Suur mees baarileti teises otsas higistab. Pean topeltviski kohal norus ning ta tõstab iga paari minuti tagant pilgu, vaatab üle õla ukse poole ning LED ribade valgusest särab tema näol kerge higikiht. Ta hindab pikalt ja värisevalt välja, püüdes seda ohkeks maskeerida ning pöördub joogi juurde tagasi. Vabandust. Tõstan klaasipuleerides pea. Kas ma saaksin veel ühe? Tahaksin talle öelda, et see pole üldse hea mõte, et sellest pole abi. Et ta võib isegi pardale lubamise piiri minna. Aga ta on suur mees ning sulgemiseni on 15 minutit ning vastavalt firma reeglitele pole mul mingit põhjust talle ära Velda. Seepärast astun lähemale, võtan ta klaasi ja tõstan diski kraani alla. Ta osutab peaga pudeli suunas topelt, ütleb ta ning tõmbab paksu käega üle niiske näo. See teeb seitse naela 20, palun. Ta on teisipäeva õhtu, kell on kolmveerand 11 ning istsiti lennujaama, iiri pubi nimega žanrakend klaver, mis on umbes sama iiripärane kui Machatma kandi hakkab otsi kokku tõmbama. Taar suletakse 10 minutit pärast viimase lennu väljumist ning praegu on siin lisaks minule üks agaralt töötav noormees sülearvutiga kaks laterdavat naisteises lauas. Ning topeltinsenerid on mees, kes ootavad lendu Stockholmi Münchenisse, millest viimane 40 minutit edasi lükatud. Ma olen siin olnud keskpäevast peale, kuna Karlil oli kõhuvalu ja ta läks koju. Null ükskõik ma olen alati valmis hiljemaks jääma. Ümisen vaikselt kaasa plaadilt kostvani vilepillile ning lähen korjan kokku kahe naise klaasid, kes vaatavad telefonist pingsalt mingit videot. Naeravad nagu korralikult õlitatud inimesed, ikka. Minu tütretütar viiepäevane, ütleb blond naine. Kui käe tema klaasi järele sirutan. Väga armas naeratama vastu. Minu meelest näevad kõik imikud välja nagu rosinakuklid. Tähendab Rootsis. Ma pole seal kunagi käinud. Oma esimest lapselast tuleb ikka vaatama minna, eks ole. Mesin, kastame titevarbaid. Nad purskavad uuesti naerma. Ehk meiega koos tema terviseks. Tule istu viieks minutiks maha. Me ei saa selle pudeliga ise hakkama. Hoi juba kutsutakse, tuletorn. Pere arvates kolm, viis, 11, kustuvad tuled. Päeva viimased reisijad tõusevad öötaevasse. Kongo päritolu koristaja lükkad oma käru minu poole. Ta kõnnib aeglaselt ja nõtkelt ning ta kummidaldadega jalanõud käeksuvad läikival kunst marmoril. Õhtust, kullake. Õhtust. Vajalik. Sa ei tohiks nii hilja siin olla, kallikene, sa peaksid lähedastega koos kodus olema. Ta ütleb mulle igal õhtul täpselt ühtesama. Enam ei lähe kaua. Mine, vastan igal õhtul samamoodi. Noor agar sülearvutimees ja higistan viskijooja on läinud. Launglaasid virna, loen raha kokku ja kontrollin kaks korda, kuni kassaseise lint klapivad. Märgin kõik raamatusse, kontrollin, pumpasid, kirjutan üles, mida tuleb juurde tellida. Siis märkan suurt kasvu, mehe mantel on endiselt tema baaripuki peal. Astun lähemale, vaatan monitori. Müncheni lennul toimub pardale minek, kui tahaksin mantli talle järele viia. Vaatan uuesti ning lähen siis aeglaselt meeste tualeti poole. Hallo andsin keedi. Kostab summutatud hääl, mis jääb kuhugi hüsteeria piirimaile. Tõukanust. Miski hoian valamu kohale, kummardunud ja loputab nägu. Ta nahk on kriitvalge. Kas minu lendu juba kutsuti? Just algas. Teil on ilmselt paar minutit aega. Hakkan lahkuma, kuid miski sunnib mind peatuma. Mees põrnitseb mind, ta silmad on kui kaks pingsat mure. Nuppu. Raputab pead. Ma ei suuda. Ta haarab paberrätikuid, patsutab nägu. Ma ei suuda lennukile minna. Ma ootan. Uue ülemusega kohtuma sõitma, aga ma ei suuda. Ja ma ei julge talle öelda, et kardan lendamist. Ta vangutab pead. Ma isegi ei karda. See tekitab minus õudust. Lasen uksel selja taga sulguda. Mis teie uus töökoht on? Ta pilgutab silmi. Autoosad Ma olen hant Motorsi uus piirkondlik anduritoodete osakonna tugi. Kandurite müügijuht. Kõlab nagu tähtis amet, ütlen ma, teile on seal kandurid. Ma olen selle nimel pikalt vaeva näinud. Ta neelatud tugevalt. Seepärast ma ei tahagi, tulebki ras hukkuda. Ma tõesti ei taha surra, lendavas tulekeras. Mul on kiusatus talle öelda, et see ei oleks tegelikult lendav tulekera, vaid pigem kiirelt langev tulekera. Aga sellest poleks ilmselt abi. Ta loputab taas nägu ja ma ulatan talle uue paberrätiku tänal. Ta hingab uuesti värinal välja ja ajab end sirgu, püüdes ennast kokku võtta. Sa pole vist varem näinud, et täiskasvanud mees käitub nagu idioot. Umbes neli korda päevas. Ta väikesed silmad lähevad pärani. Umbes neli korda päevas. Ma pean pidevalt kedagi meeste tualetist välja sikutama ja tavaliselt on põhjuseks lennuhirm. Ta vaatab mulle otsa, pilgutab silmi. Aga teate, ma ütlen alati, kõigile. Jaamast pole ükski lennuk alla kukkunud. Ta tõmbab kaela krae vahele tagasi, päriselt? Mitte ühtegi, isegi mitte väikest avariid, hoovõturajal. Kehitan õlgu. Siin on tegelikult väga igav. Inimesed lendavad minema, lähevad sinna, kuhu nad lähevad ja tulevad paari päeva pärast tagasi. Naal tundmast uste surun selle lahti. Tualetid ei lõhna just õhtuti, hästi. Kena igatahes minu meelest on hullemaidki asju, mis teiega võib juhtuda. Nojah, eks ta vist ole küll nii. Ta mõtleb järele ja pööritab minu poole. Neli tükki päevas mõnikord rohkem. Ärge pahandage, aga ma pean tagasi minema. Inimesed hakkavad imestama, kui mind liiga tihti nähakse meeste tualetist välja tulemas. Ta naeratab ja ma näen hetkeks, milline ta teistes olukordades olla võib. Selline loomuldasa üle keel, inimene, lustlik inimene, kes tunneb oma ala, milleks on mandril toodetud autoosad. Mulle tundub. Lendu kutsutakse. Arvad siis, et minuga ei juhtu midagi? Teiega ei juhtu mitte kui midagi. See on väga turvaline lennuliin. Ja see võtab teie elust vaid paar tundi. Vaadake, neli, üheksa, üks maandus viis minutit tagasi. Taevasse minnes te näete, kuidas Stewardit stjuardessid koju lähevad. Te näete neid juttu ajamas ja naermas nende jaoks lennukile minek, nagu bussi peale minna. Mõned teevad seda kaks, kolm, neli korda päevas ja nad pole ju rumalad. Kui see poleks ohutu, siis nad ju ei läheks lennule, kas põle? Nagu bussi peale minek, kordab ta. Arvatavasti kõvasti ohutum. See on küll tõsi, kergitab ta kulme. Maanteedel on ohtralt idioote. Monaugutan tõmbab lipsu sirgu ja see on tähtis töökoht. Kehv oleks sellest nii väikese asja pärast ilma jääda. Teiega ei juhtu midagi, kui seal üleval ära harjuta. Võib olla küll. Aitäh sulle. Luisa vastan ma. Aitäh sulle, Luisa, Sa oled väga heasüdamlik tüdruk. Ta vaatab mulle mõtlikult otsa. Ega sa kas. Kas sa tahaksid minuga mõnikord välja tulla? Lavist kuulen, teie lendu kutsutakse, söör, ütlen ma ning avan ukse, et ta saaks välja minna. Rõhutab, et piinlikust varjata ning asjatab, patsutab taskuid. Hästi nõndaks ja siis lähen toredaid kandureid teile. Kaks minutit pärast tema lahkumist avastan ma, et on terve kolmanda kabiini täis oksendanud. Jõuan koju veerand kaks ja astun väiksesse korterisse. Tõmban jalga pidžaama oma püksid ja selga kapuutsiga dressipluusi. Avan külmkapi, võtan sealt pudeli valget ja valan endale klaasitäie. Seal hirmus hapu. Vaatan silti ja saan aru, et tabasin selle eelmisel õhtul unustasin pudelile korgi peale panna. Otsustan siis, et pole hea mõte neist asjadest liiga palju mõelda. Kuus pudeliga tugitooli. Kaminasimsile on kaks kaarti. Üks on minu vanematelt, kes soovivad mulle palju õnne sünnipäevaks. See parimad soovid emalt on valus nagu torkehaav. Minu õelt, kes pakub, et ta võiks koos Tommyga nädalavahetuseks külla sõita. See on pool aastat vana. Telefonis on kaks kõneposti. Üks hambaarstilt, teine mitte. Luisa sääred siin kohtusime tööti takis, maandusime pärast sinu pool. Summutatud ja piinlik naer. Ma siin mõtlesin, et väga tore oli, äkki teeks uuesti minu number on sul olemas? Kui pudelis pole enam midagi, siis kaalun uue toomist. Ent ma ei taha enam välja minna. Olen äkitselt surmväsinud, aga see on selline peadpööritav kurnatus, mis ütleb, et voodisse lähen siis magama. Maie. Mõtlen hetkeks Charedile ja tema kummalise kujuga sõrmeküüntele. Kas mind häirivad kummalise kujuga sõrmeküüned? Põrnitseb elutoa tühje seinu ning mõtlen, et mul on lihtsalt värsket õhku vaja. Ma tõesti tahan värsket õhku. Teen esikuakna lahti ning ronin ebakindlalt mööda tuletõrjeredelit üles, kuni jõuan katusele. Kui ma üheksa kuu eest esimest korda siin käisin. Näiteks kinnisvaramaakler eelmised üürilised olid endale üles väikese terrassi teinud sinna paar plekist lillepoti ja pisikese pingi sättinud. Ammu ära kuivanud ja surnud. Ma pole kuigi hea hooldaja. Nüüd seisan katusel, võtan Londoni vilkuvat pimedust. Ümber elab, hingab, sööd ja vaidleb miljon inimest. Miljon elu, mis on minust täiesti eraldiseisvad. Seni imelik rahu. Öises õhus kerkivad minuni linnahelid, tänavalaternad, kiiskavad mootorid, mürisevad uksed pauguvad. Mitu miili lõuna poolt, kostab politsei helikopteri räige põrin. Ning selle kiir otsib kohaliku pargi pimedusest mingit kadunud kurjategijat. Kusagilt kaugelt kostab sireen. Sireenid on alati Pole vaja palju vaeva näha, et kodune hakkaks, ütles maakler. Oleksin äärepealt naerma pursanud. Linn on mulle sama võõristav kui varemgi. Aga nüüdsel ajal on minu jaoks kõik võõristav kõhklen ning astun siis rinnatisele, Lähed külgedele sirutatud, otsekui kergelt purjakil köielkõndija. Üks jalg teise ette nihkunud piki betooni. Tuuleke ajab mu väljasirutatud kätekarvad turri. Kui siia kolisin, kui kõik alles hakkas minuni jõudma, mõtlesin, et mõnikord oma trepikoja ulatuses ühest otsast teiseni kõndima. Kui teise otsa jõudsin, siis naersin taevasse. Näed, ma olen siin, püsin elus, ma seisan serval. Ma teen seda, mida sa mul käskisid teha. Sellest on saanud salaharjumus, mina, linna siluett, pimedusse pakutav mugav anonüümsus ja teadmine, et siin üleval ei tea keegi, kes ma olen. Tõstan, pea tunne neist tuult, kuulatan alt tulevat naerupudeli purunemise, summutatud klirinat. Poole suunduva liikluse müra vaatan lõputut punast piduritulede rodu autodest moodustatud vereringet. Siin müra ja kaose kohal on alati tihe liiklus. Üksnes kolme ja viie vahel öösel on suhteliselt vaiksed tunnid. Joodikud on voodisse vajunud, restorani kokad, valged, kitlid seljast võtnud, paarid uksed kinni pannud. Nende tundide vaikust häirivad vaid üksikud helid. Öised tankerid, juudi pagaritöökoja avamine, teisel pool tänavat, ajalehe autod, lehepakkide mütsatused. Ma tean kõige väiksematki liigutusi sest ma ei maga enam. Poolteist aastat tervelt poolteist aastat. Millal sellest ometi piisab, küsin ma pimeduselt. Ning seal see on. Ma tunnen taas seda ootamatut ülekeevat raevu. Astun kaks sammu edasi, vaatan jalg ette. Sest see siin ei tundu nagu elu. See ei tundu nagu üldse miski. Kaks sammu veel kaks. Ma lähen täna nurgani välja. Sa ei andnud mulle mingit kuradi elu, mitte sinnapoolegi, see lihtsalt rikkusid mu vana elu ära. Peksid tükkideks, mis ma selle ülejäägiga nüüd pihta peaksin hakkama? Millal mul on tunne? Ajan käed laiali ja mul tuleb jahedas öises õhus kananahk peale. Ma nutan. Perse vil sosistan, ma. Käi perse, et sa mind maha jätsid. Lein tõuseb taas nagu äkiline laine. See on võimas ja kõikevõitev. Ja just siis, kui hakkan sellesse vajuma kostab varjudest hääl. Ära parem seisa seal. Vaatan üle õla, tuletõrjeredelil väikest kahvatut, nägu, tumedad silmad pärani. Ma ehmatan. Jalg libiseb rinnatisel. Äkitselt olen ma kogu raskusega valel pool serva. Süda värhatab ja sekundi murdosa hiljem läheb keha järele. Ja siis olema nagu õudusunenäos täiesti kaalutu. Oleneesist tühjuses, mu jalad siputavatest pea kohal. Ja ma kuulen karjatust, mis võib-olla mu enda oma. Ja siis on kõik must. Lumi on, kullake. Mul on kaela ümber võru kellelegi käsi katsub mu pead õrnalt kiirelt. Ma olen elus. See on tegelikult täitsa üllatav. Just nii, tee silmad lahti. Vaata nüüd minu poole, vaata mind. Oskada, panime öelda. Ma tahan rääkida, teen suu lahti. Aga hääl on summutatud ja mõttetu. Ma olen vist keelde hammustanud. Mul on suu verd täis, on soe ja maitseb raua järele. Ma ei saa liigutada. Me tõstame su nüüd selgroogu toetavale lauale, selge. Seal on võib-olla natuke aega ebamugav, aga ma annan sulle valu vastu morfiini. Mehe hääl on rahulik, tasane nagu see oleks maailma kõige tavalisem asi. Lebada katkisena krooni peal ja vaadata öisesse taevasse. Tahaksin naerda. Ma tahaksin talle öelda, kui tobe see kõik on, et ma siin olen. Aga miski ei tööta nii, nagu töötama peaks. Mehe nägu kaob vaateväljast. Minu kohal kõrgub konvestis naine, kelle tumedad lokkis juuksed on hobusesabasse seotud. Ta laseb mulle taskulambiga järsult valgust silma ja vaata mind eemal viibiva huviga, nagu oleksin ma mõni eksemplar, mitte inimene. Kas paneme tilguti külge? Ma tahaksin rääkida, aga valu jalgades juhib mu tähelepanu kõrvale. Jeesus, mõtlen ma. Aga sõnad ei tule vist välja. Arvukad luumurrud, pupillid on normis ja reageerivad vererõhk 90 60. Tal vedas, et varikatus tabas. Diivani peale kukkuda pole kuigi tõenäoline. Aga need verevalumid on küll kahtlased. Tunnen külma õhku, kõhu peal soojade sõrmede kerget puudutust sisemine verejooks. Kas meil on vaja teist meeskonda? Kas te võiksite tahapoole astuda, söör, päris eemale. Teisene hääl, ma tulin välja suitsetama ja ta kukkus mulle otse rõdule, kurat. Sääre pealt selga sadama. Aga näete, siis teil vedas, ei sadanud. Ma pidin ennast surnuks ehmatama, ei oska oodata, taevast inimesi sajab. Vaadake seda lavatsid, ma ostsin selle Kondranist 800 naela kindlustus, et selle tagasi. Väike paus. Eks te küsige neilt teate, laske neil siis juba oma rõduverest puhastamine ka kinni maksta. Kuidas tundub? Esimese mehe pilk libiseb kolleegile. Aed liigahtab mina koos sellega. Kas ma kukkusin katuselt alla? Mu nägu on märg ja ma saan kusagilt eemalt aru, et hakkan vabisema. Ta läheb shokis. Kusagil allpool libiseb lahti kaubikuks tagar. Seejärel hakkab laud mal liikuma ning järsku valu, valu, valu. Kõik läheb mustaks. Sireen ja sinine vilkur. Londonis käivad alati sireenid. Me liigume, on valgus, libiseb üle, kiirabiauto sisemuse luksatab ja kordub, valgustab ootamatult asjade rohket sisemust rohelises mundris meest, kes toksib midagi telefoni sisse ning asub seejärel sättima mu pea kohal olevat tilga jalga. Palun vähenenud morfiin. Aga koos teadvusega tuleb kasvava õud anda. Pean kaks korda proovima, enne kui ühe käega vastu kaubiku tagaseina toetub. Mees, mind kuuleb. Ta pöördub ja kummardu punema kohale. Ta lõhnab sidruni järele ja tal on fraseerides üks koht vahele jäänud. Kas meil on siin kõik kombes? Aasma? Mees kummardub allapoole. Vabandust, sireenidega on raske kuulda. Kohe jõuame haiglasse. Ta asetab oma käe minu oma peale. Ta käsi on kuiv ja soe, Esulgustav. Kardan äkitselt hirmsasti, et ta võtab käe ära. Pea vastu. Kaua meil veel läheb, donna? Ma ei suuda neid sõnu öelda. Keel täidab terve su. Mõtted on ähmased, käivad kohakuti. Kas ma liigutasin käsi, kui nad mind tõstsid? Tõstsin paremat kätt. Anja. Vaat see tuleb välja sosinal. Mida ta langetab kõrva mulle peaaegu suu juurde toonud. Ah, ma halvatud. Halvatud mees kõhkleb ja vaatab mind. Siis pöörab teady, vaatab mu jalgu. Kas sa varbaid saad liigutada? Püüan meenutada, kuidas jalgade liigutamine käib. See nõuab palju rohkem keskendumist, kuna varem harjunud olin. Mees sirutab käe ja katsub kergelt minu karvast, otse meenutades, kus need asuvad. Proovi uuesti, just nii. Alu sööstab mööda mõlemat jalga üles. Üks suhe võib olla nuuksatus. Mina. Kõik on korras, valu on hea. Ma kindlalt ei saa öelda, minu meelest ei olnud selgroogi vigastatud. Sul on puus sodi ja paar kohta veel. Silmad vaatavad mind. Tal on hea inimese silmad. Ta saaks nagu aru, kui väga ma veenmist vajan. Tunnen, et ta võtab mul käest kinni. Ma pole iial teise inimese puudutust rohkem vajanud. Ausalt, ma olen üsna kindel, et sa ei ole halvatud. Maad antud, kuulen kaugelt oma häält. Pisarad tõusevad mulle silmi. Palun ära lase lahti, sosistan ma. Ta langetab näo taas lähemale. Ma ei lase sinust lahti. On midagi öelda, aga ta nägu hägustub. Ja siis ma lähen, aga jälle.