Hiljem öeldakse mulle, et ma kukkusin viiendalt kaks korrust allapoole läbi varikatuse ja maandusin hiigelsuurel lõuendil rotangist e kindlad debattidega päikesevõtmise sohval mis asus minister Anthony kardineri rõdul. Ta on autoriõiguste jurist ning altkorruse naaber, keda ma pole kunagi näinud. Puusaluu on kaheks tükiks puhtalt on pooleks nakatanud kaks raiet ja rangluu. Juurdunud on kaks vasaku käe sõrme ning pöialuu, mis tuuritas läbi jalanaha ning sundis ühe meditsiiniüliõpilase minestama. Mu röntgenipilte vaadeldakse teatava aukartusega. Kuulen end hooldanud parameediku häält. Ei või teada, mis juhtub, kui suurtest kõrgustest alla kukkuda. Näib, et mul on väga vedanud. Nad ütlevad seda, jäävad naeratades ootele, nagu peaksin vastama laia naeratusega või siis ehk väikse tantsunumbri esitama. Endal pole tunnet, et on vedanud. Ma ei tunne üldse midagi. Tukastani ärkan ning mõnikord näen ärgates operatsioonisaali eredaid tulesid ning siis hiljem ühte vaikset ja rahulikku tuba. Õe nägu, vestluse katkeid. Morfiin muudab uniseks. Nad suurendavad tunnust ja see on suurepärane jahe varisemine olematusse. Silmad lahti ja leian voodi. Jalutsis oma ema. Tärkas olles löönud, tärkas üles. Kas me teame õe kutsuma? Tanud juukseid värvinud? Mõtleme hajameelselt. Ja seejärel arusaam. Oi see mu ema. Mu ema ei räägi enam minuga. Oh jumal tänatud, jumal tänatud. Ema tõstab käe kaelas rippuva krutsifiksi juurde. Meenutab mulle kedagi, aga ma ei tea, keda ta neeldub. Kuule, silitab kergelt mu põske. Mingil põhjusel hajuvad mu silmad kohe pisaraid täis. Ohmu väike tüdruk. Ta kummardub minu kohale, otsekui soovides mind uute vigastuste eest kaitsta. Ma tunnen tema parfüümi lõhna. Sama tuttavlik kui mu enda oma. Ohnu. Ta pühib salvrätikuga pisaraid. Pidin end surnuks ehmatama, kui nad helistasid. Kas sul on valud? See on midagi vaja, saan sulle midagi tuua. Räägib nii kiiresti, et ma ei suuda vastata. Me tulime nii ruttu, kui saime. Mina hoolitseb vanaisa eest Hannese tervitab fina. Ta tegi seda häält, tead küll, aga me ju teame, mida see tähendab. Kallikene, kuidas sinuga küll õnnetus juhtus, mida sa ometigi mõtlesid? Paistab, et tal pole vastuseid vaja. Mina pean lihtsalt siin lebama. Ema tupsutad silmi ja seejärel uuesti minuni. Sa oled endiselt minu tütar ja ja ma ei suutnud mõeldagi, et sinuga midagi juhtub ja me siis ei tead küll. Neelan sõnad alla. Keel ei kuula üldse sõna, oleksin nagu juua täis tofunud. Tean, aga sa tegid selle minu jaoks nii raskeks, luu. Ära praegu sellest räägi kalliseks. Isa patsutab talle õlale. Vaatab kuhugi kaugemale ei võtab mul käest kinni. Siis meile helistati. Ai, ma mõtlesin, et sa. Ma ei teadnud, kas ta nuusutab uuesti taskurätik vastu, suud surutud. Jumal tänatud, et temaga hästi pöönad. Muidugi, kõik on korras. See plika on kummist tehtud. Isa kummardub minu kohale. Viimati rääkisime telefonis kaks kuud tagasi, aga silmast silma põlema teda näinud poolteist aastat. Sestpeale, kui ma kodulinnast ära läksin, Tansuuria tuttavlik, nii metsikult metsikult väsinud. Vendust sosistan, ma. Ma ei tea, mida öelda. Nad, mõlemad seisavad minu kohal. Nende näod on pinges ja murelikud. Minu vanemad kõhnaks jäänud pööranud, onju On kõhnaks jäänud. Isa kummardub lähemale ja ma näen, et ta silmad on kergelt märjad. Ja ta naeratus on tavalisest hädisema. Ta näeb väga kena välja, kallis, usu mind. Sa näed pagana kena välja. Ta pigistab mu kätt, tõstab mu juurde ja suudleb seda. Mõisa ei ole elu sees minuga midagi sellist teinud. Siis ma saangi aru, et nad kartsid mind ära surevat ning mu rinnust kerkib ootamatu nuusatus. Panin silmad kinni, et kuumi pisaraid peatada. Olen oma käel isa suurt ja puutööst karedad peopesa. Oleme siin kallikene, kõik on korras. Kõik saab korda. Nad sõidavad kaks nädalat iga päev varase rongiga 50 miili tagant kohale ja hiljem iga paari päeva tagant. Isa võtab end töölt vabaks, sest tema ei taha üksi reisida. Londonis on ju lõppude lõpuks igasugu rahvast, seda ütleb ta mitu korda ning vaatab alati pelglikult selja taha, otsekui kardaks, et mõni noaga bet on just nüüd palatisse hiilinud. Ema toob kodust toitu, sest kord põrnitasime me kõik koos minu lõunasööki ega suutnud ka viieminutilise ägeda oletamise järel kindlaks teha, millega tegu. Jewel plast Katikutel pöönad nagu vanglas. Ta torkis sööki kurvalt kahvliga ning nuusutas seda sestpeale, mida iga päev saabunud koos hiiglaslike võileibadega. Paksud kiilakad, sinki või juustuvalgete saiaviil hakkate vahel kodused supid termose sees. Selline toit, mille tunneb ära. Ja ta toidab mind nagu last. Veel läheb tasapisi normaalsuurusesse tagasi. Ma olin maandudes sellest peaaegu läbi hammustanud. Ei midagi ebatavalist, öeldakse mulle. Puusani esitamiseks tehakse mulle kaks operatsiooni ning vasak jalg, vasak käsi on liigesteni kipsis. Reedel, pärast viimast puusaoperatsiooni toob ema hommikumantli, mis on mulle numbri võrra suur ja pruuni paberkotti ka munavõileiba. Ma ei pea küsimagi, mis kotis on. Väävli lehk täidab toa niipea, kui ta koti lahti teeb. Isa vehib käega nina all. Õed hakkavad nagunii mind süüdistama, Chouci, ütleb ta palati ust avades ja sulgedes. Annavad talle jõudu, ta on liiga kõhn ja pealegi ära seleta. Sina süüdistasid oma hirmsas haisus koera veel kaks vastad pärast seda, kui ta ära suri. Ma vaatan, et romantika majast ei kaoks kallis õhus et ehkki nad naeravad. Kui kogum, maailm piirneb nelja seinaga, muutud äärmiselt tundlikuks pisemate õhustiku muutuste suhtes. Sa märkad, et arstid keeravad röntgenipilte vaadates kergelt kõrvale. Ja õed katavad äsja surnutest rääkides käega suu. Mida küsima, mis on? Vaatavad teineteisele ebamugavust tundes otsa. Seda, et ema istub mu voodi jalutsis. Arst ütles, et konsultant ütles, et see pole teada, kuidas sa kukkusid. Hammustan munavõileiba vasaku käega asju võtta. Mu tähelepanu juhiti kõrvale. Kui sa katusel kõndisid. Närin natuke aega. Kas on võimalik, et sa kõndisid unes, kullake? Isa, ma pole elu sees unes kõndinud, kõndisid ja ükskord, kui sa oled 13 sisse tulid unes alla ning sõid pooled Riina sünnipäeva tordist ära. Ah see tegelikult ei maganud päriselt. Ja siis veel su vere alkoholisisaldus. Nad ütlesid, et solid joonud hästi palju. Mul oli tööl raske päev ning ma võtsin paar napsu ja läksin lihtsalt katusele värsket õhku hingama. Ja siis juhtis seal mu tähelepanu kõrvale. Sa kuulsid mingit häält. Ma lihtsalt seisin üleval ja vaatasin välja, ma teen mõnikord nii. Ja mu selja taha tuli üks tüdruk, ma ehmusin ja kaotasin tasakaalu. Tüdruk, kuulsin ainult tema häält. Isa kummardub ettepoole. Oled sa kindel, et see tüdruk oli päriselt olemas? Mitte välja mõeldud? Nad ütlesid küll, et mingi tüdruk kutsus kiirabi. Ema puudutab isa käsivarrest. Sa väidad siis päriselt õnnetus, ütleb isa. Katkestan söömise, Nad keeravad pilgud süüdlaslikult ära. Mida, kas te mõtlesite, et ma hüppasin alla või? Ei väida midagi? Isa kratsib pead lihtsalt. Kõik oli nii halvasti sestpeale kui. Ja me polnud siin nii ammu näinud ja neid üllatas natuke, et sa kõndisid öösel maja katusel arenduse, kartsid kõrgust. Parem olin kihlatud mehega, kelle meelest oli normaalne arvutada kokku magades kulutatud kaloreid. Jeesus, kas te seepärast olitegi minu vastu nii kenad? Sest arvasite, et ma üritasin end ära tappa. Ta lihtsalt küsis meilt igasugu, kes küsis muda sepsis, Caater. Nad tahavad lihtsalt kindel olla, et sinuga on kõik korras, kallis oleme ju, et asjad on olnud, noh, tead küll, sestpeale kui psühhiaater. Panematus, ootenimekirja lihtsalt, et rääkida. Ja meil oli arstidega pikk vestlus ja sa tuled meiega koos koju. Ainult seniks, kuni sa paraned. Sa ei saa üksi oma korterisse jääda, seal. Käisite minu korteris. Me pidime ju su asjad tooma. Tekib pikk vaikus. Kujutlen neid minu uksel seismas, kuidas oma käed pigistavad koti ja ta püüdleb pesemata voodiriideid, kamine siinsele ritta seatud tühje veinipudeleid üksikut poolikut, puuviljapähklibatooni külmkapis. Kujutlen neid päid vangutama Se teineteisele otsa vaatamas. Kas me tulime ikka õigesse kohta. Nad. Praegu perekonna rüpes olema ainult seni, kuni sa taas jalule saada. Tahaksin öelda, et mul pole oma korteris viga midagi, arvaku nemad, mida tahes. Ma tahan teha oma tööd, minna koju ja kuni järgmise vahetuseni mitte mõelda. Ma tahaksin öelda, et ma ei taha tagasi start, foldi minna ning olla taas see tüdruk, kes seda tegi. Ma ei taha tunda endal ema hoolikalt varjatud halvakspanu koormat. Isa lustlikku otsustavust, et kõik on korras, kõik on parimas korras. Kõik on täpselt nii, nagu oli, otsekui piisavalt korrutades olekski kõik korras. Ma ei taha iga päev võlli majast mööda käia, mõelda sellest, milles ma osaline olin ja mis alatiseks sinna jääb. Aga ma ei ütle seda. Sest ma olen äkitselt väsinud, kõik valutab. Ja ma lihtsalt ei suuda enam võidelda. Kaks nädalat hiljem viib isa mind oma töö kaubikuga koju. Esiistmel on ruumi ainult kahele, seepärast jäi ema koju. Et maja ette valmistada. Pole üle aasta kodus käinud ning seda mööda, kuidas maantee meie all lendab tõmbub mu kõht närviliselt krampi. Kodulinna rõõmsailmelised tänavad näivad mulle nüüd võõrad. Vaata teemal viibiva analüütilise pilguga. Märkan, kui väike kõik tundub, kui väsinud. Kui nunnu. Isegi kindlus tundub oma künka tipus kuidagi väiksem. Pidi mõtlema ka vill. Kui te pärast õnnetust esimest korda koju tuli heidan selle mõtte peast. Meie tänavale jõuame, vajun vaikselt istmesse. Ma ei taha naabritega viisakat vestlust arendada ja enda kohta selgitusi anda. Ma ei taha, et nad minu tegude üle kohut mõistaksid. Kõik kombes? Isa pöörab minu poole, otsekui oletades, mis mul peas toimub. Jah. Tubli tüdruk. Ta asetab hetkeks käe õlale. Vahutab juba uksel, kui me maja ees peatume, kahtlustan, et tegelikult on ta juba pool tundi aknal seisnud. Isa tõstab lühema koti trepiastmele ja tuleb siis tagasi, et mind välja aidata. Minnates teise koti õlale. Ma toetan kepi ettevaatlikult sillutise kividele ning tunnetan aeglased maja poole minnes, kuidas kardinad selja taga vaikselt liiguvad. Vaata, kes tuli, kuulen ma nende sosinad. Huvitav, millega nüüd on hakkama saanud. Isa juhib mind edasi, vaatab hoolikalt mu jalgu, otsekui võiksid need äkitselt välja sirutada ja minna kuhugi, kuhu pole vaja. Kõik kombes, küsib ta ühtevalu. Ära kiirusta. Läänema taga koridoris vanaisa, kellel on seljas ruuduline särki, korralik sinine Champer. Mitte miski pole muutunud, tapeet on sama. Koridori vaip on sama kulunud, lõimes on näha ema hommikusest tolmu imemist jäänult riita. Käin konksu otsas rippumas oma vana sinist jakki. Poolteist aastat. Mul on tunne, nagu ma oleksin 10 aastat ära olnud. Kui tagasi mõelda, siis esimesed üheksa kuud pärast villi surma olin otsekui udu sees. Sõitsin otse Pariisi ja lihtsalt ei läinudki koju. Olin vabadusest joobunud ja tundsin kõiki neid isusid, mis vill oli minus äratanud. Ühes välismaalaste baaris, kus mu hirmus prantsuse keel kedagi ei häirinud ja mu keeleoskus paranes. Üürisin 16. tänaval Lähis-Ida-restorani kohal tillukest pööningutuba. Lebasin ärkvel ning kuulasin hiliste joodikute ja varahommikuste kaubatoojate hääli. Ning iga päev oli mul ärgates tunne, et elan kellegi teise elu. Nendel esimestel kuudel tundus mulle, et olen kaotanud kihi nahka. Tunnetasin kõike tugevamalt. Ärkasin, kas naerdes? Nägin kõike nii, nagu oleks filter vahelt ära võetud. Pluusi toite kõndisin võõrastel tänavatel, rääkisin inimestega võõras keeles. Mõnikord tundus, et vill kummitab mind. Näen kõike läbi tema silmade ja kuulen kõrvus tema häält. Mis sa siis nüüd sellest arvad, Clark? Ma ju ütlesin, et see meeldib sulle. Söö seda prooviseda, anna minna. Tundsin, ent ilma meie igapäevategevusteta nagu kadunud hing. Need tundusid pikki nädalaid kasutud, kui ma ei saanud enam igapäevaselt tema keha, katsuda tema pehmet särki kinni, näppida õrnalt tema sooje ja liikumatuid käsi pesta, sõrmedega Temasiidiseid juukseid puudutada. Igatsesin taga tema häält tema äkilist, ehkki raskelt välja teenitavat naeru. Tema huuli minu sõrmede vastas. Ning seda, kuidas viima laud allapoole vajusid, kui ta uinuma hakkas. Ma oli õudusest rabatud, et ma milleski sellises osaline olin ja ütles mulle, et vehkida küll, armastab mind, ei suuda ta seda Luisat enam pidada oma tütreks, kelle ta üles kasvatas. Nii et lisaks armastatud mehele kaotasin maga oma perekonna ning kõik sidemed minu vana minaga lõigati läbi. Mul tunne, et ma lihtsalt triivisid püüdmatult minema mingisse teise universumisse. Seepärast hakkasin ma uut elu elama. Sõlmisin juhuslikke ja kaugevõitu sõprussuhteid, teiste ränduritega. Noored inglise üliõpilased, kes vaheaastat veetsid kirjanduskangelaste jälgedes kõndivad ameeriklased, kes olid kindlad, et Kesk-Läände näed küll kunagi tagasi ei lähe. Jõukad noored pankurid, ühe päeva reisijad, pidevalt muutuv seltskond, kes tuli sisse läbi ja mööda põgenikud teistest eludest. Naeratasin, ajasin juttu, tegin tööd. Ütlesin endale, et ma teengi seda, mida Will tahtis. Et vähemalt see peab mind lohutama. Talv andis järele ja kevadel kaunis. Ja siis sain ma ühel hommikul ärgates aru, et ma ei armasta enam seda linna. Igatahes London ma ennast enam piisavalt Pariislikult, et paigale jääda. Välismaalaste lood tundusid väsitavat sarnased ja pariislased ebasõbralikud. Vähemalt märkasin ma mitu korda päevas tervet müriaadi asju, mis näitasid, et ma ei hakka iial sinna sobima. See linn oli küll ligitõmbav, ent nagu kõrgmoe kleit, mille ma olin kiirustades ostnud ent mis ei istunud üldse. Andsin lahkumisavalduse ja läksin Euroopasse rändama. Nende kahe kuu vältel tundsin end saamatumana kui iial varem. Olin peaaegu kogu aeg üksildane. Meeldinud teadmatus, kus ma õhtul magan ning muutsid püsivalt murelikuks rongide graafikud ja valuutad. Mul oli raske leida sõpru, sest ma ei usaldanud ühtki kohatud inimest. Ja mis mulle enda kohta üldse öelda oli. Kui küsiti, sain öelda vaid kõige pinnapealse maid asju. Tähtsaid ja huvitavaid asju ei saanud teistega jagada. Kuna kellegagi polnud rääkida, tundusid kõik vaatamisväärsused, nitreeri, purskkaev kui ka Amsterdami kanal nagu kast, kuhu tuli teha linnuke. Veetsin viimase nädala Kreeka rannal, mis meenutas väga üht-teist randa, kus olin koos Williga viibinud alles üsna hiljuti. Ja kui oli nädal aega liival istunud ning peletanud eemale päevitunud mehi, kes kõik paistsid kanda Dmitri nime kinnitades seejuures endale, et mul on tegelikult tore olla. Andsin lõpuks alla ja läksin Pariisi tagasi. Peamiselt seepärast, et mul polnud kuhugi mujale minna. Magasin kaks nädalat ühe tüdruku diivanil, kellega koos olin baaris töötanud, püüdes otsustada, mida ette võtta. Meenutades võlliga peetud karjääriteemalist vestlust kirjutasin mitmesse ülikooli moekursuste kohta aga kuna mul polnud ette näidata kogemust, öeldi mulle viisakalt ära. Vaatasin internetis töökuulutusi ja sain aru, et kõigest läbielatust hoolimata ei kvalifitseerunud endiselt ühelegi töökohale, mis mind tegelikult huvitaks. Ja siis, kui me parasjagu oma võimalusi kaalusin istes Willi advokaat Mike looler ja soovitas teha midagi selle rahaga, mis vill mulle jättis. See oligi vajalik. Kolimisettekääne. Ta aitas mul leida ehmatavalt kalli kolmetoalise korteri squer maili servas, mille ma ostsin suuresti seepärast, et mäletasin billi juttu nurgapealsest veinibaarist ja tundsin end seal talle pisut lähemal. Ega sisustamiseks enam eriti raha üle jäänud. Poolteist kuud hiljem tulin ma Inglismaale tagasi. Leidsin töökoha, sham, roken Klooveris. Magasin tilli-nimelise mehega, kellega ma enam kunagi ei kohtu ja ootasin, et nüüd tuleks tunne, nagu ma elaksin päriselt. Üheksa kuu pärast. Ootasin seda endiselt.