantsisid ümber selle samba ja kui ma neid niimoodi vaatasin, siis paratamatult mulje, pilk nagu naelutatud mehe tantsule. Ta oli selline noormees kohe too pikk mees. Ja tal oli peas selline kollane hundimask hästi suurte Valendavate hammastega. Ja ta tantsis trummide rütmis ümber tootemi, samba. Aga see, mis just tema puhul nagu silma hakkas, oli see, et ta tantsis tohutult kiiresti, tohutult väledad tohutult paindlikult ja tantsuhoo käigus tegin niisugusi, uskumatuid piruett ja pöördeid ja mis kõige tähelepanuväärsem, ta tantsis paljajalu, teised mehed, neil olid ikka midagi jalas ja see oli ka endastmõistetav, sellepärast et neil tuli ju tantsida seal kivisel välja. Ja need kivide servad olid silmaga näha. Nad olid tihti nihukesed, ülespoole ulatuvad niuksed teravad. Aga tema tantsis nende teravate kivide peal. See oli täitsa kindel, et see pidi olema ikka paganama valus seal niimoodi tantsida. Aga see ei paistnud tantsust üldse välja, pigem oli nagu vastupidi, et tundus, et ta pidi pidevalt nagu ületama seda valu ja kannatust paljajal tantsides. Ja see just andiski ta tantsule sellise erilise hoo. Nii siin kõlas siis jälle see Buayalapi indiaani rahva sõudmise laul üsna tasakaalukas ja rahulik ja pikk. Ja me saimegi seda. Tegelikult suures kokkutulemise telgis ja seal ma seda sain ka salvestada ja Ta astet käisid sa ikka vahetpidamata ikka tantsud ja laulud ja aina uued indiaanirahvad seal laval vaheldamas ja aeg-ajalt tuli siis lavale ka mõni indiaanipealik ja kõneles. No see oli ka omaette vaatamisväärsus, Nad kõnelesid alguses natukene oma keeles, aga kuna enamik inimesi ju sellest aru ei saanud, siis läksid üle inglise keele peale. Ja tüüpiliselt oli see kõne niisuguse hästi kõlava tugeva noh, selge ja kindla häälega. Ja iga kord, kui ta kõne lõpetas, siis kohalolijad muidugi tormiliselt plaksutasid. Selle peale oli selge, et nad olid tõesti väga austatud mehed. Aga huvitav tähelepanek oli see, et nende indiaani pealikude hääl oli küll kindel ja tugev. Aga kui nad sinna lavale läksid ja kui nad sealt ära tulid, siis väga tihti hakkas silma see, et füüsiliselt oli mõni nendest ikka üsna kehvas vormis. Nii et eriti just see liikumine paistis nendel vanadel indiaani pealikudel olevat kuidagi raske. Et kõndisin niisugusel erilisel sammul, selline lühikene tipp lohisev samm kuidagi nagu suusatades vaevaliselt liikusid, nii et ma siiamaani mõttes, kui ma näen kedagi niimoodi liikumas, siis ma mõtlen. Ahaa, see on indiaanipealiku samm, aga et miks nad niimoodi liikusid, noh, ma omast peast mõtlesin, et, et küllap see on ju niimoodi, et kui sa elad sellist elu nagu nemad, ehk siis tegeled eluaeg küttimise kalastamisega, teed rasket füüsilist tööd seal vabas looduses ööbit, kus juhtud, oled päevi ja öid mis tahes ilmaga väljas. Eks siis vanemas eas kipuvad tulema ilmselt mingid liigesehädad. Et mingid traumad või muud taolist, et ilmselt see kuulub selle eluviisi juurde. Vanemas eas läheb välja. Ja kui me olime jälle väärisisu täis olnud seal kogunemise hiigelsuures telgis, siis me läksime, jalutasime jälle välja, et vaatasime, mis seal nüüd jälle toimumas on. Ja siis juhtus niimoodi, et noh, luusisemad seal rahvasaginas täiesti sihitult ringi ja korraga tervitas meid Nende seas üks mees ja tal oli näha peal selline väga rõõmus äratundmise naeratus ja mina tundsin ta ka ära, sest meie olime temaga saanud tuttavaks sellesama päeva hommikul siis kui me olime seal ookeanil samas ka Nuude juures ja see tutvumise lugu, see oli omaette naljakas lugu. Et seal ma olin parajasti nendega Nuude juures ja pildistasin neid ja kannude vahel liikus ka indiaanimehi. Ja üks neist jäi mulle täitsa kogemata kaadrisse. Ja tema nagu nägi, et tema suunas pildistasin eemalt. Ta oli selline väiksemat kasvu, ronkmustade juustega, sellise terase pilguga mees nagu ta nägi tema suunas olid pildistatud, ta tuli otsejoones minu juurde ja ma arvasin, et äkki ta pahane, et ma niimoodi ilma lubama küsimata pildistasin, kuigi ma ei tahtnudki pildistada. Aga Ta oli väga sõbralik ja postis hoopis niimoodi, et ta oli kuidagi nagu meelitatud, et ta arvas, et ma olin teda pildistanud. Siis me hakkasime nagu kõnelema ja ja mina ütlesin, et me oleme siis Eestist ja mina küsisin, et millise indiaani rahva hulgas tema siis pärit on. Ja vastus oli väga üllatav. Ta teatas rõõmsasti, et ta ei olegi sünnipäraselt indiaanlane, on hoopis jaapanlane? See on indiaanlased ongi ju Aasiast pärit ja teinekord on ikka päris raske vahe teha seal Põhja-Ameerikas olles nüüd indiaanlasel ja Aasiast pärit inimesel. Aga tema rääkis väga põneva loo, et tema oli ikkagi seal Jaapanist need tulnud siia ainult sellepärast, et saaks sellel suurel kanu rahvaste kogunemisel osaleda. Ja et ta ei ole siin kaugeltki esimest korda. Ja siis ta rääkis oma loo, et ta oli esimest korda siia sattunud kuskil 10 aastat tagas ja ta oli siis tulnud pool juhuslikult ja oli sattunud ühe sellise indiaani rahva juurde kelle nimeks on Mägaa indiaanlased ja ta elas nende reservaadis mõned nädalad. Noh, see rahvas oli mulle tuttav, ma olin kodus uurinud, nad olid sellised, kes elavad nüüd eriti selles kõige loodepoolsemas nurgas üldse kogu Ameerika Ühendriikides, nii et otse sealt, et üle lahe põhja pool on juba Kanada piir. Ja see rahvas on väga pisike gene, seal neist on järel praeguseks ainult 1200 hinge. Aga neil on oma reservaati olnud väga hoolega. Hoiavad alal oma pärimuskultuuri, nad on põlised ookeani kalastajad ja vot sinna külas seda siis tõsi ja oli seal. Ja kuna ta oli tegelikult juba lapsest saadik mõelnud, et, et ma tahaksin noh, Hallaste ka lähemalt tuttavaks saada, nende elu lähedalt näha siis ta seda sai ja sõbrunes sealsete inimestega sealse indiaanipealikuga, paljude meeste ja naistega. Ja sai nii suureks sõbraks, et tuli järgmisel aastal jälle tagasi. Ja nii ta hakkaski käima, seda pani ja loode Ameerika vahet. Ja mida kauem ta käis, seda pikemad need siin oled, kuid olid jaa, aina rohkem hakkas teda see kultuur sele McK rahvapärimuskultuur, teda nagu lummama, aina rohkem hakkas talle tunduma, et see on täitsa tema oma. Ta elas nendega täiesti ühist elu, tavalist elu. Aga ega ta päriselt siia jäänud, aeg-ajalt läks jälle Jaapanisse tagasi, tal oli seal oma töö, tegi seal oma amet tööd ka, mitu kuud ajas tööasju. Aga ikka ja jälle pöördus siia tagasi ja siis ühel aastal, nagu ta rääkis, oli siis kohalik pealik öelnud niimoodi, et kuule et sa oled meil siin ju nii oma inimeseks saanud, et me oleksime nõus võtma sind oma rahva liikmeks. Noh, ta oli muidugi rõõmuga nõus, tegi siis läbi need rituaalid, mis on vaja ja saigi Mägaa indiaani rahva täieõiguslikuks liikmeks. Et see oli küll vahva lugu. Ja kui ta oli selle ära rääkinud, siis ta veel palus minu käest, et kas sa teeksid ühe pildi veel minust ja siis ta Läks ühte kanuusse, mis oli sinna liivale tõmmatud, see oli niisugune musta värvi ookeaniga nuu kõrgete parrastega. Ja seal ninas oli selline puust nikerdatud draakoni pea ja selle kanu küljele oli suurte valgete tähtedega maalitud sõnad indiaanipealiku hing. Ma oletan, et see oli nüüd see kanu, millega see rahvas oli nüüd siia festivalile tulnud, igatahes siia ta istus ja palusid, tee minust pilt. Siis tegin lastele pildi, ära, ajasime veel juttu, vahetasime nimekaarte ja ma lubasin, et ma saadan selle pildi, mis ma tegin kindlasti talle sinna aadressile nimekaardi peal oli, sealt pealt ma lugesin ka tema nime it doku sukkama, too täiesti tôesti, ehtne jaapani nimi ja tõesti imelik juhtum. Ja noh, siis me läksime jälle laiali, aga, aga nüüd õhtupoolikul saime siin rahvasummas kogemata kokku ja kui ma uuesti kokku saime, siis ta tuli jälle juurdaks väga rõõmsalt seletama ja rääkima ja ütles, et tead, et läheme nüüd üheskoos nende indiaanipealiku ja teiste juurde, kes nüüd kanuuga siit mitmepäevase sõiduga siiani tulnud, et saame tuttavaks minu hõimutähtsate meestega. Ja siis me läksimegi, eestlased neli eestlast koos siis sinna selle rahva meestepundi juurde. Ja siis tõesti saime isiklikult tuttavaks, seal oli siis praegune selle rahvajuht oli niisugune, väiksemat kasvu jässakas hallipäine mees, hästi laia näoga, hästi sõbraliku olekuga ja samas väga sihukese väärika iseteadva olekuga ja siis ka tema poeg, tema poeg oli siis pealiku poeg oli selline noh, natukene üle 20 aasta võib-olla hästi selline avatud olekuga, hästi-hästi, rõõmus, nooruke, hästi energiline ja siis vaikselt mõtlesin, et sellest saab nüüd tubli järglane küll praegusele pealikule ja siis ajasime hulk aega seal omavahel väga sõbralikku juttu ja tegime koos pilti ja ja vot hakkas tunduma, et need on täitsa nagu omad inimesed ja see ülisõbralik, jaapanlane ja indiaanipealik ja ja kui niimoodi suhtled seal, siis korraga juhtus selline asi, et kogu see indiaanifestival asetas minu jaoks nagu teise valgusesse. Järsku tundub, et mitte ainult need, kellega me olime siin sõbraks saanud, mitte nemad ei ole ainult siin oma inimesed, aga kõik need teised ka samamoodi sesse kanu, indiaanlaste kokkutulek ongi selliste väikerahvaste kokkutulek. Selle mõte ongi ju selles, et hulga pisikesi rahvaid tulevad kokku, tunnevad siis Ennast ühtse mana ja tugevamana kui nad omaette olles on. Nii et tõesti see ühtsuse tunne, see tabas meid just selle festivalipäeva õhtul. Ja kindlasti meiesuguseid siin samuti austati, sest siin võeti vastu iga võõrast, kes indiaani kultuuri austab ja seda pärimust. Ja siinkohal saab see tänane saade ka läbi saade Loode-Ameerika kanu indiaanlaste suurest kokkutulekust seal Vaikse ookeanirannas ja elamustest, mis me sealt Kaasa saime ja sellest tundest, et siia tulles me ei tundnud nii oma inimestena ennast, aga lahkudes täitsa tundsime. Ja tegelikult selle saatega saab siis läbi ka kogu meie tänavune rännusaadete hooaeg see pit, rännusaadete retk läbi Ameerika maailmajao rännumuljetest neljast riigist, Lõuna-Ameerikast, Venetsueelast, Kesk-Ameerikast, Sis, Costa Rica ja Palama riigist ja lõpuks siis ka veel Põhja-Ameerikast, Ameerika Ühendriikide loodeosa loodusest, põlisrahvastest. Ja tänavune hooaeg on küll läbi, aga kindlasti ei ole läbi see rännusaadet. Sari jätkame siis uuel hooajal uue hooga seal kusagil sügisel septembrikuus ja soovin teile ilusat kevadet ja suve kuulmiseni. Sügisel. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.