Esimesed teated Poola muusikakultuuri tekkimisest kuuluvad üsna kaugesse minevikku, 12 10.-sse ja 13.-sse sajandisse ning on seotud religioossete lauludega. 15. sajandil hakkasid kõlama laialdaselt arenema Poola rahvaabisid. Lähemal tutvumisel võib neis leida ühiseid sugemeid teiste slaavi rahvaste folklooriga mis on ka täiesti loomulik, arvestades erinevatest maadest pärinenud rändmuusikute pidevat liikumist ühest riigist teise. Poola rahvamuusika tantsuline karakter ja kolmeosaline punkteeritud rütm tungis hiljem ka professionaalsesse muusikasse jäädes selle üheks põhielemendiks. Poola professionaalse muusikakultuuri esimesed võrsed ulatuvad 15.-sse sajandisse ning seostuvad kirikumuusikat loonud heliloojatega. Protestantluse levikuga kaasnes tugev rahvuslik liikumine vastandina katoliku kirikumuusikale, mis tõi endaga kaasa Madalmaade ja Itaalia heliloojate teoseid ning arendas kõigiti nende mõjusfääri. Kätkes protestantlik suund juba mõningaid rahvuslikkuse jooni. 16. seitsmeteistkümnenda sajandi Poola renessanss purustaski aheldavad köidikud ning muusika väljudes religiooni kitsendavalist raamest muutus osaliselt ka ilmalikuks kunstiks. 18. sajandi teisel poolel ilmusid Poola muusika ajalukku nimed, mis on jäänud elama tänapäevani. Nendeks on poola muusika isa, silmapaistev pedagoog ja üks Varssavi konservatooriumi asutajaid Joosep Elsner ja Mihhail Oginski. Joosep Helsneri sulest on ilmunud rida oopereid, balletioratooriumi, sümfooniaid ja kammermuusikat, millest nii mõnedki on kantud sügavast patriootlikest ideedest. Suur on Etneri tähtsus pedagoogina. Mitmed Poola heliloojad, nende hulgas ka noor sopran, omandasid muusikalise hariduse just tema juures. Klaveripalade autori Mihhailov Kinski nime tunnevad vist peaaegu kõik raadiokuulajad ning seda tänu tema populaarsele Poloneesile. Poola, ajaloo ja muusikakultuurilehekülgedele on Noginski jäädvustatud ühiskondlik-poliitilise tegelasena ja muusikuna. Noorlust võttis osa kost justkui poolt organiseeritud sarismi vastasest ülestõusust, mille tagajärjel oli sunnitud emigreerus Itaaliasse. Hiljem elas Noginski pikemat aega Peterburis. Oma autobiograafilistes kirjades muusikast kõneleb ta kõige sügavama tunnustuse ja austusega vene ees rindlikust kunstist elades pidevalt välismaal olijoginski tihedalt seotud Poola immigrantidega. Ta osutas neile tõhusat, moraalset ja majanduslikku abi ning jälgis pidevalt kodumaa kirjanduse ja kunsti arengut. Oma esteetilistest vaadetest rõhutab Obinski kunsti rahvusliku olemuse tähtsust, pöörates suurt tähelepanu Poola tantsu, oli selle rahvamuusikale. Nii oligi Oginski see, kes astus esimesed olulised sammud Poloneesi kui žanri loomingulise arendamise teel. 1810. aasta esimesel märtsil sündis Varssavi lähedal Ženja Sova volias Frederik Schopen, helilooja, kelle loomingus kirgastuvadassafieri sõnade järgi kogu Poola rahvadraama olustik, tunded, inimeses peituv ilukultus ja inimlikkus, Poola rüüterlikult uhke karakter, mõtted ja laulud. Šobeni muusika rahvalikku, seal ei saa ainuüksi mõelda tihedat sidet Poola folklooriga. Tema loomingu rahvuslik olemus pärineb suhtumisest oma rahva ajalukku ja kultuuri sügavast armastusest kodumaa vastu mis Haagus heliloojaks ka siis, kui ta sealt alatiseks lahkus Prantsusmaale. Oma viimase elu hetkeni tundis suur muusik end poolakana ning mitte juhuslikult ei osutunud tema loomingu viimaseks tööks masurka. Juba esimestest sammudest alates süvenes Schopen Poola muusika traditsioonidesse ja žanrilistesse iseärasustest. Huvitav on ka seejuures jälgida Poloneesi ümberkujunemist. Olid ju seda enne shopaania arendanud Noginski korpinski Elsner ja teised heliloojad. Schopeni loomingus aga muutus sentimentaalsus esse kaldud tantsupala dramaatiliseks poeemiks. Sädelevaks kontsert frest, kaks tulvil roilisi, paiguti isegi traagilisi kujundeid. Šotaanile kaasaegse Poola ajaloo ja meeleolude peegeldumist võib otseselt tajuda temas Kertsude. Ballaadide Jonaatide dramaatilises paatuses ning eelkõige muidugi tema kuulsa revolutsioonilise etüüdi ärevaistunglevaisse mässumeelses intonatsioonides lõi ta ju selle vastukajana Poolas puhkenud revolutsiooni sündmustele. Koloneesid omandasid Schopeni etüüdi teiste heliloojate omadega võrreldes hoopis erineva värvingu. Puhttehniliste harjutuste asemel muutusid Openjotüüdid täisväärtuslikuks muusikaliseks žanriks, kandes endas poeetilise eneseavaldusi erinevaid meeleolusid ja mõtteid. Sid, mängisime olevat osaga šopäänikul. Pianisti loominguline isiksus ei lähtunud jopel kunagi tehniliste võtete prevaliteedist vaid kasutas need teose sisu ja olemust iseloomustavate väljendusvahenditena. Prelüüdi etüüdid, masurkad, Poloneesid, valsid Nocturnid, Scertza ballaadid, klaverikontserdid sonaadideks, Brondid ja teised palad. Kõik Nad kõnelevad suure Poola romantika loomingu ääretus sügavusest ja mitmekülgsust. Frederic Chopini looming selle rikkalike ideede, poliitiliste kujundite ja laitmatu vormi iluga on täie õigusega võitnud endale ühe kesksemaid kohti maailma muusikaajaloos. Poola rahvusliku ooperiklassika rajajaks oli šotaani kaasaegne Stanislav Monyusco. Sündinud 1819. aastal Valgevenes omandas ta muusikalise hariduse Varssavis, Minskis ja Berliinis. Pikemat aega tegutses Monyusco Vilniuses kiriku organistina ja muusikapedagoogina. Oma elu viimasel perioodil oli Monyusco Varssavi ooperiteatridirigendiks ja 1821. aastal asutatud Varssavi konservatooriumi professoriks. Tihedad sõprussidemed valitsesid Monyusco ja vene eesrindlike muusikute vahel. Ta külastas korduvalt Peterburi, kus ta Glinka Seroviad argumovski poolt alati südamlikult vastu võeti. Viimasele ongi pühendatud 1848. aastal loodud sümfooniline avamäng fantaasiamuistend. Stanislaw mõni usk on kirjutanud üle 15 ooperi avamänge messe kantaate kaks keelpillikvartetti klaverivokaalmuusikat. Tema looming on vahetult võrsunud Poola pinnasest ning seetõttu kajastavad helilooja teoste eredamad leheküljed just Poola patriootide mehist võitlust kodumaa vabaduse ja sõltumatuse eest. Olgu veel märgitud, et aastail, mil elas ja tegutses Monyusco, peeti võitlust Poola rahvusliku kultuuri, sealhulgas ka muusika eest peaaegu võrdseks poliitilise tegevusega. Isegi mõnede teoste poola keelde esitamine osutus suureks julguse avalduseks. Kui aga mõelda veel sellele, et moni usku teosed olid mitte üksnes poolakeelsed ning poola elu käsitavad vaid ka Poola laululist tantsulistest intonatsioonidest läbi põimitud siis võib selgelt mõista, milliseks suursündmuseks kujunes Monjusku iga uue teose esiettekanne. Üheks juhtivaks motiiviks helilooja loomingus on sotsiaalse ebavõrdsuse teema mis kajastub kõige tugevamalt 1848.-st aastast pärinevad ooperis hulka. See on humanistlik jutustus talutüdruk Halka traagilisest armastusloost noore aadliku vastu, kes ta koos väikese pojaga hülgab. Meelde segadusse viidud Halka viskub jõkke. Ooperi muusika on läbinisti rahvuslik, kuigi heliloojad pole otseselt kasutanud ühtki originaalset rahvaviisi. Ma ei oska, on suutnud mõjuvalt vastandada ooperi kahe vastandleri lihtsate Mägilaste ja kõrgi Poolas lähta muusikalisi karakteristikuid. Siin on efektseid pallist, seene ja värvikaid mägi, elanikke, tantse ja koore, selge piirilisi portreid uhkest, kuid südametunnest aadlikest ning Halka ja teda armastavaid Jontekki siiraid eneseavaldusi, mida iseloomustavad eelkõige ääretu lihtsus, lüürilisus ja avar meloodiline singus. Kuulakem Duncad tulvil andistavat nukrust ja piinavat valu Halka saatuse pärast. Oo. Stanislav Maniusco poolt rajatud teele astus hiljem rida teisi rahvusliku ooperižanri viljelejad. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimestel aastatel 10-l nägid rambivalgust Vladislav Zelenski ooperit, kannad Valen root koplana. Karoshimanovski haagid ja kuningas orošee Ludomerroritski ooperit pole slov julge med uus eeruse psühhe ja Casanova ning videolt Rogosinski muusik Janco. Vokaalmuusika valdkonnas paistsid silma jalge all ja Stanislav Nivea Tomski Tammeri orkestriteoseid lõid Vladislav Zelenski, Sigmund Moskovski jämedžis Lavkar Loorits. Silmapaistvaid saavutusi oli ka Poola interpreteerimiskunstil. Peale 19. sajandi algul maailmakuulsuse omandanud Poola pianisti Maria Šomanosta leidis 19. sajandi keskel väljaspool kodumaa piire viiulikunstniku Henrik viljaski nimi, kes oli ka tunnustatud helilooja. Lõpetanud hiilgavalt Pariisi konservatooriumi viiuli ja kompositsiooni eriala, alustas ta laialdast kontserditegevust nii Euroopas kui ka Ameerika Ühendriikides. Winjovski oli rida aastaid Peterburi õukonna viiuldajaks konservatooriumi professoriks. Heliloojana on vidiovski mänginud tähtsat osa Poola rahvusliku kunsti arendamisel. Tema mõlemad viiulikontserdid, masurkad, Poloneesid, fantaasiad ja paljud teised lühipalad püsivad tänapäevalgi viiulikunstnike repertuaaris. Esitame Televinjovski laami, noortega, priisi. JAAN pani aluse Poola rahvuslikule instrumentaalmuusikale ning Monyusco kirjutas esimese tõeliselt rahvusliku ooperi siis Poola sümfonismi üheks teerajajaks oli mütsis Lavkar lovitš jätkates oma eelkäijate traditsioone, lõida rea suurepäraseid teoseid, millest on tuntumad viiulikontsert, sümfoonilised poimid, leedu rapsoodia ja sümfooniline tsükkel, sajandite laulud. Viimati mainitud 1906. aastal loodud tsükkel on helilooja palavaks protestiavalduseks poola rahvast painova rahvusliku ja sotsiaalse surutise vastu. Metsast Lavkarlovitši Loomingu rohke elu katkes traagiliselt 32. eluaastal tatra mägestikus toimunud loodusõnnetuse tagajärjel. 20. sajandi Poola muusika ühe silmapaistvama esindaja garaaži manovski, loomingulise küpsuse periood hõlmab ajavahemikku kahe imperialistliku sõja vahel. Kuuludes Noor-Poola rühmitusse, mis koondas enda ümber kõik progressiivsed Poola heliloojad. Muutushimonovski õige pea Poola muusikaliste traditsioonide keskseks tunglakandjaks. Carošemonovski sündis 1882. aastal komponeeris juba poisikesena oopereid, klaveripalu ja laule ning lõpetas muusikalise hariduse Varssavis. Oma rohketel välisreisudel õpižemanovski laialdaselt tundma kõigi erinevate rahvaste muusikat ja kunstivoole mille tõttu tema loomingu keskmine periood kujunes omalaadseks välismõjutuste kontsert raadiks. 1919. aastal pöördushimonovski välismaalt tagasi. Tema huvide orbiit muutus helilooja uurimuste keskpunktiks sai Poola folkloor ning nii hakkaski kujunema hilisemale Shimonovskile omane rahvuslik helikeel, mis on olnud Poola muusikakultuurile määrava tähtsusega. Karoshimonovski on kirjutanud neli sümfooniad, ooperid, haagid ja kuningas Roshi, balleti, Harnaasi kolmgümmentaati kaks keeli, pillikvarteti kaks viiulikontserti, palju vokaal ja instrumentaalmuusikat. Kuulake tema klaverit, tüüdi, Poola pianisti, ka linnak, seadmistefanski esitus. Oma esimese viiulikontserdilõik arvaksemanovski keskmisel loominguperioodil siis, kui teda oli vallanud idamaine eksootika ja paiguti müstikasse kalduv maailmatunnetus. Kontsert on programmiline, mis muide, esineb instrumentaal kontserdite juures väga harva ning põhineb Poola luuletaja Tadeuschmidzinski luuletusel. Maiu poidilisus on siin tihedalt seotud idamaise koloriidiga, milles Emonovskema reisudel lõunasse ja Lähis-Itta kaasa tõi. Muusikaliste väljendusvahendite valikul aga läheneb helilooja prantsuse imprionistlide stiilile. Kahe maailmasõja vahelisel perioodil alustasid oma loomingulist tegevust rida noori andekaid heliloojaid kellest paljud tundsid suurt huvi sümfoonilise muusika vastu. Kuna aga enamus tolleaegsest sümfoonilise teostest olid eksperimentaalset laadi ning tugeva modernistliku kallakuga, pääsesid kontserdite repertuaari ainult mõned üksikud noortetööd ning nende looming omandas õige kõlajõu alles Poola rahvavabariigi tingimustes. Hitlerliku režiimi hirmuäratavad aastad tõid Poola kultuuriellu täieliku seisaku. Maad katsid koonduslaagrid ja ahervaremed. Üks ängistav ja ohvriterohke aasta, järgnes teisele. Ning alles 1945. aastal seoses Poola vabastamisega fašismi ikkest hakkas taas kõlama vabalaul. Senini emiseti ainult vargsi poole häälega ning keegi ei teadnud võitluslaulude autorite õigeid nimesidki. Laule trükiti põrandaalustes, trükikodades levitati käsitsi ümberkirjutatult ning paljud neist said populaarseks ka väljaspool Poolat. Siis aga, kui Poola ajaloos algas uus peatükk, hakkasid kõlama uued laulud laulud koduma taastamisest, külade elektrifitseerimisest, uutest inimestest ja väsimatult võitluses rahu ja sõpruse eest. Äsjakuuldu oli Tadeushessakettinski sõpruse laul ning selle esitas Poola riiklik laulu- ja tantsuansambel masoff. Laialdase tunnustuse on omandanud ka pole akadeemiline koor Poola filharmoonia ja Poola raadio sümfooniaorkestrid. Solistidest on nimekamad pianistid talinahhanistefanska Kendrichthankaiad, Adolf mozzynski, viiuldaja Wanda vilko, Merzka orelikunstnik Jan Jarcon dirigendid Sis laskus inski Stanislas, Grovotsevski ja Viidoltrowitzki lauljad, Stefani avaid Dovitš jäädviga, romanska, Vladislav Malachowski, Andrei pahleda ja paljud teised. Käesoleval ajal on fašistlikele okupatsiooni aastal hävitatud teatrid, kontserdisaalid ja muud muusikaasutused mitte üksnes täielikult taastatud vaid nende arv on tohutult suurenenud. Nii tegutsevad praegu Poolas üheksa filharmoonia viis ooperiteatrit, arvukad isetegevuskollektiivid, hulk muusikalisi õppeasutusi, muusikakirjastus ja palju muud. Seoses ajalooliste olukordade tingimustega arenes Poola muusika kaugeltki mitte ühtlaselt. Oli rida heliloojaid, kes ei suutnud rahvuslikke traditsioone edasi arendada ning ei mõistnud nende tähtsust. Oli neid, kes suhtusid Lääne-Euroopa muusikasse mitteküllaldase kriitilisusega ning nende loomingus on tunda tugevaid välismõjusid. Nii oli see nagu juba varem märgitud ka Karol Shimanovskiga, kes alles oma viimasel loominguperioodil pöördus poola folkloori poole. Temale kaasaegne noorte heliloojate põlvkond oli Zümonovskist vaimustatud, kuid mitmed neist huvitasid rohkem suure helilooja muusika puhtvälised võtted. Alles uue Poola tingimustes kerkisid täie tõsidusega üles uued suunad millest on kõige olulisemaks Poola kaasaegse rahvusliku stiili loomine. Ei saa öelda, et eranditult kõik heliloojad oleksid püstitatud sihile jõudnud. Ka praegu on veel neid, keda on vallanud kõikvõimalikud läänest imporditud formalistlikult voolud ning kelle muusika ei kajasta seda, mida temalt oodatakse. Omalaadseks kaasaegse ja sealhulgas ka poola muusika mikrokosmos eks on kujunenud alates 1956.-st aastast Varssavis regulaarselt toimuvad muusikafestivalid niinimetatud Varssavi sügised. Kontserdisaalides ja teatrites võib sel ajal näha ja kuulda, palju uut ja huvitavat võib kuulduga nähtuga nõustuda või mitte. Kuid kindel on see, et kaasatoodud muljed ja tehtud järeldused on alati mõtlemapanevad ja seega muusikakultuuri arenguprotsessi soodustavad. Rida märkimisväärsed teosed on kirjutatud ooperi ja balleti vallas. Laialdase populaarsuse on võitnud Tadeus, Elikovski rahvusliku preemiaga autasustatud ooper Krakovi tudengid mille tegevustik toimub 1549. aastal Krakowis ning kõneleb tolleaegsete üliõpilaste bakalaureuste võitlusest vägivalla ja alanduste vastu. Koomikad, muinasjutt, tulisustamatismine grotesksust võib leida kroshina patsee viksi ooperis kuningas Arturi sõitlused. Rüütliooper Andrei helminast on seevastu ajalooline teos. Ballettidest peetakse silmapaistvamaks Tadeuzelikovski pähklipurejat ning paabulindu ja tütarlast. Pjotr Tarkovski vana Poola legendi aineil loodud balletis Sanderit jändmatakkeevitšikkali Ostrat Varssavis Grasiina patseevitusi, lõbusad balletitalupojast kuningani ja sama autori balleti Polonest charssonis mille sisuks on Poola mägi laste võitlus Hispaania anastajate vastu. Iidsel Varssavi legendil põhineb kai andmaklageevitši ballett, kuldne part. Muinasjutt vestab Ostrovski lossi maa-aluste võlvide all elanud kuldsest pardist, kes vaeseid inimesi rikkalike kingitustega üle külvas ning seetõttu nende üle piiramatult võimelises legendi põhidi. Et mitte raha, vaid töö määrab inimese õnne suuruse on balletiautorite poolt reljeefselt esile toodud. On loodud terve rida revolutsioonilisel temaatikale kodumaa taastamisele ja rahu eest võitlusele pühendatud vokaalsümfoonilisi suurvorme. Nimetagem neist pealinna taassünnist tutvustavaid Kazimierz, Ratski ja Kazimierz, Welco mürgigantaate Varssavi Müürissepa laul ja protslavi kantaat talurahva elust, pajatavaid Darius Elikovski ja Stanislav pehowitzkigantaate Lublini pulmad ja viljalõikuse kantaat. Kazimierz rootskima Sophiet, Ruzenski kantaati talupojatee, Artur Malachowski vana muinasjutu Vitult Lutuzlovski, Sileesia trükifooni polest lapsabelski kangelas poeemi. Poola heliloojad töötavad aktiivselt sümfoonilise ja kammerinstrumentaalsete žanrite loomisel, otsides pidevalt uusi ideid kunstis. Tõsi, vahel viivad need otsingud nagu juba varem märgitud loomingulisest peamagistraali kõrvale. Kuid enamus kaasaegsest muusikast kõneleb ameti heliloojate mõttesügavusest ning püüdlustest vormi- ja helikeele selguse suunas. Paljud on oma loomingus pöördunud Poola folkloori poole, kasutades kas otseseid rahvaviiside tsitaate või siis nende intonatsioone. Näitena võiksin tuua kroshina patseevitusi Sigorski Sigunud selski, Artur malaski, viidatud Lawski ja deus paeti teoseid. 1913. aastal sündinud naishelilooja Karoliina patseevitš on tuntud ka hea viiulikunstnikuna ja seetõttu kirjutab meelsasti keelpillidele. Tema kaks kvarteti said oli Eestis korraldatud võistlusel esimese preemia. Patseeritusi värskesse kujunda rikkasse loomingusse kuulub rida sümfoonilisi teoseid, nende hulgas sümfooniakeelpillidele ja viiulikontsertlaule ja kammermuusikat. Praegu kuulete finaali patseevitši esimesest keelpillikvartett-ist. Kadriorus Paet on üks noorematest Poola heliloojatest ning tema küpseteks töödeks peetakse klaverikontserti sümfonietta kaht sümfooniat keelpillikvartetti sülti, kolabrunio mõningaid kammerteoseid ning avamängu vanade Poola laulude teemadel. Ja lõpuks pisut kaasaegse Poola muusika kesksemast isiksusest Viitor Lutazlovskist. Lõpetanud 1936. aastal Varssavi konservatooriumi klaveriaasta, hiljem kompositsiooni eriala alustas noor muusik oma iseseisvat loomingulist teed vaid mõni aasta enne Poola okupeerimist fašistide poolt. Suurvormidest oli lutas laske jõudnud paberile panna vaid ühe teos sümfoonilised variatsioonid. Kuid helilooja ei vaikinud. Nagu paljude teistegi sulest, ilmusid kõrvutus laskelt mehised, võitluslaulud, tulvil patriotismi ja õiglast viha koduma orjastajate vastu. Poola vabastamisega pöördus lehekülg kabiturduda Slovski elus. Üksteise järel valmisid isikupärase käekirjaga kirjutatud teosed. Sümfoonia avamäng keelpilliorkestrile, Väike-süüt, Sileesia trükifon häälele ja sümfooniaorkestrile kontsertorkestrile Leena muusika, Ungari helilooja Peela paar tükki mälestuseks. Rida instrumentaal ja vokaalpalu. Videol Todozlovski helitöödes on tunda mitme loomingulise läti olemasolu. Rahvaviisilised elemendid sulavad siin orgaaniliselt ühte läbinisti kaasaegse, julge, harmoonilise ning orgistraalse stiiliga moodustades kaasaegse Poola muusika ühe huvitavamaid lõike ning kummutades arvamuse, nagu viiks lähedus rahva loomingulistele traditsioonidele, individuaalse profiilinivelleerumiseni. Kui 1951. aastal loodud väike süüt põhineb algupäraste rahvalaulude ja tantsude teemadel siis hilisemates töödes, nagu Sileesia trüki hoonis ja orkestrikontserdis kasutab Luduzlovski põhiliselt muusikalisest folkloorist pärinevad intonatsioone tehes seda meisterlikult, läbimõeldult ja eredalt rahvusliku koloriidiga. 1954. aastal lõpetatud orkestri kontserdiga tõestas helilooja, et monumentaalne sümfooniline vorm jää rahvamuusikaelementidest kantud teosele sugugi liiga avaraks. Vastupidi. Ta lõi virtuoosliku emotsionaalse, kuid samas väga kontsentreeritud Survormi milles igale pillile ja pillirühmale on antud laialdased. Kõrget mängutaset eeldavad ülesanded. Kontserdi viimane osa tugineb oma ülesehituselt 16.-st seitsmeteistkümnendast sajandist pärinevaid passa kalja ja Tokaata vormidele. Basega lihaks nimetatakse vanaaegsed instrumentaalvormi, mille aluseks on suursugune raskepärane ja aeglase liikumisega peamiselt passis kõlav lakooniline teema mis hoolimata ülemistes häältes toimuvast variatsioonilisusest jääb põhiliselt samaks. Ludozlovski on selliseks muutmatuks teemaks valinud Poola rahvaviisi motiivi. Dünaamiliselt üha võimsamaks paisuv pasa. Kalja läheb vahetult üle Tokaattaleja korralile, mis on ühtlasi teose kõrgpunktiks. Kuulakem lõiku videotes Laskeorkestri kontserdi kolmandast osast. Varssavi filharmoonia sümfooniaorkestrit juhatada. Šotanniewinjovski nimelised pianistid ja viiuldajad, rahvusvahelised konkursid. 1955. aastal Varssavis toimunud ülemaailmse demokraatliku noorsoofestivali raames korraldatud muusikaüritused Šobeni juubeliaastapäevad, esimene rahvusvaheline Chopini nimeline muusikakongress, traditsioonilised festivalid, Varssavi sügis, poola muusikafestival ja palju muud märkimisväärset kõnelevad Poola muusikakultuuri rõõmustavaid edusammudest. Nii nagu tõusis varem eestia tuhast inte Varssavi. Nii võrsub koduma pinnasest üha uusi talente ning muusikaajalukku lisanduvad teosed mille kõla ulatub kaugele üle Poola metsade, niitude ja mägede sama kaugele, kui on leidnud tee eetri vahendusel teilegi tutud Varssavi raadiosignaal mille 11 heli on pärit suure Poola muusiku Jabatrioodžissöörida, liigshattani surematust, Poloneesist. Ühest neist Paloneesidest milles ferenduslist kuulis kõige jultunu ja ebaõiglase vastu võitlevate inimeste kindlaid ja raskeid samme