Ma elan siin. Saatejuht Haldi Normet-Saarna. Tere, Danielle Montytšelli, Teie sünnimaa on Itaalia, lisaks on ta ka renessansi, kõigi erinevate kunstide ja nende loojate häll ja kuidas raatsitakse sellest jumalikust paigast peale kolida, see on omaette teema. Täna kuuleme sellest nii mõndagi, just teie näite põhjal, aga mõistagi kuuleme ka palju muud. Ja hakatuseks nagu ikka räägime mõne sõna siis äsja kuuldud laulust ja miks te just selle välja valisite? Jah? Laulu autor on fabritsud Jan Trei kes on Itaalias väga-väga tuntud toore nimetada, et see on sedasorti laulja, kes kirjutab endale ka tekstid ja muusika ja esitab neid ise, et fabritsudendressuri üks viis-kuus aastat tagasi väga noorena. Ja ta on jah, võib-olla praegu juba sellise kergelt legendi staatus saavutanud milles ta laulab, noh, ta laulab väga palju sellisest nii-öelda ühiskonna põhjakihist ja igasugused lood, mis juhtuvad seal põhjakihis, nii-öelda antud laul on üks tema kuulsamatest selle peal kirjum Vokad iroosa, mis otseses tõlkes tähendab roosisuu ja see räägib ühest naisest, kelle hüüdnimi ongi roosisuu ja kes kehastab seal laulus sellist kirglikult armastust ja ta satub sellisesse väikesesse Itaalia provintsi külasse. Väga konservatiivne küla jätab võõra, muidugi sealse elu nagu pea peale. Et miks mulle see laul meeldib, on see, et mulle on alati meeldinud uurida selliseid olukordi, kus elu käib nagunii-öelda tavasihukese rütmi järgi või rutiini järgi ja siis juhtub midagi, mis paiskab seda nagu segamini. Ja, ja kuidas seda olukorda nagu lahendatakse, ehk siis ma leian, et see antud lauluse lahendus oli suurepärane. Väga itaaliapärane seejuures on see laul väga ehedalt, nii nagu teiegi olete ehe itaallane, olete ikka nii isa kui ema poolt ja no sündinud oled Milano linnas, mida uhkemate veel ette kujutada, kui siis veel Rooma ja mõni teine koht ka mõistagi Itaalias on kõik uhked ja ilusad linnad nii väiksemad kui suuremad, aga Milanos Itaalia jõukam linn, arhitektuurilinn haruldaste maalide ja muuseumide linla skaala, linn. No mina olen niisugune suur eelis on see, et on suur Euroopa linn ja keskus, et sinna jõuab nagu kõike, mitte ainult see, mis tuleb minevikust ja mida seal saab näha, aga ka see, mis, mis toimub praegu. Aga mis lapsepõlves puudutab jah, oli Milanos huvitav elada, sellepärast tol ajal, eks siis ütleme, 70.-te lõpus, 80.-te alguses oli see väga elav linn ja niisugune väga elava niukene ühiskondliku, Et et ma mäletan lapsepõlves võib-olla kõige rohkem seda, kuidas noh, praktiliselt iga päev olid kodus igasugused sõbrad, inimesed arutati seal maailmapoliitikad ja isa ja ema on hariduselt ja elukutseliselt pedagoogid, aga samas isa on alati olnud ka näitleja, lavastaja ja dramaturg, nii et teater on olnud niisugune tähtis tegevus alati temal ja perekonnas ja, ja siis noh, vaheldumisi oligi just seal kodus kogu aeg rahvas, kes arutas poliitika või siis tegid jälle proovid järgmise tüki või näidendi proovid. No see oli väga tore nagu üles kasvades sellises kollektiivses keskkonnas, kus oli selline väärtus, oli just koosolemine ja see on, ma arvan, väga palju määranud minu seda kujunemist. Ja see oli Milano selle aia selline omapära, mis kadus küll nagu noh, 80.-te teisel pool kõik muutus palju noh, nende individualistlik omaks ja, ja igaüks läks elus oma teed. Teie isa on ka praegu mõne teatri juures. Jah, ta praegu. Pensionil, nii et ta ei töötanud koolis, ta oli muidu õpetaja ja direktor. Praegu tegeleb ta põhimõtteliselt just teatriga, et küll ei ole nagu professionaalne teater, aga meil on ikka veel niisugune tugev nagu sõprade ringkond, kes teevad näidendid. Ja, ja see on nagu niisugune kirg, mis on, mis on jäänud. Rohkem nagu rahvateatri moodi. Vot. Sellel ajal, ütleme seitsmekümnendatel, kaheksakümnendatel oli väga palju sellist just poliitilist diaatridesti sihukese ühiskonna närviga nagu väga seotud ja noh, natukene nagu see, mida siin Eestis on üks NO teater harrastanud. Nüüd teevad igasuguseid asjadega klassikuid ja kaasaegse nagu autodeni. Rääkides veel sellest, et 70.-te ja 80.-te alguses, siis nagu te ütlesite, oli Itaalia elu selline hästi elav ja väga palju suheldi käidi läbi ja lisaks sellele, et teil kodus käisid külalised, oli ka teie majasisene niisugune suhtlus väga elav, et selline nagu te ütlesite, suur kommuun. Nojah, kui vanemad ossi nagu korterid, siis nad tegid seda kooperatiiv is ja, ja seal oli majja, kus on siiamaani nad elavad seal, seal on 60 peret ja tõesti, see elu käis niivõrd koos kõik nagu noh, igasugused tähistamised ja lastel olid omad toad, kus sai nagu koos mängida ja ja üldse see õues muidugi see oli üks väga haruldane asi, et Milanos oli selline aed nagu meil seal seal majas muidu ega Milanos ei ole. Ei ole väga tavaline ja see oli jah nagu niisugune tore koht, kus üles kasvada ja kus nagu oli lati tunnet, et ükskõik, mis juhtub seal natukene kõigile asi nagu ei ole nii et inimene jääb üksi midagi oma oma probleemist. Seda hirmu seal ei ole, et kui ikka on vaja abi, siis on kõik abiks ja nõnda edasi, kui te niimoodi räägite, siis mulle millegipärast meenub kauges lapsepõlves nähtud film eile täna, homme Sophia Loren jäävartšellummastroyanniga peaosas, et seal oli ka lärmakas, lõbus, natuke kurb ja selline atmosfäär, et kõik puudutab kõiki. Ja ja tõepoolest, ma ütleks, et sellel on ka oma muidugi probleemid vahel inimene tahab olla, eks ju, üksi ja tahan mõelda oma mõtteid ja ta ise oma asja nagu lahendada ja võib-olla no vot see Eestisse tulek natukene minu jaoks tähendas ka seda, aga üldjuhul on see toetus ja lähedus ja soojus nendes suhetes inimsuhetes ikka ju väga hea. Võib-olla see on siis ka põhjused, miks kuidagi 80.-te keskel ja lõpupoole see siiski selline üliagar suhtlemine nagu natuke taandus või see oli kohe niimoodi üldrahvalikult tunda või millega seda siis veel seletada? Ja ei, see on väga õige, see oli ütleme üldse niisugune tagasi lainetus majandus mõttes 60. ja 70., mis oli olnud niivõrd sellised ühiskondlikud aktiivsed nagu aastad, kus, kus inimesed ikka tahtis panustada, tahtis panustada kollektiivselt novot siis tuli jah, ilmselt väsimuse moment, kus inimesed taandusid, rohkem, hakati elama just nagu oma nii-öelda pere jaoks ja oma pere nii-öelda kasu jaoks või siis lausa nagu omaenda kasu jaoks. Aga noh, need olid üldse läänes need noh, niinimetatud reegani aastalt, kus Ameerikas tuli väga võimsalt peale just seda kuidagi omakasu, püüdlikkuse mentaliteet. Me oleme paljudest filmidest näinud jälle itaalia filmidest, kuidas just vaesem rahvas on see, kes on nagu kõik üks suur perekond, terve tänav, kui soovite, aga, et kui majanduslik olukord paranes kuidagi sulguti rohkem, jah, jah. See on natukene, küll, on see ja teine on see, et ikka oli ka teatud pettumus, et kuidagi need kõik need ideaalid ja need püüdlused ja ürituse nagu muuta seda ühiskonda väga põhjalikult. Kuidagi jooksis paljudes mõttes vastu seina, et et mingil hetkel jah, nagu inimesed taandusid sellest. No teie pere ei ole liiga suur, teil vanemad elavad Milanos vend kuumus ja siis on veel tädi onu pere kaks tädipoega ja on sugulasi, kes elavad Põhja-Itaalias ja liiga tihti ei kohtu. Liiga tihti ei kohtu, jah ütleme, kaks korda aastas käime küll nagu perega, kindlasti jõuludeks ja, ja suvepuhkust, eks Itaalias Ma ise satun tööasjades sagedamini, aga mitte alati ei õnnestu perega kohtuda siis. Aga no nad käivad ka siin. Et et ma arvan, et on päris piisav ja, ja kuidagi noh, tänapäeval eks Skype'i ja, ja muude vahendite teel nagu saad seda Ühendus hoida päris päris korralikult. Te kirjutasite mulle Te, olete lapsest saadik olnud parandamatu või siis lohutus, et maailmaparandaja ja mässaja ja sealt ei puudunud muidugi sellist hoolivust ja läheduse vajadust ja kõiki selliseid asju ka, mis te kodunt kaasa saite. Aga, aga milles teie mässumeelsus seisnes? No, ma arvan, et siin on, on jah, tõepoolest on, on see tulnud perekonnast ja ma arvan, et seal oli kaks väga olulist komponenti. Üks oli see ütleme laias mõttes nagu katoliiklik, aga ma ütleks, niisugune väga avatud nagu katoliiklus ja selline pigem kristlikud väärtused, et mitte praegu nagu ema käib kirikus nagu isa on täielik ateist nagu praegu ja kuidagi väga kriitiline kiriku suhtes oma ise ei ole usklik, ei ole ka katoliiklane, aga need väärtused olid küll ja tõesti selline soojus ja lähedus, hoolivus nagu inimeste suhet, kes on olnud nagu minu ümber nagu kogu aeg ja, ja ma arvan, et, et see on et on kujundanud seda nagu, kes ma olen ja kuidagi ma ei, ma teistmoodi ei suuda ja ei saa. Otse mässumeelne moment tulenevad ka kindlasti sellest just just lapsepõlves nagu kuidagi läbi elatud tud ja kindlasti nagu minu vanemate põlvkonna jaoks oli jätsi olulised 60.-te lõpu ehk siis aasta eriti see märgiline aasta, 68 soli suur noorte protestilaine ja, ja nii-öelda revolutsioon ja kuidagi läinud nagu sisse selline noh ütleme täitsa allergia nagu ebaõigluse nagu vastu, kui ma näen midagi, mis ei toimi minu meelest, mis ei ole õige minu meelest, mis oli õiglane, vot kus inimestega käitutakse ebaõiglaselt. Vot siis on selline instinktiivne reaktsioon, mis nagu nõuab midagi, et ma teeksin midagi ja selles mõttes no vot, ma ei oska üldse nagu päästa väga oma energiat, et kui ma tunnen midagi, ma pean tegema, ma teen, eksis, põlen läbi ka, nagu ja järgmine kord on, on jälle üsna samamoodi. Et et see on jah, just niukene sisse jäänud vajadus kuidagi üritada parandada seda, mis, mis on enda ümber ja, ja ma, ma mõtlen, et see on, see on, see ei ole selline vägivaldne mässumeelsus põhimõtteliselt. Ma olen alati üritanud koos sõpradega tuua aktuaalset probleemi nagu kooli, et noh, näiteks ma mäletaks, Ta on kuidas üks koolikaaslane keeldus minna sõjaväkke, eks ta oli anarhist ja ja ta lihtsalt ei tahtnud minna sõjaväkke ja pandi vanglasse. No vot siis alustasime kampaania, käisime seal piketeerimas igal võimalusel kuidagi tõstatasime seda asja ja lõpus mingi tulemus oli nagu, et määrati sihuke sõnu natukene leebema režiimi. Need olid väga lähedased asjad, aga mäletan, kuidas meie astusime välja näiteks hiina aastal 89, kus ma koolis olin viimasel aastal, kus me astusime välja hiina tudengite, nende protestide nagu repressioonide vastu, korraldasime ise meeleavaldusi ja kõik, aga see käis nagu tõesti igapäevakoolielu ja ülikooli elu juures. Praktiliselt iga päev oli midagi arutada, iga nädal oli kuskil toimusid linnas meeleavaldusel, millel me võtsime osa et see on minu jaoks oluline osa haridusest, et kodanikuaktiivsus. Vanaisa oli teie kohta öelnud, et on üks hull poiss ja te olete ise püüdnud selle ütluse vääriline. Jah, nii see olegi, jah, see oli tema vanaisa oli mul päris eriline suhe, nagu ta oli Paaras väga põikpäine inimene, aga aga väga kuidagi noh, just väga soe. Ja Me vaidlesime oma asjad alati läbi väga põhjalikult temaga. Ja jah, see oli tema siukene hellitus, kui ta tahtis mind hellitada, ta ütles, et sa oled hull mitte paberitega hull või vaid nii-öelda niisama ja ja ma arvan jah, et see hullus seisnebki selles, et kuidagi ei suuda aktsepteerida nagu teatud asjad, mis minu jaoks on, on väga valed ja ebaõiglased isegi siis, kui nagu. Ma saan aru, et nad on võib-olla realistlikult ainuvõimalused. Olete õppinud kolmes ülikoolis Milanos, Tartus ja Jeilis, Milanos filosoofiat, tartus semiootika, et kõik kolm on suurepärased õppeasutused, mis te ühest teisest ja kolmandast saite? Nomilano oli paras. Hullumeelne kohtas oli tol ajal vist üks Euroopa suurimaid ülikoole, kus õppisid umbes 100000 inimest ja ainuüksi filosoofias viis koos minuga 3000 inimest, nii et päris nagu absurdne, eks ju. Nii et see, ma ei saa öelda, et seal oleks olnud eriline võimalus suhelda tegelikult õppejõududega, see kõik käis väga traditsioonilise loengul Moody. Aga noh, seal oli väga huvitav, väga huvitavad isikud. Väga inspireerivad olid need inimesed ja õppejõud ja kursusekaaslased ja nagu ma ütlesin, see oli noh, minu jaoks on, ülikool oli tõesti väga oluline niisugune kapoliitika nagu kool, sest seal tõesti me tegime väga palju ise, kui ma õppisin seal esimesel aastal, Me mitmeks kuuks Uivasime ülikooli, nii et kõik kogu et protestida parajasti käimasoleva reformi vastu ja kogu tavaline õppe seiskus mitu kuud ja lihtsalt toimusid meie algatusega seminarini. See oli aasta 90 91, on see akadeemiline aasta ja Tartusse tulite Tartusse doktorantuuri, ma astusin aastal 2002 2002 ja lõpetasin 2008. Nii et päris pikk vahe. Ja no eks ma hakkasin tegelikult kohe tegelema ja õpetad, mida ma siin ülikoolis siin Eestis peale lõpetamist, aga ma ei olnud päris mitu aastat ikka päris kindel, et see on minu sekkadeemiline. Tee, on see minu oma, aga siis jah, otsustasin nagu astuda doktorantuuri. Kuidas te Tartusse oskasite tulla, no see ei ole muidugi suur ime, eks ikka miskitpidi on Tartu ülikool maailmas ju teada-tuntud, aga, aga teie just selle otsuse langetasite. No ma olin. Eks ma olin seal juba siin elanud mitu aastat ja ma mõtlesin, mida edasi teha ja see semiootika oli mul südamelähedane ja Tartus on noh, praegu võib-olla maailmas üks väheseid Ja kus on oma semiootika osakond, nii et see oli üsna ütleme, loogiline valik minu jaoks kindlasti kahetsesid, et polnud kohtunud maailmakuulsa Juri Lotmaniga? Jah, tõepoolest, et ma olen just tema töid väga palju uurinud ja, ja kuidagi noh tema isiksus ka on väga imponeeriv ja oleks olnud väga meeldiv hästi kuulata tema loenguid ja aga need Tatu aastad olid, olid väga ilusad, nagu see oli, noh, tegelikult ma elasin, ma olen elanud kogu aeg Tallinnas, käinud edasi-tagasi, aga Taani on see Tartus käimine hästi tore ja hästi virgutama ses mõttes, et tõesti astud nagu rongist või bussist maha ja sa tunne kohe täitsa teistsugust elu temp, poolteistsugust, õhkkonda, kus on nagu moonus olla ja, ja rahulik olles mõelda oma mõtteid. Eriti kui see rongist maha tuled, siis on pikem tee ülikoolini kui bussijaamast, nii et siis seda pikka teed annab jalutada ja mõelda ja seda teistsugust õhku sisse hingata, aga nagu ma siis aru saada on. Tartu ülikool tuli pärast seda, kui te juba olite Eestisse tulnud ja seega siis üks põhiküsimusi, kuidas te sattusite Eestisse Eestisse? Sattusin nii, et kohe, kui ma lõpetasin Milanos ülikooli juhuslikult sain eestlastega kokku, see oli, see juhtus tegelikult Saksamaal. Aasta oli 95 95 ja Eesti humanitaarinstituudis just hakat. Ja kuidagi see asi läks väga kiiresti, et on vaja kedagi, kes õpetaks itaalia keelt. Miks mitte sina? Ma just lõpetasin ülikoolis ja ma mõtlesin, et no väga tore kohe ülikoolis õpetada, proovida, katsetama ja oli samas ka soov kolida koos elama oma armsamaga, kas oli siit Eestist ja, ja siis kõik läks. Ja väga kuidagi loogiliselt ja valutult. Ja samaaegselt alustasite Eestisse jõudnuna teie ise siis eesti keele õpinguid. Ja ei olnud enne mitte mingi aimu sellest. Keeles nii et esimese hooga te õpetasite humanitaarinstituudis itaalia keelt, siis nii-öelda inglise keele baasil. Ei, itaalia keele ma õpetasin tookord siis ainult edasijõudnutele inimestele, nii et kõik käis ikka itaalia keele baasil. Itaalia keel itaalia keele baasil võeti hästi omaks. Ja väga, ma ütleks, et väga ruttu ja väga sujuvalt, et ülikooli inimese arusaadav nagu, eks nad, eks neil oli see huvi selle itaalia asja vastu, nii et noh, niikuinii ülikooli inimesed on niikuinii sellised rahvusvahelise sellise kogemusega ja kõik. Aga noh, siin oli huvitav olla sellel aial, sest siis ei olnud nii tavaline, et noh, selt sellistelt riikidelt pärit inimesed siin. Nii et see huvi oli alati päris suur ja, ja, ja niipea, kui see eesti keel nagu sai suhu noh, siis oli kas tõesti väga-väga lihtne ja väga see vastuvõtt oli väga minu meelest alati väga soe ja väga sõbralik. Teil oli arvata, võib mingi oma meetod, kuidas ta seda eesti keelt õppisite, te saite ta selgeks aastaga. Noh, see ei ole nali, see on ikka päris hea tempo ja õpetajatel ei olnud. Õpetaja, mul ei olnud, jah, mul oli raamatud määrata üks väga paks saksa keele baasil sihukene puhas grammatika, kus sai mingi idee seal keele struktuur, mind on alati huvitanud just keelte struktuuride ja kõik need on, see oli väga huvitav, aga suht kasutu, sest ega noh, rääkimiseks see nagu kuidagi ei aidanud. Ja siis väga palju praktika muidugi ja ma mäletan, et üks asi, mis väga aitas, oli vaadata kas seepe, sest seal oli all kuulda hispaania keelt ja siis peale nagu loetud niukene, noh, üsna lihtne eesti keel. Noh, tolle Ayal praeguse naise õde oli selline, noh, ma ei tea, 15 noor inimene, kes vahtis nagu väga põhjalikult ja palju seep ja oli väga hea temaga nagu just vaadata ja õppida ja noh, kuna selline laps nagu julges, julgesin ka rohkem kohe rääkida, nii et see on väga-väga omapärane piis nagu keeldupida, mida ma ei ole pärast enam eksperimenteerinud. Aga muidugi olles nagu siin keskkonnas keelekeskkonnas mutta tuli siis, kui struktuur ja kõik oli omandatud, enamalt ta tuli üsna ruttu, sest oli tõesti igapäevane vajadus. Elate siis Eestis võib öelda, et 95.-st aastast saadik. No oli üks väike katkestus, ütleme nagu püsivalt 97.-st aastast. See on peaaegu 20 aastat. Kas sellise, nagu juba öeldud, sai antiikse René sansliku Itaalia kõrval, nüüd Eesti kultuurielu teile natuke vaene, natuke kidur ei, tundud. Ütlen, ma reisin pidevalt palju, et et ei oleks nagu igatsus, mitte ainult Itaalia või üldse nagu noh, et on muidugi mulle meeldib minna vaatama kunsti ja arhitektuuri ja sellised noh, hästi huvitavaid linnu, ükskõik kus. Aga mis on Itaaliaga kuidagi niimoodi ütleme kuidagi vastuoluline on see, et, et tõepoolest seal ümber on kogu see hiilgav minevik. Aga see praegune elu ja need võimalused eriti noorte inimestele, seal ei ole sugugi kiita. Et ega see elu mingi läkkel ma tean, palju inimesi, kes, kes seda kogesid ja kes siis mõtlesin midagi kette. Ega see elu praegu kahjuks nii tore seal elada ei ole. Et noor inimene, kes tahab hakata nii-öelda iseseisvaks, kuidas seda teha, nagu kui, kui kaua see võtab, see on nagu kui me mõtleme Eesti standarditele, son uskuma. Et see ei ole ainult noh, väga sageli pannakse seda nii-öelda selle memmekuse nagu arvele, eks ju, nagu et noh, inimesed tahavad seal perekonda jääda, nad ei taha, nägi iseseisvuda. Aga praegu on Itaalias iseloomulik, no vot võib-olla mingil määral ta on iseloomulik, aga praegu lihtsalt, et paljudel ei ole võimalik kas ei ole võimalik või siis on, ütleme, ühiskondlik surve. Mis ei tee seda võimalikkus kohe seletan, et ütleme niimoodi, et et tõepoolest praegu ei ole nalja nagu leida mingi stabiilse nagu tööd saada näiteks võimalus võtta laenu ja ma ei tea, osta korterid, no üürid on jube kallid, minna elama nagu üksi, nagu noorel inimesel on, väga raske mitte, räägid teha oma pere ja lapsed, see on reaalne nagu ja see tingib selle, et inimesel jäävad koju ja, ja võib-olla frustreeruvad ka nagu mingil hetkel ei ole kõik nii tore seal olla. Aga teine pool on tõesti nii ühiskondlik surve, et ütleme, et selleks, et alustada iseseisvat elu, on sul vaja hästi, palju on see, on see vahe nagu Eestiga, eks ju. Eestis noor inimene võtab ette tahangi minna elama iseseisvalt, ükskõik et mul ei ole seda, seda, seda, seda kuidagi, eks ju. Et seal Itaalias on, seda mõistetakse üsna hukka, et mitte rääkida siis, kui lapsed tulevad ja ei ole veel, ma ei tea, oma korter, oma auto ja nii edasi ja nii edasi, eks ju. Nii et, et jah, ei ole, ei ole lihtne olla noor inimene seal, et see, et sa lähed välja ja sa jalutan nagu selles võrratus antiigi ja, ja kuidagi üldse mineviku pärandis. No ta ei kompenseeri seda, et su elu parajasti seisab. Ja siin võrdlesite Eesti ja Itaalia noori, aga, aga kui võtta natukene laiemalt, et kas eestlased ja itaallased üldse oma olemuselt on väga erinevad või, või on see hoopis kivinenud arusaam? Kunagi kirjutanud isegi ja ja käinud rääkimas sellest, mis on need erinevused ja kõik. Aga ausalt öeldes ma praegu kipun mõtlema, et et rahvus on väga niisugune ülehinnatud ja kuritarvitatud ja ka lõppude lõpuks igav, nagu viis tegelikult lahterda inimesi, et et ma arvan pigem nii, et on, mulle meeldib nagu pigem inimestes otsida seda, mis on meile kõikidele ühine. Ja need on väga olulised asjad. Et lõppude lõpus me Me armume ja jääme haigeks ja üsna ühtemoodi, ükskõik kust me tuleme ja me kõik tahame, eks ju, õnnelikud olla. Erinev on muidugi see, millise tähenduse omistame nendele kogemustele sellele noh, nii-öelda ühisele inimkogemusele ja siin tõesti nagu väga palju sõltub sellest, millises kultuuris, millisest usust, millises ühiskonnast inimene pärit on ja see teine inimkogemuse aspekti, mis mulle väga meeldib, kui vaadata, jälgida ja imponeerid on see lõppude lõpus iga inimene jääb ikka omaette maailmaks ja jääb ikka mingis osas ikka päris suureks mõistatuseks ja noh, see on see, mis teeb minu meelest inimesed armastusväärsed, eks, ja, ja mispärast tasub alati inimestega nagu suhelda kas siis, kui nagu noh, esialgu tundub, et et võib-olla päris klappe ei ole. Te olete küll eestlannaga abielus, aga kas võib öelda, et teie kodu on mõnes mõttes ka väike Itaalia siin Eestimaal? Mõnes mõttes küll ma vaatan lapsi näiteks otse sama vajadus, mis neil on, ütleme, oma läheduse järgi ja see, kuidas nad seda avaldavad, ilma igasugused tõkked. Ta tahavad seda õrnust ja, ja nad julgevad seda niimoodi öelda ja nad on väga füüsilised suhetes, nad tahavad just olla inimestele füüsiliselt lähedased, mitte mitte lihtsalt mentaalselt. Et, et jah, see, see on kindlasti nagu seal täitsa täitsa olemas ja mingid rituaalid, kombed. No mingi rituaali muidugi ikka sööme. Et ütleme see hästi oluline moment on Itaalias, et inimesed söövad kõik koos kõik sama laiali ühe laua taga ja hästi kaua. Otsioon bülgse on küll üsna raske siin nagu harrastada erinevatel põhjustel, aga me käime kuidagi piisavalt sageli Itaalias, et lapsed saaksid nagu kohe seal ka rituaalides, nagu osanud neitsi jõulukõik. Minu perekonna niisugune jõulurituaalid on, on minu lastele meie perele üldse nagu hästi lähedased ja vajalikud. Ja vanaema ja vanaisa on Itaalias ja nendega räägitakse mõistagi itaalia keeles. Ja lapsed jah, räägivad nendega ka itaalia keeles, jaa, jah, sest ega muu keelt neil ühine ei ole, nii et lapsed on jah, kakskeelsed ja noh, eks see eesti keel on domineeriv kool ja kõik siin ja keskkond on eestikeelne. Aga neil ei ole mingit probleemi ennast arusaadavaks teha ja aru saada itaalia keeles. No tulles veel kord tagasi teie töö ja Tallinna Ülikooli juurde, siis olete tänasel päeval Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste Instituudi Itaalia uuringute ja semiootika professor. Lubasite mõne sõnaga rääkida, mida te parasjagu uurite. Teil on teadustöö pooleli. Jah, see on väga huvitav, intrigeeriv see võrdsuse küsimus, mis minu meelest ei vastandu sugugi nagu vabaduse küsimusele, et kuidas on võimalik arendada ja mõtestada seda võrdsust tänapäeval nii et see ei kordaks mineviku vigu, eks ju? See, et see oleks tõesti kooskõlas vabadusega. Aga sammas? Mulle tundub, et meie ühiskondades on ikka väga suur nagu võrdsuse defitsiit ja, ja see on selline asi, mida me väga palju maailma probleemid on seotud selle kohutava ebavõrdsusega, mis maailmas nagu valitsused ja mis vajab kuidagi mõtlemist. Minu jaoks. Et see, mis on minule hetkel tagatud, ei ole sugugi selline õigus, mis mul on ma ei tea, sünnipärast või siis isegi hariduse pärast või isegi nende saavutuste pärast, mis mul on, vaid on midagi, mis võiks olla samamoodi ja samuti tagatud ka inimesele, kes võib-olla sünni poolest või hariduse poolest või siis nagu kasvatuse poolest, et vot, et tal ei ole olnud needsamad võimalused, mis mul on olnud. Vot see on, see on nagu mina olen nimetanud seda presumptsioon istuvat, et ükskõik kus sa nagu midagi teed, sa ikka eeldad seda, et see, mis sulle on antud ei ole sinu ainuõigus, vaid võiks laieneda ka teistele inimestele, et see on otse minu minu jaoks üks võimalus mõtestada võrdsus. Nii, et see ei oleks nagu kuidagi vabadusega nagu vastuolus. On Eestimaal kohti, kuhu te veel ei ole sattunud, aga kuhu te väga tahaksite minna? Väikesed saared on Kihnu ja Ruhnu on sellised, kus ma ei ole, satume ja kus oleks huvitav küll, nagu käima, et olen palju kuulnud nendest ja kuidagi ei ole jah, nagu see on ettevõtmise küsimuse ja loodan tulevikus seda teha. Te olete öelnud, et kindlasti on Eesti koduma Teie jaoks ja Te olete selles mõttes ka rahul eesti keelega, et see keel võimaldab eristada kodumaad, sünnimaad ja isamaad. Jah, see on minu jaoks hästi tore, et eesti keel selline on, et et ma saan öelda, et Eesti on minu kodumaa, siin on minu kodu on olnud kaua ja ja hetkel. On selge, nii saan öelda, et Itaalia, minu sünnimaa loomulikult seal sündinud ja, ja tulnud ja, ja mis puudutab Isamaa, vot see on selline termin või sõna, mida mina isiklikult väldin. Seon, seos antud tõesti sellega noh, kust, kust ma tulen, et see noh, esiteks on seotud sellise noh, nii-öelda patriarhaalse ühiskonna arusaamaga riigist ja ühiskonnast mis on üsna, nagu me teame, diskrimineeriv ja, ja rõhuv nii naiste kui ka noorte suhtes. Tegelikult sellepärast, et see on üks põhjus, miks see muiste mulle ei meeldi, miks mitte emamaa näiteks. Ja teine põhjus on see, et ajalooline põhjus, et ütleme, Lääne-Euroopas on see muiste olnud kahjuks ehk siis paatria Itaalia puhul muiste on kahjuks olnud seotud selliste väga halbade ja väga hävituslik totalitaarsete režiimidega natsism ja fašism, mis on kahjuks teinud nagu selle muiste kasutuskõlbmatuks, nii et Itaalias vaeva üks partei saaks endale võtta nimeks Isamaa. Aga ma täiesti annan endale aru, et Eestis on see täitsa okei Olete teadlik, et eestlastele on Isamaa püha sõna ja muidugi mu isamaa on minu arm ja just niisiis Itaalia on teile sünnimaa, Eestimaa on kodumaa, Eestis on kodu. Ja te olete valinud meile ka ühe huvitava itaalia laulu lõpetuseks. Ja laulu autor on üks, teine Itaalia väga tuntud kand, autooria üks minu lemmikutest, tema nimi on prantšescudi Grigori. Ja laulu pealkiri on päris keeruline tõlkida leiva Kaltšistikadel, mille Novičendossessantotumis tähendab põhimõtteliselt 1968. aasta jalgpalli aastakäik, see tähendab need poisid, kes on sündinud sellel ajal. Et miks ma seda laulu valisin, kui räägite Itaalias kindlasti jalgpalli oma tähtsuse olulisus, äkki ma ei ole eriti suur fänn, kuigi ma olen küll väga palju mänginud lapsena ja noorena. Aga mis laul, see laul kuulub natukene sellise žanri alla, mida võiks nimetada jalgpall kui elu, metafoor või allegooria ja mida siin on päris sageli üsna labased. Aga mitte see laul, see laul on päris hea ja see Marvelt refrään sobib väga hästi kuidagi selle vestluse lõpetamiseks ja, ja kuidagi väga ühildub minu elufilosoofiaga, et ta ütleb seal, et, et mängija ei tohi karta ta penalti mööda lüüa. Ses mängija ei hinnata selliste väikeste üksikasjade järgi, vaid mängija hinnatakse tema julguse, tema altruismi ja tema fantaasia järgi. Ja see käib kõigi teiste inimeste kohta ka just suur tänu Eestis elav itaallane Daniele montid shelli, et saite aega meile siia saatesse tulla. Veel olite stuudios Haldi Normet-Saarna ja maris Tombach ja nüüd siis laulja kuulmiseni.