Tere päevast, te kuulate saadet piirikunst ja täna saatekülaline Ene-Liis Semper. Mina olen saatejuht Kerttu Soans ja saate ajendiks Hansapanga galeriis praegu ka väljas olev Ene-Liis Semperi videokunsti näitus. Videokunsti ei ole Eestis ja ilmselt üldse maailmas ka väga vana ja väga traditsiooniderohke kunst. Õigem oleks vast isegi öelda, et on hoopis Ene-Liis Semper, võib-olla veidi tutvustate selle kunsti käekäik on nüüd Eestis, et millal olid esimesed sammud ja kuhu ollakse praegu jõutud? Maailmas ta võib-olla ei olegi nii väga uus ja noor asi, minu teada on ikka üle 30 aasta juba sellega tegeletud. Et selles mõttes. On juba need klassikud või, või tohutult kuulsused, on ikka juba vanaks saanud, oma selle vastava stiili viljelemisega. Aga Eestis, kui ma nüüd väga mööda ei pane, mina alustasin aastal 90 94 94, on esimese töö nagu valmimise aeg ja. Mul on selline tunne, et vist umbes samal ajal alustasid Jaan Toomik ja Raivo Külamees. Võimalik, et lavastused aasta või poolteist enne ma ei ole tõesti praegu niivõrd täpne. Aga noh, see tähendab ikkagi naeruväärselt vähe on sellega jõutud tegeleda, et ega ta ei ole ju kümmet aastatki täis. No Eestis on just need kunstnikud, kes on valinud video või sellega tegelevad. Just need kunstnikud on kuidagi maailmas väga tuntuks saanud teie kui Kai kalja kui Jaan Toomik, millega seda püüda seletada? Kas see kunstiliike on praegu maailmas üldse väga populaarne või, või siis eestlased lihtsalt on tabanud midagi teistlaadset, kuna nad on alles nii algfaasis? Minu kujutluses usaldus ei, ei seda ega teist. Ma ei usu, et nüüd konkreetselt nende kolme inimese õnnestumised oleks seotud sellega, et nad jäävad naeruväärselt vähe või siis et et maailmas on videokunst kuidagi eriti trendikas, noh, maailmas on tegelikult kõik erinevad vahendid jätkuvalt lubatud. Küsimus on hoopis nagu selles, milles on asja sisuline tähendus. Kui näiteks rääkida nimetatud biennaali kunstist, mida siis aeg-ajalt ajakirjades ajalehtedes on kas taunitud või siis vastupidi, ülistatud siis sa tegelikult kui Eestis näiteks noh, ma nüüd ise küll jaotaks, aga tinglikult ilmselt jaotatakse, skulptorid seisavad ühe seina ääres maale teise ääres ja graafikud kolmanda ääres ja videokunstnikud tegelikult seisavad kusagil õues. Siis siis Veneetsia biennaalil, meid on alati tohutult ta rõõmustav on see, et et seal ei ole üldse küsimus, kas sa oled maalija, skulptor, graafik või fotograafi installeerida hoopis veel mingeid muid kolmanda suurusjärgu objekte, tegelikult ühendab neid töid lihtsalt vältimatult autorite tohutu tundlikkus ja hea maitse, et need vahendid, mis on siis valitud konkreetse idee esiletoomiseks, need ei ole üldse määrava tähtsusega. Andeka inimese puhul või ütleme, hea mõte puhul ei olegi võib-olla see vormi valik kõige tähtsam, nii et kui need kolm, keda mainisin, oleks valinud mõned teised alad, oleks võib-olla tulemus sama. Teie nende hulgas, et kas niimoodi üldistada. Seda mina ei oska maalida ega, ega kivi raiuda, nii et ma arvan, et, et mul siin nagu suurt muud valikut ei olnudki, aga Eesti suhtes ma küll pead ei anna. Aga te ütlesite, et maalide kivi raiuda ei oska, aga kus siis oli võimalik õppida seda videoinstallatsiooni, videokunsti? Aga seda ei olegi võimalik õppida tegelikult sealhulgas nagu sellest, et ma lihtsalt. Olin. Tol hetkel rool, kurvitsa lähim sõber, parem käsi ja, ja armas naine ja siis Raul, kes tegeles igat sorti installeerimisega ja ta oli ju Eesti võiks öelda mingit sorti performance'i novaator, vähemalt sellerilt algataja algatajana said nad väga tuntuks. Et tema kass ka tol perioodil video ja, ja sellise meediakunsti vastu huvi tundma selles mõttes, et tal oli isegi vahepeal oma mingisugune telesari mida ta ise kirjutas ise toimetas, ise oli režissöör lõppkokkuvõttes ja ise võttis kõik enamuse intervjuusid ja mõtlesin kohe lõigud mis näitab lihtsalt seda tol hetkel kuidagi käis läbi mingi selline hirmus meediavaimustusepahvak ka ja kuna ma olin varmas kõiki kurvitsa ettevõtmisi kritiseerima nii lähedalt kui kaugelt siis ta andis mulle mingil hetkel märku, et mida me kogu aeg tänitama, et kas ma selle üle peaks hoopis ise midagi analoogilist ette võtma. Tema soovitus oli muidugi kergelt iroonia kantodeta. Et ta, see lause oli umbes selline teisi sisse, kui see nii lihtne on. Ma tol hetkel viskasin pea selga, tegingi oma esimese töö ja tõtt-öelda see oligi väga lihtne. Et legend räägib, et see oli kohutavalt kerge algus. Pärast hiljem muidugi selgusid ka igasugused muud üksikasjad, et noh, et iga kord ei pruugi nagunii lihtsalt õnnestuda ja see idee tekkimine tegelikult võib kesta nagu alates mingist paarist hetkest kuni kuni mingi aastani välja. Kuivõrd olete teie videokunstnikuna nüüd seotud selle tehnikaga, kas see peab olema väga hea või on see kättesaadav valdavale osale kunstnikest oleks kättesaadav. Kõik sõltub sellest, millist tulemust tahetakse saavutada, kui on ikka sellist korralikku umbes kinokvaliteeti otsitakse, kus on palju erinevaid valgusi ja umbes tegevus hargneb läbi mingi suurema ruumi siis jah, ja kui on väga suure dünaamikaga tegu, siis tegelikult see kaamera peaks olema suhteliselt kvaliteetne, aga aga selliste noh, siin ei ole võimalik üldse minu arust üheselt määratleda vaipa täiesti suvalise kaameraga saada mingi umbes mingi tippteosed, juhul kui taotletakse sellist koduvideolikuses lihtsust ja mingit sellist kvaliteedi puudumist, mis on ka täiesti omand võimalik. Teie olete teinud nii üht kui teist võimalust. Ei, mina olen teinud alati, et mul on nagu sexi optimaalsed ja kaamera, kui ma vähegi saan ja teinud nii lihtsaid asju, ühtlasi kui vähegi võimalik, aga no põhimõtteliselt on Eestis praegu igasugune videotööstus ikka nii arenenud juba. Ta on võimalik ükskõik kellel ükskõik millisesse video filose sisse astuda ja rentida endale väga korralik peda. See tähendab siis absoluutse profikvaliteedi kaamera koos operaatoriga ja operaator võtab endaga kaasa kogu valgustusrühma. Et selles mõttes jääb ainult raha taha. Tihtipeale. Nüüd, kui püüda panna kõrvuti üks videoinstallatsioon ja üks film siis millised oleksid need peamised erinevused? Mina olen nii aru saanud, et videos ei ole Lugu ei ole sobiv jah esitada mingit lugu selle jaoks ongi olemas film. See on nende põhiline vahe. Aga kuidas te näiteks nimetasite seda Andy Warholi magavat meest kus on siis üle kaheksa tunni filmitud lihtsalt üht magavat meest, kas see on film või on see videokunst? Mina ei teeks üldse mingit hirmsat vahet praegu ses mõttes, et Warhol on alkohol ja tema ilmselt tegi lihtsalt sellise radikaalse kunstiakti tol hetkel. Eks ta sinna videokunsti poole rohkem kisub, sest et ilmselgelt seal kaheksatunnises mugavas inimeses ikka mingit väga tugevat narratiivi sees ei ole. Ma küsin seda sellepärast, et, et eks inimesed seda küsivad, kui nad näitusel käivad, olen ma sattunud ise kuulma, et mis, mis vahe sellel on või mis vahe on videol ja pildil, kui tegemist on staatilisema videoga või ütleme, see, mida seal näidatakse, nii väga ei liigu nagu näiteks Hansapanga teie näitusel see uks siis ma just kuulsin, kui ta ikka liigub küll religiooniga. Ei, selles mõttes, et ta, no see minu konkreetne tööuks on minu meelest vägagi liikuvuna seal nagu mingid valgused varjud muutuvad mida lihtsalt ta, ma ei tea siis, kas inimesed ei märka ja nad kontsentreeritud ukse jälgijad, et nad ei pane tähele, mis kaadri teistest servadest toimub igal juhul võrreldes Ühe maailma kunsti absoluutse klassiku pilve joola töödega, kes on aeglustus ja maailmameister on see vägagi liikuv, sest et tema tööd on tõesti äärmiselt staatilised. Minule tundus, et küsijate niisugune küsimus tekkis sellest, et nad ei vaadanud seda videot algusest lõpuni ja märkasin, et nii mõnegi teise külastaja puhul oli sama sama asjaga tegu, et vaadati natuke aega, aga mina saadet ette valmistades tegelikult olles ka lummatud nendest töödest sain aru, et kui ma ikkagi ootan ära selle alguse ja vaatan kuni lõpuni, siis on see mulje hoopis midagi muud, nii et mingisugune lugu, tunnetuslik lugu selles töös ikkagi on, need hetkelisest pilguheitmist ei piisa. Et isegi imelik kommenteerida, loomulikult ma ei ei näitama sellistes tingimustes seinale mingit lihtsalt suvalist usteks. Et juttu oli ka mingi mõttega sees on, aga aga mida ma tahtsin öelda, on see, et antud näitasin näiteks konkreetselt on inimeste nii-öelda otsustamise hõlbustamiseks, kas nad hakkavad seda vaatama või mitte, on isegi seintele koostöö pealkirjadega kantud ka tööpikkused, et oleks nagu enamvähem mingisugune võimalustki orienteeruda, et et kui pikalt ühe koha peal sisse iste, tuleb istuda, kuna seal osade tööde juures on toolid. Aga Ma ei saa mitte midagi parata, tegelikult ma ise küll meelsasti sisenedes ükskõik millise teise kunstniku näitusele võtaks endale nii palju aega kui need tööd, mis vähegi nagu suudavad huvi äratada galeriiseinte vahel, et mitte kohe nagu läbit Hormattaya väljuda. Ma arvan, et see on tegelikult niimoodi, et juhul kui inimene on kärsitu ja ta liiga pikalt sinna seisma jää, siis võib-olla lihtsalt sel hetkel pole tal üldse seda näitust sisimas vaja, et see noh, ma võin ükskõik kui suuri silte liimideks kõik, milliseid numbreid kirjutada, võimalikult lühikesi, et kohe ära lõpeb. Aga aga ma arvan, et küsimus on abs nomi sisemises sellises keskendumisvõime sellest, kas inimene on nagu ette valmistanud ennast selleks, et kuhu ta tuleb. Kuidas teie olete rahul või kas teile tundub, et mõistetakse teid, kui loete, mis on kirjutatud teie kohta selle viimase näituse kohta on väga palju erinevaid sõnavõtte olnud, kas mõni on teid ka jahmatanud või, või olete te küllalt ükskõikne selle kaja suhtes? Ma meelsamini jätaks ja need ettekanded praegu kommenteerimata, sellepärast et ma olen seda korduvalt rõhutanud, et kui mina ma mingit mõtet kuhugi välja panen, siis tegelikult erinevad inimesed hakkavad neid niikuinii täiesti erinevalt, nagu vaatama, et see sõltub igaühe siis iga vaataja enda isiklikust elukogemusest ja ja mingisugusest tasemest, kuhu ta siis on jõudnud enne seda, kui ta minu mingi tasemega kohtuged, jõuluneed, tasemed on ikka väga erinevad või on elukogemused väga erinevad või on üldse mingisuguseid maailmavaated väga erinevad siis ei saagi olla tegu sellega, et ta saaks sellest nüüd täiesti nii aru nagu mina olen seda mõelnud, aga noh, see ongi, Ma leian, publikuõigus, on nagu tõlgendada neid asju vastavalt omaenda soovile. Te esinete ise väga tihti oma videotes, kas see on üldiselt iseloomulik videokunstile, et autor iseennast eksponeerib? Noh, see on üks paljudest võimalustest, aga ta ei ole nüüd küll mingisugune kohutavalt äratuntav tunnusjoon. Aga miks teie olete valinud ennast? Olen ennast kasutan sel juhul, kui mul on hädasti vaja näidata kaadris elavat inimest, aga kui see inimene on pandud mingisse piirsituatsiooni, kuhu nagu võõrast inimest oleks pisut võib-olla ebaeetiline paluda, et üks kahest, kas siis aetakse talle mulda suhu, pannakse teda mingite kutsikate kaelama või tõmmatakse ta nii-öelda sõna otseses mõttes oksa. Et ükskõik milline milline modellima leian, satuks, võib olla? Noh, väga sellisesse nõrka olukorda, kui ma paluksin tal seda kõike teha, et tundus kuidagi ausam teha need asjad ise ära ja seda enam, et et mingis mõttes see on ka selline nagu seerumi viidadest puhastav, kui sa, kui sa saad need asjad omal nahal ära proovida tegelikult astest tehniliselt neid ära tee, ei ole nad üldse jubedad. Te olete ilus inimene, kas, kas mõnikord on ka olnud mingeid selliseid vastureaktsioone, et vaadatakse teid, aga ei jälgita seda mõtet? Kas nii kunstniku teoreetiliselt võiks häirida see publik seisab galeriis ja jõllitab üksisilmi, kuidas umbes riided ära võtta, siis see on publiku enda probleem, kui nad ilma rahata saad seal tundide kaupa seista, siis jumala eest, siis kui see nagu mind, mind ei sega, sest tegu on kõigest valgus valguskiirega, mis nagu on suunatud valgele pinnale, et põhimõtteliselt seal niivõrd olematu. See kõik, mis kaasneb tegelikult videoga materiaalselt, on niivõrd olematu, et see vabastab igasugustest kõhklustest. Te kuulete saadet piirikunst, stuudios on kunstnik Ene-Liis Semper ja teda küsitleb Kerttu Soans. Mis te arvate sellest minuni sellisest mõttekäigust, kas naiivne või, või mitte teie jaoks? Et eks ole ju näitusesaalidesse toodud igasuguseid esemeid ja tõstetud nad kunstikõrgusele ja nii nad on ka mõjunud, nii et see ruum või traditsioon, kuhu ta tuuakse, selle tausta mõju on niivõrd tugev, et igast esemest võib saada eksponaate. Et kas video puhul. On ka niimoodi, et, et kui nüüd teie operaatori silmana kuidagi olete nihukeses mediteerivasse vaatlemises, et siis igast esemest on võimalik tegelikult välja pigistada see lummus. Või kuidas te jõuate nagu selle kas seal peab olema mingi sümboli märgne uks muidugi, teie näitusele uksel on alati väga suur tähendus iga inimese jaoks, aga võtame Ja ka mind antud juhul küll huvitas rohkem see inimene, kes kes oli seal ukse taga. Mõtlesin, et uks ise oli lihtsalt ta selle ettekääne, jah, see uks jah, oli selle inimese ees, et ses mõttes, et ust oli vaja selleks, et seda inimest näha ei oleks liiga palju. Täiesti puht praktilises mõttes. Aga põhimõtteliselt ma võin kohe otse öelda, et mulle ei meeldi oma loomingus teadlikult kasutada sümboleid ükskõik milliseid oma. Täiesti ütleksin nii, et sa kategooriliselt kohe väldite kasutamist. Et kui see uks jah, loomulikult kindlasti kutsub esile erinevate inimeste teadvuses nagu mingite sümbolite jada, siis mina täpselt nii lihtne nagu ma nagu hetk tagasi ma ütlesin, et see uks ost oli vaja selleks, et inimeste seal ukse taga nagu näha ja läks siis lähenen täiesti puhtpraktiliselt, tavaliselt oma nendele kaadris paistvatele objektidele või subjektidele või siis üldse sellele situatsioonile, et põhimõtteliselt see ei ole minu jaoks. Ta ei ole selline pärast mõistuslikult väga lahti seletatav, et milline on siis nagu mingisuguste erinevate sõnumite rida, mis sinna sisse on peidetud, et ta töötab rohkem mingisuguse imeliku koha peal, mis on umbes kuskil kõhu esile vahel. Töötab küll jah, seda ma proovisingi selle sõnaga lummus kuidagi nagu tabada kas tegelikult on võimalik igast igast esemest igast nähtusest nagu see lummus välja pigistada, et kas see on teie jaoks maailma igas objektis nagu olemas, et see, mida te valite, te ütlesite, et te proovite hoiduda kõigist sümbolitest? Polegi nii oluline, kas rohkem oluline on see noh, see, kuidas ta seda pigistada ja kui ma niimoodi üle kantult, eks ole, küsin üle kantud väljendad seda. Ei kindlasti võtta siis need puhtteoreetilised kindlasti saab ükskõik millisest noh, asjast esemest või olukorrast midagi välja pigistada, aga ma ikkagi omaenda valikut teen lähtuvalt oma mingist sellisest ülisubjektiivsest kogemusest, mis siis muudab mõned asjad mulle võib-olla kuidagi lähedasemaks ja teised kaovad üldse pilisteraat. Majja ja seda on väga raske seletada. Kui te tahate teada, kuidas ma töötan, siis seda on kohutad raske seletada seda nagu prakt, võimatuselekt ja. Ma olen seda varem üritanud inimestele, kes seda varem küsinud, ma olen nagu üritanud kirjeldada seda hoopis vastupidi vastupidises suunas, et ta, et ma töötan, nii et kui ma sisenen galerii uksest, siis millised Millised liikuvad pildid või millised videod, kui ma neid näeks või kuulaks või, või tajuks, et, et millised võiksid mulle endale mingit tohutut mõju avaldada. Nii et ma jääksin sinna galeriisse kauemaks ja, ja uuesti tänavale minnes ma ei oleks enam nagu päris seesama inimene. Lähtun sellest, mis mind ennast võiks köita, see tähendab seda, et ma tegelikult teen selliseid töid, mida mulle endale võib-olla meeldiks vaadata kraanide, alustate sealt tegelikult sealt lõpus ja ma alustan sealt lõpuste, ma nagu mõtlen välja selle lõpptulemuse, mis mind võiks liigutada ja siis selle kõrvale veel teise ja kolmanda niimoodi, et nad omavahel oleks ka kuidagi. Kavalalt jaotuksid mingisugused mõjud ja nende kestused ja siis siis ongi nagu näiteks valmis, lihtsalt tuleb ära teha. Te olete hariduselt teatrikunstnik, tegelikult? Mitte ainult hariduselt, vaid ma olengi teatrikunstnik, sest et ma olen veetnud praeguseks hetkeks juba eelmine aasta, hakkasin mõtlema aastast 89 ja 13 aastat teatris. Et seda on minu vanuse kohta ilmselt kohutavalt palju. Ja mu igapäevane töö ongi tegelikult hoopis erinevate lavastuste väljatoomine, ehk siis nagu lavastaja systeerimine, kostüümi, lavakujunduse, valguse ja Krimmi ja kõige sellise seisukohalt. Kas te saate inspiratsiooni, eks ikka vast saate oma igapäevasest tööst videode jaoks. Ei üldse ei saa või need on väga erinevad asjad. See on pigem nii, et ta kui teatris on äärmiselt kollektiivne kunstiharu, ehk siis seal põhiliselt. No seal ei sa keegi domineerida, seal algab kõik konkreetsed, etteantud dramaturgiat ja edasi. On üks kõige kõvemaid tegijaid, võib-olla lavastaja kontseptsioon, miks ta üldse konkreetset materjali antud hetkel tahab lavale tuua. Kes valib endale siis nii-öelda selle lavastusbrigaadi, kus väga olulisel kohal näitlejat, kellest ka igaüks siis annab oma mingi panuse või niisiis valmis lavastuse väljamõtlemisel, kui siis ka lõpuks laval, mis on nagu siis absoluutselt nagu näitlejate teha. Et kunstnik on seal küllaltki selline. No kindlasti mitte dominant, et ta on pigem selline filter, mis laseb kõik läbi ja siis nagu üritab nad kõik pärast ühtlaselt mingisuguse noh, tahaks kasutada sõna õige õige võrguga katta, et nagu et see asi oleks väga õiges atmosfääris ja kõik karakterid näeksid aga õiged välja. Sena absoluutselt vastupidine sellele, mida saab nii-öelda vabakunstnik galeriis tehasest, galeriis oled sa täiesti üksi, sa vastutad ise ala mõtest algusest lõpuni. Mõtled välja, kuidas sa selle lõppkokkuvõttes esitada leiad vahendid selle teostamiseks, kui sul on vaja abilisi kutsutud inimesed, aga tegelikult see on täpselt nii, et noh, see nagu täiesti üksi sõnu täiesti individuaalne ja, ja mõnus olukord võrreldes sellega, mis toimub teatris, kus on ka väga mõnus olukord, aga see on lihtsalt väga selline rühmatöö. Aga inspiratsiooni kohta, kui ikka veel küsin, et kust te seda leiate. Kas see tuleb niimoodi äkki plahvatusena? Nojah, mis plahvatusena tavaliselt on see, et ma tean, et mul on mingi näitus vaja teha ja siis ma Forsseerime võib-olla oma oma mõtlemises ja, ja alateadvuses mingeid selliseid noh, ütleme, võtame nagu need osakonnad töösse, mis tavaliselt võib-olla nii intensiivselt ei ole kasutusel, aga ega see nüüd teadlikult küll ei oska öelda, et mind inspireeris midagi noh, kui ka päris häda käes on, siis ma taas läänegi sümfooniakontserdile. Et siis ta küll ei tekitanud mingeid ideesid otseselt, et ma kuulan Bachi ja, ja pärast on kolm teed olemas, aga aga see jaa, vabastab ilmselt kõigest noh, kõikidest nendest üleliigsetest mõtetest, millest teine seda nagu ise ei ole korda läinud vabaneda, siis see klassikaline muusika on nagu väga päästjad. Kas te kasutate ka mingeid vaimseid tehnikaid selle alateadvuse paremaks esile tooma? Ei, absoluutselt mitte, ma ei ole, ei ole ühtegi ja. Kuidas on, olen nagu Kristiina Šmigun, vaata, ma olen absoluutselt puhas. Ei ole kursis ühegi ühegi meetodiga. Lipsas sisse sümfooniakontsert, te olete oma töödes kasutanud ka helipraegusel näitusel ka mitme video puhul. Ühegi videote puhul oleme kasutanud heli, ma ei ole teinud siiamaani ühtegi videot, kus heli ei oleks oma terve siis videokunstniku nii-öelda karjääri jooksul. Lihtsalt sellel näitusel on praegu pisut erinev on see, et ma olen varem praktiliselt 100 protsenti on olnud kõikides töödes ainult originaalheli mis tähendab seda, et ma olen kogunud umbes mingeid vihma, sabinaid ja rohu kasvamise ajal ja ja tuult ja rongirattaid ja siis ise istun kuskil helistuudios ja mis sind selle kõik kokku, et noh, võib tõesti öelda, et ma olen nagu kõik kõik oma varasemad videod ise ise kokku komponeerinud ka nagu heli mõttes. Ühe erandiga see video edasi-tagasi on Beethoveni klaveripalaga ehitatud. Aga siis sellel näitusel, kuna see galerii on niivõrd suur ja alati on alati vähemalt praeguse hetkeni on videonäitustel probleemiks erinevate tööde heliisolatsioon, sellepärast et ta ei tahaks nagu neid. Isegi kui oleks nii palju raha, ei oleks nagunii palju materjali, ei tahaks neid pakse või neid ideo erinevate videote ruume liiga selliseks paksuks helikindlaks ehitada, samal ajal on see, et ta, et jälle, kui seda ei tee, siis need kõikide erinevate tööde helid segunevad omavahel ja see võib anda täiesti soovitule vastupidise tulemuse. Noh, enam-vähem levinud on see, et kõigest sellest tuleb kokku mingi müra, et kui sa seisad kuskil galerii keskele otseselt ühtegi tööde vaatesse kuuluda sihukeste lainetena, mingit totaalset müra. Ja siis ma sellel näitusel otsustasin, et võiks üritada müra nagu viia miinimumini, et et enam-vähem kõik Helid, mis seal kasutusel on, oleksid kas siis omavahel mingis harmoonias või, või lihtsalt nagu enam-vähem sobiksid ja seal on kolm erinevat. Tegelikult on jah, kolm erinevat, et muusikapala, millest on võetud väga väike katkend Vaat see ongi see, et nad on omavahel nüüd siis nagu, nagu on siiski enam-vähem absoluutse sobivuse, nii et et inimesed, kes on mu käest küsinud, mis need on tavaliselt küsinud, kas ühe või kahe kohta tegelikult seda kolm ei olegi nagu keegi ära tundnud, et seal on kolm legend. Et need on nii sarnased. Ja siis on seal veel kogu aeg kuulda ka vette ja veest hüppega kaasnevat sellist. No see on originaal oli juba, jah, see on nüüd originaalile jälle. Sama heli, mis sellesama filmimise ajal Kuna see tugeva aeglustusega video, siis tegelikult ta kui pilti aeglustada, siis heliarvestamisel muutub heli täiesti kasutamiskõlbmatuks, nii et ausalt öeldes ma ei mäletagi praegu ma arvan, ma võtsin küll nagu aluseks selle ühte tekki hüppe käigus tekkiva Plartsatuse, aga, aga ma praegu ei saa veel 100 protsenti öelda, sest et ma enam ei mäletanud. Kas te tunnete kaasajas niisuguste igapäevaste muutuste vastu huvi ka ühiskonnas? Ma ei ole väga. Kiivne kodanikel, aga eks ma lehti loen ja telekat vaatan, nii et mul ei ole küll õnnestunud esima veeta teadmatuses oma päevi, et ma nagu üldse suudaksin ignoreerida kõike, mis toimub. Aga tundub, et siiski need teemad, mida puudutate, et need, need ei ole küll kuidagi kaasaega seotud, et kui ma oleksin kusagilt mujalt mingist teisest süsteemist siia astuv inimene, siis ma küll ei saaks aru, et see on praegu ja siin toimuv. Ei, ma ei, oleks sotsiaalne või siis tähendab kindlasti mul ei õnnestu, nagu ma juba ütlesin, et mul ei õnnestu veetama päevi teadnud, sest mul õnnestub lõplikult muutuda mingiks antisotsiaalseks inimeseks, kes üldse ühiskonnaga ei suhestu, aga aga ma loomingus ma olen üritanud sellist rohkem sellist. Noh, ma ei oskagi öelda rohkem mihukest ajatut stiili ja nagu hoida, et päevakajalisus ja otsene kommentaar sellele, mis toimub, voolid seal see ei ole, ei ole nagu minu rida. Jah, seest igaviku ulisust on tunda ka. Kui mina nüüd vaatajana võiksin seda öelda, teine. Siis on vähemalt osa mu taotlustest õnnestunud. Kunstikriitikas on teid nimetatud ka veidi niisuguseks skulptuurivaenulikuks inimeseks et aastate kultuuriga konflikti tervist Andres Härm, kes nii Kui see on Anders Härm, kes ise on noor ja põsele noor, vihane kunstikriitik, siis sa siis ta kindlasti mõtles minu kultuurivaenulikkuse all midagi. Ma ei, ma ei oska seda sõnastada, sellepärast täpselt tema käest küsima, aga ma kujutan ette, et selle asja mõte oli selles, et ma ei ole mitte mingi punkar, kes hävitab kauneid portselanesemeid. Aga aga ta võis silmas pidada seda, et et minu seisukohad on võib-olla mingile sellisele väike kodanikule ja kivinenud, nagu siis jah, see, selle, Mugandunud Enogandanud kultuuri maailmale jah, vastuvõtmatud. No ma arvan, et selles saates ei ole küll oluline niisugune küsimus, aga ma siiski selle esitaksin, kuna kuna te kasutate tõesti iseend oma töödes viimasel ainult seal mitte kas sellesse hüppes ei olnudki teie Ei ütles jah üks, üks olen mina, aga ülejäänud töödes, onju. 100 protsenti võõrad inimesed ja see on suur samm edasi. Edasi aga igatahes mujale, jah. Kas teil ongi nüüd plaan siis jätkata modellidega, küsin siis nii, hoopis? Ei, mul ei ole mingit. Plaani ma ei oskaks üldse töötada ja elada nii, kui mul oleks mingi plaan, issand, see ajaks mind hulluks, ma arvan, et see oleks siis ma teeksin selle kähku ära selle plaani ja siis ei olekski kuhugi minna. Mul tavaliselt on ikka nii, et ta kõigepealt tekib mul mingisugune idee ja siis selle ideega koos tuleb, siis tekib siis ka kujutlus sellest ta sellest elusolendist seal pildis, et anda siis mina või keegi teine. Et antud näitusel lihtsalt ei olnud nii. Ekstreemseid asju vaja sooritada, et ma oleks pidanud tingimata seda ise tegema, säästmaks teisi, kuna need olukorrad olid suhteliselt sellised Iisakakse inimesed viibisid, siis ma otsustasin, et ei pea tingimata iseennast näitama, seda enam, et iseenda näitamine, noh sellises koguses oleksin pain liig, kui seal galerii seintel muud ei olekski. Aga ma ei noh, kindlasti ei anna pead selle eest, et ma ei ole sunnitud ennast jälle kasvatama. Mõnel järgmisel näitusel. Kas teie igapäevane elu on häiritud sellest, et teid välimuse järgi tuntakse? Ega mind eriti ei tunta, ausalt öeldes jumal tänatud, et mind on. See on hästi kummaline küll, et ütleme nii, et siis linnades, kus on toimunud mingid väga suured kunstinäitused nagu näiteks Veneetsias või, ja aastal 2000 Ljubljanas, kus oli manifesti nimeline tohutu kunstibiennaal siis sellistes kohtades on 100 protsenti tõenäoline, et inimesed tulevad tänaval ligi, hakkad minuga rääkima. See kunstnikke ja kunstikriitikute ja igasugust erinevat sorti kunsti tegelinskid Se konsultatsioon linnarahva hulgas on niivõrd suur, sel hetkel siis tõenäosus teooria nagu vastu tuleb, inimene on söödud, kunstiga on täiesti, ligineb 100-le protsendile ja siis sealt edasi on kohe hästi loogiline samm, et ta on just tulnud näituselt on just näinud midagi ja siis nagu, kuna ülejäänud kunstnikud eriti ise oma videotes ei osale, siis mina olen nagu enam-vähem ainuke ilmselt, keda sai nagu ära tunda nägupidi, ehk siis see tekitas, et ahaa, seesama tüüp oli just praegu see, kes seal Nende hirmsaid õudusi tegi. Siis ma tundsin ennast hästi kummaliselt, ma ei olnud üldse ette valmistunud selleks, et nii Liimseta rahvast nagu ütleme siis tõesti nagu rahvamassist, mis seal linnades on tohutu suur. Äkitselt hakkavad eralduma mingid üksikisikud, kes tulevad nagu kõnetama. Pikapeale harjusin sellega, et Tallinnas on selle võrra tunduvalt mõnusam sellest, et siinide ükski inimene, kes ma olen, võib-olla ma ei tea, üksikud inimesed, kes tellivad maid armsa looduslikult orgia, kes tellib sirpi, võib-olla teavad mind nimepidi ja nägupidi, aga mul on hea meel, et et enamus inimesi tegeleb hoopis muude asjadega ja tänu sellele ma nagu täiesti rahulikult nagu ringi liikuda. Kuidas te hindate seda Hansapangagaleriid ja selles olevaid võimalusi, sest see galerii on ju nüüd teie näitusega alles nii-öelda lõplikul sel kujul avanenud? Mitte ainult, sest täpselt aasta tagasi oli seal analoogilise suunitlusega näitus, ehk siis Marco Laimre tegi oma personali mis, mis kaasas ka videot ja ruumiinstallatsiooni, aga minu jaoks aastasena tingimused, kaasideaalilähedased küsimus on ainult selles lagi ja natuke madal tahaks võib-olla õhku natuke rohkem, et et see ja madalas paneb nagu väiksed piirid peale, aga muidu on ta täiesti noh. Puhtalt valged seinad, suur põrandapind, mida sa, hing oskad tahta. Rohkem mõtlesin nagu praktiliselt ideaalne. Eelmisel aastal Hansapank oma aastapreemia andiski Marko Laimre ja sel aastal olete aasta kunstnik, teie. Kas niisugune tunnustus on teie jaoks praktiline väärtus või tõstab see kuidagi vaimselt? Muidugi teeb rõõmu kui esitada see küsimus, nii et ta, kui ma seda preemiat oleks saanud, kas ma oleksin jätkanud täpselt sama suunda, mida ma niikuinii teen? Ma arvan, et see vastus on kindel ja, ja kui küsida, et kas siis kuna mitte ühtegi preemiat ei oleks saanud, ikka jätkaks sedasama suunda või taha niikuinii teen. Ja ma arvan ikka, et see vastus on jaa, lihtsalt küsimus on selles, et et kui intensiivselt ma siis seda teeksin ja see, miks ma teen sedasama asja, mida ma teen, on ühtlasi seotud sellega, et kui ma juba jõuan mingisuguse näituse olukorrani, siis ma olen ise ka väga sügavalt veendunud, et hetkel on see, mida ma teen, väga õige. See tähendab seda, et ma nii hirmsalt piiennastena ja viskan nagu nii palju asju välja, millest ilmselt on väga raske loobuda ja ma viskan välja umbes 45 ideed, kui mul on vaja ühte ainsat kätte saada jama. Esitan pidevalt küsimusi, et kas nüüd see tõesti on need siis nüüd see kõige parem asi, mida ma tingimata tahaksin näha, kui ma ise oleks rahvas, kes silla poleriised selles mõttes. Tulemus on nii palju kordi iseenda peal järele proovitud, et ma lihtsalt olen sunnitud olema kindel sel hetkel, kui see valmis saab. Et tänu sellele ma arvan, et ma kindlasti jätkaksin täpselt seda, mida ma teen, sest et ma ei näe nagu indeks teist võimalust. Kas teil on praegu midagi pooleli tulemas, oh issand jumal, ei, pärast sõda. Tohutu suurt Hansapanganäitust ei ole ma midagi pooleli küll see oli iseenesest päris suur pingutus, sellepärast et ta teade sellest, et ta mulle pakutakse võimalust seal selles hiigelsuures galeriis näitus teha, Austria saabus nagu mitte just eriti varakult, saabas nagu, pigem hilja. Ja kuna mul on teatris sel aastal oli tohutu ülekoormus, siis ma ei olnud üldse ette valmistanud ennast selleks, et mingid kunsti näitasid, hakkaksin tegema, planeerisin endale ühe suure näituse nüüd tulevaks sügiseks või noh, selleks, mis nüüd tuleb sügis 2002. Mis ka tuleb, lihtsalt see nüüd Hansapanga näits tuli kuidagi ootamatult veel enne seda, et nüüd on mul sel aastal siis tegelikult kaks suurt personaalmis on iseenesest juba tohutult palju, sest selleks uueks näituseks sügisel ma pean jälle kõik uued töödes juhtima. Aga, aga kui te küsite, et mis on mul nagu ma ei tea, mis, mis tehtud, mis teoksil siis sa oled natuke reisinud, kevadel, ma lähen nüüd korraks lähen Hispaaniasse, kus on eksa üks kunstimess, kuhu läheb seesama teos, mida tegelikult soolalaos juba korra näitasime minu ja Marco Laimre ühisnäitusel mis meil oli 2000. aastal ja selle töö pealkiri on lakutud ruumi siis nüüd nagu ehitatakse Hispaanias uuesti üles ja ma näen seda üsna nagu instralleerima. Ja siis märtsi lõpus korraks Rooma, kus on mingi videokunstnike kogunemine. Ma ei oskagi täpsemalt kirjeldada, kuna ausalt öeldes sellised kutsed saabuvad nagunii ja nii traditsioonilises vormis, et tavaliselt ei täpsustata üldse, kes või mis seal veel nagu kohal on, et alati kohale minnes nagu selgub. Ja siis sa jooni keskel ma Est sõidan korraks Kanadasse, sellepärast et üks kunstikriitik, kes hakkas juba paar aastat tagasi mingit asja ajama on jõudnud nii kaugele, ta tahab korraldada minu personaalnäitust. Et see siis avatakse esimesel juunil ilma ilma minuta, nagu ma aru saan ka ma olen siin tööl ja siis ma sõidan kuskil poole juunikuu sinna järele ja siis on seal mingi Eesti ettenähtud, kas mingi mingi workshop, ilaadne asi või siis veel mingisugune loeng, mille ma pean kohalikele kunstihuvilistele pidama mis on ilmselgelt väga raske. Ja kus sügisel Eestis tuleb teie suhtes. Tänan väga teid saatesse tulemast, Ene-Liis Semper. Ja veel kord vikerraadio poolt, õnnitlused teie aasta kunstnikuks nimetamise puhul Hansapanga poolt ja palju edu edaspidiseks, aitäh.