Tere, Te, kuulete saadet piirikunst ja tänane saade on veidi kultuuripoliitilisem, kui nii võib öelda. Saatekülalised on kõik kunstnikud Maarja Undusk, Jaan Elken ja Aapo Pukk. Samas on igal külalisel omalaadne positsioon kunstimaailmas. Maarja Unduski on vabakutseline. Jaan Elken on seltside liidu esimees ja Aapo pukk on osaühingu omanik, nagu ma aru sain, nii et olete ise ettevõtja ja iseendale tööandja kuid kõik tegelevad selle kõrval või selle ees ka kunstiga. Ja mina olen saatejuht Kerttu Soans sissejuhatuseks siis mõne sõnaga sellest, millest poole tunni jooksul juttu tuleb. Kunsti toetamine on olnud alati teema. Kui raha napib, siis kas ikkagi peab sellele valdkonnale ühiskonnas rahalist tähelepanu osutama? Ja inimene ju jätab kindlasti kunsti tarbimata, kui selleks läheb vaja raha. Kui tal on vaja valida, kas siis vajalikud ravimid, korter, söök, isegi võib-olla moodne mantel või hea tervis kusagil basseinis võib olla. Kuna kõrgkultuuriülesanne ei ole kindlasti mitte meelelahutuslik, siis see võib hoopis rahamurede käes vaevlevad inimest mingil määral isegi ärritada. Kuivõrd kunstnik ise nüüd saatekülaliste arvates praegu üldse vaba on oma otsustes ja oma loomingus. Ja kas kunstnik peab praegu kuidagi oma südametunnistusega kauplema või tundub teile pinnas oma loomingu tegemiseks küllaltki soodne olevat? Võib-olla alustame Jaan Elken Teieni sugusest esialgu väga üldisest jutust sellele küsimusele vastusest, kuna te olete Kunstnike Liidu esimees, siis te võib-olla näete praegust eesti kunstnike elutöö ja olu kuidagi laiahaardelisemaid. Kas kunstnik saab olla praegu vaba või on ta väga suures mures ja kitsikuses kalumingulises kitsikuses? Noh, nagu me kõik siinolijad oleme elanud ka eelmises ühiskondlik-poliitilises formatsioonis ja, ja nüüd siis 10 aastat teises ja ja võib öelda, et, Riigi toetus oli kunstile nii eelmises süsteemis tugev ja ta on ka praegu tugev. Nii et need probleemid ja need veelahkmel tulid, olid eelmises süsteemis samavõrd olemas kui ka praeguses kaaselement kultuuri toetuseks. On ju kultuurkapital, mis võtab, võtab need vahestruktuurid nagu lõikad välja ja võib siis selle looja viia otse otsustajatega, kelleks on ka teised loojad, kes vahet vahetevahel siis kolme aasta tagant ümber valitakse, vähendab seda bürokraatiat, mis on, mis on kunsti ja rahastaja rahastaja siis riik selle vahel ja see süsteem on kopeeritud 20.-te 30 aastat Eestist, nii et mis oli tunduvalt vaesem ühiskond kui praegune ühiskond, nii et et ühiskonda selliste summa summaarum, rikkust võta nüüd aluseks, kas toetada kunsti, et mida me enne rikkaks saama ja siis alles hakkame, toetavad seda, see skeem mulle nagu ja need konstruktsioonid eriti nagu ei veena. See kultuurkapital on nüüd, mis 90.-te 93, neli või millal oli seal, millal ta taastati, tähendada tollase valitsuse otsusega. Lõi selle selle formaadi ja selle vaakumi täitis ära, mis 90 esimestel aastatel kunstnik on, ta tõesti valdas, oli ju lõppenud ära. Muuseumi ostud, kunstifond sisuliselt lakkas töötamas, kes oli siis kunstnikelt tööd ostja, tollane Nõukogude süsteem oli ju nii, mitte projektikeskne, võid tootekeskne, et kõigepealt oli, oli midagi valmis ja siis institutsioonid omandasid, ostsid selle ära, eksis ja ladustasid hiljem siis kusagile. Nüüdne Kultuurkapitalisüsteem on ju selline lubaduste keskne, mis muidugi realiseerub kunstina, aga nii, et kõigepealt kirjutab projekti, selgitab, mida ta tahab teha. Tema eelnev looming, positsioon ilmselt veenab siis, kui palju ta siis saab selle jaoks raha. Ja nüüd see süsteem on päris hästi käima käivitunud, lisaks on muidugi taas tekkinud jälle ka kunstimuuseumite kaasaegse kunsti ostmine. Mingil määral on, on Eestiski isegi ju seda sponsorlust ja mis peaks nüüd hoopis uut raha tooma? Turule ja kunstifinantseerimiseks on ju see erakapital ja kogu majanduse nii erakätte praktiliselt läinud või müüdud. Ja selles osas oldi ilmselt 90.-te aastate alguses tunduvalt sinise ilmsemad ja, ja ootusrikkamad ja, ja nii palju, kui ma olen nagu kaasaegse kunsti keskuse kogemustes seal Sirje Helme käest kuulnud, et, et noh, praktiliselt praegu Eestis erakapitalilt sponsoreerima saada on peaaegu et võimatu. Kuidas tunnevad ennast selles praeguses olukorras kunstnikud Maarja Unduski, Aapo Pukk? No mis puutub nüüd kunsti kodurikkaks saamiseks, ütleme, nendesse sponsoritesse rikastesse sponsoritest, siis mulle tundub, et võib-olla see Eesti ühiskond on selleks liiga toores veel. Et võib-olla see toimub kuskil Ameerikas, kus mingid kapitalistid kunagi natuke ebaausal teel rikkaks saanud ja siis nende järeltulijad tunnevad kergeid süümepiinu ja siis sponseerivad kunsti selle tagajärjel. Jah, meil selle need järeltulijad puuduvad. Jajah, esialgu ollakse veel ise selle rikkaks saamise teel ja ei ole aega teiste toetamisega tegeleda. Aga nüüd tekib küsimus, siin peabki rikas olema. Hõikas, peab selle pärast pahane olema, kui ta ei ole rikas, et ilmselt selle pärast üldiselt ei olda kunstnikelt rikkaks saada. Selleks on teised teed ja teised elukutsed, et et minu meelest ja nüüd hakkama saab küll nüüd oleneb mis sa võtad endale eesmärgiks mis tasemel elada, et nad ei peagi olema ja neid kohutavalt jõukas, et tuleb lihtsalt aruande, et kui ma tahan kunstnik olla ja elada nagu mulle meeldib, siis ma ei peagi rikas olema. Aga ma ütleks siia vahele, kui tohib, et suur osa Eesti konsica Nika üheksandate keskel, üheksandate alguses tarbekunstnike ma tean kohe väga mitmeid, kes on, kes on vahetanud elukutset sõna otseses mõttes, et nad nad tahaksid selle meelisalaga tegeleda küll, aga võimalusi ei ole. Ja seesama ala ei ole valitud sugugi õnnelik juhus on, kui, kui oled pedagoog, seal on mingi kunstiadministraatori koht, mis ei ole ka kerge loomingu ehitada. Aga ma tea paljud inimesi, kes on tegelikult ja ka praegusi noori lõpetajaid, kes töötavad kõik kõik võimalik alates alates bensiinijaama jaatoriste ettekandjas, kuni ma ei tea, milleni kõik elukutselt Kossiga poolt läbi proovitud ja see on väga selline senine mudel, mis nagu Põhjamaade põhjamaade mudeliga nüüd küll kokku ei istu, kus et meie, meie, kunstnikud, meie kunstnike majanduspositsioon ei ole ja, ja, ja see osa, kes vabakutselisena praegu praegu suudab jätkata, see on ikka kaduvväike. Selles mõttes ma näen ka neid, neid, neid toetusavaldusi, soovijaid ja kes seal ikka väga suures kitsikuses neid on, neid on, nad isegi, nad ei teagi isegi, kust või mida nõuda on, nende hääl ei ole kuulda, aga aga, aga olukord ei ole hea. No loomulikult see süsteemi muutus oli väga järsk ja ütleme eriti võib-olla just tarbekunstnik oli nõukogude ajal üsna üsna heal positsioonil majanduslikult, tal oli pidevalt ostja ja ütlen, et ta tegi siin arssi oma kavandeid ja ta on üldiselt üldiselt elas väga hästi ja see kohanemine on olnud väga raske. Valuline. Tarbekunstnikud on ka suures osas on, võiks öelda, et nüüd 90, nüüd 10 aastat on süsteem väga suur osa neis ka kohanenud, aga kohanenud tänu sellele, et nad on oma identiteeti pidanud muutma tegelikult olevat muutunud ettevõtjate, eks noh, kes võib-olla mõnest selles algses kunsti tähenduses, võib-olla see kunagi ka nii oli, aga nad peavad kogu selle turustamisele, marketingi, sele tiražeerimisse, kõik on oma õlgadele võtnud paljud peavad galerii side ja, ja ongi muutunud selliseks osa osa, kus kunsti business ist ja ja see on pakkunud, see on pakkunud ühele kammiti enamusele tarbekunstnikest päris korraliku ära. Kas nad sisemiselt rahul on, kas see motivatsioon ja milleks kunagi kunst, kui sind üldi, kas seda ma nüüd ei tea, see on kindlasti teisenenud, muutunud nihkunud. Aapo Pukk, kas teie olete pidanud ka oma identiteeti mingil määral muutma või endaga kauplema, või on teie edu olnud loomulik ja teie enda soovide kohane? Nii et tegelikult taandub ikkagi ju kõik sellele kunstnikuks olemisele, kunsti loomisele kõigepealt ja minu minugi puhul on see, ma kujutan ette, et Elken siiski maalib rohkem või vähemalt hinges maalib rohkem kui kui, et administreerib või soovib sedasama minuga ja osaühingu endale tööd andev osaühing, väike prints siis seal ainult selleks, et, et paremini majandada. Kui tuleb meelde. Nõukogude aegse siis vastasin Kunstnike Liidu noortesektsiooni ja mäletan, mul viskas ühel hetkel üks hetk, kus oli siis kõik, teame kunstnike liidu õues olevat väikest majakest, kus on graafika, eksperimentaalateljee ja mille keldrikorrusel ma ei tea, kas täna on, aga siis oli värvide ja asjade müügikoht ja siis seal pikas sabas seisid kunstnikud ja Aapo Pukk läks siis seal viimasena vaatavad, mis toimub ja kuidas mida osta saab. Ja kui see oli vist Voldemar Väli, kellele siis müüa, lõi vihiku lahti, ütles, et seda sinist juba eelmine kord saite ja panin selle tuubi kõrvale, siis ma tulin sealt tagurpidi gaasi ja lähema kahe nädala jooksul ma olin Soomes ja ostsin endale siis vajalikud värvid ja pintslid ja kunstiülikooli ajal kaheksakümnendatel, kui ma õppisin, mäletan Enno otsingulauset. See võis olla rõõmujoovastuses öeldud, see võis olla irooniaga öeldud. Kunst kuulub rahvale raha kunstnikele siis tänases olukorras. Ma tunnen ennast suhteliselt vabalt ja, ja rahade Baraks, väidab Elken. Ma olen Maarja Unduski ka selle koha pealt nõus, et et me oleme kitsikusest tulnud ja kuidagi oskame nagu mõnes mõttes vähesega läbi ajada. Oskus on oma mõne hea ostu või, või, või hea sissetuluke juures oskuslikult elada. Et ma olen küll nautinud neid olukordi, kus ütleme paari väga hea tellimuse puhul saan ma pühendada aega lihtsalt sellele, et ennast tehniliselt täiustada, oma professionaalsust tõsta. Aga kas teie olete läinud sinna suunda, mida teilt oodatakse, või on see juhuslikult kokku langenud sellega, mida te ka ise teha tahaksite ja tahate? Kas ma pean tegema mingeid mööndusi või, või latti alla laskma, et et mu pilt oleks müüdav, siis ma liigun vastupidises suunas. Minu suund on olnud võib-olla paljudest eesti kunstnikest erinev ainuüksi juba selle poolest, et eraldi näituse, kunsti ja, ja tellimuskunsti. Mul on üks, mitte üks lihtne ja labane, vaid üks selge ja, ja professionaalsust taga ajab. Siin oli enne juttu sellest, et et selle raha jaotamisega tegelevad spetsialistid selles mõttes, et ise maaloojad ja loovad isiksused et kes siis ikkagi on see, kes ütleb, et tegemist on hea kunstiga, et kas see on teine kunstnik. Või võib-olla see siiski mõnikord ka tellijat, kelle arvamus imbub sinna raha jaotamis sektsioonidesse või et keskist määrab selle, et tegemist on hea kunstiga tegemist on hea projektiga. No Eestis on see avalik sektor on kunstitellijana praegu ikkagi vähemuses. Ütleme niiviisi, selline riik, omavalitsus, see, kes on Põhjamaades, on väga suur tellija. Teda Eesti ise, kunstimaailmas on ta väga väike tegija, on küll, oli küll, eksju vabadussõja monumentide taastamise buum, seal ei olnud üldse rahalisi seoseid, ka need olid kõike altruismist. Näha ette. Et 90.-te lõpus oleks Eesti Eesti linnades uusi skulptuure püstitatud, oleks avalikesse hoonetesse uusi suuri monumentaalkunstiteoseid tellitud. Sellest nagu märku ei ole see, mis toimub tellija ja autori vahel. See on vabas Maasa täiesti Klementeerimata vahekord. Mul on ka üksikuid tellimusi olnud. Näiteks tellise sisekujundaja Tiina Mang. Kultuuriministeeriumihoone kaunistamiseks kaks maalis on üks kolm aastat tagasi vist oli suhteliselt vabad käed, olite, käis neid poole peal, käis küll vaatamas. Enam-vähem oli ka jutt, millises koloriidis võiks olla, et aga nii nagu ma ikka teen, nagu ta ütles. Ja see ongi mu tegelikult ainuke sihtotstarbeline tellimus kogu selle Eesti vabariigi peale. Nojah, ütleme, nuusi galeriikunstist, ma ei tea, kas üldse keegi on võimeline ära elanud võib-olla tõesti keegi, kes ise seda galeriid, teabe sealjuures kogu aeg sisse Bon ja otsib, otsib võimalusi ostjaid. Aga kes nüüd viib oma, et kuskil galeriis ja see on täiesti mingisugune, väga harv harv ime, kui siis keegi ostab, ma arvan, seda võivad enamus kinnitada ja ja iseküsimus, kuidas turuma seda kunsti mõjutab või muudab ütleme, tarbekunstnik kindlasti näituse kunst ja on hakanud väga vähe tegema, et ta ikkagi äraelamiseks teeb väikseid asju. Sest et ostetakse ikkagi väikseid asju, suurt asja, mis sa teed või mingeid enda jaoks, siis sa pead arvestama, et sa teed seda iseenda jaoks ja sa ei saa arvestada seal ära, ostetakse Eesti küsimus, kuhu kõike seda panna ja nii edasi. Aga minu meelest on kuidagi kurb nüüd teha midagi raha pärast või noh, see nagu on mingis mõttes minu jaoks on kuidagi vastuolus selle kunstiolemusega. Kunst nagu kuidagi vanem kui see turumajandus ja nüüd teha ja mõelda, et äkki ma nüüd ja ma ei tahagi niiviisi mõelda, aga loomulikult iga kunstniku rõõmus, kui sealt ostetakse, tellitakse siin on. Minu jaoks on siin teatud vastu, laupäeva jaoks võib-olla ei ole. Sa oled võib-olla leidnud sellise niši. Ega see ei ole mingi eriline nišš ja on ka hirmus vana tegelikult jo portreekunsti viljeleda ja selle žanri esindajana siin ma tuligi meelde, et tegelikult ma suhtlen tellijaga, aga siiski läbi nii-öelda portfoolio, oma tööde albumi ja kui ta ka sellega ma olen, noh, ütleme mitte tahul ei oleks, kui ta juba minu juurde tuleb, siis ta minu valinud või minu käekirja. Ja no ma näitan talle siiski oma töid, mis on fotode kujul mulle kogutud läbi aastate, sest nad ei jää mulle kätte. Ja on see, mis siis tellija, mis talle meeldib, kuhu ta midagi suunab siis see kõneleb mulle, ma juhindu sellest kindlasti päris otseselt. Ma võin läbi mingit oma arengut ja, ja mida ma öelda tahan. Aga kindlasti san ma tellijast midagi teada tema valikute läbi. Minu küsimus oli ka niisugune väiksem, aga võib-olla avaram küsimus sees. Et kes, kui tellija jätame välja, võtame nüüd need Kultuurkapitali, teised loojad, kes vaatavad projekte ja, ja seavad raha nende järgi. Et kas nemad ikka täpselt ja vaat, mis on siis praegu hea kunst, sest mul ei ole mitu plaan mingit konflikti siin üles ärritada. Aga ma tean, et Aapo Pukk ei ole näiteks üldse kunstnike liidu liige, kuigi ta on selleks soovi avaldanud, et kas need otsustajad ikkagi on täiesti kindlad, et nad on kompetentsed, mis praegu on hea kunst. Eks need otsustajad on kogu aeg olnud no ütleme, nõukogude ajal oli selle kunstimaailma kõrval, kes ka tollal eksisteeris, oli veel selline partei ja valitsus, kes administreerida siis kätt aidas nagu hoida, võib-olla? Võib-olla oli, võib-olla oli selline ideoloogiline formaat, mis, mis kogu selle süsteemi üle lehvis, eks ju. Aga nüüd nüüd seda, vähemalt mina ei ole küll märganud võimu võimuesindajate poolt mingitki huvi kunsti professionaalsuse küsimuste määratlemisel ja see on jäänudki kõikides maailma maades sellist erialaorganisatsioonide eriala. Tippspetsialistide kätte võiks nii öelda ja see konsensus noh, see osaliselt on selles kõik kõik seesama professionaalne kunstnik, kond ise ja, ja eriti muidugi see osa, kes siis kriitikuna võib-olla leiva teenib ja, ja selles mõttes on ajakirjandus, võib-olla seesama raadiosaade, kõik kõik kokku loovad selle loovad selle, mitte raskesti mõõdetav, aga samal ajal väga-väga täpselt kunstimaailma seestpoolt vaadates väga täpselt defineeritava hinnangute süsteemi, mille alusel see toimib, eks. Ja ja mis puutub, et portree iseenesest ei ole, ei ole ei ole kuhugi kunstist kunstis kadunud, me võime siin, võtame siin väga huvitav, yks ju Bootratiston Lucian Freud, eks ju, inglise inglise tippmaalija, kes väga realistlikkus laadist töötav, kelle, kelle, no kellel on ka tugev tugev kommertsedu selles mõttes, et tema näiteks kõik uued näitamist Ameerikas teeb, on kõik ette ära müüdud juba, nii et siin ma ei tea, Alex Katz, võtame niuke reali, suhteliselt realistlikkus laadis töötav patriotism, nii et küsimus ei ole üldse selles selles, millega keegi tegeleb ja siis on olemas, eks ju, portree on igasuguseid, igasuguseid tasandid nišši olemas. Nii et. Ja ma ei, aga saabuk on esitanud ei ole siin Kultuurkapitali hääletoru maa, aga ma ei tea, kas ta on esitanud sinna taotlust ja väga. Ta on oma valikud teinud, ta töötab otse otse klientidega ja ja, ja tema tema kunsti sel moel rahastatud. Ja ma ei ole kordagi esitanud, ma ei tea, olla selle üle uhke või mitte, aga aga nii on, nii on kord juba läinud. Ma mõtlen siiski praegu Elkeni jutule, et et see on see hapupukki suhtes või mitte, see ei ole praegu oluline, aga aga ka ütleme, mingi otsuste süsteem või teatud kriteeriumite väljakujunud õigsuse tasand. Me teame, et praegu nii-öelda ametlik kunst või ütleme siis otse välja ametlik kunst on ju olnud eelmise süsteemi noh, kõik mõnes mõttes jutumärkides kõik mõisted noh, kas just põrandaalune võime vaoshoitud või võib paisuda ka olnud siis seltskond, kes nüüd siis saab otsustada korda stiilis kui noh, võtame näiteks siis Urmas Muru või Raul Kurvits ja kui nad saavad otsustada, et kas Ants Viidalepp pääseb Eesti maali aastanäitusele, siis see on, ma ei tea, kas see on poliitiline otsus, et seekord sa ei pääse, sest sul pole kontseptsioone. Sul on kõigest kõigest maalida. Võib tulla aeg, kus, kus on järgmised vennad otsas vennad ja õed, kes on märgatavalt realistlikumad klassikaliste põhimõtetega akadeemilise mate põhimõtetega. Ja hirmsat kannatajad on siis need, kes igatsevad no midagi, midagi moodsat, midagi vaba, midagi kontseptuaalset ta selles luubi artiklis, kus on juttu kolmest protsendist, mis valitsus eraldab siis nii-öelda kunstikunstile või, või see raha. Kujutage ette ühte keskkonda, kus on näiteks üheksaaastane laps, tal kunstiandega selgelt ja pere on kuidagi mures, et see kunstiõpetaja koolis ei ole, ei ole eriti pidev ja kuidagi asjad ei liigu edasi, vastupidi, isegi see poiss on kuidagi nagu allasurutud, sest ta on teistmoodi kui teised. Ta maalib kunstiõpetaja arvates kehvasti. Küll, aga seesama perekond maksab oma maksudest riigile ja sealt läheb raha näiteks siis ülespumbatud Veneetsia biennaalile. Perekond ei näe seda. Mina seda biennaali ei näe, seda mõju ühiskonnale. Ma kujutan ette, et üks, üks teekond raha jaotamiseks võiks olla vanadele kunstnikele pluss õpetamine koolides, õpetajate parem väljakoolitamine, metoodilise akadeemilise baasi loomine eesti rahva nii-öelda joonistama. Õpetamine segasid praegu kokku siin väga erinevaid asju ja panid sellisesse väga rahvalikku kastmesse, mis peaks apetiitne olema, tõid, tõid nii-öelda üksikisiku tasandi oma Pütschetiga siia juurde ja, ja mingid kaugele. Niuksed virva Veneetsia virvatulukesed, kuhu keegi ei saa ja mingid müstilised miljonid ja kolm protsenti esiteks kolm protsenti vist on Kultuuriministeeriumi kogu eelarve. Kultuurkapitali kaudu saab Eesti kaasaegne professionaalne kunst aastas kuus ja pool miljonit, see on seitse miljonit sõltuvalt aastast, see on umbes kolm tualetti. Ainult nii, et ehk ütleme kleit ja, ja ma ei räägi kleitidest või 10 15 luksusautot mis meil tänavad on paksult täis neid, nii et summa, mida siis Kultuurkapitali kaudu rahva taskust võetakse, see on, see on müstiliselt väike. Võib-olla selle kunstihariduse üks osa ongi just see, et osatakse hinnata seda, mida niisama ei osteta, kaasaegne kunst, noh, ta ei, oletegi tegelikult ostetav. Nojah, ja ma väärt ja samamoodi osteta veretult, koledki toeta kuulub meile kõigile. Me ei saa füüsiliselt, ei saa videot videot omandada, ma pean ütlema, et ma ei näe üldse vahet realismi ja kaasaegse kunsti vahel. Need konsultatsioonid ei tööta sellisel kujul, on olemas hea ja halb kunsta läbi kunstihariduse. Läbi kunstiharidusele jõuab nii lapse tasandil, nii kunstniku tasandil kui kogu ühiskonna tasandil. Jõutakse siis selle parema kunsti poole ja, ja ühiskonnas on loomulikult tarbija kõikidel kunsti. Kui me saame sellest nihukesest. Eelarvamustest üle siis tegelikult. Pilt peab olema raamis, et tal peab olema päikseloojang taganema kuld kuldliist ümber ja, ja ja kahe kolmandikuga kul lõike peal üks väike kaskija hirv, eks ju. Ja kui me, kui me, kui me nendest eelarvamustest ja nendest stereotüüpidest lahti saame ja, ja vaataksime madesteerinud just sellist, nagu siin saates kõlas mingi mingi lai publikesi saavat aru, eks ju. Siis siis tegelikult on kaasaegne kunst räägib meie enda elust meile endale, niiet Ta on, ta on nagu mõnes mõttes pürib selliseks religiooni asemele või kõrvale ja need eelteadmised, mida ta nõuab, need on, latt on, künnis on just suhteliselt madal, võiks öelda. Ja ka ütleme siis, ütleme niiviisi, kitsi ja kaasaegse kunsti vahele jääb veel päris hea tükk, sellist tublit professionaalset kunsti ei saa kaasaegseks kunstiga otseselt, ütleme contemporary. Et seda ei saa ka unustada, seda loomulikult häbeneda. Tänan teid, Maarja Undusk, Jaan Elken ja Aapo pukk. Ja nagu selgus, ei olnud stuudio külalistel just kerge ühist keelt leida. Õigem oleks öelda, et seda ei leitudki. Mis tegi, võib olla kuulajale saate vormilt huvitavamaks ja samas illustreeris ka tõsiasja, et ega ühest lahenduste leidmine polegi lihtne või on hoopis võimatu. Tänases saates oli juttu mitmetest kunsti ja kunstiharidusse puutuvatest teemadest, nii et tulevastes piiri kunstisaadetes. Kindlasti puudutame veel neid küsimusi ja alates märtsikuust. Alates tänasest saatest võib nüüd öelda, et piirikunst on eetris kaks korda kuus reedel ja mina olen saatejuht Kerttu Soans. Soovin teile kõigile ilusat kevadkuu algust ja kohtumiseni kahe nädala pärast.