Tere, Te, kuulete saadet piirikunst, mina olen Kerttu Soans. Sel kolmapäeval tähistati Eesti professionaalse nahakunsti õpetamise 80 viiendat aastapäeva seminariga kahe tooli vahel kus naha jutu kõrval ja eriti puudutati kunstihariduse küsimusi. Tänases piiri kunstisaates arutavad sel teemal Eesti kunstiakadeemia naha kateedri juhataja illu Erma, prantsuse lütseumi kunstiõpetaja Rutt Kalvik ja nahakunstnik Maarja Undusk. Ma usun, et oleks väga kena kuulajad nüüd esiteks rõõmustada sellega, et jutustada talle, kuidas kunagi nahakunst oli üks Eesti tugevamaid ilusamaid ja säravamaid märke üldse. Ja seminaril Maarja Unduski sina just, et tegid niisuguse väikese tagasivaatava ettekande sel teemal. Ja oli tõesti rõõm tähele panna, et, et kunagi oli just nahk see, mis läbi siis Eestit tunti mujal maailmas. Jah, ma arvan, et Eduard Taska nimi ütleb ka praegu igale ühele midagi, aga kui nüüd täpsemalt hakata küsima, mida just siis võib-olla ei tulegi kõik täpselt meelde. Aga nüüd mitte ainult seoses selle seminariga, vaid kahe artikliga, mida ma praegu kirjutan inglisekeelsele lugejale olen ma pisut süüvinud eesti nahakunstiajalukku ja värskendanud Eduard Taska lugu. Ja see on omamoodi siiski üllatav, kuidas kolmekümnendatel aastatel oli eesti nahakunst tõesti vähemalt üle Euroopa väga hästi tuntud ja Eesti üks põhilisi märke võiks niiviisi öelda. Näiteks mingile aastal kolmekümnendatel eksporditi Eestist Hollandisse nahka ja nahatöid 600000 kuld naest. Ja isegi kuninganna Wilhelmiine tehti mingisuguseid aukaaned ja Eesti nahka päris iitsat taimparknahka eksporditi välja, seda peeti üheks Euroopa kõige paremaks väga hinnatuks. Ja Soomes olevat sõna- Taska tähendanud kvaliteeti, no umbes nii nagu Nokia siis oli Taska Taska see tähendab, et seal midagi väga head. Kusjuures praegu need asjad tegelikult puuduvad, ühesõnaga naha eksport puudub täielikult nahad. Me toome toora, toome sisse ja siis siin midagi natuke, teeme. Ekspordistuse juttugi olla ja nahatööga on sama lugu. Et siis tekib küsimus, et miks see nii on, et kas lihtsalt see aeg on möödas. Et kas enam ei saanud ikkagi nii olla, lihtsalt aeg on edasi läinud, suhtumised on muutunud. Või siis, või siis võiks ikkagi kuidagi niiviisi olla, kui kui oleks vastav Taska veel olemas. Et see paneb mõtlema, et kas see on täiesti üheselt jäädavalt minevik või või oleks see siiski midagi, mida, mida annaks taastada. Illuerma sina oled kunstiakadeemias need praegu niisugusel kohal, et kõige õigem vastama sellele küsimusele tänapäev ja nahakunst Eestis. See on tunne nagu näljasele näljane tunne. Sa oled kui kaetud laua ääres son, ahvatlevad road. Ja igas selles on mingi vitamiin, mis aitaks toniseerida eriala. Aga sa ei saa ressursside puudumisel endale seda lubada ja sa pead rahulduma kiirtoiduga, et üldse elus püsida. Selline on hetkel nagu situatsioon, sest õpetamise aeg lüheneb järjest, sest kõik maailmas toimuvad kiiremini, protsessi muutuvad aina kiiremaks. Aina rohkem hakkab valitsema suhteid ja olemist, raha. Riik dikteerib meile võimalused. Pakub meile mingi arv, kohti, mida ta finantseerib mingisuguse summa ulatuses. Me oleme selles raamistikus ja peame elus püsima, samal ajal teades vot sedasama Taska pärandit imetledes seda, olles selles sellest meeletus vaimustuses. Ja tahtes ka sellist taset hoida oleme me ikkagi selle küsimuse eest, et kuidas seda teha, kui ei ole materjale võimalik muretseda. Aega on vähe, üldse protsessis, loomeprotsessis viibimiseks, tunnetamiseks, materjali tunnetamiseks, tehnikate tunnetamiseks õpetanud seal ei teki, kontakti, loodab aga sellisel juhul kui üldine kunstisituatsioon on pöördunud üldiselt tarbekunsti traditsiooniliste kunstide vastu üldse. Eelisseisundis on ikkagi uuemat kunstiliigid. Siis tulevad noored õppima ja nende esimene küsimus on, kuidas ma pärast selle elukutsega ennast toita saan? Mitte ei tulda ideaalidest nagu omal ajal näiteks mina läksin. Olgu öeldud, et nahakunsti õpetatakse praegu Eestis kõrgkooli tasemel kahes kohas Eesti kunstiakadeemias ja siis Tartu kõrgemas rakenduslikus kunstikoolis. No see häälteseminari, et ma kuulsin, et Euroopas on üldse Euroopas pluss Skandinaavias on üldse Eesti ainus riik, kus nahakunsti kõrgemal tasemel õpitakse, on võimalik õppida. Nii et kui niimoodi kõrval seista, siis tundub küll, et see on ju tõeline sõrmuse briljant siin, mida oleks võimalik lihtsalt veidi kõrgemale tõsta. Aga kui nüüd siin kujundeid loopida, meelitada siia teisi nahahuvilisi inimesi õppima. Just, ja seda on meile öeldud ka külaliste poolt, kes on tulnud väljastpoolt osakonda tutvuma sellega ja on leitud tõesti, et me oleme äärmiselt eksootiline nähtus üldse terve maailma kontekstis, sest ei ole sellist osakonda ja kuskil mujal ei saga kraadi sellel alal ja ei ole ka sellist kooslust ühel erialal, kus on köide ja aksessuaar või koti pool on koos ühendatud üheks Üheks erialaks. Et tavaliselt nad on ikkagi eraldiseisvad asjad ja mis meid siis ühendab, peale materjali ja keha kontaktsuse ma ütleks inimesega kontaktis olemise ei olegi neil nagu ühist midagi mis segab siis seda ligitõmbavaks teha, ülejäänud maailmale segab see, et ei õppima tulla, segatulemist ei sega miski, on lihtsalt vähene informeeritus väljaspoole. Teine asi on muidugi meie võimaluste ahtused. Ruumid on niivõrd väikesed, et me isegi oma tudengitega oleme hädas, me peame ju andma ka veel tunde väljastpoolt teistest erialadest tulijatele ja meil on pidev, nagu ülekoormus on osakonnas. Nii et see on üks põhjus kindlasti tehnoloogilise ja baasi puudumine, aga üksikuid muidugi saaks võtta vastu. Põhiliselt on lihtsalt see, et ei ole vastavat vastavat propagandat piisavalt tehtud, kuna keegi esialgu tuleb teha seda propagandat, mis Eesti üldse on, mis Eesti nahk ei istu, üldse on köidet, ei tule eurooplane siia õppima, see on selge. Et me saame pakkuda midagi, mis on meile ainuomane ja eestipärane ainult südamega pakkuda. Koide sel sügisel, nüüd, kui uued õppekavad hakkavad toimima, siis selgus rektori ettekandest. Et kaovad üldse tarbekunsti kateedrid selles mõttes, et igaüks ei ole enam oma vaid nad kõik tuuakse disaini alla, ta päris nii ei ole, osakonnad ei kao kuskile, vaid ühendatakse ainult õppekavad ja seda ka bakalaureuse tasemel. Meie hakkame ühist õppekava omama tekstiili ja moeerialaga ja see tähendab seda, et erialaplokis on poolteis. Kolm semestrit on ühisedas, tähendab, on etnograafilise kostüümi loeng moelt meil ja on 20. sajandi stiilide loeng ja ülejäänud on ikkagi eriala ainukene asi, mis ei häiri see isegi vastupidi, me saame kompetents samal tasemel mõningaid asju. Kui seda, anna spetsialist sellest erialast, kes sellega rohkem kokku puutub. Aga probleemiks on see, et et õpetuse niisugune loogika on ümberpööratud, natukene see tee, see eriala õppearendus ei toimi enam nii nagu praeguses õppekavas, kus alguses antakse ikkagi tehnilisi oskusi ja nagu suvestatakse inimene selle materjali erialaga. Ja siis ta hakkab nagu vabalt loominguga tegelema, nagu muutub kuidagi natukene vastu vilisemakse. See, see loogika ja see häirib enam, sest hilisemas kõrgemas astmes magistrantuuri astmes ei jää enam nii palju aega ja võimalusi mõtestada oma tegevust ja, ja nihukest olemuslikku rida nagu tunnetada. Ilmselt on see see, mis on üldse praegu meie ümber, et et idee tasandit hinnatakse ja idee teostus jääb tagaplaanile, sest et niivõrd kiire on aeg, praegu on niivõrd kiire ja kõige targem praeguses hetkes, eks ole, ju, oleks kui kasutada neid võimalusi, mis seda ideed teostavad kohe momentaanselt. No näiteks meedia videokunst. Et ilmselt seetõttu on niisuguste käelist pikka harjutamist nõudev kunstiharu kuidagi nagu tagaplaanil, aga aga ma mõtlen seda, et kui öelda niimoodi, et proovime seda säilitada nii kaua, kui see aeg mööda saab, siis ma mõtlesin, et mida see säilitamine tähendab, see ju tegelikult tähendab nende esemete säilitamist ja selle ütleme selle selle tööd, kriitilist säilitamist, aga kui ka need meistrid ja nad ei suuda seda kellelegi õpetada, siis tegelikult need oskused kaovad, sest meie ei oska praegu ehitada ka näiteks püramiide. Et sellepärast see säilitamine siis muutub naguniisuguseks muuseumilaadseks tegevuseks, et ikkagi peab ikkagi peab ilmselt olema, et see meistri käsi liigub ka põlvkonnast põlvkonda, et seda ei tohi selle aja jooksul, mil on teised asjad moes ja nagu jätta kusagile lihtsalt konserveerida. Ja see tegelikult säilitamise protsess on pidev protsess ja praegugi selle nimel tegutseme, hambad ristis, püüame vähemalt tehnilist oskust edasi kanda. On, aga tekib pigem see seal, et kui protsess on väga lühiajaline kontakt selle tehnilise võttega, selle asjaga on lühiajaline, siis see noor inimene, ta tuleb täiesti teisest kontekstist täiesti teised eelistused ja ta lihtsalt ei suhestu sellega enam sell sellisena, nagu ütleme, see inimene, kes on asjaga rohkem kokkupuutes olnud. Meie praegusel juubelinäitusel, mis meil oli mälumäng galeriis all EKA galeriis, seal me esitlesime just selle mõttega neid päris vanu asju, mis meie fondides on sajandi esimesest veerandist või ütleme, esimese ja teise veerandi piirilt. Just selle mõttega, et ehk keegi noh, leiab sealt oma niisuguse võimaluse või tahtmise seda võimalust edendada veel või taas selle juurde tagasi tulla sellesse pikka protsessi, nagu lülituda selles et seal on väga aeganõudev ja mujalt välja õlitavaga. Ehk leidub keegi, kes sellega tahaks nagu edaspidi tegeleda noh, kasvõi kasvõi oma lõbuks. No siin on ka selline asi, et tegelikult niisugune puhtpraktiline oskus võiks ju tõesti öelda ei kuulu küll nii väga kõrghariduse juurde, kõrgharidus on rohkem teoreetiline asi ja ütleme ka kolmekümnendatel, ega siis need inimesed, kes perfektselt tegid seda nahkajaga kavandeid, neil ei olnud mingisugust kõrgharidust, elementaarne alus, millest hakati pihta isegi need pidi olema umbes algharidus, nendel, kes Taska töökohta läksid ja keda ta hakkas välja õpetama selleks ei ole vaja mingisugust ürgajusid ja seetõttu nüüd viia see kuskile magistrantuuri tasemele. Praktiline õpetus, et see on ju tegelikult koomiline. Et see ei ole mingisugune viimane asi, sellest peaks alustama nagu laps ikka kunstikoolis, kui ta läheb, õpib ju tehnikat, ta saab selle mõnu kätte ja sealt läheb ta edasi. Et minu meelest siin nüüd see pea peale pöörata on küll ikkagi selgelt vale. Kunagi mõned aastad tagasi, kui veel Tartus ei olnud kunsti kõrgkooliks kool muudetud ja aga rutt maantee oli veel osakonna juhataja juba siis me omavahel nagu arutasime seda asja, meil olid isegi programmid enam-vähem lepitud, et kuidas saak loogiliselt üles ehitada erialaõpetus niimoodi, et Tartu kool annaks just selle tehnilise rakendusliku aluse ja et sel juhul, kui ta tuleb juba kõrgkooli, et sel juhul see noor inimene hakkab sealt edasi arenema, ei hakka uuesti jalgratast leiutama. Nüüd me oleme natukene teistsuguses situatsioonis ja ma lähen võib-olla veel natuke tagasi, et et üks suhtumine on tõesti see, et see nahk on eriline, et see on ainult meil. Tegelikult siin on täpselt kohal on ka vastupidine suhtumine, et kui sul on ainult meil, siit on üks kahtlane asi milleks ta siis üldse mujal Euroopas ei ole, siis tõmbame ka parem maha, muidu oleme nagu imelikud ja mingisugune nahk ja paneb punastama. Et täiesti tavaline suhtumine tegelikult jah, see iseloomustab palju paljusid asju, mis meil ja mujal ei ole, see oleks nagu mingi haigus, pigem, eks ole, mingisugune imelik, et noh, et mujal ei ole, järelikult ei ole hea asi, see on niisugune kahtlane asi eestlase jaoks, mida ikkagi peremehel ei ole, seda ka meil. Ilmselt saabki see suhtumine just alguse just mitte ilmselt vaid kindlasti ainult meilt meie enda, see just nimelt täpselt jah, väljapoolt hea küll, et see on mingi huvitav sädelus kusagil teise koha peal kui teiste. Aga nüüd ma palun, et Rutt Kalvik Meie vestlusesse siseneksid ja, ja räägi mõne sõnaga, kuidas on rakenduskunstide ütleme siis gümnaasiumi tasemel kaetud ja, ja kunstikoolis sa oled Kopli kunstikoolis ka andnud tunde, et et milline on see piirkond siis, kus siis hiljem peaksid minema kõrgemasse kooli õpilased? No kõigepealt ma peaks parandama gümnaasiumi tasemel tegelikult seda käelist tegevust üldse ei ole. See on nagu niisugune periood, kus, kus ta vahelt välja läheb nende jaoks, keda, keda see asi nagu tõsisemalt huvitab. Või tasemel on ta olemas täiesti. Aga noh, jällegi see aeg kui sul on ikkagi 40 õpilast 45 minuti jooksul kord nädalas, siis selle aja jooksul tegelikult ei jõua praktiliselt mitte midagi teha niisugust, et tekiks ka mingi tunnetus või noh, tõesti praegu, et noh, umbes nii, et kuidas üldse pliiatsit käes hoida suudab ka selle aja jooksul ära õpeta, või, või mis asi, mis vahe on pliiatsid, pastakad ja, ja võib-olla veel mõnel kolmandal-neljandal seal. Nii et see aeg eelkõige, mis nagu noh, seda õppimist pärsib ja ja teiseks ka muidugi see tänapäeva ühiskond. Sest et ikkagi esimene küsimus on see, et aga miks on vaja. Me saame poest väikesed. Nii et, et see suhtumine on maast madalast ja järjest enam noh, kuna mina näen just neid, neid, neid kasvavaid põlvkondi pisikesest peale, kui nad veel täpselt seda ütlevad, mida nad mõtlevad, siis suhtumine ongi selline. Aga Kopli Kunstikool, no vot, seal ma olin nüüd aastaid tagasi ja vot see on nüüd see taimelava, kust peaks siis tulema siiski need, kes, kes nagu teavad täpselt, et ma, ma tean, ma olen selle nahaga kokku puutunud, et ma tahan aga minna õppima või siis metallikunsti või midagi muud, et nende on see tunnetus tegelikult olemas. Ja, ja noh, seal on ka ju see variant, et, et õpilased on väiksemates rühmades, nendega saab individuaalselt tegeleda. Kooli probleem tavakooli probleem ongi see, et, et noh, ei saa, ei saa läheneda 45 minuti jooksul 40 õpilasega ükshaaval siis jääb ainult viis minutit aega tunde sisse juhatada, tundi lõpetada, igaühe peal üks minut ja ongi nagu kogu tund. Et see ajaprobleem on kõige suurem suhtlemine. Tegelikult peaks kasvatus juba väga maast madalast suunama rohkem tunnetuslikku huvi, mitte seda ära õppimise, niisugust oskuse tahtmist, vaid just nimelt seda, et sa ise lähed ja tunnetad midagi. Et sa tahad selles protsessis olla, et see on see looming ju tegelikult loominguline protsess, on protsessis olemine. Kindlasti inimesel tekkis huvi, sest isegi mina küll juba vana inimene, eriti võrreldes nendega, kes alles õpivad, Rütsinu käär, näiteks kui ma sellel seminaril seal olin, siis no mõni natukene ikka nahast ja, aga mitte eriti, aga seal olles nüüd peaaegu terve päev seal kuulates ja vaadates neid slaide ja siis ma, ma kohe ma kohe tundsin, kuidas ma hakkasin ise huvituma sellest, kuidas ma tahtsin sellest rohkem teada saada ja noh, see ilmselt iga inimese puhul ju kehtib see, et kui sulle midagi öeldakse, siis teatud piir kujuneb tatud, siis sul tekib endal huvi ja, ja selle piiri ületamine on see, mis siis peaks saama nagu kõigi kunstiõpetajate ülesanne. No nüüd alustasin uuesti ringiga tegevust ja ainult see, kui on vähem rahvast ja tegelikult lastes huvi, on neil ju meeldib see käeline tegevus ja, ja kui, kui on see aeg, et sa saad neile pühendada, aega, õpetada erinevaid asju, neil tõesti huvi on. Aga vot selle üle ülejäänud see elutempo lihtsalt pärsib selle, kui, kui ei leita seda aeg-ajalt nendega tegeleda. Tähendab, ma ütlen oma õppimise ajast, tegelikult ma siiamaani olen kannatanud just mõnes suhtes selle eriala kitsuse all tegelikult, kui inimene hakkab õppima kunsti, siis tal peaks olema võimalus nuusutada ja käega nuusutada kõiki, ütleme, rakenduskunstialasid nendest valida, et ta teaks natuke, mis on klaas, mis on keraamika. Sellepärast et võimalik on pärast ühendada, segamini teha, et aga just nimelt tähendab praktiliselt saama saama neid proovida, selles mõttes on isegi hea see, mis kihagu seal. Seda küll, jah, aga just et sa pead, kas peaks olema mingi suur stuudio, kus sa saad noh, igasuguseid tehnikaid proovida, siis võib-olla otsustada valida, kusjuures nahk on muidugi eriti raske. Ühesõnaga seal see mõnu tuleb väga raskelt kätte. Ta on selle tehnoloogia on täiesti ütleme praegusesse aega tõesti, teda on keeruline sobitada ja on väga palju võtab aega, enne kui sa saad selle tunnetuse selle mõnu kätte, ütleme võrreldes mingi siidimaali või või ütleme, kasvõi savitegemisega, see seal, see tulemus tuleb palju lihtsam. Nii see ei ole nii spontaanselt tegutseda seal, et seal annab, ta on, ta on, avaldab tugevat vastupanu, see materjal. Lubage mul nüüd veidi veidi liikuda niisugusele üldisemale platoole selles samas teemas viidates jällegi seminarile, ja siis seal oli ka külalisesineja Jeff Clement kes kõneles kunstihariduse liikumisest ja teedest siis ajaloost ja meie tänapäeva välja. Ja minule väga meeldis seal üks tema, kus ta ütleb, et ka see, missugune meie infrastruktuur on või kui vanad on meie inimesed ühiskonnas ja ja kui palju nendel vaba aega ja kõik, see hakkab ka mõjutama inimese huvi millegi muu vastu, mis tähendab tema enda eneseväljenduse võimalust, et tal oleks vaja veel mingeid keeli, lisaks sellele ta oskab rääkida ja et et niisugusi, käelist tegevust, inimene tahaks teha Neljakümnendates viiekümnendates aastates, minu arvates see on niivõrd tabavalt ja hästi öeldud, sest need inimesed, kes selles vanuses saavad kuskil mingisugust talu või maapidamist pidada, siis need tavaliselt lähevad pidi mulda, öeldakse, et selleks peab olema mingi vanus ja võimalust. Aga need, kes seda ei saa teha või jääb aega üle sealt mullatöö juures tahaksid võib-olla veel kuidagi oma oma ümbrust ümbrust kaunimaks muuta, et siis tekib, tekib see huvi osata midagi ise kätega teha, nii et ilmselt laps on siis samasugune nagu 40 50 aastane, kirjeldada mingi uus lapsepõlv seal. Et kas me kõik kaldume sellesse ajajärku umbes sellesse vanusesse, et kas, kas olete cheff Klementsiga täiesti nõus? 100 protsenti ja vot seda veel, ma tahan öelda, et selles vanemas eas on inimesel nagu aega neid asju teha. Lapsed tahavad ruttu valmis saada, ruttu, kähku, et noh, kas mul valmis on küsimus õpetaja, kas mul on valmis? Vaadake ja neil pole seda püsivust, aga selles vanemas eas on just see, et sa teed nagu mõnudega asju ja ja, ja naudid seda tegemist kui sellist, mitte seda ainult seda tulemast. Lisaksin seda, et ütleme, nendel samadel kolmekümnendatel oli täiesti tavaline, praktiliselt kõik lapse õppisid raamatut köitma. Selline elementaarne oskus miskis üldhariduse juurde. Peaaegu igas koolis oli oma väike kõik see koda see on täiesti ära kadunud ja võib-olla see üldse muudab suhtumist raamatusse, et seda peaks kuidagi katsuma, taastas, ütleme, koolis raamatukogu. Et sealjuures on ka väiksed köiteraamildi ära, et, et ütleme kasvõi teha lastele mingisuguseid kursusi, et nad õpivad maandama ütleme kasvõi kooliõpikuid, see on ju pidev probleem, õpikud on aastaid tarvitusel, see muudab ka natuke suhtumist raamatusse. Ja koolil on sellest ka abi, et lihtsalt raamatut küsivad paremini terved ja laps hoiab neid paremini ja see on ja saab teha märkmikke ja ma olen andnud lastele kursiga märkmikke, kus nad saavad ütleme, mõne aasta eest kleebiti Leonardo DiCaprio pilte sinna ja see on selline. Hästi hästi asi, mis hästi lastele meeldibki, lihtne lihtne oskus. Aga siin on üks suur oht muidugi nende kursuste ka hobi tasandil õpetamise juures, et tulevad inimesed omandavad mingisuguse töövõtte, nad saavad selle asja valmis, aga neil puudub ettekujutus, kuidas tegelikult no heal tasemel see asi peaks välja nägema. Tal puudub võib-olla isegi kunstiline niisugune maitse, ütleme endale. Eks, kunsti kunstiõpetuse kindlasti üks ja peamine eesmärk, Rütt on ju just selle maitse kujundamine, seda saab. Kas seda saab teha või ka seda, seda saab ainult isikliku eeskujuga või? Seda ei saa ju öelda, et vot see on kole. Vaat jällegi ilmselt see oli tendents kolmekümnendatel aastatel, et andi välja selliseid suuri mappe, kus vaibakavandid ja, ja neid väga laialt jagati, olid sellised kodumajandusringid ja ühingud ja neil vaba kavandatud tegi täiesti head kunstnikud seal Vardi Adamson-Eric ja neid üsna massiliselt, siis lihtsalt naised ise teostasid. Nüüd selline üldine maitsekujundus on täiesti võimalik ka praegu, mulle tundub ka see ühesõnaga üldsegi näiteks minu meelest kujutavad kunstnikud võiksid natuke rohkem vaadata tarbekunsti poole mis omal ajal oli väga levinud tendents. Et mitte jälle nii kangesti karta või häbeneda. Et kuidagi oma maitset siis ka sinna lisada tuleks hästi kasuks, praegu on küll pigem vastu, me oleme tulnud perioodist, kus hea maitse ei ole, hea. Et on selline suhtumine hea, maitset tuleb häbeneda, ilusõna oli kuritegu täiesti vahepeal. Ma julgen vaheldada, siiski kasutada. Aga mu meelest saab sellele läheneda hoopis teiselt poolt. Vastutustunde küsimus on see tegelikult, Casa tekitab müra selles ruumis, kus sa viibid või mitte ja ma leian, et inetu asi sa müra. Et võib-olla sedapidi kuidagi jõuab teadvusesse see niisugune noh, ilu ja harmoonia vajadused kõik, mis on korrastatud ja kõik, mis on ilma liigsete detailide, et vot see on tavaliselt, mõjub selle positiivselt. Kuid v-le pöördesse seal seminaril kuuldud ettekande juurde, mille pidas siis Chief Clemens siis tema veel ütles ka seal seda, see pole mingisugune just tema isiklik mõte, eks me kõik oleme seda mõelnud, aga väga kenasti väljendas Seda liikumist ühiskonnas tuues siis kujundaks mitte spiraali, vaid pendli, kuidas siis ka kunstiõpetuses liigub see pendel ühest äärest teise. Et kui praegu on niisugune kiire tulemuse kättesaamise soo siis aja edasi liikudes ja mitte ainult silmas pidades ühe inimese vanust, kui temast saab 40 aastaseks, et siis see on tema pendel vaid et ühiskonna pendel, et siis mõne aja pärast lihtsalt on jälle huvi niisuguste asjade vastu, mis on püsivamad ja mille tegemiseks läheb rohkem aega ja see on ju täiesti maalne, sest muidu inimene lihtsalt põleb läbi ühiskondi, põleb läbipõlemise märke ju me näeme iga päev kui vaadata tervet seda ühiskonda tervet maailma ja see on kõik selle kiirustamise ja selle vales suunas minekut tulemus. Nii et, et ilmselt ikkagi loodate ja usute teie siin kõik samuti, et see pendel ei olegi enam võib-olla seal päris ühes ääres, et ta on juba sellestki ära käinud ja ta ongi juba tagasi tulemas, on tunda, see on tunda sellest, et mida soovitakse näiteks meigi käest tullakse küsima, palutakse albumeid, näiteks, mida vahepeal seda aastat täiesti välistasid niisuguse võimaluse. Siis on tunda see ajakirjadest. Me kasutame õpetamiseks Itaalia disainiajakirju. Ja on näha nendes suundumustest, mis seal on, põime on käsitööelemendid kasutusel jälle, nad on au sisse tõstetud, nad on lausa serveerida antud. Nii et käsitöö on juba tõusmas esiplaanile Se käelise tegevuse osavus. See protsess, mille sees ja naturaalne niisugune materjal oma võlus ja ilus ja siis see käsitöö põhjendatud, see on niivõrd tugevalt juba tunda see tulemas vajadusi. Publitsistikat kohtab järjest rohkem artikleid, kus räägitakse sellest meelelisest elemendist, sellest inimlikust vajadusest ja ideaalis, nii et ta juba tuleb. Tänan teid. Stuudios olid illuerma Rutt Kalvik ja Maarja Undusk. Mina olen Kerttu Soans. Kohtumiseni kahe nädala pärast.