Selle esimesel nädalal kodus ei käinud ma eriti väljas. Kõik kohad valutasid, ma väsisin kergesti. Nii lihtne oli eriti tugevate valuvaigistite toel voodis lebada, tukkuda ja kinnitada endale. Ainus tähtis asi on lasta kehal taastuda. Omal kummalisel moel oli hea olla tagasi väikeses kodumajas. See oli esimene koht, kus mul õnnestus lahkumisest saadik korraga üle nelja tunni järjest magada. Ja küllalt väike, et sain alati seinalt tuge. Ema toitis mind ja vanaisa oli seltsiks. Vaatasin päevasel ajal telekat. Imestasin laenufirmade ja trepiliftide, lõputute reklaamide ning pisikuulsuste üle, keda ma peaaegu aasta välismaal viibinud enam ei teadnudki. Ma olin nagu väikeses kookonis, ehkki tuleb tunnistada, et selles nurgas kükitas üks pagana suur elevant. Me ei rääkinud millestki, mis võinuks seda habrast tasakaalu häirida. Aga välismaailm hakkas nagu ligihiiliv tõusulaine peale käima ja sisse tungima. Kuulsin, kuidas naabrid emale küsimusi esitasid, kui ta pesu kuivama riputas. Kas sul on luukodus oma ebatavaliselt napp vastus oli jah on. Ma ei käinud neis tubades, kust kindlus näha oli. Aga ma teadsin, et see on seal et sealsed inimesed on, elavad ja hingavad geneetilised sidemed Williga. Mõnikord mõtlesin, mis neist saanud on. Pariisis olles olin kätte saanud missis treinari kirja, kus ta tänas mind ametlikult kõige eest, mis ma olin tema poja heaks teinud. Ma olen teadlik, et sa tegid, mis oli sinu võimuses. Aga see oli kõik. See perekond, mis oli olnud kogu mu elu oli tontlik jäänuk ajast, mida ma ei lubanud endal meenutada. Nüüd aga, kui meie täna igal õhtul mitmeks tunniks kindluse varju jäi tundsin treenerite kohalolu nagu noomitust. Katastroofiliste elu muutvate sündmustega on selline asi. Mõtled, et see oli vaid katastroofiline sündmus, millega sa pead toime tulema. Mälupildid, unetud ööd, pidev sündmustele, läbimõtlemine ja endalt küsimine, kas sa tegid ikka õigesti ja ütlesid kõike, nii nagu pidid ütlema, kas oleksid saanud midagi muuta, kui oleksid teinud midagi natukenegi teistmoodi? Tema ütles mulle, et päris lõpus villi juuresviibimine mõjutab kogu oma ülejäänud elu. Mina olin arvanud, et ta pidas silmas mind psühholoogilises mõttes. Ma mõtlesin, et ta pidas silmas seda süütunnet, millega ma pean toime tulema seda leina, unetust, arusaamatuid kohatuid, raevu, puhanguid, lõputuid sisemisi vestlusi kellegagi, kes polnud üldse siin. Aga nüüd sain ma aru, et asi polnud üksnes minus digita igal ajastul jäin ma igaveseks selleks inimeseks. Isegi minul õnnestub kogu see värk mälust kustutada. Ei lasta mul iial Willi surmast eemalduda. Nimi on sellega seotud seni, kuni maailmas on piksleid ja mõni ekraan. Inimesed sünnivad minu kohta seisukohti, mis põhinevad kõige pinnapealsetel teadmistel või mõnikord täiesti puuduvatel teadmistel ning mina ei saanud selles osas mitte midagi ette võtta. Ma lõikasin juuksed lühikeseks, muutsin riietumisstiili, pakkisin ära kõik, mis mind varem äratuntavaks tegi ja torkasin need kotid oma kapi tagumisse nurka võttes ület Riinale omasid eksastest ja T-särgist koosneva mundri. Lugedes nüüd ajaleheartikleid panga tellerist, kes varastas hiigelsumma oma lapse tapnud naisest. Kadunud õdedest-vendadest ei Judistanud mu endena õudustundes nagu varem vaid imestasin hoopis, kuidas üks teine lugu polnud mustvalgena ajalehekülgedel ilmunud. Tundsin nendega kummalist sugulust. Olin määritud. Maailm minu ümber teadis seda, mis veelgi hullem, ka mina hakkasin sellest aru saama. Toppisin oma allesjäänud tumedad juuksed, sukk salli alla. Panin päikeseprillid ette. Mõtlesin raamatukogusse astudes oma parima, et lonkamist näha ei oleks. Ehkki pidin selleks hambad kokku suruma. Mööda lastenurgas laulvate mudilaste ning vaiksete sugupuuuurijatest, kes püüdsid kindlaks teha, et nad on tõesti kuningas Richard, kolmanda kauged sugulased ja istusin virna kohalike ajalehtedega nurka maha. 2009. aasta augustit ei olnud raske leida. Hingasin sügavalt sisse, tegin need poolenisti lahti, sirvisin pealkirju. Seeniorite perekond palub rasketel aegadel privaatsust. Port foldi, kindluse järelevaataja Stefan treinori 30 viieaastane poeg lõpetas oma elu Tignitases abistatud enesetappe pakkuvas asutuses. Mister C-Einar 2007. aastal maagilises õnnetuses täielikult halvatuks. Teadaolevalt sõitis ta kliinikusse koos oma perekonna ning oma hooldaja Luisa Clarkiga 27, kes pärineb samuti start foldist. Politsei uurib surma asjaolusid. Allikatega Tal ei ole välistatud süüdistuse esitamise võimalus. Louisa Clarki vanemad vennad Joseph Clark keeldusid kommentaaridest. Rahukohtunik Camilla treinor astus pärast poja enesetappu ametist tagasi. Kohaliku allika väitel ei saanud ta enam oma perekonnategevuse tõttu ametis jätkata. Ja seal see oli. Teraliselt ajalehefotolt vaatas mulle vastu Willi nägu. See kergelt sardooniline naer, matus, see otsene pilk. See võttis mu kergelt hingetuks. Tallinna ajalehe kinni. Kui olingi kindel, et suudan näolihaseid taas valitseda, tõstsin pilgu raamatu kogumina ümber sumises vaikselt. Mudilased laulsid edasi. Nende värisev pimedad hääled olid kaootilised ja rändasid sinna-tänna. Ja emad plaksutasid rahulolevalt. Raamatukoguhoidja arutas minu selja taga kolleegiga vaiksel häälel. Kuidas on kõige parem taikarrit valmistada? Minu kõrvale mees, lohistas sõrmega mööda iidset valimisnimekirja ja pomises. Kisser kits kib, on kits või? Mul ei olnud midagi teinud sellest möödas peaaegu poolteist aastat ning mina ei olnud teinud mitte kui midagi peale selle, et müüsin kahes eri riigis baaris jooke ning haletsesin ennast. Nüüd, olles neli nädalat taas lapsepõlvekodus olnud, tundsin ma, kuidas tort, fold mind jälle endasse imeb. Et ma end seal sisse seaksid. Kõik pidi saama korda, kõik pidi olema turvaline. Suuri seiklusi siin muidugi ees ei oota, üksnes kerge ebamugavustunne, kuni inimesed taas minu kohaloluga harjuvad. Aga võiks ju ka hullemini minna, mis ma tahaksin olla koos oma perekonnaga, tunda end armastatuna turvaliselt, ohutus kohas. Nimi on Natasha ning mu abikaasa suri kolme aasta eest vähki. Ühel kuumal ja niiskel esmaspäeva õhtul istus leinarihma edasi liikudes kaheksa liiget neli püsilaste kirikus oranžide kontoritoolidel ringis eesotsas ringi juhi rikka aia Puntsilise markiga kelle kogu olemusest õhkus väsinud melanhooliat. Üks tool oli tühi. Bron, Fred. Minnaine Chilli suri septembris. Ta oli 74. Sunnil minu kaksikvend, suri kahe aasta eest, Lev keemiasse. William poole aasta eest suri mõisa. See on tegelikult üsna tobe. Sest kui ta elus oli, siis me ei saanud üldse läbi. Ma ei saa üldse aru, miks ma siin olen. Minul oli oma lõhn. See lõhnas kiriku niiskete, jõhutamata koridoride ning ebakvaliteetsete teekottide järele. See lõhnas ühe inimese einete külmas kohas keerutades suitsetatud sigaretikonide järele. See lõhnas juukselaki ja kaenlaaluste meeleheite mülka üle saavutatud väikeste praktiliste võitude järel. Juba see lõhn vargsi ütles mulle, et minu koht pole siin ükskõik, mida ma ka isale ei lubanud. Ma olin nagu täitis. Pealegi olid nad kõik nii kurvad. Vabandust, et ma hilinesin. Iganes nii et pahvak sooja õhku sisse tungis ja tüsedaid Paulile istus mopi meenutava soenguga nooruk, kes voltis oma ihuliikmeid paigale, nagu oleksid need olemasoleva ruumi jaoks alati liiga suured. Seik. Eelmine nädal sind ei olnud. Kas kõik on korras? Vabandust, isal tuli tööl, jama ja ta ei saanud mind siia tuua. Pole viga, pole midagi. Tore, et sa tulla said. Sa tead, kus joogid on. Poiss vaatas pika tuka alt ringi ja tõlk peatus hetkeks mu sädeleb rohelisel seelikul. Seda varjata püüdes tõstsin koti sülle ning ta vaatas mujale. Tervist, kullakesed, mina olin tähtsmi. Mees võttis endalt ise elu. Ei usu, et see minu näägutamisest tuli. Naise pool naeruses hääles oli tunda valu. Tärnis ilusama hoolikalt sätitud soengut ja vaatas kohmetult põlvi. Me olime õnnelikud, täitsa õnnelikud. Poisi käed olid reite alla pistetud. Jäik ema, kaks aastat tagasi. Ma käin siin juba aasta aega, sest mu isa ei saa sellest üle ja minul on vaja kedagi, kellega rääkida. Kuidas suisa all sel nädalal läheb šeik? Küsis Mark. Päris kenasti, tähendab, ta tõi eelmisel reedel mingi naise koju, aga vähemalt istunute pärast diivanile nutnud. Asi seegi. Seegi isa ravib leina omal viisil, ütles Mark minu suunas. Keppimisega lisas check peamiselt keppimisega. Kui läksin, ma ometi noorem, ütles Fred igatsevalt. Tal oli seljas triiksärki kaelas lips. Ta oli selline mees, kes end ilma lipsuta halvasti tunneb. See oleks suurepärane viis tšillisurmast üle saada. Minu nõbu leidis tädi matustelt, mingi mehe, ütles nurgas üks naine, kelle nimi võis olla lean. Ma ei mäletanud täpselt, ta oli väike ja ümmargune ja tal olid paksud šokolaadikarva juuksed. Päris matustelt kohe või? Ta kehitas õlgu. Ilmselt on sel hetkel emotsioonid laes. Ma olin vales kohas, ma sain nüüd aru. Hakkasin vargsi oma asju kokku korjama ja mõtlesin, et kas peaksin lahkumisest teada andma või oleks kergem lihtsalt putku pista. Siis pöördus minu poole ja naeratas ootavalt. Vaatasin talle tühja pilguga otsa. Ta kergitas kulme. Ah, mina, tegelikult, ma tahtsin just ära minna, ma lihtsalt, ma arvan, et ma ei. Esimesel päeval tahavad kõik ära minna, kullakene, räägi ainult kõige põhilisem. Ära muretse, siin on kõik sõbrad. Kõik vaatasid mind ja ootasid. Ma ei saanud ära minna. Vajusin kössi istmele tagasi. Hästi. Nonii, on Luisa ja mees, keda ma armastasin. Nägin paari kaastunde noogutust liiga noorelt. Millal see juhtus, Luisa? 20 kuud tagasi ja üks nädal. Ja kaks päeva. Kolm aastat, kaks nädalat ja kaks päeva. Nataša naeratas mulle üle toa. Kostis vaikne kaastunde, pomin tärni minu kõrvalt, sirutas oma pontsakas sõrmustatud käe ja patsutas mu jalga. Meil on, aga sa oled palju arutelusid nende raskuste üle, mis kaasnevad noorelt suremisega, ütles Mark. Kui kaua te koos olite? Me noh, natuke alla poole, aasta-paar, vaevu peidetud, üllatunud pilku. See seal üsna lühike aeg, kostis kellegi hääl. Ma olen täitsa kindel Nendel, et Luisa lein on õigustatud, ütles mark veendunult. Ja kuidas ta läks, Luisa? Mis läks, suri, seletas Fred abivalmilt. A ta. Ta võttis endalt ise elu. See oli kindlasti suur ehmatus. Mitte päriselt, ma teadsin, et ta kavandas seda. Selgub, et see on üsna isemoodi vaikus. Kui sa räägid toatäiele inimestele, kes arvavad, et nad teavad kõike, mida armastatud inimese surmast teada võib. Midagi, mida nad ei tea. Hingasin sisse. Ta läks Dignitasse. Ta tahtis seda teha juba enne, kui me tuttavaks saime. Püüdsin teda. Ma tegin selle kaasa, sest ma armastasin teda ja sel hetkel tundus mõistlik. Ja nüüd enam üldse mitte. Seepärast ma siin olengi. Surm ei ole kunagi mõistlik, ütles täpni. Kui sa just budist ei ole, lises Natasha. Püüan kogu aeg budistlikult mõelda, aga ma kardan, et Olav tuleb näiteks hiirena tagasi. Seal on mürgitanud ära tohkas mürki panema. Meie trepikojas on kohutavalt palju hiiri. Sa mõtle hoolega järele, mida sa teed, Natasha, kullake, ütles täpne. Sul võib seal sadu väikseid ulakaid ringi mudida. Valan võib ka seal olla. Sa võid nad mõlemad ära mürgitada. Arvas Freed, kui see on budistlik värk, siis ta tuleb kohe kellegi teisena tagasi. Aga kui ta tuleb näiteks kärbsena Daša tapab sellega ära. Mina küll ei tahaks kärbse tagasi tulla, arvas William. Jõledad, mustad karvased elukad. Ta süüdistas end. Ma pole mingi massimõrvar, ütles Natasha. Te räägite nii, nagu tapaksin, muudkui kõikide Reinkarmeerunud abikaasasid. Noh, see hiir võib ju kellelegi abikaasa olla, isegi kui ta pole Olav. Lähme selle jutuga nüüd algusesse tagasi, arvas Mark meelekohti masseerides. Luisa, sinust on väga vapper tulla ja oma lugu rääkida. Räägi õige täpsemalt, kuidas sina ja mis ta nimi oligi, kohtusite? Sa võid end siin kindlalt tunda. Me oleme kõik tundunud, et need lood ei jõua siit toast kaugemale. Sel hetkel tabasin sheiki pilgu. Ta vaatas tärnit ja siis mind ning raputas kergelt pead. Ma sain temaga tuttavaks, tööl, ütlesin mina. Leenu rühm lõpetas pool 10. Astusin niiskesse suveõhtusse, olles kurnatud nii tööpäevast kui ka õhtustest sündmustest. Ma ei suutnud pillist rääkida, mitte nii, nagu nemad rääkisid. Otsekui oleksid kallid kadunukesest jätkuvalt osa nende elust vahest isegi kõrvaltoas. Ja minu chilli tegi seda kogu aeg. Ma ei suuda venna hääl posti sõnumit ära kustutada. Ma pean natuke tema häält kuulama, kui tuleb tunne, et hakkan teda ära unustama. Mõnikord ma kuulen teda kõrvaltoas. Mina suutsin vaevu võlli nimegi öelda. Tundsin end nagu petis, kui kuulasin nende lugusid peresuhetest 30 aastastest abieludest, ühistest kodudest, eludest, lastest. Mina olin pool aastat kedagi hooldanud. Armastasin teda ja vaatasin pealt, kuidas ta oma elule lõpu tegi. Kuidas saaksid need võõrad inimesed mõista, mida me võlliga teineteisele selle aja jooksul tähendasime? Ja kui mõtlema hakata, mis mõte oli seda kurbust enda sees kogu aeg üle vaadata? Selle nagu haavanäppimine, laskmata sel paraneda. Ma teadsin, milles ma osaline olin. Ma teadsin, mis mu roll oli. Mõtet oli seda kogu läbin nämmutada. Järgmine nädal ma ei tule. Olin selles kindel. Aeglaselt ristile parkla, otsisin kotist autovõtmeid ning mõtlesin, et vähemalt ei pidanud ma järjekordset õhtuti üksinda teleka ees istuma ning kartma, et 12 tundi saavad mööda ja ma pean tööle tagasi minema. Tema nimi polnud päriselt pill ega? Šeik sättis sammu minuga sobivaks. Ei täpne nagu ühe inimese meediakompanii. Ta mõtleb head, aga räägib oma sõbrannadele silmapilkselt välja. Tänan sind. Kõhklesin ja laususin, siis tunnen ema pärast kaasa. See oli sünge. Seda ei tohi öelda, siin on nagu vangla, siin ei küsita, mille eest keegi istub. Päriselt. Vabandust kah, ma ei teadnud. Ma teen nalja. Järgmine nädal näeme. Mootorrattal najale toetuv mees tõstis tervituseks käe. Taastus ettepoole kui Tšeiklile. Parkla tuli varastada karuembusesse ja suudles teda põsele. Peatusin ja vaatasin peamiselt seetõttu, et harva juhtub, et üks mees kallistab avalikus kohas niimoodi oma poega, kes polegi enam kõhukotiealine. Kuidas läks? Tavapäraselt? Seik osutus minu poole. See on Louisa. Mees vaatas mind silmi kinnitades. Ta oli pikki laiaõlgne. Ta nina võis olla kunagi murdunud ja tal oli endise poksija kergelt ohtlik olek. Noogutasin viisakalt tervituseks. Meeldiv tutvuda, Tšeik, nägemiseni. Tõstsin käe ning jätkasin teed oma auto poole. Aga mees muudkui vaatas mind ning ma tundsin, et hakkan ta pingsa pilgu ees kergelt punastama. Sina oled see tüdruk, ütles ta. Oo, ei, mõtlesin ma äkitselt sammu aeglustades. Ega ometi mitte siin ka? Põrnitses hetke maad, hingasin sügavalt sisse. Seejärel pöördusin näoga nende mõlema poole. Hästi. Nagu rühmas just selgitasin, langetas mu sõber oma otsuseid ise. Mina ei teinud muud, kui toetasin teda. Aga kui aus olla, siis ei tahaks ma siin ja võhivõõra inimesega seda asja arutama hakata. Isegi isa piilus mind edasi. Ta tõstis käe, et kaitsta oma silmi õhtupäikese eest ja siis ütles ta. Mul pole aimugi, millest sa räägid. Kortsutasin kulmu salonkad. Märkasin, et salonkad Lähed selle tohutu kinnisvaraarenduse lähedal, eks sa oled see tüdruk, kes katuselt alla kukkus, märtsis. Aprillis ja äkitselt tundsin mad ära. Oh, sina olid parameedik. Meie meeskond korjas üles. Ma mõtlesingi, et mis sinust sai. Tundsin tohutut kergendust. Lasin pilgu üle ta näo, juuste käsivarte, meenus äkitselt erakordse täpsusega, tema julgustav käitumine, sireenide hääl, õrn sidrunihõng. Ja ma hingasin välja. Mul läheb kenasti, noh, mitte just hästi. Mullen, puus puruks ja ma käin leinarihmas, mis toimub niiskes kirikus ja noh, igatahes tänan. Puudutasin käega pead. Imelik. Sina päästsid mu elu. Ta vangutas pead. Tore on siin näha. Ei saa kuigi tihti teada, mis pärast saab. Te tegite head tööd. Sa olid vastu nii kena. Seda ma mäletan. Teene Ada, põrnitsesin talle otsa. Leenada hispaania keeles. Tühiasi. No selge, võtan oma sõnad tagasi. Aitäh tühiasja eest. Naeratas ja tõstis aeru suuruse käe. Mõni on tegelikult, see on. Ma ei hüpanud alla. Hästi, ei, päriselt. Ma tean, et ma käin siin leinarühmas ja kõik ja puha, aga ma. Mina ei hüppaks alla. Ta saatis mulle pilgu, mis ütles, et ta on kõike näinud ja kõike kuulnud. Hea teada. Põrnitsesime teineteisthetke. Siis tõstis ta uuesti käe. Oli meeldiv kohtuda, Louisa. Ta vajutas kiivri pähe ning libistas end tema taha sadulasse. Ma vaatasin, kuidas nad parklast minema sõitsid.