Tere päevast, te kuulate saadet piirikunst, mina olen Kerttu Soans. Täna pakun teile kuulata helilõike, mis on salvestatud Tallinna restaureerimiskoolis. Jah, siis on nüüd selline kool olemas. See kuulub Eesti kunstiakadeemia juurde, annab lõpetajatele bakalaureuse või magistrikraadi. Eelmisel sügisel võeti restaureerimiskooli vastu 10 tudengit, kuigi tahtjaid oli oi kui palju. 10 soovijat ühele kohale. Eestis, kus muinsused ja nende kaitse kindlasti üks rahvusliku enese atlase alustalasid on olnud ja on, pole restaureerimiskõrgkooli tasemel varem õppida saanud. Tallinna restaureerimiskooli juhataja Juhan Maiste veab kooli konservatiivse mõtte kandjaks, kus kõige muu väga tähtsa kõrval on siiski kõige tähtsam hoiakute kujundamine. Et tulevased kõrgharidusega restauraatorid ei püüaks ilmtingimata tormata Ta vana üles ehitama, vaid suudaksid leida vastupidavaid ja väärikaid võimalusi selle hoidmiseks. Kuidas restaureerimiskursused kõrgkooliks kasvasid, kus kool asub ja mida seal täpselt õpetatakse, sellest räägib Tallinna restaureerimiskooli juhataja, professor Juhan Maiste. Idee on olnud juba peas liikunud vist küll juba üle 10 aasta aga selle idee realiseerimine on võtnud need viimased viis-kuus-seitse aastat. Nii et kui me ütleme, et kuna seda Eesti kunstiakadeemia katuse all selline institutsioon on nagu Tallina restaureerimise kool esimest korda mainimist leidis, siis aasta 1995, aga muidugi see oli nii-öelda kõikide asjade suurte asjadega. Ma ütleksin suurte asjade väga väikene algus oli see seeme, mis mulda pandi, see oli parinädalased kursused, millega alustati. Mille järgi siis pärast seda, kui nüüd oli viis aastat olnud siin võimalust omapäi ja, ja oma mõistuse järgi talitada kippus vajadus tekkima, tekkis selline loomulik hoiak, kus siis minevikku ei väärtustatud enam kui monumentaalseid varemetes kellelegi teisele kuuluvat ajalugu vaid meie oma ja osa nüüdsest laiemast euroopalikust kultuurist. See kõikide nende väärtuste ümberhindamine, mis noores riigis toimus, tõi kaasa väärtuste ümberhindamise restaureerimise muinsuskaitse vallas. Ja ma arvan, et meie kool, mis on endiselt Eesti kunstiakadeemia üks teaduskond ühelt poolt ja teiselt poolt, siis avaneb nii-öelda elu poole Tallinna restaureerimiskooli nime all on algusest peale kujundanud hoiakuid ja algusest peale seisnud uue muinsuskaitsefilosoofia. Mures ja selle seletamise ja selle õpetamise alguses. Me mitte nii palju ei ürita kuna üles ehitada, kuivõrd pöörame tähelepanu vana hoidmisele mitte niivõrd palju rekonstrueerimisele kui restaureerimisele selle sõna kitsamas mõttes, mida me ka konserveerimiseks võiksime kutsuda. Ja nii-öelda samm-sammult on siis need kursused välja kasvanud täiend koolituseks nelja kuuliseks täiendkoolituseks mis töötab koostöös muinsuskaitseametiga doktoraanelile, andlaga ja Tallinna kultuuriväärtuste ametiga. Agne trummariga eesotsas ja nende nelja kuuliste täiendkursuste väljundiks on restaureerimiskoolitunnistused. Nende restaureerimiskoolitunnistuste alusel väljastab muinsuskaitseamet restaureerimise muinsuskaitselitsents. Ja see suunda on aasta-aastalt kasvanud paisunud me ei ole seda eriti palju valgustanud, aga tundub, et inimesed on tahtnud siia kooli tulla ja mitte ainult selle paberi pärast, vaid, vaid väga palju on ta isegi jätnud selle paberi lõpuks välja võtmata. Neil ei olegi nagu tingimata vaja nüüd vennast tõestada kuskil ametiasutustes vaid, vaid see on sellise traditsioonilise ehitamise traditsiooniline konservatiivne kool, kuidas hoida vundamente, kuidas hoida seinasid, kuidas restaureerida kivimeid ja kuidas restaureerida puumaja. Ainult et ütleksin, et Eesti kõige nimekamad õppejõudude, kõige nimekamad restaureerimisspetsialistide juhendamisel Mart Keskküla, tädi kõhklev ka väga paljud Helve Ilves. Nimed, keda tuntakse-teatakse nii Tallinnas kui Võrus kui Tartus. No see oli aasta 98, kui me võtsime vastu esimesed magistriõppe tudengid, keda ongi natukene kummaline kutsuda tudengitele, sest tudengi reguna tänam või nad just päris ei ole, sest et tegemist on hea gruppi kuuluvate inimestega, mina olen juba jõududele keskeale väe ja selles mõttes on meil olnud aga diskutiivne ja väga andev ja väga energiline see töö ja magistriõppe kõik midagi toonud laua peale ja me oleme saanud ühiseid probleeme lahendada. Me oleme saanud rääkida filosoofiast, mis on ikkagi minu arvates kõige tähtsam. Sest et küsimus ei ole mitte kuidas teha, milliste vahenditega teha mitte ainult, vaid võib-olla sageli kas üldse puutuda ja millisel määral restaureerida. Me tuleme tagasi nende samade olemuslikke konserveerimisteaduslike küsimuste juurde millele liituvad siis vastavalt nende magistriõppes olevate spetsialistide Ari senisele haridusteele vastavad tehnilised oskused väljundit. Kas siis tegemist maali konserveerimisega näiteks pühavaimu kiriku pildipiibel, tema rõdu vääridel või siis Malereid, Heidelbergi töö või siis tuntud eesti konservaator, mari konsulaatori uurimused, Alar Nurkse uurimused Niguliste kiriku ekspositsiooni säilitamise osas. Või siis Kuressaare linnaarhitekti Lilian Hansar ees tööpinnast kui märgist Kuressaare ja tema kui väikelinna olemusest. Või siis Tartu linnaarhitekti Raivo Mändmaa uurimus savi kasutamisest traditsioonilise ehitusmaterjalina. Need spekter on seinast seinani. Ja ma arvan, et selles mõttes on, kas Eesti kool on unikaalne? Meil ei ole väga palju võtta konkreetseid eeskujusid. Me küll usume nende metoodikate, siis, mida enne meid on leiutatud. Ma arvan, et me kõigis asjades ei pea tingimata ja me ei suudagi oma väikese rahva ja väikeste ressurssidega kõik ise välja mõtelda. Ja sellepärast on ka hea, kui kui koolide võrk, mis Euroopas olemas on, et me sellega tihedas koostöös oleme ja õppejõud siia tulevad. Aga ikkagi meie kool on sellepärast unikaalne, et tema katuse alla koondub nüüd kogu konserveerimisele treerimise teadus, kogu dimensioon alates ehituslikult konserveerimisest, katustest, vundamentidest, insenertehnilistest lahendustest kuni kõige peenemate esemete asjadeni ja kolmandat poolt siis filosoofia nii välja need ongi, see tähendab kolm põhisuunda, mille öeldakse Raukase juhtimisel arhitektuuri konserveerimisega Ilkka Kadarbiku juhtimisel mani konserveerimisega. Ja mina ise olen ennast sidestanud justele teoreetilise ja filosoofilise poolega, need on kolm põhisuunda, mis lähevad edasi ka sellest sügisest avatud bakalaureuseõppes, see tähendab päris tudengid, see tähendab päris koolipingist või koolipingile veel lähedal seisvad inimesed. Ja seekord ja see aasta oli siis õnnelik võimalus, et tõesti meil on nüüd 10 lapsukest või silmad ära ka koolipingis ja õnneliku juhuse tõttu või ma ei tea, kus tähtedele lõppude lõpuks kukkumine, elu ja saatus kirjas on, ma arvan, et sellest noreerimis kool on ka ammu kuskil olnud pilvepiiri peale, see oli vaja lihtsalt alla tuua see mõte et, et see pilvepiiri peale hõljunud mõte on nüüd materialiseerunud ja meil on olemas ruumid siin rajategi taga vanas rohupoes, lõhnad natukene veel rohukeetmise ja proovide järel. Aga see ei olegi nii kauge paralleelrestoran, kartulit on sageli võrreldud arstiga. Aga jumal hoidku, loodame, et mitte kirurgiga ja mittekirurgiga, ainult et selle asemel amputeerida, peaks rohkem nii-öelda uurima ja kuulama ja vaatama ja ja võib-olla saab noh, nii-öelda lihtsamate rahvameditsiinile lähedamate lahendustega hakkama. Ja siis on meil ruumid veel pikal tänaval kaks suurt ruumi, üks päris suur saal ja teile natukene väiksem nii-öelda Õpetajate tuba või, või teaduslik tulevane teaduslik keskus. Ja siis kindlasti meie käest küsitakse, et kust te võtate kogu selle sisse seada kõik need laboratooriumid ja asjad, mida üks konserveerimiskool ütleme Roomas või isegi Helsingis kõike seda oma pea ja on väga pikkade aastatega ja ja kui me vaatame neid rahvusliku rikkuse, mis on soomlastel või itaallastel, siis need on natukene suuremad, kui nad on eestlastel. Aga meie oleme jälle koostöövalmimad, võib-olla me oleme nii-öelda praktilisemat ja me teeme hea meelega koostööd kõigiga. Ja siin Tallinnas ennistuskojaga, Kanut, kellel on need sisseseaded sõnastanud, vaid omab kogemust, nende spetsialistid on meie õppejõud alates sellest tulevast sügisest, meie lapsed pääsevad nende majja. Tahame samasugused sidemed sõlmida Tartu ülikooliga ja me oleme selles osas läbi rääkinud. Me tahame selliseid sidemeid Eesti Kunstimuuseumiga, tema ennistuskojaga. Nii, me tahame olla selleks akadeemiliseks keskuseks siduvaks keskuseks, kus koguse kapatsiteet, mis siin väikses Eestis olemas on, et no mitte ei huvitaks üksi metsas ringi, igaüks nutaks oma tammepuu varjus. Vaideid, restaureerimine, muinsuskaitse saaks tagasi vaat selle tähenduse. Mis tal oli enne neid paradigmaatilised muutusi, kui me rääkisime muinsuskaitsest kui teatavast nihukest rahvusidentiteedi ühest tugisambast. Milline positsioon hakkas sellest intensiivselt tulevikku marssivas ühiskonnas? Hakkas pisut kõikuma, sest et tundus, et uue tuleviku ehitamisel piisab, piisab õhulossides pilvedest ja, ja laiast maailmast. Aga ma arvan, et, et siin on nagu igal jutul on kaks poolt ja meie oleme vahendajad vahendajast minevikust tulevikku. Üliõpilased, kellega restaureerimiskoolis kohtusin, olid kõik ühel meelel, et koolist teeb hea kooli seal valitsev sõbralik ja abivalmis õhkkond ja eelkõige on selle loojaks suurepärased õppejõud. Nii eelpool kõnelenud professor Juhan Maiste kui ka kõik teised said oma õpilastelt ülivõrdelised hinnanguid. Teiste hulgas ei jäetud märkimata Leo Laapinit, kes kunstiakadeemia mitmete erialade tudengite hulgas üks populaarsemaid loengupidajaid on mida ta õpetab tulevastele rest araatoritele. Professor Leo Lapin. Ma õpetan neile sedasama, mida kõigile teistele akadeemia esimese kursuse üliõpilastele ruumilist mõtlemist, et minul on see õppeprogramm, tühjus ja ruum ja lihtsalt oleks mõeldamatu, et restauraatorid, kes hakkavad tegelema linnaga ja ka linnaruumiga sealjuures ja ruumiliste objektidega, ei valdaks ruumilist mõtlemist, nii et see on põhimõte. Teie Leo Lapin, olete ka selle kooli märgi kujundaja, see on niisugune huvitava liikumisega mõra. Võib-olla kommenteerite seda mõra veidi? Tegelikult see idee kasutada mõra oli muidugi naistelt, kes on siis selle kogu kooli ideoloogia vaimne isa, aga siis ta palus mul nagu anda sellele visuaalne selline vorm ja siis ma uurides erinevaid mõrasid erinevates ainetes, siis selle tegin selle mõra idee ei ole mitte see, et ta nagu lahutab, ta ei ole nagu lagunemise sümbol, vaid ta tegelikult on. Muidugi, olles ühtepidi tõesti lagunemise sümbol, on ta teistpidi selline ühendav mõra. Et tegelikult noored, kes siin õpivad, on tulnud seda mõra täitma. Aga teiselt poolt on nad tulnud ka sellest marast aru saama, sellepärast et väga paljudele kunstiteostele annab just nende kartuses nende vanus ja ja ütleme, maalides on need Gracleed ja paljudes esemetes on need mõrad, mis tegelikult teevad selle objekti kohe silmnähtavalt vanemaks ja väärtuslikumaks. Kui me seda uurimuste põhjal hiljem võime kindlaks teha, nii et nii et kohe esimesel pilgul, kui asi on mõranenud, me võime öelda, et ta, vana kui ta on absoluutselt terve, siis võime öelda ka ta nõukogus olles pärast selgub, kas ta tõesti vana või uus, aga aga mõra selline jah, tõesti, ühesõnaga ühelt poolt nagu lagunemise sümbol ja teiselt poolt siis sümbol sellele, et seda mara tuleb parandada, et need mõra erinevad poolused nagu ajas on kokku liidetud ja lisaks sellele on see mõra paigutatud ukse proportsioonides, tähendab mõra tasapind kusse mõra asub, on tänapäeva ukse proportsioonidega, see tähendab, et ta sümboliseerib ka seda restaureerimise kodune. Et kui, siis ühesõnaga neid vanu, lagunenud asju äratatakse ellu fuel uuele elule või tuuakse sellesse meie kaasaegsesse ellu. Kuidas teile tundub, kas restaureerimine on äärmiselt konservatiivne ala ja praeguse kiire maailmaga kuidagi vastuolus? Ei, ma ei, ma ei usu, ma arvan, et praegune maailm just vastupidi, on massitootmise massi produktsioonimaailm ja toodetakse väga palju ühesugust ja paljud inimesed elavad sarnaselt nii oma keskkonna mõttes kui ka mõttemudelite mõttesse tarbimise mõttes, et tegelikult ma arvan isegi, et selline noh, restaureerimine ja vanade ehituste või, või siis asjade või keskkonna kasutamine uues elu laadisedsin tegelikult pigem progressiivne kui konservatiivne, selles mõttes, et konservatiivne hoopis võib-olla anamine sellistest lihtsas keskkonnas ja ma arvan, et see iga aastaga muutub ainult üha olulisemaks see restaureerimine või vanade asjade kasutusele võtmine, nende säilitamine või hoidmine, kuna neid jääb kogu aeg vähemaks, sellepärast et aeg läheb edasi ja üha rohkem vana hävitatakse teadlikult või mitte teadlikult, aga, aga igatahes ma arvan, et nendel noortel on väga suured perspektiivid tulevikus, sest nemad on veel esimesed meil siin. Kas Tallinn on teie arvates restaureerimise kooli jaoks hea koht? Ei no Tallinn on muidugi jah, ideaalne keskkond restaureerimise õppimiseks, sest linn on ikkagi täiesti tähelepanu väärne kogu Euroopas. Võrreldagi teiste hansalinnadega, noh näiteks sisehansapealinna Lübeck iga siis Tallinn on ju palju paremini sõda sadade säilinud ja teda pole nii palju ümber ehitatud ja lihtsalt ka maastikuliselt on ta juba palju põnevam ja mitmekihilise. Et, et paremat kohta on raske leida sellisele koolile ja ta võiks täitsa vabalt olla ka mitte ainult kohaliku tähtsusega, vaid kogu Euroopa tähtsusega kool tulevikus. Restaureerimiskooli suur õppeklass ja õpetajate tuba asuvad pikal tänaval Kanuti gildi hoone teisel korrusel. Sealsamas, muide, kus esimesel korrusel asub alternatiivteatri teine tants, muinasjutuliselt kummaline põnev saal, kus samasuguseid kummalisi ja põnevaid etendusi etendatakse. Kui eelmisel sügisel esimesed üliõpilased restaureerimiskooli vastu võeti, siis nende esimene ülesanne oli endale õpperuumid korda teha, nii et kohe erialapraktika restaureerimiseks, kooli lausa sissehingamisel tajutavas vaimses õhkkonnas palusin oma erialast ja tulevikuplaanidest rääkida kahel tudengil. Need on Kadri Kallaste ja Olari Kärmas. Mis see on, mis tõmbab noort inimest vanade asjade ja mälestuste poole? Selline vanad asjad ja nende väärtus ja nende lugu, mis, mis tal on rääkida, sest et minu arust on enamus asju, mis hoiab restaureerimison just tehtud käsitsi ja käsitööliste poolt, mitte just siis mingi manufaktuuri või tehase toodang. Ja see käsitsi tehtud asjadel on oma ning, ja oma kolmas või neljas dimensioon, mis ei olegi tajutav kõigile, aga me õpime seda tajuma ja nägema niimoodi. Ma ei pea ennast väga konservatiivseks inimeseks, aga et maailmas on väärtusi, mida tuleks hoida nagu kunst, arhitektuur ja loodus. Kõik on minu jaoks nagu üks ja siis oleks tähtis, et et sellised asjad oleksid hoitud. Ja sellepärast ma siia tulingi. Kas teil oli enne ka mingeid kokkupuuteid asjade parandamisega, küsime nii. Täpse õige parandamisega. Selline mehaanik keegi ei, ta ei ole nüüd, aga, aga eks ma ikka mõtlesin igast väikseid asju välja ja ise nokitsesin ja võib-olla restauraatori puhul ongi tähtis see, et oleks hästi kannatlik selline nokitseja tüüp, kellel siis jätkuks fantaasiat ja loovust, kuid mitte üleliia, seepärast, et restaureerimise puhul ei tohi eriti loovust kasutada, vaid siis teadmissila Teid veidi ei ahista. See, et omapoolne niisugune väljendus või mingi omapoolse uue lisamine vanale, see on häiritud peaaegu et keelatud. Vot ei tea, võib-olla kunstnikuhingega inimestel tekiks väike kiusatus midagi juurde lisada, näiteks laemaalingu inglile veel mingid tiivad juurde teha või siis sarved pähe või mida iganes, aga tähendab, see on selline eetika küsimus, kas sa paned selle juurde sinna või pane midagi juurde. Kui rääkida vanadest hoonetest, siis siis ma arvan, et seal on nagu pakk midagi juurde panna, aga tähtis on see, kuidas seda teha. Et tulemus oleks onu arhitektuuri väärtustav ja säästuja aktsepteerima. Selle vahetegemine, et konserveerida, restaureerida, kas tulevikus ka teie olete need professionaalid, kes selle vahe tegemine ei hakka teie otsustada, et millal restaureerimine oleks juba nagu pidev rikkumine restaureerida? No ongi täiuslik hävitamine, nagu öeldakse. Aga nojah, tegelikult restaureerimisele konserveerimisele on ju väga suur vahe, restaureerimine on siiski see, kui sa taastad asja algse ilme, aga konserveerimine on see, kui sa jätad selle olukorra, tunnistad selle olukorra, nagu asi on ja sa ei lisa midagi juurde, kuid sa takistad selle hävingu. Ma ei ütleks, et restaureerimine alati halb oleks, aga sellest nagu meie nagu olemegi need spetsialistid, kes peavad siis otsustama, mida tehasele ega või hoonega. Ja kuidas seda teha kool läbi saab, siis mis jääb teie kitsamaks erialaks? Mina võtan esemed seepärast, et see nii naiselik pisikesed asjad. Ma arvan, et suurte asjadega ehk võivad mehed rohkem tegeleda ja ametnikuks saada. Ja mina siis olin arhitektuuri restaureerimise. Öelge palun, ka selle aasta jooksul on olnud teie jaoks midagi vapustavat, mis te olete teada saanud oma erialal. Mingisugune vapustav uus teadmine, mis on teie maailmapilti veidi kõigutanud, issand jumal, neid vapustavaid teadmisi on tulnud nii palju, et ühtlasi, kes kindlalt ei või nagu ei saa välja valida ja ma usun, et neid tuleb edaspidi ka. Ma arvan, meie silmaringi laimu pilt avaneb niimoodi, et piirituks olete midagi teada ka selliste oma lähiümbrusest või, või Tallinna linnast, midagi niisugust romile võiks ka sinna vapustuste ritta panna. Kui ma näiteks külastame kaksimaalinus vanu hooneid, mis on seal tehtud ja siis ka taažilotud, kui palju väärtusi vanalinnas kasvõi see, siis? Ma arvan, et ajalooliselt võib olla, on, näed, üllatused väiksematesse pärast meid siiski võeti mingil määral siia ses suhtes sisse, et me tunneksime Tallinna ajalugu ja teaksime sellest päris palju. Aga need üllatused, mis tulevad, on need, mis tulevad kuskilt lae krohvi alt välja või mingid maalingud või sellised, millest keegi teine varem ei teadnud. Mida naga, väga erilised üllatused. Kuidas niisuguse eriala õppimine võib mõjutada inimese igapäevast elu? See, kuidas vaatad, midagi, see muutub, sest tavainimene võib-olla ei näe näiteks mingisuguses maja detailis või mingisuguses krik sahad, rullid nagu ei näe midagi erilist ja ta ei loo mingisugust juttu enda jaoks mingisugust pilti ei teki tal sellist täiuslikku. Sa oskad läbi näha asju, oskad seostada nagu raamatu. Et see ei ole nagu üksikud detailid või üksikud nähtused, üksikud tähed ja mingisugused nagu sipelgad, kes sibavad ringi, aga nad moodustavad ühe sellise loo, mis jutustab sulle siis selle maja või siis ise ajalugu ja siis loo sellest meistrist võib olla. Nii, et teie jaoks on eseme juures ühelt poolt tähtis see, kes on seda teinud, kuidas see on tehtud ja see ka, et kes on seda kasutanud ja millise elu see ese on seni läbi elanud. Ja just nimelt seepärast, et igaüks annab oma panuse tegelikult selle eseme või võime, ajan oma ja on ka tegelikult see, kui nii võtta selle loole minu arust sõnu inimese elu mida tuleb tunda, et algust lõpuni. Aga keegi ei tea, millal lõpp inimesel on mingi keskmine mõnus. Aga asjal ei saa olla keskmist vanus, kui tuleb järjest selliseid konserveerimishuvilisi, kes püüavad järgmistele põlvedele mingit säilitada, nii et see asja lõpp ei ole teada. Te kuulsite saadet piirikunst Tallinna restaureerimiskoolist rääkisid kooli õppejõud Juhan Maiste ja Leo Lapin, üliõpilased Kadri Kallaste ja Olari Kärmas. Saatejuht oli Kerttu Soans. Aitäh kuulamast ja ilusat nädalalõppu teile.