Teemse looklev lint tuttav kuningatele ja printsidele Tower Toweri sild, Buckinghami palee, Westminster häbi ja kivipitsiline parlamendihoone London. Oxford Street peegaadile, Trafalgari äär, rahvusgalerii lestersqvar sahh Kaavend kaadel, London. Just häid, mugavaid kõndimiskingi on vaja, sest Fleet Streeti päike, Street tuleb ka üle vaadata ja šeik spiridele. Teater, reiting, Muuseum, sütti, pilvelõhkujad ja poleks paha jõuda enne ööd ka vaaterattale. Londoni silm. Londonist on aegade jooksul nii tohutult suur linn saanud, et ei mahtunud enam maa peale ära. Tuli ehitada veel teine linn maa alla. Rääma, et nii ta on ja transport viib ja toob tõeliselt kaugele, aga tore, et ka tagasi koju. Rongid ja laevad ja lennukid, päkarääkija hääl, Tavidi laul. Kuid transpordivahendit, milles telgi täna räägib, laulutekstis ei mainitud, aga seda enam. Nakaraki laulus ei räägita metroorongidest, mis risti-rästi maa-aluses Londonis kihutavad sadadest jaamadest eskalaatoritest, mitmekordsetest, ülekäikudest, treppidest, tüütult pikkadest jalakäijate tunnelitest. Siis pole mingi kui platvormi äärde saabuv rong ning süttib tuli kiri. Richmond. Rahvas hakkab rongile minema ja kiri muutub, nüüd on seal Parsson, screen valjuhääldisse peatatakse. Vabandage, mulle öeldi, et see rong läheb Richmondi, aga juhtimiskeskus on ümber mõelnud ja rong suundupashanskreeni. Ja sinna ta läks, londonlased on selliste meeleolu muutustega harjunud, kuid õnnetute turistide jaoks annab tolle hiigellinna allmaaraudtee tihtigi piisavat põhjust paanikaks. Maa all on hullem, ekseldas peal, arvan isegi ja olen eelistanud Londoni punaseid kahekorruselisi busse. Kuid maa-alune London on nii salapärane, isegi müstiline labürint, et seda on mõtet pisut uurida. Ikka ilusat pühapäeva vikerraadio, mina olen Helgi Erilaid Raimo Seljamaa ja noh, siin täna õige mitmes ametis Aja jälg kivis. Kaheksa, 15 hommikul on Londoni metroo kindlasti rahvast täis. Töölemineku aeg. London Underground londonlased ütlevad lihtsalt. Andre Grand või koduselt, job toru. Kesklinnas sõidavad metroorongid pidevalt maal. Eeslinnades on raudteed peale tõstetud 270 tegutsevat metroojaama 402 kilomeetrit, raudteeliine 402 kilomeetrit umbes 100 kilomeetrit rohkem kui Tallinnast Riiga. 11 värvitoonidega tähistatud liini. Neist kõige pikem on 75 kilomeetrit mööda maal keerlevaid rööpaid iga päev umbes kolm miljonit. Leedid ja džentelmenid kolmanda platvormi juurde jõudnud rong ei lähe paasonscreenivaid Richmondi teise platvormi ääres seisev rong ka see ei lähe passonscreenivaid iilingisse. Need rongid seega ei lähe, paasson screeni, otsustagu juhtimiskeskus mida tahes. Londoni metroojaamade teadvustajad ja rongijuhid on oma mikrofonide taga sümpaatselt avameelsed kübarsson, screen ei meeldi jäävadrongidki sinna minema. No päriselt nii see vist ikka ei ole ka. Aga 11 tohutult pikka raudteeliini maa all võib arvata, et tuhandeid ronge kogu sellist meeletut karusselli sõiduplaanide järgi töös hoida tundub lausa pöörase ettevõtmisena. London Underground Londoni allmaaraudtee olevatki kõige keerulisem kiire liiklussüsteem terves maailmas. Ja kõige vanem. 19. sajandi esimesel poolel saabus Londonisse mitmelt poolt Inglismaalt juba päris palju ja üha enam ronge kuid jaama hooned olid linna keskusest kaugemale ehitatud, et siit ei kauneid vanu hooneid rongi suitsust ja rahvamassidest eemal hoida. Seetõttu ringles kesklinnas üha rohkem busse, kuni need lõpuks tänavatele enam hästi ära ei mahtunud. Aastal 1854 otsustas linnavalitsused Metropolitan relvakompanii. Raudteekompanii võib pädingtoni Arlingtoni vahele lühikese maa-aluse raudtee ehitada. Sel kombel sai tollaseid linna äärealasid Cityle lähemale tuua. Meetodis polnud midagi keerulist, maapinda kaevati piisavalt sügav kraav, selle sisse paigutati raudtee ja kaeti kõik uuesti kinni. Nii tekkis madal ja kitsas rongitunnel, mida tuli muidugi korralikult kindlustada ja tegemist oli kuidagi maal tossutavate auru veduritega. Esimene lõik säärasest raudteest alustas tööd 1863. Ja siin väike pilt Victoria-aegsel Londoni allmaaraudtee kõige varasemalt 1863. aastal avatud Metropolitan eliinilt meelseksani raamatust metroo, mõrv. Suitsu välja ajades ja tolmu üles keerutades logistab metroorong läbi tunneli King's Crossi jaama poole. Möödub kummalistest alkovidest, mida valgustavad üksikud kollased lambid. Neis inimkäte loodud süvenditesse seisavad maa-aluste kummitustena raudteemehed, kes ootavad päeva viimast rongi, et seejärel oma tööd alustada. Metroorong ruttab aga aina edasi selle kohal tänaval liigub aeglasi üüri, tõldu, busse ja väsinud jalakäijaid. Mõnedele neist käib metroopileti hind. Paljud on aga vandunud kasvõi kõige hullemad Londoni talved tänavatel ära kannatada ja mitte mingil juhul laskuda sellesse deemonliku hundiauku maa all. Eks nad ise tea, mõtleb nende jalge all töötav raudtee mees kuigi peab temagi tunnistama, et metroorong kihutab edasi nagu saada, tan purskab korstnas pahinal välja suitsu ja kuuma tahma ning pillub suitsust mustanud seintele sädemeid. Ja siis stopp. Kõrvulukustav auru, mehine pidurite kriiksumine, rong on jõudnud veikestrid jaama, kus maa-alune raudtee kaheksa ärgneb teise rongi saba tuled kaovad, teise tunnelisse. Platvormi valgustaks äkki otsekui 1000 gaasilampi ja ükskõikse näoga piletimüüja astub rongi, avab järjest kõigi vagunite uksed ja teatab. Lõppjaam leedid ja džentelmenid, kuna päringtonis on käimas tee tööd, rong edasi ei sõida. Väikesed ja suuremad segadused maailma vanimale allmaaraudtee. Meil algasid siis väga tõenäoliselt juba õige ammu ja eriti 1888. aastal polnud reisijate jaoks sugugi meeldiv päeva viimasest rongist enneaegu Londoni pimedatele tänavatele väljuda. Just sel aastal tegutses seal kurikuulus mõrvar Jack Ripper. Sügavaid metrootunneleid oli noil aegadel veel päris keeruline ehitada. See oli ka ohtlik töö, eriti kui oli vaja veealuseid tunneleid. Aga läbi Londoni voolab ju täis. Me kõneleme nüüd juba väga sügavatest tunnelitest ja esimeseks selliseks sai terves maailmas Toweri jõealuse raudteelõigu tunnel mille mõtles välja insenerid, Jeimz, Henryngreithed. Kruvitungrauaabiga pandi esmalt paika rohkem kui kahemeetrise läbimõõduga raudsilinder. Siis ehitati alaline tunnel mööda seda sõitis üksainus kaabelvagun, mis siis rahvast ühelt Timesiga pindalalt teisele toimetas. See vagun sai kahjuks 1870. aasta sügisel vaid mõned kuud tegutseda, siis lõppesid rahad. Timesi alt läbi viiv tunnel jäi jalakäijatele, kuid 1894. aastal Valmis uhke lausa suursugune Doveri sild ning mööda seda oli hoopis toredam üle jõe kõndida kui pimedas maa-aluses tunnelis. Kuid London ande ground allmaaraudtee arenes ja kasvas üpris kiiresti. Mitmedki jaamad rajati 19. sajandi lõpul, on tänagi kasutusel ja mitmed on suletud. Metropolitoni kompanii ehitas oma liinid ees linnadeni välja ning tänu metroo-le tekkisid lausa uued äärelinnad ja linnaosad seni tühjalt seisnud aladele, mida Metro ländiks hakati kutsuma. Aastal 1880 sõitis metroorongides juba 40 miljonit reisijat. Pikkades reisides maa all polnud tol ajal küll midagi meeldivat. Rongidel polnud enamasti aknaid ja ei tahaks mitte kujutledagi sõitu sügavas maa-aluses tunnelis ilma akendeta karbis, kuid aja jooksul õpputi. Vagunid said aknad ja maa-aluste rongide kiirus Hagasvas. Metropolitan yle tuli lisaks teisi raudteekompaniisid ning lõppenud sajandi alguses tegutses juba ka kuus sõltumatut raudteeliini kuid metroo arendajad olid pidevalt võlgades, sest kogu süsteemi tööshoidmine oli eriti kallis. Ameerika raha mees Charles Jerkess tuli, lõi rahad põuale ja päästis olukorra. Tema ande ground group ühendas kõik maa-alused raudtee liinid. 1933. aastal loodi hiigelkorporatsioon Londoni reisisid transpordikomitee, mis sai juba aluseks praegusele Londoni transpordile. Esimese ja teise maailmasõja vahel kasvas Londoni metroo eriti kiiresti arhitekt Charles Holdeni. Lihtsaid elegantseid modernistlikus stiilis. 1900 kolmekümnendatel aastatel ehitatud metroo hinnatakse siiani kõrgelt. Teise suure sõja ajal said mitmetest Londoni allmaaraudteejaamadest pommivarjendid spetsiaalsed varustus. Rongid tõid igale metroojaamades viibivatele inimestele umbes seitse tonni toitu. On kindlaks tehtud, et näiteks 27. septembri ööl 1940 menud vööris metroojaamadest 177000 ja 500 Londoni elaniku praegu suletud taustriti jaamast pikkadele liinil sai ajutine Winston Churchilli sõjakabinet. Seni, kui tegelikkuse ja kabinetiruumid valmis, ehitati. Pärast sõda kasvas ja laienes Londoni metroo üha edasi ning moodustas päris kiiresti hiiglasliku ülikeerulise maa-aluse maailma. Tähelepanu selles rongis tegutsevad kerjused. Nad on professionaalid, palun ärge andke neile midagi. Kui teil on ülearust peenraha, andke see heategevuseks või veel parem, andke mulle. Nii olevat rongijuht Londoni põhjaliinil oma reisijate poole pöördunud ja pikkadele liinil tavatsevad rongijuht teatada. Don't pritsijaam ja nüüd kõik meister Fayedi väikesesse nurgapealsesse poodi. Mõeldes sellega muidugi Egiptusest pärit miljonärile Mohamed Al fuajeedile kuulunud uhket ja üle maailma tuntud härratsi Kaubamaja rongis viibinud turistid ei saanud mitte millestki aru. Londoni metroo reisijad on aastate jooksul kuulnud lugematul igal rongijuhtide ja jaamakorraldajate teadvustusi meeles pidanud ning saatnud hiigelpikale veebileheküljele köing ande ground mille autor tundub olevat igasuguste Londonis allmaaraudteed puudutavate seikade uurija ja koguja. Selliseid pöördumisi ja teadvustusi on siin ilmatu hulk lõbusaid ja vähem lõbusaid, vaimukaid ja mitte just väga vaimukaid. Tore ju, ole igav, ei reisijatele ka rongijuhil. Mõned reisijad arvavad küll, et Londoni kõige teravmeelsemad metroorongide juhid on kas mingite ainete mõju all. Tüli õnnelikus seisundis või mõlemat korraga lobisevad, kui raadio Tiitseid laulavad, ironiseerivad reisijate üle, kes nende meelest seda väärt on ja võivat isegi hüsteeriliseks muutuda. See rong sõidab Parsons Greeni ja peatub igas ainumas kuradi jaamas, mis sel liinil on ja v minuti pärast. Ma väga vabandan oma väljenduse pärast. Miljon ametist lahti lastud. Juba järgmises jaamas saate uue rongijuhi. Vabandan viivituse pärast, leedid ja džentelmenid, kuid meie ees on terve pikk rida ronge ja ma otsustasin siia ootama jääda. Olen kindel, et teile ei meeldi istuda kuumas higises tunnelis. Nii ütles oma reisijatele rongijuht keskliinil näitanis, kus kõik oli just täpselt nii, nagu tipptunnil ikka. Tema otsustas oma rongiplatvormi äärde ootama jätta. Kahtlemata oli seal parem seista, kuid pimedas tunnelis Londonile linnas ringi jalutades ja vanu hiigelpaleesid kirikuid ja üha vägevamat taevasse tõusvat Cityt imetledes on raske ette kujutada, mis su jalgade all toimub. Et seal elab oma kohati pisut hullumeelset elu teine linn alune jaamade ja raudteede rägastik, mis on ka viimaste aastakümnete jooksul ikka suuremaks kasvanud. 11 raudteeliini igaüht tähistab oma kindel värvitoon. Punase keskliinirongid säästavad peaaegu kogu linna alt, läbiliin on tervelt 74 kilomeetrit pikk. Pikali liin tumesinine ühendab linna Heathrow lennuväljaga. Ausalt öeldes just meeldib teekond, palju sõitjaid, palju kohvreid, kitsavõitu ja ebamugavates vagunitesse surutud. See on pikkuselt teine liin 71 kilomeetrit kuninganna Elizabethi juubeli puhul juubeliliiniks nimetatud metroo kulgeb läbi Westminsteri. Meil on mitmetasandiliste platvormide süsteemiga päikestrid, jaam. Maa peal ootab 221 v Sherlocki legendaarne pelgupaik. Tungis üha sügavamale maapõue mõne juubeliliini jaama platvormile jõudmiseks tuleb sõita mitmel eskalaatoril ikka alla ja alla. Kõik uued jaamad on stiilselt kujundatud ja meeldivalt õhurikad. Võimsad listid, Euroopa pikimaid, mugavaimad, eskalaatorid, tulvabarjäärid. Kõik see ja miljon muud asja on maailma vanima allmaaraudtee tänane päev. Kuid tipptundide inimtulvas kaotab teinekord närvid ka kõigega harjunud London, lane, rääkimata metroorongide juhtidest. Lugupeetud reisijad, võib-olla on enne sisse trügimist siiski mõistlik oodata, kuni rongi uksed avanevad ja laske ikka maha minejad enne välja. Olgu, toppige siis end vagunisse nagu sardiinid. Mina igatahes lähen koju. Vabandan hilinemise pärast, kui toolt käitleja vaikse happeli vahelist liiklust juhtival arvutil on. Esmaspäeva hommikune pluus. Depressiooni all kannatav arvuti Londoni tipptundide metroost koos polekski vist mingi imeasi. Tuletagem meelde 270 tegutsevat metroojaama, üle 400 kilomeetri allmaaraudteid, kolm miljonit reisijat iga päev Londoni metroos, rongijuhi ammune kolleeg oleksid küll kohe koju läinud. Tema juhtis oma rangi muidugi maa peal. Ettevaatust, uksed sulguvad. Kuulge teie seal, härrasmees mustas kaabuks, mis teile selles ütlemises arusaamatuks jäi? Halloo, siin räägib teie rongi kapten Me asume kohe teele ja sõiduplaani järgi peaksime jõudma noorteni kell kolm, 15. Pärast lõunat. Sihtkohas on temperatuur umbes 15 kraadi seisuse järgi jääda. Orden on samas ajavööndis kujumil hell, kus teekonda alustame, siis pole põhjust oma kellasid keerata. Heatujuline range juht vagunites lagistvetina naerda GG keeranud kellasid. Londoni metroo reisijad on kõigega harjunud. See, et rongid hilinevad, on tavaline asi, sest selline meeletu maa-alune liiklussüsteeme ei saa pidevalt töötada kui kellavärk ja pole mingi ime, kui mõnel hommikul täis tuubitud rongitigusammul edasiliikumisest tüdinud rongijuht lahti ununenud mikrofoni taga omaette, pomiseb. Käigu nad kõik põrgusse, mul ükskõik, kas nad jõuavad tööle või ei. Kurb tõsiasi on see, et ega nad õigeks ajaks ei jõua. Leedid ja džentelmenid, jõuame kohe tanklasse jaama. Mis te arvate, kui jätkame siit otse mööda kanali tunnelit edasi ja veedame nädalalõpu Pariisis? Vabandust, leedid ja džentelmenid, me peame siin nüüd pisut ootama, mulle nimelt teatati, et kusagil on arvutilaualt maha kukkunud nii et kõik signaalid on sassis ja meie seisame. Vabandan viivituse pärast, kuid tunnelis rongi ees raudtee rööbastel seisab üks tore kutsu. Võtame korraks tuled maha ja aitame ta turvalisemasse. Paika rong läheb pimedaks, kolm minutit istub rahvas vaikselt täistuubitud vagunites. Siis süttib valgus uuesti. Mul on hea meel teile teatada, et kui niisugune on nüüd raudteelt ära viidud ja tunneb end igati hästi ning meie saame oma reisi jätkata. Rongi jääb äkki tunnelis seisma. Mõne minuti pärast kõlab juhi hääl. Vabandan viivituse pärast, kuid Kinkrožis on keegi Metro rongijuhti rünnanud. Alles On esmaspäeva hommik üheksa 15 minutit. Ja juba selline lugu. Politsei on kohale kutsutud, hea, et mina ei ole politseinik, paneksin säärased mehed kohe eluks ajaks trellide taha. Või seina äärde. Londoni metroo ja turvalisus see on omaette teema. Nimetusi on siinsetel tipptundide aegu rahvast tulvil plat normidel haruharva juhtunud enesetappude ka kahjuks hullemad lood, kui uskuda armetensi Londoni metroo raamatus avaldatud fakte hüppab igav aastal keskmiselt 50 inimest metroorongide ette. Üks kõige hullemaid õnnetusi juhtus King's Crossi jaamas 18. novembril 1987. Kuidagi sattus eskalaatori Kuupaneelile põlev tuletikk. Tulekahjus hukkus 31 inimest. Pärast seda vahetati välja kõik eskalaatorid, puuosad ja metrootöötajatele hakati turvalisus õppusi korraldama. Staatoritest rääkides, kogu Londoni metroos on neid lausa 426. Kõige pikem, tervelt 60 meetrit töötab kauni nimega metroojaamas eelmisel ingel, mis on siis ilmselt õige sügaval maal. Odavlennujaamas on 23 saatorit ja seda peetakse ka kõige rahvarikkamaks metroojaamaks. 82 miljonit reisijat aastas. Ja veel on välja arvestatud, et Londoni allmaaraudtee 426 eskalaatorid võiksid iga nädal kaks korda ümber maakera sõita nii pikk ja mille nad oma pidevas liikumises viivad. Huvitav küll, kuidas sellele tulemusele jõuti. Londoni metroo tunnus punane ring, millel on horisontaalne sinine silt sellel valget trükitähed, ande ground on kõigile Andonlaste ammune igapäevane tuttav ja seda tunnevad kõik inimesed, kes kunagi Londonis teinud või sellest linnast midagi teavad. See lihtne ja meeldejääv sümbol ilmus metroojaamadele esmakordselt 1908. Sooja oli Uruguay's sündinud Edward Johnston. Tema sõjaväe ohvitserist isa tõi perekonna õige varsti Inglismaale tagasi ja Edward sai kirja kunstnik, keda koos Robert kohviga peetakse üheks moodsa kalligraafia isaks. Londoni metroo kuulsa kaardi tegi tehniliste joonistuste meister Harri Peck aastal 1931 aegade jooksul metroo, kasvades seda muidugi täiendatud, kuid tekki algne juba geniaalseks nimetatud süsteem on säilinud. Just tema oli see, kes eri liinid eri värvitoonides tähistas. Kaardil on need liinid sirged, enamuses täisnurksed, mida nad all teadagi ei ole. Kuid kaardil on ju oluline hetk kirjas oleksid kõik metroojaamad ja kõik ümberistumise võimalused. See polegi õieti kaart, pigem väga täpne skeem, milleta pöörases maa-aluses labürindis kuidagi hakkama ei saa. Ja rong juba tuleb. Uksed avanesid ja rongijuht teatab. Tähelepanu see rong ei peatu Manson House'is, sest mitte keegi mitte kunagi ei lähe seal rongist maha ega tule ka peale. Kui tahate sõita, mansson Houssi, siis teil küll pole vedanud, sest mina seal ei peatu. Tähelepanu, Victoria ja kõik, kes väljuvad. Jätke palun oma väärtesemed, rongi, ma korjan need kõik pärast kokku. Toimuva kummalistest fenomeni test jutustava ajalehe Fothin Times andmetel elavad linna metrootunnelite labürint ides niinimetatud maa-alused tõelised tro glo tüüdid, kes on siin sündinud ja ilmuvad maa peale üliharva kui üldse. Londoni maa-alused olevat kummalised arenemata olendid, kes ilmselt on inglise keele unustanud ning juba õige ammu siinsetesse maa-alustesse tunnelitesse eraldunud ühiskonna põhjakihi järglased. Kuid ajakiri Times peab nentima, et selliseid olendeid oleme tegelikult keegi näinud. Ega vist eriti ei nähta aga umbkaudu poolt miljonit hiirt ja rotti, kes Londoni allmaaraudteerägastikus elavat kuid teadaolevalt leiduvat Londoni metroo perrooni telje tunnelites veel muidki olendeid. Rongijuhid teavad nendega seotud lugusid ülihästi. Arlingtoni jaamas ei astuks ma küll mingil juhul oma kabiinist perroonile. Inimesed on näinud siin sihitult ringi hulkuva noore tüdruku vaimu ja kuulnud pärast viimase rongi väljumist meeleheitlike karjete kaja tühjades tunnelites. Harrington jaam avati 1860-ga kolmandal aastal suure Smissweeldi lihaturu lähedal, paigas, kus kunagi oli Londoni üks peamisi hukkamiskohti. Suure katku ajal 1000 348350 maeti siia ja ligi 50000 katkuohvrit ja maeti hästi sügavale maa alla, et katk ei leviks. Ja just siin laskis Henry kaheksanda katoliiklasest tütar Meri Teodor pärast kuningannaks saamist hukata tuleriitadel sadu protestante. Ons mõni ime siis, et ohvrite hinged on jäänud siia piinlema ja metroo töötajad harjunktoni jaama tunnelites varastel hommikutundidel kuulnud kohutavaid karjeid ning kuuma hingust tajunud. See lugu algas 1955. aasta jõululaupäeva õhtul, kogenud kaardeni alati ülerahvastatud metroojaamas. Piletikontroll Jack heiden töötas oma lukustatud kontoris, mille ust hakati hirmsat moodi korraga lõgistama heidan, avas ukse. Tema ees seisis pikk hallis ülikonnas mees, vanamoeline kübar peas, kes heidenile vaikides sõnagi lausumata üksisilmi otsa vaatama, kas siis ringi pööras, trepi poole astus ja kadus. Nii Jack heiden kui teised Covend kaardeni metroojaama töötajad kohtusid veel mitmel korral selle elegantse vaimuga kujaga ja mõned töötajad juba suures hirmus tööletulekust keeldusid. Kutsuti kohale ametlik spiritualist, kes kuulis, et vain püüab talle midagi öelda. Midagi, mis kõlas nagu terri. Siis leiti Victoria ajastu näitleja William terrise pilt, mida Jack heiden ja tema kolleegid tundsid otsekohe ära kogenud kaardeni metroojaama vaimu. Covend Guardianis oli palju teatreid ja näitlejad kasutasid jõuga siinsed metrood. Ärelfi teatri tagauksel tappis näitleja Richard Price. 16. detsembril 1897 oma kolleegi William terrise terviseviimased sõnad olnud alpi back. Ma tulen tagasi ja ta tuli. Ka Londoni metroo pikematel eskalaatoritel polevat sugugi ohutu sõita. Meile välijaamas. Võib juhtuda, et sõidavad rahulikult eskalaatoril üles käsi liikuval käsipuulindil. Ja korraga tunned, kuidas sinu käe katab üks teine nähtamatu käsi. Üks kuulsamaid ja tuntumaid Wayne elavat tankijaamas. Selle kummituse avastasid Banksi jaama ehitanud töömehed ja panid talle nimeks must nunn. Aga teada on ka vaimupärisnimi säära Oithed. Säärevend Filip hoitheda oli Inglismaapangas kassapidaja jaa ning hukati valeraha tegemise eest 1811. aastal. Sära ei suutnud sellega leppida ning olevat igal õhtul järjekindlalt pangahoone ees oma venda ootamas käinud ja nii 25 aastat naise viimseks puhkepaigaks. Kaks sai vana kirikuaed, millest juba 20. sajandil sai osa tantsi metroojaama kompleksist. On arvatud, et hauarahu häirimine äratas säravaid seedi vaimu. Nüüd eksleb ta üleni musta rõivastunud allmaaraudteejaama platvormidel. Tühjad kummitusrongid kaovad tunnelitesse, raudtee liinid, lõpmatusse, suletud metroojaamades kõlavad sammud, koputused, nähtamatud rongid saabuvad, avavad ja sulgevad uksi ning lahkuvad päris tavaliste rongide akendele, aga ilma pimedates tunnelites väga realistlik Ena tunduvaid pilte ammustest aegadest ja inimestest. 1900 kaheksakümnendatel aastatel nähtud Queen's peri Jaama platvormil rongi ootamas, söör Winston Churchilli ennast. Muidugi tema kunagine elukoht oli ju siinsamas lähedal. Camden Towni ja, ja rahvas just nimelt, see on täna ju viimane rong, järgmise rongini on ju tervelt viis minutit. Nii et pressige, aga nii palju, kui teil jõudu on. Range Johi iroonia ei pea alati kõigele reisijatele kohale jõudma perroonil seisjate ehmunud pelgu üksteiselt, kas tõesti viimane rong on ju alles tipptund? Landon ande ground, meeletu maa-alune raud, rägastik, kuidas see kõik töötab, taevas ise teab ja see pole meie teema. Igatahes saadavad sind sinu sealsetel reisidel loodetavasti ikka veel hoolimata üha keerulisemaks muutunud aegadest. Rõõmsad rongijuhtide hääled, kellele inglise huumor sugugi võõras ei ole. Leedid ja džentelmenid, tere tulemast Otterloojasiti liinile. Vaatamisväärsused teie reisil on mustad seinad, paremal pool ja mustad seinad vasakul pool. Imetlege neid, kuni jõuame Waterloo jaama, kus meil on soov pakkuda teile klaasike šampanjat. Ja loodetavasti teie suureks rõõmuks on platvormile rivistunud nabatantsijad. Toredat nädalalõppu. Aja jälg kivis.